Uurimistööde artiklid ja konverentside teesid XI

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID JA KONVERENTSIDE TEESID RESEARCH ARTICLES AND CONFERENCE ABSTRACTS XI

Tartu 2017

Toimetaja / Editior

Reet Urban

Toimetuskolleegium / Editorial board Mare Remm Ülle Parm Tiina Kukkes Reet Linkberg Eve-Merike Sooväli Keeletoimetajad / Language editors Urve Ansip Tiina Kukkes

© Tartu Tervishoiu Kõrgkool 2017

ISSN 1736-7727 ISSN 2228-3455 (veebis)

Trükikoda / Printed in: Paar OÜ

Hea lugeja!

Kaasaegses teadmispõhises ühiskonnas on uurimistööde tulemuste ja paremate praktikate rahvusvaheline jagamine enesestmõistetav. Seekordse kõrgkooli artiklikogumikuga oleme alustamas uut traditsiooni.

Lisaks kõrgkoolis tehtud uurimistööde tulemustele hakkame avaldama ka kokkuvõtteid kõrgkoolis toimunud konverentside ettekannetest. Tänavu on suurepärane võimalus avaldada kogumikus rahvusvahelise üliõpilaskonverentsi ning rahvusvahelise õendusfoorumi ettekannete teese, mis annab kogumikule rahvusvahelise mõõtme ja suurema kõlapinna. Üliõpilased ja õppejõud saavad tutvustada oma uurimistööde tulemusi varasemast laiemalt.

Teadmusühiskonda iseloomustab rahvusteülene partnerlus ja koostöö.

Kõrgkooli panus on kaasa aidata tervislikuma töö- ja elukeskkonna loomisele. Areng ei peatu. Meie kõigi osa on sellega kaasa minna ja ise arendusprotsesse juhtida.

Toimetuse nimel Reet Urban

3

SISUKORD / CONTENTS Artiklid rakendusuuringutest / Articles on Applied Research Studies Aivar Orav, Mare Remm...................................................................... 8

GLÜKOMEETRITE TÄPSUS – KAS IKKA PIISAV IGAS KLIINILISES OLUKORRAS KASUTAMISEKS? Accuracy of glucometers: can it use of any clinical situation?

Marilin Sillaste, Reet Linkberg, Helle Nurmsalu, Jelena Sokk, Lisel Lilleste, Karina Talk, Liina Animägi.................................... 15

VAGINAALSE ESMASSÜNNITUSE MÕJU VAAGNAPÕHJALIHASTE SEISUNDILE The effect of vaginal delivery of primiparous womanon the condition of her pelvic floor muscles

Siiri Põllumaa, Kadri Niin, Triinu Trossmann............................30

EESTI HAIGLATE SÜNNITUSOSAKONDADE ÄMMAEMANDATE HOIAKUD JA KOGEMUSED SEOSES NORMAALSE SÜNNITUSEGA The attitudes and experiences concerning normal childbirth among Estonian labour ward midwives

Tiina Kukkes, Claudia Sà dos Reis, Eija Metsälä, Nicole Richli Meystre, Josè A. Pires Jorge, Anja Henner.........49

RADIOLOOGIATEHNIKUTE ARUSAAMAD KUTSEPRAKTIKA JA KOOLITUSE KOHTA MAMMOGRAAFIA VALDKONNAS Clinical practice and training needs in mammography: radiographer perspectives

Eleri Pastak, Kristi Vahur................................................................59

EESTI ELANIKE JOOGIVEE TARBIMISHARJUMUSED JA ARVAMUS PUDELIVEE VÕIMALIKE TERVISEMÕJUDE KOHTA Estonians drinking water consumption habits and opinion about possible health hazards of bottled water

4

Artiklid lõputöödest / Articles on Student Final Paper Tiina Tammearu, Margit Lenk-Adusoo......................................... 71

SIMULATSIOONÕPE PATSIENDI OHUTUSE ALASES HARIDUSES ÕE PÕHI- JA TÄIENDÕPPES The simulation-based learning within the patient safety in the basic and continuing nursing education

Janelle Märs, Dagmar Loorits, Kirk Link, Anastassia Lazareva..........................................................................79 FUNKTSIONAALNE MAGNETRESONANTSTOMOGRAAFIA VALEDETEKTORINA Detection of deception with functional magnetic resonance imaging

Kadi Ilings, Merle Varik...................................................................89

URIINIPIDAMATUSE MÕJU NAISTE ELUKVALITEEDILE JA ÕENDUSTEGEVUS The impact of urinary incontinence on the quality of life of women and the appropriate nursing interventions

Triinu Rooni, Herje Aibast, Reet Linkberg................................ 101

JALA FUNKTSIONAALSUS, PATOLOOGIAD JA TREENING Functionality of the foot, its pathologies and training

Liivi Kukk, Kirkke Reisberg..........................................................118

MASSAAŽ PEAVALUDE KORRAL Massage Therapy for Headaches

Aleksandra Moskalenko, Liina Vähi, Reet Urban.....................126 EELKOOLIEALISTE LASTE KODUSED TAHTMATUD VIGASTUSED JA NENDE ENNETAMINE Unintentional home injuries and their prevention among pre-school children

Katrin Laurson, Reet Urban..........................................................135

MUUSIKATERAAPIA KASUTAMINE ENNEAEGSETE VASTSÜNDINUTE RAVI JA ARENGU TOETAMISEL The use of music therapy for premature infants’ well-being and developmental care

5

Elisabeth Aas, Marge Mahla..........................................................145

EMADE ARUSAAMAD IMETAMISEST JA RINNAGA TOITMIST MÕJUTAVATEST TEGURITEST Mothers’ understanding of breastfeeding and of the factors influencing breastfeeding

Elena Kiseleva, Nadezda Sazonova, Margit Lenk-Adusoo......158

EAKATE ENESEHOOLDAMATUSE RISKITEGURID JA AVALDUMINE NING ÕE VÕIMALUSED EAKATE ENESEHOOLDAMATUSE HINDAMISEKS JA ENNETAMISEKS Manifestation of self-neglect among the elderly, the associated risk factors, and means available for nurses to assess and prevent the self-neglect

Katre Kliiman, Reet Urban............................................................169

PIKAAJALISEL ASUTUSHOOLDUSEL OLEVATE ELANIKE OMAVAHELINE VÄÄRKOHTLEMINE Resident-to-resident mistreatment in long-term care facilities

Diana Didenko, Ülle Parm, Silver Türk.......................................180

OPORTUNISTLIKE PATOGEENIDE ESINEMINE HAIGLAS KASUTATAVATES TAVALISTES JA PNEUMAPURE™-i FILTRIGA SLEEPANGELI PATJADES Occurrence of opportunistic pathogens on regular pillows and „SleepAngel“ pillows with PNEUMAPURE™ filter used in hospital

Maarja-Liisa Kapaun (Kesküla), Eve-Merike Sooväli.............. 191

KLIINILISE ÕDE-SPETSIALISTI ROLL JA PÄDEVUSED The role and competencies of a clinical nurse specialist

Evelin Limberg, Siiri Põllumaa.....................................................202

ÄMMAEMANDA ROLLI JA PÄDEVUSE MUUTUMINE AJAS NING SELLE TAJUMINE ÄMMAEMANDATE POOLT The changing role and competency of the midwife and midwives’ perceptions of it

Silver Türk, Raul-Allan Kiivet......................................................213

FÜSIOTERAAPIA ERAKORRALISES MEDITSIINIS Emergency department physiotherapy

6

Artiklid töötajate magistritöödest / Articles on Staff Master’s Theses Ehtel Tuisk, Krista Lepik...............................................................225

TARTU TERVISHOIU KÕRGKOOLI ÕE ÕPPEKAVA ÜLIÕPILASTE INFOPÄDEVUSE OMANDAMISE KOGEMUSED JA SEOTUD OSKUSTE KASUTUSPRAKTIKAD KÕRGKOOLI ÕPINGUTE JOOKSUL Experience in acquiring information literacy and practical use of relevant skills during higher education studies amongst nursing students of Tartu Health Care College

Kristiina Virro, Airin Treiman-Kiveste, Ere Uibu....................237

PRAKTIKAJUHENDAJATE KOOLITUSE LÄBINUD ÕDEDE KOGEMUSED ÕPPEMEETODITE RAKENDAMISEST PRAKTIKANTIDE JUHENDAMISEL SIHTASUTUSES TARTU ÜLIKOOLI KLIINIKUM Experiences of nurse mentors, who have undergone a mentoring programme, with utilization of teaching methods during clinical mentoring in Tartu University Hospital

Artiklid töötajate doktoritöödest / Articles on Staff Doctoral Theses Inga Ploomipuu................................................................................ 251

TERVISHOIU KÕRGKOOLI SISSEASTUJATE LOODUSTEADUSLIKU KIRJAOSKUSE TASE KUI EELDUS EDUKAKS ÕPPIMISEKS The level of scientific literacy as a precondition for academic success among entrants of health care college

Autorite loend / List of Authors.....................................................267 International Student Conference Abstracts............................272 Abstracts of the 4th Nordic Nursing Forum..............................348

7

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

GLÜKOMEETRITE TÄPSUS – KAS IKKA PIISAV IGAS KLIINILISES OLUKORRAS KASUTAMISEKS? Accuracy of glucometers: can it use of any clinical situation?

Aivar Orav, Mare Remm

Abstract In 2015 to 2017 glucometers were studied at Tartu Health Care College, comparing their measurement results with the results of the laboratory method.

Venous blood was collected from the subjects, at the same time their the glucose amount in capillary blood was determined, using the glucometers involved in the study. The amount of glucose in venous blood was determined by the laboratory analyzer Cobas C111. As data processing method the relative bias between measuring results of laboratory and glucometer was calculated and presented.

Results of the study show that glucometers provide a considerable shift compared to the laboratory method, in the range of ±7.3%...17.2% (Root mean square). Some very big incidental deviations into the positive direction occurred, ranging even up to 73%.

It was concluded that the study demonstrated a considerably big inaccuracy of glucometers compared to the laboratory method; all self-check glucometers involved in the study demonstrated a simliar quality, although the glucometers used in the hospital provided a bit worse deviation and targeting; all glucometers under investigation provided incidental inaccurate results with a positiive shift. While using a glucometer, one should be ready for inaccurate measuring results and repeat the measuments, if required.

8

Sissejuhatus Glükomeetrite kasutamisel on peaaegu 40-aastane ajalugu, kuid laborimeetodiga võrreldavat täpsust ei ole seni saavutatud. Glükomeeter on abivahendiks diabeedi ravi jälgimisel ja glükeemia määramisel, kuid ei sobi diabeedi diagnoosimiseks. Vaatamata glükomeetrite ebatäpsusele on need asendamatud diabeedihaige vere glükoosisisalduse enesekontrolliks.

Esimesed glükomeetrid jõudsid tavakasutajateni 1980. aastatel ning nende täpsus ja kasutusmugavus oli küllaltki halb. Tänapäevased glükomeetrid on palju täpsemad ja nende kasutamine on lihtne ning mõõtetulemus ei sõltu nii palju kasutajast. Siiski on glükomeetrite kasutamisel rida piiranguid ning glükomeetrite täpsus oleneb glükomeetri mudelist, patsiendi haigusseisundist jms. Glükoosisisalduse määramise „kuldseks standardmeetodiks“ on venoosse vere glükoosisisalduse mõõtmine laboratoorsel meetodil, mille põhjal peaks toimuma ka diabeedi diagnoosimine.

Aga milline siis on glükomeetrite täpsus? 2015.–2017. aastal uurisid Tartu Tervishoiu Kõrgkooli üliõpilased Heleen Karjane ja Kristjan Orrin (Karjane 2016, Orrin 2017) glükomeetrite täpsust ning hetkel on veel käimas samal teemal Jürgen Miku tehtav lõputöö, mille tulemusi me käesolevas artiklis ka juba kasutame.

Võtmesõnad: glükomeeter, glükomeetrite kvaliteedi kriteeriumid Metoodika Kokku uuriti seitset glükomeetrit, millest kahte kasutatakse ainult tervishoiuasutustes (neid ei müüda tavakasutajale), ülejäänud glükomeetrid olid enesekontrolli glükomeetrid, mida on võimalik apteegist osta.

Metoodika oli järgmine: uuringus osalejatel mõõdeti glükoosisisaldust kapillaarveres. Selleks kasutati mitut glükomeetrit ning mõõdeti tootja 9

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Keywords: glucometer, quality criteria for glucometers

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

juhendi kohaselt. Samal ajal võeti uuritavatelt ka venoosne vereproov (glükolüüsi inhibiitoriga katsutisse), millest määrati glükoosisisaldus nõuetekohaselt kaliibritud ja kontrollitud labori analüsaatoriga Cobas C111 (Roche). Seejärel arvutati labori meetodi glükoosisisalduse keskväärtuse suhtes suhteline nihe, lähtudes järgmisest valemist:

%

Kui labori meetodi viga peab rahvusvaheliste kriteeriumite alusel jääma alla ≤ 6,9% (üldviga), siis glükomeetritele lubatakse tunduvalt suuremat viga: tervishoiuasutuste glükomeetritele on lubatud ±12,5% (Point of Care…2013) nihet ning enesekontrolli glükomeetritele ±15% (In vitro…2013), sealjuures madalamal mõõtepiirkonnal on lubatud viga veelgi suurem. Siit ilmneb selgesti, et ka kvaliteedikriteeriumid on glükomeetritele kehtestatud tunduvalt nõrgemad ja seda seetõttu, et glükomeetritega ei ole võimalik paremat kvaliteeti saavutada.

Tulemused Kolme aastase perioodi jooksul (2015.–2017. a) uuriti seitset glükomeetrit (OneCallplusAcon – G1, AccuChekActive – G2, AccuChekGo – G3, Contou – G4, HemoCue – P1, AccuChekPerforma – P2, Nova Stat Strip – P3), millest kaks (P1 ja P3) olid haiglas kasutatavad glükomeetrid, mida eraisik endale soetada ei saa. Võrdluskatseid sooritati erinevatel glükomeetritel kaheksast kuni kuuekümneni. Võrdluskatsete erineva arvu tingis asjaolu, et 2015. ja 2016. aastal alustasime väiksema arvu võrdluskatetega (metoodika väljatöötamiseks), aga 2017. aastal ei olnud enam kõik glükomeetrid kättesaadavad (osad olid müügilt kõrvaldatud). Meie sihiks oli saada vähemalt 40 võrdluskatset.

Võrdluskatsete tulemusena selgitasime, et glükomeetritel esinev nihe labori meetodi suhtes on küllaltki suur (tabel 1), ulatudes erinevatel glükomeetritel ruutkeskmise (RMS) põhjal ±7,3%...17,2%. Ruutkeskmine iseloomustab siinkohal erinevate võrdluskatsete nihke kaugust labori meetodi mõõtetulemusest (2SD ulatuses). Kokkuvõtvalt öeldes: määrates 10

Tabel 1. Erinevat tüüpi näitajad, mis iseloomustavad glükomeetrite mõõtetäpsust

Seade

SD

IQR

Min 25% Mediaan 75% Max RMS 12,5% 15% n

G1

1,9

12,4 10,4 –15,7 –4,4

–1,4

6,0

53,2 12,5

81,7

86,7 60

G2

3,6

11,2 10,3 –12,5 –1,5

4,9

8,8

20,9 11,1

75,0

87,5 8

G3

–3,3

–4,9

1,5

8,0

100

100

G4

7,7

12,6 9,7

–0,2

3,9

9,5

58,2 14,7

82,5

85,0 40

P1

8,1

15,3 16,2 –15,4 –1,5

6,2

14,8

73,0 17,2

64,6

72,9 48

P2

1,8

12,1 10,7 –21,8 –5,1

–0,5

5,6

55,7 12,1

83,3

88,3 60

P3

8,3

13,7 10,6

5,3

11,7

68,0 15,9

77,5

80,0 40

6,8

10,6 –10,9 –9,1 –7,6

–9,2

1,1

7,3

12

Huvitav on sealjuures märkida, et glükomeetrite mõõtetulemustel ei esine süstemaatilist erinevust, diferents labori meetodi suhtes on pigem juhuslikku laadi (joonis 1) ehk lihtsamalt seletades: saades glükomeetriga mõõtetulemuse, võib olla selle nihe nii väiksem kui ka suurem labori meetodil saadust, aga kapillaarvere mõõtetulemus peaks olema keskmiselt +5,6% suurem venoossest mõõtetulemusest. Jooniselt on näha, et üksikud võrdlused andsid väga suuri kõrvalekaldeid, ulatudes isegi näiteks P1 glükomeetril 73%-ni. Samuti esines ka teistel glükomeetritel üksikuid suuri kõrvalekaldeid (joonis 1).

11

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

glükomeetriga vere glükoosisisaldust, erineb see venoosse vere glükoosisisaldusest labori meetodiga määratuna 98% tõenäosusega ±7,3%...17,2%, mis on ilmselgelt võrreldes labori meetodiga küllaltki suur. Siit ka põhjus, miks glükomeeter ei sobi endiselt diabeedi diagnoosimiseks. Ülejäänud statistikud on esitatud allolevas tabelis, kus: on diferentside keskväärtus, SD on diferentside standardhälve, IQR on diferentside kvartiilide vahe ( 25% ja 75% protsentiili vahe), Min ja Max on diferentside minimaalne ja maksimaalne tulemus, 25% on 1. kvartiil, 75% on 3. kvartiil, RMS on diferentside ruutkeskmine, n on diferentside arv, 12,5% on diferentside tabatavus 12,5% vahemikku, 15% on diferentside tabatavus 15% vahemikku.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Joonis 1. Diferentside punktdiagramm, millele on kantud punktiirjoonena vahemik ±12,5% ja ±15%.

Arutelu Arvutasime ka tabatavuse nii haigla glükomeetrite standardi (±12,5%) kui ka enesekontrolli glükomeetrite standardi (±15%) suhtes. Tabatavus jääb enesekontrolli glükomeetrite ebatäpsuse kriteeriumeid (±15%) arvestades ligikaudu 90% piirimaile, kuid oli mõnevõrra halvem sama kriteeriumi järgi haigla glükomeetritel. Siinkohal tuleb arvestada, et kapillaarveri ja veeniveri ei ole võrreldavad juba oma füsioloogilise koostise tõttu ja meie viisime läbi just kapillaarveri versus veeniveri, mitte kapillaarveri versus kapillaarveri (standardite kriteeriumid on paika pandud võrreldes just sama materjali tüübiga), seetõttu hindaksime siiski 90% tabatavust rahuldavaks. Meie uuringus ei näidanud head kvaliteeti haigla glükomeetrid 12

Põhjused, miks glükomeetrid annavad erinevaid tulemusi labori meetodist on mitmeid.

1) Glükomeetrite mõõtetulemused sõltuvad vere hematokritisisaldusest. Glükomeetrid on seadistatud plasma väärtustele koefitsiendiga 1,11, mis aga kehtib ainult 43% hematokriti juures (Effect of different…2015). Kui patsiendil esineb aneemia või polütsüteemia, või perifeersed tsirkulatsioonihäired, siis vastav arvutus ei kehti.

2) Füsioloogiliselt on venoosse ja kapillaarse vere glükoosisisaldus erinev (sõltumata hematokritist), seda keskmiselt 5,6% kapillaarvere kasuks, kuid nihe on suurem näiteks vahetult pärast sööki (võib ulatuda isegi kuni 20%) (Effect of different…2015).

Glükomeetritega määratakse aga glükoosi kapillaarsest verest!

3) Paljud haigusseisundid segavad glükomeetriga glükoosisisalduse määramist: atsidoos, alkaloos jt (Use of Glucose…2016).

4) Mõnede glükoosi määramise testribade väike spetsiifilisus glükoosi suhtes (Use of Glucose…2016) (määrab maltoosi või galaktoosi glükoosina). Peritoneaaldialüüsi saavatele haigetele, kes saavad dialüüsi ikodekstriiniga, ei sobi kasutamiseks kõik glükomeetrid, sest osad glükomeetrid annavad valekõrgeid mõõtetulemusi maltoosiga (seda isegi kuni kaks nädalat pärast dialüüsi saamist).

Seetõttu tekib oht ravida patsient hüpoglükeemilisse koomasse.

