kaitse kodu!
VERI JA LUMI EHK LASKUR-SANITARI ERIALAKURSUS KIIPUSE LAAGRIPLATS – NOORKOTKASTE KODU TARTUMAAL
VÕitLustaHte
VÕitLusVÕimeNi
KAITSELIIDU AJAKIRI
kaitsetaHtest
Ja
www.facebook.com/kaitsekodu/ @kaitsekodu www.youtube.com/kaitseliiteesti LEIA INTERNETIST KAITSE KODU!
https://issuu.com/kaitse_kodu
KAITSELIIDU AJAKIRI KAITSE KODU! Asutatud 11. septembril 1925
Väljaandja: Kaitseliit, ilmub kaheksa korda aastas
Peatoimetaja: Karri Kaas
Tegevtoimetaja: Asso Puidet
Keeletoimetaja: Anu Jõesaar
Kujundaja: Matis Karu
Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee
Toimetus: Sauga vald, Eametsa küla, Lennubaasi kinnistu, Pärnumaa 85001
Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee
Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu www.instagram.com/kaitsekodu/ http://www.youtube.com/kaitseliiteesti
Kaitse Kodu! postkastis Tellimuse saab vormistada veebikeskkonnas https://tellimine.ee/est/kaitsekodu.
Kaitse Kodu! aastatellimus 2.99 eurot.
Trükk: AS Printall
Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta.
Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40-leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka.
Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940.
Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. 1993–1995 anti välja neli numbrit, 1995. aasta teisest poolest muutus ajakiri perioodiliseks. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 5000 eksemplari.
KAITSELIIT
Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid.
Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane.
Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda.
Kaitseliitu kuulub üle 16 000 liikme. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegev üle 28 000 vabatahtliku.
KAITSELIIDU AJAKIR 4/2023
Kaanefoto: MEHIS BORN
imPressum 4/2023 3
WWW.KAITSELIIT.EE
6 SÜNDMUS
Hunt tuli, nägi ja võitis
8 INIMENE
Reservohvitser Alice Reisel: „Ära piiritle ennast ning ära ütle, et ei saa, sest alati saab.“
12 VÄLJAÕPE
Täpselt laskmiseks tuleb harjutada palju ja mõtestatult
14 VÄLJAÕPE
Orienteerumine, see on imelihtne: kaart ja koordinaadid
16 SÕJASPORT
Põrgupõhja retk 2023 – natuke uutmoodi jõukatsumine Raplamaa kaunis looduses
18 HARITUD SÕDUR
Kaitsetahtest võitlustahte ja võitlusvõimeni
22 HARITUD SÕDUR
Neljajalgsed võitlejad. Koerte kasutamine sõjatandril 2
26 HARITUD SÕDUR
Laevade pommitamise mängunupud ehk
Sõjalaevade tüübid 5. Miinisõja- ja maabumislaevad
30 MAAILMAPILK
Poseidoni kutse 34 MAAILMAPILK Prokuratuur
„Pidime täiesti töötavast lennukist kõik koos välja hüppama. Ja seal sai ka minu pere alguse. Ma lihtsalt vaatasin seda kahemeetrist meest ja ütlesin, et temaga ma teeks küll lapsi. Tundub, et unistused täituvad, kui neid kõva häälega välja öelda.“
Põrgupõhja retk on üks kõige pikema traditsiooniga sellelaadne võistlus Eestis. Ellu kutsutud täiesti tavaliste Eesti inimeste mälestuseks, kes ebatavalises ja raskes olukorras andsid oma parima, et seista oma riigi ja rahva eest, ja kaotasid seejuures oma elu.
ja Ukraina õppetunnid 38 MAAILMAPILK Viimase impeeriumi likvideerimine 40 MAAILMAPILK Nähtamatud diviisid 46 SÕJARAUD Sokk – kas tõesti oluline? Jah! 48 KURIOOSUM Targad trussikud ehk Ma tean, mida sa sõid 50 TEST Taanlaste toidupakk: hygge värk! 52 HEAD ISU! Vaata kööki! 54 MEDITSIIN Veri ja lumi ehk laskur-sanitari erialakursus sisukord 4 4/2023
8 16
56 NAISKODUKAITSE
Simulatsioon ja grimm. Kellele ja miks?
58 NAISKODUKAITSE
Admiral Pitka kodukandi naised taastasid Naiskodukaitse jaoskonna
60 NOORED
Saarde Kõmin 2023 – esmakordne ja õnnestunud patrullvõistlus
62 NOORED
Kiipuse laagriplats noorkotkaste kodu Tartumaal
64 AJALUGU
Sõjameeste sõjakatest sõrmustest
68 AJALUGU
Vabadusristi kavaler kolonel Arthur von Buxhoeveden: hinnatud ohvitser ja kavaluseta
„talupoeg“
70 MILITAARTURISM
Sõrve militaarmuuseum
72 FILMIARVUSTUS
Kreisiraadio läheb sõtta
74 RAAMATUARVUSTUS
Paralleelselt olematu õudus ja huumor kahes Vene väes
Sama ka meie oma vana varustusega – seda ei oleks vaja suure hooga utiliseerida. Vanad vormid, relvad ja muud seadmed tuleks nii palju konserveerida, kui aga võimalik. Ei pea olema alati kõigil kõige uuemad rakmed ja vormid. Ka vanad töötavad piisavalt hästi.
AUTORID
KRISTINA KUKK vabatahtlik autor
Kristina on energiat ja tahtmist täis. 110 protsenti! Ei karda tema ei vett ega vilet, ei tuld ega tõrva. Ning on valmis kõigest sellest kirjutama ja pildistama.
Major RENE TOOMSE
PhD, Kaitseliidu kooli pealik
On väga vähe asju, mida major Toomse maakaitsest ei tea. Ja neist ta ei räägi ega kirjuta. Ta kirjutab asjadest, mida teab. Lugege!
HEIKKI KIROTAR vabatahtlik autor
Heikki teab kõike laskemoonast ja relvadest. Ta mitte ainult ei tea, vaid oskab ka kasutada. Ning neist kirjutada. Põhjalikult. Ja snaipri täpsusega.
MARTIN ANDRELLER ajaloolane
Metsavendluse uurimisele pühendunud lähiajaloolane, kes tunneb end ühtviisi hästi nii punkreid otsides kui soomukiga sõites.
TOOMAS ALATALU politoloog
Toomas on õppejõud, poliitik, ajakirjanik ja tunnustatud tõvaloog. Kaitse Kodu! veergudel toob ta suures maailmas ja poliitikas toimuva lugejatele lähemale.
URMAS GLASE vabatahtlik autor Kogenud ajakirjaniku ning meediasuhtluse eksperdina suudab Urmas enda kinnitusel ka lambipirnist haarava loo kirjutada. Seda enam siis Kaitseliitu puudutavatel teemadel.
KARRI KAAS
Kaitse Kodu! peatoimetaja
ASSO PUIDET Kaitse Kodu! tegevtoimetaja
autorid 4/2023 5
40
HuNt tuLi, NÄGi Ja VÕitis
Põhja maakaitseringkonna iga-aastane õppus Hunt toimus 14.–16. aprillil juba kümnendat hooaega. Seekord võeti vastasega mõõtu Harku, Keila, Saue ja Lääne-Harju vallas.
Tekst: TRISTAN PRIIMÄGI , vabatahtlik autor
Õppuse Hunt 2023 raames harjutame lahinguvalmiduse saavutamist ja lahinguülesannete täitmist. Teeme seda tihedas koostöös kohalike elanike, omavalitsuste, politsei- ja piirivalveameti Põhja prefektuuri ning Põhja päästekeskusega lähtuvalt Ukraina õppetundidest,“ selgitas Põhja maakaitseringkonna ülem kolonelleitnant Mikk Pukk juba enne õppust selle olemust. Näiteks harjutati paiknemisala luuret, positsiooni hõivamist, sattumist varitsusse, paiknemist ning julgestamist.
Et õppus oli asja- ja ajakohane, seda näitas ka kõrge osalusprotsent – 1600st kutsutust tuli välja lausa üle 1400 inimese, nende hulgas üle saja liitlassõduri Lätist ja Leedust.
UUED TUULED JA TEHNIKA
Loomulikult on Kaitseliidu nurgakiviks selle võitlejad, n-ö saapad maas või boots on the ground, aga maailm muutub ja muutub ka võitleja otstarve ning Kaitseliidus ollakse pidevalt katsetamas ka seda, kuidas lahingutegevust kaasajastada ja otsida parimaid võimalusi elavjõudu täiustada.
Kes silmad taevasse tõstis, võis näha õhku tõusmas ja pilvedesse kadumas mitmeid põnevaid droone – lennuvahendeid, mis on tõestanud end tänapäeva sõjas tõeliste mängumuutjatena. Lisaks väiksematele droonidele DJU Mavic olid seekord väljas ka suuremad Threod Systemsi droonid, mille haldamise ja juhtimisega tegutses lausa eraldi droonirühm. Rühmaülema kapral Mikk Murumäe sõnul suudab Threodi droon õhus püsida kuni kolm tundi, lennata 4,5 km kõrgusel ning jõuda 50 km kaugusele, andes pilti nii päeval kui öösel ja ka täpseid koordinaate.
Threodi droonid osalevad igapäevaselt sõjategevuses ka Ukrainas ning erinevalt tarbedroonidest on suurte droonide allalaskmine äärmiselt haruldane, aga ka väga ressursimahukas ja keeruline tegevus.
Kergenduse tõid ka selle aasta algusest Kaitseväe kasutusse jõudnud uued tankitõrjegranaadiheitjad Carl-Gustav M4, ja seda ilmselt nii otseses kui kaudses mõttes. Esiteks on see relv tõesti kerge, kaaludes tühjalt vaid 7 kg (võrdluseks kaalusid eelmised mudelid M2 ja M3 vastavalt 14,2 ja
„ süNdmus 6 4/2023
10 kg). Ka uue relva mõõdud on pisut väiksemad, pikkust on sel täpselt meeter. Teiseks tunneb ilmselt kergendust iga jagu, kel selline mitmekesine relv kaasas, sest M4 on võimeline laskma umbes tosinat erinevat moona valgus- ja suitsugranaatidest kuni tankitõrjegranaatideni välja.
Kõvasti oli üksustele juurde tulnud ka mobiilsust. Silma hakkasid näiteks mehed ATVdel, kellest üks õnnestus ka kinni püüda (küll mitte sõidu pealt). Henri Reitelmann selgitas, et ATVdel tehakse eelluuret ja püütakse vastase ümber liikudes neid kotti saada või tähtsamaid punkte ära võtta.
Teateid ja saadetisi vahendaval virgatsijaol olid samuti ette näidata uued Gas Gas mootorrattad. Välja olid aetud ka kaudtulerelvad, miinipildujad.
Lisaks tavapärasele maastikul müttamisele olid nüüd kavas ka mitmed linnalahingud ja seetõttu oli keskmiselt rohkem tegemist ka tsiviil-militaarkoostöö grupil (CIMIC), kelle ülesanne on suhelda kohalike elanikega ja lahendada esilekerkivaid olmelisi probleeme n-ö mängust väljas.
Lahingutegevust selgitati nii noortele kui vanadele, aga kohati võis näha päris ebatavalisi olukordi, kui tulevahetus (loomulikult paukmoonaga) toimus otse möödasõitvate tsiviilautode kõrval, kust sündmusi ka huviga filmiti.
KEVADTORMIKS VALMIS!
Õppust külastas ka Eesti Vabariigi kaitseminister Hanno Pevkur, kes soovis lisaks võitlejatele tänada ka nende lähedasi ja tööandjaid, ning avaldas lootust, et tugevad taustajõud lubavad loota kõrget osavõttu ka edasistel üritustel.
Tõepoolest, võitlejate vahel ringi käies ja juttu tehes tundus, et oldi igatpidi ihu ja hingega asja juures. Nii et võib öelda: Hunt tuli, nägi, võitis ja jättis palju jälgi. Ei, mitte iseenda tegevusest, sest õppusepaigad jäeti maha samas seisukorras kui varem, küll aga jättis oma jälje arvukas osavõtt ning, mulje järgi otsustades, ka meeldejääv ja tugev koostöö. Hundi jahiring annab kindla tunde, et ka maikuisel Kevadtormil on oodata kõvemat ... õppimist. Varsti näeme!
EDUARD IGANUS
süNdmus 4/2023 7
ALICE REISEL iNimeNe 8 4/2023
aLiCe reiseL: „Ära PiiritLe eNNast NiNG Ära ütLe, et ei saa, sest aLati saaB.“
Alice Reisel – naiskodukaitsja, kolme lapse ema, avaliku sektori innovatsiooni edendaja, kuid see pole veel kõik. Möödunud aastal läbis ta Kaitseliidu koolis reservohvitseri kursuse, mille järel anti talle tänavu vabariigi aastapäeval nooremleitnandi auaste.
Pärast auastme saamist on igati paslik temalt uurida, millise teekonna pidi ta läbima, et saada rühmajuhiks, ning kuidas on see teda tsiviilelus aidanud.
Alice, räägi natuke endast – kes sa oled ja kust sa tuled?
„Issand, kui nõme! Ennast haipida on ilgelt nõme, võtame järgmise küsimuse! (Naerab.) No olgu. Olen 37aastane kolme lapse ema. Abikaasa on mul pikaajaline Kaitseliidu liige, Lihula üksikkompanii taaslooja. Meie peres kasvab kaks noorkotkast ja üks kohekohe kodutütreks saav neiu.
Minu põhiroll kodus on olla oma lastele juhendaja või suunaja, et nad võtaksid sellest vabatahtlikust organisatsioonist maksimumi. Oma igapäevaelus töötan Accelerate Estonias avaliku sektori projektijuhina, tegelen innovatsiooniga. Lisaks olen matkasell. Suviti käime perega koos avastamas RMK ja Fjällräven Classicu matkaradu – see on tõeline kvaliteetaeg, mil õpid üksteise piire tundma ja
neid nihutama. Samuti annab see hea füüsilise ja vaimse kontakti kehaga.“
Mida sulle veel meeldib teha?
„Oma töös meeldib mulle väga läheneda loominguliselt erinevatele ülesannetele. Katsetan alati piire, loen ridade vahelt. Praegu paneb minu silmad särama igasugune tegevus, mis on seotud noortega. Arendan neid meditsiinis ja vaimse tervise maastikul. Õpime nii teoorias kui praktikal seda, kuidas ennetada traumasid ja mida teha reaalses situatsioonis.“
Aastal 2001 liitusid sa ka Kaitseliiduga, miks?
„Huvi militaarmaailma vastu oli mul juba noorena. Enne Kaitseliiduga liitumist vahetasin kooli, sest soovisin saada riigikaitse eriklassi, ja kuna Audru koolis seda toona pakuti, siis sinna ma ka läksin. (Mõtleb hetke.) Kui nüüd täiesti aus olla, siis Kaitseliit tuli pilti seetõttu, et selle liikmetel oli võimalik teha langevarjuhüppeid. Ja kuna mu sõbranna isa oli tol hetkel rühmaülem, siis sinna edasi liikuda tundus hästi loogiline jätk.
Minu esmane kogemus kaitseliitlastega oligi see, et pidime täiesti töötavast lennukist kõik koos välja hüppama. Ja seal sai ka minu pere alguse. (Naerab.) Ma lihtsalt vaatasin seda kahemeetrist meest ja ütlesin, et temaga ma teeks küll lapsi. Tundub, et unistused täituvad, kui neid kõva häälega välja öelda.“
Jõudsid olla kolm aastat Kaitseliidus, kui läksid ajateenistusse. Kas tõesti püssiga metsas ringi jooksmine pakkus nii meeldivat tunnet?
„Keskkoolis olin täiesti veendunud, et mehed ja naised on võrdsed. Nägin tohutut vaeva, et üldse saada ajateenistusse, sest tol ajal ei olnud naised lubatud ja selleks, et pääseda, tuli pingutada. Ajateenistuse esimesel päeval, kui jõudsin vahipataljoni territooriumile, sain aru, et see koht ei ole absoluutselt minu jaoks, aga kuna ma ei löö kunagi niisama käega, siis läksin ja tegin selle ikkagi ära. See oli koht, kus tütarlapsest nii-öelda sirgus naine.
Sealt tekkis ka minu armastus meditsiini vastu ja huvi inimeste hingeelu
reserVoHVitser
Tekst: KRISTINA KUKK , Lihula üksikkompanii teavituspealik
iNimeNe 4/2023 9
tundma õppida. Mul tekkis tohutu tahtmine aru saada, miks inimesed käituvad just nii, nagu nad käituvad: miks nad muutuvad, kui neile anda auaste või roll, milles nad ei ole kunagi olnud, ja mismoodi käituvad omakorda need, kes on siis alluvate rollis. See on tõeliselt põnev!“
Tuleme korraks tagasi Kaitseväe juurde. Läbisid ajateenistuses ka nooremallohvitseride kursuse. Miks sa kohe aspirantuuri ei läinud?
„Mul oli plaan minna aspirantuuri, aga takistuseks sai katkised jalad. Minu väiksuse juures (164 cm / 51 kg – K.K.) oli sellise raske varustuse kandmine suhteliselt riskantne. Kahel naisel, kes koos minuga tol ajal ajateenistuses olid, tekkisid stressmurrud ja nad pidid pooleli jätma. Mul oli eesmärk jääda ja siis ma otsustasin, et lähen pigem meditsiinivaldkonda kui aspirantuuri. (Naerab.)
Minu neiupõlvenimi oli Pulk ja poisid alatasa ütlesid: „Näe, Pulk läheb – suur kott ja kaks saabast!““
2021. aastal jõudsid siiski Kaitseliidu reservohvitseride kursusele. Kuidas see juhtus?
„See kadalipp sai tegelikult alguse varem. Ma üritasin aastaid saada ROKi (reservohvitseride kursus – K.K.). Minu esimene katse sinna jõuda oli 2013.–2014. aastal, kui ma töötasin veel politseis. Siis oli võimalik saada eriala-ROKi, mille kestus oli 3 kuud ja mis oli mõeldud poliitikutele. Jõudsin niikaugele, et mul olid kõik eeldused täidetud: magistrikraad, soovituskirjad – kõik oli olemas, kuid ikka jäin joone alla. Põhjust ma siin kajastama ei hakka, aga tänaseks on see võimalus õnneks kõikidel naistel. (Naerab.)
Teine kord proovisin ROKi pääseda 2020. aastal, kuid katsetega samal ajal oli mul esmaabiinstruktori kursus. Kuna koolitaja ei olnud paindlik, pidin valima, kas ROKi katsed või kursuse esimene nädalavahetus. Valisin teise, sest nii toona kui ka praegu panustan esmaabi väljaõppesse. 2021. aastal kandideerisin taas ning lõpuks pääsesin kursusele.“
Üsna tihti on kuulda etteheiteid, et Kaitseliidu kursused ei ole ikka samad mis Kaitseväes. Et nad on kergemad, lastakse rohkem üle. Kas sa nõustud selle väitega?
„Ma ei nõustu absoluutselt selle väitega, sest kui sa oled Kaitseväes, oled sa
EDUARD IGANUS iNimeNe 10 4/2023
süsteemis: oled sinna määratud ning see on nagu töökoht, kus pead käima ja vastavaid väljundeid läbima. Kui sa oled vabatahtlikus organisatsioonis, pead laveerima kodu, pere ja töö vahel ning seda kõike samal ajal, kui õpid. Ma leian, et inimene, kes on vabatahtliku organisatsiooni liige ning arendab end, on motiveeritum ning tema tahe on palju suurem. Ja motiveerida ennast oludes, kus miski ei ole sunduslik, on palju keerulisem.“
Mis oli sinu jaoks ROKis kõige keerulisem?
„Raske oli teada saada, mis tegelikult toimub allpool juhtimise tasandit. Rühmaülemana tahtsin meeskonnaga põllul kaasas käia, et aru saada, mida nad seal teevad, milline on nende aja planeerimine, millistele tegevustele kulub enim aega. Minu NAKi ajal ei olnud selliseid mõisteid, taktikaid, mis tähendas, et pidin lisaks rühmaülema teemadele õppima või meelde tuletama ka nooremallohvitseride kursuse algtõdesid. ROKil osalejal peab olema ka hea füüsiline vorm, mida mul teatavasti ei ole, sest ma teen ühe korra aastas sporti ja see ongi see päev.“ (Naerab.)
Aga kõige lihtsam?
„Usalduse võitmine ning kaaskursuslaste ja instruktoritega kontakti saamine on minu jaoks alati lihtne. Ma ei karda ka küsida „Miks?“, sest leian, et rumal ei ole see, kes küsib, vaid see, kes jätab küsimused esitamata.“
Kui suur roll kursuse läbimisel on sinu hinnangul meeskonnatööl?
„Väga suur. Meil oli väga palju harjutusi, mis nõudsid meeskonnatööd. Üks asi on teadlikkuse ja teadmiste ärakasutamine, sootuks teine aga inimeste juhtimine. Meeskonnatöö tähendab, et pead suutma igast inimesest parima välja tuua, samuti maandada riske võimalikes negatiivsetes olukordades. Kriitilistel hetkedel pead teadma, millal inimest maha rahustada või kuidas teda motiveerida, kui ta tõesti enam ei jõua.
Meeskonnatöö on justkui pidev võitlus iseendas, hea ja halva või õige ja vale vahel. Sa pead iga päev õppima, et püsida teistest sammu võrra eespool. Meeskonnatöö sarnaneb peresuhetega, kus ei saa nii, et ühel on õigus ja teisel ei ole, vaid on oluline nurkade lihvimine ja üksteise mõistmine, kuulamine.“
Räägime natuke Kotkalennust. Nädal aega metsas. Kord jaoliikme, kord
rühmaülema rollis. Mida see kogemus on sulle andnud?
„Kotkalend oli hea koht, kus võtta kokku kõik, mida olime eelnevalt omandanud. Omaette kogemus oli näha, kuidas needsamad meeskonnaliikmed, kellega sa olid aasta aega koos olnud, sind tegelikult juhivad. (Uhkelt.) Ja ma ei pidanud pettuma! Lisaks oli see tugev jõuproov, võimalus end arusaadavaks teha ja tõestada. Võtta teiselt inimeselt tundmatus olukorras situatsioon üle ning hakata seda juhtima tähendab julgust riskida ja kiiret reageerimist. Teenusdisainis öeldakse, et valesid lahendusi ei ole. Kui tahad Kuule lennata, on see võimalik, pead lihtsalt leidma mooduse, kuidas see ära teha. Ära piiritle ennast ning ära ütle, et ei saa, sest alati saab. Lihtsalt see „kuidas saab“ võtab võib-olla natuke aega.“
Oma igapäevaelus oled keskendunud probleemide lahendamisele, innovatsiooni loomisele. Kas sinu arvates vajaks ROKi kursus uuendamist? Kui jah, siis millise soovituse sa annaksid?
„Ma ei tea, kas see on õige koht, aga ütleme nii, et ma andsin oma soovitused edasi rühmaülema kursuse läbiviijatele, samuti Kaitseliidu kooli uuele ülemale. Kindlasti tuleks rõhku panna rohkele praktikale, ajaraamile ning eelduslikele kursustele, mis välistavad selle, et ROKi tuleb inimene, kellel NAKi teadmised on väga rooste läinud. Mul on hea meel, et osa ettepanekuid on juba kenasti arvesse võetud.“
Mida on ROKi kursus sulle andnud?
„Oh, seda küsimust ma ootasin! (Naerab.) ROKi kursus on mulle andnud rohkem, kui ma tegelikult ootasin. Ma saan iga päevaga aina rohkem aru, millised on need boonused: kannatlikkuse säilitamine igas olukorras, inimeste eripäradega arvestamine, ajaraamide ja eesmärkide seadmine ja palju muud. Kui ajateenistus kasvatas minust naise, siis ROKi kursus andis mulle julgust ja tahet teha palju rohkem. Lisaks see rahulikkus. Enam ma ei lähe närvi, kui keegi ütleb midagi halvasti, ma ei lange samale tasemele ega hakka vastu vaidlema.“
Kas ja kellele sa soovitaksid kindlasti läbida ROKi kursuse?
„ROKi võiksid läbida esiteks kõik, kellel on üksus, mida nad peavad juhtima. Teiseks need, kelle jaoks on see olnud suur unistus, ning kolmandaks inimesed, kes tahavad õppida nii enda kui ka teiste juhtimist.“
iNimeNe 4/2023 11
Tänavu 24. veebruaril omistati Alice Reiselile nooremleitnandi auaste
Nelja lasu kobar on lastud optilise sihikuga 300 m kauguselt puhangulise tuulega. Relva kaliiber on 8,61 mm. Tabamuste hajuvus on kolm ja pool sentimeetrit. Tabamuste keskpunkt on natukene alla ja paremale, sest ei ole arvestatud temperatuuri ja derivatsiooni ehk kuuli pöörlevast liikumisest tekkivat kõrvalekallet. Selle relvaga on võimalik tabada poole meetri laiust sihtmärki ühe kilomeetri kaugusele, kusjuures kuuli löögijõud on 800 m kauguselt sama kui 5,56 mm automaadil raua suudmes
ERAKOGU
tÄPseLt Laskmiseks tuLeB HarJutada PaLJu Ja mÕtestatuLt
Täpse laskja kriitiliste oskuste treenimiseks ja arendamiseks otsustas Kaitseliidu ülem eelmisel aastal, et 2023. aastal tuleb alustada laskevõistluste sarjaga, mis lõpeb aasta lõpus Muhus Kaitseliidu meistrivõistlustel.
Tekst: HEIKKI KIROTAR
Olemasolevates lasketiirudes saab aastaringselt lasta kuni 1000 m kaugusele ja harjutama peab kõikidel aastaaegadel. Võistluste sarja korraldab Kaitseliidu peastaap koostöös malevate ja laskespordiklubiga LRSCE ehk Long Range Shooting Club Estonia.
Esimene võistlus toimus 18. veebruaril Klooga laskeväljal ja seal osales kogu lühikese talvepäeva valget aega ära kasutades maksimaalne võimalik arv laskureid Kaitseliidust, politseist ja LRSCEst, samuti liitlased Ameerika Ühendriikidest ja Prantsusmaalt. Oma laskeoskused kuni ühe kilomeetri kaugusele sai proovile panna erinevates relvaklassides. Võistkondadest lasi parima tulemuse Kaitseliidu Alutaguse maleva esindus, edestades kaitseliitlastest koosnevat LRSCE võistkonda, kolmandaks ja neljandaks tuli Harju malev.
Hulgaliselt oli häid ja suisa eeskujulikke individuaalseid tulemusi, konkurents oli ülitihe. Näiteks lahtise sihiku arvestuses oli teise ja kolmanda koha vahe 2 punkti. Suurekaliibriliste relvade arvestuses edestas teise koha saavutanud laskur kolmandat ühe punktiga ning võrdse tulemusega neljas ja viies kaotasid kolmandale omakorda ühe punktiga!
Tasavägisemat tulemust on raske saada, iga lask ja punkt on siin oluline.
Võistluse tulemuste analüüsist on näha, et häid tulemusi tegid peamiselt need, kes olid piisavalt harjutanud. Nulliringe ja üksikuid tabamusi oli peamiselt kaugustel, mida oli vähem harjutatud, ja laskuritel, kes ei olnud piisavalt harjutanud. Peale võistlust oma tulemusi analüüsides jäi osalejatelt kõlama mõte, et on vaja rohkem ja mitmekülgsemalt harjutada eri kaugustele laskmist. Sellepärast tehti ettepanek
korraldada järgmine, juulikuu mõnusas leitsakus toimuv laskevõistlus kahepäevasena, millest esimene oleks juhendatud treeningupäev ja teine võistlus. Sama mõte on varemgi korduvalt kõlanud, näiteks seoses Muhu Karikaga.
PIKAMAA LASKETREENINGUID EI OLE PIISAVALT
Klooga võistluse korraldamiseks ja läbiviimiseks tegi peamiselt vabatahtlikest koosnev meeskond mitusada tundi tasuta tööd. Seega on võistluste sarja jätkumiseks peamine küsimus, kas leidub piisavalt korraldajaid ja kuidas neid motiveerida. Teine tähtis küsimus on, kuidas motiveerida täpsuslaskmisest huvitatud kaitseliitlasi piisavalt treenima. Kui palju on üldse inimesi, kes suudavad õppida laskma kaugele ja täpselt? Pikamaa lasketiiru puudumisel on võimalik treenida vähendatud sihtmärkidega vähendatud kaugustele, näiteks kolmandiku suurune sihtmärk 100 m kaugusel on sama väike kui täiskuju 300 m kauguselt ja nii edasi. Vähendatud sihtmärkidega treenides ei ole paraku võimalik harjutada pikamaalaskmise kriitilist oskust – kuuli lennukaare kauguse-, tuule-, derivatsiooni- ja temperatuuriparanduste arvestamist.
Soome maaväe kogemus näitab, et jao täpsuslaskureid saab headest laskuritest koolitada küll. Mõnisada meetrit suudavad nad tabada suhteliselt hästi, kui neile anda püss, laskemoon ja kauguste tabel õigetpidi pihku. Sealt edasi läheb asi keeruliseks, sest iga viga suureneb laskekauguse suurenedes. Kui saja meetri kauguselt laseb mööda ühe sendi, siis kolmesaja kauguselt juba vähemalt kolm ning kilomeetri pealt kümme, arvestamata kauguse-, tuule-, derivatsiooni- ja temperatuuriparandusi, mis on vaja kõigepealt kindlaks teha ja seejärel nende alusel sihtimispunkti muuta.
Jao täpsuslaskuritest kolmandikku on võimalik edasi õpetada. Sellepärast ongi Soome jalaväekompaniis ainult kaks täpsusrelva, mida kasutab eraldi kolmeliikmeline, seersandi juhitud meeskond otse kompaniiülema käsutuses. Sama tase on ka teistes riikides, parimal juhul üks neljaliikmeline meeskond kahe lahingupaariga kompanii peale. Rohkem lihtsalt ei olegi selliseid võitlejaid, kes päriselt lasta oskavad.
Õnneks on kaitseliitlaste hulgas palju iseseisvalt mõtlevaid ja arenemisvõimelisi inimesi. Analüüsitakse laskemoona kvaliteedi mõju tabamustele ja nende järelduste tulemusena valitakse välja piisavalt hea kvaliteediga laskemoon. Pikalt laos lesinud või algseltki juba „kruusast ja märgadest sokkidest“ ehk kuulipildujatele tehtud odava laskemoona tehniline hajuvus on liiga suur ja lasketäpsusest ei piisa erialal, kus iga tabamus on oluline. Kaevatakse välja ja loetakse mõttega läbi aastakümneid riiulis kolletunud laskeõpik, otsitakse oma üksusest välja need harvad, kes päriselt lasta oskavad, ja tehakse koos trenni. See on juba väga suur areng.
Lasketrenni tuleb teha aastaringselt ja mitusada, veel parem tuhat sihitud lasku iga relva kohta. Võitlejale on vaja selgeks teha täpsuslaskmise põhitõed ja siis tuleb võitlejal endal mõtestatult ja palju harjutada, sest iseseisva mõtlemise ja tegutsemise oskus on kriitiline ja selle puudumine ei võimalda heaks täpsuslaskuriks saada.
Kaitse Kodu! jätkab pikamaalaskmisest kirjutamist järgmistes numbrites. Kodune ülesanne on selgitada välja oma relvasüsteemi kuuli algkiirus ja kuuli ballistiline koefitsient ning nende alusel arvestada sihikuparandused praktilise laskekauguse piires.
VÄLJaÕPe 4/2023 13
orieNteerumiNe, see oN imeLiHtNe: kaart Ja koordiNaadid
Aga milleks meile kaart, koordinaadid ja kompass, kui on nutiseadmed, millesse on installeeritud kaardirakendused? Jah. Aga! Aga võrku ühendatud nutiseadmest jääb jälg, mille vastane võib avastada, monitoorides näiteks mobiilside kasutamist piirkonnas. Seda esiteks. Teiseks ei saa olla kindel, et mobiilside levi ulatub igale poole. Ja kolmandaks hakkab meie orienteerumisvõimet piirama nutiseadme aku täituvusprotsent. Seevastu kaart ja kompass ei saa kunagi tühjaks ega ole ka vastasele distantsilt jälgitavad ega jälitatavad. Just sellepärast peaksid kõik kaitseliitlased suutma kaarti lugeda ja selle abil orienteeruda.
TUNNE OMA KAARTI
Orienteerumine algab kaardi tundmisest. Sestap alustame sellest. Kaart on üldjuhul mõõtkavas ehk õiges vähendusvahekorras ning sellel on kujutatud ka pinnavormid. Lisaks on sellele kantud geomeetriliste koordinaatide võrk.
Esmalt mõõtkavast. Mõõtkava, ka mastaap, on suhe, mis näitab, mitu korda on mudeli suurused vähendatud või suurendatud võrreldes tõeliste suurustega. Mõõtkava väljendub kas suhtarvuna (näiteks 1 : 50 000), murd-
arvuna (näiteks 1/50 000), selgitava tekstina (näiteks 1 cm kaardil vastab 500 meetrile maastikul) või skaalana.
Tavaline kaart on üldjuhul mõõtkavas
1 : 10 000 või 1 : 15 000. See tähendab, et ühele sentimeetrile kaardil vastab looduses kas 100 või 150 meetrit.
Mõõtkava tundmine aitab looduses liikudes kaugust paremini tunnetada. Kaardile on kantud põhjasuunda osutavad jooned, et seda saaks kasutada õige nurga alt.
