SÜGIS ON ÕPPUSTE AEG
Et sügis on õppuste aeg, teab ilmselt iga kaitseliitlane. Sestap kõlab see ka natuke nagu klišee. Kuid klišeed on klišeed põhjusega. Hunt Põhja maakaitseringkonnas, lisaõppekogunemine Okas Kirdes, Tartu, Põlva ja Sakala malevate õppekogunemine Lõunas, Orkaan Läänes, Töllu Rusikas Saaremaal, Kotkalend Kaitseliidu koolis – kui nimetada neid, mis esimesena pähe tulevad.
Tegelikult on muidugi veel igasuguseid üritusi, millest meie organisatsiooni liikmed osa võtavad. Tõenäoliselt rohkemgi, kui jõuaks üles lugeda, sest praktiliselt igal nädalavahetusel toimub kuskil midagi. Tuhandete kaitseliitlaste, naiskodukaitsjate, noorte kotkaste ja kodutütarde kaasalöömisel.
Sügis on õppuste aeg. Kõlab küll natuke nagu klišee, aga tegelikult ei ole. See on vajalik. Eriti praegusel ajal.
KAITSELIIT
Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid.
Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane.
Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda.
Kaitseliitu kuulub üle 16 000 liikme. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegev üle 26 000 vabatahtliku.
KAITSE KODU!
Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40-leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka.
Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940.
Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. 1993–1995 anti välja neli numbrit, 1995. aasta teisest poolest muutus ajakiri perioodiliseks. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 5000 eksemplari.
KAITSELIIDU AJAKIRI 8/2022KAITSELIIDU AJAKIRI KAITSE KODU!
Asutatud 11. septembril 1925
Väljaandja: Kaitseliit, ilmub kaheksa korda aastas Peatoimetaja: Karri Kaas Tegevtoimetaja: Asso Puidet Keeletoimetaja: Anu Jõesaar Kujundaja: Matis Karu
Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee
Toimetus: Sauga vald, Eametsa küla, Lennubaasi kinnistu, Pärnumaa 85001
Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee
Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu www.instagram.com/kaitsekodu/ http://www.youtube.com/kaitseliiteesti
Kaitse Kodu! postkastis Tellimuse saab vormistada veebikeskkonnas https://tellimine.ee/est/kaitsekodu. Kaitse Kodu! aastatellimus 2.99 eurot.
Trükk: AS Printall
Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta.
SÜNDMUS
Kaitseliidu kotkaste tiivad kannavad
INIMENE
Aasta kaitseliitlane Vladimir Tšudajev: Kaitseliit annab mulle võimaluse kaitsta oma perekonda ja oma maad
KAITSELIIT
Mitte lihtsalt Lembi. Pirukamamma Lembi!
KAITSELIIT
Kuidas Kaitseliidu Lääne maleva Hiiumaa malevkond ajaloolise lipu sai
VÄLJAÕPE LÕPU RÄNNAK
Pool tuhat meest metsas ehk Lõuna maakaitseringkonna õppekogunemine
VÄLJAÕPE Väärt koostöökogemus õppuselt Kilp 2022
Okas 22: Kirde maakaitseringkonna proovikivi
Okkad ihuti Kaitseliidu lipu all teravaks
VÄLJAÕPE Hunt kutsus naised metsa tegudele
VÄLJAÕPE Rangeri kursus 2 – RAP nädal 38 SÕJASPORT
Sügistorm pani sõdurite oskused proovile 39 SÕJASPORT
Lõuna maakaitseringkonna kaitseliitlased näitasid Poolas taset 40 HARITUD SÕDUR
NATO ja liitlasriikide kerksus – esimene ja viimane kaitseliin?
Kõnnid oma sõjavarustusega. Paduvihma sajab. On väga raske. Saad aru, et sinu, st minu, st meie jao füüsilisel võimekusel on piirid. Reaalsed piirid. lk 16
„Kaitseliit annab mulle võimaluse kaitsta oma perekonda ja oma maad,“ ütleb Eesti patrioot ja põline narvalane Vladimir Tšudajev oma kodulinnas, taamal paistmas Venemaa. lk 8
vältida või kriisi korral käituda?
AUTORID
JANEK HAAR Põhja-Tartumaa malevkonna teavituspealik Avatud silmade, külma närvi ning suurepärase jutustamisoskusega Janek haarab oma kirjutistes suurt pilti ja märkab ka tillukesi detaile.
KRISTINA KUKK vabatahtlik autor Kristina on energiat ja tahtmist täis. 110 protsenti! Ei karda tema vett ega vilet, tuld ega tõrva. Ning on valmis kõigest sellest kirjutama ja pilti tegema.
INDREK JURTŠENKO Kirde maakaitseringkonna Viru maleva teabespetsialist Mees nagu multitööriist. Laulja, pedagoog ja kultuurikorraldaja. Aga mitte ainult. Ka teabespetsialist, kes valdab ühtviisi võimsalt nii kaamerat kui klaviatuuri.
URMAS GLASE vabatahtlik autor Kogenud ajakirjaniku ja meediasuhtluse eksperdina suudab Urmas enda kinnitusel ka lambipirnist haarava loo kirjutada. Seda enam siis Kaitseliitu puudutavatel teemadel.
TOOMAS ALATALU politoloog Toomas on õppejõud, poliitik, ajakirjanik ja tunnustatud tõvaloog. Kaitse Kodu! veergudel toob ta suures maailmas ja poliitikas toimuva lugejatele lähemale.
GUNNAR VASEMÄGI vabatahtlik autor Gunnari üheks suureks hobiks ja kireks on joonistamine ja teiseks hobiks filmikunst. Ajakirjas Kaitse Kodu! on ta need kaks lugejate rõõmuks ühendanud.
HEIKKI KIROTAR vabatahtlik autor Heikki teab kõike laskemoonast ja relvadest. Ta mitte ainult ei tea, vaid oskab ka kasutada. Ning neist kirjutada. Põhjalikult. Ja snaipri täpsusega.
KAITSELIIDU KOTKASTE TIIvAD KANNAvAD
Oktoobri keskel kiskus Alus jälle rajuks – toimus Kaitseliidu kooli tasemekursuste lõpuharjutus Kotkalend 2022, millega lõpetasid oma ligi aasta kestnud õpingud nooremallohvitseri ja reservohvitseri (rühmaülem) eriala kursuslased.
Tekst: KAITSE KODU!
Ligi nädal kestnud Kotkalennu raames hinnati kursuslasi erinevate lahinguülesannete täitmisel üksuse ülema rollis. Harjutuse eesmärgiks, nagu ikka, oli anda tulevastele juhtidele võimalikult terviklik pilt nende rollist oma allüksuse juhtimisel.
Kokku võttis õppusest osa üle saja kaitseliitlase ja kaitseväelase. Harjutuse juhiks oli Kaitseliidu kooli väljaõppeülem major Margo Sai.
Lisaks Alule võis Kaitseväe vormides relvastatud võitlejaid liikumas näha ka teistes Rapla kandi asulates. Muidugi liikusid Kaitseliidu ja Kaitseväe sõidukid põhiteedel ning ainult selleks ettenähtud teedel ja sihtidel. Matkevahendeid kasutati tiheasustusaladel minimaalselt ning öörahu ajal üldse mitte.
Samal ajal Kotkalennuga ehk tegelikult Kotkalennu väliköögis sooritasid oma kursuse lõpupraktika Naiskodukaitse välikoka ja toitlustusmeeskonna juhi kursuste õppurid. Alu mõisa õuel tossavad väliköögid tagasid, et kõik kursuslased saaksid kohapeal toidetud.
Ja siis laupäeva, 15. oktoobri hommikul, kui suurem raju oli raugenud, kippus Kaitseliidu koolis pidulikuks. Põhjusega. Toimus Kotkalend 2022 lõputseremoonia, mis tõmbas joone alla terve aasta kestnud õpingutele. Tunnistuse said nooremallohvitseri ja reservohvitseri eriala kursuslased ning 25-le nooremallohvitseri kursuslasele omistati ühtlasi nooremseersandi auaste.
Samal hommikul leidis aset kooli juhtimise üleandmine. Pidulikul tseremoonial andis veidi üle kahe aasta Kaitseliidu kooli pealik olnud kolonelleitnant Meelis Pernits kooli lipu üle major Rene Toomsele, et siis ise jätkata teenistust Kaitseliidu peastaabis. Vahetus ka kooli veebel – Ivo Kask arvati reservi ja tema kohustused võttis üle staabiveebel Siim Tambaum.
Major Toomse sõnul tuleb jätkata Kaitseliidu kooli muutmisega Kaitseliidu hariduse, teaduse ja arenduste keskuseks eesmärgiga anda kaitseliitlastele parimad koolitused ja nõuanded vastase võitmiseks ning Eesti inimeste toetamiseks. „Aastaks 2025 annab Kaitseliidu kool kogu kaitsevaldkonna parimat juhtide väljaõpet rõhuasetusega hajutatud lahingutegevusel ja julgestusülesannetel,“ kirjeldas Toomse oma visiooni uues ametis.
Major Toomse (50) on teeninud 1993. aastast erinevatel ametikohtadel Kaitseliidus, Pärnu, Kalevi ja luurepataljonis, Rahuoperatsioonide keskuses, maaväe staabis ja Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes, samuti osalenud välismissioonidel Bosnia ja Hertsegoviinas ja Afganistanis. Toomsel on riigiteaduste doktori kraad Tallinna Ülikoolist. Sõjalist haridust on ta saanud väga erinevatel kursustel Ameerika Ühendriikides (sh nn Rangeri kursus), Soomes, Lätis, Eestis ja mujalgi.
Lisaks sellele on major Toomse ka viljakas publitsist. Vaid ühe näitena võib tuua tema koostatud, mullu trükivalgust näinud „Maakaitse käsiraamatu“.
Mis aga puutub õppusesse Kotkalend, siis see toimus Kaitseliidu kooli erinevate kursuste lõpphindamisena tänavu juba üheteistkümnendat korda. Nagu ikka, sai ka Kotkalend 2022 edukalt tegutseda just tänu kohaliku omavalitsuse juhtide ning kohalike elanike vastutulekule ja toele. Omalt poolt näitasid harjutusel osalejad, et hoolivad puhtast keskkonnast, jättes endast loodusesse maha võimalikult minimaalse jälje.
Küll aga jätab iga Kotkalennu lõpetaja endast kaugeltki mitte minimaalse, vaid vastupidi, kahtlemata väga jõulise jälje Kaitseliitu kui organisatsiooni ning kogu Eestit katvasse turvavaipa.
AASTA KAITSELIITLANE vLADImIr TŠUDAjEv:
KAITSELIIT ANNAB mULLE vÕImALUSE
KAITSTA OmA PErEKONDA jA OmA mAAD
Alutaguse maleva Narva malevkonna liige, põline narvakas Vladimir Tšudajev leidis kutsumuse riigikaitses. Kaitseliitlasena oli ta kodulinna tänavatel patrullimas ka näiteks aprillirahutuste ajal.
Tekst: MAARJA PAKATS , Eesti Päevalehe ajakirjanik
Kaitseliit annab mulle võimaluse kaitsta oma perekonda ja oma maad,“ ütleb aasta kaitseliitlane nooremleitnant Vladimir Tšudajev. Ta on tunnustust kommenteerides tagasihoidlik: see on suur au, aga mitte ainult talle, vaid kogu tema kokkuhoidvale rühmale ja kõigile Alutaguse maleva liikmetele. Teda on varem aktiivse tegevuse eest autasustatud nii tänukirjade kui ka meenetega ning talle on omistatud Narva malevkonna teenetemärk ja Kaitseliidu III klassi teenetemedal.
Tšudajev on meeskonnaülem. Põhiliselt õpitakse tiimiga sõjalist taktikat, kuid Kaitseliit ei ole vaid militaaria. Suure innuga võetakse osa spordivõistlustest, matkadest, maratonidest, kiirrännakutest, paraadidest üle kogu Eesti.
VALMIS KÕIGEKS
Kaitseliitlasena lähtub Tšudajev sellest, et oma kodukoha kaitseks tuleb olla valmis kõigeks. Tänu oma pikaaegsele kogemusele ja väljaõppele just seda ta mis tahes kriisiolukorras teebki. Näiteks olid kaitseliitlased, ka Tšudajev, Narva tänavatel patrullimas 2007. aastal aprillimässu ajal. Õnneks polnud Venemaa külje all piirilinnas toona nii palju märatsemist kui Tallinnas.
„Kaitseliit annab mulle võimaluse kaitsta oma perekonda ja oma maad,“ ütleb Eesti patrioot ja põline narvalane Vladimir Tšudajev oma kodulinnas, taamal paistmas Venemaa.
Tšudajevi sõbralik iseloom, alatine abivalmidus ja kohusetunne on olnud tema kaasvõitlejatele toeks ja eeskujuks juba ligi 20 aastat. Ta on Alutaguse maleva Narva malevkonna liige 2003. aastast. Miks tema, nõukogude ajal sündinud põline Narva poiss üldse Kaitseliitu astus? „Astusin Kaitseliitu pärast ajateenistust. Mõtlesin pikendada oma kaitsekogemust ja -tahet. Kaitseliidus oli see võimalus,“ ütleb muidu treenerina ja trükikojas töötav Tšudajev. „Kaitseliidus on minu jaoks parim meeskond, parimad inimesed.“
Meeskonnaülemana on ta uhke, et nad on oma meestega aastate jooksul kokku kasvanud ja harjunud koos töötama, käiakse koos nagu kamraadid. Kaitseliit on vabatahtlike organisatsioon ja Tšudajevgi ütleb, et oma meeskonnast ta kedagi eriliselt motiveerima ei pea, kõik tulevad hea meelega.
METSAS ON MÕNUS
Kõige rohkem ehedat Kaitseliidu kamraadlust tunneb ta metsas õppustel olles. „Sellistest õppustest nagu Siil ja Kevadtorm saab osa võtta kaks-kolm nädalat järjest, treenida ja tegutseda koos teiste üksustega,“ loetleb ta. Ja metsas? Metsas on lihtsalt mõnus. „See on ka hea puhkus linna- ja kogu globaalse elu rutiinist – arvutid, telefonid, halvad uudised, mis tulevad televiisorist,“ räägib Tšudajev. Kas tema lapsed, kaks poega ja tütar, ei pane pahaks, kui isa jälle metsa läheb? „Ei,“ muigab ta. Vanemasse poega on ta suutnud süstida
nii palju riigikaitsetahet, et too mõtleb politseitöö peale.
Tšudajev on teistele kaitseliitlastele suurepärane näide ja eeskuju, et kõik on võimalik, kui piisavalt tahta – nii reamehest ohvitseriks pürgides kui ka näiteks eesti keelt õppides. Kui varem oli tema eesti keel pehmelt öeldes nõrk, siis praeguseks on ta tänu pidevale enesetäiendusele saanud nii ohvitseriks kui ka üheks edukamaks üksuse juhiks. Eesti keelt on ta õppinud alates 4. klassist, pärast gümnaasiumi ka Tartu ülikoolis ajalugu tudeerides ja kaitseväes. „Mul on olnud päris palju praktikat,“ sõnab ta.
Narvaski on eesti keel üha tavapärasem. „Rääkisin paar nädalat tagasi Narvas töötava eestlannaga. Küsisin, kas tema meelest on eesti keele levik Narvas piisav, et selles näiteks kaupluses rääkida, tänaval vestelda. Ta ütles, et on. Ei ole nii, nagu võib-olla Tallinnas arvatakse, et keegi Narvas ei räägi eesti keelt, eesti keele oskus on praegu juba rahuldaval tasemel,“ kinnitab Tšudajev.
Tänu oma pikaaegsele kogemusele oskab ta võrrelda, kuidas on Kaitseliit aastakümnetega muutunud. „Praegu asume uues majas, siin toimub meil teooriaõpe. Ma mäletan vana maja, see oli täiesti amortiseerunud, kole, praegu on uues majas meeldiv olla. See annab märku, et Eesti riik panustab meisse. Hea tunne.“
Artikkel ilmus esmakordselt ajalehes Eesti Päevaleht
mITTE LIHTSALT LEmBI.
PIrUKAmAmmA LEmBI!
Kui staabid ja juhtimispunktid tegelevad asjadega, millest võitlejad sageli midagi ei kuule, siis maastikul käib pingeline olelusvõitlus teemadel, millest kõrgem tasand omakorda midagi ei tea.
Lõunaringkondades on selliseks teemaks tihtilugu pirukad. Mitte mingid suvalised, vaid Lembi küpsetatud pirukad. Niipea, kui lähevad liikvele väiksemadki viited pirukapauna metsa jõudmisest või maastikul hakkab levima mõnus aroom, püütakse leida erinevaid ja üsna uskumatuid ettekäändeid, et maitsva saadetiseni jõuda. Võimaliku hilinemisriski maandamiseks oodatakse Lembit teinekord tema saabumiskohas juba ees.
Laiapindse riigikaitse raames on viimasel ajal lisaks võitlejatele hakatud üha enam rääkima ka võimaldajatest ja võimendajatest, mis kokku moodustavad niinimetatud kolme V kontseptsiooni. Tegelikult on võimendajad ja võimaldajad olnud kaitseliitlaste ja riigikaitse taustal alati olemas, aga alles hiljuti on hakatud nende vajalikkust suuremal määral rõhutama.
Kui võitlejate ülesanded on enamasti kindlate parameetritega määratletud, siis võimendajate ja võimaldajate rollid kujunevad reeglina välja spontaanselt või vabatahtlike poolt kodus kuuldud sisekaebuste põhjal, mis realiseeruvad kõrvalseisja sekkumisega.
Kui palju taustajõu näpujälgi riigikaitsel tegelikult leidub, on praktiliselt võimatu hinnata, sest proaktiivsed toetajad tihti ise ennast ei afišeeri, vaid eelistavad jääda tagasihoidlikuks.
Kaitseliitlaste kõige vahetumad võimaldajad on kindlasti nende pereliikmed, kes paratamatult peavad
kaasa elama leibkonnas toimuvale, kui pereisa, pereema või lapsed teatud nädalalõppudel seljakotid selga sikutavad ning sõdurisaabaste sahinal end teadmata suunas minekule sätivad.
Väliõppustel on paljud kindlasti märganud, et toidupauside ajal ei jookse võitlejad sugugi alati kroonu kuivtoidupakke lammutama, vaid esmalt sikutatakse seljakotitaskutest välja kodust kaasatoodud suitsuvorst või korralikult konstrueeritud pilkupüüdev võileivakuhi.
Kui nüüd seesama riigikaitsja võtab heaks oma mobiilset sahvrit kamraadidega või parimal juhul kogu allüksusega jagada, võiks sellist kodupoolset panust nimetada kui mitte strateegiliseks, siis vähemalt lahinguteenindustoetuse kirjutamata osaks.
VETERANVÕIMALDAJA
Igal maleval ja allüksusel on kodutoetusega kindlasti oma kogemused ja välja kujunenud isikud, kelle lähedusse hoides ei tule õppustel kunagi näljatunnet karta. Kui aga kõrvalisest toetusest kaitseliitlastele on saanud üksikisikul püsiv eeposelaadne fenomen, siis on see midagi kaugelt enamat kui soe sõna, motiveeriv õlalepatsutus või enne kodust väljumist taskusse sokutatud küpsisepakk.
Just selline eeposelaadne fenomen on Tartu linna piiri lähistel elav lustakas memm nimega Lembi, keda tunneb enamik kohalikke staažikamaid kaitseliitlasi ja keda võib põhjusega nimetada veteranvõimaldajaks.
Mamma, nagu lähikondlastele ja parimatele sõpradele on luba antud teda kutsuda, toimetab igapäevaselt tagasihoidlikus kodumajapidamises ning elab harilikku pensionärielu. Koduloomad, hästi hoolitsetud aiapeenrad ja uhke lilleaed näitavad pühendumist ja töökust. Mõned aastad tagasi tähistatud kuldpulm omakorda stabiilsust ja traditsioonide väärtustamist.
Majapidamises võib aga kohe märgata erisusi, mis viitavad aktiivse kaitseliitlase pesale. Rohelaigulised riided, nurgas seisvad sõdurisaapad ja päevinäinud seljakott on tähelepanelikule silmale vääramatud indikaatorid, tuvastamaks sõjamehe argikasarmut.
Igasugune vestlus Mammaga annab aimu, et vaatamata oma tagasihoidlikule hoiakule teab proua riigikaitse võludest ja valudest rohkem, kui esmapilgul arvata oskaks. Patriotism ja isamaa-armastus on tal sügaval südames ning Mamma võib kergesti kurjaks saada, kui keegi Eesti riigi või Kaitseliidu suunas halva sõna poetab.
Oma väiksemõõtmelist vabadusvõitlust kohalikul rindel on Lembi pidanud juba sügaval nõukogude ajal, põhjustades punastele võimuorganitele tõsist peavalu ja endale lugematuid sekeldusi. Nendes meenutustes on nii nalja kui traagikat, nii võite kui kaotusi, aga vankumatut eestimeelsust pole suutnud murda ei muutuvad riigikorrad ega läbitud eluraskused. Koosviibimiste ja pereürituste repertuaari kuuluvad Mammal alati Vabadussõja-aegsed laulud või nõukogude võimu tögavad improviseeritud viisijupid, mis on tekkinud vihast ja vabaduse lootusest ning mille tõelist tähendust ja saamislugu teab kõige paremini tema ise.
Lembi koduköögis pliidi kõrval ripub rohkete kulumisjälgedega roheline gaasimaskipaun, mis on seestpoolt vooderdatud kile ja heleda käterätikuga. Teadjatel toob see vaatepilt kiiresti muige suule, sest täpselt sellisena on üles ehitatud üks legendaarseks muutunud rindemeeste pirukatranspordivahend. See paun koos maitsva sisuga on läbinud tuhandeid kilomeetreid, näinud lugematud õppusi ning talunud ekstreemseid ilmastikuolusid. Selle pauna põhja on aastakümnete jooksul kraapinud
tuhanded näpud, lootuses leida sealt meelehead. Siit kulunud paunast on kehakinnitust saanud reamehed ja kindralid ning kõik teised, kes päevinäinud militaarkotti oskavad pirukatega seostada. Tavaliselt pole keegi pidanud pettuma, aga harvad pole juhud, kui oma sooviga on lootusetult hiljaks jäädud ning pettunul üle jäänud vaid kuivalt neelatada magusate aroomide taustal.
Tahtjaid on piisavalt, aga kodutööstuse potentsiaal on kahjuks piiratud ning üha kasvav pirukahuvi ei võimalda tootmiskogust paraku reaalsele vajadusele järele kergitada.
SÜÜES KASVAB ISU
Lembi kodupirukate kui lahinguteenindustoetuse ajalugu sai alguse juba üheksakümnendate esimesel poolel, kui esmalt oma kodukaitseliitlase tarbeks tehtud hõrgutisi võitluskaaslastega metsas lahkelt jagati. Huviliste hulk kasvas, kogused suurenesid ja küpsetamine muutus järjest süstemaatilisemaks. Järgnesid võitlejate kommentaarid, tekkis tagasiside ning kujunesid välja lemmikmaitsed.
Kogu selle pika perioodi jooksul on domineerinud singi- ja moosipirukad, aga pretensioonikamate tarbeks on eritellimusena valminud ka munaja kilusisuga küpsetisi. Seda ikka selleks, et vaikima sundida skeptikuid ja pagar-võimaldaja suutlikkuses kahtlejaid. Lembile lihtsalt ei meeldi kaotada ja tema võitlejahing võib mõnikord alluda provokatiivsetele, aga sõbralikele väljakutsetele.
Eriti tähtsate sündmuste puhul on Lembi koduahjust kaitseliitlaste rõõmuks väljunud ka ülimaitsvaid kringleid, keekse ning muid tavaformaadist erinevaid ahjutooteid.
Kuidas on Lembi raudse ja kadestamisväärse järjekindlusega suutnud seda traditsiooni üleval hoida ning kes ja kui palju teda selles abistab, on rangelt „majapidamissisese kasutuse“ templiga. Sõjasaladusega on võrdsustatud ka pirukate retsept ja koostisosad. Aga see polegi tegelikult oluline, sest armastust ja kodusoojust ei
suudaks keegi pirukatesse kopeerida ka lekkinud retsepti abil.
LEGENDAARNE KRAAM
Kuulsate Mamma pirukatega on seotud palju märkimisväärseid ja kordumatuid juhtumeid, mis suupistetele ainult vürtsi lisavad. Näiteks pidas kunagine malevapealik Lembi pirukapanust võitlejate moraalile lausa niivõrd oluliseks, et viis talle sünnipäeva hommikul kingituseks alusetäie kõrge kvaliteediga nisujahu. Samuti on malevapealik käinud isiklikult järel kogemata maha ununenud pirukapaunal.
Kuuldused ja legendid on sündmustest tihti ette jõudnud ning on olnud olukordi, kus metsa saabunud uued võitlejad küsivad esimese asjana kuulsate pirukate järele.
Perekonnapõhiste jagamisvolitustega Lembi staažikast kaitseliitlasest poeg reeglina pirukate jagamisel erisusi ei tee ega peida kunagi mingit osa parimatele sõpradele ega endale mustemateks tundideks nosimiseks.
Võrdsed võimalused kehtivad kõigile ning nendele põhimõtetele pole jagaja seni kordagi alla vandunud.
Kitsa ringkonna avalik saladus on, et nii mitmelgi korral on nende hõrgutiste abil „ära ostetud“ või meelt muutma sunnitud mõni rangem õppuste vahekohtunik või hindaja. Rasvane ja maitsev valuuta töötab kompromissitult.
Kui võitjatel õnnestub sellise suutäie kõrvale organiseerida metsas veel tubli lonks kuuma kohvi, siis võib
kombineeritud saavutust nimetada juba kaitseliitlase idülliks. Maksimaalse maitsenaudingu on aga saanud need õnnelikud, kellel on olnud võimalus Mamma pirukaid ahjusoojalt tarbida.
10 000 PIRUKAT
Kõigi nende sündmuste taustal on korduvalt püütud teha mitmesugust kodupirukatega seotud statistikat. Teaduslikku lähenemist pole, Mamma enda arvates on nende aastatega ahjust väljunud vähemalt merejagu pirukaid, milleks on kulunud ookeanijagu jahu.
Kui paljud aga pirukaid maitsta on saanud, on veelgi spekulatiivsem, sest defitsiitsematel hetkedel on ette tulnud pirukate poolitamist võitlejate vahel või ükshaaval ringile saatmist. Eks igaüks paneb need andmed omaenda mõõtkavasse ja teeb järeldused, aga kolmandate osapoolte omaalgatuslikud arvutused lubavad pirukate koguarvuks kolme aastakümnega enam kui kümme tuhat.
Lembi ei varja, et ühekordsest ammusest ettevõtmisest on saanud üsna kurnav kohustus. Aga positiivne tagasiside ja pirukatega seotud tähelepanu sunnivad ikka ja jälle pingutama. Poja väljaõppeplaani järgi sünnib küpsetiste tootmisgraafik ning poisi puudumine õppuselt tähendab Mamma pirukafännidele automaatselt palju pettumust.
Et Lembi pingutusi motiveerida ja traditsioone elus hoida, on võitlejate initsiatiivil omistatud talle mitmeid tunnustusi. Maitseelamused pole reeglina allunud ergutuste statuudile, aga pirukasõltlaste kriitiline mass on kasvanud niivõrd mõjukaks ning toetuse ajalugu nii märkimisväärseks, et komisjon pole suutnud esitatud argumente ümber lükata.
Viimati tunnustati Lembi panust käesoleva aasta 24. veebruaril, kui Tartus raekoja platsil tähistati Eesti Vabariigi aastapäeva ja Põhja-Tartumaa malevkonna lipu õnnistamist. Kahjuks varjutas tähendusrikast sündmust täpselt samal kuupäeval alanud Venemaa täiendav agressioon Ukraina vastu. Kaasaelajad mainisid, et kui neid maitseid saaks deporteerida ka pärisrindel kannatajateni, siis
oleks Lembi oma toodanguga vaieldamatult juba rahvusvahelise tähelepanu all.
JÄTKUVALT RIVIS
Kui tervis ja kodune olukord võimaldavad, on Lembi alati kaitseliitlaste kõrval rivis, kui tähistatakse mõnda Kaitseliidule või Eesti Vabariigile olulist tähtpäeva. Kui on põhjust, võetakse napsu ja visatakse nalja; kui vaja, rügatakse tööd teha ja täidetakse kohustusi. Täpselt nii kange on armastatud pirukamamma Lembi ja tema krooniliselt jonnakas järjekindlus, mis on Kaitseliidu argiellu osavalt integreeritud nüüdseks enam kui 30 aastat.
Kas akuutne energiakriis või toormaterjali meeletu hinnakasv mõjutavad tulevikus ka Mamma kodust pirukatööstust ja millised on võimalikud lahendused, seda arutab allüksuste illegitiimne kriisikomisjon ilmselt lähiajal. Mõningaid vastumeetmeid on juba tarvitusele võetud, kui perepoja sünnipäevaks septembris kinkis hea kamraad talle portsu kiire munemisvõimega kanu. Nisupõllu rajamine ilmselt päevakorda ei kerki ja Lembi pensionitõusule lootma ei jääda, aga operatiivsed lahendused vajavad ülesleidmist.
Loodetavasti sütitab Lembi edulugu ka teisi võimaldajapotentsiaaliga ettevõtlikke inimesi laiapindses riigikaitses võimaluste piires kaasa lööma. Tartu maleva kaitseliitlased soovivad Lembile palju jõudu ja tervist ning tänavad nende aastapikkuste võrratute ja unustamatute maitseelamuste eest.
Kolme aastakümnega on Lembi pirukad tõusnud kaitseliitlaste seas legendi staatusesse
JANEK HAARKUIDAS KAITSELIIDU
LääNE mALEvA HIIUmAA mALEvKOND AjALOOLISE LIPU SAI
Oktoobrikuu esimene pühapäev oli Kaitseliidu Lääne maleva Hiiumaa malevkonnale ajaloolise tähtsusega. Kärdla spordikeskuses peetud tseremoonial said nad endale uue lipu, mis valmis ajaloolise foto järgi sadade vabatahtlike toetusel.
Tekst: KRISTINA KUKK , Kaitseliidu Lääne maleva tegevliige
Hiiumaa malevkonna pealik nooremleitnant Andrus Kimber põhjendas ajaloolise lipu kasutuselevõttu sooviga näidata järjepidevust malevkonna tegevuses. Seni kasutasid hiidlased lippu, mille oli ligi 30 aastat tagasi kavandanud malevkonna taaslooja, Valgeristi kavaler, Kaitseliidu Lääne maleva auliige ja Hiiumaa malevkonna aupealik Ülo Tuisk.
Põhjus, miks juba toona Eesti Vabariigi aegset lippu kasutusele ei võetud, peitub ajalooseikades. Kaitseliidu sundlikvideerimiseni 1940. aastal oli Hiiumaa malevkonna pealik Villem Rõõmus, kelle Nõukogude võimu esindajad 1942. aastal vangilaagris mõrvasid. Koos temaga kadus ajalukku ka teave üksuse tähtsa sümboli kohta, kuni Kaitseliidu ajalooga tegelev nooremveebel Heiki Magnus avastas internetist pildi, millel oli kujutatud 1930. aastal Naiskodukaitse poolt Hiiumaa malevkonnale kingitud lipp. Kuivõrd Kaitseliidu Lääne maleva malevkonnad olid võtnud kasutusele ajalooliste kavandite põhjal loodud sümbolid, sündis idee taastada ka hiidlaste vana lipp.
Nii kuulutatigi augusti lõpus Heiki Magnuse eestvedamisel ning maleva ja allüksuste toel välja korjandus Hiiumaa malevkonna ajaloolise lipu taastamiseks. Napi kolme nädalaga oli vajalik summa koos – oma panuse andis enam kui 100 inimest ja organisatsioonide esindajat üle Eesti.
Rõõmusõnumist kuuldes avaldas Kaitseliidu Lääne maleva pealik major Andres Välli tänu kõikidele annetajatele. „Ajalooline lipp on väga tähtis sümbol Hiiumaa malevkonnale ja laiemalt kogu kogukonnale. See on ka eriline sümbol, mis tugevdab võitlejate ühtsustunnet. Tänan kõiki annetajaid, kes panustasid Kaitseliidu Lääne maleva Hiiumaa malevkonna ajaloolise lipu valmistamisse. Oleme uhked selle üle, et teid on nii palju,“ ütles ta.
Lipu õnnistamiseks ja pidulikuks üleandmiseks korraldati tseremoonia, kuhu olid oodatud nii annetajad kui kõik teised huvilised. 2. oktoobril rivistusid Kärdla spordikeskuses üles Kaitseliidu Lääne maleva allüksused, kaasa arvatud kodutütred, noored kotkad ja naiskodukaitsjad, kokku sadakond organisatsiooni liiget. Tseremoonia käigus rulliti seni kasutusel olnud lipp kokku, Hiiumaa malevkon-
na vanimad liikmed Lembit Saar ja Ats Aug sidusid selle sinimustvalgete paeltega kinni ning viisid malevkonna majja hoiule.
Lipuvabrikus käsitööna ajaloolise pildi järgi valminud lipu sidusid lahti tänavune võidutule tooja, Hiiumaa jaoskonna kodutütar Riin Padu ja noorkotkas Kaur Pranno, kes andsid selle üle malevkonnapealik Andres Kimberile. Nagu kord ja kohus, löödi lipuvardasse ka naelad, mida sai kokku täpselt tosin. Esimesena sai selle au Kaitseliidu vanematekogu esimees kindralmajor Neeme Väli.
Piduliku tseremoonia lõpetas ansambli Untsakad kontsert. Seejärel paluti külalised Hiiumaa malevkonna lahtiste uste päevale, kus huvilised said uudistada sõduri- ja meditsiinivarustust, vaadata relvanäitust ja Naiskodukaitse „Ole valmis!“ demonstratsiooni, lasta õhupüssist ning tutvuda noorte kotkaste ja kodutütarde tegevusega. Naiskodukaitsjad kostitasid külalisi söögi-joogiga.
Nii saigi Hiiumaa malevkond endale uue lipu, mis sümboliseerib hiidlaste järjepidevat suurt tahet kaitsta oma kodusaart.
LÕPU räNNAK
LÕPU RÄNNAK. Lahku kirjutatud. Lõpp. Laman Kaitseväe linnakus kasarmus naril. On öö. Magan. Lihased valutavad. Vana õlavigastus valutab väga. Öö jooksul on kõrvalnarile magama tekkinud auastmelt kõrge ohvitser. Lihtne mees. Äge mees. Hommik jõuab. Ma olen vaikne. Väga, väga, väga vaikne. Ohvitser tervitab ja ütleb, et huvitav oleks näha, mis minu peas sellel hetkel toimub? Kuidas oli?
Tekst: HEIKI URBALA , Toompea malevkond
Inimestele meeldivad numbrid. Kott koos vajaliku vee, rakmete, salvede ja relvaga on 30 kg kanti, raporteerib minu hea sõber, kes on teises jaos. Ta kaalus ennast koos varustusega. Lisaks saame tassida tankitõrjumise „tuutut“ 14 kg ja kuulipildujat ca 8 kg (ma ei anna nimetusi ja täpseid kaalunumbreid). Kõike seda tassida kilomeetreid võpsis on raske. Väga raske.
Minnakse vahetustega. Sajab paduvihma. Vihm teadagi on vesi ja vesi, imbudes seljakoti ja rakmete riidekiududesse, lisab kaalu. Täitsa tuntavalt.
Ma ei tea, millal teie viimati saite proovida oma piiri. Ei, ma ei mõtle seda piiri, et laotan tüki oma elu FB'peesse, nagu mina seda siin teen. Enamik teist seda ei tee ja täitsa arusaadav. Aga piiridest. Kõnnid oma sõjavarustusega. Paduvihma sajab. On väga raske. Saad aru, et sinu, st minu, st meie jao füüsilisel võimekusel on piirid. Reaalsed piirid. Hakatakse vahetama võimekamaid mehi rivi lõppu. Miks? Et kui keegi pimedas rivi viimasena kõps! ülepingutusest pildi tasku paneb, et siis ta ei jääks üksi metsa vedelema.
TOO MUCH
See ei ole miski rajaäärse publikuga Iron Man. Meie Iron on valatud vintraudadeks, mis kaitsevad Eestit. Ja see ei ole sõnakõlks. Aga tagasi
piiride juurde. Sel nädalal sai minu piir proovitud. Mitme jaokaaslase piir vist ka. Keegi ei virisenud. Aga kui kiivri alt niriseb higi ja kondentsi nina peale, nagu oleks keegi kraani avanud, siis arusaadavalt me pingutasime.
Hetketi oli sõja tunne. Sõda oma kehaga. Ja ajuga. Aju ütleb: see on mission impossible. Astu rajalt kõrvale, kirjuta avaldus ja astu Kaitseliidust välja. Vabatahtlik organisatsioon. Miski kuradi vaarisade seljaajus istuv mullakamakas ütleb: fakk, enne suren, aga panen lõpuni. Surmani. Ja siis sa raisk paned – ööhäire 3–4 ajal öösel. Ja paned ca 18 h järjest. Relv seljas, kott seljas, lahingurakmed seljas ja 14 kilo Gusti kukil.
Ja neid hetki, kui tunned, et vat see paduvihm, rannas roomatud liiv iga kuramuse prao ja pandla vahel, olemata olnud hommikune puder jne kõik kokku on too much.
Ja paljud teist pole seda piiri tükk aega proovinud? Või olete? See on silmiavav. Saate iseendast palju teada.
Ja sõjast saate ka midagi teada. Miski pole kindel. Kõik võib muutuda. Ja muutub. Mitu korda, kui surmväsinuna arvame, et tehtud! Siis ei. Läheb edasi. Orienteerume, tassime, teeme sidet. Teeme meditsiini ja miinivälju. Ja palju muud, mida sõdur peab oskama. Paduvihma sajab. Ületame jõge. Saabaste veest tühjendamiseks pole aega.
Aaa see ka – õnnestus anda intekas Hispaania suuruselt teisele ajalehele El Confidencial. Et kuidas Kaitseliit toimetab, mis õppused on? Noh, rääkisin ausalt, et igal teisel mehel Eestis on „toru“ kodus koos „teravaga“.
Selle peale ajalehetädi ehmatas ära. Küsis, kui vana ma olen. Ja kas mul on pere? Pelgas, et ma olen miski segikamminud militarist. Kui ütlesin, et minu 11-aastane poiss ei taha midagi teada püssidest ega Kaitseliidust, siis tundus, et saime ajakirjanikuprouaga samale lainele. Kaasvõitlejad said muidugi palju nalja – kaanepoiss Heiki ajakirjanikule poseerimas.