13

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

(P1 ja P3), nende tabatavus jäi väikeseks nii enesekontrolli kui ka haigla glükomeetrite kvaliteedi kriteeriumeid arvestades. Seda arvestades võib tekkida kiusatus haiglas kasutada haigla jaoks mõeldud glükomeetrite asemel enesekontrolli glükomeetreid. Siiski ei tohi haiglates kasutada meie uuringu tulemusele toetudes enesekontrolli glükomeetreid, sest mõnede haigusseisundite puhul võivad enesekontrolli glükomeetrid anda eluohtlikke väärasid tulemusi.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Järeldused 1. Vaatamata glükomeetrite tehnilisele arengule ja täiustamisele, ei ole veel labori meetodile samaväärset täpsust saavutatud, ja glükomeetritega ei ole endiselt diabeedi diagnoosimine ega ka sõelumine lubatud. Ka meie uuring näitas glükomeetrite võrdlemisi suurt ebatäpsust labori meetodi suhtes.

2. Erinevate glükomeetrite täpsus on erinev, diabeedihaigel on suurema täpsusega glükomeetri valik keeruline, sest tootjast sõltumatuid uuringuid on raske kätte saada. Meie uuringus näitasid kõik enesekontrolli glükomeetrid küllaltki sarnast kvaliteeti, haigla glükomeetrid andsid mõnevõrra halvema hälbe ja tabatavuse.

3. Kõik uuritud glükomeetrid andsid juhuslikke, positiivse nihkega väärasid tulemusi. Glükomeetri kasutamisel tuleb olla valmis ebaõigeks mõõtetulemuseks ja vajadusel mõõtmist korrata.

Allikaloend Effect on different sample types on glycose measurements. (2015). Clinical and Laboratory Standards Institute, POCT06.

In vitro diagnostic test systems – Requirements for blood-glucose monitoring systems for self-testing in managing diabetes mellitus. (2013). ISO, 15197:2013.

Karjane, H. 2016. Glükomeetri ning analüsaatori glükoosi mõõtetulemuse erinevused ja seda mõjutavad tegurid. Lõputöö.

Point-of-care blood glucose testing in acute and chronic care facilities; approved guideline – third edition. (2013). Clinical and Laboratory Standards Institute, POCT12-A3.

Orrin, K. 2017. Professionaalsed ja patsientide enesekontrolli glükomeetrid võrdluses laboratoorse referentsmeetodiga. Lõputöö.

Use of Glucose Meters for Critically Ill Patients. (2016). Clinical and Laboratory Standards Institute, POCT17.

14

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

VAGINAALSE ESMASSÜNNITUSE MÕJU VAAGNAPÕHJALIHASTE SEISUNDILE The effect of vaginal delivery of primiparous womanon the condition of her pelvic floor muscles Marilin Sillaste, Reet Linkberg, Helle Nurmsalu, Jelena Sokk, Lisel Lilleste, Karina Talk, Liina Animägi

Abstract The aim of this paper was to explain the changes in the condition of the pelvic floor muscles (PFM) of the women that delivered vaginally and compare the results with the control group’s pelvic floor condition. The research group consisted of 22 primiparous women at the age of 20-35 that delivered vaginally and were 3-12 months postpartum. The control group consisted on 15 nulliparous women at the age of 20-35. The resting tone of the pelvic floor muscles’ bioelectrical activity and the ability of pelvic floor muscles to contract and relax were measured with electromyography. The women’s quality of life was evaluated with the standardised questionnaire Pelvic Floor Distress Inventory - 20 (PFDI-20) and the Pelvic Floor Impact Questionnaire–short form 7 (PFIQ-7).

The electromyography showed that the bioelectrical activity of the primiparous women’s pelvic floor muscles compared to the nulliparous women was lower in resting tone, contractions and relaxations. The questionnaire showed that amongst the primiparous women the symptoms of pelvic floor dysfunction had appeared. Conclusion: vaginal delivery promotes the occurrence of the symptoms of pelvic floor dysfunction.

Keywords: vaginal delivery, pelvic floor muscle assessment, pelvic floor muscles bioelectrical activity, pelvic floor dysfunction.

15

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Sissejuhatus Vaagnapõhjalihased (pelvic floor muscles) asetsevad linguna häbemeluu ja õndraluu vahelisel alal ning nende puhul etendab tähtsat osa m. levator ani (LA) kompleks. LA lihastevahelist ruumi, levaatorilahi (levator hiatus), läbivad kuseteed, tupp ja pärak. Vaagnapõhi toetab vaagnaõõne organeid, on koostöös sfinkteritega osaline urineerimise ja defekatsiooni reguleerimises, tagab normaalse seksuaalse funktsiooni ning raseduse ja sünnituse kulu (Barber 2005).

LA koosseisu kuuluvatest lihastest saavad raseduse ja vaginaalse sünnituse ajal enim mõjutatud m. puborectalis, m. pubococcygeus ehk m. pubovisceralis ja m. iliococcygeus. Seetõttu peetakse vaagnapõhja talitlushäire (pelvic floor dysfunction, PFD) väljakujunemisel rasedust ja sünnitust peamiseks riskiteguriks (Memon ja Handa 2012). Vaagnapõhja talitlushäire levinumad sümptomid on uriini- (urinary incontinence) ja roojapidamatus (fecal incontinents) ehk inkontinents, vaagnaorganite prolaps (pelvic organ prolaps), seksuaalfunktsiooni häire ning vaagnavöötme valud (Wang jt 2012), mis mõjutavad suurel määral naiste igapäevaelu.

Relaksiinisisalduse (hormoon) suurenemine organismis raseduse ajal muudab vaagnapõhjalihased elastsemaks, võimaldades lihastel sünnituse ajal venida. Lihaste suurem elastsus ning kaalu koguv ja vaagnapõhjale survet avaldav loode vähendavad vaagnapõhja võimekust elundite toestamisel (Continence Foundation... 2013). M. pubococcygeus saab sünnituse teises perioodis tugevasti venitada. Kuna skeletilihased taluvad üldjuhul venitust, mis ei ületa nende kahekordset pikkust, on vigastuste tekkimine tõenäoline (Dietz 2013). Lihaskiudude liigse venitamise ja denervatsiooni tõenäosuse tõttu võib vaginaalne sünnitus põhjustada vaagnapõhjalihaste jõu ja vastupidavuse vähenemist ning vaginaalse toonuse langust rahuolekus (Hilde 2014).

Rebendid ja LA hiatus’e liigne venivus on omavahel seotud ning on vaagnaorganite prolapsi peamised põhjustajad. Van Keelen jt (2014) uuringust, 16

Vaginaalne sünnitus võib avaldada mõju ka n. pudendus’ele ja n. levator ani’le, kui sündiva lapse pea neile survet avaldab ja/või neid venitab.

Sellega seoses võib tekkida denervatsioon LA lihases ja sfinkterlihastes, mis omakorda põhjustab häireid vaagnapõhja talitluses. Denervatsioon võib korduva venituse tulemusel hiljem progresseeruda ning viia sekundaarsete muudatusteni LA lihases ja sfinkterite silelihastes. Sellega on seletatav ka nõrgenenud vaagnapõhja sümptomaatika avaldumine aastaid pärast sünnitust (Memon ja Handa 2012).

Uuringu eesmärk oli selgitada muutusi vaginaalselt esmassünnitanud naiste vaagnapõhjalihaste seisundis ja võrrelda seda mittesünnitanud naiste vaagnapõhja seisundiga. Lähtuvalt eesmärgist püstitati järgmised uurimisülesanded.

1. Hinnata vaginaalselt esmassünnitanud naiste vaagnapõhja lihaste seisundit elektromüograafilisel meetodil ja võrrelda tulemusi kontrollrühma tulemustega.

2. Hinnata vaginaalselt esmassünnitanud naiste elukvaliteeti küsimustiku abil ja võrrelda tulemusi kontrollrühma tulemustega.

17

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

mille käigus hinnati 3D ultraheli meetodiga muutusi esmasrasedate LA hiatus’e dimensionaalsetes mõõtmetes rahuolekus ja vaagnapõhja maksimaalsel kontraktsioonil, selgus, et raseduse ajal suurenevad nii LA hiatus’e dimensionaalsed mõõtmed kui ka venivus ning väheneb kontraktiilsus.

Kuus kuud pärast sünnitust oli säilinud LA hiatus’e suurenenud venivus Valsalva manöövri ajal. Vaginaalselt sünnitanud naistel olid LA hiatus’e dimensionaalsed mõõtmed suurenenud rahuolekus ka kuus kuud pärast sünnitust võrreldes varajase rasedusajaga. Seda tulemust kinnitab ka Falkerti jt (2010) korraldatud esmassünnitajate vaagnapõhja 3D uuring.

Samuti tuvastati, et naistel, kellel esines pärast vaginaalset sünnitust uriinipidamatus, olid LA hiatus’e mõõtmed võrreldes normaalse peetusega naistega veelgi enam suurenenud.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Metoodika Uuritavate iseloomustus Uuringurühma kuulusid esmassünnitajad (n = 22, vanus 28,91 ±3,15, KMI 22,18 ±3,86), kontrollrühma mittesünnitanud naised (n = 15, vanus 24,13 ±4,05, KMI 22,89 ±3,69). 13 uuringurühma naist olid sportlikult aktiivsed 5–6 tundi nädalas, enamik kontrollrühma naistest keskmiselt 4–5 tundi nädalas Andmed sünnituse kohta (väljutusperioodi kestus, lahkliha traumatism, lapse mõõtmed) saadi sünnituse epikriisist.

Vaagnapõhjalihaste talitlushäiret hinnati PFDI-20 küsimustikuga, mis hõlmas küsimusi uriini- ja roojapidamatuse, vaagnaorganite prolapsi ning seksuaalfunktsiooni häire kohta, samuti PFIQ-7 küsimustikuga, kus uuritavad andsid hinnangu, kui palju häirisid probleemid naise igapäevaelu ja elukvaliteeti. PFDI-20 küsimuste ploki alaskoor võis jääda vahemikku 0–100, kogu küsimustiku maksimaalne võimalik skoor oli 300. Mida suurem oli koguskoor, seda ulatuslikum oli vaagnapõhja talitlushäire esinemine.

Antropomeetrilised mõõtmised Uuritavate kehapikkust mõõdeti Harpendeni metallantropomeetriga täpsusega 1 mm, kehamassi elektroonilise kaaluga täpsusega 0,1 kg. Arvutati kehamassiindeks.

Vaagnapõhjalihased ja m. transversus abdominis’e (TrA) ko-kontraktsiooni ning vaagnapõhjalihaste reflektoorse kontraktsiooni (köhimine) hindamine.

Vaagnapõhjalihaste isomeetrilisel pingutusel hinnati vaagnapõhjalihaste ja TrA ko-kontraktsiooni, samuti teiste kõhulihaste aktiveerumist.

Hinnang ko-kontraktsioonile anti järgmiselt: vaagnapõhjalihaste ja TrA ko-kontraktsioon esineb või puudub, TrA aktiveerumist ei ole tunda või sooritab uuritav ülesande, kasutades kompensatoorselt teisi lihaseid.

18

Vaagnapõhjalihaste seisundi hindamine Kasutati NeuroTrac Myoplus 2 EMG aparaati ja vaginaalset bipolaarset kahe kanaliga (CH1 ja CH2) nahapinna elektroodi Perisphera-U, millega hinnati m. puborectalis’e (CH1) ja m. pubo-coccygeus’e (CH2) bioelektrilist aktiivsust.

Fikseeriti algtaseme näit, maksimaalse tugevusega vaagnapõhjalihaste isomeetriline kontraktsioon (maximum voluntary contraction), maksimaalse tugevusega kümnekordne kahesekundiline isomeetriline kontraktsioon, mille vahel olid kahesekundilised lõdvestusfaasid, ning kümnesekundilise hoidega isomeetriline kontraktsioon, nii et pingutuse näit ekraanil püsiks tasemel 50% maksimaalsest kontraktsioonist. Sooritati kümme kontraktsiooni, igale kontraktsioonile järgnes kümnesekundiline lõdvestusfaas (joonis 1).

Joonis 1. Elektromüogramm m. puborectalis’e (Ch1, ülemine graafik) ja m. pubococcygeus’e (Ch2, alumine graafik) kümnesekundilise isomeetrilise kontraktsiooni korral ja lõdvestusfaasi bioelektriline aktiivsus kümnel sooritusel.

Algnäidu tase üle 5 μV loeti tõusnud lihastoonuseks.

19

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Reflektoorse kontraktsiooni hindamisel kasutati sama hindamist patsiendi köhatamisel.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Statistiline andmetöötlus Statistiline andmetöötlus viidi läbi statistikaprogrammiga SPSS (Statistical Pagage of Social Sciences 16). Leiti tunnuste aritmeetiline keskmine koos standardhälbega. Kirjeldava statistikaga selgitati tunnuste esinemissagedus (%). Rühmadevaheline võrdlus viidi läbi sõltumatu t-testiga.

Kvalitatiivsete tunnuste rühmadevahelises võrdluses kasutati hii-ruut testi (chi-square test), seose tugevust iseloomustati Crameri V-ga. Usaldatavuse nivoo oli p < 0,05.

Tulemused Vaagnapõhjalihaste jõudlus ja vastupidavus M. puborectalis’e (CH1) näitude võrdlemisel (tabel 1) – mõõdetuna nii kontraktsioonil kui ka kontraktsioonidevahelisel lõdvestusfaasil – selgus, et rühmadevaheline erinevus tulemustes puudus (p > 0,05).

Tabel 1. Uuringu- ja kontrollrühma m. puborectalis’e (CH1) ning m. pubococcygeus’e (CH2) EMG mõõtmistulemused mikrovoltides (μV).

Sooritus

Uuringurühm

Kontrollrühm

p

CH1 algtase

3,34 ±1,77

3,54 ±2,08

p > 0,05

Max kontraktsioon

37,75 ±14,44

34,53 ±13,17

p > 0,05

Kontraktsioon 10 × 2 sek

21,08 ±9,92

19,39 ±7,88

p > 0,05

Lõdvestus 10 × 2 sek

4,32 ±2,37

4,61 ±2,86

p > 0,05

Kontraktsioon 10 × 10 sek

22,05 ±9,92

21,19 ±8,47

p > 0,05

Lõdvestus 10 × 10 sek

3,69 ±1,96

3,93 ±2,34

p > 0,05

CH2 algtase

4,46 ±3,09

8,39 ±6,32

p < 0,05

Max kontraktsioon

55,23 ±27,11

76,17 ±33,29

p < 0,05

Kontraktsioon 10 × 2 sek

29,57 ±15,52

43,71 ±19,6

p < 0,05

Lõdvestus 10 × 2 sek

5,87 ±3,80

11,07 ±8,21

p < 0,05

Kontraktsioon 10 × 10 sek

30,84 ±17,35

42,61 ±19,12

p > 0,05

Lõdvestus 10 × 10 sek

4,86 ±2,68

9,34 ±7,35

p < 0,05

20

Ko-kontraktsiooni ja reflektoorse kontraktsiooni esinemine Nii reflektoorset kui ka ko-kontraktsiooni TrA-ga esines kontrollrühmal märgatavalt rohkem võrreldes uuringurühmaga (reflektoorne kontraktsioon vastavalt 83,3% ja 59,1% ning kokontraktsioon 93,3% ja 59,1%; Cramer V = 0,323; p < 0,05). Uuringurühmas kompenseeris 13,6% uuritavatest ko-kontraktsiooni teiste lihastega (m. obliquus internus (OI), tuharalihased), kontrollrühmas kompenseerimist ei esinenud.

Sünnitusjärgse vaagnapõhja iseloomustus Vaagnapõhjalihased saavad suurima mõjutuse loote väljutusperioodil. Uuringurühma keskmine väljutusperioodi pikkus oli 52,81 ±29,44 minutit, lapse keskmine kehamass 3538,23 ±394,64 grammi ning peaümbermõõt 35,32 ±1,07 sentimeetrit. Vaagnapõhjalihaste traumatism puudus ainult ühel uuringurühma naisel. Pilustuslõige tehti viiele uuritavale. Lahkliha rebendeid esines kuuel uuritaval, neist ühel oli I astme, ülejäänutel II astme rebendid. Rebenditest esines veel häbememokkade rebendit (2), emakakaela rebendit (1) ja tupe rebendit (1). Kuuel uuritaval esines kompleksrebend, mis kolmel juhul oli emakakaela ja häbememokkade rebend, kahel juhul emakakaela ja lahkliha rebend ning ühel juhul emakakaela ja tupe rebend.

21

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

M. pubococcygeus’e (CH2) bioelektrilise aktiivsuse algnäit ning kahe- ja kümnesekundilise koormuse järgsed lõdvestusfaasi bioelektrilise aktiivsuse näidud olid kõrgemad kontrollrühmal (p < 0,05). Samuti registreeriti kontrollrühmal suuremad (p < 0,05) bioelektrilise aktiivsuse näidud maksimaalsel pingutusel ja ka pärast kahesekundilist pingutust (p < 0,05).

M. pubococcygeus’e puhul ei suutnud 27,3% uuringurühma naistest saavutada pingutusel 50%-list taset maksimaalsest kontraktsioonist. Kontrollrühmas oli selliseid naisi 13,3%, m. puborectalis’e puhul rühmadevaheline erinevus tulemustes puudus.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Vaagnapõhja talitlushäire küsimustik Koguskooride võrdlusest (tabel 2) ilmnes, et uuringurühma naistel esines vaagnapõhja talitlushäire sümptomeid rohkem kui kontrollrühmas (p < 0,05). Rühmadevahelist erinevust (p < 0,05) täheldati roojapidamatuse sümptomite osas.

Tabel 2. Küsimustiku Pelvic Floor Distress Inventory-20 alaskooride ja koguskoori keskmised tulemused.

Skoor

Uuringurühm

Kontrollrühm

p

Uriinipidamatus

32,76 ±10,93

31,67 ±10,77

p > 0,05

Roojapidamatus

34,28 ±11,28

27,50 ±4,29*

p < 0,05

Vaagnaorganite prolaps

27,27 ±3,79

26,39 ±3,75

p > 0,05

Koguskoor

94,31 ±21,35

85,55 ±13,66

p < 0,05

Uuringurühmas esines enim roojapidamatust (p < 0,05), kontrollrühmas aga uriinipidamatust. Häirivate sümptomitena märgiti uriinilekkeid, uuringurühmas esines neid 15-l, kontrollrühmas kolmel uuritaval.

Seksuaalne talitlushäire Seksuaalse talitlushäire esinemissageduse tulemustest selgus, et tundetus (75%) ja valu (66,7%) seksuaalvahekorra ajal iseloomustasid uuringurühma, ebamugavustunne (75%) aga kontrollrühma. Sümptomid puudusid 40% uuringurühma ja 60% kontrollrühma naistest (Cramer V = 0,334, p > 0,05).

Arutelu Teaduskirjandusest selgus (Dietz 2013, Memon ja Handa 2012, Van Veelen jt 2014), et rasedus ja vaginaalne sünnitus on tähtsamaid riskitegureid vaagnapõhjalihaste düsfunktsiooni väljakujunemisel, kusjuures ulatuslikumad muutused vaagnapõhja toefunktsioonis ilmnevad pärast

22

Voorham-van der Zalmi jt (2008) järgi loetakse bioelektrilise aktiivsuse algväärtust üle 2 μV kõrgenenud lihastoonuseks ja väärtust alla 1 μV madalaks lihastoonuseks. Tegemist ei ole rahvusvaheliselt kokkulepitud normväärtustega, kuid autorid toetuvad 18-aastasele töökogemusele. Käesolevas uuringus oli m. puborectalis’e bioelektrilise aktiivsuse keskmine algväärtus uuringurühmas 3,34 μV ja kontrollrühmas 3,54 μV ning m. pubococcygeus’es vastavalt 4,46 μV ja 8,39 μV. Keskmisi võrreldes torkab silma kontrollrühma bioelektrilise aktiivsuse kõrgem algväärtus m. pubococcygeus’s. Kahe rühma vahelised erinevused EMG mõõtmistulemustes ilmnevad ilmekalt siis, kui vaadelda tulemusi uuritavate kaupa.

Uuringurühmas oli normipärase algväärtusega uuritavaid viis, kõrge bioelektrilise aktiivsuse algväärtusega naisi seitse ning ülejäänud kümnel naisel oli bioelektrilise aktiivsuse algväärtus madal. Kontrollrühmas oli normipärane algväärtus seitsmel naisel, algväärtuse näit oli madal vaid ühel naisel. Ülejäänud seitsmel kontrollrühma naisel oli vaagnapõhjalihaste bioelektrilise aktiivsuse algväärtus normist suurem. Seega oli uuringurühmas peaaegu pooltel uuritavatest bioelektrilise aktiivsuse algväärtus vähenenud, samas kui kontrollrühmas oli peaaegu pooltel uuritavatest nimetatud algväärtus normist kõrgem ning väikse bioelektrilise aktiivsuse algväärtusega oli vaid üks uuritav. Järelikult soodustab vaginaalne sünnitus vaagnapõhjalihaste bioelektrilise aktiivsuse alanemist ja see tulemus on kooskõlas Hilde (2014) uuringu andmetega.