Joonmõõtkava, samuti nagu arvmõõtkava, leidub igal kaardil ja kujutab kaugusi graafiliselt, võimaldades neid määrata matemaatiliste arvutustega kas sirkli või lihtsalt pabeririba abil.
Kaart koosneb kaardivõrgust, maastiku põhijoonisest (kontuur), pinnakujutistest ja kaardi kirjast.
Pinnavormid ja esemed märgitakse kaardile leppemärkide abil, mis kujult sarnanevad esemetega looduses. Orientiirid, mis on liiga väikesed kaardi mõõtkavas kujutamiseks (sillad, veskid, üksikud majad vms) kujutatakse kaardil mõõtkavatute märkidega.
Lisaks nendele kantakse veel nn selgitavad märgid: horisontaalid, punkti
või veepinna kõrgust või sügavust näitavad numbrid jms. Tasased alad, nagu mets, soo, põld, märgitakse kontuuridesse vastavate märkide abil. Pinnavormid, nagu mäed ja orud, kujutatakse kinniste kõverjoonte või horisontaalidega.
Värvilistel kaartidel tähistatakse mets rohelisega, sood, veekogud, liustike horisontaalid ja igilumi sinisega, liiv ja selle horisontaalid pruuniga, tähtsamad teed punasega ja muud leppemärgid mustaga.
LEIA ÕIGE RUUT
Kaart on aga täiesti kasutu paberileht, kui me ei oska seal määrata iseenda asukohta või ei saa aru, kuhu me liikuma peame. Seetõttu on ülimalt oluline osata lugeda ja määrata koordinaate. Koordinaate?!?
Koordinaadid on numbrite rivi, kus igal arvväärtusel on oma tähendus. Koordinaate kasutatakse mingi punkti või objekti asukoha määramiseks kaardil.
Enne määrama asumist pead teadma, mis asi on kaardil kilomeetervõrk. Selleks nimetatakse kahte paralleelsete joonte kogumit, millest ühed jooksevad lõunast põhja ja teised läänest itta. Ristuvatest paralleelsetest joon-
Kõik kaitseliitlased võiksid, parandan, peaksid suutma õigesti kaarti lugeda ja kaardi abil orienteeruda. Et nad oskaksid eksimatult liikuda punktist A punkti B ega satuks kogemata P punkti.
Tekst: vanemveebel HANNES AUS , Kaitseliidu Lääne maakaitseringkonna veebel
14 4/2023 VÄLJaÕPe
test tekibki ruut, mille sees hakatakse punkti asukohta koordinaatide abil määrama.
Koordinaadid võivad olla erineva pikkusega. Kõige enam puutud sa tõenäoliselt kokku kuue- ja kaheksakohaliste koordinaatidega.
Mida pikem on koordinaat, seda täpsemalt saab punkti asukohta määrata. Näiteks 1 : 50 000 kaardil näitab kuuekohaline koordinaat 100 m ja kaheksakohaline 10 m täpsusega. Neljakohalised koordinaadid annavad seevastu punkti asukoha 1 km täpsusega.
Kõige lihtsam on alustada koordinaatide määramise õppimist neljakohaliste koordinaatidega, mis koosnevad kahest idapikkuse ja kahest põhjalaiuse numbrist.
Võtame näiteks koordinaadi 7330. Esmalt eralda see kaheks arvuks. 73 ja 30. Neist 73 on idapikkus ehk kaardi alumised või ülemised arvud. Ja 30 on põhjalaius ehk kaardi teljestiku juures olevad arvud ülalt alla.
Seda teades polegi muud kunsti kui leida kaardilt ruutude 73 ja 30 ristumiskoht. Nii, aga nüüd on valikus neli ristumiskoha ümber olevat ruutu.
Milline neist on õige? Ja õige vastus on alati ristumiskohast ülevalt parempoolne ruut. Kui soovite, võite proovida seda meelde jätta ka põhimõtte järgi: uksest sisse, trepist üles.
LEIA PUNKT RUUDU SEES
Selleks aga, et määrata punkti täpsem asukoht ruudu sees, on meil vaja kas kuue- või kaheksakohalisi koordinaate. Kuuekohaline koordinaat, nagu öeldud, näitab punkti juba 100 meetri täpsusega.
Võtame näiteks koordinaadi 357755. Jällegi, jaga koordinaat keskelt pooleks. Saad 357 ja 755. Ning täpselt samamoodi nagu eelmises näites, indekseerivad kummagi koordinaadi poole kaks esimest numbrit idapikkust ja põhjalaiust. Ehk siis ruut numbriga 35 kaardi ülevalt ja 75 kaardi vasakult teljelt. Leia nende ristumiskoht ning sealt paremalt ülemine ongi õige ruut.
Ruut on aga omakorda mõtteliselt jagatud kümneks väiksemaks osaks. Selleks, et ruudu sees õige punkt leida, vaata kõigepealt idapikkust märkivat koordinaati, kus meil on üks number veel kasutamata. Näites on see 7. Loe leitud ruudu vasakust alumisest nurgast seitse sammu paremale. Sellega saad kätte ruudu sees oleva idapikku-
se. Võid teha selle koha peale kaardil väikese punktikese.
Nüüd vaata põhjalaiuse koordinaati 755, millest meil on veel kasutamata number 5. Loe sellesama ruudu vasakust alumisest nurgast mõtteliselt viis sammu üles ehk täpselt joone keskkohta. Tee sinnagi punkt. Ja nüüd vea mõlemast tehtud punktist mõtteline joon, vastavalt üles ja paremale. Joonte ristumiskohas ongi ruudu sees asuv punkt.
Täpselt sama loogikaga käib kaheksakohaliste koordinaatidega asukoha määramine. Pooleks jagatud koordinaadi kaks esimest numbrit määravad idapikkuse ja põhjalaiuse, millega leiame õige ruudu. Ülejäänud numbrid aitavad määrata punkti ruudu sees. Ainult et kaheksakohaliste koordinaatide puhul pole ruut jagatud mitte kümneks, vaid sajaks.
Head määramist! Aga pidage meeles, et ka koordinaatide järgi punkti leidmisel kehtib vana tõde, et üheksa korda mõõda ja üks kord lõika. Ehk kui teil on kohtumispaigaks määratud mingi koordinaat, mille asukohaks saate loogilisena tunduva teeristi asemel suvalise koha keset metsa, siis proovige punkti asukohta uuesti määrata.
KARRI KAAS 4/2023 15 VÄLJaÕPe
PÕrGuPÕHJa retk 2023
Natuke uutmoodi JÕukatsumiNe raPLamaa kauNis Looduses
KARRI KAAS sÕJasPort 16 4/2023
Kuigi aastaid on käinud teatav mõttevahetus selle üle, milline on Eesti kõige-kõigem sõjalis-sportlik võistlus, on käesoleval aastal valik lihtne. See on Põrgupõhja retk!
Põrgupõhja retk on pühendatud Vigalast ülemaalist vastupanuorganisatsiooni loonud metsavendade mälestusele. Need metsavennad, kellest enamik kaotas oma elu kokkupõrgetes või lahinguis julgeolekuohvitseride ja sisevägede sõduritega, olid samasugused tavalised Eesti kodanikud nagu selle artikli lugejadki. Need naised ja mehed leidsid juba 1946. aasta suvel, et tuleb luua valmisolek ning esimesel võimalusel asuda punavõimu Eestist välja ajama. Arusaadavalt oli väga raske olla eduka vastupanuorganisatsiooni looja rollis juba okupeeritud territooriumil, kui selja taga oli aastaid sõjategevust, aga alati ei peagi lihtne olema. Seda teavad pikaajalised „põrgupõhjatajad“ niigi.
EESMÄRK ON PANNA MÕTLEMA
Kui tavapärasel aastal saame rääkida metsavendluse loo või õigemini paljude lugude tutvustamisest ja mälestuse hoidmisest (arusaadavalt ka Raplamaa kauni looduse tutvustamisest võistlejatele), siis viimase aastaga on siia võrrandisse lisandunud palju rohkem ajalugu. Lisaks ei ole Põrgupõhja retk ainult mineviku mäletamisele suunatud ettevõtmine, vaid sellest peavad osalejad saama ka midagi õppida. Ehk kolm võistlust tagasi toimunud võistlejate öine jagamine lahingupaarideks on meelde talletanud selle, et oma varustust maha ei jäeta ning mis „minu kraam“, see on minuga alati kaasas. Ilmselt kunagi Narva-Jõesuus ajateenistust läbinud lingivad selle mõttega silmapilk.
Põrgupõhja retk on minu meelest üldse kõige parem võimalus panna end proovile üpris kontrollitud keskkonnas. Vastutegevusega tulekontakte ei pea planeerima ja paukmoonaga relvi ei pea kaasa vedama – oluline on selles mõttes „vaenlast“ ennetada ja teda vältida. Mida nähtamatumad on võistlejad, seda vähem kaotavad nad elutalonge – ja kui te nüüd järele mõtlete, siis on päris elus samamoodi. Siiski on ka hetki, mil tuleb kalkuleerida, kas ülesande edukaks sooritamiseks tasub elu või paar ohverdada või mitte. Viimastel aastatel on võistluse
korraldajate eesmärk olnud võistlejaid mõtlema panna. Mõtlema ja oma tegevust planeerima ning seda just stressi ja väsimuse tingimustes. Kui te teate oma võimeid ja piire, siis olete päris kriisiolukorras juba paremini valmis kui keskmine kaaskodanik. See tähendab, et te suudate mõelda ja planeerida paremini kui nemad ning haarata initsiatiivi. Ma usun, et see on arusaadav, vajalik ja oluline.
Loomulikult soovime teha võistlust huvitavamaks nii uutele kui vanadele võistlejatele. Kuidas tundub idee, et viimase viie võistluse esikolmikusse jõudnud võistlejatega võistkonnad võistlevad käesoleval aastal omavahel eraldi arvestuses ning eraldi ühe auhinna peale? Uued põrgupõhjalised ja need, kes pole seni poodiumile mahtunud, heitlevad aga mõõkade, pistodade ja kirveste peale? Seetõttu ei pea „vanade tegijate“ trass, ülesanded ega nende koguski olema samasugune nagu uutel. Kui start ja finiš on samas kohas, Eidaperes, ning intervalli raames samal ajal, siis on ju kõik hästi. Mida tugevam jalg, seda raskem võib see eneseületus ju olla?
Kui nüüd mõni uus huviline mõtleb, et see tähendab n-ö tavaklassis võistlejatele hinnaalandust, siis seda ei juhtu. Tegelikult pole aga Põrgupõhja retke läbimine kindlasti võimatu ülesanne ka ilma erilise ettevalmistuseta (siinkirjutaja esimene võistlus oli täpselt selline), lihtsalt vaim peab olema terav ja tugev. Nagu ka igal muul ajal! Käesoleva aasta ülesandeid ei hakka ette ära kirjeldama, kuid võib kindel olla, et jalgratast me leiutama ei hakka. Nii et osavus, nutikus, meditsiin, täpsus ja ennekõike – koostöö. Ilma ühtehoidva võistkonnata on tõesti raske lõpuni jõuda ja/või häid sooritusi teha. Kohtunike ja vastutegevuse ülesanne ei ole võistlejaid soorituses
läbi kukutada (sellega saavad paljud ise eduliselt hakkama!), vaid panna nad mõtlema, planeerima ja ühiselt tööle eesmärgi nimel. Loomulikult käib selle kõige juurde ka teatav iseendasse vaatamine ning arusaamine, milleks võistleja ise suuteline on ja kus jookseb tema piir. See tuleb aga kõigile igapäevaelus kasuks.
PÕRGUPÕHJA LEGEND ELAB
Eesti metsavendluse lugu ei ole üks ja ainus, ülevaatlik lugu. See koosneb nendest tuhandetest lugudest ja inimestest, kes eri põhjustel metsa jõudsid ning leidsid, et nemad nõukogude võimuga koos elada ei soovi ja on valmis selles osas midagi ette võtma. Retke ülesanded, ülesannete kirjeldused või muul viisil rajal esitatud info on võimalust mööda metsavendluse ja Põrgupõhja metsavendade looga läbi põimitud. Me arvame, et see konkreetne seos ja legend on selle võistluse juures peamine põhjus, miks inimesed, kes on korra rajale tulnud, teevad seda veel ja veel. Võib teha igasugu retki või võistlusi, aga teist Põrgupõhjat ei ole võimalik teha. (Välja arvatud juhul, kui me eeloleval talvel korraldame ühe natuke teises formaadis võistluse, mis on samuti Põrgupõhjaga seotud, kuid annab meile natuke vabamad käed kui juba peaaegu veerand sajandit toimunud retk.) Põrgupõhja legend elab meie tegevustes edasi ja ei kao kuhugi.
Põrgupõhja retk on üks kõige pikema traditsiooniga sellelaadne võistlus Eestis. Ellu kutsutud täiesti tavaliste Eesti inimeste mälestuseks, kes ebatavalises ja raskes olukorras andsid oma parima, et seista oma riigi ja rahva eest, kaotades seejuures oma elu. Sellest perioodist on meil tänase ühiskonnana palju õppida, ennekõike ühtehoidmist ja koostegutsemist. Seega, kaitseliitlane! Paki oma varustus ja sea sammud Raplamaa metsadesse, Põrgupõhja retk 2023 ootab Sind! Miski ei välista, et just Sina võid võistluse lõppedes tõsta pea kohale ühe retke peaauhindadest. Tugevat jalga ja teravat mõistust!
NB! Võistlusele pääsevad kindlasti need, kes end kärmelt registreerivad, sest kuigi metsad on suured ja laiad, tuleb võistluse korralduslikku sujuvust silmas pidades tõmmata kuhugi piir. Kes ees, see Põrgupõhja retkel! Registreerimise info, võistluse juhend ning uuenev info leidub nii veebilehel porgupohja.ee kui ka Facebooki-lehel Põrgupõhja retk. martin@porgupohja.ee on küsimuste korral samuti abiks. Küsija suu pihta ei lööda, vaid pigem julgustatakse.
Tekst: MARTIN ANDRELLER , Põrgupõhja retke peakorraldaja
sÕJasPort 4/2023 17
kaitsetaHtest
VÕitLustaHte Ja VÕitLusVÕimeNi
Moraalne komponent on sõjas oluline kui mitte määrav tegur võidu saavutamiseks, on tõdenud nii Carl von Clausewitz kui ka Napoleon Bonaparte, aga paljud teisedki sõjandusteoreetikud ja -praktikud enne ja pärast neid.
Tekst: kol-ltn ANTTI VILJASTE , Kaitseväe Akadeemia juhtimise ja pedagoogika õppetooli ülem-lektor, res-kol AARNE ERMUS , Kaitseväe Akadeemia juhtimise ja pedagoogika õppetooli juhtimise suuna lektor-suunajuht
Heal lapsel on mitu nime. Nii on ka seda tegurit nimetatud küll võitlusvõime moraalseks komponendiks, võitlustahteks, võitlusmoraaliks, angloameerika keeleruumis ka will to fight, fighting morale. Taasiseseisvunud Eestis oleme rääkinud Põhjamaade eeskujul pigem kaitsetahtest, rõhutades sellega agressiivsete püüdluste puudumist, aga võib-olla ka püüdest hoiduda idanaabrit liigselt ärritamast. Nimede mitmekesisuse taga on ka kontseptsioonide ja arusaamade paljusus. Paradoksaalsel kombel pole ei teadlaste ega ka praktikute seas tänini täielikku üksmeelt selle miski sisus ega ka mõõtmises. Ühes võib aga kindel olla: kui see miski ühiskonnal või üksusel puudub, siis puudub ka ühiskonnal vastupanuvõime ja üksustel võitlusvõime.
KAITSETAHTE MÕTESTAMINE SÕJA TAUSTAL
Eestis on uuritud ühiskonna kaitsetahet kaitseministeeriumi eestvedamisel järjepidevalt alates 2001. aastast. Kodanike teadlikkuse ja kaitsetahte suurendamine riigikaitse vallas oli kandvamaid põhjusi, miks taasiseseisvumise järel hakati Eesti haridussüsteemis õpetama vabatahtlikku riigikaitseõpetust. Ühiskonna kaitsetahte olulisusele ja selle mõistmisele viitab ka Kaitseväe juhataja 2020. aasta käskkirjaga nr 444K algatatud operatsioon „Kaitsetahe“, mis on loodud kujundama ajateenijates ja reservväelastes, kuid seeläbi ka ühiskonnas positiivsemat suhtumist sõjalisse riigikaitsesse.
See operatsioon on ärgitanud ka kaitseväelasi mõtlema sellele, mis on kaitsetahe, kuidas seda kujundada ning mida saab Kaitsevägi ühiskonna kaitsetahte mõjutamiseks teha ja mida peab tegema.
Ei ole ju Kaitseväes harvad tõekspidamised, et kaitsetahe on midagi, millega ühiskond peab ise tegelema. Kui perekond ja kool ei ole noorel inimesel õigeid hoiakuid
kujundanud, ei saa Kaitsevägi seda kuidagi enam muuta või mõjutada. See on pannud ühtlasi mõtlema, kas lisaks ühiskonna kaitsetahtele laiemalt vajaks tähelepanu ka üksuste võitlustahe.
Venemaa ja Ukraina vahelise sõja ägenemine läinud aasta veebruaris koos selle erinevate kõrvalmõjudega on toonud kaitse- ja võitlustahte teema uuesti ka laiema avalikkuse huviorbiiti. Vene ja Ukraina üksuste väga erinev võitlustahe on äratuntav ka uudiseid vaid pealiskaudselt lugevale inimesele. Maailma ühel suuremal armeel tekkisid silmanähtavad probleemid, kui Ukraina inimeste kaitsetahe oli uuringute järgi kuu pärast täiemahulise sõja puhkemist suurenenud tasemele 80%.
MILLEST KÄIB JUTT?
Esmalt alustame terminitest. Käibel terminid vajavad täpsustamist ja ajakohastamist. Kaitsetahet käsitledes on tegu siiski väga mitmekihilise ja kompleksse fenomeniga, mille puhul tuleb eristada ühiskonna ja üksikisiku, aga ka üksuse ja üksikvõitleja tasandit, käsitledes võitlustahet ja võitlusvõimet.
Arvesse tuleb võtta ka kultuurilist ja julgeolekupoliitilist konteksti, sest näiteks kaitsetahe (ingl will to defend) on pigem Eestis ja Põhjamaades (Soome, Rootsi) kasutatav kontseptsioon. Enamik teisi Euroopa riike, aga ka Ameerika Ühendriigid, ei erista mõistetena kaitsetahet ja võitlustahet.
Paljuski on see tingitud ka julgeolekuruumide ning seda konkreetselt ohustavate tegurite eripärast. Põhjamaade ja ka Eesti eksistentsiaalsed ohud tulenevad peamiselt meie naabri Venemaa agressiivsest käitumisest, kuid näiteks USA julgeolekuhuvid on globaalsemad ja tavalisele ameeriklasele ehk abstraktsemad.
Haritud sÕdur 18 4/2023
Sõjanduse, julgeoleku- ja kaitsepoliitika terminibaasist Militerm leiab siinse artikli keskmes olevatele terminitele järgmised selgitused.
Kaitsetahe (will to defend) – üksikisiku ja kogu elanikkonna hoiak ja valmisolek panustada oma riigi kaitsesse laiapindselt.
Kaitsetahte mõiste on seotud eeskätt riikliku ja kultuurilise konteksti ning indiviidi isikliku hoiakuga. Ühiskondlikul tasandil on kaitsetahe seotud eksistentsiaalse ohuga riigi suveräänsusele.
Võitlustahe (will to fight) – üksikisiku ja üksuse hoiak ja otsus võidelda või osutada vastupanu.
Võitlusvõime (fighting power) – üksuse suutlikkus tõhusalt lahinguid pidada ja nendes edu saavutada.
Definitsioonide sõnastamiseks on oluline kirjeldada selgemalt teoreetilist konstruktsiooni. Seetõttu kirjeldame alljärgnevalt kaitsetahte, võitlustahte ja võitlusvõime omavahelist seost.
Nagu jooniselt 1 (vt lk 20) näha, on kaitsetahe, võitlustahe ja võitlusvõime kolm tugevalt seotud ning üksteist vastastikku mõjutavat, kuid siiski üksteisest eristuvat kontseptsiooni. Elanikkonna kaitsetahe on kõikehõlmav turvavaip, mille toel on Kaitseväel ja Kaitseliidul võimalik edukalt tegutseda nii kriisi-, sõja- kui ka rahuajal. See mõjutab üksuste võitlustahet ja sedakaudu ka võitlusvõimet.
KES HALDAB KAITSETAHET?
Kui ajateenija saab ajateenistuses või vabatahtlik Kaitseliidu nädalavahetuse väljaõppes negatiivse kogemuse, mõjutab see tema motivatsiooni, kuid kandub vestluste käigus üle ka lähikonnale ja sõpradele.
Seetõttu ei pruugi näiteks ajateenija nooremad eakaaslased enam vabatahtlikult ajateenistusse tulla või vabatahtlik väljaõppele naasta.
Saadud negatiivne kogemus ei mõjuta mitte ainult soovi riigikaitsesse ehk võitlusvõimesse ja -tahtesse panustada, vaid võib mõjutada ka kodaniku kaitsetahet panustada mis tahes viisil laiapindsesse riigikaitsesse, näiteks täites sundkoormise kohustust või muul moel, olgu siis aktiivselt või passiivselt.
Sama kehtib ka vastupidi. Kui kodanikul on igapäevaraskuste ja murede tõttu kujunenud riigi institutsioonide vastu üldiselt negatiivne hoiak, võib tema valmidus osaleda sõjalises riigikaitses olla pärsitud. Noor inimene, kelle peres või suhtlusringkonnas kogu aeg valitsust kirutakse, ei pruugi ajateenistusse tulla või hiljem reservteenistuses õppekogunemisele ilmuda.
Ka nendest näidetest ilmneb, kui mitmetasandiline on kaitsetahe. Tuleb eristada riigi ja ühiskonna, üksikisiku,
Kaitseväe kui organisatsiooni, sõjaväelise üksuse, aga ka üksikvõitleja tasandit.
Seega on ka kaitsetahte kujundamisega otseselt või kaudselt seotud institutsioonide hulk suur: laiapindse riigikaitsega seotud ministeeriumid ja nende ametid, haridussüsteem lasteaiast kõrgkoolideni välja, aga ka inimese sotsiaalne võrgustik, perekond ja tuttavad.
Joonis 2 illustreerib lihtsustatult kodaniku kokkupuudet riigikaitsega. Sellest on näha, et Kaitsevägi, sh Kaitseliit, puutub kokku ainult teatud hulga kodanikega nende kindlal eluetapil, samas kui ühiskonna taustsüsteem mõjutab kodanike kaitsetahet terve elu, nii enne kui ka pärast ajaja reservteenistust.
Kui võrrelda nt arvusid suurusjärgus umbes 50 000 reservväelast ja kaitseliitlast, millele lisandub igal aastal umbes 3500 ajateenijat, ja Eesti elanikkonna arvu, mis on umbes
1,33 miljonit, siis on selgelt näha, kui väikese osaga elanikkonnast Kaitsevägi ja Kaitseliit aktiivselt või aktiivsemalt tegelevad.
KARRI KAAS Haritud sÕdur 4/2023 19
Tõe huvides tuleb märkida, et Kaitseväes väljaõppe saanud reservväelaste hulk on tunduvalt suurem, kuid praegu suudame süsteemselt tegelda vaid sõjaaja struktuuri määratud reservväelastega.
Selleks, et saavutada suurema hulga elanikkonna positiivne kaasatus, peab kaitsetahte kujundamine olema laiapindne ning kaasama ka teisi ministeeriume, riigiameteid ja muid huvigruppe era- ja kolmandast sektorist.
Kuigi meil ei ole praeguseks riiklike institutsioonide vahel selgepiirilist vastutuse jaotust kaitsetahte kujundamisel ega ka selget ja ühtset plaani või koordineeritud tegevust selle kujundamisel, võib tõdeda, et paljugi juhtub hoolimata meie tegevusest või tegevusetusest.
Nii on üha rohkem tööandjaid, kes oma töötajate osalust igati soodustavad. Nende puhul saab rääkida kaitsetahte suurenemisest. Kaitsetahet väljendab tegelikult ka maaomanike valmidus võimaldada oma maa kasutamist
Kaitseväe õppusteks ja harjutusteks. Nii on näiteks Vene-Ukraina sõja valguses märgatavalt suurenenud Kaitseliidu kui vabatahtliku riigikaitseorganisatsiooniga ühineda soovijate hulk. Nende, juba elukogenud inimeste puhul võib täheldada, et kaitsetahe on muutunud võitlustahteks.
VÕITLUSVÕIME LOOMINE
Kaitseväe üks põhiülesannetest rahuajal on valmistumine riigi sõjaliseks kaitseks. Seda ülesannet täidetakse ajateenistuses sõjaaja üksusi ette valmistades ning reservteenistuse ajal nende üksuste võitlusvõimet alal hoides.
On loogiline, et ülesande edukaks täitmiseks keskendub Kaitsevägi eelkõige üksuste võitlusvõime loomisele,
tugevdamisele ja alalhoidmisele. Elanikkonna kaitsetahet saab Kaitsevägi kujundada pigem kaudselt. Kuid see ei tähenda, et Kaitseväe mõju elanikkonna kaitsetahtele oleks väike. Usk oma sõjaväe toimivusse, võitlusvõimesse ja -tahtesse on kodanike kaitsetahte kujunemises tähtsal kohal. Iga kordaläinud õppus suurendab seda usku. Kuid mis on siis võitlusvõime ja võitlustahe, mille arendamine on Kaitseväe igapäevane ülesanne?
Lähtudes NATO riikides omaks võetud lähenemisest, koosneb üksuste võitlusvõime kolmest komponendist: kontseptuaalsest, füüsilisest ja moraalsest. Nende kolme komponendi koosmõju määrabki üksuse edukuse lahinguväljal.
Kontseptuaalne komponent annab vastuse küsimusele, kuidas võidelda, füüsiline komponent küsimusele, mille abil võidelda, ning moraalne komponent küsimusele, kas võidelda. Moraalne komponent seostubki üksuse võitlustahtega.
Nende kolme komponendi vastastikune mõju vajab eraldi tähelepanu. Uskumus, et üksus sõdib aegunud sõjapidamisprintsiipide alusel, ning teadmine, et relvad on vanad ja laskemoon aegunud või et lahinguväljal puudub logistiline toetus, mõjutavad üksuse moraalset komponenti või siis võitlustahet. Samas võimaldab suur võitlustahe ületada puudujääke üksuse võitlusvõime füüsilises või kontseptuaalses komponendis.
Üksuse võitlustahe sõltub paljudest teguritest. Neist peamised on neli tegurit: üksuse liikmete motiveeritus, ühiste väärtuste ning standardite tunnustamine ja järgimine, üksuse liikmete omavaheline sidusus, aga ka
KONTSEPTUAALNE
KOMPONENT (thought process)
• sõjapidamisprintsiibid
• doktriin
• manööversõjapidamine
Elanikkonna kaitsetahe – turvavaip, mille toel või sees üksused võitlevad Üksuste võitlustahe Üksuste võitlusvõime
• ülesandekeskne juhtimine
FÜÜSILINE KOMPONENT (the means to fight)
• mehitatus
• varustus
• väljaõpe
• tagamine
• arendustöö
JOONIS 1. KAITSETAHE, VÕITLUSTAHE JA VÕITLUSVÕIME
MORAALNE KOMPONENT (the ability to get people to fight)
• motivatsioon
• väärtused ja standardid
• üksuse sidusus
• juhtimine (leadership)
Haritud sÕdur 20 4/2023
sidusus ülemate ja alluvate vahel, ning üksuse juhtimise kvaliteet.
Üksuse võitlustahte mõjutamine, eelkõige üksuse sisemise sidususe mõttes, oli Kaitseväe kui organisatsiooni eesmärk, kui omal ajal otsustati reservväe väljaõppes rakendada üksusepõhist lähenemist.
On märgatav vahe, kas reservist on võtta väljaõpetatud, relvastatud, varustatud ja kokku harjutatud üksused või hulk kunagi väljaõppe saanud, kuid ametikohale määramata ja värskendusväljaõpet mitte saanud reservväelasi. Seda erinevust väljendab ilmekalt ka Venemaa hiljutine mobilisatsioon oma sõjakaotuste korvamiseks.
ÜLEM KÄIB KÕIGE EES
Siit tuleneb ka ülemate ja nende juhtimisviisi kriitiline tähtsus üksuse võitlusvõime loomisel. Ülem on see, kes tutvustab oma grupi liikmeid Kaitseväe ja üksuse väärtussüsteemi ning ühiste standarditega.
Ülem on see, kes loob oma üksuses keskkonna, mis soodustab vertikaalse ja horisontaalse sidususe tekkimist. Ülem on see, kes isikliku eeskuju ja osalusega, aga ka ergutuste ja karistuste mõtestatud ja seaduspärase kasutamisega ning kvaliteetse väljaõppe võimaldamisega kujundab alluvate motivatsiooni.
Ülesandekesksuse, inimesekesksuse ja väärtuspõhisuse rakendamine juhtimispõhimõtetena aitavad juhil selle väljakutsega toime tulla. Samas tuleb nende põhimõtete sügavamat olemust ka tegelikkuses mõista.
Inimese, nii alluva kui ka ülema mõtestamine positiivse psühholoogia võtmes on siin määrava tähtsusega. Vaid inimene, olgu ta ülem või alluv, kelle individuaalset eripära ja huve on tunnustatud, kes saab aru, et teda
organisatsioonis ka tegelikult väärtustatakse, on võimeline mõtestatult panustama ka meeskondlike eesmärkide saavutamisse.
Oluline on see, et ükski meeskonna liige, olgu ta alama astme juht või alluv, reservväelane, Kaitseliidu vabatahtlik või tegevväelane, ei tohi tunda ennast kõrvale jäetu või tõrjutuna. Omal kohal on ka nüüdisaegne õpikäsitus. Seda on Kaitseväe Akadeemias viljeletud juba mõnda aega, kuid võiksime mõelda sellelegi, et selliseid aktiivõppemeetodeid saab otseselt või kaudselt üle kanda ka juhtimisse.
Kaitseväe Akadeemia õppekavades võitlustahte arendamise teemat eraldi välja toodud ei ole, ja kas ongi vaja. Ka teenistuses ei rivista me oma allüksust või üksust üles, et teatada: nüüd hakkame teie võitlustahet arendama. Samas on juhtimise, pedagoogika, psühholoogia, aga ka taktika valdkonnas paljude teemade keskmes võitlusvõime arendamine.
Kaitsetahe ja võitlustahe pole midagi püsivat. Selle erinevaid osiseid mõjutavad muutused julgeolekuolukorras, majanduses, inimeste heaolus, aga ka organisatsioonitasandi otsused. Seetõttu tuleb nii kaitse- kui ka võitlustahet hoida ja arendada pidevalt ja järjekindlalt. Probleemi ei saa lahendada projektipõhiselt. Sestap on tarvis, et Kaitseväe juhataja ellukutsutu muutuks heas mõttes rutiiniks ja seda väärtustataks pidevalt.
Võtmetegur on aga suure sisemise põlemisega, teotahteline ja alluvaid inspireeriv ülem. Seega peaksime ka käimasoleva operatsiooni „Kaitsetahe“ valguses mõtlema rohkem sellele, kuidas noortes entusiastlikes juhtides seda sisemist põlemist hoida.
Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Academia Militaris nr 4, detsember 2022.
Üksuste võitlustahe = ca 3500 ajateenijat aastas + 26 000 reservväelast + 25 000 Kaitseliidu ja selle eriorganisatsioonide liiget Mõtestatud tegevus riigikaitselaagrites, noorteorganisatsioonides, ajateenistus, reservteenistus, õppekogunemine ja lisaõppekogunemine, varustus, tehnika
Skaudid, noorkotkad, kodutütred
Ajateenistus, reservteenistus, Naiskodukaitse, Kaitseliit, vabatahtlikud
MEESSOOST KODANIKUD
Reservteenistus, Naiskodukaitse, Kaitseliit, vabatahtlikud Vabatahtlik riigikaitse
Elanikkonna kaitsetahe = ca 1,3 mln elanikku Riigi osutatavad teenused, elamisväärne elu
JOONIS 2
Kaitsevägi ja Kaitseliit 0 18 30 45 60+ 80
Lasteaed, kool, pere Riigikaitseõpetus Pere Töökoht Kõrgkool, pere Töökoht Riik ja ühiskond
Haritud sÕdur 4/2023 21
NeLJaJaLGsed VÕitLeJad. koerte kasutamiNe sÕJataNdriL 2
Haritud sÕdur
Tänapäeval on sõjaväe teenistuskoerad kasutusel paljudes armeedes üle maailma. Vaatleme põgusalt, miks, kuidas ja millal.
Tekst: MAIK ALFA , vabatahtlik autor
Teenistuskoeri kasutatakse eelkõige lõhkeainete, esemete ja narkootiliste ainete tuvastamisel, jäljeajamisel, inimese otsimisel, perimeetri valves ning jõukasutusel. Mõistlik on valida üks oskus, mille koolitamisele suunata põhiline jõupingutus. Sest koera iga oskus hõlmab paljusid alaoskusi. Ninatöö, kuulekus ja kontroll on läbivad, kuid erialaspetsiifilised oskused.
KOERA MEELED
Loomad saavad väliskeskkonnast informatsiooni aistingute kaudu. Koera aistingud on samasugused nagu inimesel, kuid koer tajub keskkonda hoopis teistmoodi. Haistmist võib pidada tema kõige tähtsamaks tööriistaks, mida kasutavad kõik teenistuskoerad – on nad siis
narko-, patrull-, laiba- või otsingukoerad. Haistmismeele osa koera infohankimises on 70–80%. Hõlpsasti eristab ta eri isendite lõhnu ja talletab lõhnamällu läbitud piirkonna lõhnamärgid.