MA OLEN 46
Retk algas sellega – avastasime, et meie jao kuulipilduja küljest on kadunud üks oluline jupp. Kõik on pime. Valgust teha ei taha. Jutud vastutegevusest võisid olla tõsi ja võisid olla bluff. Telefonid on instruktorite käes ja pitseeritud. No kõndisime tagasi oma killavooriga. Leidsime jupi üles ja ronisime edasi.
Eesti looduse värvid, lõhnad ja valgus on imelised. Oleks ainult aega ja jaksu neid vaadata. Instruktor PI ütleb sedasi: „Kõige ilusamad hetked on need,
mida ei saa taaselustada ning mis pole jäädvustatud. Need jäävad elama meie mälestustes ja lugudes, vahet pole, kas mõrult või mesimagusalt.“ Nüüd, nädal hiljem nõustun temaga. Ja taban ennast imelikult mõttelt, et PI on 3,414592653 jne ja et komakohti võib pii puhul arvutama jäädagi. Selle paralleeliga saan ise aru, et õppimine ei saa kunagi otsa. Märk.
Aga tagasi rännaku juurde. Osad asjapulgad väidavad, et rännak oli sama nagu ajateenijatele (teate küll, noored mehed, sportlikus tippvormis, 18–20 aastat, testosterooni otsast otsani täis). Sama rada. Samad testid. Aga ma olen 46. Samad kondiproovid. Võib täitsa sedasi olla. Medaleid lõpus ei antud.
Selles osas on Tartu suusamaraton või SEB sügisjooks muidugi oluliselt medalipotentsiaalikam ettevõtmine. Kui vähegi üle lõpujoone kõnnid, siis oma medali saad. Ja see kujund iseloomustab meie heaoluühiskonda hästi. Oleme jõudnud sinna, kus tuba on soe. Autos on istmesoojendus ikka igal istmel, tagaistmetel ka, kui vähegi pappi on auto jaoks olnud. Süüa saab seda, mis isutab. Keegi väga ikka ei kamanda, kui vähegi asjalik spetsialist oled. Ajad oma rida. Ja hops! iga
väikse peeretuse eest riputatakse medal rinda.
Kaitseliidus sedasi ei ole. Vähemalt Toompea malevkonnas. Siin tuleb ikkagi pingutada ilma medalit saamata. Pingutada selle nimel, et sõber lahingust välja tuua, kui jamaks läheb.
ME OLEME VALMIS!
Kõige keerulisem on nii elus, sõjas kui lõpurännakul see, et sa ei tea, mis sind ees ootab. Määramatus. Pidev pinge ja vajadus olla paindlik, ennast olude ja ülesannete järgi paika panna. Muuta. Timmida. Olla valmis ja olla täpne.
Oli maailma kõige ilusam päikeseloojang ja oli väga-väga pehme liivaga mererand. Liiv oli puhas ja valge. Riietusime lahti, sidusime oma GPS träkkeri (mis meie liikumist rajal jälgis) ühe möödaroomava kilpkonna külge ja tegime meres pika kosutava ujumise (psssst, siin kellelegi sellest ei räägi – jäägu see väikseks saladuseks). Ja siis edasi. Mööda liiva. Pehmet liiva, millesse väsinud jalad vajuvad nagu vedelasse plastiliini. Kilomeeter, kilomeeter, KILOOOOOMEEEEEEETER jne. No viimaks sai see liiv ikkagi läbi.
Ja siis üsna rännaku lõpus, kui oli uuesti pime. Olime kütnud ca 16 tundi järjest. Vähemalt korra oli meid tillitatud (noh jäetud mulje), et nüüd on tehtud. Ja siis ikkagi kütsime edasi ja siis tuli teetruup. Siuke suure maantee alt läbi. Pikk. Noh teadagi maantee peal on varitsus, termokaameraga vaenlase tankid, taevas droonid, laserrelvad, darth vader ja kogu star wars. Ja no meie jagu (ja hiljem kõik meie sabas tulnud jaod) näuhti teetruupi sisse.
Vesi on septembriöödel selline karastav. Aga ei midagi sellist, mida ma poleks oma elus kogenud. Aga kuskil truubi keskkohas hakkab tekkima selline mudasegune savi, mis truubi lõpu poole läheb tihkemaks. Ja sügavamaks. Kui mul alguses oli illusioon, et hoian relva sedasi, et ta sellest truubipesust enam-vähem pääseb. Siis ei. Raisk, ei pääse.
Ühel hetkel on selles truubis nii tihe, minu ees roomava Arbo perse on vastu minu nina, ma olen sitaks väsinud ja ennast tühjaks higistanud ja natuke magamata. Ja no relva seisukord peale truubi muda ... Ütleme nii, et oli pärast timmimist, et mu kullakallis jälle peovormi saada.
Retk lõppes muidugi nagu muinasjutufilmis. Moodsas sõjaväelinnakus – kus oli saun. Oli soe kuiv ja puhas kasarmu. Oli voodi, tekk ja padi. Oli pesumasin, olid kuivatuskapid, oli vending masin šokolaadi, limpsi jne luksusega. Oli maailma parim soe toit. Oli lõpurännaku lõpp. Olid kuivad riided. Kuivad saapad. Eesti sõjaväelinnak on korras, puhas, hästi varustatud. Olen nüüd käinud ja näinud.
Lõpuparaad. Kõned. Käepigistused. Tehtud. Palju mõtteid minu enda sees, mis puudutavad mind ennast. Kummardus Kaitseliidule ja instruktoritele, et minusuguse lumehelbekese ära kannatasite. Eks ma vahest ikka natuke pirtsperse olin ja olen. Mis teha – linnalaps. Palun vabandust, kui mingil hetkel natuke mossis olin. Pean rohkem treenima. Kaitseliitlane (mina) ei puhka loorberitel, vaid kütab edasi!
PS. Muidugi tegime me lõpurännakul igasugu asju miiniväljast kuni parameditsiini ja gaasini. Aga ma ei lähe siin väga täpseks. Pole „teistel“ vaja teada, kui hästi meid õpetatakse ja kui valmis me oleme. „Wink-wink“ (pilgutan silma): ME OLEME VALMIS!
SÕDA SUNNIB TAKKA
PEETER ILISON Toompea malevkond
Vene-Ukraina sõjast tulenevalt võeti Toompea malevkonnas eesmärgiks viia täiemahuline SOKkl kursus läbi vaid poole aastaga, seades põhipingutuse relva- ja laskeõppele ning lahingumeditsiinile.
Pärast esmaste pädevuste omandamist õpiti selgeks ülejäänud sõdurioskused. Lisaks õppekavas määratud eesmärkidele said õppurid omal käel järele proovida süttinud kaasvõitleja kustutamise ja varustusega veetakistuse ületamise.
Ligi 40kilomeetrine sõdurioskuste rada põhines toetuse väejuhatuse sõduri baaskursuse lõpurännakul, mille vältel kandsid osalejad jagatud pingutuse ja väljakutsena ka jalaväejao relvastust. Rännak läbiti edukalt täies koosseisus, andes sellega tunnistust, et peamised sõdurioskused omandati väga heal tasemel.
SOKkl VI oli Toompea malevkonna kolmas vabatahtlikelt vabatahtlikele korraldatud sõdurioskuste kursus, mille läbiviijateks olid malevkonna tegev- ja toetajaliikmed. Väljaõpet toetasid ka vabatahtlikud instruktorid teistest malevkondadest, Scoutspataljonist ja Kaitseväe Akadeemiast.
POOL TUHAT mEEST mETSAS EHK LÕUNA mAAKAITSErINGKONNA ÕPPEKOGUNEmINE
2021.aasta IV kvartalis jõudsid Põlva ja Sakala maleva juhtkonnad selgusele, et kvaliteetse õppuse läbiviimiseks tuleb seljad kokku panna. Ka Tartu maleval oli 2022. aasta septembrisse planeeritud täiendõpe ning nii saigi Lõuna maakaitseringkonna ühine õppekogunemine kolme maleva aastaplaani.
PÕLVA JA SAKALA VÄLJAÕPE Õppekogunemise tarbeks koostati lahingukompaniidele ainekava, mis tugines väikeüksuste taktika (VÜT1 ja VÜT2) õppekavadele. Õppekogunemise eesmärgiks oli, et täies mahus läbinud kaitseliitlased on võimelised täitma võimekirjeldusest tulenevaid ülesandeid maakaitsejao ja -rühma koosseisus. Lahingukompaniide lahinguvõimelisust hinnati rühma lahinglaskmistel, mille lisaeesmärgiks oli jagude oskus kombineeritud varitsuse korral kasutada kaudtule toetust.
Mõlemad malevad tegelesid esimesed kolm päeva individuaalse väljaõppega, kus võitlejad õppisid paremini käsitsema on uut relva (R-20) ning tuletasid meelde erinevaid erialarelvi (tankitõrjerelv, kuulipilduja, miinipilduja ja 90 mm kahur). Kätt harjutati ka käsigranaadi viskamisel ning arendati teadmisi suundlaengutest. Alates neljandast päevast oli fookus jao ja rühma taseme väljaõppel, kus läbivateks teemadeks olid varitsusõpe, luureõpe ning masinate ja isikute kontrollpunkti õpe. Neljandal päeval alustati ka rühmade lahinglaskmistega, kus igal rühmal oli võimalus läbi viia kombineeritud varitsus orgaaniliste relvadega, millele oli lisaks antud kasutada 2 x 90 mm kahurit ja 81 mm miinipilduja meeskonda.
Väljaõppe eest vastutava kapten Tarvo Plankeni sõnul sai lahinglaskmiste tulemu-
sel järeldada, et kõige efektiivsemad relvad kombineeritud varitsuse korraldamisel on TT (tankitõrjerelv) ja MP (miinipilduja). „Laskmistel tuli välja see, et jao raskerelvade (kuulipilduja, TT) operaatorid vajavad veel paremat väljaõpet ning erialakursuse läbinud meeskonna liikmed on efektiivsemad kui jaost võetud asendusmehed. Lisaks tuvastasime mitmeid kitsaskohti nii ülemate kui ka üksuse väljaõppes, millele tuleb järgmisel väljaõppeperioodil rohkem tähelepanu pöörata,“ sõnas kapten Planken.
VABATAHTLIKE RÜHMAÜLEMATE HINNANG
Põlva maleva kaitseliitlane nooremveebel Rene Kintsiraud sõnas, et õppekogunemisel sai tema üksus eesmärgipäraselt hakkama. „Ülemana seadsin eesmärgiks ühtse algtaseme saavutamise uute relvasüsteemide ja uute lähenemistega. Minu hinnangul sai eesmärk täidetud ja ka üksus oli samal arvamusel. Ühtne tase on saavutatud ja siit on, kuhu edasi minna ja vastavalt vajadusele spetsialiseeruda,“ lisas nooremveebel Kintsiraud.
Ka Sakala maleva vabatahtlikud rühmaülemad hindasid õppekogunemist õnnestunuks ning nooremleitnant Tilk ütles, et üle hulga aja oli metsas väljas väga suur osa üksusest, mis andis võimaluse kõikidele võitlejatele baastõed meelde tuletada ning ka uusi oskusi õpetada. „Eriti positiivsena toon välja selle, et kõik, kes kohale tulid, tahtsid õppekogunemisest maksimumi võtta. Õppekogunemise ülesehitus oli kuni lõpuni välja hästi korraldatud ja läbimõeldud. Üksuse liikmetelt kostis ainult head tagasisidet. Arendamist vajab eelkõige liikmete üksikvõitleja taseme ühtlustamine ja sealt edasi üksuse koostöötamise oskus. Samas ainuüksi selle õppenädalaga tekkis juba palju parem pilt,“ lisas nooremleitnant Henri Paavo.
TARTU MALEVA VÄLJAÕPE
Eesmärgiks oli tõsta osalevate üksuste valmidust täita efektiivselt neile määratud sõjaaja ülesandeid, fookusega jaosuuruste üksuste tegevusel hajutatud lahingutegevuses.
Õppekogunemisel osalesid kaks maakaitsekompaniid, motoriseeritud üksus, pioneerirühm ja staabikaitserühm, kes kõik täiendasid oma oskusi erialapõhiselt. Maakaitsekompaniid keskendusid hajutatud lahingutegevusele, laskeõppele, pioneeriõppele ja harjutustele hoonestatud alal. Motoriseeritud üksuse võitlejad harjutasid üksuste rännaku julgestamist, alade ja marsruutide luuret ning täiendasid baasteadmisi ja üldisi sõdurioskusi. Motoriseeritud üksuse üheks olulisemaks ülesandeks on tagada üksuste liikuvus ja julgestatus, mistõttu on väga oluline harjutada koostööd teiste üksustega ning olla valmis tegutsema ööpäevaringselt.
Võitlejad said arendada ka oma pioneerioskusi, kus keskenduti laengute koostamisele ja lõhkamisele ning harjutati kätt signaallaengute paigaldamisel. Ühtlasi õpetasid pioneerid kaitseliitlastele, kuidas tõkestada sildu ning milliseid vahendeid ja taktikat kasutada, et vastasele rohkem peavalu tekitada.
JÄRELDUS
Oluline on, et väljaõppes osaleksid täiskoosseisud, sest ainult nii parandame me kokku töötamise kunsti ning võitlejad saavad oma ametikohtadel veel vilunumaks.
Iga õppusega lihvime me sõdurioskusi, mis tagavad meie edu riigikaitses ning annavad eelise lahinguväljal. Pool tuhat meest metsas ehk Lõuna maakaitseringkonna õppekogunemine õnnestus ning kohale tulnud kaitseliitlaste moraal ja tahe on endiselt kõrgel.
väärT KOOSTÖÖKOGEmUS ÕPPUSELT KILP 2022
Politsei- ja Piirivalveamet harjutas koos Kaitseliidu ja teiste partneritega Narvas ja selle lähiümbruses tegutsemist olukorras, kus Eesti piiri tabab ränderünnak ehk toimub massiline ebaseaduslik piiriületus.
Sedavõrd mahukas õppus võeti Ida-Virumaal ette esmakordselt – kokku oli õppusele kaasatud üle 700 inimese PPA-st, Kaitseliidust ja Kaitseväest ning päästeametist, häirekeskusest, sisekaitseakadeemiast, Viru vanglast ja teisest partnerasutustest.
Kaua planeeritud õppuse korraldamist alustati tegelikult juba 2021. aastal. Selle vajalikkuse tõi teravalt esile Valgevene korraldatud hübriidrünnak Leedu, Läti ja Poola vastu, millega suunati inimesi ebaseaduslikult piiri ületama.
Nagu märkis PPA arendusekspert Meelis Niinemets, oli õppuse eesmärgiks harjutada hädaolukorra lahendamise plaani rakendamist ning olla seeläbi paremini valmis uuteks võimalikeks kriisideks. Nii mängitigi ühisõppusel läbi erinevaid massilise
sisserände stsenaariume, harjutati asutuste omavahelist koostööd ja info liikumist. Samuti menetluspunktide rajamist, tööd menetluspunktides ning inimeste paigutamist kinnipidamispunktidesse.
Kaitseliidu Kirde maakaitseringkonna pealiku Jaanus Ainsalu selgitusel harjutati hädaolukorra plaani alusel läbi ka ringkonna struktuuriüksuste ning Naiskodukaitse ringkondade koostööplaan. „Meie kaitseliitlaste ja naiskodukaitsjate eesmärk oli lahendada ühisõppusel püstitatud ülesanded parimal võimalikul moel,“ kinnitas Ainsalu.
PROOVIKIVI EVAKUATSIOONIRÜHMADELE
Naiskodukaitse poolt osalesid õppusel Kilp Naiskodukaitse Viru, Järva, Jõgeva ja Alutaguse evakuatsioonirühmad. Neil tuli korraga vastu võtta kolm veokastitäit inimesi, ette mängiti mitmeid erinevaid rolle. „Meile sattus erineva keeleoskuse ja kodakondsusega inimesi. Tuli mõistatada märkidest arusaamist, sest oli ka neid, kes ei teadnud oma sünniaega või vanust,“ meenutas Viru ringkonna evakuatsioonirühma juht Evely Press personalimeeskonna pingutust.
Lisaks Naiskodukaitse evakuatsioonirühma liikmetele tegutses vastuvõtupunktis ka politsei, kes teostas inimeste läbiotsimist. Saabunutele meditsiinilise ülevaatuse tegemiseks oli aga kaasatud kiirabimeeskond.
„Õppekoht on meie jaoks kindlasti ka see, kuidas juba rajatud punkti üle või vastu võtta,“ märkis Press, kelle kinnitusel said naised oma ülesannetega hästi hakkama.
Viru evakuatsioonirühmale oli see esimene praktiline koostööõppus PPA alluvuses. „See lõi hea võimaluse näidata, kui treenitud me kriisiolukordadeks oleme ja kui palju meiega tegelikult arvestada saab,“ võttis Press koostöö kokku.
Viru ringkonna evakuatsioonirühma ülema abi Kairi Laubholts kiitis samuti koostööd PPA-ga, sest naiskodukaitsjaid võeti kui arvestuslikke
koostööpartnereid. „Nad usaldasid meile suurema osa esmaseid toiminguid – sisserändajate märgistamise, suunamise, registreerimise,“ loetles Laubholts ja tundis heameelt, et personali- ja reguleerimismeeskonnal oli hea võimalus harjutada täpselt seda, mida nad õppinud on. Samas, nagu Laubholts märkis, oli õppepäev kindlasti kasulik kõikidele osapooltele.
Viru ringkonna evakuatsioonirühma logistik Mariella Liivakki kinnitas, et iga selline õppus on väga väärtuslik kogemus. „Võtan sellest maksimumi, et midagi uut juurde õppida ja olemasolevaid oskusi kinnistada. Sellelt õppuselt sain eri rahvusest inimestega suhtlemise, territooriumi kaardistamise ja jälgimise kogemuse,“ sõnas ta. „Lisaks suurendab iga õppus meie meeskonna koostööd ja oskusi,“ oli Liivak veendunud.
KUULUVAD ÜHTE
Just meeskonna ühtekuuluvustunde suurendamine oligi ülema käsust tulenevalt Viru ringkonna evakuatsioonirühma üks eesmärke. „Ma arvan küll, et saime sellega väga hästi hakkama. Olime seal kogu aeg pead-jalad koos. Kõik uued liikmed sulandusid hästi meeskonda. Olukord soosis seda, et saime ka näha üksteise tööülesandeid,“ kiitis Viru ringkonna evakuatsioonirühma ülem Evely Press nii meeskonna ühtset vaimu kui ka õnnestunud raadiosidet erinevate evakuatsioonirühma meeskondade juhtidega.
Õppust Kilp rahastati Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi riiki massiliselt sisenevate isikute vastuvõtu ja tagasisaatmise võimekuse tõstmise projektist. Viimast kaasrahastavad Euroopa Liit Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi kaudu ning siseministeerium.
„Soovime tänada kõiki koostööpartnereid ja vabatahtlikke, kes õppusel osalesid ja selle õnnestumisele kaasa aitasid ning tänu kellele saime erinevaid stsenaariume võimalikult tõetruult läbi mängida ja ette tulnud kitsaskohti veelgi paremaks lihvida,“ võttis Niinemets suurõppuse kokku.
OKAS 22:
Lisaõppekogunemine Okas 22 toimus vahemikus 22.–28. septembrini Kirde-Eestis ja Kirde maakaitseringkonna vastutusalas. Eesmärk oli testida riigikaitseahela toimimist Vabariigi Valitsuse otsusest kuni reservväelaste tegutsemiseni üksuse koosseisus.
Lisaõppekogunemisele olid kutsutud kiirkorras 11. jalaväepataljoni, 16. õhutõrjepataljoni ja Kaitseliidu 42. Kirde maakaitseringkonna koosseisu arvatud üldreservis olevad reservväelased. Samuti kutsuti välkõppusele Kirde maakaitseringkonna vabatahtlikud kaitseliitlased Alutaguse, Järva, Jõgeva ja Viru malevatest.
KATKEMATU ÕPPUSTE AHEL
Seega sai KiMKR juba teist aastat järjest oma vastutusalasse lisaõppekogunemise. Aasta varem oli Okas 21 tegevuspiirkonnaks Narva linn ja Lõuna-Eesti, seekord aga Lääne- ja Ida-Virumaa.
Ülesanded ja lisaõppekogunemiste fookus olid aga vägagi erinevad. Kui 2021. aastal aitasid reservväelased ja kaitseliitlased PPA-l toestada piiritaristut, siis tänavu sai KiMKR läbi mängida laia spektri erinevaid tegevusi.
Eelmise aastaga sarnane oli aga Kirde maakaitseringkonna jaoks „pinnas“,
millelt tänavu otse lisaõppekogunemisele mindi. 2021. aastal tehti seda suurõppuse Põhjakonn 21 viimaselt päevalt, tänavu aga pärast ligi nädalapikkust õppust Kilp 2022 koostöös PPA-ga. Vahetult pärast Okast viis aga KiMKR lõpuni õppuse Decisive Lancer 2022 planeerimistegevused ja koos teiste Kaitseliidu ringkondadega tehti ära ka see üle-eestiline suurõppus.
LAAGER KARASTAB
Okas 22 algas välkkiire formeerimisega kõikides KiMKRi Alutaguse, Jõgeva, Järva ja Viru malevates. Lisaks aitas KiMKR Kaitseväge formeerimisel, kutsudes samal ajal ka ise oma ringkonna kaitseliitlasi lisaõppekogunemisele, et ringkonna üksused mehitada. Pärast formeerimist võttis Rutja õppeväljak aga üheks nädalavahetuseks vastu KiMKRi koosseisu arvatud reservväelased, kellest paljud polnud aastaid ühelgi õppekogunemisel käinud. KiMKRi korraldatud reservväelaste laager „Bootcamp“ oli „taasuustulnukaile“ väga heaks värskenduseks.
Laagris tuletati reservväelastele meelde kunagi ajateenistuses õpitu alates laagrirutiinidest kuni erinevate laskmisharjutusteni välja.
Kui lisaõppekogunemise esimesed tegevused olid Lääne-Virumaal lõpuni jõudnud, algas välkõppuse teine faas, milleks oli minilahingud Ida-Virumaal Remnikul. Ühepäevase õppekogunemise eriülesande sai ka ringkonna snaipriüksus, seda poolkinnisel maastikul Sirgala õppeväljakul.
MAHTRA SÕDA REMNIKUL
Alutaguse, Jõgeva ja Viru maleva kolmel lahingukompaniil tuli Ida-Virumaal Peipsi järve põhjakaldal rinda pista Scoutspataljoni reservväelaste ja noorte ajateenijatega, kellel olid toetuseks kasutada soomustatud lahingumasinad. Selleks aga, et jõud oleksid võrdsed, liikusid KiMKRi jalaväekompaniid Remnikule mitu päeva varem. Seal rajati pioneeriüksuste traktorite toel pikki kaevikuliine, kuulipilduja- ja tankitõrjepesasid ning varjestati
KIrDE mAAKAITSErINGKONNA PrOOvIKIvI
kõik positsioonid hoolega. Kuigi osapooltele olid „mängureeglite“ kohaselt lahingupositsioonid teada, sõltusid üllatusmomendid ja sellest lähtuvalt kogu tegevus maastikul kuni iga jaovõitlejani välja üksuste ülemate julgest ja otsustuskindlast tegutsemisest. Minilahingutes said määravaks pisiasjad ehk pidev olukorrateadlikkus, kiire omavaheline suhtlemine ja loomulikult leidlikkus, mida omakorda vürtsitasid üksuste ülemate taktikalised käigud.
Õppuste käiguga jäid rahule nii KiMKRi kompaniide ülemad kui ka Scoutspataljon. Sellistes koostööharjustes on kõik võitjad. Vajalikud õpikohad aitavad meil koos edasi areneda ja olla valmis võimaliku ohu korral Eestile. Kui lahingud peetud, toimus sama kiire lahkformeerimine nagu õppekogunemise alguses. Kuid õppus Okas 22 jätkus oktoobri keskpaigani, sisaldades veel õppust Decisive Lancer 22 ja Bold Hussar 22, seda juba ilma vabatahtlike kaitseliitlasteta.
TäNUSÕNAD KÕIKIDELE OSALISTELE
JAANUS AINSALU, KiMKRi ja Viru maleva pealik kolonelleitnant
„Hea Kirde maakaitseringkonna võitlev pere: vabatahtlikud, reservväelased, ohvitserid, allohvitserid ja töötajad!
Suured tänud teile, head vabatahtlikud maakaitsevõitlejad, et olete sitked, aktiivsed ja tõhusad võitlejad! Te näitasite oma taktikalise sooritusega, et saite nüüd ja saate ka tulevikus edukalt hakkama erinevate proovikividega. Lisaõppekogunemine Okas 22 andis meile suurepärase võimaluse harjutada üheskoos Eesti kaitsmist.
Tänan teid, head reservväelased, kes te osalesite KiMKRi koosseisus lisaõppekogunemisel Okas 22 ning saite värskendada oma sõjalisi oskusi ja tõsta isiklikku sõjalist sooritusvõimet. Kohtume teiega peagi õppusel Põhjakonn 23.
Samuti soovin tänada kõiki KiMKRi tagalakompanii tegusaid inimesi, formeerijaid meie staabist ja neid tublisid KiMKRi vabatahtlikke, kes aitasid formeerida ka 16. õhutõrjepataljoni reservväelasi.
Eraldi soovin tänada ringkonna töötajaid, kes suutsid kiirelt muutuvas olukorras olla paindlikud ning tagasid õigel ajahetkel vajalikud vahendid.
On uhke olla koos teiega maakaitseväelane, kellele saab Eesti igal ajahetkel, alati loota. Elagu Eesti!“
OKKAD IHUTI
KAITSELIIDU LIPU ALL TErAvAKS
Esimesed lisaõppekogunemisele Okas kutsutud reservväelased ilmusid Kaitseliidu Järva maleva määratud kogunemiskohta Türile 22. oktoobri õhtul juba tund pärast kutse saamist, kuid põhiline sagin jäi järgmisesse hommikusse.
Paljude uue päeva hommikul formeerimispunkti kogunenud Järva maleva kaitseliitlaste seas olid juba 1991. aasta augustis noorte meestena kõhklematult Tallinnas telemaja kaitsele läinud August Albert ja Allan Anniste.
Anniste meenutas formeerimispunkti järjekorras seistes, et oli eelmisel õhtul õues ja tuppa tulles avastas mitu sõnumit. „Proovisin antud numbritele helistada, et selgust saada, mida täpselt tähendab „viivitamatult“, aga need olid kinni. Hiljem sain täpsustuse, et tulla on vaja hommikul,“ lausus ta.
KUI VAJA, SIIS VAJA! „Sul on uusi saapaid vaja,“ osutas Järva maleva tagalapealik kapten Lauri Lipp kaitseliitlase Madis Kõonurme teipi mähitud vasaku jala jalavarjule. Keegi irvhammas kõrvalt täpsustas: „Tegelikult on ju vaja ühte.“
Samal nädalavahetusel pidi Kaitseliidu Peetri rühm Öötla mõisas asutamise kümnendat aastapäeva peoga tähistama. „No kus nüüd enam. Peesse läks see plaan,“ ütles rühmaülem Alar Sakkool püssi õlal kohendades.
Platsil seisvate meeste selja tagant sõitsid läbi veoautod ja parkisid nurga
taha ärasõidu ootele. Ühe masina roolist astus maha Oisu pritsimeeste pikaajaline eestvedaja Valdu Välimäe, kes on harjunud uunikume putitama. „Näe, saan ka uhke autoga sõita!“ ütles ta. „Kuule, see uks ei lähe hästi kinni, jääb teise asendisse,“ teatas ta murelikult lähedal olnud tagalamehele.
Meestesumma poole tõttas maaeluministeeriumi asekantsler Alo Aasma, kes kehastus lisaõppekogunemisel hoopis rühmaülemaks. „Alo, kuhu minek?“ pärisin. „Ei tea. Itta vist!“ hõikas kõnetatu vastuseks.
Nordeconi Paide uue piimakombinaadi ehituse objektijuht Heigo Laaneoks, kes hoidis veel eelmisel päeval silma peal Järvamaa sajandi objekti betooni valamisel, jagas formeerimisplatsil kõvahäälseid parkimiskorraldusi oma autoga tulnud meestele.
„Kas Tom Jones ei tulnudki?“ uuris keegi Koeru kaitseliitlaselt Jaak Tammikult ilmselgelt Järva vallavanemast vennale Toomasele vihjates. „Ah, tal täna kriisikomisjoni koosolek,“ ütles Jaak käega rehmates.
„Mul on naine kodus karkudega, ei saa isegi koeraga välja jalutama minna. Küsisin, kas saan ära, aga öeldi, et
mitte seekord. Tuli poiss koolist koju jätta,“ muretses Roosna-Alliku kaitseliitlane Andrus Vares.
„Ega sa Pettaid näinud ole?“ uuris järvakate kompanii juhiks määratud kapten Indrek Reismann mulle terekätt pihku andes. Paljudele on mehe nägu tuttav vabariiklike paraadide liputoimkonnast.
Hetk hiljem hõikas Järva maleva pealik kolonelleitnant Kuido Pettai, kas keegi on Reismanni näinud. Kümned laigulistes vormides platsil askeldavad kaitseliitlased on eemalt vaadates isegi omadele üsna ühesugused.
VORMI! IGAS MÕTTES
Ohvitserid said peagi kokku ja maleva pealik hakkas kaptenile autokapotile lahti rullitud kaartide kohal käsku tutvustama.
Kui kümned kaitseliitlased tulid formeerimispunkti vormis ja oma varustusega, siis alles loomisel olevate territoriaalsete maakaitseüksuste mehed olid tsiviilriietes reservväelased,
kes tuli formeerijatel riietada ja sõdurieluks varustada.
Reservväelane Kaido Obermann Paidest sai kutse kätte neljapäeval vastu tööpäeva lõppu, lõpetas töö, käis kodust läbi ja jõudis oma arust rahulikult toimetades esimeste seas Türile kella seitsme paiku õhtul. „Ajateenistusse läksin nii 15 aastat tagasi. Algul viidi meid Võrru, pärast teenisin Pärnu pataljonis. Kohe ajateenistuse järel käisin korra Kevadtormil. Rohkem pole käinud. Olen 35aastane, arvasin, et ega mind rohkem enam kutsuta. Eile sain varustuse kätte, öösel magasin kodus ja hommikul tulin tagasi. Nüüd ootan, mis edasi saab,“ selgitas Obermann kahe suitsumahvi vahel.
Formeerimistoimingute järge või autodele paigutamist ja edasiliikumist ootavatel meestel kulus suitsu silmanähtavalt palju, kuid meeleolu oli hea.
Samal ajal, kui kaitseliitlased hiivasid autodele kuivtoidupakke, proovisid hommikul õppekogunemisega liitunud reservväelastest saatusekaaslased laos pähe kiivreid ja jalga saapaid. „Nädalaga neid vist sisse ei kanna,“ muretses reservväelane Rainer Paavel, kes proovis meelde tuletada oma ajateenistuse aega. „See oli vist 2009. aastal.“
„Kas me sooja aluspesu ka saame? Kas frentš on piisavalt taljes? Ega meil külm hakka? Kas need saapad on ikka inimese jala järgi tehtud?“ sadas neid ja muid naerusuistest nägudest tulvanud küsimusi värske garderoobiga tutvuvatelt meestelt laohoidja suunas.
Ent õppusel ei osale üksnes lahinguüksustesse kuuluvad kaitseväelased ja noored parimais aastates reservväelased, vaid ka päris hallipäised mehed. „Ilma minu loata ei kamanda teid mitte keegi!“ ütles Kaitseliidu taastamise järel Järva maleva staabiülem olnud kapten Alfons Jakobson rivis relvarihma rusikasse pigistanud seenioridele enne formeerimisala julgestama paigutamist.
Türilt liikusid formeeritud üksused 23. septembril edasi Virumaale Rutja lennuvälja harjutuspaika, kuhu nad jäid välilaagrisse pühapäevani.
VANNE ON ANTUD
Lisaõppekogunemisele Okas 2022 kutsutud 2861 reservväelase ja kaitseliitlase seas oli Kirde maakaitseringkonda kuuluv Järva malev üks keskseid üksusi.
Järva maleva maakaitseüksusesse arvatud reservväelased harjutasid reede hommikust saati Lääne-Virumaal Rutjal koos teiste Kirde maakaitseringkonna maleva reservväelastega sõdurioskusi. Et meeste ajateenistusest oli möödas tosin kuni 22 aastat, oli tarvis värskendada relvatundmist, maastikul liikumist, ohutustehnikat, laskeoskust, lahinguväljal esmaabi andmist ja muud.
Järva maleva kaitseliitlased täitsid samal ajal ülesandeid Ida-Virumaal Vasknarva lähedal. Samas kandis, kus paljud lisaõppekogunemisel osalenud alles nädalapäevad varem olid kaasa löönud maakaitseringkonna õppusel Kilp, mis integreeriti politsei- ja piirivalveameti rändekriisi ohjamise õppusega Müür.
Järvamaalt pärit, kuid Tartus elav Tauri Eha meenutas, et elukaaslane küll imestas, et nii lühikese etteteatamisega kutsutakse, kolm last kodus, kas on ikka vaja minna. „Mis mõttes? Ma olen andnud vande ja kui riik kutsub, siis tuleb minna, pole küsimustki,“ vastas kaasale IT-valdkonnas töötav mees.
„Algul oli kerge hämming. Vaatasin kaitseväeteenistuse portaalist üle, et ilmuda oli vaja viivitamatult. Tunniga olid asjad korras. Imestasin, et olen mitu aastat Tartu kodanik, aga õppekogunemisele kutsuti Järvamaale. Ega mul selle vastu ka muidugi midagi ole,“ lausus Tauri Eha, kes 22. septembril kell 17.06, kui saabus sõnum, viibis ülikoolis loengul.
Eha sõnas, et käis kunagi lausa uurimas, kas temasuguseid mehi veel õppustele kutsutakse. Ajateenistuse järel kaalus ta isegi kaitseväkke jäämist. „Vend on mul tegevväelane. Sõbrad üks ja teine käisid õppekogunemistel. Nüüd lõpuks jõudis järg minuni,“ ütles ta. „Emotsioon on hea! Riiki tuleb ju kaitsta.“
RIIKI ON VAJA KAITSTA
Eha sõnas, et ka äsjaste õppusekaaslaste teadlikkus riigikaitseliste oskuste treenimisest oli hea. „Kui alguses mõni torises, siis lõpuks oli valdavalt lõbus meeleolu ja kambavaim hea. Eks me lahingupaarilisega ehk hoolitsesime selle eest ka teadlikumalt, et kaaslaste vaim ja tuju püsiksid,“ lausus ta.
Laskurist reamees Eha läbis ajateenistuse 2007.–2008. aastal ja 2012. aastal kutsuti korra ka õppekogunemisele. Lasketiirus selgus, et tema silm on endiselt täpne. „Pealasud tulid saja meetri pealt ilusti ära. Nägin märklehe tsoone täpselt. Ajateenistuse noorteajal oli mul samuti AK4, tuttav relv,“ ütles ta.
Metsalaagris telkmantli all magamine Tauri Ehat ei heidutanud, sest 90 protsenti ajateenistuse ajast sai nii elatud. „Teen praegugi paarikümnekilomeetriseid matku ja ööbin metsas,“ märkis ta.
Head emotsioonid olid pikast nädalavahetusest Rutja harjutusalal ka Tauri Eha lahingupaarilisel Rainer Paavelil. Mehed tutvusid alles kogunemispunktis, kuid tajusid kohe head klappi. „Ilmselt hakkan tal Tartus tihedamini saunaõhtutel käima,“ sõnas Paavel.
Õppekogunemise kutse tabas ehitusettevõtjast Rainer Paavelit kodust saja kilomeetri kaugusel. „Kaugenesin tööasjus Paidest. Pöörasin nina ringi. Sõitsin kodust läbi, panin asjad kokku ja kolme tunniga olin kohal,“ ütles ta.
Seersant Paavel lõpetas ajateenistuse tankitõrjes jaoülemana 2006. aastal. „Kui uued embleemid kappi ära panin, leidsin eest 2015. aasta Siili oma, ju see oli viimane kokkupuude kaitseväega,“ sõnas ta.
Ka Paaveli muljed õppusest olid head ja motivatsioon kõrge. „Oma riiki on vaja kaitsta, siin pole iseloomu näitamisel või jonnimisel kohta. Mehed, kellega koos olin, olid samuti suure teadlikkusega ja nendele saab kindel olla,“ lausus ta. Õppuste relv oli Paavelil sama mis ajateenistuses, seetõttu suudab ta siiani selle kinnisilmi lahti võtta ja kokku panna. „Nüüd sattus esimest korda selline relv, millega
ka hästi tabasin. Tea, kas teistel olid torud kõverad või on aastatega oma käsi kindlamaks muutunud,“ sõnas ta muiates.
Rainer Paavel pidas kõige väärtuslikumaks ja põnevamaks saadud teadmisi lahinguvälja esmaabist. „Seda pidi väga hoolega kuulama. Ajaga on mõned tõed muutunud,“ märkis ta ja lisas, et ka telkmantli all ööbida tal ajateenistuses ei õnnestunud, küll aga nüüd. „Keskööl tulid tähed taevasse. Ega töö- ja argiasjadele aega mõelda olnudki.“
Mõlemad mehed ootavad juba järgmist, kevadesse lubatud õppust. Paavel oli õhinas, et omal käel varustust täiendada, soetada endale jala järgi saapad, taktikaline vest ja muud.
VAENLANE LÄBI EI LÄHE Nagu Pettai kinnitas, täitsid nii kaitseliitlased kui ka lisaõppekogunemisele kutsutud reservväelased neile maakaitseringkonna püstitatud ülesanded.
„Äsjasel õppekogunemisel tutvusime oma värskelt täienduseks saadud reservväelastega ja edaspidi hakkame regulaarselt õppustel kohtuma. Ettevalmistuse kvaliteedist sõltub üksuse tase. Kui see on kõrge, on kõrge ka moraal ja kaitsetahe,“ selgitas Pettai.