23

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

esimest sünnitust (Marshall jt 2002). Tavaliselt taanduvad muutused paari kuu pärast iseenesest, kuid nende püsimajäämisel tuleb sekkuda, sest probleemid võivad korduda järgmise raseduse ja sünnitusega ning aastate möödudes võimenduda (Serati jt 2008). Vaagnapõhjalihastele hinnangu andmisel EMG meetodil on välja kujunenud metoodikaks m. puborectalis’e ja m. pubococcygeus’e bioelektrilise aktiivsuse mõõtmine rahuolekus ning erineva tugevusega isomeetrilisel lihaskontraktsioonil, sest need lihased vastutavad ühelt poolt normaalse peetuse säilitamise ja vaagnaõõne organite toestuse, teiselt poolt väljaheidete väljutamise eest (Voorham-van der Zalm jt 2006).

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Seda, et vaginaalne sünnitus kahjustab vaagnapõhjalihaseid, tõestab asjaolu, et meie uuringus osalenud esmassünnitajatest ei suutnud maksimaalsest kontraktsioonist 50%-lise võimsusega isomeetrilist pingutust hoida peaaegu kolmandik (27,3%), samas kui kontrollrühmas oli vastav osakaal vaid 13,3. Uuringurühmas puudusid m. puborectalis’e erineva kestusega isomeetriliste kontraktsioonide bioelektrilise aktiivsuse tulemustes erinevused võrreldes kontrollrühmaga, küll aga jäid m. pubococcygeus’e bioelektrilise aktiivsuse näidud isomeetrilistel kontraktsioonidel kontrollrühma näitudest madalamaks. Tuleb ühineda Dietzi (2013) väitega, et vaginaalne sünnitus võib põhjustada rebendeid ja suurendada LA hiatus’e mõõtmeid, mille tõttu vaagnapõhjalihaste kontraktsioonivõime võib kolmandiku võrra nõrgeneda. Hilde (2014) väitel väheneb pärast sünnitust vaagnapõhjalihaste jõudlus keskmiselt 54% ja vastupidavus 53%.

Vaginaalse sünnituse mõjud vaagnapõhjale ei pruugi alati avalduda vaagnapõhja talitlushäire sümptomitena. Uuringus, kus võrreldi asümptomaatilisi esmassünnitajaid ja mittesünnitanud naisi, ilmnes, et kuigi vaginaalselt sünnitanud naistel ei esinenud vaagnapõhja talitlushäire sümptomeid, erinesid nende vaagnapõhjalihaste bioelektrilise aktiivsuse mõõtmise tulemused kontrollrühma tulemustest. Esmassünnitajate tulemused olid madalamad nii puhkeolekus kui ka maksimaalsel kontraktsioonil (Marshall jt 2002). Uuringurühma naiste vaagnapõhjalihaste kontraktsioonivõime halvenemise tõttu nii meie kui ka Marshalli jt (2002) uuringus leiab kinnitust väide, et vaginaalne sünnitus kahjustab vaagnapõhjalihaseid, isegi kui see ei avaldu vaagnapõhja talitlushäire sümptomitena.

Kui vaagnapõhjalihaste funktsionaalsus on vaginaalse sünnituse järel halvenenud, võib see mõju avaldada ka vaagnapõhjalihaste reflektoorsele kontraktsioonile. Kui Dietzi jt (2012) uuringus suutis enne sünnitust reflektoorset vaagnapõhjalihaste kontraktsiooni köhides tekitada 98% uuritavatest, siis pärast sünnitust toimus reflektoorne kontraktsioon vaagnapõhjalihastes 75% uuritavatest. Käesolevas uuringus selgus uurin24

Peale reflektoorse kontraheerumise võime mõjutab vaginaalne sünnitus ka vaagnapõhjalihaste koostööd kõhu süvalihastega. On tõestatud, et täielikuks vaagnapõhjalihaste pingutuseks on vajalik ko-kontraktsioon TrA ja OI lihastes (Neumann ja Gill 2002). Pereira jt (2013) uurisid vaagnapõhjalihaste koostöövõimet TrA ja OI lihastega sünnitamata ja sünnitanud naistel ning said tulemuseks, et sünnitanud naistel puudus ko-kontraktsioon nimetatud lihastega, samas mittesünnitanutel oli see olemas. Autorid järeldasid, et rasedus ja sünnitus mõjutavad vaagnapõhjalihaste füsioloogiat, blokeerides kõhulihaste ja vaagna sünergiat. Neid järeldusi toetavad ka meie uuringu tulemused, mis näitasid, et vaagnapõhjalihaste ko-kontraktsiooni TrA lihasega esines uuringurühmas vaid 59,1%, kontrollrühmas aga 93,3%. Lisaks kasutas 13,6% uuringurühma naistest ko-kontraktsiooni saavutamiseks kompensatoorseid mustreid, kaasates vaagnapõhjalihaste pingutusse liigselt tuharalihaseid, m. rectus abdominis’it ning m. obliquus abdominis externus’t. Sellist kompenseerimist kontrollrühmas ei esinenud.

Vaagnapõhjalihaste nõrgenemist sünnituse järel ning vaagnapõhja talitlushäire väljakujunemist seostatakse LA lihases tekkivate vigastustega, eelkõige LA rebenditega (Handa jt 2012). Olenevalt rebendi ulatusest võib 25

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

gurühma naisi kontrollrühma naistega võrreldes, et uuringurühma naistel esines köhimisel reflektoorset vaagnapõhjalihaste kontraktsiooni oluliselt vähem kui kontrollrühma naistel (vastavalt 59,1% ja 83,3%).

Võimalike põhjustena, miks reflektoorse kontraktsiooni sooritus võib häiruda, toovad Dietz jt (2012) välja sünnituse käigus tekkida võivad vigastused LA lihastes – denervatsioon, rebendid, väljavenimine, mis mõjutavad vaagnapõhjalihaste kontraktsioonivõimet üldiselt ning sealt tulenevalt ka nende võimet reflektoorselt kontraheeruda. Ka elukvaliteedi küsimustikest selgunud asjaolu, et uuringurühmas, kus olid väiksemad m. pubococcygeus’e bioelektrilise aktiivsuse algväärtuse ja lihaskontraktsiooni näidud, esines köhimisel/aevastamisel (9/22) palju rohkem uriinilekkeid kui kontrollrühmas (2/15).

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

vaagnapõhjalihaste kontraktsioonivõime nõrgeneda kuni 1/3 võrra (Dietz 2013). Meie uuringurühma naistest 16-l esines sünnitusel rebendeid. Peale selle tehti viiele esmassünnitajale pilustuslõige. Kirjanduse põhjal võib see olla üheks põhjuseks, miks uuringurühma naiste vaagnapõhjalihaste kontraktsioonijõud oli kontrollrühma naiste vaagnapõhjalihaste jõudlusest väiksem. Memon ja Handa (2012) toovad välja, et m. pubococcygeus on sünnituse teises perioodis tugeva venituse all. Venitust suurendavad omakorda väljutusperioodi pikk kestus, lapse suur sünnikaal ja peaümbermõõt (Dietz 2013).

Küsimustiku PFDI-20 alaskoore võrreldes ei tundunud erinevus uuringurühma ja kontrollrühma vahel väga suurena. Kahe rühma koguskooride erinevus aga näitab, et uuringurühmas olid vaagnapõhja talitlushäire sümptomid igapäevaelu häirivam tegur rohkem kui kontrollrühmas. Kui analüüsida küsimustele antud vastuste sisu, siis selgub, et uuringurühmas häirisid sümptomid vastajaid „palju“ vaid kahel juhul, kuid „keskmisel määral“ häirisid need seitset uuritavat. Suur osa (11) uuritavatest olid vaagnapõhja talitlushäire sümptomitest küll natuke häiritud, kuid see-eest oli esinevate sümptomite loetelu võrreldes kontrollrühmaga mitmekesisem. Uuritavaid, keda sümptomid igapäevaelus üldse ei häirinud, oli uuringurühmas neli. Uriinilekkeid nimetas häirivaks teguriks 15 uuringurühma naist. Märgitud oli nii lekkeid tilkadena, lekkeid köhimisel/ aevastamisel kui ka lekkeid seoses tugeva urineerimisvajadusega. Uuringurühmas esines ka kõhugaasilekkeid ja pingutust soole tühjendamisel, ootamatut/kiiresti tekkivat soole tühjendamise vajadust ning pärasoole väljasopistumist soole tühjendamisel. Erinevalt kontrollrühmast mainiti uuringurühmas mitmel korral ka vaagnaorganite prolapsi sümptomeid, nagu survetunne alakõhus, raskustunne või tuimus vaagnapiirkonnas ja tunne, et põis ei tühjene täielikult. Kontrollrühmas märkis vaid kaheksa naist 15-st, et vaagnapõhja talitlushäire sümptomid häirivad nende igapäevaelu. Kahel juhul häirisid sümptomid vastajaid „palju“ või „keskmiselt“, ülejäänud juhtudel häirisid sümptomid vastajaid „vähesel määral“. Peamised sümptomid, mis kontrollrühmas esinesid, olid sage 26

Vaagnapõhja talitlushäire üks sümptom on seksuaalfunktsiooni häire, mis võib avalduda nii tundetuses kui ka ebamugavuses ja valus seksuaalvahekorra ajal. Käesolevas uuringus esines seksuaalfunktsiooni häire sümptomeid nii uuringu- kui ka kontrollrühmas, uuringurühmas siiski märgatavalt rohkem. Uuringurühma naised tajusid vahekorra ajal häiriva tegurina peale valulikkusele ka tundetust. Kontrollrühma iseloomustas pigem ebamugavuse ja valu tunnetamine seksuaalvahekorra ajal. Seda võib seostada vaagnapõhjalihaste bioelektrilise aktiivsuse algnäidu ja pingutuste vahelise lõdvestuse näitudega. Nagu eelpool mainitud, olid kõik need EMG näidud kontrollrühma puhul kõrgemad kui uuringurühma naistel. Vaagnapiirkonna valu ja düspareuunia esinemist seostataksegi rohkem vaagnapõhjalihaste liiga tugeva toonusega (Rosenbaum 2011).

Käesoleva uuringu autorid on seisukohal, et kuna sünnitanud naistel oli lihaste bioelektriline aktiivsus madal, on valu seksuaalvahekorra ajal nende puhul tingitud pigem tupe sünnitusjärgsest tundlikkusest traumade (rebendid, pilustuslõige) tõttu. Uuringu tulemustest selgus, et vaginaalne sünnitus põhjustab muutusi vaagnapõhjalihastes ning soodustab vaagnapõhja talitlushäire sümptomite väljakujunemist. Kuigi uuringurühma vaagnapõhja talitlushäire sümptomeid võib kasutatud küsimustiku koguskoori põhjal lugeda mõõdukateks, on ka väikeste kõrvalekallete puhul tähtis füsioterapeutiline sekkumine, et vähendada riski 27

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

urineerimissoov ja sellest tingitud uriinilekked, kõhugaasid, pingutamise vajadus soole tühjendamisel. Vaagnaorganite prolapsiga seonduvaid sümptomeid mainis kontrollrühmas vaid üks uuritav. Küsimustiku vastuseid analüüsides selgus, et uuringurühma naisi häirib vaagnapõhja talitlushäire sümptomaatika igapäevaelus palju rohkem kui kontrollrühma naisi. Küsimuste vastused toetasid EMG mõõtmistulemusi, mille põhjal võib väita, et vaginaalselt sünnitanud naistel oli välja kujunenud vaagnapõhja talitlushäire sümptomaatika. Kuna küsimustiku koguskoor oli nii uuringurühmal kui ka kontrollrühmal alla 100, siis võib järeldada, et vaagnapõhja talitlushäire sümptomid olid siiski ka uuringurühmas pigem mõõdukalt väljendunud.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

vaagnapõhja talitlushäire väljakujunemiseks pärast korduvaid sünnitusi või menopausijärgsel ajal.

Järeldused 1. EMG tulemustest selgus, et uuringurühma vaagnapõhjalihaste bioelektriline aktiivsus m. pubococcygeuse’l oli nii lähtetasemel, maksimaalsel, kahe ja kümnesekundilisel isomeetrilisel kontraktsioonil kui ka kontraktsioonidevahelistes lõdvestusfaasides kontrollrühmaga võrreldes väiksem.

2. EMG tulemustest selgus, et vaginaalselt sünnitanud naistel esines vaagnapõhjalihaste reflektoorset kontraktsiooni ja ko-kontraktsiooni m. transversus abdominis’ega vähem kui mittesünnitanud naistel.

3. Küsimustike analüüsist selgus, et uuringurühma naistel oli välja kujunenud mõõdukas vaagnapõhja talitlushäire sümptomaatika, mis võrreldes kontrollrühmaga häiris naiste igapäevaelu rohkem.

Allikaloend Barber, M.D. (2005). Contemporary wiews on female pelvic anatomy. Cleveland Clinic Journal of Medicine, 72(4).

Continence Foundation of Australia (2013) The Pelvic Floor. Pelvic Floor First, http:// www.pelvicfloorfirst.org.au/pages/the-pelvic-floor.html. (06.03.2016) Dietz, H.P., Bond, V., Shek, K.L. (2012). Does childbirth alter the reflex pelvic floor response to coughing? Ultrasound in Obstetrics & Gynecology.

Dietz, H.P. (2013). Pelvic floor trauma in childbirth. Australian and New Zealand Journal of Obstetrics and Gynaecology. 53: 220–230.

Falkert, A., Endress, E., Weigl, M., Seelbach-Göbel, B. (2010). Three-dimensional ultrasound of the pelvic floor 2 days arter first delivery: influence of constitutional and obstetric factors. Ultrasound Obstet Gynecol, 35: 583–588.

Handa, V.L., Blomquist, J.L., McDermott, B.S., Friedman, S., Munoz, A. (2012). Pelvic Floor Disorders After Childbirth: Effect of Epiostomy, Perineal Laceration, and Operative Birth. Obstetrics and Gynecology, 119: 233–239.

28

the effect of postpartum pelvic floor muscle training on urinary incontinence in women with and without major defects on the levator ani muscle. Dissertation from the Norwegian School of Sport Sciences.

Marshall, K., Walsh, D.M., Baxter, G.D. (2002). The effect of a first vaginal delivery on the integrity of the pelvic floor musculature. Clinical Rehabilitation, 16: 795-799.

Memon, H, Handa, V.L. (2012). Pelvic floor disorders following vaginal or cesarean delivery. Curr Opin Obstet Gyneocol, 24(5): 349–354.

Neumann, P., Gill, V. (2002). Pelvic Floor and Abdominal Muscle Interaction: EMG Activity and Intra-abdominal Pressure. International Urogynecology Journal, 13: 125–132.

Pereira, L.C., Bothello, S., Marques, J., Amorim, C.F., Lanza, A.H., Palma, P., Riccetto, C. (2013) Are Transversus Abdominis/Oblique Internal and Pelvic Floor Muscles Coactivated During Pregnancy and Postpartum? Neurourology and Urodynamics, 32: 416–419.

Rosenbaum, T.Y. (2011). Pelvic floor physiotherapy for women with urogenital dysfunction: Indications and methods. The Italian Journal uf Urology and Nephrology, 63(): 100–107.

Serati, M., Salvatore, S., Khullar, V., Uccella, S., Bertelli, E., Ghezzi, F., Bolis, P. (2008).

Prospective study to assess risk factors for pelvic floor dysfunction after delivery.

Acta Obstetricia et Gynecologica, 87: 313–318.

Van Keelen, G.A., Schweitzer, K.J., Van der Vaart, C.H. (2014). Ultrasound Imaging of the pelvic floor: hanges in anatomy during and arter first pregnancy. Ultrasound Obstet Gynecol, 44: 476–480.

Voorham-van der Zalm, P.J., Pelger, R.C.M., van Heeswijk-Faase, C., Elzevier, H.W., Ouwerkerk, T.J., Verhoef, J., Nijeholt, G.A.B. (2006). Placement of probes in electrostimulation and biofeedback training in pelvic floor dysfunction. Acta Obstetricia et Gynecologica, 85: 850–855.

Voorham-van der Zalm, P.J., Nijeholt, G.A.B., Elzevier, H.W., Putter, H., Pelger, R.C.M. (2008). Diagnostic Investigation of the Pelvic Floor: A Helpful Tool in the Approach in Patients with Complaints of Micrturition, Defecation, and/or Sexual Dysfunction.

Journal of Sexual Medicine, 5: 864–871.

Wang Y., Hart D.L., Mioduski J.E. (2012). Characteristics of Patients Seeking Outpatient Rehabilitation for Pelvic-Floor Dysfunction. Physical Therapy, 92: 1160–1174.

29

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Hilde, G. (2014). Pelvic floor muscle function in pregnancy and arter childbirth and

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

EESTI HAIGLATE SÜNNITUSOSAKONDADE ÄMMAEMANDATE HOIAKUD JA KOGEMUSED SEOSES NORMAALSE SÜNNITUSEGA The attitudes and experiences concerning normal childbirth among Estonian labour ward midwives Siiri Põllumaa, Kadri Niin, Triinu Trossmann

Abstract This research study is a part of an applied research “The attitudes, experiences and practice concerning normal childbirth in Estonian labour ward midwives” conducted by Tartu Health Care College and the Estonian Midwives Association.

International core documents describe midwives as the advocates of normal birth. Estonian maternity care is described by low maternal and neonatal mortality and a good ratio between vaginal birth and caesarean section.

The purpose of this study is to describe the attitudes and experiences concerning normal childbirth among Estonian labour ward midwives.

This is a quantitative study that was carried out via connect.ee. Consent for this research study was acquired from the head midwives in Estonian labour wards and from the Research Ethics Committee of the University of Tartu. A total sample of 90 midwives answered the questionnaire (45% of all midwives working in labour wards). SPSS version 23 and MS Excel were used for all analyses. The results are shown using a frequency distribution table and a high score table. An original measurement tool was created based on the ICM (International Confederation of Midwives) document “Essential Competencies for Basic Midwifery Practice” and “Clinical guidelines on care in 30

The results show that most of the midwives are familiar with the clinical guidelines on care in normal childbirth and in their opinion the guidelines endorse normal childbirth. The attitudes of midwives towards normal birth are positive, they feel competent (different birthing positions, non-medical pain-relief) and empowered to support normal birth and use technology when indicated.

Midwives reported to be less competent in water birth.

Midwives value the birthing environment, the role of supporters, non-medical self-aid strategies in coping with labour. Most participants are worried about the decreasing rate of normal birth and relate medical pain management with an increased number of interventions performed during labour. Midwives reported that women lack the preparation for normal birth and coping strategies.

The attitudes and experiences of midwives value normal birth and it is one of the determinants that define the good quality of Estonian midwifery care during labour.

Keywords: normal birth, clinical guidelines, midwife, attitude, experience.

Sissejuhatus Ema ja lapse psühholoogilist ning füsioloogilist heaolu silmas pidades on tähtis, et sünnitus toimuks võimalikult väikeste sekkumistega (Care in ... 1996). Normaalselt kulgenud sünnitus toob tervishoiusüsteemile võrreldes näiteks keisrilõikega kaasa oluliselt väiksemad finants- ja tööjõukulutused (Gibbons jt 2010, Niino 2011). Sünnitusabialased näitajad ja trendid varieeruvad küll maailma eri paigus, ent muret keisrilõigete kasvu ning sekkumiste arvu suurenemise pärast tuntakse aina enam (Blaaka ja Schauer Eri 2008, Gunnervik jt 2010, McNiven jt 2011, Niino 2011, 31

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

normal childbirth” developed in 2014 in Estonia. The tool consists of VI blocks of themes containing 248 questions. Block I includes general data; block II gives the definition of normal birth; blocks III to VI consist of different statements that describe how midwives perceive their role as supporters of normal birth, attitudes, habits and practices during labour.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Wiklund jt 2012). Normaalse sünnituse mõiste ei ole tänapäeval üheselt mõistetav, nagu on selgunud erinevate sünnitusalaste juhendite, konsensusdokumentide ja ühisdeklaratsioonide näitel (Werkmeister jt 2008, Darra 2009, Lyerly 2012, Powell Kennedy jt 2015). Täielikult sekkumisteta käsitlustest ei saa siiski rääkida. Valdavalt nõustuvad spetsialistid, et teatud protseduurid või toimingud aitavad protsessi normaalsena hoida ning on lubatud sünnituse turvaliseks jälgimiseks ja riskide vähendamiseks nii emale kui ka lapsele. Eestis kehtiv sünnituse juhtimise juhend (2014) toonitab, et abi erinevate jälgimis- ja sekkumisvõtete näol peab olema põhjendatud ning kõikide spetsialistide poolt üheselt mõistetud.