Koeral on ka suurepärane kuulmine. See on inimese kuulmisest neli korda parem ehk koer kuuleb umbes neli korda kaugemalt kui inimene. Kuulmist kasutab koer valvamisel. Vananedes koera kuulmine nõrgeneb, seda võivad halvendada ka haigused ja müra. Nägemismeel ei ole koerale nii tähtis kui haistmine ja kuulmine. Koera nägemisvõime on piiratud, kuid inimesest näeb ta kaugemale. Samuti märkab ta liikuvat objekti kiiremini ja näeb pimedas paremini kui inimene.
KODUKOER VS TÖÖKOER
Kõige rohkem eristab töökoera n-ö kodukoerast tema liin ehk see, kes olid tema vanemad ja nende vanemad jne. Põlvkondlikud eripärad ja omadused on hea aretusega kinnistatavad iga viie põlvkonna tagant. Teenistuskoerad põlvnevad nii sportkoerte kui tänapäeval ka teenistuskoerte liinidest, osalt ka jahikoerte liinidest.
Mõnel koerajuhil on välja kujunenud individuaalsed ootused koerale ja vastavalt sellele eelistused, kust ja millisest liinist koera võtta. Ei ole välistatud, et ka mõni kodukoer sarnaneb geneetilistelt ja füüsilistelt omadustelt rohkem või vähem töökoeraga.
ASSO PUIDET Haritud sÕdur 4/2023 23
KOOLITAMINE
Nii treenides kui ka hiljem koeraga töötades on kõige aluseks motivatsioon (nii koera kui ka koerajuhi oma). Alguses motiveerib koera toit ja selle hankimine, seejärel saagiinstinkt ehk mäng ning hilisemas etapis peremehe rahulolu.
Motivaatorite ammendamatuks allikaks on koerajuht, kes koera soovitud käitumist premeerib ja vale käitumist kontrollib. Kõige raskem ongi premeerida koera õigeaegselt, sest tavaliselt on aega vähem kui pool sekundit, et koer taipaks, mille eest ta preemiat saab. Koolitus põhinegu mängul ja süsteemil, kus koer pakub lahendusi, et jõuda eesmärgini. Väga oluline osa on keskkonnatreeningutel. Erinevate oludega harjutatud koer toimib igas keskkonnas ja teda saab alati usaldada. Koormates koera erinevaid lihasgruppe, suurendame tema füüsilist võimekust ja vastupidavust, mis on samuti teenistuseks vajalik.
Koer ja koerajuht töötavad koos, kuid tandemi efektiivsus ei tulene mitte sellest, kui hästi koera ja koerajuhi iseloomud kokku sobivad, vaid sellest, kui teadlik, oskaja ja arusaaja on teenistuskoera juht, kes oma kaaslast treenib ja koolitab. Tandem on just nii efektiivne, kui professionaalne on koerajuht. Töötamine koos ehk koostöö tähendab siin seda, et koer on koerajuhile abiks ja käepikenduseks. Kõike tehakse koos ja mõlemapoolse maksimaalse pingutusega.
Vale on eeldada, et koer teeb inimese eest kõik ära. Nagu on öelnud tunnustatud koerte koolitaja Siim Oja: ,,Austuse teenid koeralt, kes on töö tegemiseks välja aretatud, ainult juhul, kui mõistad tema vajadusi. Seda, kuidas teda koerana hoida tasakaalus nii füüsiliselt kui ka psüühiliselt. Usalduse teenid välja, kui näitad, et oled lahke, sihikindel ja enesekindel juht. See mõte kõlab lihtsalt ja selgelt, kuid läheb liigagi tihti treeningu käigus kaduma erinevate filosoofiate, ideoloogiate ja meetodite tõttu. Iga koer ja koerajuht peavad omavahelises suhtluses leidma tasakaalu. Just selle paari tasakaalu, kes on kokku sattunud. Näiteks saab koerale teha oskusi selgeks nii karjudes kui ka vaikuses. Vahe on selles, et karjudes ja vihaga saavutad kuulekuse ja kontrolli hirmu kaudu. Rahu ja vaikuse, selge juhendamise ja mõistmisega saavutad kuulekuse ja kontrolli vastastikuse usalduse kaudu. Mõlemad variandid töötavad, aga tulemus on erinev.“
NINATÖÖ
Koera haistmismeel on 800 000–1 000 000 korda parem kui inimesel ja see tagab koera tõhususe lõhnade otsijana. Kui võrrelda inimese lõhnataju koera omaga, siis võib
tuua näite, et kui inimene tunneb pitsa lõhna tervikuna, siis koer tunneb tomati, liha, jahu, kastme ja erinevate juustude lõhna eraldi ning oskaks täpselt öelda, kust iga lõhn tuleb.
Tänu koera haistmismeelele saame vähendada inimressursse ja otsida lühema aja jooksul läbi suurema ala. Lisaks erinevate lõhnade eristamisele suudab koer neid ka meelde jätta – koeral on n-ö lõhnamälu. Sellel põhineb jäljetöö, narkootikumide otsimine, lõhkeainekoerte töö jne. Lõhnamälul on siiski ka piirid. Koera on võimalik õpetada 6–8 erineva aine lõhna eristama ja neist märku andma. Normaalseks peetakse aga siiski 3–4 lõhna. Kui õpetada üle 8 lõhna, hakkab koer lõhnu segi ajama ega tööta enam usaldusväärselt.
Jälje koostisosadeks on keskkond, kus jälge tehakse, jälge tallava inimese lõhn, keskkonna muutus, kahjustatud taimed jäljel, kahjustada saanud maapind, jalatsi talla ja naha lõhn, ilmaolud. Jälje kvaliteet sõltub alati asjaoludest, kus jälg paikneb (mets, linn), kui kaua ta on maas olnud, millised on ilmastikutingimused. Mida keerukamad on tingimused, seda keerulisem on jälge üles võtta ja töödelda. Kõige paremad ja soodsamad tingimused haistmismeele kasutamiseks on siis, kui ilm on tuulevaikne, jahe ja niiske ning maastik taimestikuga (puud, põõsad) kaetud ja pehme aluspinnasega.
VALVEKOERAD
Valvekoerteks sobivad valvsad ja territoriaalsed koerad, kes kõigest ebaharilikust koerajuhile märku annavad. Üldiselt suudavad suuremate valvekoerte tõud ja nende segud valvatavat ala loomuomaselt ka kaitsta. Kuid põhiülesanne on ikkagi heidutus.
JÕUKASUTAMISKOERAD
Osas üksustes on teenistuskoerad koolitatud isikute kinnipidamiseks. Kinnipidamisele saadetud teenistuskoer võtab kinnipeetava haardesse ega lase tal edasi tegutseda. Kinnipidamisele saadetud koerale peavad koheselt järgnema koerajuht ja abistavad jõud. Näiteks jälitatakse maastikul mööda jälge vähemuses, kuid relvastatud vastast (polgust ainsana ellu jäänud komandöri) kuni kontakti saavutamiseni. Koera kasutamise korral üritatakse juhtida vastase tähelepanu koera rünnakusuunast kõrvale. Asustatud alal võitluses lähidistantsilt annab teenistuskoer ootamatu rünnaku korral operaatoritele aega varjuda ja oma relva kasutada, isegi kui koer peaks seejuures ise hukkuma. Koera ruumi laskmisel ja tema järel ruumi sisenemisel tuleb järgida taktikanõudeid. Kui on ilmne, et koer ei jõua ohutult vastaseni, siis koera kasutada ei saa ja peab
Haritud sÕdur 24 4/2023
otsima muid võimalusi vastase kahjutuks tegemiseks ja kinnipidamiseks.
Klassikutele tuginedes, nimesid nimetamata, on olemas kolm efektiivset massirahutuste ohjamise viisi. Nendeks on punased lasersihiku täpid rahvahulga keskel, ratsapolitsei ja teenistuskoerad.
NÄITED ELUST ENESEST
27. oktoobril 2019 osales USA 1. SFOD-D üksuse teenistuskoer Conan Süürias operatsiooni Barisha raames ISISe tolleaegse juhi Abu Bakr al-Baghdadi kinnipidamises, jälitades teda põgenemiskatsel.
Aastal 2018 sattus kuueliikmeline Briti SASi üksus kusagil Põhja-Süüria külakeses tulekontakti ülekaaluka vastasega. Britid piirati sisse ning nende ainus võimalus oli murda piiramisrõngast välja. Nendega kaasas olnud teenistuskoer saadeti lähedal asunud hoonesse, kust nende pihta tulistati. Pärast koera sisenemist hoonesse oli kuulda karjumist ja laske. Mõne aja möödudes tulistamine sellest hoonest lakkas. Alles seejärel said SASi võitlejad hoonesse varjule. Nad reorganiseerusid ning taganesid kaotusteta. Kui Briti sõdurid hoonesse sisenesid, nägid nad oma üksuse teenistuskoera istumas
surnud vastase kõrval. Operatsiooni üksikasju ega koera nime ei ole avalikustatud, sest koer on endiselt teenistuses.
USA merejalaväe lõhkeainetuvastuskoer Lucca osales oma kuueaastase teenistuse jooksul ligi neljasajas lahingupatrullis Afganistanis ja Iraagis, leides kokku kolmkümmend üheksa IEDd. 23. märtsil 2012 järjekordsel patrullil Afganistanis leidis Lucca isetehtud lõhkeseadeldise, kuid leiu järel plahvatas läheduses teine lõhkeseade ja Lucca sai raskelt viga. Koerale osutati kohe esmaabi ning kutsuti välja medevak. Ükski inimene vahejuhtumis vigastada ei saanud. Lucca jäi ellu, kuid tal amputeeriti üks esikäpp. Luccale omistati PDSA Dickini medal.
Austraalia SASi eriüksuse teenistuskoer Kuga hoiatas 2011. aastal Afganistanis Khas Uruzgani piirkonnas oma koerajuhti ees ootavast varitsusest. Vastase varitsus asus teisel pool jõge. Andes märku vastase kohalolust, ujus Kuga üle jõe, mille peale varitsev vastane avas koera pihta tule, paljastades oma asukoha. Austraalia sõdurite kattetules ründas Kuga veest väljudes üht vastastest. Kui Kuga lõpuks oma üksuse juurde tagasi ujus, tuvastati tal viis kuulihaava. Kuga jäi ellu ja talle omistati PDSA Dickini medal. Käsklust rünnata ei andnud Kugale keegi.
PPA 4/2023 25
LaeVade Pommitamise mÄNGuNuPud eHk sÕJaLaeVade tüüBid 5
miiNisÕJa- Ja maaBumisLaeVad
Kuigi jalaväelaste transport laevadega on ilmselt sama vana kui laevandus ise, on eraldi meredessandiks mõeldud aluste ajalugu üsna lühike. Nagu ka spetsiaalselt miinisõja pidamiseks mõeldud laevade oma.
Tekst: nooremleitnant GRIGORI GAVRILOV , EML Sakala operatsiooniohvitser CPL. GARY JAYNE/U.S. MARINE CORPS Prantsuse Mistral-klassi dessantründelaev Mistral Haritud sÕdur 26 4/2023
Merenduskaugele inimesele võivad kõik sõjalaevad tunduda ühesugused – sihvakate kerejoontega hallid alused, millel on vööris kahur, keskel kõrge mast ja ahtris plats helikopteri jaoks. Ometi on iga laev teistest erinev ning selleks, et paremini mõista meresõjapidamist
üldiselt, tuleb tunda põhilisi sõjalaeva tüüpe, mis reeglina annab üldise aimu laeva omadustest, võimetest ja piirangutest.
MAABUMISLAEVAD JA MAABUMISALUSED –SÕJAPIDAMINE KAHES KESKKONNAS
Esimesed tänapäevased katsed dessantlaevu ehitada pärinevad 1915. aasta Gallipoli maabumisoperatsioonist, kus Briti dominiooni väed kasutasid spetsiaalselt lihtreid varustuse transpordiks laevadest kalda peale. Samas operatsioonis osales ka jalaväe maabumiseks ümber ehitatud söeveolaev SS River Clyde, kuid maabumine lõppes veresaunaga ja mõnda aega Briti admiraliteet end enam maabumisoperatsioonide planeerimisega ei vaevanud.
Maabumislaevade arendamise teatepulga haaras Jaapan ning demonstreeris Hiina vallutuse ajal edukalt oma Shinsu Maru, Akitsu Maru ja Nigitsu Maru maabumislaevade tõhusust. Need laevad olid varustatud uputatava dokikambriga, kus sai hoida väiksemaid maabumisaluseid, näiteks Daihatsu vöörirambiga mootorpaate, laeva enda lennutekilt võisid õhku tõusta lennukid ning kui leidus sobiv kai, siis võis maabuda ka raskemat tehnikat otse transporditekilt.
Britid seevastu said maabumisaluste olulisuse kohta valusa õppetunni Dunkirki evakuatsiooni ajal, kui Suurbritannia ja tema liitlaste väed pidid evakuatsiooniks sobilike laevade puudumi-
se tõttu maha jätma kogu oma rasketehnika ja relvastuse. Selle tulemusena muudeti admiraliteedi tellimusel kolm tankerit ümber uue maabumislaeva prototüübiks – tankimaabumislaevaks
Tankimaabumislaev on väikese süvise ja lameda põhjaga ning mõeldud meelega madalikule sõitmiseks nõnda, et pardal olev tehnika või sõdurid saavad väljuda läbi rambiga varustatud vöörilüüsi otse rannale. Seejärel on tehnikast ja üleliigsest ballastist vabanenud laev võimeline tagurdama merele tagasi, abistades end vajadusel ahtris paikneva spetsiaalse varpankruga.
Pärast prototüüpide täiustamist saadeti laev seeriatootmisesse ning Ameerika Ühendriikide laevatehased ehitasid üle tuhande sellise laeva. Teise maailmasõja jooksul leidsid need kasutust Põhja-Aafrika, Euroopa ja Vaikse ookeani lahingutandritel.
Ka Jaapan ehitas sõja alguses oma esimesed tankimaabumislaevad ning väidetavalt kopeeris hiljem liitlaste omi oma No.101-klassis. Huvitav on see, et enamiku maabumislaevu tellis ja nendega opereeris Jaapani keiserlik armee, mitte merevägi, kes ei olnud eriti huvitatud maabumisest, vaid ehitas nn otsustavaks merelahinguks mõeldud laevastikku. Tankimaabumislaevad leiavad sisuliselt muutmata kujul kasutust siiamaani.
Järgmisena hakati massiliselt tootma eelpool juba mainitud uputatava dokikambriga maabumisdokklaevu. See alus ei sõida rannani välja. Selle dokikambris on ladustatud ujuvtehnika – kas amfiibsed soomukid või väiksemad ujuvvahendid, näiteks maabumisalused või kaatrid. Õigel hetkel täidetakse dokikamber veega, avatakse lüüs ning tehnika liigub laevast randa iseseisvalt. Sellise lähenemise eelis on see, et laev võib olla oluliselt suurema süvisega, st suurem ja ruumikam. Selle laevatüübi esimeseks esindajaks läänes võib pidada Ameerika Ashland-klassi aluseid. Nad suutsid mahutada ja transportida kuni 1500 tonni laadungit, mis võrdus üle kolmekümne kaatritesse paigutatud tanki või mitmesaja sõduriga.
Helikopterite kasutuselevõtuga 1950. aastatel hakati neid aktiivselt kasutama dessantoperatsioonides, nii transpordiks kui ka tuletoetuseks. Esmakordselt juhtus see 1956. aastal Suessi kriisi ajal, kui Briti merejalaväe üksused lennutati lennukikandja HMS Theseuse pardalt Port Saidi. Hiljem ehitasid mitmed riigid eriotstarbelisi maabumislaevu-kopterikandjaid Selle laevatüübi eripäraks võrreldes tema eelkäija, lennukikandjaga on dessantväelastele mõeldud elu-, töö- ja staabiruumid, tihti ka hästi varustatud laatsaret ning sidevõime dessantväeüksuse juhtimiseks.
Esimesteks maabumislaevadeks-kopterikandjateks peetakse Ameerika Iwo Jima-klassi aluseid, mida valmistati kokku seitse. Iga laev suutis pardale võtta üle 20 helikopteri ja 1800 merejalaväelast. Brasiilia mereväe lipulaev
Haritud sÕdur 4/2023 27
Atlantico, endine brittide HMS Ocean, ja Jaapani kaks Izumo-klassi „hävitajat“ on sisuliselt mitmeotstarbelised helikopterikandjad, mida on kasutatud ka dessantoperatsioonide õppustel. Siiski, puhtalt dessantlaevu-kopterikandjaid on vähe.
Tänapäevane universaalsem laevatüüp on dessantründelaev, mis on sisuliselt dokikambriga varustatud kopterikandja. Selline laev suudab merejalaväelasi majutada ja tagada, transportida õhu kaudu kergeid dessantväeüksusi ja toetada neid omade ründekopterite tulelöökidega. Samuti maandada rasket tehnikat, sh tanke, tänu dokikambri ja maabumisaluste olemasolule. Sellise laeva olemasolu näitab tavaliselt mereväe kõrget taset ning maailmas leidub neid omajagu, alates itaallaste väikesest, 8000tonnise veeväljasurvega San Giorgio-klassist kuni mõistlikult parajate, 20 000tonnise veeväljasurvega Lõuna-Korea Dokdo- või Prantsuse Mistral-klassideni. Ameeriklaste üüratu 40 000tonnise veeväljasurvega Wasp-klass on aga juba omaette nähtus. Need alused on ka piisavalt suured, et võimaldada vajadusel kasutada püststartlennukeid.
Maabumisaluseks nimetatakse väikest ujuvvahendit, mille abil transporditakse mitteujuvat tehnikat või isikkoosseisu suure maabumislaeva pardalt maale. Seetõttu on need tavaliselt väikese süvisega ning piiratud sõiduulatusega. Teise maailmasõja ajal kasutasid maabumisaluseid jalaväelaste liigutamiseks ka muu otstarbega laevad, näiteks hävitajad ja ristlejad, kuid tänapäeval see on siiski harv nähtus.
Maabumishõljukid muutusid populaarseks 1970ndatel, eelkõige tänu oma kiirusele. Hõljuk suudab sõita kiirusega 30–60 sõlme ja on vähem nõudlik ranna omaduste suhtes, kuid selle kandevõime on väike ja see on tehniliselt keeruline, st kallis ülal pidada. Näiteks Ameerika LCAC suudab kanda ainult ühe tanki või mõne soomuki. Brittide Griffon 2000TD on veelgi väiksem. Ka Nõukogude Liidus katsetati hõljukitega, mis olid omaette laevad, mitte suuremate laevade maabumisalused. See päädis maailma suurimate hõljukite, Pomornik-klassi ehitamisega. Üks selline laev mahutab jämedalt kaks rühma sõdureid koos soomustehnikaga. Ometi pole selline lähenemine maailmas laialt levinud, eelkõige seetõttu, et hõljukid on ehituslikult väga haavatavad vastase tulele ning väga kulukad.
MEREMIINID – RELVAD, MIS OOTAVAD
Miinisõjalaevad jagunevad kaheks, miiniveeskajateks ja miinitõrjelaevadeks. Miinide veeskamine on üdini lihtne ülesanne ning sisuliselt on iga laev võimeline tegema seda suuremal või vähemal määral. Ajalooliselt on selleks tihti rakendatud ka abi- või lausa kaubalaevu. Sellest hoolimata on nimetatud ülesande täitmiseks ehitatud ka spetsiaalseid sõjalaevu – miiniveeskajaid. Seda nii pealveekui ka allveelaevadena.
Kuigi ilmasõjaaegsetel allveelaevadel oli puudusi nii kiiruses kui ka mahutavuses, suutsid nad miine veesata nähtamatult ning tegid seda tihti vastase sadamate vahetus läheduses. Näiteks Saksa keisririigi UC I- ja UC II-klassi allveelaevad-miiniveeskajad uputasid Esimese maailmasõja ajal üle 1800 laeva. Miine kinnitati spetsiaalsete seadmetega kere külge või hoiti kere sees šahtides, ka
Eesti Kalev-klassi allveelaevad suutsid sellisel viisil kanda kuni 20 miini. Pärast sõda miiniveeskaja-allveelaevad eraldi liigina kadusid, sest miine hakati veeskama torpeedoaparaatide abil.
Põhiline nõue pealvee-miiniveeskajatele oli avar miinitekk ja kiirus ning ka täpse navigatsiooni võime – ei olnud harvad juhused, et miine veesanud laev sõitis ekslikult oma miiniväljale. Maailmasõdade ajal ehitati miiniveeskamise otstarbeks mõningad nn miiniveeskamisristlejad. Näiteks Briti Abdiel-klassi kerge ristleja suutis kanda üle 180 miini peadpööritava kiirusega 38 sõlme (ligi 70 km/h). Saksa Brummer-klass oli aeglasem, kuid see-eest suutis kanda üle 400 miini.
Pärast Teist maailmasõda ehitati eriotstarbelisi miiniveeskajaid vähe, enamasti riikides, mis keskendusid oma rannikumere kaitsele. Näiteks ehitati 1970ndatel Norras ja Taanis vastavalt Vidar- ja Lindormen-klassi miiniveeskajad, mis uue sajandi alguses müüdi Balti riikide merevägedele, kus nad praegu täidavad staabi- ja toetuslaevade ülesandeid.
Tihti anti miiniveeskamisülesanne teistele laevadele, selleks sobisid hästi juba mainitud tankimaabumislaevad, näiteks võib tuua Poola Lublin-klassi või NSV Liidu Ropucha-klassi. Siiski ehitavad mõned mereväed isegi tänapäeval miiniveeskajaid. Nende ühed väljapaistvamad esindajad on kahtlemata Soome Hämeenmaa- ja LõunaKorea Nampo-klassi laevad. Mõlemad on üsna suured ja mitmefunktsionaalsed, suutes täita ka allvee- ja õhutõrje, luure ja staabilaeva ülesandeid. Mõistagi on Soome laeva pardal ka saun.
Koos esimeste meremiinide veeskajatega tekkisid ka miinitõrjelaevad, mille ülesanne on täpselt vastupidine. Kuna esimesed meremiinid vajasid initsieerimiseks otsest kontakti laevakerega ja hõljusid seetõttu ankurdatuna veemassi sees, siis oli nende vastu võidelda võrdlemisi lihtne.
Ankurmiinide vastu aitasid miinitraalerid – väikese veeväljasurve ja süvisega laevad, mis vedasid enda järel miinitraali – seadet, mis füüsiliselt lõikas läbi miiniankru vaieri. Kui miin tõusis veepinnale, hävitati see tulirelvade tulega. Isegi kui miin ei plahvatanud, siis uppus see sügavusse, kus muutus möödasõitvale laevale teoreetiliselt kahjutuks. Selle tõttu on ka Põhja- ja Läänemeres, sh Eesti vetes veel palju maailmasõjast jäänud miine.
Tihtipeale kasutati miinitraaleritena kalalaevu või muid väikseid aluseid, mille pardale paigaldati vastavad seadmed. Näiteks 1982. aastal Falklandi sõja ajal pidi Briti kuninglik merevägi teenistusse võtma viis tsiviilkalatraalerit ja varustama neid miinitõrjetraalidega. Põhjus oli lihtne – toona ainsad Briti miinitõrjelaevad kuulusid Ton-klassi rannikuäärsete traalerite hulka ning olid liiga aeglased ja väikesed, et sõita nii kaugele.
Teise maailmasõja lõpus muutusid väga levinuks nn mõjumiinid, mis reageerisid magnetvälja, mürataseme ja veerõhu muutustele, mida põhjustas miini lähedal sõitev laev. Sellised miinid lamavad mere põhjas ja mehaaniline
Haritud sÕdur 28 4/2023
traalimine nende vastu enamasti ei aita. Teoreetiliselt on võimalik „lohistada“ miinid ohutusse kohta põhjatraalimise abil, kuid autor ei tea ühtegi teenistuses olnud süsteemi, mis seda teeks.
Seetõttu hakati miinitraalereid varustama ka mõjutraalidega – seadmetega, mis matkisid laeva liikumisega seotud füüsikalisi nähtusi. Traaler ise pidi seejuures olema võimalikult vaikne ja ehitatud mittemagnetilisest materjalist. Teisisõnu pidi see olema kalli ja eesmärgipärase ehitusega. Kui magnetvälja sai kergesti matkida tugevate solenoidmagnetite abil ja müra veelgi lihtsamini, siis rõhumuutust järele teha oli tunduvalt keerulisem. Mida aeg edasi, seda targemaks muutusid miinid ja seda raskem oli petta neid mõjutraalidega, eriti kui miin sisaldas mitut erinevat andurit.
Vastukaaluks loodi uus miinitõrjelaeva tüüp – miinijahtija Erinevalt miinitraalerist, mis sõitis miinidest üle lootuses, et miin plahvatab traali, mitte laeva enda mõjul, on miinijahtija varustatud spetsiaalse aktiivse sonariga, mille abil saab uurida merd ja merepõhja laeva ees. Miinijahtimissonar on kõrge sagedusega – selle abil saab luua veealusest objektist n-ö pildi, kuid selle ulatus on mõnesaja meetri juures võrdlemisi väike. Kui sonari abil tuvastatakse miinisarnane objekt, siis saadetakse kohale kaugjuhitav robot, mille abil saab objekti täpsemalt identifitseerida ja vajadusel kahjutuks teha. Tihti rakendatakse ka miinituukreid, kes võivad paigaldada laengu või hoopis miini lahti võtta ja kahjutuks teha.
Miinijahtimise teerajajad olid Prantsusmaa ja Suurbritannia. Juba 1950ndatel katsetasid britid süsteemi, mis otsis metallkerega miine magnetvälja muutuse abil. Paraku ei andnud see süsteem loodetud tulemusi. Seetõttu keskenduti sonarite täiustamisele ning 1960ndate keskpaigaks saadi valmis esimene miinijahtimisüsteem, mis paigaldati
HMS Kirklistoni pardale. Süsteem oli nõudlik – sonar näitas usaldusväärselt miini kauguse ja suuna laeva suhtes, kuid laeva enda asukoha pidi määrama, kasutades spetsiaalselt paigaldatud poide radaripeegeldusi.
Maailma esimeseks miinijahtijaks aga võib pidada 1970. aastal vette lastud Prantsuse laeva FS Circé, mis oli spetsiaalselt selleks otstarbeks ehitatud. Laeva kõrgtehnoloogiline sisu oli paigaldatud puidust kere sisse, selle varustuses oli ka üks esimesi miinide neutraliseerimiseks mõeldud roboteid PAP 104.
1973. aastal võttis Briti merevägi ametlikult kasutusse laeva HMS Wilton, mis oli maailma esimene klaaskiudplastist kerega sõjalaev. Sellest materjalist on valmistatud enamiku järgmiste miinijahtijate kered, sealhulgas ka Eesti Mereväe Sandown-klassi miinijahtijate omad.
Miinijahtijad on ise üsnagi väikesed laevad, enamik nendest on umbes 50 m pikad ja 600tonnise veeväljasurvega. Mõned jahtijad saab varustada ka traalidega, näiteks Ameerika Avenger-klass ja Briti Hunt-klass.
Tänu oma kallidusele ja keerukusele olid miinijahtijad pika aega ainult NATO riikide pärusmaa. Tänapäeval on ka selle laevatüübi aeg vaikselt ümber saamas. Tulevikus hakkavad miinitõrjes aina suuremat rolli mängima autonoomsed mehitamata süsteemid. Siiski on nii miinijahtijatel kui ka traaleritel endiselt oma roll täita, sest lihtsakoelisi kontaktmiine on maailma riikide arsenalides veel palju. Miinitraaler teeb oma töö küll kiiremini ära, aga jahtija on võimeline andma kohe vastuse, kas põhjas on miin või mitte. Autonoomsete süsteemide puhul tuleb aga oodata, kuni mehitamata (all)veesõiduk oma „missiooni“ lõpetab ja emalaeva pardale naaseb. Samuti ei ole veel lõpuni lahendatud mehitamata sõidukite töökindluse ja enesekaitse probleemid.
KAITSEVÄGI
Sandown-klassi kuuluv Eesti Mereväe miinijahtija Admiral Cowan
4/2023 29
PoseidoNi kutse
Iga suure sõjalaeva saamisloos on üks ülevaimaid hetki laeva vettelaskmine. Kildudeks puruneva šampusepudeli ja pidulike orkestrihelide ajal on veel kaugel teadmine, et kord jõuab kätte päev, mil tuleb laevaga hüvasti jätta.
Kui tsiviillaevanduse hiiglased leiavad end oma viimsel teekonnal mõne Kagu-Aasia riigi rannalt, siis sõjalaevad utiliseeritakse reeglina kodumaal. Mõnes kauge laevaremonditehase dokis asuvaid laevu, mida pole peetud moderniseerimise ega konserveerimise vääriliseks, hakkavad armutult lammutama sajad kätepaarid. Järele jääb vaid mälestus, vahel ka legend.
Admiral Kuznetsov on kahtlemata
üks sellistest laevadest, mida on üle 30 aasta kimbutanud salapärane needus1. Laeva viimased aastad on möödunud piltlikult öeldes erinevates intensiivravidokkides, kus ikka ja jälle on suudetud laev kokku lappida, et väsinud kerest veel mõni meremiil välja pigistada.
Kui laev oskaks rääkida, siis kõneleks see ilmselt tüdinult Vene bardakist ja suhtumisest, mille on vahest kõige ehedamalt kokku võtnud Vladimir Putin isiklikult oma ütlusega „нравится, не нравится – терпи, моя красавица“ (meeldib see sulle või mitte, aga sa pead seda taluma, mu kaunitar).2
Kuigi Admiral Kuznetsov pole teab mis eriline kaunitar, kasutavad anglosaksid laeva kohta tavapäraselt naissoost sõna. Vahest seetõttu, et meremehed on alati olnud teadlikud Emakese Looduse võimust ja on merel olles soovinud teda kõikvõimalikul moel rahustada. Või siis nähakse laevades sarnasust naistega, kes on kallid, vajavad palju värvi ning kelle ümber on alati palju mehi? Parem selgitus pärineb aga USA viitseadmirali Foley sulest (1998), kelle järgi kannavad naised elu ning igale laevale, mis suudab säilitada elu keskkonnas, kus inimesed ilma tema kehata elutegevust säilitada ei suudaks, on asjakohane viidata feminiinselt3. Igal juhul eeldab laev heaperemehelikku kasutamist, et kesta ja hoida omakorda oma meeskonda.
KUIDAS LAEV VÄLJA VIHASTADA?
Viimane piisk Admiral Kuznetsovi suurde karikasse langes vahetult enne eelmise aasta jõule, mil taas pääses lennukikandja ruumides lahti üks vallatu säde. See on ilmsiks toonud veel üht-teist olulist, mida tasub selle äraneetud laeva epiloogis esile tuua.
Tekst: HANNES NAGEL , kriisiuuringute keskus
maaiLmaPiLk 30 4/2023
Vene mereväe kasutuses olevat ainsat lennukikandjat Admiral Kuznetsovi on viimastel aastatel tuntud ka musta suitsu(katte) järgi, mis kaasneb madala kvaliteediga raske kütteõli kasutamisega. Kuigi masuuti kasutatakse kaubalaevadel laialdaselt, kipub see lennukikandja kateldes põlema eriti kehvalt. Vene mereväest on vahel kostnud repliike ka suitsu kaitseks, mille varjus 2016. aastal La Manche’i väina läbiti, neist erilisemaid on ehk väide, et suits näitab Vene mereväe kohalolekut. Sellele sekundeeris enne jõule Soome meedias Pekka Pohjolainen, kirjeldades venelaste lennukikandjat kui suitsevat „300 meetri pikkust naljanumbrit“4
Kuna Admiral Kuznetsov ei ole juba oma olemuselt päris tavaline lennukikandja, kipub laevaga juhtuma igasuguseid asju1, mis on armutult jätnud arme ka laevakerele ja -perele. Teatavasti oli Vene uudisteagentuur TASS alles 22. detsembril 2022 volitatud teatama, et vaatamata järjekordsele lennukikandjal puhkenud tulekahjule „hukkunuid ei olnud, 20 inimest evakueeriti6“ ning üleüldse polnud tegemist tulekahju, vaid väikese lokaalse süttimisega, mis kustutati tund aega pärast uudise ilmumist5. Vahest hooletu suitsetamine?
Kuid suurte sõjalaevadega on intsidente juhtunud ka meie liitlastel (nt 2018. aastal norrakate Fridtjof Nanseni klassi fregati Helge Ingstad saaga17) ning altminekud ei ole kindlasti Vene mereväe visiitkaardiks, millega naaberriikide kaitseplaneerijad saaksid arvestada. Vigadest siiski ju pikapeale õpitakse. See eeldab samas, et tehnika on töökorras või vähemasti taastatav ning personal terve ja motiveeritud. Lennukikandjatest, mis reeglina sõjalaevastike lipulaevadeks, võiks seda eeldada.
Ometi Admiral Kuznetsovi puhul see hüpotees paika ei pea, ehkki õnnetuste järel teame alati näiteks TASSi
vahendusel, et „intsidendid ei mõjuta lennukit kandva ristleja remonditööde ajakava“6, millele järgnevad alati „enne aasta lõppu planeeritud merekatsetused“7.