26. septembril oli Kaitseliidu ülem brigaadikindral Riho Ühtegi parasjagu maleva staabis kuulamas, kuidas järvalaste kaitseliitlastel ja reservväelastel lisaõppekogunemine kulges, kui uksest astus sisse viimane lisaõppekogunemise kutse saanud reservväelane, kes märkas telefonisõnumina saabunud kutset oma telefonis alles eelmisel õhtul. Kindrali uudishimu peale rääkis mees, kes käis ajateenistuses pioneeripataljonis sajandivahetuse paiku, et argitoimetustest hõivatuna ei märganud sõnumit varem, kuid sirvis e-kirju ja leidis sealtki teate.
Nende kohta, kes õppusekutset maha ei maganud, ütles brigaadikindral Riho Ühtegi kommentaariks, et nägi maastikul väga paljusid kõrgelt motiveeritud mehi: „Selle põhjal võin öelda, et meist ei lähe läbi ükski vaenlane.“
Rapla ringkonna naiskodukaitsja Kersti Ojametsa Hunt ulgus viiendat korda. Ta oli ootusärev, kuigi teadis, et saab olla rühma sidemees. Juba mitmendat korda õppusel, tekkis Ojametsal õigustatud ootus, et saaks piisavalt tegevust, tekiks palju olukordi ning oleks põnev legend. Ja pettuma Ojamets ei pidanud! „Meie rühmaülem sai pead murda, kuidas vastast kõige kavalamalt tabada ja kust oma rühm turvaliselt läbi juhtida. Põnev oli jälgida jagude koostööd – vahel see logises, aga õppus selleks ongi, et õppida,“ muljetas Ojamets.
Mis puutub kaasamisse, siis sai tema rühm seda Ojametsa hinnangul piisavalt. Võiks öelda isegi väga palju. Oli ju Rapla malev seekord ründav pool. Nii oligi põnev kõrvad kikkis läbi saatja kuulata, mida tegid teised rühmad, ja seejärel olulist infot oma rühmaülemale edastada. „Tabasin end üle tosina korra hüüdmas saatjasse kutsungeid ja seejärel: „Kontakt! Kontakt! Kontakt!“ said raportite edastamine ja sidepidamise reeglid Ojametsale korralikult meelde tuletatud. Ja nagu igal õppusel, tuli ENDEX kõige põnevama koha peal. „Ei tahtnud kuidagi leppida, et Hunt on selleks korraks läbi,“ meenutas ta.
Eha Kuusemetsale, kes samuti Raplast, oli Hunt esimene õppus. Eks esiti tekitas ju mõneti kõhedust asjaolu, et ta kohe tankitõrjesse määrati, aga nagu kohapeal selgus, ootasid seal ees sõbralikud ja vahvad inimesed. „Äge oli masinatega sõita! Sain lasta esimest korda Rahest,“ jutustas ta julgustavalt.
KULP NURKA JA LAHINGUSSE
Tallinna ringkonna naiskodukaitsjal Maret Valneril möödus seekordne õppus teisiti. Valner on tagalakompanii väliköögi ülem, aga sellel Hundil andis ta oma ülesandeid üle uuele tegijale ning oli ise toetavas mentori rollis. Tähendavad ju suurõppused tagalaüksustele suurt logistilist operatsiooni, mis algab juba nädalaid varem, järeltööd aga kestavad veel pikalt pärast õppust. „Harjutasime Hundil tervet tsüklit: tagasime, et üksustel oleks olemas lahingupidamiseks kõik
vajalik: toit, kütus, vesi, laskemoon,“ kirjeldas Valner ülesandeid.
Ehkki väliköök oli seekord vähendatud koosseisus, laabus koostöö teiste üksustega suurepäraselt. Nagu ikka.
„Mulle tohutult meeldib, et alati tuleb keegi appi. Näiteks kes lahinguväljal juhtunu tõttu enam sõdimisvõimeline ei ole, saadetakse kööki nõusid pesema või muud väliköögiülema antud ülesannet täitma. Keegi ei kõnni, käed taskus, igavledes ega lase teistel rabada,“ kiitis Valner. Ja muidugi oldi vajadusel valmis reageerima ka teistsugustele häiretele kui tühi kõht. „Kui vastane on tagalasse jõudnud, on olukord väga tõsine! Siis tuleb kulp nurka visata ja lahingusse minna!“
LILLELAPSEST TANKITÕRJUJAKS
Annely Koolmann Tallinna ringkonnast käis oma viiendal Hundil. Toitlustuse meeskonna liikmena oli tema ülesanne hoolitseda kompanii meeste ja naiste kõhutäie eest. „Hundil läks hästi! Aastatega olen harjunud, et välikokana oled kaks tundi enne teisi üleval ja kaks tundi pärast teisi saad magama. Naeran ikka, et kui saad õppustel öösel kolm tundi und, siis on juba väga hästi,“ kõneles ta.
Koolmanni sõnul on õppustel osalemisel kõige huvitavam see, et kunagi täpselt ei tea, mis toimub. Peab olema paindlik ja kohanema olukorraga. Igalt õppuselt on midagi õppida, möönis Koolmann. „Seekordne õppetund oli, et kui ei ole õppuse kohta eelinfot, tuleb läbi mängida olukord, kus ei ole võimalik toitu võitlejateni viia ehk alati olgu plaan B, ning planeeri kaasa väike toidupakk, mis aitaks võitlejatel vastu pidada juhul, kui olukorra tõttu lõunasöögi kohale toimetamine hilineb,“ vahendas ta.
Tallinna ringkonna naiskodukaitsja Kaire Kaljurand osales Hundil rannikukaitse üksikkompanii üksuses. „Aasta tagasi olid mu peas vaid lilled, liblikad ja maailma rahu,“ meenutas Kaljurand. Kahjuks selgus, et kurjus on ilmas, nii valis ka tema tee Naiskodukaitsesse ja leidis end õppuselt Hunt tankitõrjegranaadiheitja CarlGustav laskuri abina. „Kui märkaksime teel vaenlase tanki, oleks minu asi
moon Kustile kerre lükata ning anda märku, et seljatagune on uudishimulikest puhas ja tuli vaba tanki hävitamiseks. Päästikule saab vajutada vaid laskur ise, selle au teenib ta tublisti välja, kui 14-kilose relvaga lahinguväljal ringi jookseb.“
Tagantjärgi nendib Kaljurand, et tema jaoks läks Hunt väga hästi. Esimene kord oma üksusega väljas olla ja mitte põõsastes pikutada oli tema hinnangul ühtviisi vastutusrikas ja põnev. „Mul oli kogenud pooljaoülem, kes adus suurepäraselt toimuvat ning minu vaev oli teda järgida ja usaldada,“ rääkis Kaljurand.
Õppuselt võttis ta kaasa teadmise, et sõda ei võideta üksi, sõjas ei loe sinu isiklikud ambitsioonid, lahinguvõit on meeskonnatöö ja mida võimekam on lahinguüksus, seda laiemad on üksuse tegutsemisvõimalused. „Lahingus loeb, et iga jaoliige saab aru oma ülesandest ja täidab seda. Mida selgemini on jagu informeeritud oma ülesandest ja sellest ka aru saab, seda teravam on tema löök vaenlase pihta,“ arutles ta. Selgeks sai ka kiiruse olulisus lahingutegevuses: „Kui ründad, siis ründad, ei tegele muuga. Koordineeritud taktika, kavalad üllatuslikud rünnakud vaenlase pihta – see kõik ongi, mida hästi organiseeritud õppus praktikas annab.“
NAGU TANTS
Õppuse Hunt peamine treenitav üksus oli 411. maakaitsepataljon, lisaks osalesid Kaitseliidu Tallinna, Harju ja Rapla malevate lahingu- ja maakaitsekompaniid ning liitlased Lätist ja Leedust. Põhja maakaitseringkonna ülema kolonel Kalev Koidumäe sõnul harjutati õppusel Põhja maakaitseringkonna staabi operatsioonide juhtimist, üksuste lahinguvalmiduse saavutamist ja püstitatud ülesannete täitmist.
Või hoopis, nagu märkis Kaljurand, võib nii Hundi kui ükskõik millise suurõppuse puhul tõmmata paralleele tantsuga. „SOK kursusel õpid liikumise ja üksikud sammud, õppus seob need oskused korralikuks tantsuks. Ehk hakkad aru saama, mida ja miks sa teed ning kuidas seda teha.“
LISATEAVE:
Rangeri kursus on jalaväe väikeüksuse juhtimise kursus, mis keskendub täielikult jao ja rühma patrullidele „vastase“ kontrollitaval alal – reke, varitsused ja reidid. Kuid tegelikult ei ole selle kursuse rõhuasetus metoodilisel õpetamisel, vaid see on kahe kuu pikkune enesetest.
Kursuse idee on lõpuks autasustada Rangeri embleemiga vaid neid, kes ei murdu; kelles on psühholoogilist tugevust suuta juhtida allüksust tõsiselt rasketes tingimustes ja pingutada füüsiliselt rohkem, kui ise oleks endast uskunud. See kursus testib peamiselt meeletugevust, enesekindlust ja juhiomadusi.
rANGErI KUrSUS 2 rAP NäDAL
Märtsi teises pooles siirdus Ameerika Ühendriikidesse Rangeri kursusele Harju maleva instruktor veebel Renee Aluste. Nüüd on ta sealt edukalt tagasi ja jagab Kaitse Kodu! lugejatega oma kogemust.
Tekst: veebel RENEE ALUSTE , Harju malev
Pärast kandidaatide hindamise kursust RTAC (Ranger Training Assessment Course) saime 8 tundi pausi ja juba järgmise päeva hommikul viidi meid Malvesti väljakule seisma. Algas faas, mille järgi Rangeri kooli kõige enam tuntakse. Õpilased peavad siin läbi tegema hulga füüsilisi katseid.
Seisame ranger ’ite väljaõppebaasi ( 4th RTB – Ranger Training Batallion ) värava taga. Eelisjärjekorras on meie punt ehk RTAC-i lõpetajad. Kõigile jagatakse vajalikud paberid ja käsud. Juhendatakse, et camelbag peab olema kogu aeg täidetud. Water buffalo ehk ühekuupmeetrise rohelise metallist veemahutiga järelkäru on meie lähedal. Loetlen järjekorras ootamas umbes 200 õpilast. Lõpupoole on nii-öelda walk in ehk kui on vabu kohti ja paberid korras, lastakse kursusele sisse. Meditsiinikontroll on põhiline, millest on vaja läbi saada, kuid meie saime selle asja RTAC-i ajal korda.
Kell 8.37 olin esimene, kes läbis vastuvõtumenetluse (in-proceccing). See toimus suures hallis, kuhu oli üles seatud formeerimiskeskus. Esimene asi, meditsiinipaberite kontroll, läks enam-vähem sujuvalt. Seejärel pidin jooksma järgmisse punkti, kus mind määrati üksusesse. Sain Alfa kompanii (A-Coy). Järgmise laua juures küsiti midagi, millest ma ei saanud kohe aru. Palusin korrata ning see jäi silma instruktorile (ranger instructor). Veebel kutsus mu enda juurde ning esitas sarkastilise küsimuse, kuid märkas siis, et ma olen eestlane, ja kohkus. Ütles: „Oh sorry, my bad, carry on.“ Igatahes kummaline juhtum kohe alguses.
Formeerimisel saime 1 MRE (meal, ready-to-eat) ehk ühe korra toidupaki. 2 liitrit vett ning elektrolüüdipulbrit nimega Hoist. Selle eesmärk on meid elus hoida.
Kell on 13.01. Pilvine, palav, osa rahvast on ikka veel värava taga.
Kell on 16.28. WC külastamine on keelatud. Ma olen juba kaks korda küsinud tualetti, aga luba pole saanud. Äike ja vihm. Vihma sajab siin teistmoodi – see lihtsalt voolab taevast alla. Äikesega kaasneb tihti ka lightning lockdown, mis tähendab käsku siseruumides püsida, sest on ette tulnud intsidente, kus õpilased on äikese ajal viga saanud.
Saalis on üle 370 õpilase. Laval on viis instruktorit. Mina seisan esireas ja piinlen. Silmanurgast juba voolab. Tõstan kolmandat korda käe. Lõpuks saan eriloa minna WC-sse, ainult mina. Paariline (ranger buddy) pidi kaasas olema. Milline kergendus. Hiljem sain teada, et kannatajaid oli veel. Mõned olid valmis probleemi saapasäärde toimetama, kuid tõenäoliselt oleksid need võitlejad lihtsalt ilma loata välja läinud.
Saime korralduse paigutada õues seljakotid vihma käest ära katuse alla. Natuke hilja, sest paljud kotid olid juba läbimärjad. Kasutasime ka võimalust WC-sse minna.
Tagasi betoonpõrandaga hallis. Dokumentidega toimetamine on läbi. Oleme pikemat aega istunud ja tagumik on surnud. Põlved valutavad.
Uus korraldus. Pidime liikuma kiiresti oma varustuse juurde katusealusele treeningualale ( company training area , CTA) ja ootama edasisi korraldusi. CTA on kruusaga kaetud plats mõõtmetega 20 x 50 m, millel on 6 m kõrgune plekk-katus kaitseks vihma ja päikese eest. Meie juurde saabusid A-kompanii juhtkond ja ülem. Nad tutvustasid ennast pinnapealselt, pigem olid närvilised ja liikusid kiiresti edasi. Kohe saime teada, miks. Algas RAP ( ranger assessment phase ) nädal.
„You got one minute to drop all your gear and empty your bags, all bags must be opened, all socks must be rolled open etc.“ Seega varustuse kontroll. Kiiresti pidi oma asjade seast üles otsima
nimetatud eseme ning seda üleval hoidma.
Olin oma varustusega veelombi ääre peal, asjad osaliselt vees. Teistel samuti. Hoolikalt pidi vaatama, kuhu oma asjad maha viskasid, et need teiste omadega sassi ei läheks. Meie peale karjuti, kuid hoidsin oma fookuse sellel, kus asusid järgmised 5 eset, mis välja öeldi. Meeletult palju visati minema keelatud asju, põhiliselt nätsud ja kreemid, mõned märkmikud jne.
Leidus ka neid, kes ei teadnud, kus nende asjad olid, mistõttu tuli teha parandusharjutusi (corrective training) – kükid, kätekõverdused, lestad. Maapind koosnes kruusast, sestap on kätekõverduste ajal mõistlik midagi pehmet käe alla asetada. Ma panin põlvekaitsmed.
Asjade kokkupanekuks anti aega 2 minutit. See oli ebarealistlik. Kokku kestis üritus 1,5 tundi. Pärast seda asjad kasarmusse kappi luku taha ning ülejäänud päev koosnes ohutustehnika loengust ja järgmise päeva tutvustusest.
Võin öelda, et minu jaoks polnud see midagi erilist. Lihtsalt kerge sissejuhatus algavasse etappi.
1. PÄEV
2.45 äratus, vihma sajab, tuuline, jahe. Seisame rivis söökla ees, saime just parandusharjutusi kasarmu sisekorra eest. Kellel polnud kapp lukus, kellel vedelesid asjad maas. Alguse asi.
Järgmine üritus on CWSA (combat water survival assessment). See toimub 1,6 miili kaugusel Victory tiigi ääres. Seal leiab aset ka lõputseremoonia.
Me liikusime sinna joostes. Mõõdukas tempos nii, et osad jäid maha. Mina olin kuskil keskel. Igatahes lootsin, et tuleb kerge päev. Kohale jõudes tutvustati meile, mis toimuma hakkab. Ja siis paluti kõigil keerata näoga metsa poole. Selja taga kostis igasuguseid hääli. Karjumist ja vette kukkumise
plärtsatusi. Päris keeruline oli sedasi seista, vait olla ja mitte vaadata selja taha. Ilmselt oli see meelega tehtud, et distsipliini harjutada, sest grupis leidus ikkagi inimesi, kes vahtisid ringi. Jälle järgnes paranduslik treening.
Esimene üritus on poomil kõndimine. Järjekorras tuleb seista kaua. Erilist muret ma ei tunne, sest olen ju väiksena palju sellistel objektidel kõndinud ning puu otsas turnin siiamaani. Aga seal poomi keskel on pukk, mille otsa on vaja astuda, ja poom kõigub külgsuunas. Käsi ei tohi laiali ajada. Saab sõimata ja miinuseid. Lisaks on tuul. Peale sinu on poomi peal veel 2 inimest. Tuleb lihtsalt tasakaalu hoida ja edasi liikuda, kuid mõned ikka aeg-ajalt kukuvad alla ka. 8–10 m kõrguselt.
Poomi lõpus on köis, mida mööda tuleb roomata commando stiilis ehk köie peal sildini „Ranger“. Pärast selle patsutamist tuleb küsida luba: „Ranger Aluste, requesting permission to drop?“
Üks lõuatõmme ja seejärel kukkumine. Vee all tundsin, et vasakusse kõrva lõi valu. Midagi läks nüüd katki. Tahtsin õhtul minna meditsiini kontrollima, aga asjad läksid sujuvalt edasi ja mõtlesin, et saan hakkama. Valu polnud meeletu.
Järgmisena ronid veest välja ja haarad maast rulliku. Selle paned õlale ning jooksed 200 m kaugusel asuva umbes viiekordse maja kõrguse torni tippu. Teel ei tohi seisma jääda. Tornini soovitan sprintida. Mina hoidsin joostes ja treppidel keskmist tempot. Keegi
ei hakka karjuma, et liigselt venid, samas pole ka väga kiire. Igatahes üles jõudes oli mul hapnik nii otsas, et taastumiseks kulus 30 sekundit.
Üleval võtavad vastu kaks instruktorit. Seisan ääre peal. Palutakse kinnitada rullik ning kästakse allalaskumisel tsiteerida ranger’i tõotuse (Ranger Creed) esimest lõiku. Alustan sõitu. Lõppkiiruseks umbes 50 km/h. Raja lõpus kaldal on lipuga juhendaja, kes annab märguandeid. Lipp üles, jalad üles. Lipp alla, lased lahti. Pead kukkuma tagumiku peale, jalad üleval. Kui kukud valesti, saad miinuse ja haiget.
Tiigist välja tulles pead ujumisvesti ära võtma. Selga pannakse FLC (front load carrier), sisuliselt vest salvede jaoks, ning kätte antakse relv M16.
Nendega koos kõnnid vette, vee all vabaned varustusest, tõused pinnale ning ujud mööda kalda äärt 15 meetrit, pea ei tohi vee alla minna. Ronid tiigist välja ja lähed kannad vastutavale ette: „Ranger Aluste has successfully completed CWSA. Sergeant!“ Kokkuvõttes päris lõbus üritus.
Sama päeva õhtul oli veel combatatives. Käsivõitlus, maadlus. Umbes kaks tundi lihtsalt mürgeldamist. Väga kõrge energia ja motivatsiooniga üritus. Näidati ette ning seejärel sparring erinevate kaaslastega iga 10 minuti tagant. Viga ei tohi teha oma paarilisele ja endale ka mitte.
2. PÄEV
Land nav day. 5 punkti viiest. Pikutasin viimased poolteist tundi finiši lähedal ja magasin. Strateegia on selline, et märgid kiirelt punktid kaardile, kontrollid üle. Teed plaani ehk järjekorra. Proovid pimedas esimesed 3 punkti kätte saada. Reeglite kohaselt võib kasutada pealampi, kui võsas peidus kaarti vaatad või kui oled punkti vahetus läheduses.
Selle viimase reegli tõttu on punkte pimedas lihtne leida, sest alati kõnnib keegi pealambiga ringi ja otsib punkti. Kui seal kedagi ei ole, siis oled olnud liiga kiire ja pead punkti üksi otsima. Kirjutamata reegel on lüüa käega vastu infotahvlit, et teised selle hääle järgi üles leiaksid. Mina seda ei teadnud ja varjasin ennast punkti lähedal, kui olin selle üles leidnud. Teistele proovisin jätta muljet, et ma ei tea, kus punkt on. What an asshole.
Pärast 2. punkti kaotasin oma punktiskooriga paberi ära. See väike, A6 mõõdus paberitükk oli kiletaskust, kus hoidsin kaarti, kõndimise ajal välja libisenud. Mõtlesin järele, millal ma seda viimati nägin, ja proovisin tagasi kõndida. Sündis ime – umbes 50 meetri kauguselt leidsin paberi maast kuivana. Uskumatu.
Läksin punktidesse nii kiiresti, et olin mõnikord esimene. Kui ots oli pikem,
siis jooksin ja kõndisin vaheldumisi. Rahulikku sörki. Ja kaarti saab pimedas vaadata liikumise pealt. Hoiad pealampi ja kaarti käes, peidad ja vaatad. Skooritabeli paned mütsi sisse. Märgid õige punkti õigele reale. Liigud kiirelt, magad hiljem. Kui aega on üle, ära varem lõpeta. Umbes 15 minutit enne on õige aeg.
Samal päeval on veel RTT (ranger training tasks). Esimene ala oli M240B hoolduseks lahti võtmine.
„Oled valmis! Aeg algab, kui puudutad relva.“ Alustasin kindlameelselt. Tegin paar liigutust, kui instruktor sekkus. „What is the first thing you do when opening a weapon? U check if the safety goes on or not. You failed, go retrain.“
Instruktor pani hinnetelehele punase märke F. Läksin klassi serva, kus olid kõik läbikukkujad, ning mulle anti võimalus relva käsitseda ja meelde tuletada. Keegi midagi uuesti ei õpetanud. Läksin teisele katsele. Tehtud, liikusin järgmise relva juurde ning sealt edasi raadiojaamade juurde. Rohkem probleeme mul ei olnud. Pre-Rangeri kursuse ajal on vaja see endale selgeks teha.
Viies ala on Claymore’i miini paigaldus. Saan kohe kiirelt rajale, ei pea ootama. Teen oma sooritust. Juba on lõpp lähedal. Olen valmis, ootan, instruktor ütleb: „You failed, your time was up 20 sek ago.“
Võtsin liiga rahulikult, jälgisin ohutustehnikat. Kruusa sees roomamine kulutas ka aega. Saadeti teisele katsele. Selleks on nüüd vaja jube pikalt seista, oodata oma korda. Ja kellelgi on alati midagi öelda ja ringi vahtida.
Pissed off RI: „Go touch the fence. U got 10 sek.“
Ehk pidev paranduslik treening. Mehed ei õpi, ikka jutustavad. Tundub, et neile meeldib kõrvetava päikese all joosta.
Lõpuks oli jälle minu kord, tegin seekord kiiremini ära. Mul oli nüüd 5 ala tehtud, mis tähendas, et olin kriteeriumi täinud. Järgmised alad olid kuulipildujate drill paukmoonaga, aja peale, 30 sekundit. Mõlemat ala tegin kaks korda, kuid sain tulemuse kirja. Ühe neist küll väga napilt, 30,29 sekundiga.
Pärast seda algasid ettevalmistused Malvestiks. See on takistusriba kooli ees – seinad, köied ja roomamised. Liikusime kahes kolonnis baasi kaugemasse otsa, kus oli start. Meid kasteti tuletõrjevoolikust külma veega ning me jooksime kohapeal ja laulsime. Saime külma vett ja karjusime. Meeleolukas sündmus. Rajale lasti paaride kaupa. Mina valisin kellegi kehaehituse poolest enda mõõtu. Selle raja peab ainult ühe korra läbi tegema. Minu jaoks oli see kuidagi kerge üritus. Keegi meie peale väga ei karjunud ja sai omas tempos kulgeda, mis oli üllatav, sest see takistusriba on väga tuntud õpilaste kiusamise poolest. Hiljem anti aega ka kasarmus duši all käia ja riideid vahetada. Motivatsioon oli tagasi, valud olid kadunud.
3. PÄEV
Land nav 2. katse. Mina ei pidanud osalema, mistõttu oli äratus kell 5.00. Hommikusöök sööklas. Eelmisel hommikul pandi mind esimest korda kompanii ette seisma ja Ranger Creedi dikteerima. Sel hommikul tegin seda juba vabatahtlikult, sest siis sai eelisjärjekorras sööma. Väljas seista ja oodata on külm, jube külm, kõik värisevad. Mõistlikum on ennast toimkonda panna. Söömiseks on aega tavaliselt nii palju, et sööma peab hakkama juba rivis seistes. Kui oled oma kandiku kätte saanud, siis juba vaikselt topid toitu suhu.
Rivi ees seismine ja Ranger Creedi dikteerimine pole väga lihtne, sest pead seda tegema inglise keeles puhtalt, soravalt, enesekindlalt ning valju häälega. Kui mõni sõna läheb sassi, on karistuseks kätekõverdused. Ning häbi oma kaasvõitlejate ees, mida on
raske maha saada. Paaril korral kooli jooksul pidime ikka pumpama ka. Kuid mäletan ühte korda, kus hommikul rivi ees seisnud mees hakkas ette lugema Ranger Creedi vale rida. Me kõik muidugi kordasime valjult valesti järgi. Ja kuna kõik kõlas soravalt, siis vastutav instruktor ei pannud midagi tähele ja me pääsesime puhtalt. Leppisime kiiresti kokku, et seda vahejuhtumit keegi ei maini.
Ilmaga on nii, et öösel on külm ja päeval palav. Väljas saab seista väga palju, istuda harva. Kui olime korralikud, siis pidime vähem sporti tegema. Seda oli väga keeruline saavutada. Kätekõverdused on valusad, CTA põrand on kruusast. Proovisin seda ennetada ja ostsin eraldi küünarnukikaitsmed, et Claymore’i paigalduse ajal oleks parem, aga siin ei kanna keegi kaitsmeid.
Kell on 11.59. Taevas on selge ja ilm on ilus, saime CIF-ist (central issue facility) isikliku varustuse. Selle tahavad nad kursuse lõpus tagasi, hooldatult. Kui on katki või kadunud,
tuleb kinni maksta. Mõned nõuanded. Hoia neid asju eraldi torukotis. Kasuta ainult siis, kui on kohustusliku varustuse nimekirjas. Prillid pane koti põhja, neid ei ole vaja. Prillid on tegelikult mõistlik Eestist kaasa võtta.
Jaotatakse kätte ka jao varustust ja relvad. See ongi kogu päeva eesmärk, et kõik oleks kinni seotud ja nimed külge õmmeldud. CIF-is kohtasin ka ühte soomlast. Nägi mind ja andis nukke. Liikus kohe edasi.
RAP week on vaikselt lõppemas, ainult kiirrännak on jäänud. 12 miili. Meid on alles 84, alustas 116. Filipiinlasi pole tükk aega näinud. Hiljem sain teada, et nad liikusid koju. Ilmselt LOM (loss of motivation).
4. PÄEV
Rännaku päev. 19 kilomeetrit. Seljakott kaalutakse lõpus, miinimumkaal on 20 kg. Pluss vesi ja vest koos relvaga. Piiraeg on 3 tundi. Algus on väga sarnane 5 miili jooksu stardiga, aga nüüd on joone taga 350 mehe ringis.
Mul õnnestus olla eesotsas, sest rivistati kompaniide kaupa.
Raja kõrval on suur elektronkell. Numbrid tablool näitavad 00:00. Rännak algas täpselt kell 05.00 ning kõik pidid olema lõpetanud 08.00. Minu strateegia – joosta, kui on mäest alla minek ning kõndida, kui on mäkketõus. Iga miil peab olema läbitud alla 15 minutiga. Tee kõrval on miilipostid. Tee peal on jäävannid ja umbes iga 2 miili järel instruktor, kes karjub su peale, kui sul on relv valesti käes. Poolel teel on tagasipööre ning sa saad jäätisepulga, mille pead finišis andma instruktorile. Sellega justkui tõestad, et sa pole sohki teinud.
Rännakuga väljalangejaid oli üllatavalt palju. Minu aeg oli meelega sihitud napilt alla 3 tunni ehk 2:58. Viimased kolm miili võtsin kõndides, sest ajavaru oli 20 minutit miili kohta. Tee peal mul probleeme ei olnud ja rännaku lõppedes tundsin ennast ka hästi. Jalad oli terved ja päev algas. Sellega RAP week sisuliselt lõppes. Ees ootas Camp Darby.
SÜGISTOrm PANI SÕDUrITE OSKUSED PrOOvILE
Oktoobri keskpaigas Lääneranna vallas peetud patrullvõistlusest Sügistorm võttis osa kaheksa võistkonda. Viiendat aastat järjest viis võidukarika koju Kaitseliidu Pärnumaa maleva Kikepera malevkonna võistkond.
Tekst: KRISTINA KUKK , Lihula üksikkompanii teavituspealikLihula üksikkompanii meeskond jäi sel korral viimaseks, sest ühe võistleja katkestamine tähendas neile 144 karistuspunkti, mida on suhteliselt võimatu tagasi teha. Siiski ei heitnud mehed meelt ja pidasid vapralt lõpuni vastu!
„Tervis on miski, millega jamada ei tasu,“ ütles võistkonna patrulliülem kapral Raul Kukk ning tõdes, et ühe meeskonnaliikme katkestamine pigem kannustas teisi tegema nelja mehe töö ära kolmekesi. „Lõpuni võistlemine andis meile võimaluse hinnata üksuse senist väljaõpet ning vajadusel teha ettepanekuid selle paremaks muutmiseks.“
Ligi 30 tundi kestnud patrullvõistluse käigus läbisid võistkonnad sõltuvalt marsruudivalikust 45–60 kilomeetrit, täites erinevaid ülesandeid meditsiinilise abi osutamisest sidemasti püstitamiseni.
Patrullvõistluse korraldusmeeskonda kuulunud Lihula üksikkompanii pealiku nooremseersant Reimo Reimeri sõnul mängis ilmataat neile vingerpussi. „Lootsime, et ilm tuleb võistluse nime kohaselt tormine, vihmasaju ja tugeva tuulega, aga läks nii, et öösel paistis täiskuu, mis tegi orienteerumise kiirematele võistkondadele lihtsaks.“ Võistluse vaatemängulisem osa, takistusraja läbimine, meelitas pühapäeva ennelõunal Lihula linnu-
semäele kohale rohkesti rahvast, kelle kaasaelamise saatel läbisid võistlejad viimaseid kilomeetreid.
Lihula üksikkompanii tänab kõiki võistlejaid, korraldajaid, koostööpartnereid ning pealtvaatajaid!
KÄESOLEVA AASTA ESIKOLMIK:
1. koht KIKEPERA : Valdo Hälvin, Janno Lampp, Taavi Tilk, Kristo Sinivee
2. koht TALLINN KALEV : Teet Leppänen, Marko Heinmäe, Marko Pikk, Kristjan Peterson,
3. koht LENNUBAAS : Regor Kreek, Andrei Koskelainen, Kairo Edvand, Tauri Mikk
Lõuna maakaitseringkonna kaitseliitlased näitasid Poolas taset
Lõuna maakaitseringkond osales 10.–16. oktoobril Poolas teist korda toimunud patrullvõistlusel Recon Clash 22, kust toodi kodumaale auväärne kolmas koht!
SIIMBERG , Lõuna MKR teavituse ja tsiviil-sõjalise koostöö spetsialist
Võistlustulle startis 17 võistkonda, kellest kaks olid väliskülalised – Eesti ja Ameerika Ühendriigid. Võistluse käigus läbiti üle 130 km ja orienteeruvalt 7 ülesandepunkti, millest osa olid valikulised. Lõpuni jõudis kõigest 8 võistkonda.
Võistkondade teadmisi ja oskusi hinnati laskmises, meditsiinis, sides, tuletegemises, tammilt laskumises ja teistes sõdurile kohastes ülesannetes. Võistluse tegid raskeks Ida-Poola mägine maastik, mida Lõuna-Eestis ei kohta, äärmiselt arvukas vastutegevus ning aeg, mida jäi järgmisesse punkti jõudmiseks napiks.
Võistkonna esindaja veebel Marko Kerna sõnas, et võistkond oli üle ootuste tasemel – müts maha kõigi ees, kes lõpetasid.
„Esimesed 24–36 tundi olid määravad ja ühtlasi kõige raskemad,
võistlejaid toodi lausa rekadega metsast välja,“ ütles veebel Kerna.
„Kui võrrelda võistluste raskustaset, siis meie meeskonnaliikmed, kes osalesid ka tänavusel Pitkal, ütlesid, et Recon Clash oli füüsiliselt raskem, kuid arutelu käigus jõuti tulemini, et eestlaste Pitka on jällegi vaimselt raskem,“ lisas veebel Kerna.
„Vaatamata võistkonna hilisele komplekteerimisele ja vähesele kokkuharjutamisele suutsid meie vabatahtlikud demonstreerida kaitseliitlase head teadmiste ja oskuste taset, et sellises olukorras väga hästi toime tulla,“ ütles Lõuna maakaitseringkonna pealik kolonelleitnat Kaido Tiitus. Meie võitlejate hea tase tuli mitmel korral jutuks ka teiste rahvuste esindajatega ja kiidusõnadest puudu ei tulnud, lisas Tiitus.
NATO jA LIITLASrIIKIDE KErKSUS –
ESImENE jA vIImANE
KAITSELIIN?
Kerksuse põhinõuded on liitlastele soovituslikud, kuid neid hinnatakse korrapäraselt koos alliansi võime-eesmärkide planeerimise ja täitmise protsessiga. Hindamise tulemused peegelduvad NATO kerksushinnangutes, mille on vastu võetud alliansi kaitseministrid.
Tekst: AIRI ALAKIVI , Naiskodukaitse liige, diplomaat Eesti esinduses NATO juures
Kolonelleitnant Tõnu Miili kirjutis käesoleva aasta esimeses pooles NATO lepingu artikli 3 mõtestamisest tänapäevase hübriidsõjapidamise valguses1 oli väga tänuväärne. See innustas lisama mõned tähelepanekud Brüsseli vaatest, kus esindan Eestit mitmes NATO komitees, sh kerksuskomitees. Kol-ltn Miil kasutab läbivalt sõna „vastupanuvõime“, kuid oma artiklis kasutan siin ja edaspidi samatähenduslikku mõis-
tet „kerksus“, mille oleme võtnud käibesse 2014. aastal korraldatud Eesti sõjandussõnause tulemusel2
KOLLEKTIIVNE KOHUSTUS JA SISERIIKLIK VASTUTUS 2014. aasta on tõesti märkimisväärne aastaarv, sest NATO uus käiguvahetus kerksuse valdkonnas toimus nimelt pärast Venemaa Föderatsiooni kallaletungi Ukraina idaosale ja Krimmi annekteerimist. Kuigi tsiviilvalmidus kriisideks ja konfliktideks oli NATO üheks töövaldkonnaks ka külma
sõja ajal, vaadeldi seda eelkõige kui kriitilise taristu –raudteed, sadamad, lennujaamad, energiavõrk – kiire üleandmise võimaldamist NATO käsuliini alla kriisi- või konfliktiolukorras. Kuna neil aastakümnetel oli nimetatud taristu reeglina riiklikus omanduses, oli kontrolli ja juhtimisprotsesside üleandmine tsiviilvastutuselt sõjalisele vastutusele suhteliselt lihtne.
Alates 1990ndatest muutus oluliselt sõjalise ohu hinnang alliansile, mistõttu vähenes ka tähelepanu tsiviilvalmiduse järjepidevale arendamisele, sh riikide majandusstruktuuris tehtud märkimisväärsetele muutustele, mis hõlmasid suurte kriitiliste taristuettevõtete erastamist ja elutähtsate teenuste erasektorile suunamist. Nii oligi äratuskell ligi 25 aastat hiljem suhteliselt ootamatu ja väga vali. Kuid uus äratuskella helin ei lasknud enam nii kaua oodata.
2020. aasta alguses alanud COVID-i pandeemia, aga veelgi võimsamalt 2022. aasta 24. veebruari varahommikul käivitunud Venemaa Föderatsiooni uus laiaulatuslik agressioon Ukraina vastu, millele eelnesid Valgevene hübriidrünnakud Poola, Leedu ja Läti piiridel ning järgnesid lainetena küberründed kriitiliste infosüsteemide vastu, manipuleerimine kriitiliste tarneahelatega, ähvardused ja ründed energiataristule, samuti suured põgenikevood nii liitlaste kui ka partnerite territooriumil – need sündmused on nõudnud paljude NATO põhipoliitikate ümbermõtestamist, sh Põhja-Atlandi lepingu järel tähtsuselt teise NATO dokumendi, strateegilise kontseptsiooni uuendamist3 ning kaitse- ja heidutushoiaku märkimisväärset tugevdamist.
NATO Varssavi tippkohtumisel 2016. aastal ja Brüsseli tippkohtumisel 2021. aastal kinnitasid liitlased üle, tuginedes Washingtoni leppe artikli 34 mõttele ja sättele, et alliansi kerksuse tagamine on üheaegselt kollektiivne kohustus ja siseriiklik vastutus, et toetada ja võimaldada NATO kolme põhiülesande – kollektiivkaitse, kriisihaldus, julgeolekukoostöö – täitmist. Liitlaste riigipead ja valitsusjuhid kiitsid neil tippkohtumistel vastavalt heaks NATO kerksuslubaduse5 ja tugevdatud kerksuslubaduse6, milles mõtestatakse see valdkond täpsemalt lahti. Tuleb tagada valmidus ning võime ennetada, reageerida ja taastuda nii riiklike kui mitteriiklike toimijate suunatud ohtude, nii konventsionaalsete kui mittekonventsionaalsete rünnete, nii inimtekkeliste kui looduslike kriiside ja katastroofide korral. Lühidalt – NATO kerksuspoliitika on kõiki ohte hõlmav ja kõiki ühiskonna osalisi kaasav kontseptsioon.
Et praktikas oleks NATO kerksuspoliitikat lihtsam ellu viia, on liitlased leppinud kokku seitse kerksuse põhinõuet7, mida omakorda võib taandada kolmeks kriitiliseks funktsiooniks, et toetada ja võimaldada sõjaväe tõhusat tegevust nii rahu-, kriisi- kui ka konfliktiolukorras: 1) valitsuse ja valitsemise toimepidevus; 2) elutäht-
sate teenuste tagamine; 3) tsiviilsektori toetus sõjalisele sektorile.