Abistamisvõtete kasutamisel normaalse sünnituse puhul tuleb jälgida nii palju kui võimalik sünnituse füsioloogilist kulgu ning sekkumiste eesmärk peaks olema võimalike sünnitusega kaasneda võivate riskide maandamine.

Hoiakud, kogemused ja töövõtted on omavahel tihedas seoses. Ämmaemandate hoiakud on normaalset sünnitust soosivad (Reime jt 2004, Klein jt 2009, McNiven jt 2011, Zinsser jt 2016), veelgi enam – sünnitust peetakse normaalseks füsioloogiliseks protsessiks ning sellesse sekkumine peab olema põhjendatud. Rahvusvaheliselt on tunnustatud ja tõenduspõhiselt on määratletud, et ämmaemandad on kõige sobilikumad spetsialistid naisega tegelemiseks normaalse raseduse, sünnituse ning sünnitusjärgsel ajal (Core Document ... 2014). Ämmaemandushoolduse korral on teenuse tarbijateks valdavalt väikse riskiga rasedad (Sandall jt 2009). Eesti sünnitusosakondade ämmaemandate hoiakuid ja kogemusi ei ole varem uuritud. Eesti sünnitusabi tulemused on Euroopa mastaabis väga head — vaginaalsete sünnituste ja keisrilõigete soodne suhtarv (75,7% versus 18,7%) ning väike perinataalne suremus (5,0/1000) (European Perinatal… 2013, Tervise Arengu Instituut 2016) annavad põhjust küsida, kuidas on sellised tulemused saavutatud ning milline on ämmaemandate osa nende tulemuste saavutamisel. Sandin-Bojö ja Kvisti (2008) järgi on ämmaemandate töövõtted oluliselt mõjutatud nende isiklikest hoiakutest. Ämmaemanduskeskse sünnitusabiteenuse 32

Uurimistöö eesmärk oli kirjeldada Eesti haiglate sünnitusosakondade ämmaemandate hoiakuid ja kogemusi seoses normaalse sünnitusega.

Töö eesmärgist lähtuvalt püstitati järgmised ülesanded.

1. Kirjeldada Eesti sünnitusosakondade ämmaemandate hoiakuid seoses Eestis kehtiva normaalse sünnituse määratlusega.

2. Kirjeldada Eesti sünnitusosakondade ämmaemandate hoiakuid seoses normaalse sünnitusega.

3. Kirjeldada Eesti sünnitusosakondade ämmaemandate kogemusi seoses normaalse sünnitusega.

Võtmesõnad: normaalne sünnitus, kliinilised juhendid, ämmaemand, hoiak, kogemus.

Metoodika Uurimistöö andmed koguti ja analüüsiti kvantitatiivselt. Andmed koguti küsimustikuga. Eestis osutas sünnitusabiteenust 2016. a neliteist asutust, sünnitusosakondade ämmaemandusjuhtide hinnangul töötab sünnitusosakondades kokku ligi 200 ämmaemandat. Uurimuse eesmärk oli hõlmata kõiki Eesti sünnitusosakondades töötavaid ämmaemandaid, seega planeeriti kõikne valim. Küsimustik saadeti elektroonilise küsitluskeskkonna connect.ee lingina kokku 200 ämmaemandale, vastamismääraks kujunes 45% (n = 90).

Toetudes teaduspõhistele allikatele ning arvestades Eesti sünnitus- ja ämmaemandusabi spetsiifikat, töötati andmete kogumiseks välja eestikeelne originaalmõõdik, mille sisuliseks aluseks on ICMi 2010. a dokument „Ämmaemanduspraktika baaskompetentsid“ ja ENS-i ning EÄÜ poolt 2014. a välja töötatud „Juhend normaalse sünnituse käsitlemiseks“.

33

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

ning normaalse sünnituse toetamiseks on tähtis mõista ämmaemandate hoiakuid ja kogemusi, et sellele tuginedes planeerida ämmaemandusabi ja -hariduse edasist arengut, parandada teenuse kvaliteeti.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Mõõdiku koostamisel arvestati sünnitusprotsessi sisemist loogikat ja abistajate tegevusega seotud erinevaid asjaolusid. Teemavaldkondade sisu katmiseks esitati küsimusterühmade siseselt asjakohaseid ja võimalikult mitmekesiseid küsimusi. Mõõdiku vormilise eeskujuna kasutati Reime jt (2004) uurimistööd, kus võrreldi arstide ja ämmaemandate hoiakuid ning uskumusi sünnituse erinevate aspektide osas, kasutades viieastmelist Likerti skaalat. Mõõdik koosnes kuuest sisulisest küsimuste rühmast: I rühmas küsiti uuritavate taustaandmeid; II rühmas paluti uuritavate seisukohta Eesti 2014. a juhendi „Juhend normaalse sünnituse käsitlemiseks“ osas; III–VI rühm koosnesid väidetest, mis peaksid kajastama ämmaemandate hoiakuid ja kogemusi normaalse sünnituse ja sellega seonduvate asjaolude suhtes ning kasutatavaid töövõtteid sünnituse erinevates perioodides.

Usaldusväärsuse suurendamiseks konrolliti mõõdikut üheteistkümne erineva vanuse, kogemuse ja tööstaažiga ämmaemanda hulgas. Andmed koguti maist septembrini 2016. a. Andmete analüüsimiseks kasutati kirjeldavat statistikat. Statistiliselt olulisteks loeti erinevused, mille pväärtus oli alla 0,05. Andmed analüüsiti andmetöötluspaketi SPSS versiooni 23 ja MS Exceli abil.

Uurimistöö läbiviimiseks küsiti nõusolekut Eesti haiglate/sünnitusosakondade ämmaemandusjuhtidelt ning TÜ inimuuringute eetika komiteelt.

Tulemused Uurimistöös osales kokku 90 ämmaemandat, esialgsest planeeritud kõiksest valimist moodustas see 45%. Tabel 1 annab ülevaate osalejate taustaandmetest.

34

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Tabel 1. Uurimistöös osalenud ämmaemandate üldandmete koondtabel

Üldandmed

Kategooriad

n ( %)

1. Vanus

Kuni 29 aastat

10 (11,1)

30–39 aastat

24 (26,7)

40–49 aastat

29 (32,2)

50 ja enam aastat

27 (30)

2. Haridus

3. Rahvus 4. Lõpetamise aasta 5. Lõpetatud õppeasutus

Bakalaureus ja kutsekõrgharidus

68 (75,6)

Kutseharidus

11 (12,2)

Magistrikraad

6 (6,7)

Muu

5 (5,6)

Eestlane

85 (94,4)

Mitte-eestlane

5 (5,6)

2001 ja varem

41 (46,1)

2002 ja hiljem

48 (53,9)

Tallinna Tervishoiu Kõrgkool / Tallinna Meditsiinikool

52 (58,4) 37 (41,6)

Tartu Tervishoiu Kõrgkool / Tartu Meditsiinikool 6. Töökoht

Kõrgema etapi haigla (üle 1000 sünnituse aastas)

55 (61,1) 18 (20)

Haigla üle 300 sünnitusega aastas

14 (18,9)

Haigla alla 300 sünnitusega aastas 7. Tööstaaž

8. Töökoormus

Kuni 10 aastat

27 (30)

10–20 aastat

18 (20)

21–30 aastat

29 (32,2)

Üle 30 aasta

16 (17,8)

Alla täiskoormuse

20 (23,5)

Täiskoormus ja enam

65 (76,5)

Uurimistulemustest selgus, et 79 (87,8%) uuritavat olid tutvunud ENS-i ja EÄÜ 2014. a juhendiga „Juhend normaalse sünnituse käsitlemiseks“, ainult üks vastaja ei olnud juhendit lugenud ning kümme olid juhendiga tutvunud osaliselt.

35

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Ämmaemandad nõustuvad üldjoontes juhendis väljatoodud normaalse sünnituse definitsiooniga (skoori keskmine skaalal 0–1 oli 0,95).

Statistiliselt oluline erinevus (p = 0,025) ilmnes taustamuutuja „töö-

koormus“ suhtes, osalise koormusega töötavate ämmaemandate seisukohad ühtisid enam juhendis tooduga. Tabel 2 kajastab näiteid mõõdikus esitatud väidetest (kokku 248) ja neile antud vastustest.

Tabel 2. Näited väidetest ja neile antud vastustest

Väide

Nõustun täielikult

Pigem Ei oska nõustun öelda

Pigem ei Üldse ei nõustu nõustu n (%)

n (%)

n (%)

Tunnen ennast pädevalt KTG teostamisel ja tulemuste tõlgendamisel

40 (44,4)

46 (51,1)

1 (1,1)

3 (3,3)

–

Tunnen ennast pädevalt vaginaalse läbivaatuse tegemise ja tulemuste tõlgendamise osas

50 (55,6)

39 (43,3)

–

–

1 (1,1)

Eelistan naise ja lapse turvalisuse huvides kasutada väljutusperioodis pidevat KTGd

13 (14,4)

36 (40)

7 (7,8)

29 (32,2)

5 (5,6)

7 (7,8)

43 (47,8)

16 (17,8)

22 (24,4)

2 (2,2)

34 (37,8) 12 (13,3)

17 (18,9)

7 (7,8)

7 (7,8)

–

Minu kogemuse põhjal eelistavad Eesti naised eneseabi võtteid medikamentoossele valutustamisele Tunnen ennast vettesünnituse vastuvõtmise osas kindlalt Tunnen ennast kindlalt sünnituse vastuvõtmisel erinevates asendites

36

20 (22,2)

36 (40)

43 (47,8)

n (%)

4 (4,4)

n (%)

Nõustun täielikult

Pigem Ei oska nõustun öelda

Pigem ei Üldse ei nõustu nõustu n (%)

n (%)

n (%)

Kasutan platsentaarperioodi juhtimisel reeglina äraootavat taktikat

38 (42,2)

44 (48,9)

n (%) 1 (1,1)

6 (6,7)

n (%) 1 (1,1)

Tunnen ennast pädevalt sünnitusteede taastamisel sünnituse järel

32 (35,6)

48 (53,3)

6 (6,7)

4 (4,4)

–

Arutelu Nii Euroopas kui ka mujal maailmas ollakse mures normaalse sünnituse säilimise pärast ülemedikaliseeritud sünnitusabi keskkonnas (Blaaka ja Schauer Eri 2008, Gunnervik jt 2010, McNiven jt 2011, Niino 2011, Wiklund jt 2012). Kuna ka käesolevas uurimuses osalenud ämmaemandad tunnevad normaalsete sünnituste arvu vähenemise üle muret, on edasine teemakäsitlus põhjendatud.

Kirjandusallikate põhjal näib, et juhendite osa kliinilises keskkonnas võib olla erinev (Hunter ja Segrott 2010, Sandin-Bojo ja Kvist 2008).

Uurimuses osalenutest hindasid juhendiga tutvunud vastajad oma hoiakuid seoses normaalse sünnitusega kõrgemalt võrreldes nendega, kes ei olnud juhendiga tuttavad. Põhjus võis olla selles, et neil oli tänu juhendiga tutvumisele selle sisust ja normaalse sünnituse definitsioonist selgem ettekujutus. Vastupidi oodatule selgus, et oma kogemusi normaalse sünnituse toetamisel hindasid kõrgemalt pigem lühemat aega töötanud vastajad. Samas on kauem töötanud ämmaemandad saanud hariduse enne 2001. a ning sel ajal õppinud vastajad hindasid koolist saadud ettevalmistust kehvemaks. Uuritavad väärtustavad oma isiklikku panust, vaid viiendik vastanutest arvab, et ei suuda sünnitusse suhtumist Eestis ise mõjutada. Suuremat enesekindlust väljendasid kõrgema haridustaseme, uuema õppekava järgi õppinud, kõrgema etapi haiglas töötavad ning 37

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Väide

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

väiksema koormusega töötavad ämmaemandad. Juhendiga tutvunud ämmaemandad vastasid enam, et suudavad oma positsioonilt suunata üldist ühiskondlikku suhtumist sünnitusse. Ämmaemandad hindasid oma hoiakuid, teadmisi ja kogemusi normaalset sünnitust toetavaks, millele lisandub arvestatav valmisolek autonoomseks töötamiseks. Enamik osalenud ämmaemandaid vastas, et saab sünnituse juhtimisega kaasas käiva vastutusega hakkama. Sarnast suunda võib leida ka muu maailma tulemustest: kui ämmaemandate iseseisvus on piiratud ning hierarhilises kindlate reeglitega tööjaotuses domineerivad arstid, jättes ämmaemandatele assisteeriva osa, raskendab see nende hinnangul normaalse sünnituse toetamist (Corbally jt 2007, Hadjigeorgiou ja Coxon 2014) ning vähendab üldist tööga rahulolu (Larsson jt 2009).

Mõneti vastuoluliselt leidis enamik vastanutest, et normaalne sünnitus on ämmaemandate jälgida ja arsti kaasata ei ole tähtis, siiski suurendab arsti viibimine sünnitusel 40% vastanute arvates nende kindlustunnet.

Varasematest mujal maailmas tehtud uurimustest järeldub, et normaalse sünnituse suhtes on positiivsemad hoiakud väikestes sünnitusüksustes või väikse riskiga sünnitajatele orienteeritud osakondades (Wiklund jt 2012). Meie uurimistöö põhjal võib öelda, et Eesti tendents on vastupidine, kõrgema etapi haiglas töötavad ämmaemandad hindavad oma hoiakuid ja kogemusi seoses normaalse sünnitusega kõrgemalt. Samuti on mitmetes varasemates uurimistöödes võrreldud erinevate sünnitusabi spetsialistide vaateid normaalsele sünnitusele (Reime jt 2004, Klein jt 2009, McNiven jt 2011). Seda oleks tulevikus tähtis võrrelda ka Eestis, et leida erinevused ja luua ühine platvorm, millelt edasist koostööd parandada ning normaalse sünnituse säilimist toetada. Mõistetavatel põhjustel on ämmaemandate ja arstide lähenemine sünnitusele erinev, ent selles ei tuleks näha vastuolu, vaid vajadust ja võimalust dialoogiks.

Kirjandusest nähtub, et sünnituskeskkonna teema on keerukas ning kompleksne, kaasates lisaks füüsilisele ruumile ka psühholoogilise, sotsiaalse 38

Kirjanduse põhjal võib öelda, et ämmaemandad peavad sünnituskeskkonda tähtsaks. Nende hinnangul tuleks sünnitajale pakkuda võimalust tema soovide järgi muuta sünnitustoa keskkonda, kasutades kindlustunnet pakkuvaid vahendeid (Vargens jt 2013). Ämmaemandate seisukohast on välisel ümbrusel suur mõju nende endi enesetundele ning soovile ja võimalusele sünnitajat toetada (Hammond jt 2014). Kui ümbrus ei ole toetav, mõjub see stressirohkelt ja takistab ämmaemandal oma osa täitmist normaalse sünnituse soodustamiseks (Hammond jt 2013). Samamoodi nagu mujal tehtud uurimustes väärtustasid käesolevas töös osalejad sünnituse keskkonda ning ilmutasid valmidust seda vajaduse järgi toetavamaks kohandada. Enamik arvas, et mööbli ja abivahendite kasutamisega saab sünnitaja aktiivust mõjutada ning soodustada sünnituse 39

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

ja vaimse sfääri. Võib öelda, et keskkonnal on tinglikult kaks tasandit või mõjuvälja, mis on omavahelises vastastikmõjus: esiteks ümbrus, milles töötavad ämmaemandad, ja teiseks olustik, milles sünnitavad naised.

Mitmest varasemast uurimistööst on selgunud, et oluliselt mõjutab ämmaemandate võimet toetada normaalse sünnituse kulgu nende vahetu töökeskkond (Corbally jt 2007, Homer jt 2009, Larsson jt 2009, O’Connell ja Downe 2009, Hadjigeorgiou ja Coxon 2014, Carolan-Olah jt 2015). Meie uurimusest ilmnes, et kolleegide vahelised suhted mõjutavad vastanute arvates töökeskkonda ja seeläbi ka sünnitaja turvalisust. Ent olustikku kujundavaid mõjutegureid on veel. Kirjanduse põhjal on teada, et kolleegide vahelisi suhteid mõjutab töökoormuse kasv. Keerulisemates olukordades ei ole võimalik üksteisele toetuda ning pigem kutsutakse sünnituse juurde arst kui kogenum ämmaemand (Larsson jt 2009). Ämmaemandad ise seevastu väärtustavad erineva staaži ja kogemustega kolleegide vahel kogemuste jagamist (Earl 2004, Zinsser jt 2016). Siiski on olemas ka teine tahk: kolleegide suhtumine võib olla domineeriv ja minna vastuollu ämmaemanda isiklike vaadetega (O’Connell ja Downe 2009, Fenwick jt 2012). Seega oleks tähtis uurida ämmaemandate töökoormuse ja -stressi ning kovisiooni ja supervisiooniga seonduvaid teemasid. Tegutseda tuleks ka dokumentatsiooni lihtsustamise nimel, et optimeerida töökoormust.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

normaalset kulgu. Üksmeelselt leiti, et sünnituskeskkond mõjutab naise turvatunde tekkimist ja sünnituse käiku.

Kõrgtehnoloogilises keskkonnas töötamine paneb ämmaemandad pidevalt proovile, siin kohtub nende intuitiivne teadmine kindlate väliste raamidega (Blaaka ja Schauer Eri 2008). Kuigi peaaegu kõik antud uurimistöös osalenud on kindlad, et suudavad tehnoloogia teaduspõhise kasutamise abil parandada naistele pakutava sünnitusabi kvaliteeti, näeb abiandmisel tehnoloogia kasutamist segava või pigem segava tegurina neljandik ämmaemandatest. Võib oletada, et tehnoloogia rakendamisega seotud küsimused tekitavad vastajates suuremat ebakindlust, sest siin esines tunduvalt rohkem „ei oska öelda“ vastuseid. Samas, aparatuuri kasutamisel tunneb ennast pädevalt enamik vastanutest. Võrreldes kirjanduses esitatuga ilmnes siin märkimisväärne erinevus: kui näiteks Crozier jt (2007) leidsid, et äsja kooli lõpetanud noored ämmaemandad ei tule tehnoloogia käsitsemisega hästi toime, siis käesolevast uurimusest selgus, et noored (kuni 29-aastased) ämmaemandad tundsid ennast aparatuuri kasutamisel kindlalt. Selles võib näha tunnustust Eesti baasõppe kvaliteedile. Sarnaselt kirjanduses leiduvale teabele nägi ligikaudu kolmandik (38,9%) vastajatest tehnoloogia järjest sagenevas kasutamises ohtu ämmaemandate käelistele oskustele, intuitsioonile ja kogemustele.

Seega on kutseteadmiste ja käeliste oskuste säilimise nimel tähtis ämmaemandaid vastavalt koolitada ja nende oskuste kasutamist kliinilises keskkonnas jätkuvalt toetada.

Käesoleva töö autorid leidsid kirjanduse põhjal, et ämmaemandate vaated toetavad vee kasutamist kui head meetodit valude leevendamisel ning seda võiks rohkem propageerida. Samas toodi esile, et suure tõenäosusega pakuksid ämmaemandad naistele märgatavalt rohkem võimalust sünnitada vannis, kui seda oleks mugavam kasutada (Hammond jt 2014).

Vee kasutamine sünnitusel aitab ämmaemandate arvates naisel paremini lõõgastuda ka Vargensi jt (2013) järgi. Sooja vee lõõgastavasse toimesse usuvad kõik uurimuses osalenud. Arvestatav vettesünnituse vastuvõtu 40

Pooled osalenutest eelistavad eneseabivõtteid medikamentoossele valutustamisele, ent viiendik näeb, et naised ei kasuta sünnitusel eneseabivõtteid piisavalt. Seega on tähtis pakkuda naistele eneseabivõtete osas piisavat ettevalmistust. Vaid 30% vastajatest arvab, et epiduraalanalgeesia sobib kõigile sünnitajatele ja see peaks olema paremini kättesaadav.

Ligikaudu viiendik anketeeritavatest tunneb, et nende osakonnas survestatakse naisi medikamentoosset valutustamist kasutama. Enamik on veendunud, et valutustamiseks kasutatavad ravimid mõjutavad sünnituse kulgu, ning 64,4% näevad, et need mõjutavad ka vastsündinu kohanemist.