Sestap arvestas Vene merevägi veel eelmise aasta suve algul sellega, et laeva remont kestab septembrini ja võimaldab dokist väljuda enne mere jäätumist, mis muidu ühe TASSi vahendatud anonüümse kaitsetööstuse esindaja sõnul „lükkaks kogu protsessi edasi 2023. aastani“8. Selles pole midagi iseäralikku, mõjutavad ju neli aastaaega teatud määral ka Eesti mereväe aluseid – näiteks miinijahtija Admiral Cowani kerematerjal ei ole mõeldud jää lõhkumiseks.
Nõnda leidis aasta alguses aset järjekordne intsident, kui tehti otsus viia laev kuivdokist 35. laevatehase kaile, et jätkata remonti seal. Transpordi ettevalmistamise käigus selgus, et Admiral Kuznetsov ei ole enam võimeline iseseisvalt liikuma. Sestap üritati laeva liigutada mitme puksiiriga, misjärel fikseerisid sukeldujad ebaõnne põhjusena laevakere seisundi9.
See olla kriitiline ja laeva mereleminek võib suure tõenäosusega tipneda kreeni minekuga ning seejärel nii kõhu näitamise kui ka uppumisega. Laevakere kontrollimisel selgus seegi, et lisaks kolmanda teki all olevate metallkonstruktsioonide ulatuslikule korrodeerumisele on lastiruumid täielikult täitunud mudase veega, mis välistab siseruumide kontrollimise.10
SÖÖVITAV KORROSIOON VÕI
KORRUPTSIOON
Kuigi laevaremonditehas on saanud oma järjekordse trahvi ning etteheited tähtaegade ja lepingu täitmata jätmise eest, tekib paratamatult küsimus, kui kaua saab ühe laeva ebaõnn kesta ja kas seda on võimalik murda.
Võib arutleda, kui palju aega on jäänud põdurale, mis annab pikemat
ALWI ALAYDRUS/UNSPLASH maaiLmaPiLk 4/2023 31
* DNR – (ingl k do not resuscitate) mitteelustamise käsk, mida tuntakse ka käsuna elustamist mitte katsetada ega proovida ning lubada loomulikku surma, mis Admiral Kuznetsovi puhul tähendaks kohtumist eelmainitud sadade väikeste kätepaaridega.
aega DNRi* vihjeid? Või on olukord hoopis vastupidine ning meid püütakse tõmmata Vene infosõja labase operatsiooni lõksu, kus mudase veega täidetud labürindis ekslemist saadab suitsukatteks liftimuusikana meloodia Vene kaitseministeeriumi 2016. aasta albumist (nagu toona Süüria rannikul lennukikandjalt merre pudenenud hävitaja1) – „ajalehe info väidetavalt esialgsete järelduste kohta on ennatlik /…/ komisjon jätkab põhjalikku tööd ega ole teinud mingeid esialgseid järeldusi enne, kui uurimine on lõppenud.11“?
Siiski tõotab 22. detsembri põlengu uurimine jääda alaliseks, sest suurem aur keerleb vaidluse eri osapoolte (kaitseministeerium, merevägi ja laevaehitajad)12 vahel ning usutavasti on loosse segatud ka mõned vahendajad, kelle teeneid materjalide ja tööprotsesside „ümbersuunamises“
ei tohiks alahinnata. See on hea ja kasulik meile kõigile, tervislik isegi lennukikandja enda meeskonnale.
Ehkki seda väidet kontrollida pole võimalik, on laeva teenistuskäiku jälgides tõenäoline, et tegemist on ühe hästi sissetöötatud riigi vara ja raha kantimise mehhanismiga, mis vajab käigus hoidmiseks sädet. Igal juhul on Vene merevägi üsna raskete valikute ja stsenaariumite ees, kus tuleb valida, kas:
a) jätkata senise praktikaga ehk pigem tähtajatu remont, millele kulub märkimisväärne ressurss, sest lennukikandja kaotus ja/või mahakandmine oleks tugev löök nii Venemaa prestiižile kui ka propagandale;
b) loobuda remondist ning tõmmata piltlikult öeldes juhe seinast välja, mille õigustamiseks tuleks leida usutavam ettekääne kui näiteks Ukraina sabotaaž sügaval tagalas, sest probleeme tunnistada Vene majandus ja impordiasendusprogramm ju ometi (täna veel) ei saa;
c) vaikida ja unustada seik lootuses, et see ei pälvi tähelepanu,
kui lennukikandjast saab näiteks NATO peatse sissetungi eest Murmanskit kaitsev ujuv õhukaitsepatarei;
d) lavastada mõni false-flag operatsioon laeva uputamisega ning süüdistada selles näiteks Rootsi eriteenistusi, et anda NATOsse pürgiva riigi vastu piiratud, ent rasket materiaalset kahju tekitav sõjaline löök hoiatuseks, mis sunniks riiki finlandiseeruma.
Võimalikke variante on veelgi, ent nende hind saab olema krõbe nii rahalises kui propaganda vääringus, millest näiteks esimesed kolm on rohkem Põhja-Euroopa (sh Eesti) huvides. Seevastu neljas stsenaarium võimaldaks režiimil nägu säilitada, mis on iga autoritaarse režiimi puhul olulisem kui näiteks ressursside mõistlik kasutamine. See aga ei teeniks jällegi naaberriikide ja nende julgeoleku huve ning paiskaks kaitsekulutused taevasse terves regioonis.
HARGI OTSAS
Kuniks Kuznetsov koos teda saatva arvuka põetajaskonnaga hõivab mõnd Venemaa nappidest suurlaevade remondiks sobilikest taristutest, rüübates seejuures merevett, kulutab ta ka agressorriigi ressursse.
See on kulutõhusaim ja parim stsenaarium, mis võiks realiseeruda, sest alates viimase remonditsükli algusest 2017. aastal on lennukikandja põletanud üle 1,38 miljardi euro13. Tasub meeles pidada sedagi, et uut lennukikandjat niisama lihtsalt juba ei ehita –see eeldab tööstusbaasi, tootmisvõime ja taristu olemasolu, kvalifitseeritud tööjõudu ja tänapäevaseid tehnoloogiaid. Neist veelgi olulisem on aga raha, mis erioperatsiooni kestes sulab Ukrainas nagu kevadine lumi.
maaiLmaPiLk 32 4/2023
On kaheldav, kas venelased saaksid siinkohal abi Hiina Rahvavabastusarmee mereväelt, kes müüks, laenaks või rendiks sõsarlaeva Liaoningi (hiina k 辽宁舰, endine Varjag), mis osteti 1998. aastal Ukrainast. Vahest elab laev visa hingena kauem ja näeb ära sellegi, kui Punase väljaku mausoleumi remondi käigus asenduvad sissepääsu kohal mõned tähed? Raske öelda, ent kohati tundub, et palju sõltub ka vetejumala Poseidoni tahtest, kelle hargi otsas on juba mitu Vene admirali.
18. veebruaril 2021 ilmus Vene meedias lõplik uudis sellest14, et tuumaristleja Admiral Lazarev pendeldamine moderniseerimise ja utiliseerimise vahel on läbi saamas. Laev kanti lõplikult maha ning 1. mail
asusid 30. laevatehases Primorski krai Dunai küla töölisrahva käed pidupäeva saatel laeva lammutama. Seevastu Admiral Nahhimovi moderniseerimise ja katsetuste käigus ilmnes hiljuti, et tuumakatlast ei õnnestu enam aatomeid välja meelitada. Reaktori kaitsekorpuse ja kiirguskaitsesüsteemi defektid ei võimaldavat selle ohutut käivitamist ja kasutamist, mis on paljuski tingitud materjalide korrosioonist15. Küllap tuleb see kolmaski ära, ent enne jõuavad admiralid ilmselt kangekaelselt lasta vastu taevast veel märkimisväärse summa.
ADMIRALITEEDI ÕPPETUND
Lennukikandja Admiral Kuznetsovi lugu on kulukalt õpetlik lugu sellest, kuidas kaitseressursse tuleb kasutada alati läbimõeldult ja planeerida pika vaatega, aga ka sellest, millal on aeg lihtsalt lahti lasta – minevikust ja imperialismiihast, nagu sellestki, miks korruptsioon sööb korrosioonina riigi alustalasid, kuni need ühel hetkel murduvad. See on universaalne teadmine nii väikesele kui suurele, vaesele kui rikkale riigile, sest üha moodsamaks muutuv lahingutehnika kipub järjest arenenuma tehnoloogia ja materjalide tõttu muutuma ka kulukamaks.
Viimane remonditsükkel kauge Jäämere äärses Zvjozdotškas 35. laevaremonditehases võinuks materialiseeruda märksa (kulu)efektiivsemalt. Näiteks nelja Kalibr-raketi võimega korvetina, mis saanuks täna tulistada Ukraina linnu Mustal merel või hoopiski millegi enamana nüüdseks tuhandete mogiliseerinud Vene sõdurite esmaabipaunades kui pelgalt üksik 1982. aastast pärit žgutt koos kõrvus kummitava soovitusega naisohvitserilt lahtisse haava tampoone suruda ja ära kannatada16
Need ja mitmed teised puudujäägid, mille üle Ukraina kaitsjad ja liitlased tänaseni siirast rõõmu ja tänu tunnevad, ei pruugi kesta igavesti.
ALLIKAD
1 Nagel, H. 2023. Admiral Kuznetsov ja Musta mere needus, Kaitse Kodu! 02/2023, 07.02.2023, lk 42–45.
2 Мазуренко, А. 2022. „Нравится, не нравится“: Путин объяснил свои слова [„Meeldib, ei meeldi“: Putin selgitas oma sõnu]. Yкраинская правда, 10.02.2022. Leitav: https://www.pravda.com.ua/rus/ news/2022/02/10/7323531 (kasutatud 15.01.2023).
3 Foley, F. D. 1998. Why We Call a Ship a She? Naval History, 12(6), p. 1.
4 Pohjolainen, P. 2022. Venäjän laivaston savua tupruttava ylpeys syttyi taas palamaan – tukialus Admiral Kuznetsov on 300 metriä pitkä vitsi [Vene mereväe hõõguv uhkus süttis taas – toetuslaev Admiral Kuznetsov on 300 meetri pikkune nali]. Suomenmaa, 22.12.2022. https://www.suomenmaa.fi/uutiset/ venajan-laivaston-savua-tupruttava-ylpeys-syttyi-taaspalamaan-tukialus-admiral-kuznetsov-on-300-metriapitka-vitsi (kasutatud 15.01.2023).
5 [Anon.], 2022a. Fire on Russia’s sole aircraft carrier extinguished, no damage — company. TASS, 22.12.2022. Leitav: https://tass.com/ emergencies/1554367 (kasutatud 15.01.2023).
6 [Anon.], 2022b. Minor damage inflicted to Russia’s sole aircraft carrier by fire. TASS, 17.12.2019. Leitav: https://tass.com/emergencies/1100175 (kasutatud 15.01.2023).
7 [Anon.], 2022c. Admiral Kuznetsov aircraft carrier planned for sea trials in fall 2022. TASS, 8.05.2020. Leitav: https://tass.com/defense/1154431 (kasutatud 15.01.2023).
8 [Anon.], 2022d. Admiral Kuznetsov aircraft carrier to dock for repairs on May 15-17 – source. TASS, 13.05.2020. Leitav: https://tass.com/defense/1450333 (kasutatud 15.01.2023).
9 Мазуренко, А. 2023. Russians brought their only aircraft carrier to critical condition and looking for those responsible. Ukrainska Pravda, 9.01.2023. Leitav: https://www.pravda.com.ua/eng/ news/2023/01/9/7384073 (kasutatud 15.01.2023).
10 GUR. 2023. Russian Military and Shipbuilders Trying to Shift Responsibility to Each Other for Bringing the Only russian Aircraft Carrier to Critical Condition, Defence Intelligence of the Ministry of Defence of Ukraine, 9.01.2023. Leitav: https://gur.gov.ua/en/content/ viiskovi-ta-sudnobudivnyky-rf-namahaiutsia-pereklastyodyn-na-odnoho-vidpovidalnist-za-dovedennia-dokrytychnoho-stanu-iedynoho-rosiiskoho-avianostsia. html (kasutatud 15.01.2023).
11 [Anon.], 2016. Russia’s Defense Ministry rejects reports of pilotage error as cause for Su-33 crash. TASS, 8.12.2016. Leitav: https://tass.com/defense/917636 (kasutatud 15.01.2023).
12 [Anon.], 2023. Russian military and shipbuilding trading blame for naval failures, reports military intelligence, New Voice of Ukraine, 9.1.2023. https://english.nv.ua/ nation/military-and-shipbuilders-trading-blame-for-sorrystate-of-only-aircraft-carrier-in-russia-military-50296313. html (kasutatud 15.01.2023).
13 Peck, M. 2019. The Repair Bill for Russia's Aircraft Carrier: $1.5 Billion? National Interest, 28.12.2019. Leitav: https://nationalinterest.org/blog/buzz/repairbill-russias-aircraft-carrier-15-billion-109001 (kasutatud 15.01.2023).
14 [Anon.], 2021. Атомный крейсер „Адмирал Лазарев“ отправили на утилизацию [Tuumaristleja „Admiral Lazarev“ saadeti utileerimisele]. Интерфакс, 18.02.2021. Leitav: https://www.interfax.ru/ russia/751519 (kasutatud 15.01.2023).
15 [Anon.], 2023. Российский флот потерял еще два ключевых судна — разведка [Vene laevastik on kaotanud veel kaks olulist alust – luure]. Guildhall, 4.01.2023. Leitav: https://ghall.com.ua/2023/01/04/ rossijskij-flot-poteryal-eshhe-dva-klyuchevyh-sudnarazvedka (kasutatud 15.01.2023).
16 Steinbuch, Y. 2022. Russian recruits instructed to use tampons, pads on war wounds. New York Post, 28.09.2022. Leitav: https://nypost.com/2022/09/28/ russian-recruits-instructed-to-use-tampons-pads-onwar-wounds (kasutatud 15.01.2023).
17 [Anon.], 2020. Fregatten Helge Ingstad er nå historie. Forsvarsmateriell. Leitav: https://www.fma.no/ aktuelt-og-media/2020/fregatten-helge-ingstad-er-nahistorie (kasutatud 15.01.2023).
KASUTATUD
ALAYDRUS/UNSPLASH maaiLmaPiLk 4/2023 33
ALWI
Prokuratuur Ja ukraiNa ÕPPetuNNid
Juba üle aasta Ukrainas möllav sõjaline konflikt on pannud surve alla kõik Ukraina riiklikud instantsid, sealhulgas prokuratuuri. Lisaks kõigele muule on nende menetlusse lisandunud ka Venemaa Föderatsiooni sõjakuritegude uurimine.
Millised on sealsed õppetunnid meile, kui palju on meie prokuratuuril kokkupuuteid militaarmaailmaga ja milline on prokuratuuri toimepidevus, arutasime Eesti peaprokuröri Andres Parmasega.
OHVITSERIST PEAPROKURÖR
Peaprokuröri staaži on Andres Parmasel kolm aastat, justiitssüsteemis aga on ta tegev juba 1999. aastast alates. Juristi elukutse kõrvalt on ta ka nooremleitnandi auastmes reservväelane.
Vabatahtlikuna reservohvitseri kursuse läbimise suur mõjutaja oli Eesti Reservohvitseride Kogu (EROK) juures tegutsev juristide sektsioon, mille kauaaegne eestvedaja oli kapten Kaido Pihlakas. Peale seadusloomesse panustamise on nad pikka aega teinud ka selgitustööd, kui tarvilik on valmistada juriste ette sõjaaja vajaduseks. Muu hulgas saaksid juristid reservohvitseri väljaõppe. Algselt oli idee luua ka riigikaitsekohus, kuid see ei ole tänapäeval enam nii relevantne, sest tsiviilstruktuurid on võimelised vajaliku teenuse tagama. Siiski on Parmas kindlal seisukohal, et sõjaväelise väljaõppe läbinud juriste on endiselt vaja rohkem. See looks paremad eeldused koostööks ja arusaamiseks erinevate struktuuride vahel, seda ka rahuajal (nt kaitseväega seotud personali- või hanketeemade või ka paljude muude haldusõiguslike
küsimuste lahkamisel, kaitseväeliste kuritegude menetlemisel).
Esimene juristidele suunatud reservohvitseride kursus toimus 2016. aastal, ühendades toona veel reservrühmaülema ja pataljoni staabiohvitseri tasemeid. Kohtunikke, advokaate ja prokuröre osales kursusel kõiki neli. Kaitseväe reservis ja vabatahtlikuna Kaitseliidus leidub juuraharidusega inimesi veel, kuid mitmed neist on rakendatud hoopiski muus rollis staapides või üksuste juures. Pataljoni taseme õppustest alates võiks aga Parmase hinnangul olla juriidiline külg tugevamalt juures, see annaks erialaohvitseridele võimaluse saada rohkem rakendust ning tooks esile ka jurist-ohvitseride vajalikkuse.
PROKURATUURI TÖÖKORRALDUS JA
TOIMEPIDEVUS KRIISI- JA SÕJAAJA EESTIS
Nii palju kui võimalik, jätkub töö igasuguse kriisi, sh sõja ajal tavapäraselt. Kui tuleb aga töökorralduses teha muudatusi, siis sõltubki see eeskätt olukorrast. Sõjaajal võib esmalt kõne alla tulla vajadus, et osa prokuröre (ja nende peresid) evakueeruvad vahetust sõjapidamise piirkonnast turvalisemasse asupaika. Samuti võib tavarutiiniga võrreldes osutuda oluliseks valikute tegemine, millises järjekorras kriminaalasju menetleda. Tänases õiguses puuduvad erireeglid nii menetlustoimingute tegemise
lihtsustatud korra kohta eeluurimisel kui ka lihtsustatud menetluskorra kohta kohtumenetluses, kuid selliste erireeglite kehtestamine menetlusseadustikus oleks tarvilik.
Kahtlemata tuleb prokuratuuril relvakonflikti korral tegeleda toime pandavate sõjakuritegudega (tõenäoliselt nii vastase kui ka meie enda kaitseväelaste toime pandud sõjakuritegudega). Samuti omandavad sõjaajal hoopis tõsisema tähenduse nii kaitseväelisele moraalile ja distsipliinile kui ka ühiskonna vastupanuvõimele laiemalt sellised kaitseväelised kuriteod nagu kaitseväeteenistusest kõrvalehoidumine, väejooks, käsu täitmisest keeldumine jmt.
Prokuratuur on riigikaitseülesannetega asutus ja kuni 70% prokuratuuri teenistuskohtadest on määratud riigikaitselise töökohustusega ametikohtadeks, see tagab organisatsiooni optimaalse toimepidevuse. See tähendab, et prokurörid ei lähe rindele kuulipilduritena, vaid peavad ka sõja ajal seisma hea selle eest, et õiguskord kehtiks ja sellest üleastujaid kutsutaks korrale.
KOOSTÖÖ UKRAINAGA
Enne Ukraina sõja eskaleerumist 2022. aastal suhtlesid Eesti ja Ukraina prokuratuurid omavahel tavapäraselt nagu enamik lähinaabruse riike. Sagedasim kokkupuutepunkt oli
Autor: leitnant reservis JANNO ISAT , Eesti Reservohvitseride Kogu
maaiLmaPiLk 34 4/2023
Reservohvitser, Eesti peaprokurör Andres Parmas
Lisateave
JustiitsmiNisteeriumi VaLitsemisaLas
oLeVa Prokuratuuri
Peamised üLesaNded Ja struktuur eestis
Prokuratuur juhib kohtueelset kriminaalmenetlust, esindab kohtus riiklikku süüdistust, osaleb kuritegude tõkestamiseks ja avastamiseks vajaliku jälitustegevuse kavandamises. Kriminaalmenetluse juhina suunab prokuratuur uurimisasutusi tõendite kogumisel ja vastavalt tuvastatud asjaoludele otsustab isikule süüdistuse esitamise.
Eestis on prokuratuur kaheastmeline, koosnedes Riigiprokuratuurist ning neljast ringkonnaprokuratuurist, mille tegevuspiirkonnad kattuvad Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) prefektuuridega. Prokuratuuri peamised koostööpartnerid kuritegude uurimisel on PPA, Kaitsepolitseiamet ning Maksu- ja Tolliamet.
PROKURATUUR
maaiLmaPiLk 4/2023 35
riikidevahelise õigusabi osutamine, näiteks isikute või dokumentide väljanõudmiseks või menetlustoimingute tegemiseks. Pärast eelmise aasta 24. veebruari on koostöö teravik kandunud mujale, Ukraina toetamisele ja abistamisele sõjaga seotud teemadel. Tugevalt on lisandunud tihe suhtlemine rahvusvahelisel tasandil, iseäranis Euroopa Liidu justiitskoostöö keskasutuse Eurojust juures loodud ühise uurimisrühma (JIT) kaudu. Näiteks Ukraina peaprokuröri Andriy Kostiniga suhtleb meie peaprokurör
samuti aktiivsemalt ja seda mitte ainult ametikohast tulenevalt.
„Inimesena soovin, et Ukrainal läheks hästi ja mu Ukraina kolleegidel läheks hästi. Et nad suudaksid nendes rasketes oludes vastu pidada ja isiklikku elu koos hoida,“ täpsustab siinkohal Parmas.
Kuna Eesti on Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (ICC) liikmesriik, siis paneb märtsis 2023 välja antud Vladimir Putini vahistamismäärus
meile kohustuse seda otsust järgida. See tähendab, et nende isikute Eesti jurisdiktsiooni alla sattudes on meie kohustus nad vahistada ja Haagis asuvale kriminaalkohtule välja anda. Eks siin ole teatav vastuolu rahvusvahelises tavaõiguses kinnistunud riigipea immuniteediga, mis jätab osale riikidele kindlasti tõlgendamisruumi, eriti neile, kes ei ole ICC liikmed. Sellegipoolest ei välista Parmas, et Putin võib siiski kohtupinki jõuda. See võiks realiseeruda, kui Venemaal leiaks aset režiimivahetus ja uued võimumehed sooviksid asuda taastama suhteid läänemaailmaga.
3.–5. märtsil 2023 toimus Ukrainas Lvivi linnas rahvusvaheline konverents „United For Justice“ ehk ühendatud õigluse eest. Konverentsil esindas Eestit lisaks peaprokurörile ka välisminister Urmas Reinsalu ning seal allkirjastati JIT keskuse moodustamine Haagis, kuhu panustab prokuröridega edaspidi ka Eesti. Lisaks allkirjastas peaprokurör Parmas koos teiste JIT osalisriikide peaprokuröride ja USA justiitsministriga vastastikuse mõistmise memorandumi ühise infovahetuse parandamiseks.
SÕJAKURITEOD JA NENDE UURIMINE
Sõjakuriteod on rahvusvahelise humanitaarõiguse reeglite rasked rikkumised. Need kujutavad endast näiteks sõjategevuses mitteosalevate inimeste või mittesõjaliste objektide ründamist; keelatud sõjapidamise viiside ja vahendite kasutamist; sõjavangide või muude vangistatud inimeste julma
Ukraina peaprokurör Andriy Kostin Kiievi lähedal asuvas Vyshhorodi linnas pärast venelaste raketirünnakut elumajadele
VALENTYN OGIRENKO/REUTERS
maaiLmaPiLk
kohtlemist; tsiviilelanike deporteerimist; väljaspool lahingutegevust toime pandud vägivallategusid ja tapmisi; kohtuväliseid karistamisi jms. Rahvusvahelise humanitaarõiguse reeglid, mille rikkumine kujutab endast sõjakuritegu, on rahvusvahelises õiguses üldtunnustatud ja need lähtuvad nii rahvusvahelisest tavaõigusest kui ka mitmetest konventsioonidest. Sõjakuritegude toimepanemise eelduseks on, et toimub relvakonflikt, mis võib olla nii rahvusvaheline kui ka mitte. Kuid silmas peab pidama, et karistatavate tegude ring on mitterahvusvahelise relvakonflikti puhul mõnevõrra piiratum võrreldes rahvusvahelise relvakonfliktiga.
Ukrainas lisanduvad ka Vene Föderatsiooni osalusel või heakskiidul toime pandud inimsusevastased kuriteod (nt tapmine, vägivallateod, küüditamine, tagakiusamine vms), mida pannakse süsteemselt või laiaulatuslikult toime tsiviilelanikkonna vastu. Reeglina eeldab niisugune definitsioon juba olemuslikult, et selliste tegude taga seisab mingi organiseerunud moodustis, olgu siis riik, riigi mässav osa või vähemalt valitsusele vastupanu osutav püsiva iseloomuga grupeering, kes suudab läbi viia orkestreeritud või laiaulatuslikku kampaaniat tsiviilelanikkonna vastu. Erinevalt sõjakuritegudest saab inimsusevastaseid kuritegusid toime panna olenemata sellest, kas toimub relvakonflikt või mitte. Ei inimsusevastased, genotsiidi- ega sõjakuriteod ei aegu, neid saab uurida ja nende toimepanijaid karistada olenemata sellest, kui palju aega on tegude toimepanemisest möödunud.
Ukrainas, nagu Eestiski, ei ole eraldi sõjakohtuid ega sõjaväeprokuratuuri, tavaprokuratuur ja -kohus tegelevad ka sõjakuritegudega. Seaduslünga tõttu ei ole Ukraina seadustes määratletud inimsusvastaseid kuritegusid. See aga raskendab kohati rahvusvahelist koostööd. Eeskätt põhjustab segadust genotsiidi mõiste ja selle tõlgendamine Ukrainas. Näiteks tsiviilelanike mõrvamine Butšas on Ukraina hinnangul genotsiid, rahvusvahelise
õiguse mõistes on tegemist aga sõjakuriteoga ja võimalik, et ka inimsusevastase kuriteoga. Genotsiidikuriteo koosseis on eriline just põhjusel, et toimepane-
mise eelduseks on väga spetsiifilise ning raskesti tuvastatava eesmärgi olemasolu – kaitstava inimgrupi kui sellise hävitamise kavatsus.
Ukraina prokuratuuri ametlike andmete kohaselt oli tänavu 29. märtsi seisuga tuvastatud ligi 100 000 kuritegu, mis on seotud Venemaa agressiooniga Ukraina vastu. Seda, et tegu on agressiooniga, on tunnistanud ka Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) 22. märtsil 2022. Nendest omakorda 76 753 on Ukraina kvalifitseerinud sõjakuritegudeks, mis teeb statistiliselt peaaegu 10 sõjakuritegu tunnis …
See on kuiv statistika, kuid iga numbri taga on ju inimesed. Annan siinkohal sõna Ukraina peaprokurör Andriy Kostinile: „Need ei ole lihtsalt numbrid, iga sõjakuriteo tagajärg on kas surm või hävitatud elu. Üht- või teistpidi mõjutab see sõda kõiki ukrainlasi ja me kõik oleme tunnistajaks suurimale sõjalise konfliktile pärast Teist maailmasõda.“
Kostin lisab: „Kogu tsiviliseeritud maailma ülesanne peab olema tuua nende kuritegude toimepanijad kohtu ette. Me teeme kõik endast oleneva, et see nii ka läheks. Kõik kuriteod saavad dokumenteeritud ja uuritud vastavalt rahvusvahelistele standarditele.“
Nende kuritegude uurimise juures on ehk oluline märkida, et tõendite kogumine eeldab ühelt poolt kuriteo jälgede talletamist – kasutatud relvade ja tekitatud kahjude dokumenteerimist, kannatanute ning tunnistajate ülekuulamist, videomaterjali kogumist jms. Seda on võimalik teha ka vahetu lahingutegevuse alal (võimalust mööda saavad seda teha kõik lahingutegevuses osalevad isikud!) ja kohati on neid tõendeid võimalik talletada ka okupeeritud aladelt.
Keerulisem võib aga olla koguda andmeid tegude toimepanijate kohta, sest arusaadavalt ei ole üldjuhul võimalik koguda tõendeid vastaspoole dokumentidest (antud kirjalikest käskudest, äridokumentatsioonist, kirjavahetusest jms) või üle kuulata vastaspoole esindajaid (vahetult sõjapidamise piirkonnas viibivaid võitlejaid, eemal tegutsevaid käsuandjaid, propagandiste, poliitikuid, ettevõtjaid jne). Ses osas tuleb esiti
suuresti tugineda kaudsetele andmetele, mis viitavad kellegi osalusele konkreetse kuriteo toimepanemises. Olulisim ongi talletada ajas kaduvad tõendid ning valmistada n-ö pinnas ette selleks, et tulevikus oleks ka toppama jäänud uurimisega võimalik edasi minna, kui näiteks õnnestub kätte saada mõni kahtlustatav.
ÕPPETUNNID UKRAINAST
Andres Parmas arvab, et prokuratuuri vaatest me kriisiks valmistumisel otseselt midagi muutma ei pea, küll aga parandama asutuste koostööd ja harjutama. Et igaühel oleks teada, mida ta teeb, mis töölõigu eest vastutab, millega tegelevad partnerasutused. Me peame olema valmis oma tööd jätkama parimal võimalikul viisil. Infojagamine ja aktiivne suhtlus välispartneritega peab samuti säilima. Õppetunde Ukrainast on omajagu, aga nüüd peame olema valmis neid ka reaalselt läbi harjutama. Ei tohiks luua endale ka illusiooni, et okupatsiooni tingimustes käsitletakse prokuratuuri või mõne teise olulise riigiasutuse teenistujaid neutraalsete tsiviilisikutena.
Eesti mastaabid on Ukrainaga võrreldes palju väiksemad. Näiteks aktiivsesse sõjategevusse on koheselt kaasatud kogu riik. Meil ei ole Ukrainaga võrreldavat ajalist ja ruumilist vabadust organiseerida tagala sügavustes oma instantside tegevust. Siinkohal toob Parmas veel kord esile vajaduse läbi mõelda toimepidavuse tagajate pereliikmete evakuatsioon, et inimesed saaksid keskenduda tööle, mitte ei peaks muretsema oma lähedaste pärast. Kiievi ründamise ajal 2022. aastal tegeles näiteks tippsõjaväelaste ja teiste oluliste riigiteenistujate perede rindepiirkonnast ära viimisega patrullpolitsei.
KOKKUVÕTE
Sõda Ukrainas on näidanud, kui oluline on läbi mõelda ja regulaarselt harjutada kriisiolukorra tegevusi. Erinevate organisatsioonide tihe lävimine ja oskuste lihvimine loob head eeldused vastupidamiseks. Ühe osana sellest võiks Parmase arvates iga aasta teha teatud arv juriste läbi reservohvitseri kursused. Tugeva kogemuspagasi annab prokuratuurile ka rahvusvahelises koostöös osaledes Ukrainas toime pandud rahvusvaheliste kuritegude uurimine.
maaiLmaPiLk 4/2023 37
Viimase imPeeriumi LikVideerimiNe
31. märtsil avalikustatud ja kinnitatud Venemaa
uus välispoliitiline kontseptsioon on selgelt propagandadokument, sest Kremli 21. sajandi suurim ettevõtmine, sõda Ukrainas, alles käib. Ja kuskilt ei paista, et Venemaa võiks seda võita.
PIXABAY maaiLmaPiLk 38 4/2023
Tekst: TOOMAS ALATALU , politoloog
Dokumendis öeldakse aga mitmes kohas, et USA-l ja lääneriikidel tuleb tunnistada kaotust ja oma poliitikat muuta ning Moskva on see, kes ütleb, kas seda on piisavalt tehtud, et taas suhelda nagu siiani. Kontseptsioonis puudub toimuvat teadlikult vähendav mõiste „sõjaline erioperatsioon“ ja räägitakse vastaliste poolt „Ukraina suunast“ vallandatud „uut tüüpi hübriidsõjast“.
Pikas dokumendis (76 punkti pluss sadakond alapunkti) on Ukraina kõrval mainitud Euroopa Liitu üksnes ühel korral. Kuna Euraasia integratsiooniühendustest on juttu kümnetes punktides, on selge, et peetakse kinni Venemaa välisministeeriumi tavast mainida valusaid probleeme vaid moka otsast.
Tavaks on ka peavastaste käsitlemine viimastena – „Euroopa regioonist“, „USAst ja teistest anglosaksi riikidest“ on juttu kontseptsiooni lõpus. Nii leiabki Venemaa veel dokumendi alguses mainimist kui „üks kahest tuumavõimust“ ja USA saab sama tiitli alles punktis 63, kus juttu ka strateegilisest pariteedist ning huvide vastastikku arvestamisest ja tasakaalustamisest. Ehk siis uue Vene-Ameerika suhete mudeli tekkest.
VÕITLUS IMPEERIUMI NIMEL
Sõnamängu huvitavaimaks kohaks tuleb pidada punkti 5, mille järgi Venemaa koha maailmas määravad tema rikkused kõigis elutegevuse valdkondades, ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikme staatus, kuulumine juhtivatesse rahvusvahelistesse ühendustesse ja NSV Liidu õigusjärglase (millele sulgudes on lisatud õigusjätkaja – T.A.) staatus.
Järgmine lause kuulutab Venemaa otsustavat osa Teise maailmasõja võidus ja koloniaalsüsteemi likvideerimises. Toodud detailid – pariteedi ja globaalse tasakaalu pakkumine USA-le, Teise maailmasõja võit ja NSV Liidu õiguste jätkamine (vene k pravoprodolžatel) aga kinnitavad muule maailmale alles n-ö suure sõjaga Ukrainas kohale jõudnud tõde: Venemaa peab võitlust omaaegse impeeriumi taastamise ja vägevuse nimel.
Kahju ja kurb, et selle mõistmiseks kulus viisteist aastat (2008–2023). Eksliku kujutelma tekke ja püsimise taga polnud üksnes Kremli tegevus. Teise maailmasõja käigus loodud uue rahvusvahelist julgeolekut ja korda tagava organisatsiooni peakorteri ära viimine Euroopast – kus asusid toonaste impeeriumide peakorterid – USAsse ei taganud loobumist taasasumisest revanšismi teele.