Kerksuse põhinõuded on liitlastele soovituslikud, kuid NATO ametkond hindab neid korrapäraselt koos alliansi võime-eesmärkide planeerimise ja täitmise protsessiga nii kirjalike küsimustike abil kui ka liitlasriikide külastuste ja kohtumiste käigus. Hindamise tulemused peegelduvad NATO kerksushinnangutes, mille on vastu võtnud alliansi kaitseministrid aastatel 2016, 2018, 2020 ja 2022. Igas hinnangus on käsitletud neid aspekte, mis on hästi, kuid veelgi enam pööratakse tähelepanu strateegilistele haavatavustele, süsteemsetele probleemidele ja kriitilistele sõltuvustele, mis võivad ohtu seada NATO põhiülesannete täitmise. Need hinnangud ei ole avalikult kättesaadavad, kuid on kõigile asjaomastele poliitikutele, ametnikele ja kaitseväelastele juhiseks edasise töö ühisel kavandamisel ja elluviimisel. Üks väga oluline täiendav tähelepanek, mida liitlased on rõhutanud, on see, et kerksus nõuab kogu ühiskonna osalust – iga kodaniku, pereliikme, ettevõtja, omavalitsuse ja riigiasutuse mõistmist, et oma riigikaitse on tervik ja kõigil on selles oma roll. Tsiteerin siinkohal NATO peasekretäri Jens Stoltenbergi: „Ei piisa ainult tugevatest sõjavägedest, meil on vaja ka tugevaid ühiskondi.“8
ET KAITSELIIN EI KATKEKS
Viimane NATO kerksushinnang sai valmis alles äsja, 12.–13. oktoobril toimunud kaitseministrite kohtumiseks. Selle tulemusi, järeldusi ja soovitusi vaagivad üksikasjalikumalt liitlasriikide kerksuse eest vastutavad kõrgemad ametiisikud, kes NATO peasekretäri ettepanekul kogunevad Brüsselisse esmakordselt käesoleva aasta novembris. Kuna ühegi liitlasriigi valitsuskabinetis kerksusministri ametikohta ei ole, samuti on erinevalt jaotatud vastutused ministeeriumide vahel, esindab liitlasriike sellel kohtumisel kas kaitse-, sise- või justiitsministeeriumis, valitsuskantseleis või riiklikus julgeolekunõukogus kerksuse eest poliitiliselt vastutav kõrge ametiisik. Eesmärk on aga kõigil üks – et esimene ja viimane kaitseliin kunagi ei katkeks. Järgmised sammud selle kaitseliini tugevdamiseks on kindlasti tulemas.
VIITED:
1 Miil, T. Hübriidsõda, NATO artikkel 3 ja Eesti laiapindne riigikaitse. Kaitse Kodu! 3/2022.
2 Eesti Keele Instituut. Sõjandussõnade võistlus 2014. [Online] https://eki.ee/ teatmik/sojandussonade-voistlus-2014/
3 NATO strateegiline kontseptsioon. 2022. [Online] https://vm.ee/alliansistrateegiline-kontseptsioon
4 Põhja-Atlandi lepingu artikkel 3: Lepingu eesmärkide paremaks saavutamiseks säilitavad ja arendavad lepinguosalised eraldi ja ühiselt, pidevalt ja tulemuslikult end arendades ning üksteist aidates oma individuaalset ja kollektiivset võimekust osutada vastupanu relvastatud rünnakule.
5 Commitment to enhance resilience. 2016. [Online] https://www.nato.int/cps/en/ natohq/official_texts_133180.htm
6 Strengthened resilience commitment. 2021. [Online] https://www.nato.int/cps/en/ natohq/official_texts_185340.htm
7 NATO kerksuse põhinõuded: 1) valitsuse toimepidevuse ja kriitiliste valitsemisteenuste tagamine; 2) energia varustuskindluse tagamine; 3) võime hallata inimeste massilist liikumist; 4) toidu ja vee varustuskindluse tagamine; 5) võime tegeleda massiliste kannatanutega ja ohjata suuri tervisekriise; 6) side- ja infosüsteemide toimepidevus; 7) transpordivõrkude toimepidavus.
8 Stoltenberg, J. 2021. [Online]. https://www.nato.int/cps/fr/natohq/ opinions_189089.htm
NELI AASTAT TOOmPEA AKADEEmIAT
Viis aastat ja kolmkümmend loengut tagasi sündis Kaitseliidu Tallinna maleva Toompea malevkonna juurde Toompea akadeemia. Mitte tühjalt kohalt, vaid, nagu asjaosalised mäletavad, arutelust.
Tekst: kapten ILMAR RAAG , Toompea malevkond
Nimelt arutasid riigiteenistuse taustaga Toompea kaitseliitlased, et igatsevad taga oma ametkondade briifinguid. Näiteks kaitseväe kõrgemates staapides tehakse regulaarselt ettekandeid julgeolekuolukorra kohta. Ka rahuajal. Tarvidus nende järele on ilmne, sest tegeledes oma kitsal erialal näiteks väljaõppe või personaliga, on väga raske saada ekspertide tasemel ülevaadet. Tunnistagem, et tavalisest ajakirjandusest seda ei saa. Ametkondlikud briifid on tekstid, kus ei üritata kellelegi meeldida ega ära panna, tähtsad on vaid faktid ja analüüs.
Sealt edasi läks jutt sellele, et tavaline kaitseliitlane on tihti väga intelligentne inimene, aga Kaitseliidu rutiin ei näe ette talle suurema pildi kohta selgituste andmist. Kuid võitleja, kes ei mõista kõrgema juhtkonna otsuseid, kaotab kiiresti motivatsiooni.
Sealtsamast sündiski otsus alustada loengutega, et anda kaitseliitlastele parimal võimalikul tasemel infot meie teemade kohta.
KOHE ASJA JUURDE
Nii oligi üks esimestest loengutest Kaitseväe luurekeskuse analüüs Venemaa Föderatsiooni sõjaväe võimaliku taktika kohta Eesti maastikul.
Väga paljudele oli see loeng otse ilmutuslik, sest üsna konkreetsete faktide najal seletati, kuidas Eesti maastik võimaldaks Vene sõjamasinaga võidelda ja millised on meie nõrgemad kohad, mida tuleb kompenseerida.
Selle loenguga seati üles latt, mille alt ei sobinud edaspidi läbi joosta, vaid tuli üle hüpata. Sisuliselt tähendas see taotlust, et Toompea akadeemia loengud oleksid vähemalt Kaitseväe Akadeemia tasemel, kui mitte paremad.
Kui samal sügisel kõneles veel Eesti juhtiva droonitootja Threod esindaja droonide kasutamisest tänapäeva lahinguväljal, sai selgeks ka Toompea malevkonna ja Tallinna maleva eripära. Tallinnas on paratamatult koos palju oma ala asjatundjaid ja nende hulgast on lihtsam leida häid lektoreid kui mõnes väiksemas Eesti linnas. Toompea malevkonnas on üle 700 liikme, kellest umbes 100 töötavad igapäevaselt riigikaitselistel kohtadel ja omavad seega head ülevaadet laiast teemaringist.
Niisamuti on malevkonnas kaks kompaniid, mille õppused on teinekord väga eriilmelised, ja see on pakkunud samuti proovikive. Näiteks osalesid kaitseliitlased üha tihedamalt õppustel koos liitlastega ning üks Taani ohvitser käis akadeemias rääkimas taanlaste soomuskompanii doktriinist ja võimetest. Üks taanlaste tookordne väide puudutas ka Eestis kasutusel olevat jalaväe lahingumasinat CV90, mil-
le kohta taanlased enesekindlalt arvasid, et kohtumisest Vene BMP-2 või isegi BMP-3ga tuleks CV90 välja võitjana. Seda tänu parematele radaritele ja elektroonikale, mis tagab CV90 meeskonnale parema olukorrateadlikkuse ja seega suudavad nad esimesena reageerida.
Teisalt osutas nende taktika tõsiasjale, et kui eestlased ja taanlased peaksid sõdima kõrvuti, siis tekiks probleem kaitseliitlaste oluliselt väiksema mobiilsusega.
INNOVATSIOONIALLIKAS
Toompea akadeemia on kantud ka filosoofiast, et Kaitseliit võib olla innovatsiooniallikaks. Puutudes pidevalt kokku spetsiifiliste olukordadega, võtavad kaitseliitlased tihti appi lihtsaid, terve mõistuse pakutud lahendusi. Üks peamisi arusaamu seisneb selles, et tähtis on suurendada kaitseliitlase individuaalset efektiivsust. Kui mingi varustuselement takistab kaitseliitlasel tema füüsilise eripära tõttu ülesande täitmist, tuleb varustuselementi muuta. Nii näeme õppustel, kuidas paljud kaitseliitlased on oma varustust oluliselt modifitseerinud.
Akadeemia vaates tähendab see aga, et ideaalis tunneb kaitseliitlane oma varustuse võimalusi laiemalt kui et lihtsalt saabas pigistab või kõrvatroppidega ei kuule. Seetõttu pälvisid suurt huvi Raul Volke loeng isikukaitsevahenditest ning Gerri Kala loeng sisuliselt kaitseprillidest ja kõrvaklappidest.
Sealt samm edasi puudutab teemadering Kaitseliidu ülesannete spetsiifikat võrreldes Kaitseväe omadega. Nimelt tõstetakse Kaitseliit vähemalt teoorias PPA toetuseks jalule juba hübriidkriisi faasis. Nii käiski kriisireguleerimise ekspert Toomas Malva rääkimas PPA missioonidest rändekriiside valguses.
Hübriidsõja eripäraks on olulised piirangud jõu või sunni kasutamisel. Niisamuti tähendab see tunduvalt tihedamat suhtlemist tsiviilelanikkonnaga. Kui kriisi laienemine suudetakse selles faasis ära hoida, ei pruugi täismahus sõda järgnedagi. Nendel teemadel tehti algust mässutõrje teooria ja ajalooga, millest on rääkinud Ivo Juurvee ja Ilmar Raag.
Kui teoreetilises stsenaariumis peame olema valmis oma riiki stabiliseerima vastavalt mässutõrje õppetundidele, siis peame samas olema valmis ka vastupanuks tingimustes, kus Eesti võib olla ajutiselt okupeeritud. Sellele teemale keskendus Eerik-Niiles Kross oma loengus „NKVD meetoditest mässutõrjes“, puudutades tugevasti ka seda, millega pidid arvestama metsavennad.
Seejärel oli juba meil enne Ukraina sõja praegust kuuma faasi õppida Ukraina kogemustest. Lektoriteks olid nii Andrus Rumm MTÜ Vaba Ukraina esindajana kui ka külalislektor Pavel Netesov Ukrainast, kes rääkis Debaltsevo lahingust 2015. aasta jaanuaris.
Kaitseliitlaste innovatsiooni innustamise näiteks oli Soome erukolonel Mika Hyytiäise loeng „Miinid Soome tavatu sõja teoorias“. On huvitav, et mitmed tema 2018.
aastal välja öeldud mõtted on praegu kasutusel Ukrainas. Üks tookordsetest ideedest oli näiteks seotud parvlemisega: kasutada suurt hulka odavaid droone selleks, et mingit piirkonda mineerida.
MAJA REEGLID
Kuuldes meie teemasid, on paljud kaitseliitlased üle Eesti soovinud saada loengumaterjale, aga siin põrkame aeg-ajalt kokku piirangute reaalsusega. Näiteks kui kindralmajor Neeme Väli käis rääkimas NATO toimimise loogikast või staabiveebel Siim Toomik Kaitseväe võimete ja hangete planeerimisest, pidime muidugi arvestama, et riigisaladusi seal ei lobiseta. Samas piirasime aeg-ajalt teadlikult auditooriumi ainult kaitseliitlastega, et lektorid ei peaks end liiga puiselt väljendama.
Vaikimisi kehtib Chatham House’i reegel, mis tähendab, et loengul kuuldut ei tohi avalikult tsiteerida. Selle reegli järgimine eeldab, et me usaldame oma kuulajaid. Probleem on muidugi laiem. Ühest küljest soovitakse ka Kaitseväes, et oleksime kõik võrdselt olukorrast teadlikud, ent teisest küljest muutub informatsioon kiiresti salajaseks.
Usun, et meie lektorid on üpris osavasti suutnud laveerida selles vees, kus ei räägita riigisaladusi, aga samas öeldakse tunduvalt rohkem kui mõnes ajaleheartiklis. Näiteks Eerik Heldna, kes rääkis organiseeritud kuritegevusest ja hübriidsõjast, vastas mõnele küsimusele kapo kohta lihtsalt naeratades: „Seda ma ei kommenteeri.“ Tema sõnum oli sellest hoolimata selge: korruptsioon tekitab paratamatult olukorra, mida vastane on tihti värbamiseks ära kasutanud. Korruptsioon ei ole mingil juhul ainult kodumaist valitsemist nüristav nähtus.
2020. aastal, COVID-19 liikumispiirangute ajal toimusid mitmed Toompea akadeemia loengud veebis, mis omal viisil laiendas osalejate arvu. Alustada võidi 30 kuulajaga, aga sõltuvalt teemast on jõutud ka 120 inimeseni. Sealt edasi tuli loogilise arenguna osa loengute salvestamine Youtube’i. Näiteks Raul Volke loengut on seal vaadanud 180 inimest.
Niisamuti toimib 2019. aastast koostöö Tallinna Ülikooliga, kes on meile andnud loengusaale ja samas oleme ise hea meelega kutsunud üliõpilasi oma loengutesse. Umbes samast ajast kureerib loengute toimumist nooremseersant Rene Toomas.
Tallinna Ülikoolil on soov, et tulevikus saaks loengud siduda riigikaitseõpetaja või mõne muu ühiskonnateaduste instituudi erialaga. Ja teistpidi – 2019. aastast alates on keskmiselt iga Tallinna Ülikoolis toimunud loengu kohta täitnud üks inimene avalduse Toompea malevkonnaga liitumiseks.
On kindel, et akadeemia jätkub. Mitmed loengud võiksid tulla ka kordamisele, sest viimase 3–4 aastaga on väga palju muutunud. Igal juhul on üldine loogika lihtne –mida laiem on kogu ühiskonna arusaamine kriisidest ja sõdadest, seda võimalikum on laiapindne vastupanu vastasele.
Kuidas sõdida taanlastega – Taani kaitseväe ohvitser
Organiseeritud kuritegevus ja hübriidsõda – Eerik Heldna
Miinid Soome tavatu sõja teoorias – Soome kaitseväe erukolonel Mika Hyytiäinen
Mässutõrje teooria ja Lääne missioonide praktika –kapten Ilmar Raag
Ukraina õppetunnid „põllult“ – Andrus Rumm, MTÜ Vaba Ukraina
Infooperatsioonid – kapten Ilmar Raag
Kaitseliidu roll ja tulevik – kolonel Riho Ühtegi
EKV võimete ja hangete planeerimine – staabiveebel Siim Toomik
Tuumarelvade uus põlvkond ja Eesti kaitsmine –Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse direktor Sven Sakkov
Debaltsevo lahing, kaasaegse sõja aspektid – Ukraina sõjaväelane Pavel Netesov 12. Relvakonflikti areng ja eripärad Ukraina kohtumiste põhjal – kapten Ilmar Raag 13. Venemaa sõjalised ja poliitilised eesmärgid Balti riikides – Eesti Välispoliitika Instituudi teadur James Sherr 14. NATO toimimise loogika – kindralmajor Neeme Väli 15. NKVD meetodid mässutõrjes – Eerik-Niiles Kross 16. Konfliktide faasid ja meie võimalused – kapten Ilmar Raag 17. Kuidas ühildada situatsiooniteadlikkus kuulmiskaitsega ning sidevahenditega? – ohutuse ja sidevahendite spetsialist Gerri Kala 18. Vaade Ukraina seest – Toomas Niinemäe 19. Mehitamata süsteemid ja konfliktid – kolonel Sten Allik 20. Riigipööre kui hübriidsõja element – Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur dr Ivo Juurvee 21. Rändekriis – PPA kriisireguleerimise ekspert Toomas Malva 22. Kas vastase käitumine on prognoositav? – major Andrei Slabovitš
Infosõda kui hübriidsõja instrument – Kaitseväe Akadeemia vanemteadur Voldemar Sazonov
Sõjakonflikti elu ja olu – kolonel Margus Koplimägi
Sõda Ukrainas: esmased õppetunnid ja arengustsenaariumid – major Andrei Slabovitš
Sõjameditsiin konfliktikoldes – dr Tiit Meren
Üksikvõitleja isikukaitsevahendid – eritehnika ja -vahendite spetsialist Raul Volke 28. Eesti Kaitseväe missioonid Malis. Ei võit ega kaotus – kapten Ilmar Raag
Parameediku tähelepanekuid Ukraina sõjast 2022 –Andrus Rumm, MTÜ Vaba Ukraina
Nartsissistid ja tuumarelvad – psühholoogiauuringute projekti teadur Terko Jakobson
Merenduskaugele inimesele võivad kõik sõjalaevad tunduda ühesugused – sihvakate kerejoontega hallid alused, millel on vööris kahur, keskel kõrge mast ja ahtris plats helikopterile. Ometi on iga laev teistest erinev ning selleks, et paremini mõista meresõjapidamist üldiselt, tuleb tunda põhilisi sõjalaeva tüüpe, nii saab üldise aimu laeva omadustest, võimetest ja piirangutest.
Varasematel aegadel kasutati sõjalaevade liigitamiseks näiteks tekkide, mastide, aerupaaride või meeskonnaliikmete arvu, taglase ja purjestuse laadi, laevakahurite arvu ja kaliibrit (või näiteks kahurikuuli kaalu) või soomustamise viisi. Tänapäeval määrab laeva tüübi enamasti selle suurus, tegutsemispiirkond või -ulatus ja taktikalise rakendamise eesmärk. Samas tasub meeles pidada, et erineval ajal ja erinevates piirkondades võis üks ja sama sõna tähendada erinevaid asju ja vastupidi, ning et tihti liigitatakse laevu ühte või teise tüüpi hoopis poliitilistel, vastuluure või isegi ärilistel kaalutlustel, sest ega ühtset ametlikku süsteemi ei ole.
Artikkel annab ülevaate tänapäeval ennekõike NATO ja õhtumaade merevägedes üldtunnustatud sõjalaevatüüpidest. Enne kui asume asja kallale, peab selgitama veel ühte olulist terminit – sõjalaeva klass. Kuna tööstuslikke meetodeid
kasutades on odavam ja igatpidi hõlpsam teha võimalikult sarnaseid asju võimalikult suures koguses, siis sellisel moel ehitatud sõjalaevade jada nimetatakse laevade klassiks ehk sõsarlaevadeks. Sõjalaeva klassi ei tohi segi ajada tsiviil- või kaubalaeva klassifikatsiooniga, mis on seotud hoopis selle ehitusjärelevalve, registreerimisega ja kindlustamisega.
Ümber sõnastades kunagist Eesti mereväe laevastiku ülemat – ilma laevadeta ei ole ka mereväge ning põhilised kombatandid on pealvee sõjalaevad, mis moodustavad enamiku merevägede tuumiku ja põhilise löögijõu. Nende eesmärk on sõdida nii teiste samasuguste pealveelaevade kui ka allveelaevade ja õhusihtmärkide vastu ning tabada ka sihtmärke maismaal. Põhiliste kombatantide hulka ei arvestata reeglina lennukikandjaid, dessantlaevu ja allveelaevu. Tänapäeval ei ole nende nimekiri üldse nii kirju nagu vanasti.
Pealvee sõjalaevad jaotuvad neljaks põhiliseks tüübiks, suuruselt kahanevas järjekorras: ristleja, hävitaja, fregatt, korvett. Artiklisarja avaosas vaatame neist lähemalt esimest, ristlejat.
RISTLEJA – SUURIM JA VÕIMSAM PEALVEELAEVADE TÜÜP
Purjelaevade ajastul nimetati ristlejaks ükskõik millist laeva, mille ülesandeks oli üksinda või väikse väekoondise koosseisus sooritada mereretk eesmärgiga vangistada või hävitada vaenlase kaubalaevu. Tulenevalt sellest pidi ristleja olema eelistatavalt heade meresõiduomadustega ja kiire, kuid mitte tingimata hambuni relvastatud, st „ristlejatena“ kasutati lahingulaevadest väiksemaid aluseid. Ristleja kui eraldi laevatüüp kujunes välja 19. sajandi viimasel kümnendil, selle all mõeldi just „sõjapidamiseks“ (ehk kaubanduse vastaseks) või kaugete kolooniate ja söebaaside turvamiseks ning „lipu näitamiseks“ mõeldud laeva.
Teise maailmasõja ajal oli ristleja erinevate metamorfooside tagajärjel soomustatuselt ja relvastuse tugevuselt üldiselt lahingulaevast järgmine laev. Reeglina oli ristleja lahingulaevast ka kiirem.
Iseseisvalt tegutsedes pidi ristleja kaitsma merekaubateid vastase ristlejate eest (ja vastupidi) või teostama luuret lahingulaevade tarbeks. Üksuses tegutsedes pakkus ristleja ennekõike õhukaitset, toetas maabumisi tulelöökidega pardarelvadest või tegutses suurema üksuse katteks. Ristlejad olid tänu 1920.–30. aastate kokkulepetele (Washingtoni ja Londoni piirangulepped) enamasti kuni 10 000 t veeväljasurvega, kuid mõistagi leidus erandeid. Näiteks lahingulaevadega võrreldavad nn lahinguristlejad või vastupidi, kerged ristlejad. Loomulikult rikkusid piiranguid suuremal või vähemal määral kõik osapooled.
Ristlejate relvastus koosnes tavaliselt keskmise kaliibriga (6–8 tolli) suurtükkidest pealvee- ja maismaasihtmärkide jaoks ning arvukatest kergetest õhutõrjekahuritest. (Liitlaste sõjaaja parim relv oli 40 mm Boforsi kahur, mille järeltulija teenib endiselt kümnetes kaitsejõududes maal ja merel.) Allveelaevavastast relvastust toonastel ristlejatel tavaliselt ei olnud, see-eest oli ristleja üks esimesi laevatüüpe, mida hakati varustama lennukitega, seda just luure eesmärgiks. Suuremate ristlejate kered olid sobilikud ka väiksemateks lennukikandjateks, nõnda ehitatigi mõned neist selleks otstarbeks ümber (näiteks Ameerika Independence- ja Briti Courageous-klassid).
Teine maailmasõda oli ühtlasi lahingulaevade luigelaul, nii sai ristlejast pärast sõda suurim ja võimsam pealveelaevade tüüp, mis on kandunud edasi ka tänapäeva. Kuna esimesed sõjajärgsed raketirelvastuse süsteemid olid mõõdu poolest suured ja rasked, tundus ristleja hea platvorm uuele relvale. Nii tekkisid esimesed raketiristlejad Ameerika, Prantsusmaa, Itaalia ja isegi Madalmaade merevägedes. Siiski selgus, et sõjaaegse suurtükiristleja ümber ehitamine uute relvasüsteemide tarbeks ei ole ideaalne lahendus. Et ehitada laev, mis sobiks radarite, tuumaenergia ja rakettide ajastusse, oli otstarbekam alustada puhtalt lehelt. Kuid selliste laevade jaoks leidus raha ainult külma sõja üliriikidel USA-l ja NSV Liidul, teised pidid leppima väiksemate laevadega. Õnneks võimaldas tehnoloogia areng 1970. aastateks varustada raketirelvastusega ka väiksemaid laevu.
Ristlejad olid piisavalt suured, et mahutada esimese põlvkonna pealveelaevade jaoks mõeldud tuumareaktoreid. Tuumaristlejate võlu seisnes selles, et nad suutsid sõita sama kiiresti ja sama kaua kui uued tuumajõuajamiga lennukikandjad. Maailma esimene tuumajõuajamiga pealvee sõjalaev, Ameerika ristleja USS Long Beach, arvati teenistusse 1961. aasta sügisel ning järgnenud kahekümne aasta jooksul ehitati Ameerika mereväe tarbeks veel kaheksa erinevat tuumaristlejat. Nõukogude Liit võis teise riigina maailmas endale sellist kallist lõbu lubada ja ehitas kokku neli tuumaristlejat. Ometi osutasid tuumaristlejad kulukateks ja tehniliselt keerukateks laevadeks, mistõttu tänapäeval on kõik Ameerika tuumaristlejad maha kantud ja nende järglased põletavad fossiilkütust.
Tänapäeva ristleja on umbes 10 000 t ja suurema veeväljasurvega laev, mis on suuteline hästi toime tulema pealvee-, allvee- ja õhusõjapidamises ning ründama maismaasihtmärke. Lisaks on alus varustatud
kõige vajalikuga sihtjõu staabielemendi toetuseks. Praegu leidub ristlejaid ametlikult ainult Ameerika Ühendriikide ja Venemaa Föderatsiooni merevägede koosseisus, kusjuures viimase omad kõik on NSV Liidu aegne pärand.
12 000 veeväljasurvega Slava-klass on tänapäeva ristleja mõõtu ning tegemist on allveetõrjele spetsialiseerunud Kara-klassi edasiarendusega. Laevade siluett on hästi äratuntav tänu kuueteistkümnele laevatõrjerakettide laskeseadmele välistekil. Tänaseks esindab seda laevaklassi kaks allesjäänud laeva, sest Musta mere laevastiku lipulaev Moskva põles maha ja uppus pärast Ukraina edukat rünnakut tänavu aprillis. Veidi vanemad Kirov-klassi tuumaristlejad olid Nõukogude Liidu mereväe kroonijuveelid, hiiglaslikud 28 000 t veeväljasurvega laevad. Ideoloogiliselt on tegemist tõelise „ristlejaga“, selle erinevusega, et kaubalaevade asemel pidi see jahtima hoopis Ameerika lennukikandja sihtüksusi, mida võimaldas laeva võimas relvastus ja suur autonoomsus tänu tuumajõuajamile. Sellest klassist on samuti alles ainult kaks laeva: Pjotr Velikii, mis teenib Põhjalaevastiku lipulaevana, ja Admiral Nahhimov, mis on remonditehases „moderniseerimisel“ juba viimased 23 aastat. Viimane asjaolu ilmestab, kui lootusetult kallid ja tehniliselt keerulised, kuid siiski ajale jalgu jäänud need laevad on. Kuna Nõukogude Liit ei järginud Läänes kombeks olnud laevade liigitamist, siis ametlikult on Admiral Kuznetsov samuti „lennuvahendeid kandev raskeristleja“, üldiselt peetakse seda siiski lennukikandjaks.
Ameerika mereväes seevastu on 20 võimsat Ticonderogaklassi ristlejat. Laevaklassi kummalist nime võib seletada sellega, et Ameerika ristlejad on nimetatud tähtsate lahingute järgi ja tegemist on Põhja-Ameerika põlisrahva kohanimega. Kuigi mõned nendest laevadest on üle 30 aasta vanad, on tänu USA oluliselt paremale tehnoloogiale ja korrapärasteks uuendusteks eraldatud piisavale rahastamisele tegemist hoopis teisel tasemel riistvaraga. Ticod, nagu neid hellitavalt kutsutakse, oli esimene laevaklass, mida varustati ülivõimsa lahingusüsteemiga Aegis, mille põhiline eesmärk oli kaitsta laevastikku Nõu-
kogude massiivsete õhurünnakute eest. Sellel on piisav arvutusvõime, et hallata sadu õhusihtmärke korraga, ning pideva, 360-kraadise olukorrateadlikkuse tagavad jäigalt laeva kere külge kinnitatud moodsad elektroonilise kiirejuhtimisega radarid. Tänapäeval kasutatakse seda süsteemi kõikides meresõjapidamise valdkondades, sh „kosmosevastases“ tegevuses. Seetõttu on laev võimeline alla laskma nii satelliite kui ka väljaspool Maa atmosfääri lendavaid ballistilisi rakette. Laeval on kokku 122 püststardipesa, mida on sõltuvalt ülesandest võimalik laadida peaaegu kõikide Ameerika mereväes kasutusel olevate raketitüüpidega. Laeva vööris ja ahtris asub 5-tolline kahur – ka rakettide ajastul on laevasuurtükid endiselt tõhus relv. Ometi on nendegi laevade aeg varsti möödas, kuigi nende asendaja on veel lahtine. Lisaks Ticonderoga-klassi laevadele on ameeriklastel kasutusel ka kolm Zumwalt-klassi hävitajat, mida suuruse (16 000 t) ja sensorite järgi võib samuti liigitada ristlejateks. Kahjuks on see laevaklass teatud põhjustel ebaõnnestunud, mistõttu pole sellel mõtet pikemalt peatuda.
Laevu, mis on ristlejad kõige muu kui nime poolest, omavad veel Lõuna-Korea ja Hiina Rahvavabariigi merejõud. Korealaste laevaklassi Sejong the Great esindavad praegu kolm „hävitajat“, mis on nii suuremad kui ka raskemini relvastatud kui Ticonderogad, samuti varustatud Aegis lahingusüsteemiga ning läbisegi kodumaiste ja Ameerika sensorite ja relvadega. Kümnendi lõpuks valmib veel kolm sõsarlaeva, mis ei ole sugugi üllatav, võttes arvesse PõhjaKorea ballistiliste rakettide programmi arengut ja Hiina kõrgel tasemel võimeid. Hiinast rääkides tuleb mainida ka Renhai-klassi hävitajaid, mida oleks samuti paslik nimetada ristlejateks. Tegemist on oletatavalt kuni 13 000 t veeväljasurvega äärmiselt hästi relvastatud modernsete laevadega. Hiljuti avaldatud videod laskeharjutusest kinnitavad pikalt kestnud kahtlusi, et need laevad on varustatud keskmaa ballistiliste pealveetõrjerakettidega, mille sihtmärgiks on mõistagi Ameerika lennukikandjate sihtüksused. Samas nõuab Hiina enda tärkav lennukikandjate jõud võimsat õhukaitset, milleks Renhai-klass on suurepäraselt varustatud. Oletatakse, et Hiina ehitab 16 sellist laeva, millest saab suuruselt teine ristlejate jõud maailmamerel.
JärgnebKäITUDA?
LASTEGA väLISmAAL KUIDAS KrIISI väLTIDA vÕI KrIISI KOrrAL
Kaitse Kodu! kuuendas numbris kirjutasin sellest, kuidas vältida suuremasse kriisi sattumist välismaal ja kuidas kriisi korral käituda. Seekord keskendun nõuannetele, mida on kasulik teada lastega välismaale reisides ja nendega seal viibides. Ühtlasi jagan teisigi näpunäiteid, mis aitavad kaasa, et välisreis mööduks probleemideta.
Tekst: TIINA KALLASMAA , välisministeeriumi konsulaarabi büroo nõunik, NKK Tallinna ringkonna Lääne jsk tegevliige ja Tallinna maleva Lääne mlvk personalipealik
LAPSED KOOS OMA VANEMATEGA
Kõige turvalisem on alaealistel lastel välismaal viibida koos oma vanematega, kes nende eest hoolitsevad ja vastutavad. Siiski tuleb aeg-ajalt ette, et lapsed unustavad kusagile oma passi või ID-kaardi koos raha-, selja- või muu kotiga või pudenevad dokumendid jopetaskust ja viimasel ajal ka nutiseadme kaante vahelt. Sel juhul on abiks, kui dokumendist on varem tehtud pilt ja see on salvestatud telefoni või on lapsevanem selle saatnud oma e-postkasti. Koopia ei asenda küll originaaldokumenti, kuid koopia omamine võib kaasa aidata olukorra kiiremale lahendamisele. Nii mõnigi transpordifirma on nõus dokumendikoopia alusel võtma lapse või täiskasvanu Eesti suunas liikuva sõiduki peale.
Tasub aga silmas pidada, et Euroopa Liidu välispiiri (ei EList välja ega sisse) dokumendikoopia alusel ületada
ei saa. Kui pere on EList väljaspool, siis jääb dokumendi kaotamisel ainsaks võimaluseks taotleda lähimast Eesti saatkonnast, aukonsulaadist või nende puudumisel EL liikmesriigi saatkonnast Eestisse tagasipöördumist võimaldav ajutine reisidokument. Kui dokument kaob poolel teel sihtkohta (näiteks oli plaanis sõita Egiptusse, Türki või Taimaale ja transiitlennujaamas enam passi üles ei leia), peab leppima sellega, et sõit jääb pooleli ja tuleb pöörduda tagasi Eestisse. Seega on vaja passi ja/või IDkaarti hoida hoolikalt ning kõige kindlam on, kui vanem võtab lapse dokumendid enda kätte.
Reisiplaane tehes ja pileteid ostes tasuks kohe pilk heita ka enda ja pereliikmete dokumentide kehtivusajale. See võib säästa hilisemast šokist, kui alles lennujaamas selgub, et mõne pereliikme dokument on kehtivuse kaotanud. Sel juhul katkeb reis plaanitust varem ja ükski vägi ei aita. Parimal juhul saab politsei- ja piirivalveametist taotleda kiirkorras uue passi, kuid sellekski kulub vähemalt kaks tööpäeva ning siis ei pruugi sihtkohta enam lennupileteid saada. Kindlasti maksaksid uued lennu- vm piletid ka tunduvalt rohkem, kui esialgu plaaniti.
LAPSED ÜHE VANEMAGA
Tihti uurivad vanemad, kuidas toimub piiriületus siis, kui neil on lapsega erinevad perekonnanimed või kui välismaale läheb lastega koos ainult üks vanematest.
Juhul, kui teine hooldusõigusega vanem reisile kaasa ei tule, oleks kõige kindlam täpsustada sihtriigi võimudelt (piirivalvelt, saatkonnast jms), kas ja millises vormis peab mittereisiv vanem andma nõusoleku, et alaealine laps võib koos teise vanemaga välisriiki sõita. Nõusoleku näidistekst eesti ja inglise keeles on leitav välisministeeriumi hallatavalt lehelt https://reisitargalt.vm.ee/wp-content/ uploads/2022/09/lapsega_reisimise_nousoleku_naidisvorm.pdf. Erinevate perekonnanimede puhul on abiks, kui võtta kaasa kas lapse ingliskeelne sünnitõend või rahvastikuregistri väljavõte, kus on toodud andmed vanemate kohta. Neid dokumente saab pere küsida elukohajärgsest omavalitsusest.
Võimalik, et piiril ega lennujaamas volitust ega lapsi saatvat isikut üldse ei kontrollitagi, kuid selliste nõuete eesmärk on takistada lapserööve, kus üks vanem viib lapsed välismaale ilma teise nõusolekuta (ja seda juhtub!). Kui mingil põhjusel peaks toimuma tihendatud kontroll ja volitust esitada ei ole, võib sõit jääda pooleli või venima, millega omakorda võib kaasneda tõrkeid kojujõudmisel. Sellisel juhul on ka Eesti riigil väga keeruline peret aidata,
Välisministeerium või asukohariigis olev Eesti saatkond saab välismaal viibivate alaealistega seoses kiiresti reageerida, kui kogu grupp on registreeritud ka välisministeeriumi hallataval lehel https://reisitargalt.vm.ee/registreeri-reis/.
sest välisriigi piirivalve või transpordifirma töösse Eesti saatkond ega välisministeerium sekkuda ei saa. Vanemate nõusolekut kontrollides teeb piirivalve või transpordifirma lihtsalt oma tööd, et ennetada lapseröövi, ja teine riik ei saa asuda nõudma, et otsekohe lubataks reisil olevat vanemat koos lastega liikuda edasi või tagasi Eesti poole. Probleemi peavad lahendama lapsevanemad ise.
Sageli aitab olukorrast välja Eestis viibiva vanema kirjalikult esitatud nõusolek, mis saadetakse kontrolli teostavale ametnikule või firmale. Kõik see võib aga aega võtta ning olukorra lahenedes on lennuk, rong või buss, millega liikuda plaaniti, juba lahkunud. Tuleb soetada uued piletid, teinekord leida välismaal ööbimiskoht jm ebameeldivused. Lihtsam on hoida paberid korras ning enne reisile minekut selgitada välja, kas ja mis vormis volitus on vajalik ilma vanema(te)ta reisimiseks.
LAPSED MUU SAATJAGA – NOORTEJUHI, TREENERI, KLASSIJUHATAJA, VANAVANEMATE, LÄHISUGULASTE, PERETUTTAVATEGA
Selliselt reisides on riske kõige rohkem. Lapsed on küll neile tuttava, kuid siiski kolmanda isiku hoole all ja kui tegemist on grupisõiduga, on ühel saatjal hoolealuseid rohkem kui tavapärasel perereisil.
Kõige tavalisemad probleemid dokumendikaotuse kõrval on õnnetused ja haigestumised, millega võib kaasneda arstiabi vajadus. Siin on äärmiselt oluline, et hooldusõigust omavad vanemad on vormistanud kirjaliku nõusoleku lapse reisimiseks ja märkinud seal ära, kes on lapse eest vastutav saatja. Nii on saatjal õigus ja võimalus kohe pöörduda arsti juurde või haiglasse ja lapsel saada vajalikku abi. Kui selgub, et laps vajab tõsisemat ravi, siis saab haigla kiiresti vanematega ühendust võtta ja ühiselt edasist tegevust planeerida.
Grupisõitude korral (kodutütarde ja noorkotkaste rühmad, klassiekskursioonid, treeninglaagrid, spordi- jt võistlused) soovitame lapsi lähetaval asutusel (noorteorganisatsioonil, tava-, spordi-, huvikoolil) teha omalt poolt laste saatjatele kaasa ametlik ingliskeelne kiri, millele on lisatud grupi nimekiri koos reisijate sünniaegade ja dokumendinumbritega (ID-kaartide või passide numbrid) ning selgitus reisi eesmärgi kohta (kuhu, millal ja miks sõidetakse). Nii on gruppi saatval täiskasvanul võimalik vajadusel asukohariigi võimudele kohe selgitada, kes ja miks seal riigis viibivad, ning küsida vajalikku abi.
Välisministeerium või asukohariigis olev Eesti saatkond saab välismaal viibivate alaealistega seoses kiiresti reageerida, kui kogu grupp on registreeritud ka välisministeeriumi hallataval lehel https://reisitargalt.vm.ee/ registreeri-reis/. Registreerimine tagab, et vajalikud isikuandmed on konsulile või konsulaarosakonna töötajale juba kättesaadavad ja ta saab kohe asuda gruppi saatvat täiskasvanut nõustama. Täpsete andmete puudumise korral kulub kõigepealt aega, et saada selgust, kes konkreetselt missugust abi vajavad ja kus nad asuvad.
Soovime kõigile lastele ja neid saatvatele täiskasvanutele kriisivabalt mööduvaid väljamaasõite!
OSALISEST SÕjAST SAI
EUrOOPA-AASIA SÕDA?
Kogu Venemaa on kus rohkem, kus vähem sõjaolukorras koos kõige sellega kaasnevaga. Poliitkorrektsus, õigemini poliitvaled, millega Kreml oli enda vallutustegevust muule maailmale selgitanud Nõukogude impeeriumi päevist peale, on järsku otsas.
Tekst: TOOMAS ALATALU , politoloog
Nende ridade kirjutamise ajal 20. oktoobril on 24. veebruaril alanud Venemaa sõjaline erioperatsioon viinud sõjaseisukorra kehtestamiseni neljas agressori poolt okupeeritud Ukraina piirkonnas, kraad nõrgema territoriaalkaitse kehtestamiseni Krimmis, Sevastoopolis ja kuues Ukrainaga piirnevas oblastis, veel kraad nõrgema režiimi kehtestamiseni Venemaa keskja lõuna sõjaväeringkonna aladel ning neist veel nõrgema erirežiimi kehtestamisele kõigis Venemaa subjektides.