Sekkumiste sageduse suurenemist medikamentoossete valuvaigistite kasutamise tõttu peab probleemiks 2/3 vastajatest. Wiklundi jt (2012) järgi tähtsustavad ämmaemandad psühholoogilist toetust valuvaigistava ja sünnitustegevust toetava tegurina. Nad pakuvad enam erinevaid mittemedikamentoosseid valutustamismeetodeid ja farmakoloogilised valuvaigistid peaksid nende sõnul olema naise valik, mitte abistajate peale surutud. Esmalt tuleks pakkuda alati leebemaid meetmeid, et vältida sekkumiste kaskaadi. Reime jt (2004) kohaselt pooldavad ämmaemandad samuti alternatiivseid valutustamise meetodeid ning pakuvad neid ka naistele. Carolah-Olah jt (2015) leidsid, et ämmaemandate kogemuse kohaselt on naistele vajalik juba antenataalsete visiitide ajal selgitada sünnituse normaalset kulgu ja selle kasulikkust, sest aluspind normaalseks sünnituseks luuakse juba raseduse ajal.

41

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

kogemus on enda hinnangul vaid pooltel, 38,9% ei hinda oma kogemust piisavaks. Olukorras, kus ämmaemandate hoiakud on vee kasutamist soosivad, ent pädevust vettesünnituse vastuvõtmise osas hinnatakse madalalt, oleks vajalik baas- ja täiendõppes vesi- ning vettesünnituse teemasid enam käsitleda. Samuti oleks tähtis teada, kui suurel määral takistavad või toetavad vee kasutamist sünnitusel erinevates sünnitusosakondades kehtivad sisemised mehhanismid töökeskkonna ja regulatsioonide näol, sest tulemustest selgus, et alla pooled ämmaemandatest pakuvad naistele ise aktiivselt vettesünnituse võimalust.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Vargens jt (2013) on leidnud, et ämmaemandate hinnangul aitab erinevate asendite proovimine ja vee kasutamine sünnitajal paremini oma keha tajuda ning leida sobivaim asend. Uurimuses osalenute arvates aitab olukorra üle kontrolli omamine naisel paremini sünnitusvaludega toime tulla. Selle saavutamiseks proovivad ämmaemandad anda naisele vabaduse teha tema keha puudutavad otsused. Peaaegu kõik käesolevas töös osalenud uuritavad (98,9%) tunnevad ennast naistele erinevate sünnitusasendite selgitamises ja pakkumises pädevalt. Sünnituse lõpptulemit mõjutavaks peab püstiseid asendeid 90% vastanutest. Samas vaid ligi veerand osalenutest tunnistab oma kogemusest, et kui naisel lasta valida sünnituse asend, siis ta valib püstise asendi. Siit tekib küsimus, kuivõrd aktiivselt püstiseid asendeid siiski pakutakse või kuivõrd on naised ise nende kasulikkusest teadlikud.

Peaaegu kõik uurimistöös osalenud usuvad, et tugiisikul on sünnituse kulule positiivne mõju, ning on kogenud, et tugiisik mõjutab sünnitaja rahulolu sünnitusega. Ka kirjanduses on toonitatud, et tugiisiku võimestamise kaudu on ämmaemandal võimalik toetada normaalse sünnituse kulgu. Vargens kaasuurijatega (2013) leidis, et ämmaemandad näevad tugiisiku kohalolu sünnitusel positiivsena. Ämmaemandad on kogenud, et tänu tugiisikule langeb naise stressitase ja väheneb ärevus. Klompi jt (2016) uurimuses väitsid ämmaemandad, et tugiisikul on sünnituse kulu juures tähtis osa. Uurimistöö andmete analüüsist järeldus, et sünnitusabiosakondades on 64,4% juhtudest mingit laadi piirangud tugiisikute arvule. Hodnetti jt (2013) süstemaatilisest ülevaatest selgus seevastu, et pidev sünnitusaegne toetus peaks olema igapäevapraktika, naisel peab olema võimalus valida sünnitustuppa endale meelepärased toetajad ning haigla sisekorraeeskirjad peaksid seda ka võimaldama. Seda peaks normaalse sünnituse toetamise seisukohast arvesse võtma ja osakondades võimaldama.

Vaid kolmandik vastajatest arvab, et naised on üldiselt sünnituseks hästi valmistunud. Van Kelst jt (2013) on samuti leidnud, et ämmaemandate 42

Osalenud ämmaemandad leidsid, et põhikoolitus andis neile hea ettevalmistuse normaalse sünnituse toetamiseks, samuti peeti täiendõpet igapäevatööd toetavaks. Ootuspäraselt oli rahulolu oma ämmaemandaharidusega väiksem kõige vanemate vastajate hulgas: ilmselt ei keskendutud toonases baasõppes piisavalt naise- ja perekesksele ämmaemandusabile.

Mujal maailmas on viidatud hariduse, sealjuures täiendkoolituste ja elukestva õppe tähtsusele ämmaemandusfilosoofia keskse emadushoolduse rakendamise seisukohast (Corbally jt 2007, Larsson jt 2009, Hadjigeorgiou ja Coxon 2014, Hodnett jt 2013, Van kelst jt 2013). Käesolev uurimistöö ei keskendunud küsimusele teooria ja igapäevapraktika vahelistest lahknevustest, ent kirjanduse põhjal esineb sellele selgeid viited (Fenwick 2012). Tegemist on probleemiga, millega oleks asjakohane edaspidi tegeleda. Üllatavalt pidas valdav enamik käesolevas töös osalenutest ühiskonna üldist hoiakut normaalset sünnitust toetavaks, ent meedias kajastatava sünnituse kuvandi suhtes sarnane optimism puudus. Klomp jt (2016) on kirjeldanud ämmaemandate muret seoses meedia tekitatud väärpildiga sünnituse valutustamisest. Meedia osa normaalse sünnituse kuvandi kujundajana oleks asjakohane tulevikus lähemalt käsitleda.

43

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

kogemuse kohaselt on naiste usk iseenda võimesse sünnitada oluliselt vähenenud ja kogu usaldus asetatakse endast väljapoole. Tehnoloogiaga täidetud ruumis ei leia ämmaemandad endale naise kõrval kohta ja tunnevad ennast sünnitustoas viibides ebamugavalt (Hammond jt 2014). Ka käesolevas uurimistöös osalenute hulgas oli neid, kelle jaoks ei olnud lähedane füüsiline kontakt sünnitajaga loomulik ega lihtne. Sandalli jt (2009) järgi kaasnes ämmaemandateenuse puhul teabe jagamise, sünnituspaiga ja sünnituseks ettevalmistusega suurem rahulolu. Naised olid enam rahul ka valutustamise meetodite valikuga ning teenusepakkuja hoiakute ja käitumisega. Antud uurimistöös osalenud ämmaemandad märkisid samuti, et peavad tähtsaks iga sünnitajaga tema sünnitus läbi arutada ja küsimustele vastata.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Lähtuvalt uurimistöös osalenute arvust ja lõppvalimi määrast ei ole võimalik teha üldistusi kõikide Eesti sünnitusosakondade ämmaemandate hoiakute ja kogemuste kohta normaalse sünnituse osas. Taustatunnuste osas selgunud statistiliselt oluliste seoste puhul saavad uurijad järelduste osas olla ettevaatlikud ja rääkida üksnes tendentsidest.

Järeldused 1. Ämmaemandad on valdavalt tutvunud Eestis kehtiva normaalse sünnituse juhtimise juhendiga ja nõustusid üldjoontes seal esitatud normaalse sünnituse määratlusega.

2. Ämmaemandate hoiakud seoses normaalse sünnitusega on positiivsed. Ämmaemandate arvates on normaalse sünnituse toetamine üks nende töö põhieesmärke. Siiski avaldati muret normaalsete sünnituste arvu vähenemise üle ja suur osa leidis, et medikamentoossed valutustamisvahendid toovad kaasa sagedasema sekkumisvajaduse.

3. Ämmaemandate kogemused seoses normaalse sünnituse toetamisega on valdavalt positiivsed. Ämmaemandad tunnevad end normaalse sünnituse toetamisel pädevatena (erinevad sünnitusasendid, tehnoloogia kasutamine, mittemedikamentoosne valutustamine), suuremat ebakindlust väljendati vettesünnitust puudutavate küsimuste osas. Avaldati, et sünnitavate naiste ettevalmistuses eneseabivõtete ja sünnitusega toimetuleku osas on paranemisruumi.

4. Juhendiga tutvunud ämmaemandad hindavad oma hoiakuid ja kogemusi normaalse sünnituse toetamisel kõrgemalt. Suuremates haiglates (üle 1000 sünnituse aastas) töötavate ämmaemandate vaated on normaalset sünnitust soosivamad. Töö autorid leiavad, et ämmaemandate normaalset sünnitust toetavad hoiakud ja kogemused on üks sünnitusabi kvaliteedi aluseid.

44

Blaaka, G., Schauer Eri, T. (2008). Doing midwifery between different belief systems.

Midwifery, 24: 344–352.

Care in normal birth: a practical guide. (1996). World Health Organisation. Genf.

Carolan-Olah, M., Kruger, G., Garvey-Graham, A. (2015). Midwives’ experiences of the factors that facilitate normal birth among low risk women at a public hospital in Australia. Midwifery, 31(1): 112–121.

Corbally, M. A., Scott, P. A., Matthews A Gabhann, L. M., Murphy, C. (2007). Irish nurses’ and midwives’ understanding and experiences of empowerment. Journal Of Nursing Management, 15(2): 169–179.

Core Document: Philosophy and Model of Midwifery Care. (2014). International Confederation of Midwives. Haag.

Crozier, K., Sinclair, M., Kernohan, W. G., Porter, S. (2006). Birth technology competence: a concept analysis. Evidence Based Midwifery, 4(3): 96–100.

Darra, S. (2009). ‘Normal’, ‘natural’, ‘good’ or ‘goodenough’ birth: examining the concepts. Nursing Inquiry, 16(4): 297–305.

Earl, D. J. (2004). Keeping Birth Normal: Midwives’ experiences in a secondary care setting. Auckland University of Technology Auckland, Midwifery department. New Zealand. MHS. Essential competencies for basic midwifery practice. (2010). International Confederation of Midwives.

European Perinatal Health Report. Health and Care of Pregnant Women and Babies in Europe in 2010. (2013). The Euro-Peristat Project.

Fenwick, J., Hammond, A., Raymond, J., Smith, R., Gray, J., Foureur, M., Homer, C., Symon, A. (2012). Surviving, not thriving: a qualitative study of newly qualified midwives’ experience of their transition to practice. Journal of Clinical Nursing, 21(13–14): 2054–2063.

Gibbons, L., Belizán, J. M., Lauer, J. A., Betrán, A. P., Merialdi, M., Althabe, F. (2010).

The Global Numbers and Costs of Additionally Needed and Unnecessary Caesarean Sections Performed per Year: Overuse as a Barrier to Universal Coverage. World Health Organisation.

Gunnervik, C., Josefsson, A., Sydsjö, A., Sydsjö, G. (2010). Attitudes towards mode of birth among Swedish midwives. Midwifery, 26 (1): 38–44.

45

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Allikaloend

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Hadjigeorgiou, E., Coxon, K. (2014). In Cyprus, ‘midwifery is dying…’. A qualitative exploration of midwives’ perceptions of their role as advocates for normal childbirth.

Midwifery, 30: 983–990.

Hammond, A., Foureur, M., Homer, C. S. E. (2014). The hardware and software implications of hospital birth room design: A midwifery perspective. Midwifery, 30(7): 825–830.

Hammond, A., Foureur, M., Homer, C., Davis, D. (2013). Space, place and the midwife: Exploring the relationship between the birth environment, neurobiology and midwifery practice. Women and Birth, 26: 277–281.

Hodnett, E. D, Gates S., Hofmeyr, G. J, Sakala, C. (2013). Continuous support for women during childbirth. The Cochrane Collaboration. JohnWiley & Sons, Ltd. Homer, C. S. E., Passant, L., Brodie, P. M., Kildea, S., Leap, N., Pincombe, J., Thorogood, C. (2009). The role of the midwife in Australia: views of women and midwives.

Midwifery, 25: 637–681.

Hunter, B., Segrott, J. (2010). Using a Clinical Pathway to Support Normal Birth: Impact on Practitioner Roles and Working Practices. BIRTH: Issues in perinatal care, 37(3): 227–236.

Klein, M. C., Kaczorowski, J., Hall, W. A., Fraser, W., Liston, R. M., Eftekhary, S., Brant, R., Mâsse, L. C. Rosinski, J., Mehrabadi, A., Baradaran, N., Tomkinson, J., Dore, S., McNiven, P. C., Saxell, L., Lindstrom, K., Grant, J., Chamberlaine, A. J. (2009).

The Attitudes of Canadian Maternity Care Practitioners Towards Labour and Birth: Many Differences but Important Similarities. J Obstet Gynaecol Can, 31(9): 827–840.

Klomp, T., de Jongel, A., Hutton, E. K., Hers, S., Lagro-Janssen, A. L. M. (2016).

Perceptions of labour pain management of Dutch primary care midwives: a focus group study. BMC Pregnancy and childbirth, 16(16): 1–9.

Larsson, M., Aldegarmann, U., Aarts, C. (2009). Professional role and identity in a changing society: Three paradoxes in Swedish midwives’ experiences. Midwifery, 25: 373–381.

Lyerly, D. A. (2012). Ethics and „Normal Birth“. BIRTH, 39(4): 315–317.

McNiven, P., Klein, M. C, Baradaran, N., Tomkinson, J., Stephen J. C., Hearps, S. J. C., Saxell, L.(2011). Midwives’ Belief in Normal Birth: The Canadian Survey of Maternity Care Providers’ Attitudes Toward Labour and Birth. Canadian Journal of Midwifery Research and Practice,10(2): 11–21.

46

BioScience Trends, 5(4): 139–150.

O’Connell, R., Downe, S. (2009). A metasynthesis of midwives’ experience of hospital practice in publicly funded settings: compliance, resistance and authenticity. Health: An Interdisciplinary Journal for the Social Study of Health, Illness and Medicine, 3(6): 589–609.

Powell Kennedy, H., Cheyney, M., Lawlor, M., Myers, S., Schuiling, K., Tanner, T. (2015). The Development of a Consensus Statement on Normal Physiologic Birth: A Modified Delphi Study. Midwifery Womens Health, 60: 140–145.

Reime, B., Klein, M. C., Kelly, A., Duxbury, N., Saxell, L., Liston, R., Prompers, F. J. P. M., Entjes, R. S. W. E., Wong., V. (2004). Do maternity care provider groups have different attitudes towards birth? BJOG: an International Journal of Obstetrics and Gynaecolog, 111: 1388–1393.

Sandall, J., Hatem, M., Devane, D., Soltani, H., Gates, S. (2009). Discussions of findings from a Cochrane review of midwife-led versus other models of care for childbearing women: continuity, normality and safety. Midwifery, 25: 8–13.

Sandin-Bojö, A.-K., Kvist, L. J. (2008). Care in Labor: A Swedish Survey Using the Bologna Score. BIRTH, 35(4): 321-328.

Zinsser, L. A., Stoll, K., Gross, M. M. (2016). Midwives’ attitudes towards supporting normal labour and birth – A cross-sectional study in South Germany. Midwifery, 39: 98–102.

Tervise Arengu Instituut. (2016).

Vaas, P., Karro, H., Zupping, E.K., Frolova, K., Klementsov, J. Tammemäe, L., Szirko, R., Ploom, K., Kirss, F., Kärema, A., Teesalu, P. (2014). Juhend normaalse sünnituse käsitlemiseks. Eesti Naistearstide Selts. Eesti Ämmaemandate Ühing. Eesti Perinatoloogia Selts.

Van kelst, L., Spitz, B., Sermeus, W., Thomson, A. M. (2013). A hermeneutic phenomenological study of Belgian midwives’ views on ideal and actual maternity care.

Midwifery, 29: e9–e17.

Vargens, O. M. C., Silva, A. C. V., Progianti, J. M. (2013). Non-invasive nursing technologies for pain relief during childbirth—The Brazilian nurse midwives’ view.

Midwifery, 29(11): e99–e106.

47

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Niino, Y. (2011). The increasing cesarean rate globally and what we can do about it.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Werkmeister, G., Jokinen, M., Mahmood, T., Newburn, M. (2008). Making normal labour and birth a reality–developing a multi disciplinary consensus. Midwifery, 24: 256–259.

Wiklund, I., Wallin, J., Vikström, M., Ransjö-Arvidson, A.-B. (2012). Swedish midwives’ rating of risks during labour progress and their attitudes toward performing intrapartum interventions: a web-based survey. Midwifery, 28: 516–520.

48

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

RADIOLOOGIATEHNIKUTE ARUSAAMAD KUTSEPRAKTIKA JA KOOLITUSE KOHTA MAMMOGRAAFIA VALDKONNAS Clinical practice and training needs in mammography: radiographer perspectives Tiina Kukkes, Claudia Sà dos Reis, Eija Metsälä, Nicole Richli Meystre, Josè A. Pires Jorge, Anja Henner

Abstract The aim was to identify difficulties in mammography practice and student supervision and educational needs across five European countries according to the radiographers perspective.

A questionnaire targeted to radiographers working in mammography were developed and applied to collect data. Before sending by email, the questionnaires were tested and the suggestions/comments were introduced to improve the questionnaires when appropriate. Descriptive statistics was used for data analysis.

In total 141 radiographers fulfilled the questionnaire. Common difficulties included breast positioning (85.7%), pain management related to breast compression (87.9%) and doping with patient anxiety (82,9%). The need for providing an explanation to the patient about the role of the student in the mammography room was identified by radiographers as difficult and also performing exams and teaching at the same time (22.6%). Educational needs reporter by the respondents included new investigation modalities (54%), breast pathology (36.7%), breast positionining (30%), analysis of image quality (27.1%) and optimisation (26.45).

49

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Difficulties in mammography practice and student supervision and educational needs were quite similar in different countries. Regarding these findings, it could be possible to identify pedagogical strategies and develop recommendations to harmonize mammography education and training across Europe.

Keywords: mammography practice, educational needs, radiographers, difficulties, student supervision Sissejuhatus Euroopa Radioloogiatehnikute Kutseühingute Föderatsioon (European Federation of Radiographer Societies, EFRS) on välja toonud radiograafia alase hariduse sisu ja taseme varieeruvuse Euroopa riikides (Marshall jt 2008), mis võib takistada nii üliõpilaste õpirännet kui ka tööjõu liikumist selles kutsevaldkonnas. Samas on viimase 20 aasta jooksul aset leidnud märkimisväärne areng rinnanäärme uurimisel mammograafias tänu uuendustele tehnoloogias, metoodikas ja kvaliteedikontrollis (World Health … 2015). Seetõttu tuleb pidevalt ajakohastada radioloogiatehnikute põhi- ja täiendõppes käsitletavaid teadmisi ja oskusi. Kehtivate juhendite kohaselt tuleb õppetöö käigus anda ülevaade tänapäevastest kutsealastest rollidest ja edendada multiprofessionaalset lähenemisviisi, et parandada diagnostikat ja personaliseeritud ravi (Marshall jt 2008, European Communities 2006, Price ja Masurier 2007). Selle saavutamiseks peab mõistma moodsat kliinilist mammograafiapraktikat, tundma selle tugevusi ja nõrkusi. Ülaltoodust lähtuvalt viidi EL-i rahastatud projektis EBreast läbi küsitlus, milles osalesid radioloogiatehnikud Eestist, Soomest, Norrast, Portugalist ja Šveitsist.

Uurimistöö eesmärk on kirjeldada radioloogiatehnikute arusaamu mammograafia kutsepraktikast ja üliõpilaste juhendamisel esinevatest raskustest ning koolitusvajadustest viies Euroopa riigis.

Võtmesõnad: mammograafia kutsepraktika, koolitusvajadused, radioloogiatehnikud, raskused, juhendamine 50

Küsimustik koostati inglise keeles, kontrolliti küsimuste asjakohasust ja sisu arusaadavust radioloogiatehnikute väikese rühmaga kõigis uuringus osalevates riikides ning seejärel täiendati küsimustikku kontrollimisel saadud tagasiside alusel. Soomes, Portugalis ja Šveitsis tõlgiti küsimustik vastavalt soome, portugali ning saksa ja prantsuse keelde. Kohalikus keeles küsimustik võimaldas saada rohkem vastuseid.