Venemaa imperialismi Ukrainas tõrjub 55 riiki ja umbes sada riiki – kui jätta kõrvale väikesed saareriigid – vaatavad julma sõda
üldse pealt, tundes seejuures kaasa Venemaale.
Pole ime, 60 aastat tagasi aitas NSV Liit just neid – asjaolu, mida Moskvas täna ikka ja jälle meenutatakse. Kasvõi Kongo rahvuskangelase Patrice Lumumba nime ennistamisega Moskva Rahvaste Sõpruse ülikoolile (23. veebruaril 2023).
TAGASI DEMOKRAATIASSE
Paraku tuleb täna tunnistada, et Venemaa impeerium ja seda toitev mõtlemine suutis üle elada tagasilöögid pärast Esimest maailmasõda ja ka 1990ndate algul. See kümnend oli ka selgelt demokraatliku poliitika domineerimise aeg Venemaal, mis sajandivahetusel asendus jõustruktuuridele tugineva revanšistliku eliidi võimuga. Too kasutas osavalt ära Lääne hääbunud impeeriumide juhtide valmisoleku Venemaad igakülgselt abistada, et võimaldada viimasel ühel hetkel oma kinnisidee taas täies ulatuses välja käia ja nõuda Euroopas toimunu tagasipööramist 25 aasta võrra (aastasse 1997!).
Seda mainides ei maksa unustada, et Venemaa ainuke tõsine vastasjõud USA kaotas oma positsioonid Euroopa külje all olevas Iraanis juba 45 aastat tagasi ja augustis 2021 kordus sama Afganistanis. Need sündmused on vaieldamatult mõjutanud otsuste tegemist jõuga arvestavas Kremlis. Arvata on, et just USA läbikukkumine Afganistanis (mille mõjul peatati ka varem väljakuulutatud lahkumine Iraagist 2021. aasta lõpuks) oli tegur, mis muutis Venemaa taktikat impeeriumi taastamise poliitikas.
Kui seni piirduti tükk tüki haaval edasiliikumisega (2002 – keeldumine vägede väljaviimisest Moldovast ja Gruusiast, 2006 – rahvahääletus Venemaaga liitumiseks Transnistrias, 2008 – veerandi Gruusia territooriumi vallutamine, 2014 – Krimmi ja Ida-Ukraina hõivamine), siis pool aastat pärast vastasjõu sõjalist lüüasaamist Kesk-Aasias vallandati täiemahuline sõda Ukraina riigi endale allutamise ja NATO n-ö tagasisundimise eesmärgil.
Nagu kaheksa aastat varem, tabas seegi demokraatlike riikide valitsusi – peale nn rinderiikide omade – ootamatult. Kremli senine vägivald Ukrainas oli aga teinud oma töö ja neil on ka president, kes mobiliseeris rahva võitlusele.
Suured ja põhimõttelised sõjad on ajaloos varemgi tundidega muutnud võimu ja rahva käitumist. Nii ka seekord – Ukraina selja taha koondusid kiirelt kõik ajaloo progressi poolel olevad jõud, et teha lõpp agressioonidele ja tõrjuda viimane impeerium tagasi piiridesse, kus ta viimati mõnda aega demokraatlik oli. Kas see tähendab ka uut osadeks lagunemist, näitab tulevik.
maaiLmaPiLk 4/2023 39
NÄHtamatud diViisid
Kaotusterohked frontaalrünnakud, miinidele sõitmine, kohalike elanike röövimised, vägistamised ja tapmised – ei midagi uut nõukogudeaegsest sõjapidamisest saati.
Suured süsteemid on visad muutuma või neid ei tahetagi muuta, sest nii on asjad toiminud juba kaua. Milleks riskida ja teha teisiti, kuidagi humaansemalt? Keti lõdvemaks laskmisega saadi valus õppetund 1980ndate lõpus, kui kogu suurel liitriigil lubati pisut ise mõtlema hakata – kiiresti saabus sajandi „suurim geopoliitiline kataklüsm (suur katastroof)“. Võtab aastakümneid, et see Gorbatšovi tehtud jama jälle korda teha. Ei mingit vabadust, ei mingit isemõtlemist, ei mingit uutmist enam. Tagasi nõukogude liitu.
Allolev kirjeldus Nõukogude armeest ja selles toimivatest süsteemidest on tegelikult kokkuvõtvalt välja toodud oma aja Viktor Suvorovi (tegeliku
nimega Vladimir Rezun, endine Nõukogude sõjaväeluure vanemohvitser, kes 1978 hüppas üle Inglismaale) raamatust „Nõukogude armees“ („Inside the Soviet Army“, 1982).
Kuigi võiks arvata, et näiteks 50 aastaga muutub nii mõndagi, ei anna Vene süsteemi põhimõtted ja tegevusviisid täna Ukrainas selliseks arvamiseks alust. Suvorovi kirjelduste väärtus seisneb just selles, et aitavad mõista teatud põhjusi, miks venelased just nii teevad, ja samas annavad mõtteainet või tunnetust, kuidas nad edasi käituvad. Miks lähevad Vene sõdurid massidena otsetule alla surma, miks nad loomastuvad, vägistavad ja tapavad tsiviilisikuid? Miks nad massina vastu ei hakka, vaid annavad aina värsket biomassi sõja hakkliha-
masinasse? Kuidas neil laskemoon ja sõjaraud otsa ei saa? Alljärgnevast saab ehk tunnetust.
AJATEENISTUS
Iga meeskodanik oli Nõukogude Liidus teenistuskohustuslane 35 aastat (eluea vahemikus 17–50). Kõrvale viilida said vaid eliidi võsukesed. Igal aastal võeti kahel korral ajateenistusse vähemalt 18aastaseks saanud noormehed.
Kõik noormehed jagati hoolikalt valitud kategooriatesse, mis tingis nende teenistuse väeliigi ja geograafilise koha. Selles valikus oli suur roll KGB taustakontrollil.
Liiduvabariikide mehed saadeti tavaliselt oma kodupaigast eemale, et
Tekst: major RENE TOOMSE , PhD, Kaitseliidu kooli pealik
40 4/2023
GENERAL STAFF OF THE ARMED FORCES OF UKRAINE
kohaliku mässu mahasurumise vajaduse korral ei oleks sõduril kohalikega emotsionaalset sidet.
Hoolega valiti, millisel rahvusel olid eeldused täita milliseid rolle (tehnilised, juhtivad jne) ja alati tuli väeosad ning allüksused koostada eri rahvuste parajast segust, et üks grupp liigselt võimust ei võtaks. Ajateenistus kestis tavaliselt kaks aastat, mereväes kolm.
Värsked purjus kutsealused ilmusid määratud päeval kogunemispunktidesse, olles öösel tugevasti pidutsenud. Nad olid tavaliselt kaltsudes, sest teada oli, et kõik paremad riideesemed võtavad juba rongis ära konvoeerivad vanemad kaasteenijad ja seersandid. Teine „reha“ tehti loomulikult väeosas.
Väeossa saabudes algas kuu pikkune noorsõduri kursus (utšepka), mille eesmärk lisaks sõjalise alusõppe andmisele oli ka igasuguse isemõtlemise ja võimaliku mässumeelsuse murdmine. Kuus päeva nädalas kuni 16tunniseid väljaõppepäevi sisustasid intensiivne relvade, rivikorra, määrustike ja taktikalise liikumise õpe. Korduvad ööhäired, et sekundite jooksul riide saada, tualettruumide puhastamine hambaharjaga, muruvärvimised ja muud jaburdused olid programmi tavalised osad. Pühapäev andis küll vaba aega, kuid seda püüdsid igal võimalikul juhul sisustada väeosa poliitohvitserid oma ajupesuprogrammiga.
Öösel, kui ohvitserid ja seersandid olid läinud, algas kasarmutes järgmine „treening“. Värsked sõdurihakatised said ruttu selgeks, et on neli klassi ajateenijaid: need, kes lõpetavad poole aasta pärast, kes kolmveerand aasta, kes aasta pärast ja siis nemad, kõige madalam klass. Iga madalam klass allus järgmisele kõrgemale ning pidi taluma ja teenima. Iga kõrgem klass omas mingeid kindlaid õigusi ja privileege, värskelt saabunud aga loomulikult mitte, nemad olid kõnts ja madalamad kui muru.
Alandamine, paremate asjade ära võtmine, mõnitamine ja peks olid tavapärased; kohati ka vägistamised. Kogu seda ilmingut kutsuti hellitavalt dedovšinaks. Loomulikult oli see kogu kasvatusprotsessi osa ehk juhtkonnas teada ja soositud. Selles oli oluline
roll noorsõduri vaimu murdmisel ja temast kuuleka „kuluühiku“ tegemisel, kes ei küsi, vaid läheb ja laseb kästud suunas, kuni „kangelaslikult“ langeb.
Nii kummaline kui see meile ka ei tundu, ei õpetatud tavasõdurit isegi kaarti tundma. Milleks? Tema ju ei tee otsuseid, vaid täidab neid. Kuid oluline põhjus seisnes ka selles, et ilma kaardita ja selle tundmiseta pole kerge põgeneda. Kindlam on jätkata kästud suunas, sest tundmatus võib olla veelgi hullem. Samuti polnud sõdurile ette nähtud magamiskotti. Milleks? – tema lühikeseks elueaks lahingus polnud mõtet seda kulu teha. Vaadates lugematuid kaadreid tänasest Ukrainast, tundub, et samad põhimõtted kehtivad endiselt.
SEERSANDID JA
NOOREMOHVITSERID
Seersandid treeniti kuue kuu jooksul spetsiaalsetes väljaõppediviisides. Sinna valiti nii rahvuse kui ka teatud kindlate eelduste järgi. Parimateks seersantideks peeti tatarlasi, siis ukrainlasi ja leedukaid. Samas venelastest, grusiinidest, usbekkidest ja aseritest ei eeldatud, et neist saavad head allohvitserid.
Seersandihakatised treeniti põhimõtteliselt „verekoerteks“, kelle peast pühiti igasugune isemõtlemise võime ja asemele kasvatati totaalne kuuletumine ohvitseridele ja halastamatus sõdurite vastu. Iga päev määrati üks grupist juhiks, kelle ülesanne oli piltlikult panna oma grupp kannatama nii, nagu seda tuleb teha hiljem väeosas sõduritega. Autasuks päeval tehtud hea soorituse eest sai kiituse pälvinud treenitav näiteks seersandi saapaid puhastada. Ja treenitavad võistlesid selle tunnustuse nimel.
Seersandid ei õppinud oma alluvaid juhtima selles mõttes, nagu meie täna mõistame. Nende ülesanne oli tagada sund ja järelevalve sõdurite üle, kui nad teevad seda, mida tahes on ohvitser käskinud teha.
Nooremohvitserid (kuni kapteni auastmeni), olles läbinud vastava kooli, alustasid väeosades rühmaülematena. Neil ei olnud praktiliselt mingeid ise otsustamise õigusi, ainult järgida selgelt etteantud juhiseid oma allüksuste treeninguks ja valmistuda
lugematuteks lahinguvalmiduse inspektsioonideks. Järgmiste kõrgemate ametikohtade pärast käis omavahel halastamatu võitlus ja iga eksimus vähendas võimalusi ametiredelil tõusta.
Allüksus pidi olema kontrolli all ja inspektoritele tuli näidata, et nõutud standardid ehk mõõdikud on saavutatud. Loomulikult oli puudu tehnikast, varustusest ja kõigest muust, kuid see ei takistanud nutikaid ohvitsere näitamast inspektoritele suurepäraseid tulemusi. Vaja on näidata, et tankimeeskond saab masinast välja loetud sekunditega? Soomusmasina meeskond tabab nõutud märgid? Pole probleemi. Vaadake, saavad hakkama! Kuid trikk oli selles, et üks meeskond treeniti vaid kiiresti tankist väljuma ja teine märke laskma ning samu meeskondi näidati erinevatele kontrollidele. Teised tulid teooria ja praktikaga vaid vaevu toime.
Kuid needsamad inspektorid, kes panid kirja suurepärased tulemused, teadsid ka ise suurepäraselt, et see mis neile näidati, oli võlts ehk pokazuha. Ja ometi nad panid tulemused kirja, sest ka nemad ise olid alles hiljuti olnud need kontrollitavad noored ohvitserid.
Nõukogude nooremohvitserile polnud ette nähtud oma privaatset korterit ja seega oli täisväärtusliku pere loomine keeruline. Nad elasid tihti ühiselamutes, kus päevasele rutiinile ja lollusele vahelduseks lihtsalt joodi ja mängiti ööd läbi kaarte.
Võrreldes lääne armeede lähenemisega tegutsesid Nõukogude nooremohvitserid pigem allohvitseri rollis.
VANEMOHVITSERID JA KINDRALID
Vanemohvitseriks saamine käis sõjaväeakadeemia ja vastavale ametikohale valiku kaudu. Vanemohvitserid (majorist polkovnikuni) valiti nende võimekuse järgi ja polnud võimatu olukord, kus näiteks rügementi juhtivast polkovnikust kõrgemal positsioonil oli majori auastmes diviisi staabiülem. Nõukogude armees oli see võimalik. Kas ka täna, ei ole mulle teada, kuid see pole võimatu, sest suured riigid muudavad oma süsteemi vaevaliselt ja milleks midagi muuta, kui see töötab. Selles mõttes võib nii mõnigi täna Ukrainas hukkunud major olla venelastele suurem kaotus
maaiLmaPiLk 4/2023 41
kui mõni polkovnik. Kokkuvõtlikult, auaste ei näita tingimata positsiooni süsteemis.
Siiski oli igal vanemohvitserist pataljoni-, brigaadi-, rügemendiülemal palju vähem õigust ise oma alluvate kui ka lahingukäigu üle otsustada kui klassikalises lääne armees. Selles võrdluses olid nemad rohkem meie nooremohvitseride sarnases olukorras.
Alates diviisi juhtimisest algasid kindralite ametid ja selles auastmeskaalas võis nii tõus kui langus olla väga kiire. Kindralid olid privilegeeritud klass, kellele olid lubatud tavalisele nõukogude kodanikule keelatud või raskesti kättesaadavad lõbustused, nagu seksipeod oma alluvate „naisteenistujatega“, suvila (datša), hea palk, auto ja hea korter. Samas nad teadsid, et võisid igal hetkel põrmu langeda, kui kõrgemal juhtkonnal oli etteheiteid nende alluvuses olevate väeosade kohta või kui nad sattusid mingil muul põhjusel ebasoosingusse. Elu oli pidevalt viimsepäeva ootel.
Nõukogude süsteemis oli iga ohvitseri saatus juhuste ja kõrgema juhtkonna kätes. Pole ime, et see ajas meeletult jooma, ja suure tõenäosusega on see tänaseni nii.
DISTSIPLINAAR- EHK KARISTUSPATALJONID (DISPAT)
Pärast kommunistide võimuhaaramist 1917 hakkas punaarmee looma
pataljone, kuhu koondati kurjategijad, mässumeelsed ja muu kahtlane element. Iga eksimus võis sõduri, allohvitseri ja ka ohvitseri sinna saata. Oli selleks vargus, vastuhakk, väejooks või isegi argus – sellesse üksusesse oli kerge sattuda.
Kuid dispat’ide tõeline „triumf“ saabus Teises maailmasõjas. Karistuspataljone formeeriti mitu korda rohkem ja need muudeti peamisteks ründeüksusteks, kelle ülesanne oli sõna otseses mõttes vastase peale tormata ja surra. Nende selja taga olid aga valvekompanii sõdurid kuulipildujatega ja selge käsuga niita maha iga rünnakust taganeja.
Karistuspataljone hoiti enne pealetungi tagalaalal. Rünnaku alguseks toodi nad valve all eesliinile, paigutati valvekompanii kuulipildujad ja saadeti karistuskompaniid laine laine järel rünnakule. Olles vastase ja omade kuulipildujate vahel, ei olnudki muud valikut kui loomalik pilk silmis vastasele peale joosta, võttes täienduseks relvi ja laskemoona juba langenud kaaslastelt.
Kui ellujäänud olid lõpuks rünnaku eesmärgi saavutanud, viidi nad uuesti valve all taha, et valmistada ette uueks enesetapurünnakuks. Lahinguvõidu au aga võtsid endale vastase suitsevate positsioonide juurde järgmisena saabunud „korralikud“ väeosad. Väidetavalt saavutati just karistuspataljonide „kuluga“ Teise maailmasõja suurimad võidud.
Ei ole midagi uut ka tänases lahingutepildis Ukrainas, kus Wagner kasutab ilmselgelt sama meetodit värvatud vangidega. Kuid pole põhjust arvata, et Vene armee ei kasutaks samamoodi ka oma distsiplinaarpataljone (mis ei ole samuti kuskile kadunud). Seega isegi Wagneri hääbudes ei kao see surmatormajate taktika suure tõenäosusega venelaste sõjapidamisest.
Kui kerge oli sattuda dispat’i? Iga sõdur, kes summana veetis aasta jooksul kartsas aega rohkem kui 45 päeva, kuulus automaatselt dispat’i saatmisele. Teenistus rahu ajal oli seal selline, et naasnud ei tahtnud enam kunagi ühtegi rikkumist toime panna. Muide, dispat’is „teenitud“ aeg ei läinud kohustusliku ajateenistuse arvestuse hulka, vaid peatus selleks ajaks. Kui karistus oli kantud, pikenes selle võrra ka ajateenistus ja koju saamine.
RELVASTUS
Nõukogude Liit oli võimeline tootma lihtsaid, odavaid relvi ja tehnikat. Seda suudeti teha ka kiiresti ja isegi ajutistes välitehastes. Lihtsus oli võtmesõna ja ratsionaalsus selle taga oli järgmine: ka rumalaim sõdur peab põhiliste relvade ja tehnikaga hakkama saama ning toota peab olema võimalik kiiremini, kui lahingus otsa saab. Võime ju naerda primitiivse ja vanamoodsa tehnika üle tänasel lahinguväljal, kuid seda suudavad nad peale toota sellevõrra rohkem ja odavamalt kui lääs kõrgtehnoloogilist relvastust. Mingil hetkel teeb mass vahe.
42 4/2023 maaiLmaPiLk
Siiski, iga uus mudel oli saladus. Tihti õpetati tankistidele uue mudeli kasutamist vaid teoorias ja nad ei pruukinud tanki ennast kordagi näha. Loomulikult tõi see probleeme päris olukorras, kuid seda peeti väiksemaks riskiks kui see, et teave uue tehnika kohta satub lääne kätte. Eriti kehtis see kõrgema kategooria tehnika kohta, nagu öövaatlusseadmed, elektroonilised sihikud jms. Kuigi tehnikat eksporditi ka sõbralikesse riikidesse, müüdi sinna tavaliselt vaid baasmudelid ilma kõrgema klassi tehnoloogiata.
Nõukogude armee selgroog ja põhirelv oli tank. Eesmärk oli leida õige koht vastase kaitses ja suruda sinna massiliselt tanke, et murda läbi ja purustada vastase kaitsekeskus. Siin ei olnud oluline vastase tankitõrjevõime, sest massi mõte oligi see, et pole vahet, palju oma tanke pihta saab – massiga pääseb neid edasi alati piisav hulk. Kaotused ei oma tähtsust, loeb eesmärgi saavutamine. Teise maailmasõja kogemusel oli keskmise
Nõukogude sõduri eluiga intensiivses sõjategevuses nagunii vaid 24 tundi, ohvitseril kolm ööpäeva.
Kuna tank oli kõige olulisem, siis panid Nõukogude kindralid suurt rõhku ka tankitõrjerelvadele, et hävitada edasitungivaid vastase tanke. See viis põhimõtteni, et iga relvasüsteem, mille põhiroll ei olnud tankitõrje, pidi igal võimalusel saama selle rolliga hakkama vähemalt teise funktsioonina. Nii lisati tankitõrjeraketid soomukitele ning õpetati, kuidas ka-
Meil ja läänes on üldiselt levinud põhimõte, et parim tankitõrjerelv on teine tank. Venelased nii ei arvanud, nende tankid pidid läbi murdma vastase tagalasse, mitte tõrjuma vastase tanke. Peamine vastase edasitungivate tankide hävitamise ülesanne olid pandud järeleveetavate tankitõrjekahurite üksustele. Just meelega järeleveetavate kahurite. Esiteks oli neid odavam ja kiirem toota kui iseliikuvaid. Ja neid pidi palju olema just samal põhjusel: et hävitada massiliselt edasitungivaid lääne tanke.
Teiseks oli veetaval kahuril vähemalt poole väiksem siluett kui tankil, seega parem ellujäämisvõime kui suuremal sihtmärgil nagu tank.
Kolmandaks seletuseks oli tankitõrjekahurite kasutamise omapära. Neid kasutati kahes olukorras. Kaitses: kui vastane oli läbi murdnud, siis tuli ta peatada iga hinnaga. Rünnakul: kui oma väed edenesid kiiresti, siis pidid tankitõrjekahuriüksused peatama vastase vasturünnaku tiivalt. Kuna järeleveetavad kahurid ei ole kiirelt liigutatavad, siis ei jäänudki neil muud üle kui anda endast kõik, et vastane peatada, kandes ise suuri kaotusi. Ja nii oligi mõeldud, viimse veretilgani.
Nõukogude väejuhtide lemmikrelv oli miinipilduja. Lihtne ja odav toota nii relva kui moona. Kuigi mitte
väga täpne, kompenseeris selle miinide rohkus, millega külvati üle kogu sihtmärgi ala ja selle ümbrus. Tähtis ei olnudki niiväga miinide surmav jõud kui just pidevate plahvatuste kaudu vastase sõdurite moraali murdmine.
NÄHTAMATUD DIVIISID
Väidetavalt uskusid Saksa kindralid 1940. aastal oma rünnakuplaane tehes, et Nõukogude Liidul on sõjas vastu panna 141 diviisi (punaarmee diviis – ca 13 000 võitlejat). Välksõjaga liiguti alguses kergelt edasi ja Nõukogude sõdureid tapeti või võeti vangi lausa armeede kaupa (armee – keskmiselt 5 diviisi). Võit paistis käegakatsutav, kuid kindralid närisid sõrmeküüsi, sest venelaste diviisid mitte ei vähenenud, vaid neid nagu kasvas hoopis juurde – ja kiiresti.
Juba augustiks 1941 tõdes kindral Halder, et Saksa väejuhatus oli venelasi ilmselgelt alahinnanud, ja selleks ajaks sai tuvastatud juba 360 vastase diviisi. Hakkas koitma, et sakslased koos oma liitlastega kokku ligi 200 diviisiga ei saa seda sõda kuidagi eduks pöörata. Kuid need, mis nad nägid, olid alles esimese formatsiooni diviisid.
Venelased võtsid 1930ndatel kasutusele „nähtamatute diviiside“ süsteemi, mis võimaldas neil oma diviise dubleerida praktiliselt üleöö ja seda väikeste kuludega.
Rahuajal oli igal diiviisiülemal kaks asetäitjat, kellest üks asendas teda va-
sutada raketiheitjaid ja miinipildujaid tankide vastu.
OF UKRAINE 4/2023 43 maaiLmaPiLk
GENERAL STAFF OF THE ARMED FORCES
jadusel pidevalt, kuid teine vaid aegajalt. Teisel abil oli salajane sõjaaja ülesanne – teise formatsiooni diviisiülem. Samuti oli diviisi staabiülemal kaks asetäitjat – üks peamine ja teine jällegi sõja ajaks teise formatsiooni tarvis. Sama kehtis rügemendi kohta. Pataljoniülemal oli üks abi, kelle ülesanne oli sama – teise formatsiooni pataljoniülem – ja sõja korral võttis tema koha põhipataljoni ülema abina üks kompaniiülematest ja nii edasi.
Süsteemi idee oli lihtne. Sõja korral liikus diviis oma asukohast välja koos meeste ja varudega. Maha jäid diviisiülema teine abi (polkovnik) koos rügemendiülemate ja pataljoniülemate abidega. Lisaks neile jäi maha kolmandik rühmaülemaid, kellest nüüd said kompaniiülemad – kogu vajalik juhtkond uueks diviisiks on olemas. Oli ette nähtud, et järgmise 24 tunni jooksul saabub neile 10 000 värskelt mobiliseeritud reservväelast ja korraks tühjana seisnud baas on jällegi täis diviis.
Loomulikult on sellised reservväelased „roostes“ ja pole ligilähedalgi võitlusvõimele, mida omas just lahkunud diviis, kuid see oli siiski midagi. Kogenud juhtkonna juhtimise all saab nende võitlusvõimet üsna kiiresti tõsta; igal juhul kiiremini kui kogu juhtkonda reservist tuues.
Kogu selle teise formatsiooni diviisi varustus ei ole samuti probleem. Nad võtsid välja vana varustuse, mis oli just nende tarvis ladustatud. Vanemad relvad, vanemad tankid ja nii edasi. Midagi ei utiliseeritud tarbetult, vaid ladustati teise formatsiooni tarbeks.
Seetõttu ei ole täna vaja imestada, et näeme Ukrainas tanke T-64. Need ei tule muuseumist, vaid samadest teise formatsiooni ladudest ja neid on seal veel palju. Mis põhiline, kogu selli-
se süsteemi ülalpidamine on odav. Tõenäoliselt on teise formatsiooni võitlusvõime kaks kuni kolm korda madalam kui esimese oma ja kaotused vastavalt suuremad, kuid sel ei ole tähtsust. Mass loeb ja nii saab seda toota kiirelt ja odavalt.
„BERMUDA KOLMNURK“ EHK KA PÜHA KOLMAINSUS Selleks, et aru saada kogu süsteemi toimimise alustaladest, tuleb vaadelda ka kõrgemat juhtimist. Pole mingit põhjust arvata, et sama ei kehtiks ka täna. Seda, mis on peaaegu sada aastat masside kontrollimiseks töötanud, ei oleks lihtsalt mõistlik muuta. Mõni riigijuht on püüdnud oma rumaluses kursilt kõrvale kalduda (Hruštšov, Gorbatšov, Jeltsin), kuid tänaseks on „kord“ jälle taastatud. Kuid kas ka tasakaalustatud?
Nõukogude Liitu valitses kolm jõudu – (kommunistlik) partei, armee ja julgeoleku komitee (KGB, täna nimega FSB). Need kolm väga võimsat organisatsiooni toimisid (ja arvatavasti toimivad tänaseni) koostöö ja üksteise vihkamise sümbioosis. Aastakümneid on kestnud võitlus nende vahel ja samas ei tule nad ilma üksteiseta ka toime. Ajutiste liitude, intriigide ja liigmõjukate kõrvaldamisega tagati, et neist ühegi mõjuvõim ei kasvaks oluliselt suuremaks teiste omast. Iga organ kubises teise nuhkidest, mis tagas igaühele varajase eelhoiatuse trendidest ja ambitsioonidest.
Tasakaalu hoidmiseks oli loodud poliitbüroo, kus kõigi kolme kõrgeimad juhid tegid otsuseid ja haldasid oma jõudude tasakaalu. See organ läks ametlikult laiali koos Nõukogude Liidu lagunemisega, kuid raske on uskuda, et varjatud kujul ei toimi süsteem samamoodi edasi. Väliselt peab Venemaa loomulikult näitle-
ma klassikalist võimude lahusust (seadusandlik, täideviiv ja kohtuvõim), kuid tegelikkuses teavad kõik, et need võimud on Venemaal vaid fassaad. Suure tõenäosusega elab poliitbüroo edasi ja selle rolli täidab täna föderatsiooni julgeolekunõukogu (või siis valitud väiksem seltskond selles). Veel kord, ei ole mõtet lõhkuda süsteemi, mis on taganud valitseva eliidi kontrolli rahva üle juba rohkem kui sajandi.
MÕTLEMISEKS
Suure tõenäosusega võivad Venemaal käia asjad, mõni nüanss välja arvatud, samamoodi kui vanasti, see oleks lihtsalt ratsionaalne. Ei ole uudiseks laste „patriootlik“ kasvatamine ja võimueliidile sobiv ajalookäsitlus, mis loobki n-ö ajupesu keskkonna. Kui oled lapsest peale kuulnud, et sinu rahvus on ülim ning riik ja selle juht maailma parim, siis ei kõiguta masse ka kaootilised kahtlusevälgatused.
Teades, et vastuhakk toob karmi karistuse ja võimalik, et senise elu lõppemise, tekib tõenäoliselt massiline Stockholmi sündroom. Kardad ja austad (või isegi armastad). Lisa siia veel eneseohverdusest nõretavad jutusaated, filmid ja tseremooniad ning su normaalsuseks saabki tunne, et kodumaa eest tuleb elu anda küsimusi esitamata. Ajateenistuses pekstakse sinust sõna otseses mõttes välja veel väiksemgi kahtluse või kõhkluse idu ja ideaalne käsutäitja ehk surmatormaja ongi valmis.
Kes kergelt ei murdu ja üritavad ideoloogiale vastu seista, need kas tapetakse või lõpetavad vanglas, kus neid üsna füüsiliselt edasi töödeldakse. Vaim murtakse ja ellujäämine muutub prioriteediks. Nendega, kes said välismaale ja kavatsevad seal
44 4/2023 maaiLmaPiLk
aktiivselt sõna võtta, aitavad õnnetustel juhtuda GRU (tänapäeval nimega G.U.) ehk sõjaväeluure arvukad kohalikud agendid.
Sama juhtub oligarhidega, kes kas ahnusest või liigse isemõtlemise tulemusel keelduvad jagamast oma tulu „poliitbürooga“. Suur osa neist ei ole siiski tõenäoliselt selle klubi liikmed, vaid lihtsalt „lüpsilehmad“ ehk tegeliku valitseva eliidi rikkuse kasvatajad viimaste armust. Selles mõttes on, jällegi tõenäoliselt, tegemist klassikalise maffialaadse organisatsioonikultuuriga – maksa andamit või võta vastu karistus.
Kõrgete sõjaväelaste või julgeolekutöötajate hotelliakendest välja kukkumised on arvatavasti võimumängude osa, mis tarvilik kolme jõu (partei, armee ja FSB) tasakaalustamiseks. Seejuures ei pruukinud mõni õnnetu üldse olla isiklikult milleski süüdi, vaid „etendus“ võis olla hoiatuseks hoopis kellelegi teisele.
Võime naerda nende laoplatsidel valitseva korratuse ja roostes mürskude üle, kuid see ei muuda fakti, et neil on neid palju alles. Võib-olla saab viiest vanast roostes tankist kokku ühe, kuid kohalik mehaanik teeb selle tõenäoliselt ära piltlikult vaid torutangidega, lageda taeva all ja ööpäevaga. Platsidel, kus neid vanu tanke on sadu ja mehaanikuid kümneid. Nii see mass tuleb ja arvutus on lihtne – vastasel võib olla parem tank, mis laseb ära neli meie oma, kuid meie viies laseb ära vastase parema tanki. Seni, kuni nad suudavad toota ja remontida kiiremini kui vastane, on eelis neil. Roostes mürsk käiakse lapiga üle ja ta lendab suurtükist välja ikka. Mitte küll nii täpselt kui päris uus mürsk, kuid pole vahet – panevad kümme ühe uue asemel ja töö saab ikka tehtud.
Eelöeldu võtmes tuleks püüda rohkem rünnata seda tehnikat vedavaid ronge ja raudteetaristut. Õiges kohas, näiteks sillal või soos, rööbastelt lastud rong võib korraga hävitada kogu veetava lahingutehnika ja seda väga väikese omakuluga. Selles mõttes on kohalikud partisanid hindamatu väärtusega võimekordajad. Kasutagu nad lõhkeainet või Elon Muski internetti raketitule kutsumiseks õigel ajal õigesse kohta – vahet ei ole. Kuid kui oma inimesi võtmekoha läheduses pole, siis saavad need tankid ja laskemoon rindel palju pahandust tekitada. Meie oludes oleks see oluliseks ülesandeks maakaitsele.
Vene süsteemis ei pruugi polkovniku hukkumine olla suurim draama, andeka majori kaotamine võib neile rohkem haiget teha. Ma ei tea, kas nii on ka täna, kuid varasem süsteem, kus vastutus ja vastav auaste tuli eeldatavalt tulemustega, oli väärt lähenemine. Selles mõttes tuleks rohkem tähelepanu pöörata pihta saanud ohvitseride ametikohale, mitte vaid auastmele.
Võitluses Venemaa vastu ei ole tõenäoliselt paremat rohtu kui tekitada ülekaalu relvastuses ja laskemoonas ning samal ajal püüda rünnata nende kõikvõimalikku logistikat, piiramaks tehnika, relvastuse ja laskemoona juurdevedu lahingutsooni. Lahingumoona, kütuse ja ka toidu puudus hakkab tõenäoliselt mingil ajal siiski tekitama mässumeelsust ja tõrksust, mille vastu ei aita isegi propaganda ja hirmutamine.
Hea sõjamees õpib alati ka vastase hästi korraldatud süsteemidest ja siinkohal tuleks välja tuua mõned momendid, mida tasub meil omalgi kaaluda.
Topelt asetäitjate määramine nii Kaitseväe kui Kaitseliidu koosseisudes oleks väga mõistlik ja nutikas. Alalised asetäitjad, kes on jooksvalt plaanidega kursis ja igapäevaselt juhtimist harjutanud, saavad täiendusreservi lahinguvalmidusse viia mitu korda kiiremini kui reservist tulnud ülemad. Kiirus loeb ja see annaks suure eelise.