Tuletan meelde, et oma rünnakut Gruusiale 2008. aastal tituleeris Kreml algusest peale kui „rahule sundimise operatsiooni“, mille olla tinginud vajadus anda vastulöök kallaletungile Venemaa rahusõduritele.
Kallaleminek Ukrainale veebruaris 2014 toimus samuti sõda kuulutamata. Järjekordselt üllatatud NATO-le väideti kaua, et nn rohelised mehikesed polevatki Vene armee, säärast vormi saavat igast külapoest osta, ent sobival hetkel tunnistati tehtu omaks
koguni medaliga „Krimmi tagastamise eest 20. veebruar – 18. märts 2014“.
Samaegselt Ida-Ukrainas vallandatu omaksvõtt sündis lõplikult alles pärast nende alade annekteerimist 30. septembril tõdemusega: nüüd fikseerime sealse sõjaseisu Venemaa Föderatsiooni raames.
SÕJA NIMI Tegelikult polnud see osalise sõja jutt ainult Moskva oma. Seis rahvusvahelistes suhetes – Obama administrat-
sioon USA-s eelistas eemalejäämist, Nord Streamide ehitajad Merkel ja Hollande aga üritasid harjutada Ukrainat Minski lepetega ja muud maailma mõttega teha Venemaale territoriaalseid loovutusi – oli säärane, et Kiiev tegi seda „osalise raseduse“ mängu kaasa.
Igal juhul kuulutati vastusõdimine Ida-Ukrainas 15. aprillil 2014 „terrorismivastaseks operatsiooniks“ (ATO) ja selle toimumisala „tsooniks“ (Zona ATO). Veebruaris 2018 nimetati ATO ümber Ühendatud Jõudude operatsiooniks (Zona OOS) ehk ka Ukraina ise pisendas toimuvat nii ruumiliselt kui sisuliselt ja poliitkorrektne muu maailm aktsepteeris seda.
Mõistagi hellitati lootust, et toimuvat pisendades – ja koguni vastastikku – on kunagi võimalik jõuda kumbagi poolt rahuldava lahenduseni, ent paraku nii ei läinud.
Põhjuseks asjaolu, et suurriikliku positsioneerimise kõrval tuli Washingtonil, Berliinil ja Pariisil kaasa lüüa Venemaa tegevust taunivates aktsioonides – Kremli ettevõetu Euroopas oli enam kui väljakutsuv kogu maailma
rahule ja julgeolekule ning vallandus sanktsioonide poliitika. Selle toime ja ajaline venimine ei saanud Moskvat rahuldada ning pärast presidendivahetust USA-s ja viimase sõjalist lüüasaamist Afganistanis (august 2021) heideti maskid eest – 15. detsembril 2021 sai kogu maailm teada, et Kreml tegeleb hoopiski Venemaa impeeriumi taastamisega ja USA-le pakutakse Euroopa ümberjagamist nii, et NATO loobub oma viimase 25 aasta edusammudest ja Ukraina jääb Venemaa mõjusfääri.
Puhkenud positsioonisõja tipuks kujunes USA jt NATO saadikute lahkumine ja saatkondade sulgemine Kiievis. Eks pärast sõda selgu, kas tegu oli kavala manöövriga või tõesti ei usutud ukrainlaste vastupanuvõimesse. Igal juhul kordus see, millega 1939. aastal sai hakkama üksi jäetud Soome –kogu riik ja rahvas hakkas agressorile vastu, president Zelenskõi osutus enam kui võimekaks sõjajuhiks ja Moskva osaline sõjakäik jooksis kraavi.
Demokraatlik maailm koondus ukrainlaste selja taha ja läks lahti Ukraina varustamine relvadega. Seda
kaheksa aastat varem omaks võetud sõjatandrit arvestades. Kui keegi pidi oma esialgseid kavu muutma, siis oli selleks Venemaa.
DROONIDE MÄNG
Putini ülal kajastatud 19. oktoobri ukaasid lõid sõdimise mõttes selgelt uue seisu. Veebruaris vallandatud suure sõja tandriks oli seni 1100-kilomeetrine rinne Ida-ja Kagu-Ukrainas, ent Venemaa jagas ka regulaarseid õhulööke kogu Ukraina territooriumi pihta, kust iganes sai.
Otsest sõjategevust pole VF enda pinnal toimunud. Küll on toimunud mõned tähelepanu pälvinud diversiooniaktid Venemaa okupeeritud aladel. Neist tuntuim oli plahvatus Krimmi sillal (8. oktoober), mille korraldajad selguvad ilmselt samuti alles pärast sõda.
Täna tuleb tõdeda, et kogu Venemaast on ametlikult saanud Ukraina pinnal käiva sõja osapool ja tagala. Reaalsus, mida viimati püüti eitada mõiste „osaline mobilisatsioon“ kasutamisega (21. september).
Sõjateatri laienemisele lisaks on tul-
nud juurde agressioonis kaasalööjaid. Suureks sõjaks valmistumise päevil ilmusid Venemaa väed teatavasti ka Valgevene pinnale, kust on korduvalt antud õhulööke Ukraina territooriumi pihta, õigustuseks asjaolu, et tegu on liitriigiga.
Venemaa õhurünnakud oktoobris paljastasid aga selle, mida pikalt prognoositi – Moskva raketivarud on selgelt ammendumas, kuid neile on leitud asendus Iraani päritolu droonide näol. Nende kasutamine, tõsi, n-ö valenime all, tuvastati juba septembris ja see tõi kaasa Ukraina ja Iraani suhete teravnemise.
Oktoobri teisel dekaadil toimunud Ukraina energiaallikate masspommitamisel olid need kamikazedeks kutsutud droonid vaat et Venemaa pearelvaks. Selle ametlik eitus tuletab meelde Aserbaidžaani-Armeenia sõda 2020. aastal, kus samuti udutati Türgi toodetud droonide kasutamise üle, kuniks sõja lõpetanud võiduparaaadil Bakuus marssisid Aserbaidžaani vägede järel ka Türgi väeosad!
Droonid on küll säärane sõjariist, mida saab lendu lasta ükskõik kes, ent
nende kasutuselevõtt sõja käigus ja agressori poolt teeb nende omanikest ikkagi agressori kaasosalise.
KOLMAS MAAILMASÕDA?
Asjaolu, et sõjatandri mastaabid on järsult suurenenud, samuti Iraani droonide laialdane kasutamine tõstatavad taas küsimuse, kas tegu on Vene-Ukraina või (kolmanda) maailmasõjaga.
Venemaa ei ründa ju enam üksi! Sõditakse küll vaid Euroopas, kuid sõja põhjustatud sanktsioonide ja vastusanktsioonidega hõlmatud riike ja kompaniisid on kõikidel kontinentidel. Ukrainat toetavad suured rahvusvahelised ühendused alates NATO-st ja Euroopa Liidust, Venemaa on Ukraina abistamise ja sanktsioonide tõttu kuulutanud 52 riiki ebasõbralikeks jne.
Samas on sõda maailmas kaasa toonud olulised geograafilised ja geopoliitilised nihked. Venemaa sõjardite jõhkrus ja üksmeelne toetus „provotseerimata kallaletungi“ ohvrile Ukrainale sünnitas kiiresti kogu Euroopa sõjalis-poliitilise ühinemise (Soome ja Rootsi NATO-sse!). Venemaa aga
oli ja on jäänud üksi ning värskelt päevakorda tõusnud Iraani droonid üksnes rõhutavad seda, et ta on üksi ... Aasias.
Venemaa on viimastel nädalatel mobiliseerinud nn russkii mir’i ehk kaasmaalaskonna välismaal. Euroopa riikides asuvate kaasmaalaste seekordne konverents peeti oktoobris Istanbulis, mis kajastab reaalset olukorda – ükski Euroopa riik ei soovi täna säärast üritust enda pinnale.
Kui veel lisada, et president Putin on sõja päevil käinud Dušanbes ja Aşgabatis (28.–29. juuni), Teheranis (19. juuli), Samarkandis (15.–16. september), Astanas (13–15. oktoober) ja kohtunud kolme Aasia liidriga Vladivostokis (7. september), et lahtine on tema sõit G20 kohtumisele Bali saarel (november), ent rohkem kindel osalus „Venemaa – moslemi maailma“ tippkohtumisel Kuala Lumpuris (kevad 2023), siis on ju Venemaa välispoliitika üle kolinud Aasiasse. Fakt, mida Venemaa välisminister Lavrov üksnes rõhutab. Ehk siis Ukraina-Venemaa sõda on toetajaid riike ja piirkondi silmas pidades muutunud USA/Euroopa-Aasia sõjaks!?
rEALPOLITIK
21. SAjANDIL: mIKS jA KUIDAS
PAKUTAKSE PUTINILE PEHmET mAANDUmIST?
Oleme tunnistajaks Ukraina sõja uuele etapile. Ukrainlaste rünnak Kertši sillale ning sellele järgnenud Venemaa vasturünnakud Kiievi ja teiste Ukraina linnade elektritaristu ja elumajade vastu näitavad, et sõda hoogustub. Ent kui tuliseks tapatalgud lähevad ja kas tulevikus tabab meid tuumasõda?
Tekst: KADRI PAAS , sisejulgeoleku asjatundja
Venemaa agressioon Ukraina vastu on kõigiti rahvusvaheline sõda. Ukraina sõda tuleb peatada, et see ei võtaks selliseid mõõtmeid, mis on ohuks kogu maailmale, mitte ainult Ukrainale. Sellest hoolimata ei saa NATO, täpsemalt selle liikmed, riskida Venemaa otsese ründamisega. Putinil on tuumarelvad, samuti on Venemaa jätkuvalt ÜRO Julgeolekunõukogu alaline liige. Kui Kreml ei saa ukrainlaste käest lahinguväljal otsustavalt peksa, ei lahku Vene armee Ukraina territooriumilt niisama kergelt. Putin tunnistab ainult toorest ja brutaalset jõudu. Selline olukord teeb Ukrainast NATO jaoks ideaalse, kuigi hukkunute arvu poolest väga kuluka kunde.
Igal juhul soovivad nii Venemaa kui lääneriigid, et sõda jääks Ukraina territooriumile ega laieneks mujale Euroopasse. Vähemalt konventsionaalne, nn raske soomuse ja kaevikusõda. Asümmeetriline sõjategevus, sh diplomaatia, sabotaaž, info- ja kognitiivsed relvad jms on ammugi jõudnud Euroopa riikide piiridele ja piiresse.
President Vladimir Putini kalkulatsioon on Ukraina sõja algusest peale põhinenud kahel eeldusel. Esiteks, Vene tuumarelvad hoiavad lääne sõjalise sekkumise ära, sest kardetakse nn kolmandat maailmasõda. Mis on igati õige, sest otsesest sõjalisest sekkumisest on in corpore hoidunud kõik NATO riigid eesotsas Ameerika Ühendriikidega.
Ja teiseks, Euroopa energiasõltuvus Moskvast summutab kõik lääne sanktsioonid. Vaatamata kaheksale sanktsioonide paketile, energiaekspordi piiramise suunatud meetmetele ja Ukraina üleskutsetele kogu tuumakaubandusele embargo kehtestada voolab näiteks Vene tuumakütus jätkuvalt Euroopasse. Ühesõnaga, pikas perspektiivis kasutatakse neid asjaolusid, et sundida Kiievit mingil viisil Putini nõudmistele järele andma.
USA ja tema liitlased on omalt poolt samuti püüdnud konflikti piirata,
tunnistades, et kuigi Kiiev võitleb oma ellujäämise eest iseseisva suveräänse riigina, on lääne esimene poliitiline prioriteet vältida üleüldist sõda Euroopas. Putini sagedane ja räige tuumaähvardus on mõeldud selleks, et tuletada läänele meelde, et nende sekkumine – isegi läänemaailma jätkuv sõjaline toetus Kiievile – ohustab üleilmset julgeolekut.
BIDEN PAKKUS PUTINILE „VÕITU“
Sõja selline raamistamine selgitab pidevaid üleskutseid lahendada konflikt läbirääkimiste abil. Paljude jõupingutused sõja lõpetamiseks, alates Prantsuse presidendist Emmanuel Macronist kuni miljardär Elon Muskini, keskenduvad läbirääkimiste vajadusele. Selle all peetakse silmas Ukraina kompromissi (loe: territooriumi loovutamist) näiteks Krimmi asjus, või loobumist alatiseks plaanist ühineda NATO-ga.
Ameerika Ühendriikide president Joe Biden ütles CNN-is Jake Tapperile antud intervjuus, et Putin „võiks lihtsalt tasahilju lahkuda ja oma positsiooni Venemaal säilitada“, sest on küsitav, kas Putin saaks võimul püsida ilma mingi võiduta. Seejuures arvas Biden, et Putin võiks öelda Vene rahvale, „et Ukraina sõda oli midagi, mida ta pidas mõistlikuks, aga nüüd on ta saavutanud selle, mida ta tahtis, ja on aeg venelased koju tuua“.
Teisisõnu, lääs peaks pakkuma Venemaa presidendile lootusetust olukorrast „väljapääsu“. See tähendaks, et ta saaks sõlmida relvarahu, mis pakuks Venemaale teatavat sõjalist edu Ukrainas. Putin saaks seda oma rahvale näidata ja müüa „võiduna“. Mõnede vaatlejate hinnangul andis Biden mõista, et Putini nn võidu korral taluksid Ameerika Ühendriigid sõjakurjategija võimule jäämist.
21. oktoobril Valge Maja pressikonverentsil kinnitas Biden siiski, et Ameerika Ühendriigid jätkavad järjekindlalt Ukraina abistamist ja toetamist. „Kui Ühendriigid toetavad Ukrainat, toetatakse Ukraina kaudu kogu Euroopat ja NATO-t. Kas arvate, et kui president Putin tegeleb ainult Ukrainaga, on
asi sellega lõppenud? Ei,“ märkis USA president.
Ühendriigid on andnud Ukrainale 17,6 miljardit USA dollarit julgeolekuabi alates hetkest, mil Venemaa tungis 24. veebruaril Ukrainasse. Kuid välisabi võib olla raske jälgida ja eristada raha, mida valitsused on lubanud ja mida nad on tegelikult andnud. Mõne mitteametliku hinnangu järgi on USA toetanud Ukrainat tänavu palju suurema summaga, ligikaudu 40 miljardi dollariga. Samal ajal on Euroopa riigid annetanud Ukrainale hinnanguliselt 29 miljardit eurot ehk üle 28,3 miljardi dollari julgeoleku-, finants- ja humanitaarabi – arvestamata seejuures Ukraina pagulastele antavat täiendavat abi.
Kuigi Bideni sõnad võivad Putinile pakkuda enam-vähem viisaka näoga väljapääsu sõjast, ei ole see midagi sellist, mida Vene isevalitseja kaalub. Putin on nüüdseks Venemaad valitsenud juba 22 aastat. Selle aja jooksul on ta süstemaatiliselt kõrvaldanud Kremli laua äärest igasuguse opositsiooni ja kõik eriarvamused. Seega, ükskõik kui halvasti Kremli „erioperatsioon“ läheb, ei kuula Putin kedagi ja keeldub kaalumast midagi muud kui halvimal juhul osalist edu, mida ta saab nimetada võiduks.
PERVERSNE KINNISIDEE
Ent mis saab edasi? Mis toimub Putini peas? See küsimus presidendi peas toimuva kohta kajab kogu maailmas. Isegi Peking ja New Delhi ei taha, et Kreml kasutaks Ukraina vastu tuumarelva. Lõppude lõpuks võib isegi Putini „piiratud“ esimene löök, nagu president Biden hoiatas, väljuda kontrolli alt ja eskaleeruda Armageddonini.
Viimati kaalus maailm kõige süngemat stsenaariumi tõsiselt Kuuba raketikriisi ajal täpselt 60 aastat tagasi, 1962. aasta oktoobris. Toona leppisid Washingtoni ja Moskva juhid siiski salaja kokku, lepe tuli päevavalgele alles palju hiljem. Ukraina sõda on aga teistsugune. Esiteks näib, et Biden ja Putin – erinevalt John F. Kennedyst ja Nikita Hruštšovist – omavahel ei räägi.
Lääne suurriike sunnib Putinile pehme maandumise variante otsima eeldus, et Putin ei saa enam ise taanduda – Ukrainast taganedes või isegi kaotust tunnistades –, sest ta kaotaks võimu ja võib-olla ka elu. Seetõttu vajab ta lääne abi. See on omamoodi lõks, mis viib teise narratiivini, mille abil ta saaks oma Vene kodupublikule võitu kuulutada ja poliitiliselt ellu jääda.
Mõned eksperdid, näiteks Timothy Snyder Yale'i ülikoolist, peavad lääneriikide kinnisideed Putinile pehmet maandumist pakkuda „sügavalt perversseks“. Putin „ei vaja meie abi reaalses maailmas, et luua venelastele rahustavaid fiktsioone. Ta on seda teinud juba 20 aastat ilma meie abita“, kontrollides Venemaa meediat ja luues virtuaalse reaalsuse, kus tal on alati olemas põgenemistee. Alati, kui asjad ei lähe talle korda, kuulutab ta lihtsalt võitu ja vahetab teemat. Ja venelased teesklevad, et usuvad teda.
Vastuargument Snyderi käsitlusele on see, et Putin võib olla kaotanud kontrolli oma loodud virtuaalse reaalsuse üle. Vene armee on liiga paljudel Ukraina lahinguväljadel liiga piinlikul kombel purustatud, et Putini propagandafiktsioonid oleksid enam usutavad. Kuna Putin on nurka surutud rott, ja seda rohkem kodus kui välismaal, ei näe ta seetõttu muud võimalust kui eskaleerumine.
Ta mobiliseerib sadu tuhandeid reserviste Ukraina sõtta. Ta annekteerib hoolimatult veel neli Ukraina piirkonda ja seejärel avab nende kohal oma tuumavihmavarju. Ta pommitab Ukraina tsiviilelanikke. Ta elavdab sabotaaži ja hübriidsõda NATO riikide sees. See tee, mille Putin on praegu valinud, viib meid kardetavasti lõpuks tuumasõjani juhul, kui suured lääneriigid ei võimalda sõjakurjategijal pehmelt maanduda.
See arutluskäik toob aga esile veel ühe erinevuse Ukraina sõja ja Kuuba raketikriisi vahel. 1962. aastal olid ainsad vastased kaks suurt tuumariiki ja pingete maandamine seisnes ühe salajases möönduses teisele. Vastutasuks selle eest, et Nõukogude Liit tõmbab tuumarelvad Kuubalt välja, viiks USA oma lõhkepead välja Türgist. Tänapäeval seevastu hõlmaksid kõik mõeldavad pingelõdvendused
asju, mis ei kuulu Ameerika Ühendriikidele.
MILLEGA KAUPLEB LÄÄS?
USA juhitud lääs peaks pakkuma Putinile midagi sellist, mida ta on viimase aasta jooksul oma paljudes sõnavõttudes nõudnud. Kõige ilmsemalt oleks see Krimm või teised Ukraina territooriumid, mille Kreml on nüüdseks hõivanud. Kui NATO ütleks Moskvale, et Ukrainat ja Gruusiat ei lubata kunagi alliansiga liituda, leiaks see vähe toetust ka NATO sees ja sellistes riikides nagu Rootsi ja Soome. Kuid välistada ei saa ka teatud tingimuste ja nõudmiste seadmist Venemaa naabruses paiknevate endiste Nõukogude liiduvabariikide, sh Eesti asjus. Kremli russkii mir’i narratiiv käsitleb ju Soomet, Baltimaid ja Poolat põliste ja ajalooliste Vene impeeriumi aladena.
Selline lähenemine sõja lõpetamiseks oleks põhimõtteliselt vigane. Kreml ega Kiiev ei ole huvitatud läbirääkimistest, sest nii Venemaa kui ka Ukraina usuvad, et neil on võitlemisest võita rohkem. Mõlemad pooled on veendunud, et nad suudavad võita. Iseasi, kuidas seda võitu ajaloos defineeritakse.
Ukrainat puudutavaid tehinguid saab teha ainult Kiiev (ja NATO-sse kuuluvate Balti riikide ja Poola jagamisest ei tuleks üldsegi midagi välja). Pärast oma südi vastupanu ja ridamisi saavutatud võite ei ole Ukraina kindlasti nõus sõjakurjategijaga mingisuguseid hämaraid leppeid sõlmima. Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi on korduvalt öelnud, et Ukraina ei nõustu millegi vähemaga kui Venemaa täieliku tagasitõmbumisega oma vallutatud territooriumilt, samuti on paljud läänes vastu igasugustele sõjalistele või rahalistele piirangutele, mida Kiievi suhtes kohaldatakse. Lääs vaevalt saab Kiievit – näiteks relvatarnete piiramisega – survestada kompromissile, mis tähendaks alistumist. Luhansk, Donetsk, Zaporižžja ja/või Herson ei ole Ukraina osad, mille üle saaks kaubelda Biden.
Lääneriikide iga selline järeleandmine tähendaks Putinile tegeliku võidu andmist ja traagilise pretsedendi loomist. Kaitstes ennast, võitleb Ukraina ka suveräänsuse, legitiimsuse, enesemääramise ja demokraatia põhimõte-
te eest, mis on lääne ja rahvusvahelise korra aluseks. Kui lääne suurriigid loobuvad neist põhimõtetest, siis premeeritakse agressiooni ja eriti tuumašantaaži. Misjärel hakkaks Putin planeerima oma järgmist sissetungi, mille suunaks oleksid suure tõenäosusega Baltimaad ja Poola.
Sama loogika järgi ei saa Bideni taotletav pehme maandumine kohustada NATO-t end vähendama või piirama. Putin tahab, et allianss viiks väed välja riikidest, mis kuulusid varem Nõukogude Liitu või Varssavi pakti. Kuid just Eesti, Läti, Leedu ja Poola tunnevad end Putini poolt kõige enam ohustatuna. Need riigid nõuavad oma idarindele rohkem ja tugevamaid sõjalisi garantiisid. Samadel põhjustel tahavad soomlased ja rootslased liituda alliansiga.
Iga NATO järeleandmine tähendaks Putini agressiooni premeerimist. Mis veelgi hullem, see seaks kahtluse alla NATO peamise põhimõtte „üks kõigi, kõik ühe eest“ ehk artikli 5: rünnak ühe vastu on rünnak kõigi vastu, allianss kaitseb iga ruutsentimeetrit oma territooriumist.
Kas lääneriigid võiksid pakkuda Putinile muid kõrvalteid? Raske oleks näha, milliseid. Alates 24. veebruarist kehtestatud sanktsioonide leevendamine ei avalda Putinile ega tema kodumaisele sihtrühmale suuremat muljet. Isegi Ukraina „soomestamine“ ei toimiks. Lääs peaks ikkagi Ukrainat relvastama juhuks, kui Putin kahe aasta pärast uuesti ründab. Pealegi ei usuks venelased sel juhul, et Ukraina on tegelikult neutraalne.
KATASTROOFILINE LAEVADE PÕLETAMINE
Niisiis, sõjakurjategijale ei ole võimalik pakkuda mingit „viisakat“ väljapääsu Ukraina sõjast. Tekkinud olukorras ei ole süüdi Biden ega ükski teine lääne liider. See on hoopis Putini paljude katastroofiliste valearvestuste tagajärg. Ta on oma laevu ükshaaval põletanud, unustades, et ta ei ole Hernan Cortez ja ukrainlased ei ole asteegid. Oleme tagasi külma sõja kõige tumedamates stsenaariumides, mängides mänguteooriat vangide dilemmade ja kana kohta ning andes märku vastastikuse tagatud hävitamise ähvardustest. See on Putini pärand.
Ukraina sõjaline edu ja oma territooriumi järjekindel tagasivõtmine näitavad, et tänu paremale väljaõppele, logistikale, luurele, varustusele ja võitlusmoraalile on sõja käik muutunud. Ent talveks valmistumine, Ukraina elektritaristu ründamine, samuti reservväelaste massiline mobiliseerimine ja korrapärased tuumaähvardused viitavad Moskva veendumusele, et pikemas perspektiivis suudetakse murda Ukraina ja tema lääne toetajate tahe.
Võib-olla veelgi olulisem on aga see, et sõja käsitlemisel jääb tähelepanuta laiem probleem, mida kujutab Putini sissetung Ukrainasse endast tervikuna nii Euroopa julgeolekukorraldusele kui rahvusvahelise süsteemi reeglitele. Lühidalt öeldes ei piirdu probleem ainult Ukraina sõjaga, vaid seisneb selles, et üks maailma suurriik on läinud üle piiri ja loobunud mittesekkumise aluspõhimõtete järgimisest.
Putini Venemaa on täielikult loobunud loogikast, mis on rahvusvahelise julgeolekusüsteemi keskmeks. Seejuures on Kreml teinud seda, kasutades tuumasõjaga ähvardamist oma lähenemisviisi keskse elemendina. Putin on üheselt näidanud, et tema imperialistlikud eesmärgid ei piirdu aladega, mille ta kuulutas hiljuti Venemaaks. Vene impeeriumi eesmärgid ulatuvad
Ukrainasse ja kõikidesse venekeelsetesse enklaavidesse Euroopas, sh Balti riikidesse ja Moldovasse.
Samuti on Venemaa alates 2015. aastast toetanud Bashar al-Assadi Süüria režiimi, võimaldades tal kasutada mürkgaasi oma rahva vastu. Vene sõdurid on Wagneri armeeüksuse kaudu olnud veriselt aktiivsed ka Aafrikas, kus wagnerlaste jõupingutused edendavad Moskva poliitilist mõju ja kaubandushuvisid.
Nii Lähis-Idas kui Aafrikas kasutab Venemaa ära selle, mida Kreml näeb strateegilise vaakumina ja mille on tekitanud Ameerika Ühendriikide kõhklused. Nõudes selgesõnaliselt USA juhitud rahvusvahelise korra lõpetamist, tegutseb Putin alternatiivse plaani järgi muuta rahvusvahelist süsteemi nii, et Venemaa enesekeskse impeeriumi mõju aina enam edeneks.
METSALINE TULEB NÄLGA JÄTTA
Venemaale järeleandmiste tegemine Ukraina arvelt ei aitaks Venemaa imperialistlikke võimupüüdlusi leevendada. Vastupidi, see ainult toidaks metsalist. Euroopa ja rahvusvahelised piirid laiemalt oleksid igavesti avatud ohtlikele ja ootamatutele olukordadele, sest riigikoguski terroristlikuks režiimiks kuulutatud Venemaa Föderatsioon on oma käitumises
ettearvamatu. Seejuures pole oluline, kas Kremli peremehe nimi on Putin või miski muu.
See, kuidas Ukraina sõda lõpeb, on eluliselt oluline väljaspool Ukraina rahvusvaheliselt tunnustatud piire. Venemaa nõue ja eeldus – nn russkii mir’i narratiiv –, et piirkonnad, kus räägitakse vene keelt ja elab laialdane vene diasporaa (nagu nt Eesti), peaksid vaieldamatult olema Venemaa osad, on ilmselge viide Taiwani ja Hiina vahelisele konfliktile. Kui täituks Kremli unelm, poleks rahvusvahelisel kogukonnal moraalset ega sisulist õigust kritiseerida ka Hiina käitumist Taiwaniga.
Veelgi olulisem on aga see, et Putini tuumaähvardused tekitavad küsimusi, milline on tuumarelvade tegelik roll rahvusvahelises julgeolekus. Paljud vaatlejad Jaapanis, Lõuna-Koreas, Taiwanis ja kaugemalgi arvavad, et tuumarelvade omamine on ainus julgeolekugarantii. Kui tuumaohuga vehkimine võimaldab nõrgal armeel okupeerida territooriume ja võita sõdu, siis oleks sel viisil loodud pretsedent äärmiselt ohtlik.
Ent kui Putini ähvarduse või taktikaliste tuumarelvade kasutamisega kaasneks Venemaa kaotus Ukraina sõjas, siis saadetaks rahvusvahelisele kogukonnale signaal, mis vähendaks tuumarelvade sisulist ja moraalset staatust. Kui mitte midagi muud, siis oleks see väärt, et toetada Ukraina võitlust võiduka lõpuni.
KUNST PrOPAGANDA TEENISTUSES
Totalitaarsed ja autoritaarsed režiimid on kogu ajaloo vältel soovinud elanikkonda efektiivselt mõjutada ja oma tahtele allutada. Nende eesmärkide teenistuses on lähiajaloos olnud propaganda – võtete kogum, millega võim sisendab kodanikele enda arusaama tõest.
Tekst: LAURI FREI , Tallinna Linnamuuseumi koguhoidja
Propagandat on kasutanud ka demokraatlikud riigid, ent seda põhiliselt sõjaolukorras, mil kõik ressursid on sõja eesmärkide teenistuses. Selgelt seostub propaganda mõiste totalitaarsete režiimidega: natsliku Saksamaaga, stalinliku NSV Liiduga, maoistliku Hiinaga, käesoleval ajal Põhja-Korea režiimiga.
Mõiste propaganda pärineb 16. sajandi paavstiriigis asutatud katoliikluse levitamise organisatsiooni nimest Sacra congregatio de propaganda fide (usu levitamise püha ühing). Laiemalt tuntuks sai mõiste Esimese maailmasõja ajal seoses sõjas edu saavutamise nimel tehtud pingutustega. Elanikkonna mõjutamiseks viisid sõdivad riigid läbi mitmesuguseid aktsioone, alustades lendlehtede levitamisest ja lõpetades heategevusüritustega sõja tarbeks (need võtted tulevad tuttavad ette ka 2022. aasta Ukraina sõja kontekstis).
Trükikunsti ja massimeediumide arengu ning muude tehniliste edusammude kasutamine propaganda heaks saavutas 20. sajandil haripunkti Teises maailmasõjas. Liitlasjõudude propagandale aitasid jõuliselt kaasa ka majanduslikud meetmed lendliisi süsteemist kuni sõjajärgse Marshalli plaanini välja (Lääs kaotas NSV Liidu
mõjule küll rea Ida-Euroopa riike, ent näiteks kodusõjas vaevlev Kreeka suudeti Nõukogude mõjusfäärist välja tõmmata). Tõenäoliselt ongi propaganda mõjusaim koostoimes majandusliku abiga.
KUNSTNIKUD, KIRJANIKUD, HELILOOJAD
Allpool vaatleme lähemalt kunsti propaganda teenrina ja kunstnike olulisust totalitaarsele režiimile. Keskendume stalinlikule NSV Liidule ja propagandistlikule nõukogude kunstile plakatite näitel.
Nõukogude plakatikunsti on Eesti mäluasutustes talletatud muljetavaldavas koguses, kõige laiahaardelisem on tõenäoliselt Eesti Ajaloomuuseumi plakatikogu.
Propaganda ühe kurikuulsama määratluse on andnud Natsi-Saksamaa võimuladviku tuntumaid figuure Joseph Goebbels: „Propaganda – see on inimeste võitmine selle poole, mida ma pean õigeks.“
Üldjoontes võib sellise hästi mõistetava määratlusega nõustuda. Tõepoolest, võim kasutas propagandat tehes erinevaid viise ja võtteid, et võita võimu alamad selle poole, mida võim pidas õigeks.
Propaganda efektiivseks läbiviimiseks oli vaja mitmete isikute koostööd kutselistest propagandistidest eri kultuurialade esindajateni. Intellektuaalidest teenisid propaganda eesmärke kõige sagedamini kunstnikud, kirjanikud ja heliloojad. Visuaalselt mõjuvaim oli kahtlemata kunstnike panus: maalikunst, skulptuur, graafika, tarbekunst, ka arhitektuur. Sellesse rühma kuulub ka plakatikunst.
Välja kujunesid koguni kunstnikud, kes spetsialiseerusid plakatikunstile ja kelle plakatilooming läks sageli ajalukku.
VÕTTED JA SUUNAD
Nõukogude propagandistlik plakatikunst kujunes välja 1920.–1930. aastatel, olles algusest peale tihedalt seotud uue bolševistliku võimuga. Algusaastate konstruktivistlik stiil
Heino Sampu. 8. märts. Naistepäeva plakat. 1962
(mis saavutas väljapaistvaid tulemusi ka Nõukogude arhitektuuris) asendus 1930. aastail kujutavas kunstis järk-järgult sotsialistliku realismiga (arhitektuuris vastavalt stalinistliku klassitsismiga), mis jäi ainuvalitsevaks stiiliks kuni valitseja Jossif Stalini surmani ja mõneks aastaks selle järel.
Eestisse tulid Nõukogude Liidu kunstivoolud koos uue Nõukogude okupatsiooniga pärast Teist maailmasõda.
Ka Eestis spetsialiseerusid Nõukogude okupatsiooni aastail mitmed noored kunstnikud plakatikunstile, saavutades selles silmapaistvaid tulemusi. Teiste seas näiteks Heino Sampu, Aleksei Viilup, Valentin Vare, Koit Püss või Juho Nikkarinen.
Plakatitel kasutatakse propagandavõtteid, mis on kasutusel ka mujal propagandistlikes teostes. Erinev on vorm, sisu on enamasti sama. Tuntumad propagandavõtted on 1937. aastal USA-s asutatud propagandaanalüüsi instituudi definitsiooni alusel järg-
mised: 1) sildistamine, 2) säravate üldistuste kasutamine, 3) ülekandmine, 4) tunnustamine, 5) kuulajaskonnaga samastumine, 6) kaartide seadmine, 7) karjamentaliteedi kasutamine.
Nõukogude propagandaplakatite teostus tuli küll professionaalsetelt kunstnikelt, ent süžee, kasutatud propagandavõtted ja loosungid võisid pärineda hoopis kutselistelt propagandistidelt, kelle nime teosega seoses ei mainita.
Nõukogude propagandaplakateil käsitletud teemad jagunesid laias laastus kolme rühma: sõjapropaganda, kapitalistliku maailma vastu suunatud propaganda ning siseriikliku tarbimise jaoks mõeldud propaganda ja sotsiaalreklaam.
SÕJAPROPAGANDA
Sõjatemaatika oli Nõukogude plakatikunstis väga oluline juba Vene kodusõja aastail (1918–1920), uuesti sai see aktuaalseks Teise maailmasõja ajal (nõukogulikus kõnepruugis Suur Isamaasõda). Kodusõja ajal oli plakatite käsitluslaad osalt veel traditsioonilisema joonega (nt Wrangeli armee vastasel plakatil), aga peale tungis juba uuem, avangardistlik ja konstruktivistlik kunstilaad.
Sõjapropaganda võimaldas nii Vene kodusõja kui ka Teise maailmasõja ajal esile tõusta mitmetel nimekatel plakatikunstnikel. Tuntud nimedest võib mainida näiteks Viktor Denit, Kukrõnikseid (kunstnike Mihhail Kuprijanovi, Porfiri Krõlovi ja Nikolai Sokolovi ühine pseudonüüm), Lev Samoilovit.
Sõjateemalistel plakateil kasutatakse korraga mitmeid propagandavõtteid, et vaenlast demoniseerida. Levinud on negatiivsete omaduste omistamine (sildistamine), teineteisest sõltumatute mõistete seostamine (ülekandmine) ja karjamentaliteedi kasutamine, et innustada võitlusele vaenlasega.
Kasutatakse ka võrdlust loomadega –näiteks kujutatakse personifitseeritud Saksa riiki linnuna, viidates Saksamaa vapiloomale kotkale. Nõukogude riigi elanikke innustatakse võitlusele sakslaste vastu, õhutades kättemaksu tapetud pereliikmete, purukspommitatud linnade ja laastatud põldude eest.
Lisaks visuaalsele plakatikunstile õhutasid kättemaksu natsidele näiteks kirjanik Ilja Ehrenburgi artiklid. Ka Nõukogude plakateil kasutati oskuslikult sõnamänge. Näiteks kunstnik Viktor Koretski 1945. aastal loodud Berliini vallutama innustaval plakatil seisab lause „Не унесут фашистов ноги –добью врага в его берлоге!“ (Fašiste ei päästa põgenema nende jalad – löön vaenlase puruks tema urus!), mis mängib pealinna Berliini nimega, osutades sellele sõnaga berloga (vene k ’urg’).
Euroopat kujutatakse ühel samuti Viktor Koretski loodud Nõukogude plakatil personifitseeritult naisena, kelle vabastavad ahelaist kolm mõõka, igal mõõgal ühe liitlasriigi lipp –vastavalt USA, Suurbritannia ja NSV Liidu lipud.
VASTANDUMINE LÄÄNELE
Teine teemaring, kapitalistlike riikide kritiseerimine, levis Nõukogude plakateil pärast Teist maailmasõda. Äsjaste liitlaste suhted jahenesid järsult ja see muutus välispoliitikas kajastus peagi Nõukogude plakatikunstis.
Oluliseks sai näidata kapitalistlike riikide majanduse ja poliitilise süsteemi nõrkusi. Sellise sisuga plakatid võimaldasid ühtlasi väga hästi juhtida rahva tähelepanu kõrvale nõukogude süsteemi nõrkadelt kohtadelt.
Kapitalistlikku maailma kritiseerivail plakateil kujutati näiteks erinevaid lääneriike personifitseeritult, omistades neile välissuhetes halbu kavatsusi – reetlikkust, alatust ja ebausaldusväärsust. Vahel võis vastasleeri kriitika plakateil puudutada ka sõdu – näiteks Ameerika Ühendriikide tegevust Korea sõjas, kus NSV Liidu toetatud kommunistlik Korea RDV võitles Ühendriikide toetatud demokraatliku Korea Vabariigi vägedega.
USA oligi vastasleeri juhtriigina Nõukogude plakateil enim kajastatud vastane. Plakateil võrreldi NSV Liitu ja USA-d, väites Nõukogude kodanikele, et: 1) USA-s puudub arvamusvabadus; 2) USA töölisklassi seas on suur töötus; 3) kommunismi toetavad miitingud aetakse laiali; 4) rassi- ja rahvusvähemuste õigusi piiratakse tugevalt.
Osalt pidasid need etteheited paika (näiteks rassi- ja rahvusvähemuste küsimuses), ent erapooletule kõrvalt-
vaatajale oli selge, et kodanike õiguste piiramine oli totalitaarses NSV Liidus palju räigem kui demokraatlikus USA-s.