Küsimustiku esimene osa sisaldas suletud küsimusi vastajate vanuse, soo, elukohariigi, hariduse ning erialase tööstaaži kohta radioloogiaosakonnas/mammograafias, et saada ülevaade vastajate profiilist. Teise osa suletud küsimused keskendusid rinnanäärme kuvamise tehnilistele ja metoodilistele üksikasjadele, et teada saada selle valdkonna raskused ja koolitusvajadused. Selle osa viimased küsimused võimaldasid koguda andmeid üliõpilaste juhendamise eri aspektide kohta. Kvantitatiivsete andmete analüüsimiseks kasutati kirjeldava statistika meetodit, kasutades SPSS-i (versioon 21, IBM) ja Excel (2010, Microsoft).

Tulemused Valdav osa (129/92,1%) küsitluses osalenud radioloogiatehnikutest olid naised. Vastanute vanus ulatus 20. kuni 69. eluaastani, 60% neist oli vanuses 30–49 a. 71,4% uuringus osalenud radioloogiatehnikutest oli bakalaureuse kraadiga. Radioloogiatehnikute mammograafia alane tööstaaž ulatus ühest aastast kuni 26 aastani (keskmiselt 12 aastat), üliõpilaste juhendamise kogemus ulatus 1 aastast 29 aastani (keskmiselt 7 aastat).

51

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Metoodika Uurimistöö eesmärgi saavutamiseks kasutati kvantitatiivset uurimisviisi.

Andmete kogumiseks koostati küsimustik, mis saadeti mammograafias töötavatele radioloogiatehnikutele viies uuringus osalevas riigis. Kasutati käepärast valimit – koostöös kutseühingute ja tervishoiuasutustega edastati küsimustik mammograafias töötavatele radioloogiatehnikutele.

Küsimustikule vastas 141 radioloogiatehnikut.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

24,8% vastanuist juhendamiskogemus puudus, 6,6% vastanuist oli juhendanud üliõpilasi ühe aasta ja 7,8% kaks aastat.

Vastanud tõid välja järgmised raskused oma igapäevatöös: patsiendilt teadliku nõusoleku võtmine (62,1%), rinna kokkusurumisega kaasneva valu juhtimine (87,9%), patsiendi ärevusega toimetulek (82,9%), ergonoomiliste töövõtete rakendamine (60,7%), rinna positsioneerimine (85,7%), implantaatidega rinna kuvamine (70,7%).

96,4% vastanuist kasutab rutiinselt kvaliteedikontrolli teste, neist 42,1% iga päev, 41,4% kord nädalas, 5,7% kord kuus ja 2,1% kord poolaastas.

Tabel 1 näitab, milliseid teste ja kui sageli radioloogiatehnikud mammograafias kasutavad . Iga päev hindab 56,4% vastanuist kolm testobjekti ja kogu vaatevälja artefakte ning 49,3% tasavälja kujutist, 46,4% kontrollib visuaalselt artefakte ning 27,9% ruumi ja aparaadi töökorda. Samas 24,3% vastanuist ei kontrolli kunagi kuvari kvaliteeti ja 15,7% vastanuist ei kontrolli ruumi/aparaadi korrasolekut. 14,3% vastanuist analüüsib kordusülesvõtteid kord poolaastas ja 17,1% kord aastas, samas suur osa vastanud radioloogiatehnikutest (47,1%) ei tee seda mitte kunagi.

Tabel 1. Kvaliteedikontrolli testide kasutamise sagedus (%) radioloogiatehnikute poolt.

Mitte Iga kunagi päev

Iga Iga Kord Kord Kord nädal kuu kvartalis pool- aastas aastas

Tasavälja kujutise hindamine

5,7

49,3

37,1

3,6

1,4

2,1

0,8

Artefaktide visuaalne hindamine

5,0

46,4

40,0

4,3

0,7

0,7

2,9

Kuvari korrasoleku kontrollimine

24,3

12,1

44,3

7,1

4,3

3,6

4,3

QC 3 testobjekti ja kogu välja artefaktide hindamine

12,1

20,7

56,4

3,6

1,4

1,4

4,4

52

Iga Iga Kord Kord Kord nädal kuu kvartalis pool- aastas aastas

Ruumi/aparaadi korrasoleku kontrollimine

15,7

27,9

22,1

7,1

5,7

9,3

12,2

Kordusülesvõtete analüüsimine

47,1

6,4

3,6

2,9

8,6

14,3

17,1

Uuringus osalenud radioloogiatehnikute arvates on sageli või alati raskusi üliõpilaste juhendamisega üldiselt (22,1%), sisuliste selgituste jagamisega üliõpilastele (22,2%), uuringute ajakavast kinnipidamisega juhendamise tõttu (20,7%) ning samaaegse uurigu tegemise ja praktikandi õpetamisega (20,7%). Samas ei ole vastanuist 11,4% kunagi raskusi juhendamisega üldiselt, 15,7% uuringute ajakava järgimisega, 14,3% sisuselgituste jagamisega ning 10% samaaegse uuringu tegemise ja juhendamisega.

Tabel 2. Juhendamise raskuste esinemissagedus (%).

Mitte kunagi

Harva

Mõni- Sageli kord

Alati Vastamata

Praktikandi rolli selgitamine patsiendile

22,9

20,7

16,4

8,6

6,5

24,9

Patsiendi nõusoleku saamine praktikandi tegevuseks

15,7

25,0

20,0

6,4

9,3

23,6

Uuringute ajakava järgimine

15,7

20,0

23,6

10,0

10,7

20,0

Uuringuruumi kasutamine

26,4

17,1

17,9

7,9

7,9

22,8

Sisuliste selgituste jagamine praktikantidele

14,3

23,6

17,1

13,6

8,6

22,8

Praktikantide juhendamine üldiselt

11,4

22,9

20,0

10,7

11,4

23,6

Samaaegne uuringu tegemine ja praktikandi õpetamine

10,0

20,7

24,3

8,6

12,1

24,3

53

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Mitte Iga kunagi päev

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Tabel 3. Erinevate hindamismeetodite kasutamise sagedus (%).

Mitte kunagi

Harva

Mõni- Sageli Alati kord

Vastamata

Praktiline eksam

20,0

4,3

4,3

8,6

20,7

42,1

Teooria eksam

30,0

2,1

5,7

5,7

10,0

46,5

Rühmatöö

32,1

6,4

5,7

3,6

2,1

50,1

Juhtumi raport

27,1

5,0

5,0

9,3

6,4

47,2

Pildi analüüs

13,6

3,6

4,3

18,6

20,7

39,2

Kõige sagedamini kasutatakse üliõpilaste teadmiste/oskuste hindamisel pildi analüüsi, 18,6% vastanuist teeb seda sageli ja 20,7% alati. Sageli või alati hinnatakse üliõpilaste pädevust ka praktilise eksami (29,3%), teooriaeksami (15,7%) või juhtumi aruandega (15,7%). Pisut harvem (5,7%) kasutatakse hindamist rühmatöö vormis. Samas 20% vastanuist ei kasuta hindamiseks praktilist eksamit, 30% teooriaeksamit, 27,1% juhtumi aruannet ja 1,6% pildi analüüsi. Väga suur hulk uuringus osalejaist (39,2−50,1%) jättis hindamismeetodite kasutamissagedust puudutavatele küsimustele vastamata.

Kõik uuringus osalenud radioloogiatehnikud täiendavad oma teadmisi ja oskusi, 42,1% vastanuist on enesetäiendamine kohustuslik. 62,1% vastanuist pühendab täiendusõppele alla 10 tunni aastas, 24,3% vastanuist 10–24 tundi aastas, 5% vastanuist 24–26 tundi, 2,9% vastanuist 36–48 tundi ja 5% vastanuist üle 48 tunni aastas. Oma teadmisi ja oskusi soovitakse täiendada järgmistel teemadel: uued uuringumeetodid (54%), rinnanäärme patoloogia (36,7%), rinna positsioneerimine (30%), pildi kvaliteedi analüüs (27,1%), optimeerimine (26,4%), anatoomia (17,9%), pildi järeltöötlus (14,3%), kvaliteedikontroll (20%), patsiendiga suhtlemine (16,4%).

54

Kvaliteedikontrolli testide ja kvaliteedi tagamise meetodite nii erinev kasutussagedus on ilmnenud ka varasemates uuringutes. Metsälä jt (2017) on seisukohal, et niisugune varieeruvus võib olla tingitud asjaolust, et vaatamata ühtsetele kvaliteedi tagamise ja kontrolli juhistele Euroopas ei suudeta mitte igal pool soovitatavaid nõudeid täita ning erinevate organisatsioonide soovitused varieeruvad.

Radioloogiatehnikud tõid välja, et neile valmistab raskusi uuringu tgemine ja üliõpilase õpetamine samal ajal. Selle põhjuseks võib olla osa radioloogiatehnikute vähene juhendamise kogemus mammograafias (< 2 aasta), aga samuti suur töökoormus. Juhendamisel valmistab raskusi ka sisuliste selgituste jagamine praktikantidele, mis võib olla põhjustatud vähesest juhendamiskogemusest, aga samuti sellest, et sisulised selgitused eeldavad mitme ainevaldkonna teadmiste integreeritud kasutamist ja kiirete tehnoloogiliste muutustega kursis olemist. Uuringud on näidanud, et radioloogiaosakonna töö ei ole kogu mahus alati planeeritud, muutes juhendamise ja õppimise selles keskkonnas keerukaks, sest iga patsiendi seisund ja vajadused on erinevad ning personali omavaheline koostöö ei pruugi alati toimida (Hyde 2008, Fowler ja Wilford 2016, Naylor jt 2016). Üliõpilaste soorituste hindamine on vaieldamatult üks keerukamaid ja vastutusrikkamaid juhendamiskohustusi. Hindamine praktikaõppe tingimustes peaks teavitama üliõpilast sellest, kui hästi ja mil viisil ta on ettenähtud teadmised ja oskused omandanud ehk õppija arengust (Sutton 55

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Arutelu Kõigi käesolevas uuringus osalenud riikide vastajad nimetasid rinna positsioneerimist väga keerukaks oskuseks, eriti MLO projektsioonis.

Selle oskuse omandamisel ja tekkinud vigade parandamisel võib kasu olla virtuaalsest simulatsioonist. Mitte kõigis riikides ei saa radiograafia põhiõppe läbimise järel asuda kohe tööle mammograafias, eriti rinnavähi sõeluuringutega tegelevates üksustes. Kuna mammograafis õppe maht põhiõppes on väga väike, siis eeldatakse aastase täiendkoolituse läbimist enne mammograafias tööle asumist.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

2013). Hindamismeetodeid puudutavad uurimistulemused, millele peaaegu pooled uuritavad on jätnud vastamata või vastanud „mitte kunagi“, annab tunnistust sellest, et vähesed juhendajad hindavad üliõpilaste sooritusi kliinilises õpikeskkonnas. Kõige sagedamini (18,6%) kasutatakse hindamiseks pildi analüüsi meetodit, mis on radioloogiatehniku kutse eripära arvestades igati põhjendatud.

Hyde’i (2008) arvates peaksid kõrgkooli õppejõud toetama kliinilises keskkonnas töötavaid radioloogiatehnikuid ning soodustama suhtlust radioloogiatehnikute ja üliõpilaste vahel. Kindlasti on õppeasutuse ülesanne toetada kliinilise keskkonna juhendajaid hindamismeetodite kasutamise osas.

Euroopa juhendmaterjalid (European Communities 2006) ja soovitused (Marshall jt 2008, Cataliotti jt 2007) näevad ette, et radioloogiatehnikud peavad igal aastal läbima 40 tundi täiendkoolitusi sõltuvalt nende töökohast ja töökogemusest. Uurimistulemused on aga näidanud, et radioloogiatehnikud eelistavad täiendkoolitust kompuutertomograafias ja magnetresonantstomograafias, aga mitte mammograafias (Fitzpatrick jt 2008). Selle uurimuse tulemused näitavad, et radioloogiatehnikud tunnevad huvi ka spetsiifiliste mammograafia aspektide vastu, nagu rinnanäärme patoloogia (36,7%) ja rinna positsioneerimine (30%).

Antud uurimistöö puuduseks on vaid viie riigi osalemine ja väike üliõpilaste osalemise määr mõnes riigis, mis ei võimalda teha laiaulatuslikke üldistusi. Teine puudus on seotud andmete kogumise instrumendiga – radioloogiatehnikute küsimustiku koostamisel rahvuskeeltes ei kasutatud tagasitõlget ega muud usaldusväärset meetodit, mis võis tulemuste usaldusväärsust mõjutada.

Järeldused Uuringus osalenud riikide geograafilistele ja arengulistele erinevustele vaatamata tõid vastanud välja sarnaseid igapäevatöö raskusi, sealhulgas 56

Üliõpilaste juhendamisel valmistab radioloogiatehnikutele raskusi uuringu tegemine ja üliõpilase õpetamine samal ajal ning sisuliste selgituste jagamine praktikantidele. Raskused võivad olla tingitud osa radioloogiatehnikute vähesest juhendamiskogemusest mammograafias, aga samuti suurest töökoormusest. Erinevate hindamismeetodite kasutamine on harv, eelistatakse pildi analüüsi, juhtumi aruannet ja praktilist eksamit.

Radioloogiatehnikud eelistavad täiendkoolitust järgmistel teemadel: uued uuringumeetodid, rinnanäärme patoloogia, rinna positsioneerimine, pildi kvaliteedi analüüs, optimeerimine ja kvaliteedikontroll. Enda teadmisi ja oskusi soovitakse täiendada ka anatoomias, pildi järeltöötluses ja patsiendiga suhtlemises.

Allikaloend Cataliotti, L., De Wolf, C., Holland, R. et al. (2007). Guidelines on the standards for the training of specialised health professionals dealing with breast cancer. European Journal of Cancer, 43: 660–75.

European Communities/EUREF. (2006). European guidelines for quality assurance in breast cancer screening and diagnosis, 4th ed. European Communities, Luxembourg.

Fitzpatrick, P., Winston, A., Mooney, T. (2008.) Radiographer gender and breast-screening uptake. British Journal of Cancer, 98 (11): 1759–61.

Fowler, P., Wilford, B. (2016). Formative feedback in the clinical practice setting: What are the perceptions of student radiographers? Radiography, 22(1): e16–e24.

Hyde, E. (2015). A critical evaluation of student radiographers’ experience of the transition from the classroom to their first clinical placement. Radiography, 21(3): 242–247.

57

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

patsiendilt teadliku nõusoleku võtmine, rinna kokkusurumisega kaasneva valu juhtimine, patsiendi ärevusega toimetulek, ergonoomiliste töövõtete rakendamine, rinna positsioneerimine ja implantaatidega rinna kuvamine. Kvaliteedikontrolli testide ja kvaliteedi tagamise meetodite kasutussagedus on erinev.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Marshall, G., Punys, V., Sykes, A. (2008). The continuous professional development (CPD) requirements of radiographers in Europe: An initial survey. Radiography, 14(4): 332–342.

Metsälä, E., Meystre, N.R., Jorge, J.P., Henner, A., Kukkes, T., Reis, C. (2017). European radiographers’ challenges from mammography education and clinical practice – an integrative review. Insights into Imaging.

Naylor, S., Ferris, C., Burton, M. (2016). Exploring the transition from student to practitioner in diagnostic radiography. Radiography, 22(2): 131–136.

Price, R.C., Le Masurier, S.B. (2007.) Longitudinal changes in extended roles in radiography: A new perspective. Radiography, 13(1): 18–29.

Sutton, R. (2013). A focused ethnography of radiotherapy students’ learning on their first clinical placement. Doctoral thesis. Cardiff University. School of Social Sciences.

World Health Organization (2015) IARC HANDBOOK OF CANCER PREVENTION, VOLUME 15. BREAST CANCER SCREENING. World Health Organization.

58

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

EESTI ELANIKE JOOGIVEE TARBIMISHARJUMUSED JA ARVAMUS PUDELIVEE VÕIMALIKE TERVISEMÕJUDE KOHTA Estonians drinking water consumption habits and opinion about possible health hazards of bottled water Eleri Pastak, Kristi Vahur

Abstract In Estonia, like in the rest of the world, the consumption of bottled water is growing from year to year, despite the fact that people have an access to clean drinking water almost everywhere. Therefore, it is important to know the reasons why the consumption of bottled water is constantly increasing. The aim of the study was to determine drinking water consumption habits and subjective assessment of the potential health impacts of bottled water in the Estonian population. The data were collected by using online questionnaires (connect.ee). A total of 869 people, aged 10–72, participated in this study. This research study showed that most of the subjects use tap water for washing, cooking and drinking. 82.9% of the subjects purchase bottled water and almost everyone was doing it to quench thirst. The main reasons why they consume bottled water are the convenience and a good smell or taste. Bottled water is bought more often by younger, aged 22–34, single and married/cohabiting people. 48.8% of subjects could not answer whether the consumption of bottled water may cause health problems or not. It is estimated that the consumption of bottled water may cause tumours, metabolic disorders, poisoning and affect adversely dental health.

Keywords: drinking water, bottled water, tap water, well water, consumption habits.

59

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Sissejuhatus Puhas joogivesi on eluks hädavajalik. Tarbijad saavad oma joogivee peamiselt kolmest allikast: ühisveevärgi veest ehk nn kraaniveest, erakaevuveest ja pudeliveest (Joogivee kvaliteet… 2016). Eesti elanikkond on joogiveega hästi varustatud – 86,15% kasutab ühisveevärgi vett ning nendest 98% tarbib kvaliteedinõuetele vastavat joogivett (Joogivee kvaliteet... 2016).

Vaatamata sellele, et suurele osale Eesti elanikkonnast on tagatud ligipääs puhtale joogiveele (ühisveevärgi vesi), näitavad turu-uuringud, et pudelivee tarbimine suureneb aastast aastasse ning see suundumus on üleilmne (Kodumaine joogitööstus languses 2016). Näiteks Eestis oli 2006. aastal pudelivee tarbijate hulk 58%, kuid aasta hiljem oli tarbijate hulk juba 72% (Noop ja Riivits-Arkonsuo 2007). Kuigi palju inimesi eelistab kraaniveele pudelivett, pole uuringud suutnud näidata, et pudelivesi oleks puhtam ja ohutum kui kraanivesi. Pigem kinnitavad uuringud, et kvaliteedi mõttes pole vahet, kumba vett tarbida, mõlemad vastavad nõuetele (Joogivee kvaliteet... 2016, Eestis pakendatud... 2016). Seega on tähtis teada, mis ikkagi tingib olukorra, et pudelivee tarbimine järjest suureneb.

Uurimistöö eesmärk oli selgitada Eesti elanike joogivee (pudeli-, kraani-, kaevuvesi) tarbimisharjumusi ning subjektiivset hinnangut pudelivee võimalikele tervisemõjudele. Tulenevalt eesmärgist püstitati järgmised uurimisülesanded: selgitada, millist joogivett ja mis otstarbel enim kasutatakse; selgitada pudelivee ostjate osakaal ja pudelivee tarbimise põhjused; selgitada sotsio-demograafiliste tegurite (sugu, vanus, kuu sissetulek, haridustase, perekonnaseis, laste olemasolu) mõju pudelivee ostmisele ning selgitada Eesti elanike arvamust pudelivee mõjust tervisele.

Märksõnad: joogivesi, pudelivesi, kraanivesi, kaevuvesi, tarbimisharjumused.

60

Andmete kogumiseks kasutati ankeetküsitlust, mis viidi läbi connect.ee keskkonnas. Vastajate saamiseks jagati küsitluse linki sotsiaalmeedia vahendusel (Tartu Tervishoiu Kõrgkooli siseveebis; Elva Gümnaasiumi kodulehel, erinevate spordiklubide kodulehtedel; Facebooki erinevates rühmades: Söö, treeni, salene; NAISED TRENNI!; TTHKK SPORT; Talijalka 2016 TTHKK; EG 66. lend; Märgatud Tartus, Võrus, Rakveres, Otepääl, Kohilas, Viljandis; Palupera valla noored; Tartu Kutsehariduskeskus). Küsimustiku koostamisel võeti aluseks Anastassia Ossipova (2015) lõputöös „Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tudengite pudelivee tarbimisharjumused ja teadlikkus võimalikest tervisemõjudest“ kasutatud küsimustik, mida lõputöö autor ja juhendaja muutsid uurimistöö eesmärgi ja ülesannete kohaselt. Küsitlusele vastamine oli vabatahtlik ja anonüümne ning seal esitatud andmeid analüüsiti üldistatud kujul. Andmete kogumine viidi läbi ajavahemikus 21.11.2016-20.01.2017. Lõputöös käsitleti pudelivee tarbijatena neid inimesi, kes ostavad pudelivett.