Sama ka meie oma vana varustusega – seda ei oleks vaja suure hooga utiliseerida. Vanad vormid, relvad ja muud seadmed tuleks nii palju konserveerida, kui aga võimalik. Ei pea olema alati kõigil kõige uuemad rakmed ja vormid. Ka vanad töötavad piisavalt hästi. Loomulikult on kulu ka nende ladustamine, kuid see on mitu korda odavam ja kiirem kui kõige uue tellimine, eriti kriisiolukorras. Mis töötab, tuleks säilitada ja üle riigi hajutatult.
Oleme uhked oma uute relvasüsteemide üle, kuid tasub hankida ka odavaid lahendusi ja palju. Tankide hävitamiseks mõeldud Javelini või Spike rakette ei ole mõtet raisata soomusmasinate vastu. Kunagi olid meil näiteks kasutusel Hiina analoogid M-69 venelaste RPG-7 granaadiheitjatest, mis on siiani muu maailma üks lemmikrelvi kerge soomuse vastu. Lihtne, soodne ja palju on tihti tulusam kui kallis ja vähe. Ka 60 mm miinipilduja teeb sama head tööd mis Carl-Gustavi kildmoon, kuid maksab vaid murdosa viimasest jne. Massi vastu tuleb võidelda massiga ja selleks ei tohiks peljata ka soodsaid relvasüsteeme. Ei ole üldse halb mõte kasutada muu hulgas samu relvi ja moona, mis vastane (seda teeb näiteks ulatuslikult Soome). Ukraina näitel kipub vastasel tihti maha jääma varusid, mida saaks ise kohe kasutusele võtta. Igal juhul tuleb vastase relvasüsteemide õpe viia meie oma väljaõppesse.
GENERAL STAFF OF THE ARMED FORCES OF UKRAINE 4/2023 45 maaiLmaPiLk
sokk kas tÕesti oLuLiNe? JaH!
Hea saabas on oluline – seda teab iga matkahuviline, kaitseliitlane ja naiskodukaitsja, kes on sättinud samme nurgapealsest poest kaugemale. Aga siis tõmmatakse selle võib-olla sadu eurosid maksnud saapa alla suvalised sahtlist pihku jäänud sokid ning avastatakse nördimusega, et jalad on ikka katki, külmad või higised.
Tekst: EDA KALLAST , Matkasport OÜ kategooriajuht
PIXABAY
sÕJaraud 46 4/2023
Tihti ei tulda selle pealegi, et matkasaapa sisse tuleks valida õige sokk. Aga milline on õige sokk? Toodetakse ju tänapäeval väga palju erinevaid sokke, pidades silmas nii erinevaid tegevusi kui muidugi ka aastaaegu. Samuti kasutatakse palju tehnilisi materjale, nagu Coolmax, Thermolite, Polycolon, Primaloft, Econyl, aga ka funktsionaalseid looduslikke materjale nagu meriinovill või Tencel.
Näiteks juba 30 aastat spetsiaalselt sokkide tootmisele pühendunud Hispaania firma Lorpen toodab sokke matkamiseks, sportimiseks, jahipidamiseks ja suusatamiseks. Nende toodetud sokid on kahe- või koguni kolmekihilised. Nii saab kihtidena kasutada eri materjale ja koosmõju on parem.
KIHID LOEVAD
Teame ju kõik villa häid soojapidavaid omadusi, kuid vanaema kootud villase sokiga on mure, et sellesse kipub suhteliselt kiiresti auk sisse kuluma. Selle vältimiseks kasutab Lorpen oma sokkide väliskihis vastupidavat polüamiidi või nailonit, nii kestavad kõik sokid kauem. Sisemises, vastu jalga olevas kihis kasutatakse erinevaid materjale sõltuvalt sellest, mis otstarbeks ja aastaajaks sokk on mõeldud.
On oluline, et jala vastas olev materjal ei imaks niiskust, vaid juhiks seda väljapoole ja hoiaks jala kuiva. See on tähtis nii suvisel kui talvisel ajal. Suvistes sokkides kasutatakse esimese kihina näiteks Coolmax kiudu. See on õõneskiud, mis aitab hästi niiskust jalast eemale juhtida, ja sellel on ka jahutavad omadused.
Talvine sokk peab lisaks niiskuse eemale juhtimisele hoidma ka jalad soojas. Selleks sobivad hästi sellised materjalid nagu Thermolite, Primaloft ja loomulikult vill. Villal on see hea omadus, et kui jalg higistab ja sokk saab niiskeks, siis hoiab vill sooja ka niiskena.
Muidugi võib alternatiivina mitmekihilistele sokkidele ja juhul, kui saapas ruumi jagub, tõmmata üksteise otsa kaks paari sokke. Näiteks saab villasele sokile peale tõmmata vastupidavamast materjalist soki. Toodetakse ka spetsiaalseid õhukesi alussokke nii suviseks kui talviseks kasutamiseks. Pealegi tekib kahte paari kandes hõõrdumine kahe soki vahel ja nii väheneb võimalus jalga ära hõõruda.
SUURUS ON OLULINE
Olgu sokk mis materjalist tahes, selle valimine algab ikkagi õigest suurusest. Erinevalt saabastest, mis on sokipaarist oluliselt jäigemad, müüakse sokke enamasti suurusevahemiku järgi, näiteks 39–42, 43–46. Kui kannate jalatsit 42,5, siis tuleks valida väiksem suurus ehk 39–42. Seda põhjusel, et sokk kipub kandes ikka pisut venima ja liiga suur sokk ei ole hea. Nimelt peaks sokk püsima jalatsi sees sirge, mitte kortsu vajuma. Kui sokk on kortsus, võivad kergesti tekkida villid.
Lükrasisaldus sokkides tagab selle, et sokk püsib jalas paigal. Näiteks kõik Lorpeni matkasokid sisaldavad vähemalt 10 protsenti lükrat.
Samuti on oluline valida õige säärekõrgusega sokk. Matkasaapa sisse madala säärega sokk ei sobi, soki säär peab ulatuma saapa ülemisest äärest veidi kõrgemale. Nii ei hõõru saapa ülaäär vastu jalga. Kõrgema säärega jahi- või militaarsaabaste sisse sobivad kõige paremini põlvikud.
Mis puutub sokkide paksusesse, siis see ei pruugi olla ühtlane. Võrgulaadne kude jalaseljal tagab niiskuse parema eraldumise. Kerge polsterdus varba- ja kannaosas aga annab jalale mugavust ja tuge.
ÄRA HIGISTA!
Ja muidugi tuleb tähelepanu pöörata ka soki materjalile. Kui jalad kipuvad kergesti higistama, siis on parem
valida villa sisaldavad või antibakteriaalse töötlusega sokid. Puuvillase materjali suureks miinuseks on, et niiskudes kuivab see väga kaua ja niiske sokk ei ole jalas mõnus.
Kui sokke tuleb kanda mitu päeva järjest ja neid ei ole võimalik pesta, siis võiks pöörata tähelepanu soki materjalile. Vill sisaldab lanoliini, mis on looduslik antiseptik ja aitab vältida ebameeldiva lõhna teket, kui sokke kauem kanda.
Tänapäeval on välja töötatud ka sünteetilised antibakteriaalse toimega materjalid, mida sokkides kasutatakse. Üheks selliseks on polüpropüleen. See materjal aitab ära hoida bakterite ja ebameeldiva lõhna teket.
Järjest rohkem pööratakse tähelepanu jätkusuutlikkusele ja loodushoiule. Nii kasutatakse sokkide tootmisel taaskasutatud materjale, näiteks plastpudeleid. Sokkidele vastupidavust andvat nailonit valmistatakse ka vanadest kalavõrkudest.
Enamik nimetatud sokke ei vaja mingit spetsiaalset hooldust, neile sobib nii käsi- kui masinpesu. Kui soki koostisest moodustab suurema osa vill, siis tuleks kasutada villapesuks mõeldud vahendeid.
Ent kui kaua sokid võiksid üldse vastu pidada? Seda on väga raske öelda ja see sõltub kasutusintensiivsusest. Oma kogemusest võin öelda, et minu Lorpeni sokid on vastu pidanud kindlasti üle aasta. Kuid mul on neid mitmeid erinevaid ja ma ei kasuta ühte paari iga päev.
Aga kui juba rääkida jätkusuutlikkusest ja taaskasutusest, siis ei maksa sokke minema visata kohe esimese pisikese augu tekkides. Selle võiks ikka kinni nõeluda, kasutades tavalist niiti, villa puhul villast lõnga. Suurema augu korral võiks aga ikkagi mõelda uue sokipaari soetamisele.
sÕJaraud 4/2023 47
tarGad trussikud eHk ma teaN, mida sa sÕid
Aluspüksid võivad oma peremeesorganismist ehk kandjast kõneleda nii mõndagi. Peamiselt küll tema hügieeniharjumustest. Ent USA sõjaväeringkondade ilusaimates plaanides võiks aluspesu „rääkida“ veel palju enamat.
Tekst: RAIVO TAMMUS , vabatahtlik autor
kurioosum 48 4/2023
Juba pikemat aega on helgemad pead näinud vaeva, et välja töötada praktiline ja mugav pesu, mida nimetatakse „targaks“ või „mõtlevaks“ aluspesuks. Selles kasutataks spetsiaalseid andureid, mis moodustavad kangas elektroonilise võrgu, et jälgida hingamist, südame löögisagedust, aktiivsust, kehaasendit ja nahatemperatuuri, ning edastada need andmed läbi sõdurite riidekihtide sinna, kuhu vaja.
Lahingus ei piisa ju ainult sellest, kui sõdurid registreeruvad oma käsundusohvitseri juures, et anda teada, kuidas neil läheb. Sageli ei olegi neil tiheda tule all võimalik kuhugi minna. Seetõttu soovibki USA armee saada teavet otseallikast ehk sõduri kehast.
Kui keegi on mänginud sellist arvutimängu nagu Half-Life, siis seal andis tegelase seljas olnud kostüüm pidevalt teada, milline on parasjagu karakteri tervis. Kostüüm kõneles tööd alustades: „Vital signs monitoring activated.“
Seega arendab armee süsteemi, mis töötaks nagu arvutimängus. Või kui täpsem olla, siis USA armee meditsiiniuuringute ja materjalide juhtkond ning telemeditsiini ja kõrgtehnoloogia teadusuuringud teevad selle väljatöötamiseks koostööd eraettevõtetega.
On jõutud järeldusele, et see ei saa olla rinnarihm, randmepael, vest ega USA armee arvates ka mitte Half-Life mängust teada kostüüm (hazardous environment suit), sest see on liiga kohmakas ja kallis.
Seevastu aluspesu on iga sõduri garderoobi oluline osa, nii et keegi ei pea kartma, et unustab riietudes lisamast jälgimisseadme selga pandavate asjade nimekirja. Süsteem peaks olema nii mugav, et sõdurid ei mäletagi, et aluspesu edastab nende kohta ka teavet.
MISKI EI JÄÄ MÄRKAMATA
Millist teavet see siis edastab? Esmalt annavad põhimõõtmised teavet inimese tervise kohta, nagu kehatemperatuur, südame löögisagedus, vererõhk ja hingamissagedus. Järgmine tase oleks võimalus teada saada, kui sõdur on vigastatud või ohus: mõõta tema veremahtu, teha kindlaks, kas tal on põletushaavu või muid traumasid ja isegi seda, kas ta on kokku puutunud KBRT (keemiliste, bioloogiliste, radioloogiliste, tuuma-) ainetega.
Võimalus tuvastada elumärke võib päästa rohkem elusid –kui sõdur on surnud, pole vaja meditsiinimeeskonda lähetada, ent vigastatud sõduri seisundist saab hea ettekujutuse.
„Vital signs are dropping, seek medical attention,“ ütleks kostüüm mängus Half-Life ja ilmselt ka täpsustaks, mida tuleb olukorra parandamiseks teha.
Intelligentsed alusrõivad võivad anda andmeid ka selliste tegurite kohta nagu kõrgusega kohanemine, nürid traumad, metaboolne aktiivsus ja hingamisraskused – andmeid, mille analüüsil saab ära kasutada ennustavaid algoritme.
Ja miks mitte märgata ka sisemisi verejookse, nagu suudab Half-Life kostüüm: „Internal bleeding detected!“ Akustiliste andurite abil aga võiksid aluspüksid hinnata ballistilist lööki või monitoorida rindkere helisid.
PÜKSID KUI PERSONALISPETSIALIST
Natukene Half-Life’i sarnasele variandile keskenduvad ettevõtted nagu Bodywear (käepaelad jmt) ja VivoMetrics. Viimase intelligentne alusrõivas „elusärk“ võib olla suurepärane vahend juhtide koolitamisel, et nad mõistaksid oma sõdijate füüsilisi piire.
Võitlejale oleks kasulik aidata eristada tegelikke ja tajutavaid füüsilisi piiranguid ning parandada jõudlust. Kostüümile peab teada olema kandja füüsiline sooritusvõime ja ei teeks paha, kui see võtaks arvesse, et inimvõimeid ja nende piire annab treenides nihutada.
Missiooni valikul võib juht, teades füüsilise seisundi andmeid, mida alusriided võivad võitlejate ja üksuste kohta anda, teha paremini kindlaks need, kes sellele tööle kõige paremini sobivad.
Ka väsimus on probleem, mis võib jõudlust õõnestada. Alusrõivad võivad tuvastada väsimussignaale ning hoiatada sõdijat ja juhti, et vaja on rakendada väsimuse vastumeetmeid jõudluse tagamiseks treeningul või töökeskkonnas. Half-Life’i kostüüm ütleks midagi sellist: „Eat something kid!“.
Seega võib tehnoloogia pakkuda enneolematuid võimalusi mitte ainult lahingu ajal sõdijate jälgimiseks ja kriitiliste kaotuste tuvastamiseks, vaid ka missioonieelseks treeninguks ja valikuks.
ALLIKAD:
• https://electronics.howstuffworks.com/gadgets/other-gadgets/military-thinkingunderwear.htm?fbclid=IwAR29jIsnRjox-TRz-0ANzcWiCrJzUmpgylwSG1ivGrtkZbNjq8LAkFq-eI
• https://www.foxnews.com/tech/thinking-underwear-for-warriors?fbclid=IwAR1Gfzts9t FE3bxtqsD6nuAB4V3HqFCGD417Lx5DUAqTUHhiTxNLRFBAwt0
• https://half-life.fandom.com/wiki/HEV_Suit
PIXABAY
kurioosum 4/2023 49
taaNLaste toiduPakk: HYGGe VÄrk!
Õnneuuringute instituudi andmetel on Taani kuningriik üks maailma õnnelikem. Selles on oma roll kindlasti ka Taani kuningliku armee toidupakil. Sest õnn käib ju teatavasti kõhu kaudu.
Tekst: ASSO PUIDET , Kaitse Kodu! tegevtoimetaja
See öeldud, siis … üldjoontes on Taani toidupakk nagu toidupakk ikka. Täiesti tavapärane, et mitte öelda igav. Kuid see pole alati nõnda olnud. Veel sajandi alguses oli seal muude tarvikute kõrval pesukäsn. Täpselt selline kollane ja ühest küljest karune, nagu võib leida igast hästi varustatud majapidamisest köögivalamu kõrvalt. Aga taanlaste toidupakist enam mitte.
Jäänud on üsna tavaline kraam. Dehüdreeritud põhitoidud, näiteks
kanaroog riisi ja karriga, pakk müslit hommikusöögiks, konserveeritud kalaroad, snäkiks kuivatatud liha, pakike pähkleid, moosi, küpsiseid ja pasteeti. Kooki, kommi ja närimiskummi. Maiustusi ja määrdeid. Kohvi, teed ja küpsiseid.
Noh, nagu ikka. Ei midagi huvitavat. Aga huvitav ei olegi toidu juures tingimata see peamine omadus, mida otsitakse. Pigem vastupidi. Mis loeb, on maitse ja toiteväärtus. See viimane jääb Taani toidupakkidel 4000 kilokalori kanti.
ASI ON MAITSES
Mis puutub maitseomadustesse, siis need on teatavasti maitse asi. Kaitse Kodu! katsetas nagu ikka toitu meie atesteeritud toidutestija Kristjan Prii peal. Ja talle maitses.
„Slurps,“ kadus pakiga kaasas olnud lusikale laetud laadung tomatikastmes makrelle Prii suhu. „Mhmh, no see on ikka kvaliteetne. Ikka väga hea,“ andis Prii oma heakskiidu. Võrdväärselt kõrge hinnangu sai temalt ka tuunikala tšillikastmes.
50 4/2023 test
Seejuures, olgu ratsioon milline tahes, igas Taani armee toidupakis on esindatud kõrge proteiini- ja rasvasisaldusega tuunikala- ning makrellikonservid. Võimalik, et neid konserve tuleks suunata ka Taani koolidesse. Sest nagu Kopenhaageni ülikooli uuringud välja selgitasid, söövad Taani lapsed nädalas vaid 105 grammi kala, mis on vaid napp kolmandik Taani veterinaar- ja toiduameti soovitatud 350 grammist.
Midagi halba ei öelnud Prii ka kuivatatud kana, veel vähem kuivatatud leivaviilu kohta. Samas ei öelnud ta nende kohta ka midagi head. Ka hommikusöök ega lõunaroog ei teeninud Priilt laidusõnu. Ega ka mitte magustoidud. Pigem saatis toidutestimist heakskiitev mõmin. Mõmin, mille Prii võttis kokku lausega: „Ma pean ütlema, et Taani pakist hakkab saama minu uus lemmikpakk.“ Vot nii. Saigi tõestatud, et toidupakk ei pea olema huvitav.
EI LAGOM EGA KALSARIKÄNNI
Võib ette kujutada, kuidas Taani sõdurid pärast rännakut või harjutust oma kandilise ja kaloreid täis toidupaki lahti pakivad, sealt omal valikul midagi head põske pistavad ning siis
rahulolevalt naeratavad. Käes on hygge aeg.
Hygge on sõna, mis taani keeles tähistab meeleolule andumist ja hetke nautimist. Hygge on kruus kuuma kakaod sohval mõnusalt praksuva kamina ees. Hygge on kanakarri-riisiroog õhtul jaotelgi ahju kõrval, kui kiire on möödas ja aega on küll. Hygge on pehmed lambavillased sussid. Hygge on hõõruvatest sõdurisaabastest vabastatud jalad. Hygge on pokaal punast veini hõrgu lambaprae kõrvale. Hygge on välipudelist võetud lonks vett ja amps tomatikastmes makrelli rännakute vahepeal.
Soomlastel on muide enam-vähem sama termin kalsarikänni. Mis lühidalt kokku võttes tähendab trussikute väel mõnusalt logelemist ja ennast kergelt känni võtmist. Ilma igasuguse liigse, pahatihti hygge’le iseloomuliku toretsemise ja tseremooniata. Seejuures muretsemata, kuidas asjalood kujuneda võivad.
See asjaolu eristab soomlaste kalsarikänni’t ka norrakate ja rootslaste lagom’ist, mis on pigem mõistlikkust ja tasakaalukust tähistav meeleseisund, kus pole jäetud liialt palju ruumi muretule minnalaskmisele.
SUU PUHTAKS
Ehk siis, nagu öeldud, peitub taanlaste õnn pisikestes väljapeetud detailides, mis elu mõnusaks muudavad ja hetke nautida aitavad. Olgu selleks kasvõi hambahari, mida ei ole just paljude riikide toidupakis, aga taanlastel on. Eks peegelda see lihtne hambaharigi väärtushinnanguid ja harjumusi, mida jagab kogu Taani ühiskond. Ja see on muide teaduslikult tõestatud. Nimelt viidi Taani kuningriigis mõned aastad tagasi läbi massiivne uuring, mis näitas, et taanlaste suuhügieen on viimaste aastakümnetega oluliselt paranenud. Ja sellest tulenevalt ka hambumus, mis on taanlastele aastakümneid muret valmistanud. Aastal 1987 olid enam kui pooled, täpsemalt 51 protsenti 65–74aastastest taanlastest ilma hammasteta. Aastaks 2017 aga võis 94% samast vanusegrupist uhkustada mõne päris enda hambaga. Ning neid, kel oli suus vähemalt 20 hammast, oli selles vanusegrupis 69 protsenti.
Nii et peske hambaid ja saage õnnelikuks. Nagu taanlased.
KASUTATUD KIRJANDUS:
Kalsarikänni: suomalainen opas hyvään elämään. Miska Rantanen, 2018
ASSO PUIDET 4/2023 51 test
Vaata kÖÖki!
2023. aasta algas Naiskodukaitse Tallinna ringkonna toitlustusgrupile ägedamalt kui eelmised aastad, sest lõpuks ometi olime saanud endale uue ja üliägeda, merekonteineritest ehitatud väliköögi.
Jutud peagi uue väliköögi saamisest käisid ringi juba siis, kui ma 2013. aastal Naiskodukaitsega liitusin. Malevapealikud vahetusid, olukorrad muutusid ja meie ootasime, ootasime, … kuni saabus aasta 2022.
24. veebruaril alanud täiemahuline Vene-Ukraina sõda tõi rekordarvu uusi liikmeid nii Naiskodukaitsesse kui Kaitseliitu. Et uued liikmed vajasid kiiresti väljaõpet, asusid nii Kaitseliit kui ka Naiskodukaitse kursusi juurde tegema.
Minu vastutada on viimased viis aastat olnud välitoitlustuse baasväljaõppemooduli korraldamine ja läbiviimine Tallinna ringkonnas. Nähes suurel hulgal uusi liitujaid, keda oli vaja koolitada, tekkis paanika, et kuidas ma saan neile kõigile koolitusi pakkuda. Selge oli, et üle 15 naise korraga ei ole võimalik kursusele võtta. Esiteks ei ole kasu praktikast, kus ei saa ise kõike proovida ja kaasa teha. Teiseks ei võimalda meie pisike köögitelk suurema grupi koolitamist. Kuid inimeste kümnekaupa koolitamiseks kulub kindlasti palju rohkem üritusi ja nädalavahetusi, kui esimesel hetkel võimalust nägin.
Minu eesmärgiks on alati olnud, et väljaõpe peab lisaks algteadmistele väliköögist andma võimalikult reaalse pildi ka välikoka tööst laiemalt. Alates sellest, et tuleb vara ärgata ja hilisõhtuni toimetada, kuni toidu tegemise ja jagamiseni koos kõige muu sinna juurde kuuluvaga.
MÕELDUD-TEHTUD
Nii saatsingi ringkonnainstruktorite kaudu sõna levima, et kui Tallinna malevas on kavas vähemalt kolme toidukorraga väljaõpped, siis antagu mulle teada, sest sellest diilist oleks kasu mõlemale – malev saab kursuslastele sooja katlatoidu ja minul on võimalus läbi viia väliköögi koolitusi.
Esimeste sõdurioskuste kursuste toitlustamine sai kokku lepitud Kalevi ja Nõmme malevkondade kompaniiülematega, et kui vähegi saan neile toitlustust pakkuda, siis ühendame meeldiva kasulikuga – nende poolt väljaõppeüritus ja minu poolt naised, kes tulevad ja teevad. Hiljem tuli kursusi juurdegi, sest kuuldused meie naiste maitsvast toidust olid hakanud levima ning soe toit oli kuivtoidupakile väga mõnus vaheldus.
Peaaegu igal nädalavahetusel oli kavas mingi SOK moodul – korraga võis olla käimas oma 5 Kaitseliidu kursust. Kuid meie pisikesel väliköögitelgil puudus võime nii mitmeid üritusi korraga toitlustada.
Kuigi vajadus oli suurenenud, ei julgenud me uuest köögist veel unistadagi, vähemalt mitte niipea, sest siiani oli uue köögi plaan ikka muude tegevuste taha tõstetud.
Püüdsime anda endast parima ja pidasime vaikselt plaani olemasolevat kõpitseda – parandada katust ja lisada riiuleid, mis ootasid ammu kokkupanemist –, kuid ikka siis, kui
tekib aega ja jääb veidi rahulikumaks … seni püüame koolitada nii, kuidas võimalust on.
Kuid meie Naiskodukaitse Tallinna ringkonna panust Kaitseliidu Tallinna maleva tagamisse oli märgatud ... ja kõrgemal tasemel, kui me oleks osanud arvata.
MUUTUSE ALGUS
Naiskodukaitse Tallinna ringkond korraldas 3.–4. septembril 2022 oma uutele liikmetele n-ö minibaasväljaõppelaagri nädalavahetuse, kus anti võimalus läbida ühe nädalavahetusega kuni kaks baasväljaõpet. 3. septembril külastasid meie laagrit nii PõMKr pealik kolonel Kalev Koidumäe kui ka peaminister Kaja Kallas.
Serveerides lõunasööki ka kõrgetele külalistele, jäime pealikuga veidi mõtteid vahetama. Pealiku õhkuvisatud repliigile, et peaks teile ikka veidi kobedama köögi tegema, noogutasin vaid kaasa ja mõtlesin, et oleks väga äge küll kunagi uus väliköök saada. Sinna see jutt jäi ja ka laager sai läbi.
Ühtäkki hakkasid asjad tormilise kiirusega liikuma! Paar nädalat pärast
Tekst: ANNELY KOOLMANN , Naiskodukaitse Tallinna ringkonna toitlustusgrupi juht
Head isu! 52 4/2023
laagri toimumist küsiti Naiskodukaitse instruktoritelt sisendit: millist kööki meil vaja on?
Instruktorid helistasid mulle kui Tallinna ringkonna toitlustusgrupi juhile, et nüüd on vaja kiiresti ideed paberile panna ja kohe malevale esitada. Kui vaja, siis vaja. Kribasin kiiresti mõned mõtted paberile ja saatsin instruktoritele. Vaid paar nädalat hiljem jagasid instruktorid minuga juba rõõmusõnumit, et malev on valinud projekti, kus uus köök ehitatakse merekonteineritest, need on juba kohalgi ja kohe läheb ehitamiseks. Malev oli teinud otsuse, et uus köök peab saama valmis nii kiiresti kui võimalik.
Detsembri alguses Tallinna maleva Plangu tänava väljaõppe- ja tagalakeskusesse toitlustama minnes nägin, et õppehoone kõrvale on konteinerid juba paika pandud ja ka katusesarikad püsti. Instruktorid olid tellinud laokonteinerisse juba riiulidki ära, mis ootasid kokkupanemist. Detsembri lõpus hakkasid käima jutud, et varsti tuleb köögi kolimine.
Jaanuari alguses tuligi instruktoritelt teade, et kahe nädala pärast kolime vana köögi ümber, sest uue köögi avamise kuupäev oli paigas: 17. jaa-
nuaril 2023, riigikaitselaagri esimesel päeval.
KASVÕI KOLMESAJALE
Köögikompleks koosneb kolmest merekonteinerist, millest ühes on katlad, teisest on tehtud laoruum ja kolmandat saab kasutada ettevalmistusalana.
Tänuks suure töö ja panuse eest said konteineritele ka märkimist väärivate meeste nimetahvlid: Kalju, Mehis, Jaan ja Kalev. Ning et oleks ikka selge, kes köögis toimetavad, sai ühele konteinerile lisatud ka Naiskodukaitse sümbol Liiliarist.
Seni olime toimetanud peamiselt lageda taeva all, sest telgi all oli ruumi vaid ühele katlale, lisakatlad olid väljas ja toit tuli valmis teha iga ilmaga. Uues köögis seda muret enam pole. Ühte konteinerisse paigaldati lausa kolm katelt, mis tõstis köögi toitlustusvõime vähemalt kolmekordseks.
Kui enne, ühe katlaga toimetades, saime ära toitlustada 75–80 inimest, siis nüüd, kolme katlaga, ei ole probleemi teha korraga kasvõi kolmesajale.
Konteineris on katlad kaitstud ning toitu tehes ei ole enam muret puude otsast langevate lehtede või männiokastega. Kolme konteinerit ühendav
katus pakub kaitset nii vihma ja tuule kui ka lõõskava päikese eest.
Kõige suurem heameel on mul meie ägeda laokonteineri üle. Esiteks on see maast laeni täis riiuleid, kuhu kõik vajalik kenasti ära mahub. Teiseks on igal asjal nüüd oma kindel koht, mis teeb köögi kasutamise mõnusamaks ka erinevatele köögimeeskondadele, sest kõik teavad, kus mingid asjad on. Kolmandasse konteinerisse tuleb veel külmkapp ja elektripliit. Suvel saame tuua köögiala keskele välja lauad, kus toiduaineid ette valmistada.
Oleme uues köögis teinud väga erinevaid koduseid toite, mille seas on kõigi vaieldamatuks lemmikuks koorene kanapasta. Kuid alla ei jää ka guljašš kartuliga ega ühepajatoit. Pole midagi maitsvamat kui katlas keedetud hommikupuder, millele võid valida oma lemmikmoosi, kas maasika-, vaarikavõi kirsi-, ning soovi korral juurde ka võisilma.
Kokkadele on parim kompliment see, kui metsas söövad hommikuputru ka need, kes seda muidu ei söö. Samuti teeb südame rõõmsaks, kui tullakse lisaportsu küsima. Järelikult oli hästi tehtud ja maitses ning lisaportsu soovija selle alati ka saab!
ASSO PUIDET 4/2023 53
Veri Ja Lumi eHk Laskur-saNitari eriaLakursus
Tänavu kevadel lõppenud Toompea malevkonna laskur-sanitari erialakursuselt võttis igaüks kaasa teadmised, mis kinnistuvad temas vastavalt isiksuseomadustele. Siiski on mõned olulised nüansid ja tõdemused, mis pidid selgeks saama kõigile.
Esiteks, liitsõnas „laskur-sanitar“ pannakse rõhk esimesele poolele – ta on ennekõike laskur. Jaos teie kõrval olev võitluskaaslane, kes kannab rakmete küljes MK2-ks nimetatud meditsiinipauna, on lahinguülesandele minnes kõigepealt laskur, kes täidab taktikalisi ülesandeid täpselt samamoodi nagu kõik teised. Võib juhtuda, et keegi jaoliikmetest saab pihta, ning siis kõlab kas kannatanu enda või mõne teise jaoliikme suust hädahüüd „Sanitar!“.
Ärge oodake, et hüüatusele reageeritakse soovitud kiirusega. Jätkem meelde raudreegel: laskuri muundumine sanitariks sõltub taktikalisest olukorrast. Esiteks võib juhtuda, et vastase tuli ei võimalda kannatanuga tegeleda. Laskur-sanitar ei tohi end mõtlematult ohtu seada.
Teiseks põhjuseks võib olla olukorra dünaamilisus. Liikudes punktist A punkti B kindla ajakava järgi, pole meil haavatuga tegelemiseks lihtsalt aega, vastasel juhul jääb
Tekst: INDREK KOFF , Toompea malevkonna laskur-sanitar ANDREI HVOSTOV , Toompea malevkonna laskur-sanitar
meditsiiN 54 4/2023
ülesanne täitmata. Pole meil ka võimalik kedagi tema juurde jätta, sest siis oleme taas olukorras, kus jagu on kaotanud mitte ühe, vaid kaks sõdurit.
Järeldus? Õige! Esimene inimene, kes haavatule esmaabi osutab, on haavatu ise (kui ta on teadvuseta, kui ta ei suuda, siis ... tõesti bad luck.) Eelnevast järeldub, et iga kaitseliitlane peab oskama kasutada žgutti. Nii võitluskaaslase abistamiseks kui ka iseenda peal. Uskuge, seda peab harjutama! Youtube’i õppefilmid ei asenda praktilist tegevust.
TUNNE VARUSTUST
Teine kogemus õppustelt on see, et isegi kui taktikaline olukord võimaldab laskur-sanitaril hakata haavatuga tegelema, ei tähenda see, et ülejäänud jaol on vaid vastase mahasurumise roll. Kujutleme olukorda, kus kannatanu on 90 kg kaaluv mees, tema abistaja aga 70kilose massiga. (Kursusel oli ka neiu, kelle kehakaal on ilmselt alla 50 kilo.) Laskur-sanitar ei pruugi suuta omaenda jõul tirida kannatanut ohtlikust alast kindlamasse kohta. Tegelikult on see pagana raske isegi kahekesi koos ja isegi siis, kui lohistamiskaugus piirdub poolesaja meetriga. Nagu üks instruktor lahkelt täheldas: ka Scoutspataljoni proffe, kes veedavad kogu oma vaba aja jõusaalis, võtab haavatu lohistamine võhmale. Ja veel kord – seda kõike on vaja õppustel reaalselt harjutada.
Kolmas oluline tähelepanek: õppige tundma üksteise varustust! Kogemus ütleb, et kaitseliitlaste varustuses puudub ühtlus. Juba laost võib saada erinevat päritolu kuuliveste, lisandub militaarpoodidest hangitud mugavam või kergem kraam.
Haavatuga tegeldes peab ühel hetkel kannatanu rindkere paljaks kiskuma. Me otsime haavu-muljumisi rinnal ja seljal. Ja see peab käima kuradima kiiresti. Praktika näitab, et põrkudes haavatu kere ümber oleva seninägematu varustusega, kaotame klambreid-rihmu-kinnitusi sikutades ja harutades palju aega.
Instruktorid ütlesid küll korduvalt, et lahinguväljal kasutab laskur-sanitar vajaduse korral kääre, aga see ei ole kuulivesti rihmade puhul vist hea mõte, sest kevlari lõikamine ei pruugi väga hõlbus olla ning teiseks peab kannatanule pärast esmaabi andmist kuulivesti jälle ümber panema.
Haavatu kaitsmine uute tabamuste eest on kõikide abiandjate kohustus. Seega – kõik kaitseliitlased peaksid endale selgeks tegema, mismoodi kaaslase seljast varustust kiiresti ära võtta olukorras, kus ta on teadvusetu või ebaadekvaatne ega suuda abistajat juhendada.