SOTSIAALPROPAGANDA
Kolmandaks rühmaks Nõukogude propagandas on sotsiaalreklaam ja mitmesugused olmeteemad. Nõukogude ühiskonnas olid mõistagi olulised nõukogude süsteemile iseloomulikud tähtpäevad, nagu oktoobripöörde aastapäev, Nõukogude armee aastapäev, naistepäev, 1. mai ja teised. Tuli ette ka märksa argisemaid teemasid, nagu näiteks turvalisus, liiklusohutus, tuleohutus, võitlus alkoholismiga –need valupunktid olid ühesugused nii sotsialistlikus kui ka kapitalistlikus ühiskonnas.
Eesti kunstnikud olid enne Teist maailmasõda loonud valdavalt reklaamplakateid, ent uue võimu tingimustes muutusid nende ülesanded mõnevõrra teistsuguseks. Tellimuste seas oli ka reklaame, märksa suurema osakaalu omandas aga riiklik propaganda –kõikvõimalikud valimistele kutsuvad plakatid, Eesti NSV aastapäevaplakatid, kommunistlikku parteid ja Vladimir Leninit „reklaamivad“ tööd. Meie kunstnikud saavutasid plakatikunstis häid tulemusi. Näiteks Heino Sampu 1960. aastate modernses kunstikeeles plakatid mõjuvad sisust hoolimata huvipakkuvalt ja on kunstiliselt kõrgel tasemel.
TäIEGA KOLE BÜSS: KOrOBOv TKB-022 Pm
Pärast Teist maailmasõda sai punaarmee uue automaatse vintpüssi, milleks oli legendaarne AK-47. Siis aga hakati otsima relvale väärikat järeltulijat. Vaatame ühte kandidaati lähemalt.
Niisiis olid 1960. aastate alguseks AK-47 ja selle modifitseeritud variant AKM olnud Nõukogude Liidu teenistuses peaaegu 15 aastat. Nende kujundust oli jagatud poole tosina liitlasega, sealhulgas Hiina, Ida-Saksamaa, Ungari ja Egiptusega, kes töökindlast relvast oma versioone tegid.
1960. aastatel arenes aga välja mobiilse sõjapidamise uus etapp, mille käigus liikusid väed vähem jalgsi ning rohkem helikopterite ja soomustransportööride pardal. Et sõjaväelased masinatesse paremini ära mahuksid, otsustaski punaarmee uurida võimalusi lühema standardautomaadi väljatöötamiseks.
SÜNNIST SAATI VEIDER
Kuulutati välja võistlus, kus teiste hulgas osales ka andekas relvadi-
sainer German Korobov. Eelmisel samalaadsel võistlusel oli tema disain alla jäänud Mihhail Kalašnikovi omale, kelle võidutöö oli eelmainitud AK-47.
Tollel võistlusel osales Korobov maailma ühe esimese hästi tehtud bullpup (käepide asub salvest eespool) ründerelvaga, milleks oli TKB-408 (tegelikult tähendab TKB tõlkes „Tuula disainibüroo“, mitte Täiega Kole Büss). Korobovi disain kaotas aga hilisemate ekspertide arvates Kalašnikovi omale ilmselt seetõttu, et nägi veider välja.
Olgugi et Korobov oli pärast lüüasaamist bullpup’i konfiguratsioonis pettunud, ei loobunud ta sellest kontseptsioonist ka järgmisel võistlusel. Vastupidi, selle mehe fantaasia alles sai tõeliselt hoo üles. 1962. aastal kujundas Korobov võistluse tarbeks TKB-022. See relv erines välimuselt
täielikult kõigist teistest kaasaegsetest sõjaväeautomaatidest.
Päästik asus vintpüssi toru all ja vahetult integreeritud salve/püstolikäepideme ees. Sellel oli ka teine täiustatud disainilahendus. Nimelt kasutati vormitud plastmaterjali, mis pidi ideaalselt sobima sõduri käekujuga.
Pealegi otsiti ju võistlusel peaasjalikult võimalikult lühikest relva ning TKB kogupikkus oligi veidi üle 50 cm, millega relv oli oluliselt lühem AKM-ist (81 cm) ja ka AK-47-st (88 cm koos puidust kabaga). Kuigi Korobovi esialgne projekt jälle tagasi lükati, ei jätnud mees jonni ning jätkas oma TKB-022 arendamist.
Aastatel 1962–1968 ehitas ta veel mitu TKB-022 varianti. Üks silmapaist-
vamaid variante oli TKB-022PM nr 1. Salv ja kamber viidi päris püssi tahaotsa, samal ajal kui päästik liikus relva ette.
Sel hetkel oli Korobovi automaatidel ilmselt kogu maailma ründerelvade seas parim torupikkuse ja üldpikkuse suhe. Ebastabiilsest asendist tulistades oli TKB-022PM nr 1 ja TKB-022PM nr 2 täpsus kolm korda parem kui AKM-il.
Päästiku ja salve ebatavalise asukoha tõttu oli sellel tavapärase horisontaalse asendiga võrreldes ebatavaline vertikaalselt liikuv polt. See tähendas ka seda, et polt ei saanud tühja kesta välja tõmmata. Selle asemel konstrueeris Korobov U-kujulise lisajupi, mis tõmbas tühja kesta kambrist välja ja
lükkas seejärel järgmise sisse. Tänu sellisele väljutusmehhanismile oli relvaga võimalik tulistada nii parema kui ka vasaku käe asendist. Nii et tegu oli igatpidi mugavalt kasutatava relvaga.
OMA AJAST EES
Nõukogude Liit aga ei võtnud TKB022-t kunagi kasutusele. Põhjuseks ilmselt taas püssi ebatavaline väljanägemine, mitte selle võimed.
Selline bullpup-relvakuju võeti laialdaselt kasutusele alles 1980. aastatel.
Edukate näidetena võib tuua FN P-90 (sarja „Stargate SG-1“ ikooniline relv), FN F-2000 või Steyr AUG. Viimane oli ühe blondi pahalase relv filmis „Visa hing 1“, kuid Bruce Willise vastu jäi ka sellest vägevast automaadist väheks.
Tänapäeval kasutavad bullpup-tüüpi relvi ka mitme riigi armeed. Näiteks
TKB-022PM
ARVUDES:
variant 1 kaal: 2,8 kg variant 2 kaal: 2,34 kg pikkus: 525 mm padrun: 7,62 x 39 mm tulekiirus: 560 pauku/min salv: 30 padruniga
brittidel on SA80, Belgias ja Sloveenias mainitud FN F-2000 ja ka Vene eriüksused kasutavad erinevaid bullpup-relvi.
TKB-d aga ei võetud toona võib-olla kasutusele uudse plastikmaterjali tõttu. Ilmselt ei peetud seda äärmuslikes ilmastikuoludes piisavalt vastupidavaks. Samuti on võimalik, et TKB ebatavaline vertikaalne polt tekitas nõukogude kõrgemate konstruktorite seas muret. Olenemata põhjustest oli TKB-022 kõigis oma konfiguratsioonides ja variantides kahtlemata oma ajast tublisti ees.
ALLIKAD:
• https://en.wikipedia.org/wiki/TKB-022PM
• http://modernfirearms.net/en/assault-rifles/russiaassault-rifles/korobov-tkb-022-eng/
• https://www.historicalfirearms.info/ post/61236629444/korobov-the-bullpup-rifle-and-thetkb-022-by-the
KUIDAS...
TEHA KILEST NÖÖrI
VAJA LÄHEB: Kilekott Nuga Ajakulu: 15 minutit
Nööri läheb ikka vaja. Tavaliselt kõige enam just siis, kui seda parasjagu käepärast ei ole. Mida siis teha? Siis tuleb nöör valmistada! Näiteks saab täiesti tõhusa ilmastikukindla nööri kilest.
Ehk siis kõigepealt on vaja leida piisav kogus kilet. Näiteks kilest kott on hea algus. Muidugi võib kott kui selline osutuda sama vajalikuks kui nöör. Või isegi vajalikumaks. Sõltuvalt sellest, kas on vaja pigem midagi tassida või siduda.
Aga 24 tunni toiduratsiooniga kilest toidupakk, kui te olete selle juba tühjaks söönud või selles leiduva kraami taskutesse ja seljakotti jaotanud, kõlbab nööri tegemiseks väga hästi. Nii et võtame selle.
Tühi kott teatavasti püsti ei seisa. Ja ei peagi. Laotage see hoopis enda ette horisontaalsele pinnale. Kotisuu enda poole. Nüüd võtke terav nuga ning lõigake koti kaks pikemat serva terve koti pikkuses lahti. Saite, jah? Väga hea. Pange nuga korraks kõrvale. Aga mitte päris ära. Teil läheb seda veel vaja.
Nüüd voltige kott pikkupidi lahti, nõnda et moodustuks selle pinnalaotus. Seejärel võtke uuesti nuga kätte ja lõigake kile ribadeks. Pikkupidi ikka, eks. Ja ribad võiksid olla pöidla, pisematel meestel kahe pöidla laiused.
Saite koti ribadeks lõigatud, jah? Nüüd võite noa ära panna, see pole nööri valmistamise juures enam oluline tööriist.
Küll aga on äärmiselt oluline järgmine etapp. Võtke valmislõigatud riba üks ots ühte, teine teise kätte. Hoidke seda niimoodi, et see teil pihkudest välja ei libiseks. Ning tõmmake järsu liigutusega. Mis juhtus? Nöör läks katki, eksju. „M.O.T.T.“ kraabiks nüüd matemaatikaõpetaja suurte, konarlike ja kriidipuruste tähtedega tahvlile.
Muidugi, sellisest nöörist, mis nõnda sikutades katki läheb, ei ole suuremat
tolku. Ega ka mitte väiksemat. Seega, teil ei ole enam kilekotti, kuid pole ka veel nööri. On lihtsalt hunnik kileribasid. Selle koha peal ei ole enam mõistlik alla anda.
LÄBI SAJANDITE
Mida on mõistlik teha, on asetada kolm riba enda ette lauale, nõnda et need jääksid enam-vähem ühepikkused. Ja siis siduda need kõik ühest otsast tugeva sõlmega kokku. Nüüd sättige tulevase nööri kolm haru pikkupidi enda ette. Sõlm on teie pool ja harud jooksevad teist eemale. Ilusti sirgelt.
Võtke parempoolne haru ja tõstke see üle keskmise. Nõnda, et sellest saab keskmine haru. Seejärel võtke vasakpoolne haru ja voltige see omakorda üle keskmise haru. Jälle parempoolne üle keskmise. Ja siis vasakpoolne ja siis jälle parempoolne. Kirjeldatu on käsitööliste hulgas laialt levinud tehnika, mida tuntakse ka punumisena ja õpetatakse algklassides käsitöötunnis.
Jätkake punumist seni, kuni olete jõudnud kileribade lõppu. Et hoole, armastuse ning mõningate leebemate vandesõnade saatel valminud punutis laiali ei hargneks, siduge ka selle teise otsa sõlm.
Nüüd võtke vastvalminud produkti üks ots ühte, teine teise kätte ja sikutage. Mis juhtus? Mitte midagi. Nöör ei läinud katki. „M.O.T.T.“ kritseldaks matemaatikaõpetaja võidukalt jälle tahvlile. Ühtsuses peitub jõud.
Palju õnne, teil on jupp nööri! Mis omakorda on täpselt sama oluline ja vajalik kui jupp vorsti. Või isegi olulisem, sõltuvalt sellest, kas teil on vaja midagi siduda või on teil kõht kangesti tühi. Siin üks teist ei
asenda. Küll aga võib öelda, et jätkusuutlikkuse aspektist vaadates ei saa vorst kuidagi nööri vastu. Vorst laguneb looduses üsna kiiresti. Kilel aga võtab see sõltuvalt tingimustest 700–1000 aastat. Mõelge, kui rõõmus võib aastal 3020 olla mõni arheoloog, kui leiab teie punutud nööri!
PIIRAMATULT VÕIMALUSI
Kui teil on aga tõsisemate sidumistööde tarvis vaja pikemat nööri, saate ülejäänud ribad täpselt samamoodi nööriks põimida ja jupid omavahel sõlmega ühendada. Või siis ühendada need juba punumise käigus ja punuda kokku pikemaks nööriks.
Nagu on palju võimalusi nööri kasutamiseks, nii on ka palju võimalusi selle punumiseks. Näiteks võib punuda nööri ka kahest kileribast. Samamoodi sõlmite ribad esmalt ühest otsast kokku. Võtate siis need ribad enda suhtes risti sõrmede vahele, nõnda et üks riba jääb teie poole, teine eemale. Seejärel krutite välimist riba pöidlaga neli-viis korda ümber selle telje endast eemale ja tõstate üle endapoolse riba. Seejärel krutite jälle välimist riba pöidlaga ja tõstate üle endapoolse riba. Ning jätkate, kuni kilet jagub. Jällegi –punumine.
Edasijõudnud võivad punuda ka neljast, kuuest või kaheksast ribast nööri. Ehk siis mõneti käib nööri punumine põhimõttel „igaühelt tema võimaluste järgi ja igaühele tema vajaduste järgi“. Aga sellest põhimõttest koolis enam ei räägita. Ei matemaatika-, käsitööega mõnes muus tunnis.
Nüüd, kui te oskate juba kotist nööri teha, oleks tore teada sedagi, kuidas nöörist omakorda kott meisterdada. Aga sellest võib-olla mõni teine kord. Head punumist, head sidumist!
ESmAABI
mArSIB TäHTEDE järGI
Seekord tutvume lahinguvälja esmaabis (LEA) kasutatavate lühendite sisuga, mille tähendust mõista ja selle põhjal käituda osata on kõikidele võitlejatele kriitiliselt tähtis.
Tekst: HEIKKI KIROTAR , meditsiinilise rakenduskõrgharidusega kaitseliitlane
Alustame cABCDE-st arenenud MARCH lühendite võrdlemisest. Seejärel MASCAL ehk suure hulga kannatanutega olukord, kus kannatanute hulk ületab meditsiinisüsteemi võimekuse. Lõpetuseks PFC ehk pikaajaline vigastatu eest hoolitsemine välitingimustes mõne ööpäeva jooksul. Seda kõike Kaitseliidu tavalises tegevuses HLT ehk hajutatud lahingutegevuses, kus kirjutan nende lühendite sisu lihtsustatuna tähtede kaupa eesti keeles lahti. Kui cABCDE on pigem rahulikus olukorras esmaabi andmiseks kuni kiirabi saabumiseni, siis armeedes soositakse juba aastaid MARCH-i, mis sobib paremini raske või eluohtliku traumaga inimese abistamiseks välitingimustes.
cABCDE VÕI MARCH?
Sarnased, kuid samas erinevad. Mõlemad on ingliskeelsed LEA protokollid ehk vigastatu kontrollimise ja abi andmise juhtnöörid. Kõikide LEA lühendite eesmärk on aidata abi andja(te)l reaalses olukorras, kui on surmahirm, pime, veri, soolikad ja pulss kolmsada, paremini meenutada, mida ja mis järjekorras on vaja teha. M, A ja R toimuvad suhteliselt kiiresti pärast vigastuse tekkimist, ja need on Care Under Fire (CUF) ehk esmaabi tule all. Kannatanu peab esmajärjekorras ise varjuma ja võimalusel vastu tulistama ning vajadusel peatama eluohtlikku verejooksu isiklikku meditsiinikomplekti kuuluva žgutiga. Samal ajal püüab tema jagu suruda vastast tulega maha, et tekiks võimalus kannatanu juurde minna, sest kuulirahe alla ronivad ainult hullumeelsed.
C ja M – eluohtlik verekaotus. Täiskasvanud inimesel on mitu liitrit verd, umbes 8% kehakaalust, 80-kilosel 6,5 liitrit. Ohtlikku verekaotust võib väljendada mitme näitajaga, valime siia 150 milliliitrit minutis ehk liiter 6–7 minutiga. Kui nõristada näiteks liitrine ketšupipudel tasakesi 6–7 minutiga tühjaks, siis on see suhteliselt hale nire. Organism suudab kohaneda kuni 15% ehk ühe liitri vere kaotusega, mis selle näite puhul tekib esimese 6–7 minuti jooksul. Kui seda ei suudeta peatada, siis 14. minutiks on verekaotus 30% ehk paar liitrit ja inimene šokis. 21. minutiks on kaotatud ligi pool verest ehk kolm
liitrit ja inimene surnud. Tegelikult võib inimene kaotada verekaotusest teadvuse ka palju kiiremini, käehaava puhul 5–6 ja jalahaava korral 2–3 minutiga. Sellepärast tulebki abistades esmajärjekorras leida ja sulgeda verejooksud, alles seejärel tegeleda hingamisteedega. Kui väiksema verejooksu sulgeb žgutiga ja hiljem asendab rõhksidemega, on kõik hästi. Vastupidi on halvasti. Raske trauma saanud inimene õnneks esimestel minutitel valu ei tunne, seega on ka raskesti vigastatu võimeline tegutsema. Ukrainlased tahavad võtta lahingusse kaasa 4 žgutti iga võitleja kohta, sest kui pimedas tuleb tabamus ja ei ole võimalik kindlaks teha, kustkohast parasjagu verd välja voolab, tõmmatakse ennetav žgutt igale jäsemele võimalikult kõrgele ja kannatanu evakueeritakse ohutumasse kohta, siis vaatab, mis edasi saab. Korralikult kinni tõmmatud žgutt on väga valus, mitte mingil juhul ei tohi seda lõdvemaks lasta enne evakueerimist. Žgutt peab siis, kui verejooks lõpeb ja žgutist allapool ei ole pulssi tunda, vahel on ühele jäsemele vaja ka mitut žgutti. Kirsina tordil on võimalik ka sisemine verejooks koljus, kopsus või kõhus, kuid nende pärast ei pea lahinguväljal väga muretsema, sest võimalusi nende peatamiseks pigem käeulatuses ei ole.
A – hingamisteede kontroll ja lahti hoidmine järgneb kohe, kui verejooks on peatatud. Kui inimene hingab normaalselt, siis on hingamisteed lahti, seda õnne ei pruugi kauaks jätkuda. Kui hingab imelikult, tuleb otsida hapnikupuuduse põhjust ja see võimalusel kõrvaldada. Välitingimustes hapnikuballoone ei ole, seega ei ole vaja meelde jätta, mitu liitrit minutis tuleb anda. Kõikidel võitlejatel peab isiklikus elupäästva esmaabi komplektis (IFAK) olema nasofarüngeaaltoru (NPA), selline paarikümne sentimeetri pikkune 6–8 mm läbimõõduga pehme voolikujupp, mida on mõnus ninaauku toppida, et õhk ikkagi paremini läbi käiks, isegi kui teadvus hakkab kaduma. Nasotoru paigaldamist on mõistlik eelnevalt treenida ja otsida endale sobivaim suurus. NPA läheb ninaauku paremini libestatuna. Kallimates pakendites on kaasa pandud ka libesti, selle puudumisel sobib käeulatuses olev vesine geel, kreem või vesi. NPA-d on vaja
sellepärast, et teadvuse kadumisel lõdvestuvad lõualihased, mis võimaldab seliti lamava inimese keelel vajuda hingamisteede ette. Sealt ka soovitus panna kannatanu võimalusel turvalisse külgasendisse.
B ja R – selle tähe juures otsitakse rindkerevigastusi ja tegeldakse nendega. Terve inimese pleuraõõnes on kopsude võimalikult täieliku täitumise abistamiseks väike alarõhk. Kui õhk pääseb pleuraõõnde läbi augu rindkeres, siis õhk küll siseneb pleuraõõnde, kuid ei välju sealt ja pidevalt sisse hingates tekib ventiilpingeline õhkrind, mis on eluohtlik seisund, sest kokkuvajunud kops surub südamele ja tervele kopsule. IFAK-ist võib vaja minna rindkereplaastreid rindkerehaava sulgemiseks ning õhkrinna likvideerimise nõela TPAK, mis on 8 sentimeetrit pikk ja 2 mm jäme koos selle ümber oleva pehme toruga, mis torgatakse õigesse kohta ribide vahele ning lastakse üleliigne õhurõhk välja. Veenisisese kanüüli nõel ei ole piisavalt pikk, välja arvatud hemodialüüsi jaoks tarvitatav. Kallimaid rindkereplaastreid müüakse paarikaupa, sest tihtipeale on kopsus nii sisenemis- kui väljumisava, ja need on ehitatud nii, et õhk pääseb küll välja, kuid mitte sisse. Rindkereplaastri puudumisel võib rindkerevigastuse katta käepärase õhukindla materjaliga, näiteks suurema plaastri või kiletükiga, mis tuleb kinnitada, jättes kopsust õhu väljapäästmiseks ühe serva lahti.
ALGAB TACTICAL FIELD CARE (TFC) EHK ESMAABI TAKTIKALISES OLUKORRAS
Kannatanu on evakueeritud esimese mõistliku varje taha, jagu on ringkaitses ja kannatanul on võimalus lähemalt tutvuda jao sanitari või rühma parameediku külmade kätega. Varustuseks vigastatu IFAK, tegelikult ikka MK1 või enne seda olnud rõhksidemerull ning heal juhul laskursanitar MK2 paunakesega. Taktikaline olukord on HLT ja rühma parameedik istub kusagil eemal rühmavanema läheduses. Kompanii sidumispunkt on veel palju kaugemal. Vigastatu tuleb pealaest varbaotsani hoolikalt üle vaadata ja katsuda kõikide vigastuste leidmiseks, otsustada, mida saab edasi teha, ning valmistada vigastatu ette edasiseks transpordiks.
C – tsirkulatsiooni ehk vereringe kontroll, sest veri viib kudedesse hapnikku ja toitaineid, ilma milleta elu ei ole. Verekaotusest tulenev vereringe halvenemine on üks peamisi šoki põhjuseid. Vanamoodsalt soovitati hakata kontrollima vererõhku ja pulssi ning periferaalsete kapillaaride ehk jäsemetel asuvate pisikeste veresoonte täitumise kiirust ja anda veenikanüüli kaudu kiiresti pool liitrit 0,9% keedusoola lahust. Seda kõike oktoobri lõpus kolmekraadise välistemperatuuriga metsas meetrisügavuses kraavis?
Inglise keeles kõlab täht C nagu see ehk ’vaata’. See on võimalus vigastatu seisundit hinnata, vajadusel eelnenud tegevusi parandada ja teha järgmisi liigutusi. Kui žgutt on peal, siis kas see peab või on vaja pingutada või panna teine mõni sentimeeter kõrgemale otse nahale? Kui žgutt on peal, siis kas seda on tegelikult vaja, ehk piisab rõhksidemest või plaastrist? Kas žgutile on märgitud selle panemise aeg? Kas vigastuse tekkimise viis võis tekitada vaagnapiirkonna vigastuse ja vaagen on vaja stabiliseerida? Vaagnalahast on võimalik asendada, pingutades lahingurakmete vöö vaagna ümber. Kas vigastatul on verekaotusest tekkinud šoki tunnused või teadvuse hämardumine ilma ajuvigastuseta? Kas on vaja panna veenikanüül? Kas on vaja ja mõistlik anda TXA-d ehk traneksaamhapet suu kaudu või soonde verejooksu pidurdamiseks? Kas on vaja ja võimalik teha vereülekanne? Kas verekaotus on üldse vigastatu sümptomite põhjuseks?
Kindlasti tuleb nüüd kohe taskust välja võtta pillpack ja alla neelata kolm tabletikest, mis on valuvaigisti, palavikualandaja ja antibiootik. Veenikanüüli vajadus on väga kaheldav, eriti siis, kui kaasas ja silmapiiril ei ole vedelikke, mida veeni tilgutada. Šokis inimese jäsemete veresooned tõmbavad kiiresti kokku veremassi suunamiseks tähtsamatesse elunditesse. Verekaotusega alajahtuvale vigastatule mõnekraadist ehk jääaugu temperatuuriga keedusoola nõristades muudetakse alajahtumine hullemaks. Samuti vedeldatakse järelejäänud veremassi, halvimal juhul selleni, et kohe verekaotuse alguses tekkinud hüübimine lõpeb ja verekaotus suureneb. TXA aitab natuke verejooksu peatada.
E ja H – hüppasime sujuvalt üle vana protokolli D-st, sest need liigutused, mis välitingimustes võimalikud, tehti C käigus ära. Terve inimese kehatemperatuur püsib 37 °C juures, alajahtumine algab siis, kui inimese kehatemperatuur jõuab alla 35 kraadi. Vigastatud inimene alajahtub iga ilmaga! Kehatemperatuuri langedes ilmuvad esimesed alajahtumise sümptomid nagu külmavärin ja teadvuse hägustumine. Kehatemperatuuri edasisel langemisel sümptomid alguses raskenevad ja siis muutuvad nõrgemaks. Orientatsioon ehk arusaamine enda olukorrast ja võime mõistlikult tegutseda halveneb. Näiteks võib jahtuval inimesel tekkida soov soojad riided seljast võtta. Esineda võib ka järkjärgulist teadvusekaotust. Kõrvaltvaatajale tundub, et vigastatu jääb tukkuma. Pulss nõrgeneb ja hingamine aeglustub ning muutub pindmiseks. Seejärel alajahtunud inimene sureb. Alajahtumise aeglustamiseks ja peatamiseks on võimalik üht-teist teha. Vigastatu tuleb eraldada külmast maast, õhust, tuulest ja sademetest, ta võiks istuda või lamada näiteks magamisaluse peal. Ümber võtab ta enda IFAK-ist kosmosekile, läikiv pool sissepoole, teki, magamiskoti või vihmakeebi. Ei ole mõistlik vigastatu algse kontrolli käigus hoogsate liigutustega kõike seljasolevat katki lõigata ja hektarisuurusele maa-alale laiali pilduda. Kõik riided ja kaitsevarustus, mis on vigastatu kontrolli ja abistamise käigus lahti tehtud ja kõrvale pandud, tuleb tagasi panna, kaasa arvatud müts, kiiver ja kaitsevest, sest sõda ei ole läbi ja järgmisel hetkel puuvõras plahvatanud miin külvab kogu jao killurahega üle ning ongi tekkinud MASCAL.
MASCAL ON SÕJAS TAVALINE
Lühend tähendab üheaegselt tekkivat suurt vigastatute hulka, kelle aitamine ületab olemasolevaid meditsiinilisi võimalusi. Kaitsejõududes korraldatavatel meditsiiniõppustel harjutatakse tihtipeale just seda, kuidas lahendada olukorda, kui oli plahvatus puuvõrades või veoauto koos poolrühmaga kummuli kraavis. Kannatanuid on palju, neil on erinevad vigastused ja nendega tuleb tegeleda vigastuste raskuste järjekorras.
Meenutame, et meie mõtteline jagu maastikul on just saanud enam-vähem aidatud ja evakueerimiseks ette
valmistatud ühe võitleja. Vigastatu MK1 on kasutatud, samuti suurem osa laskursanitari MK2-st, sest reaalselt on IFAK ja sellest parem varustus kaasas ning väljaõpe olemas vähestel. Sebimine on silma jäänud vastase droonile, mis juhitakse enam-vähem jao ringkaitse keskele. Pärast plahvatust võras on kõik ajutiselt kurdistunud, mõned ka droonikildude ja puutükkidega pihta saanud. Õnneks on killuvestid ja kiivrid kaitsnud hästi ja enamik vigastusi on jäsemetes. Rühma juhtkond märkab, et side jaoga kadus, ning saadab uurima, tagasiviidud info on nukker –jagu küliti, pooled verised, aru ei saa midagi. Saadetakse rühma parameedik Andrus oma selleks hetkeks juba miinuses MK3-ga ehk parameediku seljakotiga, lisaks paar jalaväelast kokkupandava kanderaamiga. Miinuses sellepärast, et osa seljakoti sisust ei antudki laost välja ja välja antust on osa ära kasutatud. Sündmuskohal tuleb kõigepealt saada olukorrast ülevaade, õnneks on jaoülema abi terveks jäänud ja keeranud koos kolme teise kergelt põrutada saanud jalaväelasega teadvusetud võitlejad küliti. Järgneb triaaž ehk kannatanud jagatakse nelja kategooriasse vigastuse raskuse järgi ja abi antakse vastavalt vigastuse raskusele. Vigastuse raskust näitab värvikood punane, kollane, roheline ja must ning vigastuste raskus võib kiiresti muutuda, tavaliselt läheb kerge vigastus hullemaks. Jätan lugeja otsustada, kui palju on iga värvi kannatanuid, toon siia lihtsalt näited, mida rühma parameedik suudaks oma miinuses MK3-ga sellises olukorras teha.
Punased – eluohtlikud vigastused, vajavad kiiresti abi, vahendid olemas. MARCH läheb käima vigastatu IFAK-i abil, eluohtliku verejooksu sulgemine, seejärel toru ninna, üldine kontroll, vajadusel nõel ja rindkereplaastrid. Kui suudab neelata, siis pillpack suhu, riided ja varustus tagasi, külgasendisse, keegi peab seisundit jälgima, vajadusel valuvaigistav pulgakomm põske.
Kollased – ei ole nähtavaid vigastusi, ei suuda kõndida või ei ole orienteeritud. Ilmselt lööklainest ja kukkumisest oimetud koos kõikide võimalike lisahädadega. Kiire üldine kontroll ja tegutsemine vastavalt leidudele, toru ninna, külgasend, jälgimisele. Relv,
terariist ja raadio eemale, vigastatu ei saa aru, mis toimub. Kui reageerib valule, valuvaigistav pulgakomm põske.
Rohelised – kergemad vigastused, suudavad kõndida rühma esmaabipunkti. Kõige häälekamad ja aktiivsemad, vigastused tihtipeale hirmus valusad. Pulgakomm põske ja lahtise käega pai sobivasse kehapiirkonda aju taasühendamiseks lihastega, seejärel keerata kannatanu näoga rühma sidumispunkti suunas ja motiveerida sinnapoole liikuma, võimalusel teejuht kaasa ja mõni punane või kollane samuti järele lohisema. Rühmavanem tegeleb edasi.
Mustad – surnud või ilmselt peatselt surevad. Sügav ohe, kurb pilk ja surijale pulgakomm põske, et ei piinleks. Seejärel vastavalt hukkunu käsitlemise protseduurireeglitele.
MASCAL on läbi, kui mõttelise jao positsioon on elavatest võimalikult kiiresti tühjendatud, sest positsioon on vastasele teada ja võib igal hetkel uuesti rünnaku alla sattuda. Lisaks on vaja vigastatud evakueerida või selle viibimisel kuni evakuatsioonivõimaluse tekkimiseni elus hoida ehk
PFC, mis on pikaajaline vigastatu eest hoolitsemine välitingimustes mõne ööpäeva jooksul. Seljakotitäie meditsiinivarustuse, hea väljaõppe ja õnne korral on võimalik kaks vigastatut elus hoida kuni kolm ööpäeva. Kui vigastatuid on rohkem või aega kulub kauem, siis on pahasti. Eeldab köetavat ja valgustatud varjualust, minimaalselt jaotelki, pigem telliskividest ja betoonist ehitist, mis varjaks nii otsese vaatluse kui killurahe eest. Kahe vigastatuga tegelemiseks on vaja vähemalt kuut kuni kaheksat vahetustega tegutsevat inimest, kes ei käi selle kõrvalt ahju kütmas ja perimeetrit valvamas. Sisuliselt 2 vigastatuga on tegevuses terve jagu ehk kolmandik rühmast. Siit saab kiiresti tuletada, et jalaväerühmaga ei ole see võimalik, et kolmandik võitlejatest tegeleb kannatanutega, vaid kannatanud tuleb kiiresti evakueerida varem Kaitse
Kodus! kirjeldatud kompanii sidumispunkti ning sealt edasi pataljoni või kuhu iganes meditsiiniline kett ette näeb.
Eelmisest Kaitse Kodust! saime teada, et Kaitseliidu meditsiiniteenistuses töötab tervelt neli inimest, mis on ümardatult üks protsent kõikidest Kaitseliidu palgalistest. Samas on positiivne teada, et kõikidesse malevatesse on saadetud hunnik MK1-sid, mida kõik aktiivsed kaitseliitlased saavad tagalast nõudmas käia. Sarnane olukord on kogu kaitsejõududes, kus arste, meditsiiniõdesid, farmatseute, proviisoreid ja võib-olla ka hambaarste töötab mõnikümmend ehk üks protsent. Võimalus sellist imeinimest kohata on umbes sama suur kui näha erioperatsioonide väejuhatuse operaatorit. Võrdluseks, Soome kaitsejõudude meditsiiniteenistuses on nelisada inimest ehk kolm protsenti ja Bundeswehri 180 tuhandest on 20 tuhat ehk iga üheksas meditsiinikorpuses. Seega ei olegi nii väikese tööjõuga võimalik oluliselt paremini töötada. Sisuliselt sõltub kogu Kaitseliidu aktiivist, kas meditsiiniteenistusega on must masendus, sügav ohe, kurb pilk ja surijale pulgakomm põske, et ei piinleks – või on ikkagi lootust? Mina veel loodan ...
PärNUmAA NAISED LIHvISID SÕDUrIOSKUSI
Kaks aastat ei õnnestunud Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonnal sõdurioskuste baasväljaõppekursust läbi viia. Kas siis osalejate vähesuse või koroonapiirangute tõttu. Nüüd sai see aga jälle teoks. Ja seekord erilisemalt kui varem.
Tekst: JANA OTS , Naiskodukaitse Pärnumaa ringkondMis siis tegi sellest Rae järve ääres korraldatud laagrist erilise? Põhjusi on palju. Esiteks õppurite arvukus. Kui varasematel aastatel on enamasti kokku tulnud napilt jao jagu õppureid, siis sel korral oli neid ligi viis korda rohkem, terve rühm sõdurihakatisi.
Eelnevast tulenevalt õnnestus moodustada viis jagu. Jaoülemateks olid Pärnumaa ringkonna Ülejõe jaoskonna tegevliikmed ülesandega juhendada jaotelkide püstitamist ja kütmist, vastata kõikidele ettetulevatele küsimustele jmt.
Olgu kohe öeldud, et õppurid osutusid sedavõrd osavateks, et jaoülemate elu liiga keeruliseks ei kujunenud. Eesti naised on motiveeritud ja oskuslikud. Vaatamata sellele, et paljud uued liikmed olid erariietes ja ilma militaarvarustuseta, said nad tublisti hakkama.
Eriline oli ka see, et tellisime metsa katlaga toitlustajad. Ikka selleks, et põhirõhk oleks sõdurioskuste õppel, mitte katelokiga söögi vaaritamisel. See öeldud, peab lisama, et ka katelokiõpe oli väga põhjalik ning pühapäeval sai iga võitleja toita end NATO paki ja isikliku kateloki abil.
Erinevalt varasematest baasväljaõppelaagritest vajasime seekord metsa sõitmiseks kahte Unimogi ja ühte MB veokat, mis tähendab, et meie koostööpartnerid Soontagana malevkon-
nast pidid samuti välja panema hulga rohkem mehi. Ja ega mehed vaid transpordi eest hoolt kandnud. Nad viisid läbi mitmeid väga professionaalsel tasemel õppusi – side, relvad, liikumisviisid, käemärgid, laskeasendid, topo- ja kompassiõpe. Õhtul lõkke ääres aga jagasid rannakaitse mehed naiste juttudele sekka oma elu- ja militaarkogemusi, suunates vestluse filosoofilis-riigikaitselistelistesse sügavustesse.
Muidugi oli kogu õppuse peakorraldajal, Pärnumaa ringkonna Ülejõe jaoskonna esinaisel Maret Kaljulaidil mitu korda suurem koormus kui varasematel BVÕ-del. Ent hea juhi käe all töötas kogu korraldusnaiskond heas kooskõlas.
Need olidki lühidalt põhjused, miks tänavune Pärnumaa ringkonna baasväljaõppekursus oli erilisem.
HIRMUD JA OOTUSED
Aga mida olulist sellel õppusel õpiti ja kogeti, saab lugeda õppurite tagasisidest. Kui tavaliselt on raske leida kedagi, kes viitsiks mõne rea kogetust kirja panna, siis seekord juhtus nii, et õppurite kirjutistest võiks avaldada eraldi raamatu. Mitmed õppusel osalejad jagavad, et emotsioonid on veel päevi pärast õppust laes ja energiatase üleval.
„See metsas veedetud nädalavahetus andis mulle meeletu energia ja heatujutunde. Kõik oli Üli Ägeeee!“ kiitis Õnneli. Ehk siis võib öelda, et
sõdurioskuste BVÕ toimib paljudele kui antidepressant, vallandades õnnetunde hormoone.
Aga eks õnnele ja õppusele eelnevad ka hirmud. Needki olid paljudel õppuritel sarnased: kardeti külma, halba ilma, villide tekkimist, vigastusi, füüsilist koormust, öiseid vahikordi ja ka relvade suhtes oli mitmel naisel eelarvamusi.
Näiteks rääkis Marika, et nii üldises võtmes tuli ta õppusele ilma kartusteta. Küll aga oli tal väike pelgus relvaõppe ees. „Teadsin, et kõik muu on huvitav, kuid ei osanud aimata, mida tunnen, kui pean kätte võtma relva,“ nentis ta. Ning laagris saigi selgeks see, mida ta oli aimanud – relvakandjat Marikast ei saa. „Kuid hoolimata sellest olen väga rahul, et sain teha kuiva trenni ja õpet jälgida,“ on tal siiski hea meel, et sedasorti õpet anti.
MUGAVUSTSOONIST VÄLJA
Selle kohta, mida olulist õppusel õpiti, kogeti ja teada saadi, jagunevad arvamused kogu perimeetri ulatuses. Paljud pidasid oluliseks praktilisi oskusi, mida on vaja ka igapäevaelus, mitte ainult militaarmaailmas. Näiteks osutusid hinnatuimateks oskusteks seljakoti pakkimine, looduses riietumine, oskus end turvaliselt tunda praeguses ühiskonnas ja looduses. Põnevust tekitas rividrill. Proovikivideks olid side ja topograafia. Ning jah, kõik relvadega seotu. „Kõige suurem väljakutse oli relva hoidmine
ja samal ajal asendi säilitamine. Relv on ikka väga raske,“ jagas Õnneli oma kogemusi relvaõppest.
Kõrgelt hinnati, et õppus toimus just nimelt „põllul“, mitte klassiruumis. See sundis osalejad paratamatult oma mugavustsoonist välja tulema.
„Minule meeldis tohutult, et õpe viidi läbi metsas, niivõrd reaalses olustikus kui võimalik – et ei olnud kusagil hoones, kaarhallis,“ jagas Marika oma muljeid. Ei elektrit – sooja ruumi saamiseks pidi ise vaeva nägema; ei pesemisvõimalust, kui mitte arvestada järve, kus soovi korral oleks saanud sulistada. „See tuletas taas meelde, kui mugavat elu me tegelikult elame, ning et on võimalik ka teisiti, kuigi selleks tuleb näha vaeva,“ kiitis Marika korraldajaid.