Selleks, et hinnata vastajate vanuse mõju pudelivee ostmisele, rühmitati nad järgmistesse rühmadesse:10–21 eluaastat, 22–25 eluaastat, 26–34 eluaastat ning > 35 eluaastat. Haridustaseme järgi jagati vastajad järgmistesse rühmadesse: põhihariduse, keskhariduse, kõrghariduse (bakalaureus, magistrikraad, kõrgem kui magistrikraad ning kutsekõrgharidus), kutseharidus (kutseharidus ja lõpetamata kutseharidus) ning muud haridusega inimest. Perekonnaseisud rühmitati vallaline, abielus/vabaabielus ning lahutatud/lesk. Kuna neid, kes märkisid oma perekonnaseisuks lesk, oli ainult neli, siis pandi nad ühte rühma lahutatutega (mõlemas rühmas on kooselamise kogemusega isikud, kes praegu elavad ilmselt üksi). Vastajad jagati elukoha järgi viide rühma: Põhja-Eesti (Harjumaa, Lääne-Viru maakond, Tallinn), Lõuna-Eesti (Viljandi maakond, Võru maakond, Tartu 61

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Metoodika Lõputöö oli üks osa Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rakendusuuringust „Eesti elanike joogivee tarbimine“. Uuritavateks olid Eesti Vabariigi kodanikud, kes tarbivad joogivett ning olid nõus vastama antud küsimustikule.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

maakond, Tartu linn, Põlva maakond ning Valga maakond), Ida-Eesti (Jõgeva ning Ida-Viru maakond), Lääne-Eesti (Saare, Lääne, Hiiu ja Pärnu maakond) ning Kesk-Eesti (Järva ja Rapla maakond).

Kuna lõputöö oli üks osa Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rakendusuuringust „Eesti elanike joogivee tarbimine“, tuli selle korraldamiseks saada nõusolek Tartu Ülikooli inimuuringute eetika komiteelt. Andmete statistiliseks analüüsiks kasutati olenevalt tulemustest ja vajadustest internetikeskkonnas olevat χ2 ehk hii-ruut testi. Tulemused loeti statistiliselt oluliseks kui p ˂ 0,05.

Tulemused Küsimustikule vastas 869 inimest, nendest 84% olid naised ning 68% vastanutest olid pärit Lõuna-Eestist. Uuringus osalejate keskmine vanus oli 28,7 ±10,8 aastat. Uuritavatest oli keskharidus 33,6% ja kõrgharidus 40,3%. Pool (55%) olid abielus/vabaabielus ja ligi pooled (40,4%) vallalised.

Joogivee tarbimisharjumused Nii joogiks kui ka toidu valmistamiseks kasutab alati kraanivett enamik vastanutest. Pudelivett ja erakaevuvett kasutatakse harva toidu valmistamiseks. Pesemiseks kasutavad peaaegu kõik uuritavad alati kraanivett, harva pudeli- ning erakaevuvett. Kaks inimest kasutab pesemiseks alati pudelivett, kuigi kraanivee kvaliteedi olid nad oma elukohas hinnanud väga heaks. Täpsemad andmed on esitatud tabelis 1.

Tabel 1. Joogivee tarbimise sagedus ja otstarve.

JOOGIKS

Alati (%)

Mõnikord (%)

Harva (%)

Kraanivesi

70,1

24,4

5,5

Pudelivesi

12,5

81,1

6,3

Erakaevuvesi

15,4

42,2

42,3

62

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

TOIDU TEGEMISEKS Kraanivesi

85,9

8,2

5,9

Pudelivesi

1,4

7,4

91,2

Erakaevuvesi

17,1

3,2

50,6

Kraanivesi

87,5

7,1

5,4

Pudelivesi

0,2

2,5

97,2

Erakaevuvesi

18,3

33,1

48,6

PESEMISEKS

Kraanivee kvaliteedi oma elukohas hindas rahuldavaks/halvaks ainult 6,4% vastanutest ja hinnangut ei andnud 4,9% uuritavatest. Võrreldes naistega hindasid mehed kraanivee kvaliteedi sagedamini pigem rahuldavaks või halvaks. Joonisel 1 on esitatud võrdlevalt eri soost vastajate hinnang kraanivee kvaliteedile nende elukohas.

Joonis 1. Vastajate hinnang kraanivee kvaliteedile nende elukohas.

Pudelivett ostab 82,9% uuritavatest ning enamik teeb seda janu kustutamise eesmärgil (97,4%). Nendest 62,6% ostab pudelivett harvem kui 63

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

kord nädalas. Üldiselt ostavad pudelivett sagedamini mehed kui naised (p = 0,003). Mehed ostavad võrreldes naistega pudelivett sagedamini, sest rohkem kui viis korda nädalas ostab pudelivett 6% meestest ning naistest ainult 2,2%. Täpsemad andmed on esitatud joonisel 2.

Joonis 2. Pudelivee ostmissagedus.

Pudelivee tarbimise ja mittetarbimise põhjused Pudelivee tarbimise peamised põhjused on mugavus (46,3%), hea maitse/lõhn (20,1%), hea kvaliteet (16,5%) ning muud põhjused (17,1%).

Muude põhjustena nimetati mineraalainete saamist, karboniseeritud vee eelistamist, plastpudeli saamise soovi, et hiljem oleks võimalik seda kraaniveega täita, kui pudelivesi pole parasjagu kättesaadav ning kui kodust eemal olles tuleb suur janu ja enda vesi on maha ununenud. Ainult seitse uuritavat ostavad pudelivett kraanivee halva kvaliteedi ja maitse tõttu.

Uuritavatest 17,1% ei osta pudelivett, mille põhjuseks on pudelivee kallidus (38,9%), pudelisse villitakse sama vesi, mis tuleb kraanist (22,8%).

Muudeks põhjusteks (16,1%) on peetud seda, et ei ole vajadust pudelivett osta, kui saab kasutada kraanivett ning enda kraanivesi on piisavalt kvaliteetne ja väga hea maitsega. Täpsemad andmed on esitatud joonisel 3.

64

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID Joonis 3. Pudelivee mittetarbimise põhjused.

Sotsio-demograafiliste tegurite mõju pudelivee ostmisele Pudelivee ostmist ei mõjuta sugu, kuu sissetulek, vastaja haridustase ega laste olemasolu. Samas mõjutab pudelivee ostmist vanus ja perekonnaseis.

Võrreldes > 35-aastastega ostavad pudelivett rohkem 22–25-aastased (p = 0,005) ja 26–34-aastased (p = 0,01). Lisaks ostavad pudelivett rohkem vallalised (p = 0,006) ja abielus/vabaabielus (p = 0,02) olevad inimesed võrreldes lahutatute/leskedega.

Arvamus pudelivee võimalike tervisemõjude kohta Vastanutest kolmandik (34,3%) arvas, et pudelivee tarbimine ei põhjusta tervisehäireid, ja 16,9% arvas, et võib põhjustada tervisehäireid. Samas ligi pool osalenutest (48,8%) ei osanud sellele küsimusele vastata.

Need, kelle arvates pudelivee tarbimine võib põhjustada tervisehäireid, arvasid ligi pooled (45%), et plastpudelist eralduvate keemiliste ainete kuhjumine organismis võib mõjuda tervisele kahjulikult, aga kuidas, ei osanud keegi täpsemalt kirjutada. 14% vastanutest arvas, et pudeli plastist eralduvad keemilised ühendid (näiteks BPA ehk bisfenool A) 65

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

võivad põhjustada kasvajaid, 8% arvates põhjustab ainevahetushäireid ja 5% arvates mürgistust. Muude põhjustena (28%) on välja toodud hormoonsüsteemi häired, allergiad, kasvajad, kõrvetised, südamehaigused, neerukivid jne.

Vastanutest 22,3% arvas, et pudelivesi on puhtam kui kraanivesi, 45,2% jaoks pudelivesi ei ole kraaniveest puhtam ning 32,5% uuritavatest ei osanud vastata küsimusele pudelivee puhtuse kohta. Võrreldes naistega hindavad mehed pudelivett kraaniveest puhtamaks. Joonisel 4 on esitatud vastajate arvamus pudelivee puhtuse kohta.

Joonis 4. Eri soost vastajate võrdlev arvamus pudelivee puhtuse kohta.

Arutelu Uuringust selgus, et joogiks, toidu valmistamiseks ja pesemiseks kasutatakse peamiselt kraanivett. Vähesed uuritavad kasutavad ja omavad erakaevuvett. See tuleneb tõenäoliselt sellest, et kõigis Eesti linnades ja väikeasulates on joogiveega varustamiseks peamiselt ühisveevärgid ning kasutuses olevaid kaeve pole enam nii palju, mis tingibki vähese erakaevuvee kasutuse (Joogivee kvaliteet... 2016). Kui uuritaval erakaevu pole, siis ei saagi selle vett tarbida. Vaatamata sellele, et suurele osale uuritavatest on tagatud ligipääs ühisveevärgile, eelistab enamik uuritavatest kodust 66

Meie uuring näitas, et analoogselt Baillie jt (2009), Haasi ja Munozi (2009), Foote’i (2011), Akpinari ja Guli (2014), Ossipova (2015) ja Key statisticsi (2015) uuringute tulemustega on peamised pudelivee tarbimise põhjused mugavus ja pudelivee hea lõhn/maitse. See võib tuleneda sellest, et tänapäeva kiire elutempo juures on inimestel mugav pudelivett kaasas kanda, sest kraanivesi pole alati kättesaadav ning sellise elutempo juures võib enda veega täidetud pudel koju maha ununeda. Käesolevas uuringus osalenutest ainult vähesed ostavad pudelivett selleks, et hiljem oleks pudelit võimalik kraaniveega täita. Võib oletada, et sellise käitumise taga on väike sissetulek või siis hoopis keskkonnasäästlik käitumine. Samuti võib põhjuseks olla ka mugavus: lihtsam on pudel kodus veega täita, kui minna seda poest ostma. Kuna need uuritavad, kes pudelit kraaniveega täidavad, on rahul oma kraanivee kvaliteediga, siis ei näe nad tõenäoliselt pudelivee ostmiseks põhjust.

Meie tööst selgus, et mõned sotsio-demograafilised tegurid mõjutavad pudelivee ostmist ning mõned mitte. Nimelt mõjutab pudelivee ostmist vanus ja perekonnaseis. Pudelivett eelistavad tänapäeval tarbida rohkem nooremad kui vanemad inimesed (Amin jt 2012, Constant jt 2013). Seda kinnitab ka meie töö: pudelivett ostavad rohkem nooremad, 22–34-aastased võrreldes üle 35 aasta vanustega. Põhjus võib olla selles, et noored on mugavamad. Ilmselt ei taha nad kraaniveega täidetud pudelit kaasas kanda, samuti otsivad nad kergemaid lahendusi. Näiteks janu tekkimisel on lihtsam haarata pudelivesi poest ja kui see otsa saab, on mugav see kohe minema visata. Lisaks tarbivad pudelivett vähem lahutatud/lesed võrreldes vallaliste ja abielus/vabaabielus olevate inimestega. Võib oletada, et lahutatud või lesed on võrreldes vallaliste ning abielus/vabaabielus olevate inimestega palju vanemad, mistõttu nad pudelivett nii palju ei tarbi.

67

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

eemal olles osta pudelivett, sest see on mugavam (võimalus poest kohe osta ning pärast joomist on võimalik tühi taara minema visata) ning alati pole väljaspool kodu kohest ligipääsu kraaniveele.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Pudelivee ostmist ei mõjuta laste olemasolu, haridustase, sugu ega kuu sissetulek. Kaks viimast tulemust ühtib Kanadas 2006. aastal korraldatud uuringu tulemustega (Dupont jt 2010). Türgi (2009) uuringutest selgus, et suure sissetulekuga perekondade seas eelistatakse juua rohkem pudeli- kui kraanivett (Rothwell 2006, Akpinar ja Gul 2014). Meie töö põhjal sissetulek pudelivee ostmisel rolli ei mänginud. Võib oletada, et inimesed vastasid kuu sissetuleku küsimusele lähtuvalt enda sissetulekust. Ankeedis oleks pidanud autor küsima ka leibkonna sissetulekut, et näha, kui palju see oleks pudelivee tarbimist mõjutanud. Akpinari ja Guli (2014) andmetel on pudelivee tarbimine suurem kõrgharidusega elanikkonna seas, aga Duponti jt (2010) andmetel tarbivad kõrgharidusega inimesed pudelivett vähem kui madalama haridusega. Meie uuringus haridustase pudelivee ostmist ei mõjutanud, kuid on võimalik, et Duponti jt (2010) uuringu tulemusel on kõrgemalt haritud inimesed rohkem teadlikumad keskkonnaküsimustes, mis puudutavad pudelivett. Samuti võivad nad olla skeptilised väidetes, et pudelivesi on tervislikum valik kui kraanivesi (Rothwell 2006).

Meie töö näitab, et enamik uuringus osalejatest ei ole teadlikud, et pudelivee tarbimisega võivad kaasneda tervisehäired. Sama näitas ka Baillie’ jt (2009) korraldatud uuring, kus vaid vähesed oskasid nimetada riske, mida pudelivee tarbimine võib põhjustada. Vähene teadlikkus tuli ilmsiks ka Ossipova (2015) uuringust, mis korraldati Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tudengite seas. Eelnevat arvesse võttes võib eeldada, et väga vähesed on huvitatud teaduslike artiklite või uuringute lugemisest olenemata sellest, et suur osa nendest on vabalt kättesaadavad. Samuti ei pruugi inimesi huvitada, et pudelivett ja selle koostist maailmas uuritakse, sest sellest pole kusagil eriti räägitud. Lisaks selgus käesolevast uuringust, et ligi poolte osalejate arvates ei ole pudelivesi kraaniveest puhtam. Selline arvamus võib tulla sellest, et inimesed on teadlikud joogiveele kehtivatest nõuetest, veele kehtestatud mikrobioloogiliste ja keemiliste näitajate piirsisaldusest ning veepuhastus- ja veevarustussüsteemidest nende elukohtades.

68

Käesoleva uuringu andmete tõesust võib mõjutada asjaolu, et küsimustik oli kättesaadav peamiselt sotsiaalmeedia kaudu, mistõttu pääsesid küsitlusele ligi vaid internetti kasutavad inimesed. Internetti kasutavad eeskätt nooremad, seetõttu sattus vanemaid inimesi uuringusse vähem. Samas oli valim piisavalt suur, et teha vastava teema kohta tõeseid järeldusi.

Küsimuste rohkuse ja valimi suuruse tõttu oli tulemusi palju, mistõttu kõike ei jõutud antud lõputöö raames käsitleda. Nende andmetega saab teha edasisi uuringuid.

Järeldused Valdav enamik tarbib joogiks kraanivett, kuid mõnikord ka pudelivett.

Toidu valmistamiseks ja pesemiseks eelistatakse kraanivett. Pudelivett ostab enamik vastajatest ja selle põhjuseks on mugavus ning pudelivee hea lõhn/maitse. Pudelivee ostmist ei mõjuta sugu, kuu sissetulek, haridustase ega laste olemasolu, kuid seda mõjutavad vanus ja perekonnaseis.

Nimelt ostavad pudelivett rohkem nooremad (22–34-aastased) võrreldes > 35-aastastega ning vallalised ja abielus/vabaabielus olevad inimesed võrreldes lahutatute/leskedega. Teadmised pudeliveega kaasneda võivatest riskidest on kesised, kuivõrd pool vastanutest ei osanud sel teemal „kaasa rääkida“. Kõrvalmõjudest nimetati kasvajaid, ainevahetushäireid, mürgistust ning hammastele kahjulikku mõju.

69

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Enamik uuringule vastanutest olid pärit Lõuna-Eestit, aga et antud üldarv oli küllaltki suur, siis võib eeldada, et kajastatud on kogu Eesti elanikkonna arvamus. Samas suur osa Eesti elanikkonnast elab ja töötab Harjumaal ning võrreldes Põhja-Eestiga on Lõuna-Eestis tavaliselt väiksem palk. Seega võime oletada, et nende suurema kaasatuse korral uuringusse oleksime võib olla saanud mõnevõrra teised vastused. Seega, kui edaspidi plaanitakse läbi viia sarnaseid uuringud, tuleks leida teavitamiseks selliseid portaale, mille abil jõuaks vajalik teave rohkem ka Põhja-Eesti elanikeni.

Uuringus oli ka enamik vastanutest naised, mistõttu võib oletada, et neis portaalides, kus küsimustikku jagati, on naiste osakaal suurem. Tavaliselt on naised ka aktiivsemad erinevatele uuringutele vastama.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Allikaloend: Akpinar, M. G., Gul, M. (2014). An assessment of consumer preferences on the drinking water market: today to the future. Journal of Water Supply: Research and TechnologyAQUA, 63(7): 525–531.

Amin, I., Azlan, A., Idris, M. A., Khoo, H. E., Razman, M. R. (2012). Consumption Patterns and Perception on Intake of Drinking Water in Klang Valley, Malaysia.

Pakistan Journal of Nutrition, 11(6): 584–590.

Baillie, P. D., Cain, O. L., Greenfield, S. M., Holiday, K.- S., Mullally, R. A., Ward, L. A., Wernham, A. G. H. (2009). Health beliefs about bottled water: a qualitative study.

BMC public health, 9: 196.

Constant, F., Drewnowski, A., Rehm, C. D. (2013). Water and beverage consumption among adults in the United States: cross-sectional study using data from NHANES 2005-2010. BMC Public Health, 13: 1068.

Dupont, D., Ademowicz, W. L., Krupnick, A. (2010). Differences in water consumption choices in Canada: the role of socio-demographics, experiences, and perceptions of health risks. Journal of Water and Health, 8(4): 671–686.

Eesti pakendatud joogivee ja lauavee radionukliidide sisaldus. (2016).

Foote, M. L. (2011). Examining reasons for bottled water consumption: a case study in Pensacola, Florida.

Haas, J., Munoz, M. C. M. (2009). An ethnographic perspective of ISU students’ decision to drink bottled water: a college drinking problem. Undergraduate research journal for the human sciences.

Joogivee kvaliteet 2015. aastal. (2016). Terviseameti järelvalve tulemused.

Key statistics. (2015). European Federation of Bottled Waters.

Kodumaine joogitööstus languses. (2016). Tööstusuudised.ee.

Noop, T., Riivits-Arkonsuo, I. (2007). 72 % eestimaalastest tarbib pudelivett, eelistatuim veebränd on Aura.

Ossipova, A. (2015). Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tudengite pudelivee tarbimisharjumused ja teadlikkus võimalikest tervisemõjudest. Tartu Tervishoiu Kõrgkool, Tartu. Lõputöö.

Rothwell, N. (2006). Against the flow: Which households drink bottled water? Statistics Canada.

70

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

SIMULATSIOONÕPE PATSIENDI OHUTUSE ALASES HARIDUSES ÕE PÕHI- JA TÄIENDÕPPES The simulation-based learning within the patient safety in the basic and continuing nursing education Tiina Tammearu, Margit Lenk-Adusoo

Abstract The article is a theoretical review of literature. In total 38 sources were used.

The aim of this article is to describe the classes of the healthcare simulationbased learning, the conduction and effectiveness of simulation-based learning within patient safety in the basic and continuing nursing education.

Simulation-based learning can be divided into the high-tech dummies that emulate different functions of the human body and low-quality dummies without technological input. Computer-based simulations and standardized patients have also been used. Conduction of simulation-based learning is a complicated process which requires a thorough advanced planning. While planning, different stages are carried out to achieve the utmost effectiveness of simulation-based learning. Before starting with simulation, an information briefing is organised where participants are prepared for simulation. Simulation is followed by debriefing between its participants where major situations and problems are talked over, thus ensuring an opportunity to learn from mistakes.

Simulation-based learning can make patient safety more effective both for students of nursing speciality and working nurses. Students improve their knowledge and skills in practical activity, administration of medication and clinical discussions. Simulation-based learning helps students to get ready for real clinical practice. Nursing students and nurses improve abilities of working 71

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

in team and communication skills. Following simulation-based learning, nurses can better prevent infections.

Keywords: healthcare simulation-based learning, simulation, patient safety, classes of simulation-based learning, conduction of simulation-based learning, effectiveness.

Sissejuhatus Eesmärgiga suurendada patsientide ohutust ja parandada pakutavat hooldust on Maailma Terviseorganisatsioon välja töötanud mitmetele tervishoiuerialadele patsiendi ohutuse alase koolitusjuhendi (World Health Organization 2011, Euroopa Komisjon 2014). Selle tulemusena on järjest enam Euroopas ja ka mujal maailmas hakatud nii õe põhi- kui ka täiendõppes rakendama simulatsioonõpet, mis võimaldab imiteerida kliinilisi situatsioone ning omandada oskusi läbi kaalutletud harjutamise (Cant ja Cooper 2009, Abdulmohsen 2010).