Viimane teadmine, mida jagada kõikidele lugejatele, on meie isiklike MK1-de puudused. Nimelt on seal vaid üks žgutt. Ukraina sõdurid on jõudnud kibeda kogemuse najal äratundmiseni, et igal sõduril peaks rakmetes olema vähemalt neli žgutti. Neli! Asi pole ainult selles, et žguttide arv peaks vastama jäsemete arvule, vaid ikkagi tõsiasjas, et ühele ja samale jäsemele võidakse panna rohkem kui üks žgutt, kui esimene neist ei pea. Žguttide kvaliteedis ei saa samuti kuigi kindel olla, need võivad pingutamise käigus puruneda. Made in China tervitab ...
Kvaliteetsed žgutid on kallid, aga kas me oma elu hindame odavaks? Seega, ärme koonerda isikliku meditsiinivarustuse komplekteerimisel!
KASUKS KA TSIVIILIS
Ja veel üks tungiv soovitus MK1 täiendamiseks. Kannatanu tuleb soojalt katta. Haavatul on külmatunne ka kõige palavamal suvepäeval. Rääkimata muudest meie kliimat vaheldusrikkaks muutvatest aastaaegadest.
Kui kaotaksime inimese mitte otseselt haavade, vaid alajahtumise tõttu, siis poleks see lihtsalt kurvastav, vaid ka vihastama panev juhtum. Sanitaripaun MK-2 sisaldab termotekki, ent mingi ühelt poolt hõbedane, teiselt poolt kuldne termokile võiks rakmete taskus olla igal kaitseliitlasel.
Need on vaid mõned hädavajalikud nipid ja võtted, mida kursusel õpiti. Selgeks sai igatahes see, et niisugune kursus tuleb kindlasti läbida igaühel, kes on määratud oma jao sanitari kohale, lisaks aga on see tungivalt soovitatav viimsele kui ühele kaitseliitlasele. Veeta mõni nädalavahetus intelligentses seltskonnas, et saada ähmanegi ettekujutus sellest, kuidas väga raskes olukorras päästa kaaslase või iseenda elu – see on korraga nii kasulik kui ka ütlemata meeldiv.
Pealekauba võib laskur-sanitari väljaõppe sellest osast, mida hõlmab sõna „sanitar“, olla palju kasu ka tsiviilelus. Hoida lahti tänaval teadvuse kaotanud inimese hingamisteed või päästa oma lähedase elu, sest suudad talle kuni kiirabi saabumiseni teha südamemassaaži – need on oskused, mille eest tuleb tänulik olla.
HÜPPELAUD EDASI
Varem ei ole Kaitseliidu Toompea malevkond laskursanitari erialakursust korraldanud. Esimese omakorraldatud kursuse ülemaks oli lahingukompanii rühmaparameedik kapral Helen Kahur ja kursuse vanemaks veebel Katriin Ever.
Kursus valmistas ette 15 sanitari nii lahingukompaniisse kui ka maakaitsekompaniisse, mille isikkoosseisu moodustavad Toompea malevkonna kaitseliitlased. Lisaks läbis kursuse paar Põhja kompanii võitlejat.
Kursuse juures oli märkimisväärne see, et kogu õppekava oli üles ehitatud Kaitseväe Akadeemia sõja- ja katastroofimeditsiini keskuse laskur-sanitari erialakursuse õppekavale tuginedes. KVA on kahtlemata Kaitseväe ja Kaitseliidu lahingumeditsiini suunanäitaja ja kursuse eesmärk oli õpetada võimalikult ligilähedaselt sellele, kuidas õpetab oma sanitare välja Kaitsevägi. Sellest tulenevalt on Toompea malevkonna äsja lõpetanud sanitaridel põhjalik arusaam lahingukannatanu käsitlusest ja rühmaparameediku abistamisest.
Kursuse edukalt lõpetanud on oodatud oma teadmisi koduüksustes edasi andma ja mitte piirduma ainult sanitari väljaõppega, vaid täiendama end edasi. Eriliseks teeb kursuse veel see, et Toompea malevkonna üksustes on meditsiiniga seotud ametikohad peaaegu sajaprotsendiliselt mehitatud.
HENDRIKA KOROLEVA 4/2023 55 meditsiiN
simuLatsiooN Ja Grimm. keLLeLe Ja miks?
Mis on simulatsioonigrimm, miks seda tehakse ja kellele seda üldse vaja on? Neile küsimustele said vastuse Naiskodukaitse Pärnu ringkonna simulatsioonigrimmi esmatasandi kursusel osalejad. Ja saavad ka need, kes alljärgneva läbi loevad.
Läheme korraks tagasi aastasse 2006. Siis korraldati minu teada esimesed Naiskodukaitse esmaabiinstruktorite kursused. Kursusel saime esmakordselt tutvuda Simulaid kohvri sisuga, mis on komplekteeritud spetsiaalselt traumagrimmi tegemiseks.
Pidime kursuse raames välja mõtlema miniolukordi, neid lahendama ja õppematerjalide saamiseks pildistama. Toona oli õppe eesmärk kasvatada Naiskodukaitsele oma esmaabiinstruktorid, kes lisaks kuivale jutule ja mõnele pildile oskaksid lavastada „väikesi õnnetusi“, mida esmaabiõppes osalejad saavad lahendada.
Hakkasime kohvrite sisu õppustel üha enam ja julgemalt kasutama ja tihti selgus esmaabi baasväljaõppe tagasisidest, et kursuslastele need elulised olukorrad meeldisid.
Mõni sai tänu kunstverele üle oma verekartusest ja mõned said kogemuse, et isegi kunstveri võib sidemest läbi tulla, kui seotud pole piisavalt hästi.
Kuidagi kujunes nii, et operatiivteenistuste õppustel ei olnud osa naiskodukaitsjaid enam lihtsalt tavalised rollimängijad, vaid ka õppuste läbiviijate tublid abilised rollimängijate juhendamisel ja grimeerimisel.
Eri tasemega koostööõppused olid üha intensiivsemad ja aina uutele instantsidele. Seda enam läks vaja vabatahtlike abi, kes teaksid, mida tähendavad sellised väljendid nagu
õppuse legend, rollimängija legend, kahvatu, prillhematoom, teadvusetu, madal RR, kiire HS, SpO2-87 jne.
ET OLEKS NAGU PÄRIS
Kuskilt maalt tuli ette piir, kus nõudlus oli suurem, kui vabatahtlikud oma töö kõrvalt pakkuda suutsid. Seega tuli mõelda alternatiivile, laiendada teadjate ja oskajate ringi.
Selle tulemusena valmiski ühepäevane õppekava, et Naiskodukaitse raames tutvustada asjast huvitatutele simulatsioonigrimmi.
Õppekava ei ole praeguseks küll kuskil kinnitatud ega sada protsenti ühtne, kuid põhineb praktikute pikaaegsetel kogemustel. Läbi saavad võetud esmaõppeks vajalikud teemad, aga suurem ja olulisem osa päevast kulub praktiseerimisele. Millised on vahendid, mida milleks kasutada, millega mida matkida, millele pöörata legendi lugedes tähelepanu ja kuidas teha nii, et vigastus või trauma, millega abistajad peavad tegelema hakkama, näeks välja nagu päris.
Autorile teadaolevalt on grimmi- ja simulatsioonikoolitust Naiskodukaitses läbi viidud Tartu, Pärnu ja Harju ringkonnas. Viimasele Pärnumaal toimunud kursusele kaasasime ka kuus Lääne ringkonna naist. Paaril korral on korraldatud esmaabiinstruktoritele grimeerimisega seotud täiendõpe Järvamaal Lõõla õppekeskuses.
Piirkondlikul praktilisel õppepäeval eeldatakse, et kursuslane on läbinud vähemalt esmaabi baasväljaõppe, sest
kursuse sisu ei käsitle esmaabi ennast. Hea, kui grimmikoolitusele tulija on laskur-sanitari, rühmaparameediku või muu meditsiinilise taustaga.
See tähendab, et tal on juba praktilised teadmised ja kogemused sellest, kuidas üks või teine haigusseisund või trauma peaks välja nägema. Ka oskab meditsiinitaustaga inimene paremini seostada, millised elulised näitajad peaksid vigastusega kaasnema. Need, kes selles valdkonnas alles arenevad, saavad aga luua lihtsamaid olukordi, mida kasutada näiteks esmaabi baasväljaõppes või mõne matkamängu kontrollpunktis, kus abistajad ongi „inimesed tänavalt“ ja abistamise tase „kaks kätt esmaabi“ või heal juhul ka rull sidet.
TULEB VEEL HARJUTADA
Kursusel osalenud Alice Reisel Lääne ringkonnast tunnistas, et ei ole kunagi olnud väga hea enda meikimises. Kuid see, kuidas luua võimalikult tõetruu kannatanu, on midagi, millega ta enda sõnul nüüd hakkama saab. Seetõttu kinnitab ta kõhkluseta, et kursus oli äge. Väga äge. Osalejad said vabalt valida vigastuse ja matkida seda koostöös kaaslasega käelisi oskusi kasutades. Imiteeriti kuuli sisenemis- ja väljumishaava, põletusi, šoki näoilmet ja erinevaid näovigastusi.
„Oskus kasutada grimeerimisvahendeid, mõistmine, mismoodi need meie nahal reageerivad või välja näevad, nõuab harjutamist,“ teab nüüd Reisel. Üks asi on seda teha kursusel, kus on terve päev aega harjutada, hoopis teine asi on õppused ja võistlused, kus aega on vaid loetud minutid ja juba tuleb
Tekst: MARET KOMMER , Naiskodukaitse Pärnumaa ringkond
Naiskodukaitse 56 4/2023
uus kannatanu ette valmistada. „Seega tuleb veel harjutada,“ kinnitas Reisel.
Kursus andis ka väga head teadmised sellest, mida peaks eelnevalt ette valmistama ning millele tuleb ekstra tähelepanu pöörata. Oskus kiiresti kohaneda, kui miski vahend „koostööd ei soosi“, oli vaid üks osa reageerimisest ja leidlikkusest.
„Ja need, kes kardavad verd, uskuge mind, ka teile leidub midagi, millega saate kaasa aidata. Seega soovitan kõigile, kellel huvi – ära pelga, proovi,“ julgustas Reisel võimaluse korral ka teisi kursusel osalema.
Maire Kruus Lääne ringkonnast registreeris end koolitusele ootusega saada juurde julgust ja oskust teha tõepärast grimmi, mida esmaabikoolitustel kasutada. „Mitmeid mooduleid läbi viies olen aru saanud, et õpetel situatsioone kujutades on oluline, et haavad, sinikad ja kannatanu näovärv paistaksid küllaltki tõepärased ja õiged,“ selgitas Kruus.
Muidugi teeb see kõik väljaõppe põnevamaks ja paneb proovile nii õppurid kui ka instruktorid. Seega on grimeerimise väljaõpe väga vajalik. Kruusile meeldis kursusel väga ka see, et kuigi on olemas grimmikohvrid, sai päris palju näpunäiteid ka selle kohta, kuidas teha kannatanu grimmi käepäraste vahenditega.
Mis aga grimmikohvrisse puutub, siis seal peaks kiire olukorra tarbeks kindlasti olema veri, lateks, liim, vaha ja mõningad värvid: punane, sinine, valge, must.
AGA KUS SEDA VAJA LÄHEB?
Kui Pärnumaal koolitati uusi grimeerimisoskusega inimesi, siis märtsi lõpus osalesid kolm naiskodukaitsjat Tartumaal õppusel Varblaserünnak, mis nõudis grimeerijatelt juba kiirust ja vilumust.
Tegemist on Kaitseväe Akadeemia sõjaja katastroofimeditsiinikeskuse õppusega, mille eesmärk on lihvida Eesti ja liitlaste meditsiiniüksuste koostööd.
Õppusel osalenud Eva Nessler ütles, et tema on grimmivaldkonnaga tegelnud aastast 2015.
Tavaliselt vajatakse abikäsi õppustel Kevadtorm, Siil, Varblaserünnak ja Tervex. Tervexi raames saavad praktilist õppekogemust ka Tartu kiirabi ja Tartu Ülikooli kliinikum.
Lisaks loetletud õppustele on naiskodukaitsjad oma grimeerimisoskuse ja rollimängijatega panustanud tsiviilvaldkonnas õppustesse EU CREMEX, Modex, Mürk, Kopli Raud, AirLift, PH MASCAL ja paljud teised.
Valdkond soosib julgeid, sest olukorrad on viinud grimeerijaid ja rollimängijaid merele nii suure laevaga kui päästeparves, nii rongi kui ka vintsiga helikopterisse, nii katusele keeratud autodesse kui ka olematu nähtavusega külmsuitsu täis ruumidesse.
Ikka selleks, et teised saaksid omandada praktilisi oskusi võimalikult tõetruus olukorras.
EVA NESSLER Naiskodukaitse 4/2023 57
admiraL Pitka kodukaNdi Naised taastasid Naiskodukaitse JaoskoNNa Naiskodukaitse Järva-Jaani jaoskond on viimase sajandi jooksul kolm korda stardipakule asunud. Rahu, see ei ole spordiuudis. Me räägime siiski jaoskonna asutamisest. Täpsemalt, taasasutamisest. Tekst: URMAS GLASE , vabatahtlik autor Värske Naiskodukaitse Järva-Jaani
esinaine Tene
oma mõtte-
jaoskonnakaaslastega 58 4/2023
jaoskonna
Metsma
ja
Esimest korda loodi Järvamaa Naiskodukaitse Järva-Jaani üksus juba 1925. aasta 7. juunil. Taasloodi see 18. märtsil 2002, kuid 2011. aastaks kandus tegevus Järva-Jaani naiste vähesuse tõttu Koeru ja sellest lähtuvalt vahetus nimi.
Nüüd aga, 10. veebruaril, pidasid neliteist Järva-Jaani naist, kellest üks toetajaliige, Naiskodukaitse JärvaJaani jaoskonna järjekordse asutamiskoosoleku. Nädal hiljem sai allkirja asutamiskäskkiri ja 9. märtsil valiti jaoskonnale juhid.
Järva-Jaani jaoskonna esinaiseks valitud Tene Metsma rõhutab, et valimiskoosoleku päev sätiti austuse avaldamiseks iseseisvuse taastamise aegse Järva-Jaani jaoskonna taasasutaja ja hilisema Järva ringkonna esinaise Kaja Perniku surma-aastapäevale.
„On suur au taastada nii pika ajalooga ja olulist jaoskonda. Viimase aastaga
on Naiskodukaitsega liitunud palju Järva-Jaani kandi naisi ja liitujate sooviks oli jõuda oma kodukandi jaoskonna taasasutamiseni, et õlg õla kõrval teiste jaoskondadega ühise eesmärgi nimel koostööd teha,“ märgib Metsma.
TEEME ÄRA!
Paljud selle kandi naised liitusid Naiskodukaitsega Tene eeskujul. Kaks naist kutsus ta sinna oma tantsurühmast. „Minu õega oli nii, et ta tuli mulle ükskord külla ja küsis, et kui ta mind ei tunneks, siis kuidas ta saaks Naiskodukaitsega liituda,“ meenutab Tene. Ja tema onutütar avaldas ise soovi liituda, et oma eluga midagi tähenduslikku teha.
Kolm kauaaegset järvajaanilast olid Tene sõnul Naiskodukaitses vahepeal passiivsemad, kuid oma jaoskonna moodustamisel leidsid nemadki uue hingamise. Ning esimese kuuga lisandus juba neli uut liitumissooviga naist.
Kristine Rosin astus Naiskodukaitsesse aasta eest, mõte oli juba varem, kuid ootas tõuget: „Jagasin plaani hea sõbra ja sugulase Inesega ja selgus, et tal on samasugune ammune soov. Otsustasime selle tee koos ette võtta. Kutsusime toonase instruktori Tene kohvile, pärisime üle, mis tundus segane, ja täitsime kohe ka avaldused,“ avab Kristine oma liitumise tagamaid.
Kaitseliiduga on Kristine juba varasemast tuttav isa kaudu. „Roheline vorm on meie perega ammusest ajast kaasas käinud ja pole nüüdki kuhugi kadunud: isa on nüüd Kaitseliidu toetajaliige ja saatuse tahtel tõmbab abikaasa Janar vormi selga ja suundub Tapale tööle. Tema on mind julgustanud ja toetanud Naiskodukaitsega liituma,“ jutustab Kristine.
Ning tõepoolest, juba liitumisavaldust esitades uuris Kristine Järva-Jaani jaoskonna taastamise kohta. Mõte läks idanema, kuni ühel päeval ütlesidki naised: „Teeme ära!“ Tehtigi.
TEISTELE EESKUJUKS
Järva-Jaani naised on alati olnud väga hakkajad ja jaoskonna taasloomine annab neile võimaluse enda piirkonnas koos midagi ära teha. „Usun, et Järva-Jaanis on veel palju naisi, kellel
on olnud mõttes liituda Naiskodukaitsega. Loodan, et anname neile nüüd hea võimaluse ja kindlama meele seda taha,“ ütleb Kristine.
Ines Kurvits, keda Kristine eelpool mainis, on sündinud ja kasvanud Jalgsema külas, kust on pärit Kaitseliidu looja admiral Johan Pitka.
Esimesel aastal läbis Ines neli baasväljaõpet viiest. Kõiki neid teadmisi saab ta enda kinnitusel igapäevaeluski kasutada. Nimelt töötab ta puuetega inimestega, kellele tuleb samuti seletada, mis tegelikult maailmas toimub.
„Kui riigis peaks midagi juhtuma, oleme selleks valmis ja oskame kriisiolukordades käituda,“ kinnitab Ines. Just sellepärast Ines Naiskodukaitsesse astuski. „Usun, et see on miski, tänu millele saan ise teadmisi ja oskusi juurde ning luua väärtust ka teistele,“ rõhutab ta.
TUBLID NAISED
Kaitseliidu Järva maleva pealik kolonelleitnant Kuido Pettai on samuti rõõmus, et organisatsioon areneb ja muutub juhtimise mõistes efektiivsemaks. Sest, nagu Pettai märgib, on Kaitseliidu kui organisatsiooni peamine eesmärk vabatahtliku tegevuse kaudu toetada kogukonda ning tagada organisatsiooni jätkusuutlikkus. „Tublid naised leidsid jõu taasasutada Järva-Jaani jaoskond ning soovin neile jõudu ja jaksu selle ülesehitamisel,“ julgustab pealik.
Naiskodukaitse Järva ringkonna esinaine Kerlin Tealanegi kinnitas, et uue jaoskonna lisandumine on ringkonnale väga oluline muudatus. „Esinaisena on mul ülimalt hea meel, et soov jaoskond luua tuli Järva-Jaani naiskodukaitsjatelt endilt,“ hindab Tealane kõrgelt kohalike naiste tegutsemisjulgust ja -tahet. „Jaoskonna esimesel üldkoosolekul võttis ülevoolav meeleolu mind kohati sõnatuks. Sain esinaisena äärmiselt positiivse energialaengu ja olen uhke, et meil on Järva ringkonnas niivõrd asjalikud naised,“ rõõmustab Tealane.
Naiskodukaitse Järva ringkonnas on nüüdsest viis jaoskonda: Türi, Paide, Koeru, Roosna-Alliku ja Järva-Jaani jaoskond, kusjuures Kaitseliidu Koeru üksikkompanii vastutusalas on Naiskodukaitse jaoskondi koguni kaks.
URMAS GLASE Naiskodukaitse 4/2023 59
saarde kÕmiN 2023 esmakordNe Ja ÕNNestuNud PatruLLVÕistLus
Märtsikuu teisel nädalavahetusel kogunesid Tihemetsa sõdurikodusse hakkajamad Kikepera malevkonna noored Kilingi-Nõmmest, Häädemeestelt, Uulust ja Surjust, et võtta omavahel mõõtu Kaitseliidu noortele suunatud militaarspordivõistlusel Saarde Kõmin.
Tekst: MARKUS KALJUR, Saarde Kõmin 2023 peakorraldaja
Saarde Kõmin oli esmakordselt korraldatud võistlus, mille ma viisin läbi oma 11. klassi uurimistöö raames. Meeskondi startis rajale kümme, viis noorkotkaste ja teist sama palju kodutütarde hulgast. See oli ka esimeseks korraks seatud ülempiir, sest korraldajad ei saanud olla lõpuni kindlad, kas suurema osalejate hulgaga õnnestub kogu võistlus täpselt nii hästi, nagu see meil oli plaanitud.
Seetõttu oli Saarde valla metsades Tihemetsa ja Kilingi-Nõmme vaheli-
sel alal korraldajate ettevalmistatud ülesandeid täitmas umbes nelikümmend poissi ja tüdrukut – ikka selleks, et selgitada välja parim võistkond, kes suudab mõelda, tegutseda ja ülesandeid täita füüsilise koormuse ja pingete kiuste. Ülesannete valikul, mille hulka kuulusid näiteks õlilambi valmistamine, vee- ja tuleohutus, koordinaatide määramine, traditsiooniline takistusrada, meditsiini- ja sideülesanne, lähtusid korraldajad ka sellest, et võistlejad saaksid kasutada oskusi, mis on tarvilikud nii enda kui teiste abistamiseks ekstreemsetes
oludes. Vaja läks nii meeskonnatööd kui nutikust.
Ükski võistlus ei saaks toimuda, kui poleks korraldajaid ja võistlejaid. Ma tänan kõiki Kikepera malevkonna relvavendi, kes abistasid nõu ja jõuga, samuti Pärnumaa vanemaid noorkotkaid ja kodutütreid Karina-Mirtel Dervojedi, Maribel Tamme, Kristjan Kasepõldu, Eerika Sarapuud ja Mariliis Puuseppa. Ning vee- ja tuleohutuse punkti eest hoolitsenud Saarde vabatahtlikke pritsumehi koosseisus Eiko Tammist, Ivo Pesti ja Andro Lemmik.
ASSO PUIDET
60 4/2023 Noored
Oma panuse võistluse õnnestumisse andis ka Saarde vald, kes toetas esikolmikut Kodutütarde ja Noorte Kotkaste arvestuses.
Osalejate kinnitusel hästi korraldatud võistluse eripäraks oli ka see, et kaotajaid polnud. Kõik võitsid – kasvõi mõne uue teadmise. Kuid ka võitjad on protokolli järgi olemas: Kodutütarde arvestuses pani oma nime maksma Saarde rühma võistkond
Kodukanamunad ning Noorte Kotkaste arvestuses samuti esinduslik Saarde rühma võistkond Hobused.
4/2023 61 Noored
ALEX KOLSAR
Noored
Püstkoja ehitus suvelõpu laagris 2022
kiiPuse LaaGriPLats Noorkotkaste kodu tartumaaL
Kaitseliidu 2022. aasta teo tiitli pälvis teiste hulgas Kiipuse laagriplatsi rajamine ja hooldamine. Selle ettevõtmise taga on Noorte Kotkaste rühmapealik Sander Kukk Tartu malevast. Palusime Kukel endal laagriplatsist natuke lähemalt rääkida.
Noorte Kotkaste Tartu malev on juba aastakümneid korraldanud oma laagreid mõnel statsionaarsel laagriplatsil. Pikka aega oli meile heaks laagripaigaks Kastre vallas asunud Ageoru laagriplats. Mõned aastad tagasi vahetus aga selle maatüki omanik ning kahjuks tema edasised plaanid meie omadega enam ei kattunud.
Seetõttu tuli meil hakata otsima uut platsi, kus oleks piisavalt ruumi suuremate laagrite läbiviimiseks ning kuhu oleks võimalik rajada ürituste jaoks vajalik taristu.
Kiipuse maatükile sattusin esimest korda 2020. aasta kevadel, mil riik oli just pandeemia tõttu lukku pandud. Hea sõber otsustas samuti vaba aega ratsionaalselt ära kasutada ning tegeles seal äiale kuuluvates metsades hooldusraiega. Tegime platsil kiire tiiru ning kohe alguses kõnetas see koht mind väga tugevalt. Väärikad põlispuud, vana talukoht ja põnevad metsad – oli aru saada, et sellel kohal on rääkida oma lugu.
VÄEGA KOHT
Siinkohal ongi hea võimalus rääkida põgusalt ka platsi ajaloost. Esimesed teated pärinevad 19. sajandist, mil seal olevat elanud mõisa karjak Juhan Kiipus. Tõenäoliselt on see piirkond just tema või tema järeltulijate järgi ka nime saanud.
Esimese Eesti Vabariigi ajal haldas metsamaad Metsade Peavalitsus. Metskonda juhtis metsaülem, talle
allus 2–3 metsnikku, kellele igaühele omakorda 5–6 metsavahti. Nii oli Haaslava valla territooriumil eri aegadel 13 vahtkonda ning nende hulgas oli ka Kiipuse vahtkond.
Pärast teist maailmasõda maatükil enam püsivalt ei elatud, kuni 1970ndatel ostis selle koha ära endine Kiipuse metsavaht. Tema järeltulijatele, kes peavad samuti lugu metsade heakorrast, kuulub see koht tänaseni.
Kiipuse maatüki üks osa on ka Kiigeoru hiiesalu, mis on alates 1964. aastast olnud riikliku kaitse all. Hiiesalus asuvad 10 võimsat künnapuud, ohvriallikas ja ka ohvrikivi. Vanasti on see olnud kokkusaamiskohaks ja peopaigaks, kus tähistati tähtpäevi ning käidi külakiigel kiikumas. Ka tänapäeval käiakse sealses hiies jalutamas ja mõtteid kogumas. Hiiesalu on üks elemente, mis lisab pühalikkust ja väärtust ka meie laagriplatsile, sest uute noorkotkaste tõotuse andmise tseremoonia toimub just nimelt hiiesaluäärsel platsil.
TÖÖ EI LÕPE
Alates 2021. aastast on Noorte Kotkaste Tartu malev teinud oma suuremaid laagreid Kiipuse maatükil ning alates eelmisest aastast on organisatsiooni ja maaomaniku vahel sõlmitud koostööleping.
Selle ajaga on õppetegevuste käigus rajatud hulk väiksemaid laagriehitisi: söögilauad, püstkoda, köögi varjualune, puukuur, lipumast, välikäimla, putukahotell, erinevad lõkkeasemed ja varjualused õppe läbiviimiseks. Plat-
silt on võsa vähemaks lõigatud ning kogu ala on puhastatud sinna aegade jooksul kogunenud prügist. Laagriplatsil on nüüd hooldatud ja korrastatud ilme ning see on omaks saanud nii noortele kui ka noortejuhtidele.
Miks on aga oluline, et väljaõppe läbiviimiseks on olemas selline püsiv laagriplats? Esiteks on suuremate laagrite korraldamine hulga lihtsam, kui on teada, mis olud laagriplatsil ees ootavad ja mis rajatised on kohapeal näiteks õppetegevuse läbiviimiseks.
Teiseks on kõikidel osalejatel hea tulla tuttavale platsile ja näha selle vahepealset arengut.
Viimaseks ei saa mainimata jätta sellise laagripaiga mõju noorte töökasvatusele: isegi lihtsamate tööriistade, nagu kirve, sae ja labida kasutamine nõuab õigeid töövõtteid ja oma tegevuste läbimõtlemist. Kindlasti vajavad ehitus- ja talgutööd ka noortejuhtide suunamist ja õpetamist, aga kui iga laagriline annab kasvõi väikse panuse, siis saab kokkuvõttes tehtud suur töö.
Hea meel on tõdeda, et Kiipuse laagriplatsi on hästi omaks võtnud nii noored kui ka noortejuhid ning ka maaomanik toetab meie tegemisi. Kindlasti jätkame laagripaiga täiendamist ja kutsume ka külalisi endaga koos laagrit pidama. Anname endast parima, et ka meie lugu saaks väärikalt kirja Kiipuse ajalukku.
Sander Kukk
Tekst: SANDER KUKK , Noorte Kotkaste rühmapealik, Tartu malev
Noored 4/2023 63
on Noorte Kotkastega seotud aastast 2008, mil ta ise astus noorkotkaks. Praegu on ta Tornaado rühma pealik ja tema juhitud rühm on malevas üks kõige aktiivsematest. Sander Kukk on 2019. aastal pärjatud ka parima Noorte Kotkaste noortejuhi tiitliga.
sÕJameeste sÕJakatest sÕrmustest
Käeoleva kirjatüki ajendiks sai möödunud aasta jõulupühade eel
siinkirjutajani jõudnud uhke sõrmus, mille plaadile on kinnitatud Kaitseliidu
Valgeristi kujutis ja mis legendi kohaselt kuulus kunagisele Kaitseliidu
Pärnu maleva pealikule kolonelleitnant Jaan Lugusele VR I/3.
Tekst: MEHIS BORN , Pärnumaa maleva ajaloopealik
Allikate järgi olid esimesed staatust näitavad sõrmused sõrmes sumeritel ja vanadel egiptlastel ning teadaolevalt said tänapäevased lõpusõrmused esimesena sõrme just nimelt USA West Pointi sõjaväeakadeemia lõpetajad 1835. aastal (Roman Tavast OÜ, 2023).
Ka Eesti militaarkultuuris on sõjaväeliste sümbolitega vääristatud ehete tellimine, valmistamine ja kandmine olnud alati päevakorras. Vabadussõja tandritel toimeta-
misest alates on meie sõjamehed ikka soovinud rõhutada oma kuuluvust üksusesse ja saavutada suuremat ühtekuuluvustunnet ühesuguste aksessuaaride kandmisega.
Eesti ühe suurima sõrmusekollektsiooni omaniku metallikunstnik Tõnu Laugi kogus olev vanim sõrmus on sõjaväelist päritolu. See kannab aastanumbrit 1928 ja tähti VP, mis kollektsiooni omaniku sõnul tähistab sõna ’vahipataljon’ (Roman Tavast OÜ, 2023). Enamik huvilisi on näinud aegade jooksul surnupealuu ja säärekontidega sõrmuseid, mida tihti seostatakse Kuperjanovi pataljoniga.
Kaitseliidu Valgeristi kujutisega sõrmus
aJaLuGu 64 4/2023
MEHIS BORN
Üsna levinud on soomusronglaste sarnaste kujunduselementidega sõrmekaunistused. Teada on pioneeripataljoni ja õhukaitsjate sõrmused (Martin Lokk, isiklik kirjavahetus, 28.02.2023). Lisaks neile on tänaseni säilinud näiteks aviomotoristi ja Lennukooli IX (III aspirantide) lennu sõrmus 1940. aastast (Kivinuk, 2005, lk 313, 319). Tähelepanu vääribki asjaolu, et sellised ehted olid populaarsed just tehniliste erialadega seotud sõjaväelaste hulgas. Ilmselt tellisid mehed neid üldjuhul endale ise, kuid näiteks Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi kogus on olemas sõrmus, mis on kaitseliitlasest laskesportlasele Kaarel Kübarale kingitud.
Kaitseliitlasele ja laskesportlasele Kaarel Kübarale 1937. aastal antud laskespordi auhinnasõrmus
oma silmaga nähtud sõrmused on olnud kullast ja neil kõigil on kujutatud Vabadusristi I liigi 1 järku või II liigi 1 järku.
Taasiseseisvunud Eesti Vabariigis on sõjaväelise sümboolikaga sõrmused leidnud juba väga laia kasutust. Mingil hetkel tundus, et igas endast vähegi lugu pidavas üksuses kavandati ja telliti väeosa sõrmus ning asjaosalised on neid au ja uhkusega usinasti ka kandnud.
Võib arvata, et kui vabadussõja suured võidud
väljateenitud tunnustusi kaaskondlas-
tu Vabaduse Risti Ühenduse (üleriigilise ühenduse loomiseni jõuti 1928.
siis organisatsiooni kuulunud Vabadusris-
Võib arvata, et kui vabadussõja suured võidud olid saavutatud ja esimesed aumärgid sangaritele välja jagatud, hakati otsast mõtlema ka sellele, kuidas demonstreerida väljateenitud tunnustusi kaaskondlastele ilma neid ekstra kandmata. Üheks tuntumaks sõrmuseseeriaks selles plaanis sai 1923. aastal asutatud Tartu Vabaduse Risti Ühenduse (üleriigilise ühenduse loomiseni jõuti 1928. aastal) sõrmus, mille kandmise õigus oli kõigil ühenduse tegevliikmetel ehk siis organisatsiooni kuulunud Vabadusristi kavaleridel.
Nimetatud sõrmus oli kullast või hõbedast valmistatud toode, millel oli Vabadusristi kujutis ja ühenduse lipukirja „Vaba Eestile – truu surmani!“ esitähed V.E.T.S. (Pihlak jt, 2016, lk 68). Artikli autori
valmistatud toode, millel oli Vabadusristi kujutis
EESTI SPORDIJA OLÜMPIAMUUSEUM SA
Vabadusristi Vendade Ühenduse VR II/1 kujutisega kuldne sõrmus aJaLuGu 4/2023 65
EESTI SÕJAMUUSEUM –KINDRAL LAIDONERI MUUSEUM
Artikli lõpuks tuleme tagasi kolonelleitnant Luguse Kaitseliidu Valgeristiga sõrmuse juurde ja proovime mõelda, miks mitmete kõrgete aumärkidega vääristatud sõjamees valis oma sõrmust ehtima just Kaitseliidu Valgeristi. Või sai ehk kolonelleitnant sõrmuse kingitusena ja ise seda ei otsustanudki? Paraku tuleb tõdeda, et täpset vastust sellele ei ole täna enam kuskilt võtta ning me saame oma meeli hellitada üksnes erinevate mustritega toonastest mõttekäikudest ja sündmustest. Selge on aga see, et teenelise riigikaitsja staatuse igapäevast rõhutamist peeti maailmasõjaeelses Eestis oluliseks. Ja küllap kannustas sama suhtumine ka kunagist sõjavägede ülemjuhatajat kindral Johan Laidoneri eksponeerima sõrmuse abil Vabadusristi(de) omamist, kuigi tema tuntust arvestades polnud selleks ju tegelikult üldse vajadust ...