Ei peljanud õppurid ka küsimusi küsida ega vigu teha. Sest teatavasti just enda tehtud vigadest saab inimene elukestvalt meeldejäävaid õppetunde.
„Kõige väärtuslikumad kogemused sain oma vigadest õppides ja kogenumate nipid on väga väärtuslikud,“ kinnitas Triin.
Et korraldajadki õppida saaksid, tagasisidestati ka parendamist/arendamist vajavaid mõtteid. Nii näiteks leidis Kristi, et väga oluline oleks varustuse laenutamise võimalus õppelaagriks. „Tagasisõidul just arutasime ühe teise jaoliikmega, et mõnel inimesel võib-olla polegi üldse metsariietust ja jalatseid – see võib ka kergemini loobuma panna,“ on see tema sõnul mõtlemise koht.
RASKUSED LIIDAVAD Enamiku naiste kirjutistest võis välja lugeda tõelist ühtekuuluvustunnet, kuigi õppusele tulles ei tundnud ringkonna uued naised eriti kedagi. Sõdurioskuste BVÕ liidab ja ühendab rohkem kui ükskõik milline teine baasväljaõppe moodul. Just üheskoos väljakutseid vastu võttes saame ühtseteks ja võitmatuteks.
„Leidsime oma jaoga kohe ühise keele ning olime justkui ammused tuttavad,“ märkis näiteks Mari-Liis. Talle sekundeeris Kristina, kinnitades, et on siiralt tänulik selle eest, et teda juba alguses omaks kamraadiks võeti. „Polnud kordagi sellist tunnet, et ei kuulu sinna.“
Oma jaoga oli väga rahul ka Ingrit, nentides tõsiasja, et 48 tundi mugavustsoonist väljas olekut võib inimestes esile tuua nii mõnedki halvemad iseloomuomadused, kuid tema jaos toimis kõik suurepäraselt. „Ei olnud vinguviiuleid ega ülesannetest kõrvale viilijaid.“
Üksmeelselt kinnitasid kõik naised, et selline õppus on kõigile jõukohane, pole põhjust karta, et ei saa hakkama.
„Keegi ei sundinud midagi rasket tegema. Igaüks sai vastavalt oma võimetele panustada ja tegutseda,“ kinnitas Airin ja lisas, et ta üldiselt tulebki sellisele õppusele mõttega end proovile panna ja uusi asju katsetada.
KES TEEB, SEE JÕUAB
Kui enamikule jaoülematele oli õppus vastutuse poolest keerukam, kuid lihtsam näiteks selle poolest, et ei pidanud osalema ahjukütmise valves, siis Kristel Lusik oli sellel õppusel korraga kahes rollis: nii õppur kui ka jaoülem. Selline ülesanne usaldati Kristelile, sest ta on endine kodutütar ja võib metsaelu kogemustes silmad ette teha nii mõnelegi pikaajalisele naiskodukaitsjale. Nagu Kristel ise kirjeldas, tundis ta jaoülemana oma õlul suurt vastutust. Ent vastutusega kaasnevad ka mõned hüved. Olgu või tavapärasest veidi suurem informeeritus. Näiteks öise häire toimumise kohta.
„Sellesama öise häire infoga kaasnes ka kohustus seletada oma jao liikmetele, mida teha ja kuidas käituda, kui öösel peaks midagi juhtuma,“ märkis Kristel ja kinnitas samas, et tegi seda muidugi viisil, et keegi ei kahtlustaks öise häire saabumist. „Üritasin seda seletada veidi teise teema alt, kuid hiljem, pärast öist
häiret, ütlesid mitmed, et nägime juba su näost ära, et midagi on teistmoodi,“ ei ole Kristel kindel, kas tal ikka õnnestus sajaprotsendiliselt vältida korraga kahel toolil istumist.
Igatahes, olles nii osaleja kui jaoülem, pidas ta oluliseks olla teistega võrdne ning osaleda kõikides tegevustes, näiteks telgiahju kütmises. „Minu jaoks polnud küsimustki, kas ma üldse panen ennast graafikusse kirja. Loomulikult panin!“
TAHAKS VEEL!
Ka korraldajatel olid õppuse eel omad hirmud – kas õppusele tuleb ka vingujaid, kuidas nendega toimida. See osutus täiesti valeks ärevuseks. Teiseks arvasime, et õppekava on liiga tihe, arvestades nappe unetunde öösel ja veel ööhäiret. Ka see hirm osutus asjatuks.
Gloria Simonale näiteks meeldis väga, et päevad olid tihedalt sisustanud ning aeg ratsionaalselt ära kasutatud.
„Kahe päevaga anda üsna sisukas õpe side, topograafia, välitingimustes toidu tegemise, varustuse pakkimise, maskeerimise, käemärkide ja formatsiooni, laskeasendite ning -ohutuse kohta on oskus omaette,“ kiitis ta korraldajaid.
Ning Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna sõdurioskuste BVÕ laagris mitte ainult ei antud õpet, vaid tehti tõepoolest asjad selgeks, nagu võib kinnitada Gloria Simona. „Minu jaoks olid topograafia ja orienteerumine tundunud keerulised oskused. Paarikümne minutiga sai aga asi selgeks ning läksin õhinal metsa orienteeruma,“ tõi ta näite.
Seega jäid õppusega rahule nii korraldajad – selles on ennekõike „süüdi“ supermotiveeritud ja teadmishimulised õppurid – kui ka õppurid ise. Kõlagu lõpulause Kajalt: „Üldine emotsioon on ülipositiivne. See oli just see, mida ma metsa otsima läksin. Tahaks veel!“
SEST KAErEPErE NOOrED ON SEDA väärT!
Naiskodukaitse Rapla ringkonna Kaerepere jaoskonna naised olid juba paar aastat unistanud, et kodukandi noortel oleks taas oma rühm. Sellest sügisest see nii ongi.
Tekst: GERDA KÄRNER , Kaerepere kodutütarde rühmavanem
Veidi rohkem kui paar aastat tagasi kolisin Raplamaale. Ligi aasta pärast seda leidsin enda loomusega klappiva mooduse anda ühiskonnale tagasi vabatahtliku tegevuse kaudu ehk 2021. aasta naistepäeval sai küpseks soov liituda Naiskodukaitsega.
Esimene ettevõtmine selle organisatsiooni ridades oli noorte võistlusmatk Mini-Põrgupõhja. Neljaliikmelises
meeskonnas olin mina ja praegune Kaerepere noortejuht Maiu Valbrit − rohelisemad kui kaitseväelase barett − ning kaks kogenud kodutütart, kes ei peljanud minna rajale naistega, kes ei teadnud midagi kaardilugemisest, eesootavatest ülesannetest ega sellest, kuidas liikuda maastikul vastutegevuse terava pilgu all.
Kuid üksteise õpetamine ja järjeleaitamine käibki Kaitseliidu noortega kaasas, nende jaoks on see loomulik.
Munad õpetasid kanu ja niisuguses võtmes, et olin võlutud sellest, kui asjalikud ja nutikad on metsameelt noored. Algus on lõppu sisse kirjutatud. Huvi noortetöö vastu oli tärganud, seda aga veel teadvustamata kujul.
ÕIGE ASI ÕIGEL AJAL
Naiskodukaitses oli täitunud napp aasta ja kuigi baasväljaõpe oli läbitud, oli valimata oma rida, mida ajada. Salamisi mõtlesin, et noored on ägedad ja nendega võiks koos kasvada, aga
seda hiljem, nii mõne aasta pärast, kui endal juba rohkem kogemusi ja teadmisi.
Vaikselt hoidsin noorte asjadel siiski silma peal. Hakkasin jälgima meie piirkonna noorkotkaste ja kodutütarde sotsiaalmeedia lehekülgi. Huvi pärast osalesin üle-eestilisel noortejuhtide tööd tutvustaval veebikohtumisel.
Suve hakul helistas mulle Maiu Valbrit ja ütles, et tal on vaja kirjutajat. „Keda?“ – „Kirjutajat noh, ma tahan Kaereperre noorterühma teha, aga üksi ei julge ega jõua seda ette võtta ja mulle see paberimäärimine ja projektide kirjutamine ei istu. Tuled, teeme ära?!“
Mõtlesin umbes kaks sekundit ja nii saigi minust teine vedurijuht. Nii keeldumine kui ka nõusolek tundusid tasavägiselt sõgedad, aga „jumalaid“ ei või ju ära pahandada – küll pisut varem, aga sain selle, mida tahtnud ja mille suunas vaikselt tüürinud olin.
Algusest peale teadsime, et see ettevõtmine võiks siduda ja kaasata ka kogukonda, mitte olla pisikese
kildkonna üritus. Pall oli veerema läinud ja Naiskodukaitse Kaerepere jaoskonna esinaisega arenguvestlusi tehes selgus, et nii mõnigi pikalt eemal olnud, kuid varem tegus liige on mõelnud, et kui praegu miski kõnetab, siis noored. Südamesse tekkis soe tunne ja teadmine, et ajame õiget asja õigel ajal.
Otsustasime, et jätame endale suvekuud adra seadmiseks ja sügisel teeme esimese koonduse. Kutsusime kokku pundi tuttavaid kaitseliitlasi ja naiskodukaitsjaid, et ühiselt tegevuskavva ideid korjata.
ALLA EI VANNU
Nagu tellimise peale toimus augustis kogukonna suurüritus Kaerepere 610. Seal püsti pandud Naiskodukaitse telgis tulime oma plaaniga esimest korda avalikkuse ette. Rapla maleva aktiivsed salgajuhid tutvustasid huvilistele välitelefoni, tulepulgaga tule tegemist ja kes soovis, sai kastiautoga tiirutada. Sealt saime esimeste asjast huvitatud laste vanemate kontaktid.
Sinnani läks kõik justkui õlitatult. Kuid kogeda saime ka sein-on-eestunnet. Meie kindel soov oli taastada
mitte ainult kodutütarde rühm, vaid lennutada kokku ka noored kotkad ja nii, et poisteparve eesotsas oleks meesterahvas. Veel parem kui omakandi inimene.
Läksime staapi malevlaste nimekirju puurima. Õige mitu korda oli tunne, et lahendus on käes, aga tuli ikkagi natuke veel kannatust varuda. Alla ei võinud vanduda, peamine oli otsinguid jätkata ja uskuda, et parim lahendus on meie poole teel.
Kõlab kulunult, aga lõpuks saigi kokku unelmate meeskond. Olin jõudnud mõelda, et eriti lahe oleks, kui saaks punti Genri-Roland Stepanjuga –endale üle-eestiliselt nime teinud noorkotka – ja nädalapäevad hiljem helistaski mulle üks Rapla ringkonna noortejuht. Ta oli Tapal kohanud parasjagu aega teenivat Stepanjugat ja otsad kokku viinud. Nüüd oleme olukorras, kus meie kotkastele on eeskujuks kaks endist kotkast ja mõlemad veel n-ö omakülamehed.
ÕPETADES ÕPID
Jäänud oli veel infotund kohalikus koolis. Valtu kooli õpetajad eesotsas direktoriga võimaldasid lapsed kokku kutsuda, Rapla maleva noorteinstruktor Liis Jõesaar sai tutvustada riiklikku noorteorganisatsiooni ja meie endid. Arvasime, et kui esialgu tuleb kohale kasvõi neli poissi ja tüdrukut, on juba hästi. Esimesel koondusel ootas meid aga ees lausa nelikümmend noort.
Eelöeldu tiirleb ümber küsimuse kuidas, aga räägib vähe sellest, miks ma seda teen. Mulle meeldib laste vahetu olek, leidlikkus, siiras rõõm, millest loodan ka ise nakatuda – noored hoiavad noorena.
Peale selle võimalus saada kaude osa kellegi teekonnast kollasest tutikesest miks mitte rohelise baretini. Ka kokkupuude ja -kasvamine kohalikega on minusugusele sisserännanule teretulnud.
Vana tõde „Õpetades õpid kõige rohkem“ kehtib siingi. Tegelikult polegi vaja kõike ise teada. Oluline on suuta välja ajada need, kes teavad. Enda seest vastust otsides meenusid ühe Pärnu malevlase sõnad: see ei võta tükki küljest, küll aga võib anda puuduoleva eluks vajaliku tükikese juurde.
NOOrTE OLÜmPIA vAImU jA FÜÜSISE ArENDAmISEKS!
Peatselt lõppev 2022. aasta jääb noorkotkastele ja kodutütardele meelde erilisena. Nimelt toimusid üle nelja aasta taas üle-eestilised Kaitseliidu noorteorganisatsioonide olümpiamängud.
Tänavused Kaitseliidu noorteorganisatsioonide olümpiamängud said alguse Viljandi kesklinnas Vabaduse platsil, kuhu sammusid noored 15 malevast: Alutaguse, Harju, Jõgeva, Järva, Lääne, Pärnumaa, Põlva, Rapla, Saaremaa, Sakala, Tallinn, Tartu, Valgamaa, Viru ja Võrumaa.
Kõigile jagati tõrvikud, millest süüdati suur olümpiatuli, selle võistlusplatsile viimise auväärne ülesanne oli Sakala noortel Jürgen Aasal ja Kädi-Lii Välil. Viljandi Jakobsoni kooli balletistuudio neiud aga esitasid tantsu „Oja“, mille saatelaulu sõnad „Iga vesi jõuab ükskord jõkke, ta selleks ületab kõik tõkked ...“ olid eesseisvat üritust silmas pidades vägagi kõnekad.
KEDAGI EI JÄETA MAHA
Oma parimad soovid edastasid võistlejatele Kodutütarde ja Noorte Kotkas-
te peavanemad. „See on äge sündmus ja ma usun, et te naudite seda! Soovin teile homseks kerget jalga, osavust ja kiirust. Liikumises peitub elu ja tervis. Aitäh, et te olete teistele eeskujuks!“ kõneles Noorte Kotkaste peavanem Silver Tamm.
Kodutütarde peavanem Ave Proos rõhutas, et olümpiamängude eesmärk on püüelda rahumeelsema ja parema maailma poole. „Ma loodan, et lahkute siit uue kogemuse võrra rikkamana. Pidage meeles, et rajale ei jäeta kedagi maha!“
„Tervist, meie lootus ja tulevik!“ hõikas Sakala maleva pealik Andres Sarits tervituseks. „Erinevalt teistest eakaaslastest, kes kaubanduskeskustes hängivad ja mõttetustega tegelevad, olete teie siin, arendate vaimu ja füüsist. Just teist on palju abi teie lähedastele ja riigile laiemalt. Õnne ja edu võistluste möllus!“
Viljandi linnapea Madis Timpson rõõmustas, et külla on tulnud palju noori toredaid inimesi. Ta arutles, et olümpiamängud ei ole tavaline spordivõistlus, vaid neis on peidus väärtuste komplekt, nendel mängudel unustatakse alati sõda ja vaen. „Kerget jalga ja rahulolu endaga!“ lisas meer.
Viljandi saab olla uhke, sest sealt on pärit ka sportlane, kes on välja võidelnud olümpiamedali – sõudja Kaspar Taimsoo võitis 2016. aastal suveolümpiamängudel pronksi. Nüüd avatseremoonial kinnitas ta, et seekordsete mängude avamise pidulikkus ja uhkus ei jää palju maha päris olümpiamängudest.
„Uhke! Suur rõõm on seda siin kogeda! Pidage meeles, et tuleb austada konkurenti, pakkuda abi ja küsida temalt, kas kõik on hästi. Meeskonnana
suudad alati rohkem kui üksi!“ jagas Taimsoo õpetussõnu.
UUED JA VANAD ALAD Avamistseremooniale järgnes peavanemate juhtimisel 157 osalejaga rongkäik Viljandi linnastaadionile. Rongkäik võttis ennast vilkuritega politseiauto sappa ning algaski teekond läbi õhtuse Viljandi. Vihma ja tuult trotsides peeti veel samal hilisõhtul maha ööjooks. Vanuserühmade kaupa jooksid nii tüdrukud kui poisid 20 minutit ühtejutti. Kel pärast esimest võistlust jalad ei tulitanud ja jaksu jagus, said oma ööbimispaigas Jakobsoni koolis veel diskotada.
Laupäeval algas aga tihe rebimine. Aastaid Suure-Jaanis vanade olümpiaalade võistlusi korraldanud peakohtuniku Aivar Hommiku käe all olid kavas kilbijooks, paigalt kaugushüpe koos raskustega ning granaadiheide ja kuulitõuge (mõlemat vahendit pidi viskama nii vasaku kui ka parema käega). Arvestus käis kodutütardele ja noorkotkastele eraldi vanuserühmade kaupa: 7–12aastased ning 13–18aastased.
Ilmataat võistlejaid ja korraldajaid ei hellitanud, kallas kõiki korduvalt
üle tiheda külma vihmaga ja lasi siis tuultel raputada. Kui ta aga aru sai, et neid vintskeid tüüpe ei kohuta miski, joonistas lõpuks üle staadioni ja Viljandi järve kauni vikerkaare.
Päeva lõpuks oli kavas meeleolukas teatejooks, kus tuli teha kotisjooksu, liduda nii, et ühel vahetusel jalas lestad, teisel minisuusad, siis pajakindas käega palli veeretada, läbida vahemaa, ees topsidest tehtud prillid, ja taltsutada kepphobuseid.
SAKALA RIISUS KOORE
Kui vilkad staabitöötajad olid tulemused kokku löönud ja diplomid kirjutanud, algas autasustamine. Individuaalselt selgitati välja mõlema vanuseklassi parim kodutütar ja noorkotkas. Nooremate kodutütarde arvestuses tuli võitjaks Marit Võhma ja vanemas võistlusklassis Kati-Ly Randviir, kes mõlemad esindasid Viru ringkonda. Noorkotkastest tegi parima tulemuse nooremas võistlusklassis Keorg Latt Harju malevast ning vanemate poiste arvestuses Jürgen Aas Sakalast.
Võistkondlikel aladel olid ühiselt võistlemas nooremad ja vanemad liikmed, tulemusi arvestati kodutütardel ja
noorkotkastel eraldi. Parimaks Kodutütarde ringkonnaks osutus Jõgeva, kes edestas napilt Sakala ja Viru ringkonda. Noorte Kotkaste arvestuses tegid parima tulemuse Harju maleva noorkotkad. Nende selja taha jäid Pärnumaa ja Sakala maleva poisid.
Üldvõitja selgitati välja Kodutütarde ja Noorte Kotkaste koondarvestuses. Üldarvestuse võitjaks tuli, nagu neli aastat tagasigi, Sakala maleva võistkond, keda autasustati rändkarika ja medalitega. Teise ja kolmanda koha saavutasid Jõgeva ja Harju maleva võistkonnad.
Üllatusena toimus ka esindajate võistlus. Noortega kaasas olnud esindajad pandi proovile lisaraskusega hoota kaugushüppes. Kolme katse järel hüppas parima tulemuse välja Lääne maleva esindaja Alari Viigipuu.
Kodutütarde ja Noorte Kotkaste olümpiamängud toimuvad iga nelja aasta tagant. Olümpiamängude eesmärk on propageerida kodutütarde ja noorkotkaste hulgas sportlikke eluviise, tutvustada uusi spordialasid, olümpiamängude ajalugu ja traditsioone ning selgitada välja parimad sportlased.
LAHINGUD PEIPSI äärES
1944. AASTA vEEBrUArIS
1944. aasta veebruaris Peipsi järve ääres hargnenud võitlused on sõjaajaloohuvilistele tuntud peamiselt Harald Riipalu mälestusteraamatu „Kui võideldi kodupinna eest“ põhjal. Järgnevas artiklisarjas antakse neist lahingutest pilt, kaasates võimalikult laia ringi allikaid, sealhulgas mõlema poole dokumente.
Tekst: REIGO ROSENTHAL, ajaloolane
Kahjuks pole Saksa sõjaväe nii-öelda rohujuure tasandi dokumente kõnealuste sündmuste kohta peaaegu üldse säilinud ja olemasolevad kõrgema taseme ettekanded ei ole kuigi detailsed. Punaarmee puhul on säilinud ka madalama taseme dokumendid, ent autoril on juurdepääs siiski vaid väiksemale osale asjassepuutuvatest materjalidest. Riipalu mälestused jäävad oluliseks allikaks tema enda pataljoni tegevust puudutava kohta, kuid neis sisalduv üldpilt ja nii mõnedki faktiväited vajavad täiendamist või korrigeerimist. Artiklisarja autor käsitleb Riipalu mälestustena muide ka 1960. aastal paguluses koguteoses „Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas“ Valentin Reose nime all avaldatud artiklit Meerapalu lahingust, sest suure tõenäosusega põhines see tegelikult peamiselt Riipalu andmetel. Kõik järgnevalt ära toodud kellaajad põhinevad Eestis 1944. aasta veebruaris kehtinud nn Kesk-Euroopa ajal (Punaarmees oli kasutusel kaks tundi hilisem nn Moskva aeg).
PUNAARMEE ÜLDINE PEALETUNGIKAVA
1944. aasta 14. jaanuaril alanud Punaarmee Leningradi ja Volhovi rinde pealetungi tulemusena sunniti Saksa väegrupi Nord põhjatiival tegutsev 18. armee Leningradi alt taganema. Vastase surve all järk-järgult taandudes 18. armee rinne killustus. Narva suunal taganev Sponheimeri grupp eraldus järjest enam oma parempoolsest naabrist L armeekorpusest ning jaanuari lõpuks oli tekkinud olukord, kus Sponheimeri grupi ja L armeekorpuse vahel piirkonnas Kingissepast kagus haigutas rohkem kui 50kilomeetrine Saksa vägede poolt katmata tühimik. Selles tühimikus tungis kiiresti edasi Leningradi rinde 42. armee (juhataja: kindralpolkovnik Ivan Maslennikov), mis pärast Luuga jõe ületamist jätkas liikumist edela ja lõuna suunas. 3. veebruari õhtul hõivas armee paremal tiival tegutseva 108. laskurkorpuse 90. laskurdiviisi eelsalk vastupanu kohtamata Oudova linna Peipsi idakalda lähedal.
Punaarmee ülemjuhatus ja Leningradi rinde juhatus planeerisid veebruari alguses Leningradi rinde edasise
jõupingutuse koondamist Eesti suunale. Lisaks sellele, et 2. löögiarmee pidi läbi murdma Saksa vägede kaitse Narva rindel ja jätkama pealetungi Kirde-Eestis, otsustati, et 42. armee tungib üle Lämmijärve Tartu suunas. Rinde kolmas armee (67.) pidi tungima üle Luuga linna Pihkva peale.
42. armee juhatuse 5. veebruari direktiiv nägi ette, et 108. laskurkorpus forsseerib juba 9. veebruaril Lämmijärve ja hõivab 13. veebruariks Ahja jõe - Valgemetsa - PõlvaRäpina joone. Armee ülejäänud kaks laskurkorpust (116. ja 123.) pidid esialgu opereerima Peipsi idakaldal ja pärast 108. korpusele järgnema. 116. korpus pidi koos 108. korpusega seejärel tungima Tartu peale, 123. korpus moodustanuks armee teise ešeloni.
Kirjeldatud plaani korrigeeriti siiski juba 7. veebruaril. Nimelt selgus, et Saksa pool koondas 42. armee vastu ida pool Peipsit täiendavaid jõude, mis ähvardasid endaga siduda 116. ja 123. korpust. Sellega seoses nägi armee juhatus ette, et 108. korpus moodustab 13. veebruariks Lämmijärve läänekaldal sillapea, kuhu tooduks seejärel ka 118. laskurkorpus, mille Leningradi rinne oli äsja 42. armeele allutanud, ning järgnenuks löök Tartu suunas. 116. ja 123. korpus ületanuks Lämmijärve hiljem – kui olukord Peipsi idakaldal seda lubanuks.
Kuid sellessegi kavasse tegid sündmused rindel oma muudatused. Leningradi rinde 67. armee ja Volhovi rinde oodatust aeglasem edenemine Peipsi järve ja Ilmeni järve vahel mõjutas Nõukogude väejuhatust koondama 42. armee jõupingutust hoopis Pihkva suunale. 42. armee juhatuse 12. veebruari direktiivis nähti ette peajõududega lööki lõunasse Pihkva suunas, samal ajal kui 108. korpus pidi pealöögi suuna varjamiseks tungima üle Lämmijärve ja hõivama hiljemalt 17. veebruariks Jõepera-RihtemetsaSavimäe-Kureküla-Toolamaa-Räpina-Võõpsu joone. Seal pidi korpus kaitsele jääma ning siduma endaga vastase jõude. Pealetungist Tartule oldi seega loobutud, ehkki võib arvata, et kui vastupanu Eesti pinnal osutunuks nõrgaks, võiduks siiski katsetada edenemist mainitud joonest kaugemale.
SAKSA VÄEJUHATUS ORGANISEERIB PEIPSI ÄÄRES KAITSET
Väegrupi Nord juhtimise jaanuari lõpus üle võtnud kindralooberst Walter Model lootis esialgu, et Punaarmee pealetung 18. armee rindel õnnestub peatada, sealjuures kavatses ta omapoolseid vastupealetunge. 18. armee läänetiival (Peipsi idakalda läheduses) planeeris Model vastase edenemise peatada Jammi jaama piirkonda koondatavate jõududega, misjärel need pidid vastupealetungile üle minema. 7. veebruaril läksid sealsed väed XXVI armeekorpuse juhtimise alla. Samal päeval puhkesid Jammi jaama rajoonis lahingud 42. armee üksustega, mis olid Oudova suunast sinna jõudnud.
Vahepeal oli Saksa väejuhatus igaks juhuks asunud organiseerima ka Lämmijärve läänekalda kaitset. Juba jaanuari lõpus oli sinna piirivalveteenistusse saadetud eestlastest formeeritud 33. politsei-vahipataljon (kolm kompaniid), mis allus seal esialgu arvatavasti Saksa korrapolitseile. Pataljoni 1. ja 3. kompanii asusid Võõpsu piirkonnas ja jäid järgnevatest võitlustest kõrvale; Mehikoormast põhja
pool paiknenud 2. kompanii aga kisti, nagu hiljem näeme, lahingutesse.
Veebruari alguses asus järvede läänekaldal kaitset organiseerima väegrupi Nord tagalapiirkonna juhataja jalaväekindral Kuno-Hans von Both. 2. veebruaril allutas väegrupi Nord juhatus von Bothile kõik Peipsi ja Pihkva järve läänekalda joonel kindlustustöödel viibivad pioneeriüksused. Neid ei olnud seal küll palju – 734. positsiooniehituspioneeripataljon (neli kompaniid), eestlastest formeeritud 42. politsei-pioneeripataljoni 2. kompanii (hiljemalt 13. veebruariks saabus ka 3. kompanii), 182. välikomandantuuri ehituspioneerikompanii ning viis akustika-pioneerirühma (8.–12.). Lisaks oli kindlustustöödel rakendatud ehitusorganisatsiooni Todt allüksusi, üks 4. ja 19. välitrahvi-vangipataljoni (Feldstrafgefangenen-Abteilung) kompaniide baasil moodustatud pataljon (450 vangi), karistatutest koosnev eripataljon (Feldsonder-Battailon) ning II väli-trahvivangilaager (Feldstrafgefangenen-Lager). Kaht viimast loeti rindetegevuseks täiesti kõlbmatuks ja need saadeti varsti kindlustustöödele Narva rindele. Välitrahvi-vangipataljonidesse koondati sõdurid ja allohvitserid, keda oli sõjaväekohtutes karistatud pikema kui kolmekuulise vangistusega. Pataljonide vange kasutati tavaliselt raskematel või ohtlikumatel töödel, erandjuhtudel võidi neile välja jagada ka relvad, nagu Peipsi ääres juhtuski.
3. veebruaril suunati Tartust Lämmijärve äärde 640. grenaderi-väliväljaõpperügemendi I pataljon. Nagu nimigi ütleb, oli tegu väljaõppeüksusega. Pole teada, millises faasis nimetatud pataljoni väljaõpe veebruari alguses oli. 4. veebruaril alarmeeriti Tartumaa omakaitse maleva VI (Ahja) territoriaalpataljoni, mis asus rannikule Parapalu piirkonda. 7. veebruaril saabusid Räpina lähedusse rannikukaitsele 300 meest Võrumaa omakaitse maleva V territoriaalpataljonist, relvastuses 9 NSV Liidu päritolu raskekuulipildujat, 4 Briti ja üks Tšehhi kergekuulipilduja.
Kindral von Bothile allus ühtlasi 207. julgestusdiviis, mille staap paiknes Tartus, ent diviisi koosseisu kuuluvad allüksused olid enamjaolt laiali pillutatud väegrupi Nord erinevatesse rindelõikudesse. Väegrupi käsu põhjal jõudis 5. veebruaril Viljandist 207. julgestusdiviisi alluvusse ratsaväerügemendi Nord väljaõppeeskadron (135 meest), mis pani välja vahipostid Peipsi ääres Varnjast lõunasse. 9. veebruaril allutati Peipsi ääres asuvad jõud 207. julgestusdiviisi ülemale kindralleitnant Erich Hofmannile, kelle komandopunkt asus Ahjasse. 10. veebruari paiku jõudis Lämmijärve piirkonda ka sama diviisi koosseisu kuuluva 374. grenaderirügemendi 9. kompanii rohkem kui 120 mehega.
9. veebruariks saabus Tartust ühtlasi 834. õhutõrjesuurtükiväe segadivisjoni juhatus koos kolme patareiga. Neist sama divisjoni 3. patarei kümme 2 cm kahurit paigutati rannikule Võõpsu juurde ning 4. patarei (2 cm kahurid) ja üks raske 8,8 cm patarei (tõenäoliselt 54. õhutõrjesuurtükiväerügemendi 2. patarei, mis oli divisjonile ajutiselt allutatud) asusid Mehikoorma piirkonda. Lisaks loovutas Luftwaffe 1. õhulaevastik samal päeval kõik Tartu lennuvälja kaitsnud õhutõrjeallüksused – 617. õhutõrjesuurtükiväe segadivisjoni ühe raske ja kaks kerget patareid, mis suunati ranniku kaitsele Mehikoormast põhja poole.
Väegrupi Nord palvel moodustas lennuvägi oma maapealsest personalist ka ühe alarmkompanii, mis 10. veebruaril Lämmijärve äärde saadeti.
10. veebruaril tugevnes 207. julgestusdiviis veel Narva rindelt saabunud Tartu alarmpataljoniga, mis jäeti diviisi reservi Kavastusse. Pataljon oli formeeritud jaanuari lõpus Tartus sealsete tagalaüksuste isikkoosseisu põhjal; Narva rindel see lahingutes ei osalenud. Ööl vastu 10. veebruari oli autotranspordil Räpinasse jõudnud ühtlasi nn puhkajate rügement, mis koosnes väegrupi Nord tagalas kokku kogutud tuhandest puhkuselt saabujast või sinna minejast. Kuid juba 11. veebruaril lahkus rügement väegrupi käsul 18. armeele tugevduseks. Arvatavasti loeti sellist sammu võimalikuks, sest 10. veebruaril olid hakanud Tartusse saabuma 20. eesti SS-vabatahtlike diviisi esimesed allüksused, mis kavatseti suunata sealt Lämmijärve äärde. Kuid eesti diviisi juurde naaseme uuesti hiljem.
LAHINGUD PEIPSI ÄÄRES ALGAVAD
Vahepeal, 5. veebruari õhtul, oli väegrupp Nord käskinud saata 640. grenaderi-väliväljaõpperügemendi I pataljon üle Lämmijärve, misjärel see pidi suunduma Jammi jaama piirkonda sealsele 18. armee grupeeringule tugevduseks. See kava siiski ei teostunud, sest poolel teel põrkas pataljon 8. veebruaril Remda lähedal kokku 108. laskurkorpuse 90. laskurdiviisi allüksustega.
42. armee 108. laskurkorpusele (juhataja: kindralmajor Mihhail Tihhonov) oli mäletatavasti antud ülesanne Lämmijärv forsseerida. Korpuse esijärgus tungis piki Peipsi idakallast edasi 90. laskurdiviis eesotsas polkovnik Nikolai Ljaštšenkoga. Diviisi vasakul tiival pidas 286. laskurpolk 7.–10. veebruarini lahingut Jammi jaama piirkonnas, samal ajal kui paremal tiival edenes 173. laskurpolk, mis kohtaski 8. veebruaril Remda juures 640. rügemendi I pataljoni. Diviisi kolmas (19.) laskurpolk oli reservis. Diviisi suurtükiväepolk oli laskurpolkudest kütusepuuduse tõttu ajutiselt maha jäänud. 90. diviisile järgnes 108. korpuse 128. laskurdiviis, mille vasaku tiiva 741. laskurpolk tegutses 11.–13. veebruarini Jammi jaama rajoonis, samal ajal kui ülejäänud kaks laskurpolku (374. ja 533.) liikusid 90.
diviisi järel. Esialgu allus 108. korpusele ka 196. laskurdiviis, mis läks 8. veebruaril 123. laskurkorpuse koosseisu. 90. laskurdiviisi dokumentide järgi saavutas 173. laskurpolgu avangardis tegutsev I pataljon 8. veebruari pärastlõunal Remda, ületas seal samanimelise jõe, misjärel mõnisada meetrit läänepool asuvast metsaservast avati pataljoni pihta tuli. Õhtuks sunniti vastane, kelle tugevust hinnati kahele kompaniile, metsaservast koostöös polgu automaaturite roodu ja luurerühmaga, ning miinipildujatule toel taganema. Trofeede hulgas raporteeris polk ühe raskekuulipilduja, 18 püssi ja neli püstolkuulipildujat, samuti kolm hobust koos kahe reega. Sakslased olevat maha jätnud kuni 30 surnut (peab siiski silmas pidama, et Punaarmee ettekannetes oli vastase kaotuste liialdamine tavapärane). Enda kaotusteks teatas 173. polk kuni 30 inimest surnute ja haavatutena. Polgu luurerühm oli lahingu käigus võtnud kolm vangi, kes väitsid ülekuulamisel oma pataljoni tugevuseks 500 meest koos kuue miinipilduja ja ühe suurtükiga (Saksa dokumentide järgi oli pataljonis vähemalt 400 meest). Õhtul jõudis Remdasse järele ka 173. polgu II pataljon (polgus oli kaks pataljoni).
Ka Saksa poole andmetel tabas 640. rügemendi I pataljoni Remda juures ebaõnnestumine, misjärel pataljon tõmbus tagasi Lugi külani ehk lausa rohkem kui 10 kilomeetrit. 9. veebruari hommikul allutati pataljon 207. julgestusrügemendi ohvitserile ooberst Paul Gallasele, kes juhtis järgnevatel päevadel Saksa jõude Lämmijärve idakaldal Peipsi ja Pihkva järve vahelisel poolsaarel, samuti allutati talle alates 10. veebruarist väed läänekaldal Pedaspääst kuni Toosteni. 640. rügemendi I pataljon sai käsu liikuda Samolva–Taborõ külade joonele, sealjuures anti talle tugevduseks sama rügemendi 13. kompanii, mille relvastuses olid arvatavasti jalaväekahurid (täpsemad andmed puuduvad). Samolva–Taborõ positsiooni hõivamisega tõkestanuks pataljon vastase edenemist piki ainukest maanteed poolsaarel, mis kulges Remdast üle Taborõ Lugi peale.
Saksa dokumentide kohaselt ei kohanud 640. rügemendi I pataljoni allüksused 9. veebruaril Taborõs vastupanu, vaid seal olnud umbes 30 punaarmeelast põgenesid. Samolvas seevastu olevat olnud tugevad vastase jõud, keda kavatseti rünnata pärast jalaväe raskerelvade ja 640. rügemendi 13. kompanii järele saabumist. Järgnevalt tõmbunud vastane siiski Samolva juurest tagasi. Vastaspoole dokumendid kinnitavad küll, et 173. polgu I pataljon liikus päeva jooksul Kozlovisse, kust teostas luuret Taborõ suunas, sama tegi ka polgu luurerühm. Kuid Samolva hõivamist ei kinnitata. Polgu II pataljon püsis ringkaitses Remda piirkonnas. Võimalik seega, et Saksa andmed Samolva kohta ei vastanud tõele, seal võis küll ajutiselt viibida näiteks luuregrupp.
Piirissaar Eesti 1937. aasta topograafilisel kaardil 1 : 50 000
10. veebruari hommikuks tugevdati 640. rügemendi I pataljoni kolme läänekaldalt toodud 2 cm õhutõrjekahuriga. Pataljon pidi Remda suunas pealetungile minema. 10. veebruari seisuga kavatseti poolsaarele tugevduseks saata veel äsjaformeeritud pataljon koosseisus 374. grenaderirügemendi 9. kompanii, Luftwaffe alarmkompanii ja 4. välitrahvi-vangipataljoni 1. kompanii. Puuduvad andmed, kas seda ka tehti, kuid teada on, et vähemalt 374. rüge-
mendi 9. kompanii kandis 11. veebruaril Samolva juures kaotusi (kaks surnut).
640. rügemendi I pataljoni pealetung Remda suunas siiski ei teostunud, sest initsiatiiv oli vastase käes. 173. polgu I pataljon ründas 10. veebruari päeval Taborõt. Saksa andmetel tõrjuti kella 13 ajal esimene rünnak ilma kaotusteta kaitsjate seas. Samolvat tulistati miinipildujatest. Kell 15 algas uus rünnak Taborõle kirde, ida ja kagu suunast. Õhtupimeduses vallutas 173. polgu I pataljon nimetatud asula; polgu II pataljon oli vahepeal sealt lõuna pool tunginud vastase Taborõ-positsiooni selja taha, hõivates õhtul Kozakovetsi küla. Sakslased jätsid maha ka Samolva ja Lugi, neist viimase võtsid nad öösel siiski tagasi. Vastaspoole dokumentides puudub kinnitus, et 173. polk hõivanuks vahepeal Lugi, küll aga võttis I pataljon 11. veebruariks 3. rooduga enda alla Samolva ning 1. ja 2. rooduga Rudnitsa küla. 173. polgu kaotusteks 10. veebruaril loeti 11 surnut ja 28 haavatut (esialgsed andmed, mis võisid täpsustatuna suureneda). Polk osutas oma 90. diviisile tehtud õhtuses ettekandes 82 mm miinipildujate, 45 mm ja 76 mm suurtükkide ning automaatrelvade laskemoona nappusele – järelevedu oli ebapiisav.