ALLIKAD:
• Kivinuk, A. (2005). Eesti sõjalised autasud ja rinnamärgid 1918–1940. Tallinn: Aleks Kivinuk.
• Pihlak, J., Strauss, M. ja Krillo, A. (2016). Eesti Vabaduse Risti kavalerid. Viljandi: Viljandi Muuseum.
• Roman Tavast OÜ. Lõpusõrmuste tegemise traditsioonist Eestis. https:// romantavast.ee/lopusormused/lopusormuste-tegemise-traditsioonist-eestis (27. veebruar 2023).
JaaN LuGus Vr i/3
Jaan Lugus sündis 16. juulil 1891 Viljandimaa Viljandi kihelkonna Vana-Võidu valla Kulli talu omaniku peres. Õppis Vana-Võidu vallakoolis, Viljandi kihelkonnakoolis, 1907–1911 Viljandi 4-klassilises linnakoolis, 1916 Irkutski 3. lipnikekoolis, 1926–1927 alalisväe ohvitseride kursustel.
Novembris 1912 võeti Jaan Lugus teenistusse ja määrati Nertšinski konvoisse ning jaanuaris 1913 viidi üle sama konvoi Kadaja komandosse. Jaanuaris 1914 ülendati kapraliks. Esimese maailmasõja ajal novembris 1915 määrati 30. Siberi kütipolku, kus lõpetas veebruaris 1916 õppekomando. Mais 1916 läkitati sõjakooli, mille lõpetas lipnikuna septembris 1916. Teenis septembrist 1916 nooremohvitserina 17. Siberi kütipolgu 16. roodus. Märtsis 1917 läkitati 54. Minski jalaväepolgu 3. roodu nooremohvitseriks. Juulis 1917 ülendati alamleitnandiks. Märtsist detsembrini 1917 võttis osa lahingutest Rumeenia rindel. Pälvis teenete eest Anna 3. ja 4. järgu ordeni. Seoses polgu üleminekuga Rumeenia ülemjuhatuse alla demobiliseeriti aprillis 1918 ja sõitis Eestisse.
VILJANDI MUUSEUM
Kaitseliidu Pärnu maleva pealik kolonelleitnant Jaan Lugus VR I/3
koLoNeLLeitNaNt
MARTIN LOKI ERAKOGU aJaLuGu 66 4/2023
Vabadusristi kujutisega sõrmust kandev sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner VR I/1 ja III/1
Vabadussõja algul, 30. novembril 1918 võeti teenistusse Eesti rahvaväkke. Alates 23. detsembrist 1918 teenis 6. jalaväepolgu 7. roodu nooremohvitserina. 14. veebruaril 1919 sai Lätimaal Varna alevi lähistel Jangloti talu juures lahingus haavata. Aprillis 1919 viidi 3. diviisi tagavarapataljoni 1. roodu vanemohvitseriks. Juunis 1919 määrati pataljoni kohtu asjaajajaks. Novembris 1919 ülendati leitnandiks. Alates jaanuarist 1920 määrati pataljoni adjutandiks. Veebruaris 1920 ülendati alamkapteniks. 2. novembril 1921 autasustati Vabadusristi I liigi 3. järguga. Sellele lisandusid 25 000 marka, Vabadussõja mälestusmärk haavatulindiga ja Läti iseseisvuse 10. aastapäeva mälestusmedal.
Mais 1920 viidi üle 8. jalaväepolku ning juunis 1920 määrati adjutandi kohusetäitjaks, juulis 1920 polgu adjutandiks. Alates jaanuarist 1921 nimetati 3. jalaväepolgu adjutandi abiks ja kohtu asjaajajaks, kuid läkitati 8. jalaväepolgu likvideerimiskomisjoni, kus lõpetas töö mais 1921. Juulis 1921 viidi üle 3. diviisi staabi komandandiks. Märtsis 1924 määrati diviisi õppekompanii 1. rühma ülemaks. Oli ühtlasi 3. diviisi ohvitseridekogu juhatuse ja revisjonikomisjoni ning staabi hariduse ja meelelahutuse komisjoni liige. Veebruaris 1924 nimetati senine auaste ümber kapteniks. Jaanuaris 1925 viidi 6. jalaväerügementi ja määrati 1. laskurkompanii ülema kohusetäitjaks, kuid juba veebruaris
läkitati Pärnu maakonna rahvaväe ülema käsutusse Kaitseliidu organiseerimiseks.
Märtsis 1925 määrati Kaitseliidu
Pärnu maleva pealikuks. Oktoobrist
1926 juunini 1927 õppis ohvitseride kursustel. Veebruaris 1930 ülendati majoriks. Pälvis teenete eest Kaitseliidu Valgeristi III klassi (1930) ja Kotkaristi III klassi (1935). Veebruaris 1938 ülendati kolonelleitnandiks. Oli
Pärnu Jahimeeste Seltsi ja Vabaduse Risti Vendade Ühenduse (VRVÜ) Pärnu osakonna juhatuse liige suveni 1940. Kui Nõukogude okupatsioonivõimud Kaitseliidu likvideerisid, vabastati 28. juunil 1940 Pärnu maleva pealiku kohalt ning viidi sõjaministri käsutusse. Vabastati sõjaväeteenistusest augustis 1940.
Suvel 1940 siirdus elama isakoju Viljandi valda Kulli tallu. Suvel 1941 varjas end metsas. 1942–1944 oli Viljandis Omakaitse teenistuses. Jaanuarist 1944 VRVÜ Viljandi osakonna esimees. Elas Viljandi vallas Kulli talus ning pidas ühendust kohalike metsavendadega. Nõukogude repressiivorganid arreteerisid ta 18. mail 1946 Kulli talus. ENSV Ülemkohtu otsusega mõisteti 2. oktoobril 1946
Lehekülg Jaan Luguse uurimistoimikust ENSV Riikliku Julgeoleku Komitees
viieks aastaks vangi. Oli Kemerovo oblasti vangilaagris. Jaan Lugus suri 12. veebruaril 1947 JužKuzbasLagis.
Jaan Lugus abiellus esimest korda 26. detsembril 1920 Pärnu Eliisabeti kirikus Ida Sillaga (1893–1929). Teist korda abiellus 29. juunil 1940 Marina Murakiniga (sünd Mikk) (1904–1977). Tema teine abikaasa Marina oli näitleja ja laulja.
ALLIKAS:
ERAF.129SM.1.295-2
Pihlak, J. (2009). Viljandi Muuseumi aastaraamat 2008. Viljandi: Viljandi Muuseum aJaLuGu 4/2023 67
VaBadusristi kaVaLer koLoNeL artHur VoN BuXHoeVedeN HiNNatud oHVitser Ja
kaVaLuseta „taLuPoeG“
28. märtsil möödus 141 aastat Vabadusristi kavaleri kolonel Arthur von Buxhoevedeni sünnist.
Tekst: PEEP PILLAK , ajaloolane
Parun Arthur von Buxhoeveden sündis Saaremaal Muratsi mõisas 28. märtsil 1882. Ta lõpetas Kuressaares gümnaasiumi ja seejärel Tveris ratsaväekooli kornetina, võttis tsaariarmees osa I maailmasõjast Saksa-Austria rindel, tõusis rittmeistriks ja teenis välja Püha Georgi IV järgu ohvitseriristi, Püha Anna II klassi ordeni ning Püha Vladimiri IV järgu ordeni mõõkade ja lehviga. 1918. aasta novembris astus Arthur von Buxhoeveden ühe esimese ohvitserina vabatahtlikult Saarte Kaitseliitu, osales Vabadussõjas, oli ratsaväepolkude tagavaraeskadroni ja -divisjoni ülem. Ta ei soovinud Vabadussõja ajal astuda baltisakslastest formeeritud Balti pataljoni, vaid eelistas teenimist eesti väeosas. Juba tsaariaegsesse ohvitseriankeeti oli ta rahvuseks märkinud „estonets“ ehk eestlane.
HINNATUD OHVITSER
Pärast Vabadussõda oli oma nime eestipäraselt kirjutanud Artur Buxhoevden ratsaväe allohvitseride kooli ja
õppeeskadroni ülem, Kindralstaabi Kursuste, hiljem Kõrgema Sõjakooli lektor ja ratsaväe inspektor ning aastatel 1923–1928 sõjaministri vanem käsundusohvitser. Tema atestatsioonis kirjutati: „Distsipliini pidamises nõudja, järjekindel, õiglane ja ühesugune; oskab täpipealselt hinnata temale alluvate ohvitseride ja sõdurite väärtust ja tööd; ise hästi distsiplineeritud. Ümberkäimine sõduritega lahke, sõbralik ja vastutulelik, vahekord viimastega väga hea. Ausus piiramata. Riigivarandusega ümberkäimine aus, kokkuhoidlik ja korra nõudja.“
1920. aastal ülendati Buxhoevden kolonelleitnandiks ja 1924 koloneliks, talle oli annetatud I liigi 2. järgu Eesti Vabadusrist, Läti Karutapja III järgu orden, samuti Soome Valge Roosi II klassi komandöririst ja Poola „Polonia Restituta“ ohvitseririst.
Kolonel Artur Buxhoevden läks 1928. aastal tervislikel põhjustel erru. Ta valiti Kaitseliidu Tallinna Maleva eskadroni auliikmeks. Baltisakslasest parun von Buxhoe-
aJaLuGu 68 4/2023
veden ehk „vana Puks“, nagu kamraadid teda nimetasid, oli üks populaarsemaid Eesti kaitseväe ohvitsere.
Tema ärasaatmispeol ohvitseride kasiinos osalesid kindralid
Nikolai Reek, Andrus Larka, Ernst Põdder ja paljud teised kaasvõitlejad. Raekoja platsilt kandsid ratsaväeallohvitserid oma endise
ülemuse kätel Balti jaama, kust ta sõitis Saaremaale. Vabadusristi kavalerina oli Artur
Buxhoevden autasumaana tagasi saanud varem perekonnale kuulunud Muratsi mõisa ning asus seal suure innuga tegelema põllumajanduse ja hobusekasvatusega. Ta oli kirglik loodusesõber, jahi- ja kalamees. Kohaliku rahvaga oli ta väga heades suhetes, eesti keeltki rääkis elu lõpuni Saare murrakus. Ta oli Saare Kaitseliidu kütisalga ja Vabadussõjalaste Liidu Saaremaa osakonna esimees.
Artur Buxhoevden oli nagu teisedki baltisakslased sunnitud Molotovi-Ribbentropi paktist tulenevalt Eestist lahkuma, kuid ta tegi seda alles 1941. aasta talvel järelümberasumise käigus, kui Eesti oli juba Nõukogude Liidu poolt okupeeritud ja annekteeritud ning teda ähvardas arreteerimine.
Sõjajärgsel Saksamaal oli ta tegev Eesti sõjapõgenike ja sõdurite abistamisel ja organiseerimisel. Ta osales Saksamaal nii baltisakslaste kui ka eestlaste pagulasorganisatsioonide tegevuses. Parun Arthur von Buxhoeveden suri 27. oktoobril 1964 ja maeti Karlsruhe peakalmistule. Tema abikaasa Kira suri viis aastat hiljem. Nende hauaplatsi renditähtaeg sai täis 2009. aastal ja kuna kohapeal ei olnud perekonnaliikmeid seda pikendamas, siis eemaldati kalmistu administratsiooni korraldusel platsilt hauakivi ja piirded, et valmistada see ette pealematmiseks.
TAGASI EESTISSE
Oktoobris 2011 korraldas Eesti Muinsuskaitse Selts ekspeditsiooni Lõuna-Saksamaa kalmistutele. Kuna me ei suutnud kolonel Buxhoevedeni kalmu leida, siis pöördusime Karlsruhe kalmistu administratsiooni poole. Selgus, et kalmu ootab pealematmine. Sellega oldi siiski valmis viivitama, kui olime rääkinud kolonel Buxhoevedeni tähtsast rollist Eesti ajaloos ja pakkunud välja ümbermatmise Eestisse. Nii Eesti kaitseministeerium kui ka Buxhoevedenite perekond toetasid ümbermatmise ettepanekut.
Kolonel Arthur von Buxhoevedeni ja tema abikaasa Kira maised jäänused jõudsid tagasi Eestimaa pinnale 2013. aasta 28. novembril – tähendusrikkalt just Vabadussõja alguse 95. aastapäeval. Eesti Muinsuskaitse Seltsi, kaitseministeeriumi, Eesti Sõjamuuseumi ja Saksamaa suursaatkonna ühisel korraldusel toimus ümbermatmise tseremoonia 12. septembril 2014 Kaitseväe kalmistul.
Eesti pagulaste väljaandes Võitleja iseloomustati kolonel Buxhoevedenit: „… aumehe, kamraadi ja patrioodi hiilgavaim kehastus. Buxhoevedenite 700-aastane suguvõsa Eestis pärines samanimelise piiskopi liinist, olles generatsioonide jooksul saanud abiellumise kaudu eesti, liivi, rootsi, taani, poola ja šoti verd oma soontesse. Omas olemuses, mõttelaadis ja tegudes saarlaslik-talupoeglik ja seda selle sõna kõige ilusamas ja õilsamas mõttes; Buxhoeveden oli seltskondlikelt kommetelt ja käitumiselt grandsenjoor, omas sisimas kavaluseta talupoeg. Ta austas sügavalt oma esivanemaid ja perekonnatraditsioone, kuid samal ajal tundis ta sama sügavat kuuluvust Eesti ja eestlaste külge.“
aJaLuGu 4/2023 69
sÕrVe miLitaarmuuseum
Igas sõjas on võitjad ja on kaotajad. Ja kui on kaotajaid, siis on ka leidjaid. Nii mõnigi sõdades kaduma läinud ja hiljem leitud asi jõuab muuseumi. Näiteks
Saaremaale Sõrve säärde, endisesse Sääre piirivalvekordonisse sisse seatud Sõrve muuseumi.
Tekst: ASSO PUIDET , Kaitse Kodu! tegevtoimetaja
Peaaegu kaheksakümmend protsenti on siin Sõrvest leitud,“ ei teinud muuseumi rajaja Tõnu Veldre eksponaatide päritolust saladust. Peaaegu iga nädal tulevat keegi ja pakkuvat midagi, mis ta leidnud on.
Ja pole ka ime, sest kui otsustada eksponaatide järgi, siis sõdu, sõdureid ja sõjatehnikat on see maanurk näinud omajagu. Esimene maailmasõda, Teine maailmasõda, sellele järgnenud okupatsiooniaastad ning taasvabanemine – kõik need ajajärgud on muuseumis ühes või teises vormis esindatud. Sõduri vormipüksinööpidest alustades betoonist valatud massiivsete rannakaitsesuurtükialusteni välja. Esimese maailmasõja päevil ähvardavalt mere poole turritanud hiiglaslikke kahureid enam pole – need müüdi 22. aastal (mitte siis eelmisel, vaid 1922. aastal!) vanarauaks. Aga kahuri vändad, millega torusid soovitud suunda krutiti, on täitsa alles.
POOLI EI VALI
Eks nende maapõuest kätte saadud esemetega kipubki nõnda olema, et nad pole enam komplektsed. „Aeg teeb oma töö ja asjad on suhteliselt ära roostetanud,“ nentis Veldre.
Nõnda on ka näiteks Nõukogude armee uhkus, Teise maailmasõja ajal enim toodetud keskmise raskusklassi tank T-34 muuseumis nähtav vaid roostekarva juppidena. „Need said talgute korras Lõpe liinilt ära veetud,“ tõi Veldre ühe näite, kuidas esemed võivad muuseumi jõuda. Muide, T-34 valmistamisel kasutati esimest korda soomussulamit 8S, mis töötati insener Andrei Zavjalovi juhtimisel välja Mariupoli tehases. Kui arvestada lähimast sõjaajaloost teada sündmusi, siis ilmselt on see tehaski praegu sama
kehvas seisus kui muuseumi hoovis muruga ühel tasapinnal olev tank.
Aga ega leiud tule ainult metsast ja maapõuest. Näiteks aastal 2011 täienes muuseum veel ühe erakordse eksponaadi võrra, kui kohalikust rannaveest leiti Teise maailmasõja ajast pärinev õhutõrjekahur. Tegemist on Tšehhi päritolu kahuriga, mida kasutasid Saksa poole võitlejad praamidel õhutõrjeks.
Veldre teada on Sõrve kandis merepõhjas kolme praami jäänused. 1944. aasta novembris, kui toimus evakueerumine Kuramaale, said need praamid pahasti pihta ja sinna nad jäidki. Mõistagi polnud aastakümneid merevees loksunud kahurilgi enam kaubanduslikku välimust. Küll aga, jah, (sõja)ajalooline väärtus.
On ka paremini säilinud eksponaate. Näiteks muuseumi õuealal laiutav 1960. aastate alguses madalalt lendavate sihtmärkide tabamiseks välja töötatud raketikompleksi S-125 õhutõrjerakett. Ühe sellisega võttis Serbia õhutõrje muide 1999. aastal Kosovo sõjas alla radaritele nähtamatu F-117 Nighthawki. Võib öelda, et võimekas relv.
Sama võib öelda ka Saksa armeele nii mõneski tulevahetuses edu toonud kuulipildujate MG 34 ja MG 42 kohta, mille roostes detailid samuti muuseumis kenasti vaatamiseks välja pandud.
Nii et jah, Sõrve muuseum poolt ei vali ning siia on jõudnud tehnikat ja varustust mõlemalt poolt rindejoont.
MITTE AINULT SÕDA
Neutraliteeti püütakse säilitada ka laiemas kui sõjalises mõttes. Ja sellepärast ongi kunagisest Sõrve militaarmuuseumist saanud Sõrve muuseum.
Asi pole ainult nimes, vaid ka sisus. „Me oleme kõvasti pingutanud, et see pakuks huvi kõigile, et saaks perega tulla,“ kinnitas Veldre. „Kui oli ainult militaarpool, siis oli niimoodi, et lapsed jooksid õues ja emad istusid autos ja helistasid meestele, et tule nüüd ometi ära, me oleme tüdinud,“ muheles Veldre.
Aga et naised ei tüdineks ning lastelgi oleks midagi vaadata ja õppida, on muuseumi juurde liidetud väljapanek loodusest ja merendusest. Arhitektuurihuvilistele võivad lisaks imposantsele kasarmuhoonele pakkuda avastamisrõõmu ka mitmed selle juurde kuuluvad abihooned, mis tervikliku kompleksina annavad aimu Nõukogude piirivalve eluolust.
Seda omaaegset õhustikku on püütud säilitada nii palju kui võimalik ja vajalik. Näiteks kui 2013. aastal saadi kultuuriministeeriumilt 5000 eurot muuseumi tualett- ja pesuruumide korrastamiseks, siis tehti seda ikka nõnda, et säiliks võimalikult palju nõukogudeaegseid sisekujunduselemente. Seega kõigile midagi. Aga kõige rohkem ikka militaarajaloo huvilisele.
Muuseas, paar aastat tagasi sai Sõrve muuseum riigilt tunnustuse ja seda kinnitava EV100 tahvli. „See militaarmuuseum räägib Sörve loo. Sealt viidi, kuna polnud teist valikut. Sinna ei saanud enam tagasi tulla, kuna polnud vöimalust. Seal möistame, et kui rahuneb taevas me kohal, on alati vöimalik köigele vaatamata edasi elada,“ ütles „EV 100 igas külas“ kohapealne koordinaator Reet Viira kohalikule ajalehele Saarte Hääl. „Kutsun Teid köiki minema Sõrve Militaarmuuseumi ja tutvuma nii militaarse ajaloo kui ka looduslooga. Keskkonnahariduslikult on kohalik linnu- ja putukamaailm kenasti eksponeeritud.“
„ miLitaarturism 70 4/2023
ASSO PUIDET miLitaarturism 4/2023 71
kreisiraadio LÄHeB sÕtta
Istud rahulikult garaažis, kui ootamatult saabuvad ukse taha vägagi mundris inimesed ja ütlevad: „Nüüd on minek!“ Ei, mitte vangimajja. Õppustele! Sinul aga on parasjagu jäänud näpp kinni mutrisse nr 24 ja selle probleemi ees kahvatuvad kogu maailma sõjaväeõppused. Mis nii küll saab? Suurt midagi ei saa, tuleb mutter näpu otsas minna sõda mängima.
Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI , vabatahtlik autor
See film on tehtud maal, kus pinnas on väga kõver, diivani seest tuleb naftat ja pimedatel talveöödel hulgub ringi Roald Amundseni vaim, kes sunnib üksildasi teekäijaid nõrkemiseni suusatama ja pemmikani sööma. Ehk siis Norras. Ja norrakad on saanud valmis üliägeda filmi, kus parandatakse autosid, mängitakse sõda ja aetakse ameeriklaste allveelaev küljeli.
Tegelikult ei olegi see nii väga sõjafilm. Rohkem nagu õppuste film. Ent kuna nii mõnigi õppus on teinekord tükk maad rängem kui keskmisest
lahjem sõda, siis kvalifitseerub „Long Flat Balls 2“ sõjafilmiks küll ja veel.
Film algabki sellest, kuidas jõuk parajalt pakse karvakasvanud parimates aastates mehi, kes igapäevaselt toimetavad autode ja mootorite maailmas, saab ootamatult kutse õppustele. Selline meie koduste reservõppekogunemiste laadis üritus. Vastandlike saatustega nad sinna õppustele ka jõuavad. Õppused on korraldatud laia joonega: osalevad ka NATO liitlased ning kohale on sõudnud ameeriklased oma ülitehnoloogilise tuumaallveelaevaga, mille juhtarvuti läheb sõja-
mängu käigus peast segi ja ähvardab korraldada suitsiidi. Mis äraseletatult tähendaks tuumaplahvatust. Kõige sellega tuleb tegemist teha õppustele kutsutud Ed Garage’i tüüpidel.
Esimene mulje filmist oligi kokkuvõtvalt: Kreisiraadio läheb sõtta! Loomulikult mitte meie kodumaine, vaid Norra analoog. Ent mõttemaailm on sama. Samasugused keskealised pontšikud, sama sõge huumor, sama totrad karakterid, Norra kohalik kraam. Tegemist on tuttava jõuguga juba ühest varasemast filmist, mis ei ole üldse sõjafilm. Täiesti on olemas ka
FiLmiarVustus 72 4/2023
kolmas jagu, millel samuti pole sõjaga asja. Aga sellel filmil on. Huumoriga pole kokku hoitud. Üksjagu nalju on mõistagi stereotüüpsed, ent naerma need ajavad, midagi pole teha. Täiesti tüüpiliselt näevad üleöö mundrisse topitud mehed välja parajalt rääbakad. Vanem generatsioon, kes on aega teeninud ühe teise riigi armees, kasutab väljendit „partisanid“. Hoogsalt toimivad kõik tuntud naljad, mis ühendavad endas sõjaväe, vetsud ja inimkeha elutegevuse jäägid. Kusjuures üks nali tuli vähemasti allakirjutanule ette täiesti uus. Vähemasti ei mäleta sihukest nalja ajateenistuse päevilt. Sõjaväenaljadega ei piirduta. Palett on lai: garaažist ja masinatest magamistoas toimetatava eraelu ja lasteni välja. Käibib ka juba varasemast filmist tuttav kõhumaalingute nali, kus lihtsa tähtede ümberpaigutamisega saadakse parajalt lustakas tulemus.
Norra kohalikest näitlejatest koosnev tuumik on varasema filmiga paika loksunud, kooslus toimib ja kokkumängu on kena vaadata. Näitlejad on eestlasele tundmatud, nagu asuks Norra kusagil teisel pool maakera, aga põhjusel või teisel ei liigu Norra film Eesti suunas sugugi. Vaevalt vastupidine suundki teab mis hästi toimib ja ei tea nemadki, ütleme, Võigemastist rohkem kui meie näiteks Nielsenist.
Selleks, et film korralikult müüks, tuleb peale kohalike kaasata ka jõude piiri tagant. Ägedaid autosid ja ilge väljanägemisega disainrõivaid armastavast Miami detektiivist on vahepeal saanud mereväelane, admiral. Nimi pole enam Crockett, vaid hoopis Burnett, aga kombed on vägagi samad. Ikka ägedad autod ja tütarlapsed käevangus. Näitlejaks mõistagi Don Johnson. Vanahärra on oma liistudele truuks jäänud ja kui filmi käigus Burnetti kangekaelselt admiraliks ei tituleeritaks, oleks raske endale sisendada, et „Miami Vice’i“ sari pole vahepeal otsa saanud. Silmad hakkasid kohe iseenesest otsima, kelleks on maskeerunud detektiiv Tubbs. Ei noh, tegelikult on tore, kui inimene teeb seda, mida ta oskab, mitte ei pressi ennast täiesti tundmatule mängumaale. Burnettile lisaks on norrakad stsenaariumi sisse kirjutanud vägagi ootamatu tegelase. Tema väljailmumist filmi lõpus ei ennustanud ausalt öelda mitte miski. Ühel hetkel
LANGE FLATE BALLÆR II
Osades: Don Johnson, Jan Edgar Fjell, Anders Fjell
Lavastanud: Harald Zwart
1 tund ja 30 minutit
Hinnang kümnepallisüsteemis:
Idee: 9. Küllalt hullumeelne stsenaarium, aga toimis.
Teostus: 8. Kõik oli hea, välja arvatud arvutigraafika.
Näitlejatööd kokku: 9. Suurepärased ja mõneti ootamatud karakterid.
Lavastajale: 8. Puhteestlaslikust kadedusest ütleks, et alati saab natuke paremini.
Ed Garage’i vetsust väljuv president George W. Bush (Steve Bridges) tekitas igati ootamatu pöörde. Võiks ju vaielda, kas president Bush andis kogu loosse midagi olulist või ei, aga lõppeks on tegu ikkagi naljafilmiga. Kui võetaks paluda näiteks Steve Oedekerkil lavastada Hamletit, siis ei teaks me samuti, mis sealt lõpuks tulema hakkab. Mulle igatahes presidendi ootamatu ekraanivallutus meeldis. Napp, aga see-eest meeldejääv roll.
Hea filmi komponentidest on puudu veel üksainus: film peab ka nunnu olema. Tuntud välismaine näitleja ja huumor on hea kombo, aga miks mitte tuunida lisaks ka nunnusust? Selleks tuleb lisada filmi kas mõni koduloom või väike laps. Stsenaristi valik on siin langenud lapse kasuks. Väikese Mie (Stella Zwart) osaks on nii-öelda raske lapsepõlv ja rauast mänguasjad. Rauast mänguasjad on mõistagi kogu rauakola, millega veedavad aega Ed Garage’i vanamehed. Lisaks satub Mie koos teistega õppustele, sõidab CV90ga ja tal on suur roll üldise nunnususe tagamises. Kõlab nagu keskmine lapsepõlv, kas pole?
Film on üldiselt täitsa pädev nii sõjanduse kui huumori koha pealt. Internetist saab muidugi lugeda hala, et film ei olevat üleni ja igal hetkel naljakas. Ses mõttes, et kas peaks?
Tõsi ta on, filmi teine pool, kus läheb sõgedaks pööranud allveelaeva remontimiseks, ei tundu justkui nii naljakas. Eks esimese kolmveerand tunniga jõuab filmis käibivate naljadega harjuda ka. Kuskile peab ikkagi mahutama stsenaariumi plaanitud
südamlikumad hetked ja ootamatult kaela sadanud maailma päästmise niisamuti. Ja üldse oleme jõudnud oma asjadega sinnamaani, et maailma päästmise juurde ei lasta enam punnis musklitega superagente. Selle töö teevad tänapäeval ära õllekõhtude ja kolmepäevaste habemetega keskealised jorsid, kes maailma päästmisest vabal ajal garaažis hängivad ja ajaviiteks lollusi välja mõtlevad. Ja kui see pole naljakas, siis mis üldse on? Niisiis on pihusoleva filmi komboks valitud sõjavägi, huumor ja nunnusus. Harvaesinev ja veelgi harvem korralikult funktsioneeriv ühepajatoit on norrakate keedupotis saanud ootamatult söödav ja äge.
Ainus tehniliselt nõrk koht pihusolevas filmis, mille kallal võtaks nuriseda, on lahjavõitu kompuutrijoonistused. Arusaadav, et iga allveelaevaomanik muutub rahutuks, kui talle teada antakse, et plaan on tema laevuke kuivdokis külili ajada. Siis ei jäägi muud üle kui tegeleda digijoonistustega. Mis seekord pisut nõrgaks jäid. Muus oli film jälgitav, nauditav. Režii täiesti okei, ei võtnud silme ees virvendama. Aga vat need digiasjad … On üsnagi arusaadav, millal on kaadris pärisasjad ja millal on möllanud digikunstnikud. Vahepeal oli küll tunne, et need va joonistused on valmis vorbitud kiiruga ja esmaspäeval. Või siis oli keegi reedel töövahendid suure tuhinaga pandimajja viinud ning tööd jätkati uuel nädalal sellega, mis küla pealt kätte saadi. Aga selliseid hetki on filmis õnneks vähe ning kogu ülejäänud filmi häädus nullib kõnealuse vajakajäämise. Igal juhul soovitan vaadata ja mitte üksnes Kreisiraadio fännidel.
ZWART ARBEID
FiLmiarVustus 4/2023 73
oLematu
Õudus Ja Huumor kaHes VeNe VÄes
Eesti mehed on pidanud teenima paljude võõrvõimude sõjavägedes. Kõige suurema jälje on eestlaste kollektiivsesse alateadvusesse ilmselt jätnud meie idanaabri relvajõud. Riigikorrast või -korratusest hoolimata. Seda võib pidada ka Kuido Meritsa raamatu „Tsaari ulaan“ kandvaks teljeks.
Tekst: KARRI KAAS , Kaitse Kodu! peatoimetaja
Tõenäoliselt ei tule kellelegi üllatusena, et Vene armees valitsesid üheskoos õudus ja huumor – seda nii tsaari- kui ka sovetiajal. Seda on suuremal või vähemalt määral pidanud kogema kõik, kel on olnud õnnetust emmas-kummas sõjaväes teenida.
Kuido Meritsa raamatu üheks peategelaseks on noor Eesti mees nimega Karl, kes satub 20. sajandi alguses nekrutiks tsaari ulaanipolku kaugel Poolamaal. Teine keskne karakter on Karli pojapoeg Kutt, kelle sundajateenistus möödub 1980. aastate esimesel poolel kuskil Nõukogude Liidu mõõtmatutes avarustes.
Autor jutustab mõlema tegelase lugu vaheldumisi, üritades näidata mõlema absurdsust. Alguses see isegi õnnestub, kuid mida aeg edasi, seda enam hakkab kirjaniku sulg tegema eksirännakuid, mil pole teose kandva teljega enam kuigi palju pistmist. Loomulikult lugejate, mitte autori enda silmis, sest raamat on tihedalt seotud tema isikuga. Ja seda üsna mitmes plaanis.
Noor ulaan Karl oli autori vanaisa, kellest pärast sõjaväge sirgus mitmekülgne teatritegelane. Sealjuures tunnustatud – või siis mitte piisavalt tunnustatud, kui võtta aluseks see,
„TSAARI ULAAN“
Kuido Merits 240 lehekülge Argo
mis raamatu lehekülgedelt vastu peegeldub.
Kutt aga on kirjaniku alter ego. Mitte tema ise, nagu Merits teoses millegipärast peab vajalikuks märkida, vaid tõlgendus temast endast, kuigi selle põhjusest on üsna raske aru saada. Võiks ju arvata, et autoril on lihtsam iseendast kirjutada, kui päris isiku ja väljamõeldud karakteri vahele tekib
teatud distants, mis võimaldab käsitleda ka ebamugavaid teemasid. Kuid ilmselt oleks see eksiarvamus, sest „Tsaari ulaan“ on olemuselt umbes sama pingevaba lugemisvara nagu mõni eneseabiõpik.
Lisaks kahele eeltoodud süžeeliinile ilmub kusagil poole peal välja ka kolmas, milles astub üles Merits ise. Põhiliselt selleks, et selgitada, miks üks või teine lugu kulgeb just täpselt sedasi, nagu see kulgeb. Ja selleks, et põimida raamatusse veel üks tegelane, kellel pole seal olemiseks mingit otsest vajadust.
Kõik see rikub tasapisi juba tekkima hakanud rütmi ning summutab igasuguse lootuse sellele paralleelsele õudusele ja huumorile, mida teos vaikimisi justkui lubab. Ometi pole see veel „Tsaari ulaani“ suurim puudus.
Nimelt on raamat kohutavalt (vana)tädilik. Veel sajand tagasi oleks selline kergelt üleolev ning seletav stiil olnud isegi aktsepteeritav, kuid tänasel päeval jätab kohutavalt iganenud ja amatöörliku mulje.
Seetõttu meenutab „Tsaari ulaan“ pigem ideekavandit, millest tubli töö ja tõsise toimetamise tulemusena võib alles raamat saada. Ja ilmselt isegi mitte halb raamat.
ParaLLeeLseLt
raamatuarVustus 74 4/2023
kaitse kodu! kaitseLiidu aJakiri aastateLLimus aLLa koLme euro! VAATA LISAINFOT: WWW.FACEBOOK.COM/KAITSEKODU