Ööl vastu 11. veebruari üle Podborovje Piirissaarele suundunud 90. diviisi luuregrupp vangistas saare lõunapoolses ääres kaks meest 12. akustika-pioneerirühmast. Ööl vastu 12. veebruari ründas sama diviisi luuregrupp Laaksaa-
re juures kahemehelist liikuvat valveposti Tartumaa omakaitse VI pataljoni 33. (Meeksi) kompaniist, surmates neist ühe ja viies teise vangina kaasa. Tõenäoliselt pärinesid mõlemad luuregrupid 90. diviisi üksikust luureroodust.
Poolsaarel proovis ooberst Gallase grupp vahepeal, 11. veebruaril, üle minna vastupealetungile. Lugist lähtudes rünnati Samolvat ja Kozakovetsit. Neist esimest hõivata ei suudetud. Kozakovetsi juurest taganes 173. polgu II pataljon rohkem kui kaks kilomeetrit ida suunas, kus asus allüksusi uuesti korrastama. Saksa pool raporteeris 20 vangi võtmisest ning 59 vastase surnukehast lahinguväljal. Enda kaotusteks loeti 14 surnut ja 53 haavatut. Õhtul asusid sakslased positsioonil Zamošje ja Samolva vahel, Kozakovetsi lääneääres ning Lugi, Vlassova-Griva ja Zahhodõ juures. Samolva alt tõmbuti järgmiseks hommikuks tagasi lõuna poole. 173. polk teatas oma kogukaotusteks 10.–11. veebruaril kuni 200 inimest.
Vahepeal olid poolsaarele saabunud ka 90. laskurdiviisi ülejäänud kaks laskurpolku. Neist 19. laskurpolk koondus 11. veebruaril Remda ja Taborõ vahelises piirkonnas, seistes endiselt diviisi reservis, samal ajal kui Jammi jaama rajoonist ära toodud 286. laskurpolgu allüksused koondati koos 128. laskurdiviisi üksiku suusapataljoniga (90. diviisile ajutiselt allutatud) Podborovje, Podolešje ja Ostrovtsõ küladesse Peipsi rannikul Piirissaarest läänes. 11.–12. veebruaril asusid poolsaarel tulepositsioonile ka
90. diviisi suurtükiväepolgu I ja II divisjon ja 599. haubitsasuurtükiväepolgu I divisjon (kokku 14 76 mm kahurit ja 19 122 mm haubitsat) ning 281. miinipildujapolgu I divisjon (120 mm miinipildujad), samuti 20. kaardiväe miinipildujapolgu üks divisjon, viimane oli relvastatud raketiheitjatega (nn katjuušad). 11. veebruari lahingutes oli 173. laskurpolk saanud toetust diviisi suurtükiväepolgu ühelt patareilt, mis tulistas välja 48 mürsku (neist 30 otsesihtimisega Samolva–Lugi teel tegutseva jalaväe suunas). 281. miinipildujapolk lahkus siiski juba 13. veebruaril 108. korpuse käsul 90. diviisi alluvusest. Mis puutub raketiheitjatesse, siis need järgnevates lahingutes poolsaarel tuld tõenäoliselt ei avanud (põhjuse kohta autoril andmed puuduvad). Nõukogude poole andmeil toetas muide vastast 11. veebruari lahingutes ka suurtükivägi Lämmijärve läänekaldalt. Oletatavasti oli tegemist 8,8 cm õhutõrjekahuritega, mida Saksa armees kasutati ka kaudtuleks.
Ööl vastu 12. veebruari ja hommikul lahingud poolsaarel jätkusid. 173. polgu I pataljon tegi kaks katset tungida Rudnitsast Zahhodõ suunas, kuid Saksa vasturünnakute mõjul tõmbuti Zahhodõ loodeääre lähedusest tagasi. Polgu II pataljon ründas kagusihist Lugi, takerdudes vastase tule all. Polgu ettekande kohaselt asus Lugi rajoonis muu hulgas kaitsel kaks Saksa kerget õhutõrjekahurit. II pataljoni paremal tiival Kamenka piirkonnas tegutses vahepeal rindele toodud 32. üksik trahvirood, mis oli tõenäoliselt küll väikesearvuline. Kozakovetsi juures maanteest pisut põhja poole kaitsele asetatud 173. polgu tagalaallüksustest moodustatud salk (21 inimest) tõrjus polgu ettekande kohaselt hommikul kaks vastase rünnakut. 90. diviisi toetav suurtükivägi tulistas 12. veebruari hommikul ja päeval vastast Zahhodõ ja Lugi rajoonis, kulutades 176 76 mm ja 25 122 mm mürsku ning 90 82 mm ja 50 120 mm miinipildujamiini. Nõukogude andmeil vastase kaudtulesuurtükid samal ajal tuld ei avanud, küll aga olevat tegutsenud 173. polgu vastu rasked miinipildujad.
12. veebruari ennelõunal raporteeris 173. polk 90. diviisile, et kummassegi laskurpataljoni on jäänud vaid kuni 40 võitlejat ning olemasolevate jõududega edeneda ei suudeta. Päeval võitlused poolsaarel ajutiselt vaibusid. 90. diviis valmistus pealetungi jätkama, tuues reservist rindele 19. laskurpolgu. Polgu I pataljon vahetas Rudnitsa juures välja 173. polgu I pataljoni riismed, ülejäänud 19. polgu allüksused koondusid esialgu Samolvas.
PIIRISSAARE VALLUTAMINE
90. diviisi 286. laskurpolk oli vahepeal saanud ülesande hõivata Piirissaar. Ööl vastu 12. veebruari laskusid Podborovje juures järvejääle polgu I pataljon koos 128. diviisi suusapataljoniga. Öö oli udune, mis ilmselt raskendas Piirissaare garnisoni julgestuse vaatlusvõimalusi ja lubas ründajatel jõuda märkamatult saare lähedusse. Saksa poole andmeil tuli rünnak (algusega kell 5.30 hommikul) nii lõuna, ida kui põhja sihist. Piirissaarel asusid 4. välitrahvi-vangipataljoni kaks kompaniid, omakaitse allüksus ning 33. politsei-vahipataljoni 2. kompanii raskekuulipildujarühm (eestlasi kokku ligi 30 meest), lisaks paiknes seal vähemalt osa 12. akustika-pioneerirühmast (rühmas kokku 60 meest) ja arvatavasti üks rühm 734. positsiooniehitus-pioneeripataljonist. Nõukogude dokumentides si-
salduv arv 300 kui saare garnisoni tugevus paistab olevat enam-vähem õige.
Mõni tund kestnud võitluse järel hõivasid ründajad saare. Lahingu põhiraskust kandis Nõukogude poolel suusapataljon, mis oli eelnevalt saare rannikul teostanud ka luuret. Samal ajal kui grupp pataljoni võitlejaid tõmbas endale tähelepanu tegutsemisega saare lõunaküljel, ründas kaks suusaroodu kaasatoodud miinipildujate tule toel kirdesuunast, vallutades kõigepealt Piiri küla, seejärel Toona ning lõpuks, tuues reservist lahingusse ka pataljoni luurerühma, Saare küla. 286. polgu pataljon tegutses ilmselt lõunasuunast ja pole selge, mil määral see üldse lahingus osales.
Saksa poolel hinnati, et trahvikompaniid olid avaldanud vaid nõrka vastupanu, misjärel taandusid üle järvejää. Nende kaotusteks loeti 91 surnut ja teadmata kadunut (neist 22 pataljoni kaadrikoosseisust, ülejäänud olid vangid), läänekaldale saabunute hulgas oli 24 haavatut. Peeti tõenäoliseks, et paljud teadmata kadunuks jäänud vangid jooksid vastase poole üle (Punaarmee dokumentidest ei ole õnnestunud sellele kinnitust leida). Samuti hukkus sel päeval Piirissaarel vähemalt neli meest 12. akustika-pioneerirühmast ja üks mees Tartumaa omakaitse VI pataljoni 33. (Meeksi) kompaniist. 33. politseipataljoni raskekuulipildujarühm kaotas ühe liikme surnuna ja ühe kergelt haavatuna; saarelt hiljem tagasi jõudes väitis rühm, et oli lahingut jätkanud ka pärast Saksa kompaniide taandumist. Laskemoona lõppemisel taganeti samuti, olles otsetee äralõikamise tõttu sunnitud mööduma Piirissaarest kaarega põhja poolt. Võimalik, et sama rühma peeti silmas Saksa ettekandes, mille kohaselt oli grupp võitlejaid Saare küla juures vastu pannud ka pärast trahvikompaniide taganemist. Seejärel jõudsid läänekaldale veel üks mees 33. politseipataljoni 2. kompaniist, 734. positsiooniehituspioneeripataljoni ohvitser ning kaks meest 12. akustikapioneerirühmast, kes olid vahepeal end saarel varjanud.
Nõukogude andmeil loeti Piirissaarel 81 vastase langenut ja esialgu raporteeriti 17 vangist, sealhulgas üks ohvitser (trahvikompanii ülem). 90. diviisi sõjapäeviku järgi oli vangide arv täpsustatuna siiski 35. Trofeede hulgas oli 12 kergekuulipildujat (neist 7 korras), üks raadiojaam, kaks välikööki ning neli hobuveokit laskemoona ja varustusega. Vangide sõnul olid trahvikompaniid – neist üks koosnes mere- ja teine lennuväelastest – saarele saabunud 11. veebruaril. Ründajate kaotustest on teada 17 võitleja surmasaamine 128. diviisi suusapataljonis (pataljoni ülema mälestuste järgi oli surnuid ja haavatuid kokku umbes 40), samal ajal kui 286. polgu I pataljoni hukkunute kohta kinnitus puudub.
PIIRISSAARE LANGEMISE JÄREL Saksa 207. julgestusdiviis reageeris Piirissaare ründamisele Tartu alarmpataljoni väljasaatmisega 12. veebruari hommikul Kavastust rannikule Meerapalu rajooni. Esialgsest kavast saar pataljoniga tagasi võtta küll loobuti. 207. julgestusdiviisist kell 15.15 tulnud käsu põhjal lasti õhku jäämiiniväli Lämmijärves. Piirissaarest kuni Kolpino saareni ulatuva 36,6 kilomeetri pikkuse miinivälja olid eelnevalt rajanud viis akustika-pioneerirühma. Juba enne 8. veebruari oli Lämmijärves korra sel viisil jääd lõhutud,
kuid jää tekkis kiiresti uuesti. Teistkordsel purustamisel jäeti üks 2,5 kilomeetri laiune jääsild Mehikoorma juurde ja teine, umbes kahekilomeetrine, Salosaarest põhja poole. Jõepera ja Laaksaare vahel purustati jää teadmata põhjusel vaid kohati, Jõeperast idas lasti õhku kolmekilomeetrine lõik. Juba järgmisel päeval täheldati, et lõhutud kohtadele on uuesti tekkinud inimraskust kandev jää. Väegrupp Nord suunas 12. veebruaril Lämmijärve äärde toetuseks lennuväe. Kokku 47 lennukiväljalennu käigus ründasid sööstpommitajad Ju 87 vastast Podborovje ja Samolva piirkonnas ning liiklust jääl Piirissaarest idas. Meeskonnad raporteerisid tabamustest varustusliiklusele, Samolvas süttis põlema hulk maju. Lisaks sooritasid Podborovje rajooni kuus väljalendu 54. hävituseskaadri 4. eskadrilli hävitajad Fw 190, mis teatasid kokku 32 madalrünnaku teostamisest, mille käigus olevat hävitatud kolm veoautot, üks auto koos suurtükiga ja seitse hobuveokit. 90. laskurdiviisi sõjapäevikus mainiti õhurünnakus kantud kaotusteks 14 inimest haavatutena. 286. laskurpolk kandis ette, et Piirissaarel purustati õhurünnakus üks 45 mm tankitõrjekahur.
Olgu märgitud, et veebruaris puudus Punaarmeel lahingutes poolsaarel ja Peipsi ääres oma lennuväe toetus täielikult – Leningradi rinde jaoks oli tegemist teisejärgulise suunaga ja lennuväge kasutati olulisemaks peetud rindelõikudes. Saksa väegrupp Nord vastase plaane täpselt aga ei teadnud ning jätkas, nagu näeme, tugevate õhujõudude kasutamist Peipsi ääres ka järgmistel päevadel, kartes ilmselt, et Punaarmee valmistab siin ette suuremat pealetungi Tartu suunas.
12. veebruari õhtul Piirissaarele saadetud Saksa luuregrupp naasis hommikul teatega, et vastane asub saare idaosas, lääneosas teda ei kohatud.
(Järgneb)
ALLIKAD
Arhiivimaterjalid
• Väegrupi Nord dokumendid: Bundesarchiv RH 19-III/270, RH 19-III/271, RH 19-III/275, RH 19-III/276a, RH 19-III/298, RH 19-III/299
• 18. armee dokumendid: NARA T-312/1606
• Ratsaväerügemendi Nord dokumendid: Bundesarchiv RH 40/26
• L armeekorpuse dokumendid: NARA T-314/1245, T-314/1246
• Omakaitse peavalitsuse dokumendid: Rahvusarhiiv ERA 358/2/23.
• Wehrmachti inimkaotuste (hukkunud) kartoteek: www.ancestry.com/search/collections/61641 (originaal: Bundesarchiv B 563-2 Kartei).
• 54. hävituseskaadri ja 3. ründeeskaadri pilootide lennuraamatud (koopiad Andreas Zapfi ja Sven Carlseni erakogudes).
• 42. armee, 108. laskurkorpuse, 90. ja 128. laskurdiviisi, 129. korpuse-kahurisuurtükiväepolgu dokumendid: Государственная информационная система Память народа. https://pamyat-naroda.ru
• Punaarmee inimkaotuste aruanded (hukkunud ja teadmata kadunud): Обобщенный банк данных Мемориал. https://obd-memorial.ru
• Punaarmee autasulehed: Электронный банк документов Подвиг народа в Великой отечественной войне 1941–1945 гг. https://pamyat-naroda.ru
Ajakirjandus 1944
• Eesti üksuste võitlused Peipsi kallastel. Eesti Sõna, 22.02.1944.
• Eimers, Enno. Ueber das Eis des Peipussees. Fuldaer Zeitung, 24.03.1944.
• Klewe, Falko. 600 langenud bolshevikku Peipsi järve läänekaldal. Postimees, 18.02.1944.
• Omakaitse lahingutules Peipsi rannikul. Postimees, 29.02.1944.
• Pärast lahinguid vabastatud Piirisaarel. Postimees, 04.03.1944.
• Vare. Sõjasõit Peipsi kaldaile. Rindeleht, 15. ja 22. 04. 1944.
• Ühises võitluses Peipsi kaldal. Postimees, 24.02.1944.
Mälestused
• Ein Bericht über die Kämpfe am Peipus-See im Frühjahr 1944 (Ernst Wendlandi mälestused). Kameradendienst. Nachrichtenblatt für die Angehörigen der ehem. 11. I.D und ihrer Traditionseinheiten. September 1989.
• Hans Silla mälestused (Eesti sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum).
• Heino Tammemäe mälestused (Olavi Tammemäe arhiiv).
• Heinmaa, Arnold. Narva asemel Peipsi äärde. Võitluse Teedel, 1997, nr 1.
• Kirjutamata memuaare. Mälestusi Peipsi äärest (Evald Laidvere mälestused). Eesti Raadio saade 01.05.2004.
• Kreem, Robert. Vandega seotud. London, Ontario, 1984.
• Kuus, Erich. Meerapalu lahing. Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas. IX köide. Venelaste teine sissetung. Stockholm, 1960.
• Kübar, Aksel. Veebruar 1944. Olime kahekümne aastased, Võitluse Teedel, 1993, nr 1.
• Peipsi jäälahing 1944 (Evald Tomsoni mälestused). Vaba Eestlane, 23.02.1984.
• Reose, V. Võidetud kohtamislahing. Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas, IX köide. Venelaste teine sissetung. Stockholm, 1960.
• Riipalu, Harald. Kui võideldi kodupinna eest. Mälestuskilde sõja-aastatest 1944. Tallinn, 2004.
• Rudi, Heino. 8,8 patarei paigutati Jõeperasse. Võitluse Teedel, 1997, nr 1.
• Tuulemaa, Raivo. Jõepera lahing. Vaba Eestlane, 19., 22. ja 26. 02. 1958.
• Väljaots, Aksel. Rünnak algas südaööl. Võitluse Teedel, 1997, nr 1.
• Псковская Краснознаменная. Воспоминания ветеранов 128-й стрелковой Псковской Краснознаменной дивизии. Ленинград, 1984.
Kirjandus
• Thomas, Franz; Wegmann, Günther. Die Ritterkreutzträger der Deutschen Wehrmacht 1939–1945. Teil III: Infanterie. Band 1: A–B. Osnabrück, 1987.
• Thomas, Franz; Wegmann, Günther. Die Ritterkreuzträger der Infanterie. Band 5: Drange–Emmert. Osnabrück, 2000.
SÕDADES KArASTATUD KNINI KINDLUS
Krka jõge teate? On üks tore jõgi Horvaatias. Enam kui 70 kilomeetri pikkune, mitmete jugadega ja voolab läbi rahvuspargi. Aga selle loo peakangelane pole mitte Krka jõgi, vaid hoopis selle jõe lätte lähedal üle Knini linna kõrguv kindlus.
Mis kindlus? Muidugi Knini kindlus. Muide, väidetavalt Euroopas suuruselt teine. Asub see 345 meetri kõrgusel merepinnast, järskude nõlvadega Spasi mäe tipus. Võimas kindlus koosneb kolmest kaitsemüüridega eraldatud, ent massiivsete väravate ning ülestõstetavate sildadega ühendatud sektsioonist.
Alustati Knini kindluse rajamist juba üheksandal sajandil. Aastasadade jooksul on see vallutatud, lammutatud ning siis uuesti üles ehitatud nii ungarlaste, veneetslaste, türklaste, prantslaste kui austerlaste poolt. Oma praeguse vormi sai kindlus millalgi 18. sajandil. Nende sajandite jooksul mängis kindlus Horvaatia ajaloos kas just esimest viiulit, aga kindlasti olulist rolli.
Ja sama kindel kui kindlus on see, et tänapäeval lehvib selle tipus Horvaatia kõige olulisem lipp. Kõige. Olulisem. Lipp. Horvaatia rahva vapruse ja mehemeele sümbol.
Nimelt heisati see sinna esmakordselt operatsiooni Torm päevil 5. augustil 1995, mil Knin, mis oli vahepeal kuulutatud naaberriigi Serbia toel kohalike serblaste moodustatud Krajina vabariigi pealinnaks, vabastati.
Lipu heiskajaks oli legendaarne, võiks vast isegi öelda kurikuulus Horvaatia kindral, Pumade juht Ivan Korade, kes pärast vabadussõda kogus kuulsust peamiselt oma ultravägivaldse käitumisega.
Tagantjärele on teda süüdistatud isegi sõjakuritegudes. Nimelt pandi Koradele süüks, et just tema käsul hukkasid Puma võitlejad 1995. aasta septembris viis end sõjavangi andnud serblast.
KANGELASE LANGEMINE
Asi hakkas Koradel aina enam käest minema. Just käest. Paremast. Vasakust jäi ta ilma 1992. aastal lahingutes Dubrovniku pärast. Vaid kaks nädalat hiljem oli Korade aga rivis tagasi ning
siis saigi temast vastloodud Pumade juht.
1997. aastal sunniti Korade aga pärast jalgpallimatši ajal suuremat sorti mäsu korraldamist erru minema. Paraku puudus sõjakangelase errusaatmisel soovitud teraapiline mõju. Pigem vastupidi. Järgnevatel aastatel lisandus Korade toimikusse ohtralt süü- ja kuritegusid. Sealhulgas peksmised ning purjus peaga roolikeeramine.
2008. aasta 27. märtsil võttis allakäiguspiraali viimastele keermetele jõudnud Korade aga noa ja püstoli ning korraldas oma kodukülas Velika Veterničkas tapatalgud. Vabadussõja kangelase käe läbi jätsid elu 16aastane poiss, poisi sugulane kuuekümnendates eluaastates naisterahvas ja veel kaks meest. Ohvreid oli nii pussitatud kui ka näkku tulistatud.
Võttes arvesse Korade vägivaldset minevikku, sai korrakaitsjatele üsna kähku selgeks, kes võiks mõrvadest
midagi teada. Paraku ei saanud Koradet küsitleda, sest too oli kodukülast kuhugi kadunud.
Kuhu, seda hakkasid sajad politseinikud helikopterite kaasabil välja selgitama. Mõne päeva möödudes leitigi metsaservalt Korade sõiduk. Kohe termokaameraga metsa kamminud politseinikele jäi puude vahel silma ka keegi, kes meenutas profiililt Koradet. Tol ööl meest siiski tabada ei suudetud.
Aprillikuu kolmandal päeval jäi aga otsijatele sealsamas Velika Veterničkas silma üks purustatud aknaruuduga maja. Nad hakkasid hoone poole jalutama, et seda põhjalikumalt inspekteerida, kui järsku avati hoonest nende pihta tuli.
Ehkki mõned aastad juba erus, ei olnud Korade oma laskmisoskust minetanud. Üks politseinikest sai Korade tulistatud kuulist nii tõsiselt haavata, et heitis veel enne haiglasse jõudmist
hinge. Temast sai Korade viies ohver sel kevadel.
Samal ajal piirasid teised politseinikud hoone ümber ning hakkasid loopima sinna pisargaasigranaate. Kui politseinikud viimaks majja siseneda söandasid, leidsid nad eest lõhkekehadest ja relvadest ümbritsetud Korade.
Ametlike andmete põhjal oli Korade pärast oma viimaseks jäänud lahingut vabasurma läinud. Kohalikes lehtedes aga sahistati, et ta leidis oma lõpu siiski politseinike kuuli läbi.
IGAVENE MÄLESTUS
Kõnealune intsident ei vähenda aga kuidagi Knini kindluse massiivset, kohati pisut raskepärast ja metsikut kiviklibust ilu. Ega ka mitte operatsiooni Torm tähendust ja tähtsust Horvaatia ajaloos. Ning rahvuslipp, nagu öeldud, kõrgub kindluse kohal tänase päevani.
Meenutamaks ja mäletamaks igavesti Horvaatiale vabaduse toonud võidukat
sõda nende maal laiutanud serblaste vastu, on ühes kindluse paljudest saalidest üles seatud operatsioonile Torm ja selles osalenud võitlejatele pühendatud näitus.
Kes aga loodab sealt leida ja oma käega katsuda sõjas kasutatud relvi ja muud ajakohast ning asjasse puutuvat kraami, peab mõneti pettuma. Need esemed on seal küll olemas, aga peamiselt nähtavad sellest ajast ja sõjast pärinevatel fotodel, selgituseks sildid kohalikus keeles. Ent pildid räägivadki tuhat korda enam kui sõnad. Kui te tahate eesti keeles lugeda operatsioonist Torm, siis selle kohta leiate põhjalikumat infot näiteks ajakirja Kaitse Kodu! 2022. aasta seitsmendast numbrist.
Mis aga Krka jõkke puutub, siis nii nagu horvaadid ise, on sealsed kaladki – peamiselt forellid – kuulu järgi visad võitlejad, kes end kodusest keskkonnast naljalt välja sikutada ei lase.
Jäta mured nad sind ju purevad kui end virisema jälle sätid meelde tuletaks – palju hullemaks minna saab – sa ainult vaata Lätit Contra „Läti disko”
FILm KUI LäTI DISKO
Läänemere ruumis on kummaline ajalooline paratamatus, et üks või teine rahvas loeb just oma lõunanaabrit väheke saamatumaks ja põhjanaabrit tiba uimasemaks. Selle teadmisega võtsin ette lõunanaabrite filmitööstuse küllaltki värske (2019) üllitise „Dvēseļu putenis“, ingliskeelse pealkirjaga „Rifleman“.
Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI , vabatahtlik autor
Lätimaa. Küll mitte veel iseseisev, vaid tsaaririigi koosseisus, aga ikkagi Läti mis Läti. Ühes külakeses Vanagsite majapidamises käib idülliline toimetamine, kui ootamatult jõuab Esimene maailmasõda ka nende õuele. Tulemusena lasevad Saksa sõdurid maha Vanagsite pereema ja koera, mispeale pere meespoole esindajad leiavad väga mõistliku olevat tsaariarmee koosseisu astuda. Sõda käib, tsaari-
riigist saab vahepeal Nõukogudemaa ning filmi lõpul hakkab juba aimuma värske iseseisev Läti. Päris hull lugu, hullem veel kui Eestis, sest nagu ajaloost teada, on see siiski ainumas kord, kui eestlastel on õnnestunud oma lipu all kedagi vabastamas käia. Kõike seda näeb vaataja noore Arturs Vanagsi silmade läbi.
Filmi sisu vältab õige mitu aastat ajalugu ja säärane käsitlus ei ole mitte
probleemivaba. Pikka ajavahemikku hõlmavat filmi ongi tegelikult väga raske teha nii, et sinna mingi sisu ka sisse saaks või jääks. Pihusoleva filmiga on lätlased saanud valmis oma vastuse meie kodumaisele filmile „1944“ ja tekitanud kajastuse ajajärgule, kus mehed vahetasid mundreid sagedamini kui sokke. Vaadeldav aeg on küll täpselt üks sõda varasem kui Nüganeni filmis, aga järgib siiski enam-vähem sama skeemi. Ei tahaks
küll väga norida, aga stsenaarium on lätlastel saanud na nadivõitu. Jah, näeme noore inimese kulgemist läbi sõja, kuid see on ka kõik. Teisisõnu – stoorit on vähevõitu. Kõike on näpuotsaga. Näpuotsaga põhjust, näpuotsaga rahvuslust, näpuotsaga armastust. Aga sõda, seda on filmis palju, sõja puudumise üle nuriseda ei saa.
Lühikursusena võetakse läbi kõik Esimese maailmasõja kohustuslikud elemendid – täägirünnak, gaasisõda, kaevikud jne. Võib kujutleda, et asi käis nii: võtted käivad ja loeb meie režissöör paberit. Kaevikud – olemas; öölahing – olemas; gaasirünnak –olemas; tankid ... ai, tanke pole! Ah õige, sel ajal ja selles maakohas ei olnud tankidest lõhnagi. Selge, tankid jäävad ära, järgmine punkt nimekirjas. Ilmselt on filmi sisse soovitud saada ühekorraga nii kiire ajalooloeng kui Artursi isiklik lugu, aga korralikult ei ole ära mahtunud kumbki. Ehk olnuks parem keskenduda ainult ühele kahest variandist?
Mingit väga konkreetset isiklikku lugu selles filmis tajuda pole võimalik. Lihtsalt tuleb sõda, ema tapetakse, isa ja poeg lähevad sõtta jne. Kõik on hästi lihtne ja loogiline, aga vahel ei jõua tegelaste motiivid kohe sugugi kohale. Noh, hää küll, ema surma eest sakslasi tappa, see selleks, vajalik asi. Jällegi kõlab kohustusliku elemendina, mis on kuskile paberile, mida režissöör hoolega tudeerib, kirja pandud. Asi muutub pisut, kui mängu tuleb Marta (Greta Trusina). Siis justkui hakkab kogu möllu vahele vaikselt mingit lugu pressima. Kuid paraku läheb kõik endistviisi edasi ja Marta jääb pigem episoodiliseks tegelaseks.
Loomulikult ilmuvad välja ka bolševikud ja ühtäkki moonduvad tsaariarmee sõdurid punasteks Läti küttideks. Korraks läheb päris põnevaks, kui kesta ja justnagu meelsust vahetanud lätlased kohtuvad ... hukkamisplatsil. Noh, vähemalt see episood filmist oli tõesti vaatamist väärt ja pani ootama, mis suunas lugu edasi läheb.
Ahjaa, sõjafilmide väga kohustuslik paljaste meeste ujumine on ka esin-
„DVĒSEĻU PUTENIS“
Osades: Oto Brantevics, Mārtiņš Vilsons, Rēzija Kalniņa Lavastanud: Dzintars Dreibergs 1 tund ja 44 minutit
Hinnang kümnepallisüsteemis: Idee: 5 – stsenaarium võinuks siiski olla parem. Teostus: 7 – pildiliselt väga kena vaadata.
Näitlejatööd kokku: 4 – nõrga peaosa eest.
Lavastajale: 5 – muidu õige tubli tükk, aga peaosatäitja … ja stsenaarium … ja …
datud. Kuivõrd tegu on Läti filmiga, siis on sees ka kohustuslik eestlaste teemaline nali. Tegelikult isegi rohkem kui üks. Teeb muidugi rõõmu, et lõunanaabrid meid ikka meeles peavad.
Visuaalselt on film väga hea. Siin pole režisöör Dreibergs lati alt läbi pugenud ega latti ära kaotanud. Mõnes kohas on iluga tiba üle pingutatud, arvutispetsid on kangesti hoogu läinud ja terve öise metsa trasserite jutte täis joonistanud. Ebarealistlik küll, aga vähemalt silmale ilus vaadata. Korraks tuli küll diskosaali tunne peale. Õnneks ei ole kõik lahingustseenid Läti diskot täis. Kui see nüüd maha arvata, siis muidu on kaameratöö ja pildikeel igati ontlik ja asjakohane. Ses suhtes väga vaadatav film. Suurepärane.
Üks kapsaaed, kuhu suurem koorem kive eest kallata, on näitlejate oma. Ning sellest osast enamiku saab peaosalist Artursit kehastanud Oto Brantevics. Lihtne diagnoos Brantevicsile on – ei vea välja. Lugesin pärast filmi vaatamist, et Artursi kehastaja tarbeks olla korraldatud küllaltki turske, osalejaterohke casting ja seal siis muudkui otsiti, valiti ja sorteeriti. Mis pagana pärast küll valiti peaossa vähimagi näitlemiskogemuseta inimene, mine võta kinni. Küllap oli selleks ajaks käes tööpäeva lõpp, kõik tahtsid kangesti koju. Selleks, et saaks niiöelda linnuke kirja ja päev õhtusse,
võeti küllap loosi või midagi. Miskit Brantevics ju teeb ka ning puht puunukuna ta ei käitu, aga see kõik tahaks kõvasti järeleaitamist. Ehk tulnuks siiski valik ümber mõelda. Tõsine õnn, et filmitegijad kõiki näitlejaid samal kombel ja samadel alustel ei valinud. Ülejäänud seltskond mõistab ikka näidelda ka, aga film, nagu teatergi, on kollektiivne looming ja nõrk peaosa tirib paratamatult kaasa ka kõik teised nagu kaalupomm.
Vat Läti näitlejatega on allakirjutanul ja küllap paljudel teistelgi see häda, et ei tunne neid! Justkui asuks Läti kusagil teisel pool maakera. Ilmselt tuleb siin anda iseendale miinuspunkt selle eest, et pole viitsinud naabrite filmimaailmaga kursis olla.
Film on saanud üksjagu auhindu, peaasjalikult muidugi kodumaalt, piiritagustel festivalidel on jäädud enamasti rahule nominatsiooniga. Kodumaisele filmile peab ju ikka diplomeid ja medaleid jagama, kus selle häbi ots, kui selle tegemata jätad! Ja ega film siis nii üdini niru pole, et millegi eest tunnustada ei või! Võib ikka.
Kokkuvõtvalt – vaadatav film. Siitsealt tulnuks valmistoodangut küll kõpitseda, aga kõlbab ka nii. Pikkuse poolest samuti täiesti okei, tund ja kolmveerand. Punktiskoor jääb napiks, aga nii-öelda tutvuse poolest (lätlastega ju ometi oleme tuttavad, eksole) võib vaadata küll.
rEETmISEST, ÕÕNESTAmISEST jA ÕPETAmISEST
Kaitse Kodu! eelmises numbris ilmus Kadri Paasi artikkel „Salakaval pehme jõud: vargne ja veenev identiteedi õõnestaja“. Leiame, et artikkel on Püha Johannese Kooli (PJK) alusetult sildistav.
Tekst: LIIVIKA SIMMUL, PJK kooli direktriss, koguduse liige, õpetaja, lapsevanem TOOMAS HIRVOJA , Nõmme Ristija Johannese koguduse ülempreester, õpetaja, lapsevanem ANRI KIVIL , kaitseliitlane, EÜS Põhjala vilistlane, PJK hoolekogu liige, õpetaja, lapsevanem
Paas kirjeldab, kuidas Putini režiim kasutab pehmet jõudu ja Moskva Patriarhaadi mõju selleks, et „õõnestada jõuliselt ja jultunult süstemaatiliselt elanikkonna moraali“, „kiita takka Kremlile kasulikule käitumisele“, „anda minevikule, olevikule ja tulevikule Kremli poliitikale sobilik tähendus“. Oleme nõus, see on Vene võimu käekiri, kuid meie kooli inimesed ei ole Kremli inimesed.
Artiklit kokkuvõtvas lõigus jätab Paas mulje, justkui oleks PJK loomise otsustanud Moskva Patriarhaadi juhtkond: „Moskva Patriarhaat asutas 2012. aastal Tallinnasse ka Püha Johannese kooli, millel valmis tänavu augustis Nõmmel Kaitseliidu Tallinna maleva kinnistu lähistel uus koolimaja-kirik.“ See on valeväide, kool loodi kodanikualgatuse korras erakoolina, et säiliks vabadus otsustada ja valida, kuidas oma lastes kasvatada (algkristlikke) väärtusi. Asutamiseks ei olnud vajalik Moskva Patriarhaadi luba. Samal aastal loodi Eestis teisigi kristlikke koole: Kaarli, Püha Miikaeli, Toomkool, Tartu Luterlik Peetri ja Kohila Mõisakool. Kooli asutajad palusid kirikliku tava kohaselt koolile õnnistust piiskop Korneliuselt, aga raha, inimesed ega juhised ei ole kunagi tulnud Moskvast.
Paas jätkab, et „kool nimetab oma kodukirikuks Moskva Patriarhaadi Eesti õigeusu kiriku Ristija Johannese kogudust“ ja loob eksitava mulje, justkui oleks kool patriarhaadist ja Krem-
list sõltuv. Lapsed käivad aeg-ajalt koguduse kirikus hommikupalvusel. Ja käivad ka igal vabariigi aastapäeval Pika Hermanni torni jalamil, et laulda päikesetõusul hümni Eesti Vabariigi riigilipule.
Paas lisab: „Selle (koguduse) ülempreester on Toomas Hirvoja, kes allub siinsele metropoliit Jevgenile ja Jevgeni otse patriarh Kirillile, st Kremlile.“ Selgitame, et vaimuliku ega koguduse alluvus metropoliidile ei ole absoluutne, nii preesterile kui ka kogudusele jääb isiklik arvamusvabadus. Ei pea olema olema patriarhiga nõus, kui süda nii ei ütle. 2022. aasta 16. oktoobri „Aktuaalses kaameras“ sõnab Toomas Hirvoja, et Kirilli tegevus on „õigeusuõpetusest täitsa mööda“. Samasugune arvamusvabadus on ka koguduse lihtliikmetel. Lisame, et ca 80 protsenti PJK töötajatest ei ole seotud ühegi Moskva Patriarhaati kuuluva kogudusega.
Tunneme samuti hirmu, lugedes julmustest, mida saadab Ukrainas korda Vene riik. Paljud meie kogukonna pered on minevikus olnud selle riigi ohvrid. Nii sotsiaalmeedias kui PJK kodulehel oleme oma seisukoha selle sõja kohta selgelt välja öelnud. Kodulehel on ka info selle kohta, kes me oleme, kes meid rahastab, milliseid väärtusi au sees peame, milline on õigeusu roll kooli toimisel, miks sattusime Kivimäele, kes meid juhib ja mida mõtleme hävitustööst, mis toimub Ukrainas. Võib ka lihtsalt tulla ja meiega rääkida.
PJK on ainus eesti õppekeelega õigeusu üldhariduskool Eestis, kuid Putini ja meie kogukonna kristlastest ning mittekristlastest liikmete vahele võrdusmärgi tõmbamine ei ole õige ega õiglane.
Nõustume õiguskantsler Ülle Madise ja semiootik Mihkel Kunnuse 20. oktoobril ERRi portaalis järelvaadatavas saates „Kultuuristuudio“ välja öelduga, et (sotsiaal)meedia abil vaenlase kuju loomine, avalik sildistamine ning ühiskonnast välja tõrjumine tühistab ja laastab rünnatavat kogukonda psühholoogiliselt, sest kogeme seda praegu ise. Nõustume nendega, et selline tegevus viib rünnatava sotsiaalse grupi kibestumiseni ning (enese)tsensuurini.
Usume, et Eesti rahvas on tark, vapper, vaimselt vaba ning piisavalt küps, et mitte kaasa minna häbistamise kultuuriga, et Eesti põhiseaduses kirjapandu on oluline kõigile Eesti koolidele, inimestele ja kogudustele. Loodame, et süütuse presumptsioon valitseb omakohtu üle ning et ühe inimese või organisatsiooni süüd ei saa sujuvalt üle kanda teisele.
Me tahame õpetada, uskuda ja elada Eesti Vabariigis ilma, et meid märgistaks kodumaa reetmise silt.
VIITED Paas, K. (2022). Salakaval pehme jõud: vargne ja veenev identideedi õõnestaja. Kaitse Kodu! 7/2022.
MATI JÕGEVA
(23. OKTOOBER 1940 – 12. SEPTEMBER 2022)
12. septembril 2022 lahkus meie hulgast Kaitseliidu Elva malevkonna taasasutaja, kuni viimase hingetõmbeni kaitseliitlaseks jäänud nooremveebel Mati Jõgeva.
Enam kui 32 tegevusaastasse jääb Mati osavõtt piiripostide paigaldamise operatsioonist Eesti Vabariigi piirile ning Toompea, raadio- ja telemaja kaitsmisest augustis 1991, marssimine taasiseseisvunud Eesti esimestel aastapäeva- ja võidupüha paraadidel, pataljoni Narva ja metsavendade kokkutulekute turvamine. Kõikide tegevuste loetlemiseks tuleks kirjaruumist puudu, sest Matit jagus kõikjale, teda võis näha nii välikatla juures kaitseliitlaste kõhutäie eest hoolitsemas kui ka noorkotkastega metsas või instruktorina autojuhtidele oma teadmisi ja kogemusi jagamas.
Oma rikkaliku elukogemuse ja pühendumisega oli Mati kõigile suureks eeskujuks ja suurepäraseks kamraadiks. Temalt isamaalise kasvatuse saanud poeg ja tütar on samuti kaitseliitlased.
Matit jäävad mälestama perekond, kauaaegsed võitluskaaslased ja kamraadid.