Uurimustest (Gerolemou jt 2014, Harris jt 2014) järeldub, et simulatsioonõppe abil on patsiendi ohutuse alast haridus võimalik parandada mitmeti. Simulatsioonõpe võimaldab analüüsida ja parandada tööprotsesse ning seeläbi minimeerida inimliku eksituse riski. Simulatsioonõppe käigus paraneb ka arusaamine kliinilisest situatsioonidest ning seeläbi osatakse paremini hinnata patsiendi vajadusi (World Health Organization 2011, Euroopa Komisjon 2014).

Uurimistöö eesmärk oli kirjeldada tervishoiualaseid simulatsioonõppe liike, simulatsioonõppe läbiviimist ja tõhusust patsiendi ohutuse alases hariduses õe põhi- ja täiendõppes. Eesmärgist lähtuvalt on püstitatud järgmised uurimisülesanded.

1. Kirjeldada tervishoiualaseid simulatsioonõppe liike ja simulatsioonõppe läbiviimist.

72

Võtmesõnad: tervishoiualane simulatsioonõpe, simulatsioon, patsiendi ohutus, simulatsioonõppe liigid, simulatsioonõppe läbiviimine, efektiivsus.

Artikli aluseks olev lõputöö põhinedes kirjanduse ülevaatel. Lõputöös on kasutatud 38 allikat, millest 27 on teadusartiklid (24 empiirilist ja 3 teoreetilist uurimust).

Tulemused ja arutelu Simulatsioonõppes on kasutusel erinevad simulaatorid. Kasutatakse nii kõrgtehnoloogilisi mannekeene, mis jäljendavad erinevaid inimkeha funktsioone ning reageerivad manipulatsioonidele, kui ka lihtsaid, halvakvaliteedilisi mulaaže, mis on ilma tehnoloogilise sisendita. Simulatsioonõppes saab simulaatorina kasutada ka arvutiprogramme, mis võimaldavad virtuaalses keskkonnas lahendada kliinilisi situatsioone.

Samas võib simulatsioonõppes kasutada standarditud patsienti, keda etendab koolitatud isik (Passiment jt 2011, Fay-Hillier jt 2012, Uys ja Treadwell 2014, Kelly jt 2016). Simulaatori valik sõltub simulatsioonõppe eesmärkidest, ent Sarabia-Cobo jt (2016) uurimusest avaldus, et parima tulemuse annab mitme erineva simulaatori kombineeritud kasutamine simulatsioonõppes. Mannekeenid, mulaažid ja virtuaalsed simulatsioonid toetavad pigem kliiniliste teadmiste ning käeliste oskuste arengut (Harris jt 2014, Sanko jt 2015). Standarditud patsient on ennekõike abiks suhtlemisoskuste õppimiseks (Clochesy jt 2015, Sarabia-Cobo jt 2016).

Simulatsioonõppe läbiviimisele peab eelnema põhjalik planeerimine.

Esmalt tuleb hinnata simulatsioonõppe vajadust ning püstitama selged ja mõõdetavad eesmärgid, mida simulatsioonõppega saavutada soovitakse. Seejärel tuleb valida simulaator ja koostada stsenaarium. Tagamaks võimalikult efektiivse simulatsiooni läbiviimist, on tähtis, et simulat73

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

2. Kirjeldada tervishoiualase simulatsioonõppe efektiivsust patsiendi ohutuse alases hariduses õe põhi- ja täiendõppes.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

sioonõppes osalejaid oleks varem simulatsiooniks ettevalmistatud. Enne simulatsiooni peaks olema teabetund (briefing), mille käigus saavad osalejad avaldada oma ootusi ning lepitakse kokku tähtsamates põhimõtetes ja reeglites. Simulatsioonis osalejad peavad olema kursis ka simulatsiooni eesmärgiga, simulaatoriga, patsiendi olukorraga ja rollijaotusega. (Lioce jt 2015). Selles, millal simulatsioonile eelnev teabetund peaks toimuma, on uurimuste autorid erineval seisukohal. Ballangrudi jt (2014a) uurimusest avaldub, et simulatsioonil osalejaid peaks teavitama vahetult enne simulatsiooni toimumist, samas Durham ja Alden (2008) leiavad, et osalejatele peaks andma võimaluse simulatsiooni stsenaariumiga jms tutvuda vähemalt kaks nädalat enne simulatsiooni toimumist.

Lisaks simulatsioonile eelnevale teabetunnile rõhutatakse mitmetes uurimustes (Durham ja Alden 2008, Dieckmann jt 2009, Klipfel jt 2014, Venkatasalu jt 2015) simulatsioonijärgset järelarutelu (debriefing) tähtsust. Seal arutletakse läbi simulatsiooni stsenaarium ning simulatsioonil toimunu, sh esilekerkinud probleemid või puudujäägid osalejate tegevuses. Järelarutelu võimaldab osalejatel õppida simulatsiooni käigus tekkinud vigadest (Durham ja Alden 2008, Dieckmann jt 2009, Klipfel jt 2014, Venkatasalu jt 2015). Järelarutelul kasutatakse sageli salvestusi simulatsioonist (Dunbar-Reid jt 2011, Pinar ja Dogan 2013, Klipfel jt 2014, ALFozan jt 2015, New jt 2015, Sarabia-Cobo jt 2016). Simulatsioonõppe kvaliteedi edendamiseks tuleb järelarutelu osalejatelt küsida ka tagasisidet nii simulatsiooni juhendajatele kui ka valitud simulaatorile ning simulatsiooni stsenaariumile (Lioce jt 2015).

Uurimustest avaldub, et simulatsioon on võrreldes didaktilise õppega efektiivsem õppevahend toetamaks õendustudengite suhtlemise (Gough jt 2013, Clochesy jt 2015, Sarabia-Cobo jt 2016), kriitilise mõtlemise (Broussard 2008, Cant ja Cooper 2009, Robert ja Petersen 2013, ALFozan jt 2015, Hall 2015, Ji Young ja Eun Jung 2015, Raurell-Torredà jt 2015) ja meeskonnatöö (Berndt jt 2015) oskuse arengut. Märgatavalt paranevad ka tudengite ravimialased teadmised (Harris jt 2014, Raurell-Torredà jt 74

Mitmetes uurimustes on simulatsioonõppe efektiivsust kirjeldatud ka õe täiendõppes. Kirjeldatud on meeskonnatöö oskuste paranemist (Ballangrud jt 2014a, Ballangrud jt 2014b), kusjuures meeskonnaliikmete vahelist koostööd aitab märgatavalt parandada töökeskkonnas kohapeal (in situ simulation) läbiviidav simulatsioon (Klipfel jt 2014). Lisaks avaldub Gerolemou’ jt (2008) uurimusest, et pärast intensiivravi osakonnas kohapeal läbiviidud simulatsioonõpet paranesid töötavate õdede steriilsustehnikad märgatavalt, näiteks kusepõiekateetriga seotud infektsioonid vähenesid 85%. Töö autorid leiavad, et õe täiendõppes peaks simulatsioonõpet rakendama ka ravimialaste teadmiste täiendamiseks, et ennetada ravimvigu. Raurell-Torredà jt (2015) uurimusest avaldub, et töötavad õed teevad võrreldes simulatsioonõppe läbinud põhiõppe õendustudengitega tunduvalt rohkem ravimi manustamise alaseid vigu. Kõige sagedamini jätsid töötavad õed patsiendi identifitseerimata ja allergiate olemasolu tuvastamata.

Järeldused 1. Tervishoiualases simulatsioonõppes on kasutusel erinevad simulaatorid. Kasutatakse nii kõrgtehnoloogilisi mannekeene kui ka halvakvaliteedilisi mulaaže ning ekraanipõhist virtuaalset simulatsiooni. Simulatsioonõppes kasutatakse ka standarditud patsienti. Mannekeene, mulaaže ja virtuaalseid simulatsioone kasutatakse peamiselt teadmiste ning praktiliste oskuste õpetamiseks. Standarditud patsient on abiks suhtlemisoskuste õpetamiseks ja õppimiseks. Simulatsioonõppe läbiviimise protsess on keeruline ning nõuab planeerimist. Planeerimise käigus on tähtis valida sobiv simulaator ning koostada stsenaarium. Enne simulatsiooni läbiviimist on äärmiselt tähtis jagada osalejatele teavet simulatsioonisituatsioonist ning pärast simulatsiooni peab toimuma simulatsioonijärgne arutelu. Simulatsioonijärgses 75

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

2015, Sanko jt 2015). Seega võib väita, et simulatsioonõppel tähtis osa õe põhiõppes patsiendi ohutuse alases hariduses.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

arutelus on efektiivne kasutada simulatsiooni käigus salvestatud videoid, mille põhjal saab analüüsida tegevusi ja sündmused läbi arutada.

2. Tervishoiualane simulatsioonõpe on efektiivne vahend patsiendi ohutuse alases hariduses õe põhi- ja täiendõppes. Simulatsiooni tulemusena paranevad õendustudengite suhtlus ja meeskonnatöö ning kriitilise mõtlemise oskused. Lisaks paranevad ka praktilised käelised oskused. Simulatsioonipõhine õpe aitab tudengitel valmistuda kliiniliseks praktikaks, simulatsiooni läbinuna ollakse praktikaks paremini valmistunud ja osatakse teadmisi ning oskusi praktikasse rakendada. Õe täiendõppes toetab simulatsioonõpe meeskonnatöö oskuste paranemist ja seda just juhtudel, mil simulatsiooni viiakse läbi töökeskkonnas. Simulatsioonõpe toetab ka haiglainfektsioonide leviku vähenemist.

Allikaloend Abdulmohsen, H. Al-Elq. (2010). Simulation-based medical teaching and learning.

Journal of Family & Community Medicine, 17(1): 35–40.

ALFozan, H., Sayed, Y. E., Habib, F. (2015). Designing, Implementing and Evaluating Preclinical Simulation Lab for Maternity Nursing Course. Journal of Education and Practice, 6(12): 152–161.

Ballangrud, R., Hall-Lord, M. L., Hedelin, B., Persenius, M. (2014a). Intensive care unit nurses’ evaluation of simulation used for team training. Nursing in Critical Care, 19(4): 175–184.

Ballangrud, R., Hall-Lord, M. L., Hedelin, B., Persenius, M. (2014b). Intensive care nurses’ perceptions of simulation-based team training for building patient safety in intensive care: A descriptive qualitative study. Intensive and Critical Care Nursing, 30(4): 179–187.

Berndt, J., Dinndorf-Hogenson, G., Herheim, R., Hoover, C., Lang, N., Neuwirth,J., Tollefson, B. (2015). Collaborative Classroom Simulation (CCS): An Innovative Pedagogy Using Simulation in Nursing Education. Nursing Education Perspectives, 36(6): 401–2.

Broussard, L. (2008). Simulation-Based Learning: How Simulators Help Nurses Improve Clinical Skills and Preserve Patient Safety. Nursing for Women’s Health, 12(6): 521–524.

76

matic review. Journal of Advanced Nursing, 66(1): 3–15.

Clochesy, J. M., Dolansky, M. A., Hickman Jr., R. L., Gittner, L. S. (2015). Enhancing Communication Between Patients and Healthcare Providers: SBAR3. Journal of Health & Human Services Administration, 38(2): 237–252.

Dunbar-Reid, K., Sinclair, P. M., Hudson, D. (2011). The Incorporation of High Fidelity Simulation Training into Hemodialysis Nursing Education: An Australian Unit’s Experience. Nephrology Nursing Journal, 38(6): 463–472.

Durham, C. F., Alden, K. R. (2008). Enhancing Patient Safety in Nursing Education Through Patient Simulation. Raamatus: Hughes, R. G. (toim.). Patient Safety and Quality: An EvidenceBased Handbook for Nurses. Rockville, MD: Agency for Healthcare Research and Quality.

Euroopa Komisjon. (2014). Peamised tähelepanekud ja soovitused patsiendiohutuse alase hariduse ja koolituse kohta Euroopas.

Fay-Hillier, T. M., Regan, R. V., Gordon, M. G. (2012). Communication and Patient Safety in Simulation for Mental Health Nursing Education. Issues in Mental Health Nursing, 33(11): 718–726.

Gerolemou, L., Fidellaga, A., Rose, K., Cooper, S., Venturanza, M., Aqeel, A., Han, Q., Jones, J., Shapiro, J., Khouli H. (2014). Simulation-Based Training for Nurses in Sterile Techniques During Central Vein Catheterization. American Journal of Critical Care, 23(1): 40–48.

Gough, S., Jones, N., Hellaby, M. (2013). Innovations in interprofessional learning and teaching: providing opportunities to embed patient safety within the preregistration physiotherapy curriculum. A Pilot Study. Physical Therapy Reviews, 18(6): 416–430.

Hall, S. W. (2015). High-Fidelity Simulation for Senior Maternity Nursing Students.

Nursing Education Perspectives, 36(2): 124–126.

Harris, M. A., Pittiglio, L., Newton, S. E., Moore, G. (2014). Using Simulation to Improve the Medication Administration Skills of Undergraduate Nursing Students.

Nursing Education Perspectives, 35(1): 26–29.

Ji Young, K., Eun Jung, K. (2015). Effects of Simulation on Nursing Students’ Knowledge, Clinical Reasoning, and Self-confidence: A Quasi-experimental Study. Korean Journal of Adult Nursing, 27(3): 604–611.

77

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Cant, R. P., Cooper, S. J. (2009). Simulation-based learning in nurse education: syste-

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Kelly, M. A., Berragan, E., Husebø, S. E., Orr, F. (2016). Simulation in Nursing Education - International Perspectives and Contemporary Scope of Practice. Journal of Nursing Scholarship, 48(3): 312–321.

Klipfel, J. M., Carolan, B. J., Brytowski, N., Mitchell, C. A., Gettman, M. T., Jacobson, T. M. (2014). Patient Safety Improvement Through In Situ Simulation Interdisciplinary Team Training. Urologic Nursing, 34(1): 39–46.

Lioce, L., Meakim, C. H., Fey, M. K., Chmil, J. V., Mariani, B., Alinier, G. (2015). Standards of Best Practice: Simulation Standard IX: Simulation Design. Clinical Simulation in Nursing, 11(6), 309–315.

Passiment, M., Sacks, H., Huang, G. (2011). Medical Simulation in Medical Education: Results of an AAMC Survey.

Pinar, G., Dogan, N. (2013). Improving Perinatal Patient Safety Among Turkish Nursing Students Using Simulation Training. Procedia - Social and Behavioral Sciences, 83: 88-93.

Raurell-Torredà, M., Olivet-Pujol, J., Romero-Collado, À., Malagon-Aguilera, M. C., PatiñoMasó, J., Baltasar-Bagué, A. (2015). Case-Based Learning and Simulation: Useful Tools to Enhance Nurses’ Education? Nonrandomized Controlled Trial.

Journal of Nursing Scholarship, 47(1): 34–42.

Robert, R. R., Petersen, S. (2013). Critical Thinking at the Bedside: Providing Safe Passage to Patients. MEDSURG Nursing, 22(2): 85–118.

Sanko, J. S., Mckay, M., De Santis, J. P., Solle, N. S. (2015). Learning From SimulationBased Medication Event Reporting: A Mixed Methods Analysis. Clinical Simulation in Nursing, 11(6): 300–308.

Sarabia-Cobo, C. M., Alconero-Camarero, A. R., Lavín-Alconero, L., Ibáñez-Rementería, I. (2016). Assessment of a learning intervention in palliative care based on clinical simulations for nursing students. Nurse Education Today, 45: 219–224.

Uys, Y., Treadwell, I. (2014). Using a simulated patient to transfer patient-centred skills from simulated practice to real patients in practice. Curationis, 37(1): 1184.

Venkatasalu, M. R., Kelleher, M., Shao, C. H. (2015). Reported clinical outcomes of high-fidelity simulation versus classroom-based end-of-life care education. International Journal of Palliative Nursing, 21(4): 179–186.

World Health Organization. (2011). Patient Safety Curriculum Guide: Multi-professional Edition.

78

Detection of deception with functional magnetic resonance imaging Janelle Märs, Dagmar Loorits, Kirk Link, Anastassia Lazareva

Abstract The current thesis is a literature review aimed to compare the nature of the polygraph and functional magnetic resonance imaging (fMRI) and to bring out possible weaknesses regarding the use of fMRI. Distinguishing deception from truth has always been troublesome for mankind. A lot of equipment regarding lie detection have come up during last century. While the technique has advanced, there is still no permanent solution. In pursuit of an alternative to the polygraph, fMRI has come to attention. While laborotatory studies have been carried out, the results have not been what were expected of them.

Neither the polygraph nor fMRI are perfect. Even though the polygraph and fMRI are of different nature and they measure different indicators, neither of them are undisputedly the one and only. Both of them require a willing subject. Furthermore, participants must not be of mental retardation or with a functional brain disorder. Specifically, even the slightest of movements may cause image noise in fMRI, making the results hard to analyze. In addition, a variety of contradictions follow the use of this modern modality and there is no easy way to solve them.

Keywords: polygraph, fmri, lie detection, bold, reliability, prospects, limitations.

79

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

FUNKTSIONAALNE MAGNETRESONANTSTOMOGRAAFIA VALEDETEKTORINA

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Sissejuhatus Petmine on inimeste hulgas üldlevinud. Aegade algusest peale on valetamine olnud osa igapäevaelust. Nimetatud põhjusel tunnevad selle vastu huvi mitmed teadusharud. Sotsiaalpsühholoogia defineerib valetamist kui suhtleja tahtlikku püüdlust edendada uskumust või veenda teisi selles, mida vastuvõtja peab valeks. Samaoodi üritavad ka sõnaraamatud nii-öelda luiskamist määratleda. Näiteks annab Oxfordi sõnastik definitsiooni, et vale on väide, mis kaldub tõest kõrvale või on sellega vastuolus. „Udu ajamine“ on levinud ning on väidetud, et see on vajalik suhtluse fenomen. Siiski mõjub see halvasti moraalile ja toob inimeste seas esile viha (Vicianova 2015).

Pettuse tuvastamist võib pidada eluliselt tähtsaks, kuid paraku pole selline oskus piisavalt hästi omandatud (Rowell jt 2006; ref. Langleben 2008 järgi). Sellel põhjusel võib suhtlemine endast kujutada sageli eksiteele viimist (Lachmann jt 2004; ref. Langleben 2008 järgi). Valetamise tõenäosuse kaotamine või minimeerimine võiks kahtlusi vähendada ja soodustada inimeste omavahelist suhtlemist. Sellest innustatult on iga generatsioon üritanud luua meetodeid, mis aitaksid filtreerida valesid tõepäraselt ja otstarbekalt (Eck 1970; ref. Langleben 2008 järgi). Teadlased on teinud mitmeid katseid tõe eristamiseks valest, näiteks analüüsinud käekirja, näoilmeid, proovinud hüpnoosi, kasutanud „tõeseerumit“, polügraafi, elektroentsefalograafiat. Ükski nimetatutest pole veel siiani osutunud piisavalt tulemuslikuks, et pälvida ülemaailmne tunnustus ja kasutatavus (Brooks 2013). Nüüd on appi võetud 21. sajandi tehnika, fMRT, ning jõutud tagasi sama küsimuseni – kuidas teha kindlaks, millal keegi valetab (Simpson 2008)?

Funktsionaalse magnetresonantstomograafia kasutamine valedetektorina on väljakutse radioloogiatehnikutele, sest modaliteet on võrdlemisi uus, on väga operaatorsõltuv, nõuab suurt koostööd patsiendiga ning antud uuringut korraldatakse tavalise MRT-ga võrreldes teistmoodi.

80

Töö kirjutamisel kasutasid autorid 24 kirjandusallikat, nendest 16 oli ülevaateartiklid ja kaheksa oli originaaluurimused. Allikate valiku kriteeriumiteks oli ilmumise ajavahemik eelistatavalt 2008–2016, teemakohasus, täisteksti kättesaadavus ja keeleline sobivus.

Võtmesõnad: polügraaf, fMRT, valedetektor, BOLD (blood oxygenation level-dependent), usaldusväärsus.

Tulemused ja arutelu Polügraafi ja fMRT olemus Polügraaf on seadeldis, mille tööpõhimõtte aluseks on mõõta valetava inimese organismis toimuvaid füsioloogilisi muutusi. 1881. aastal töötas Itaalia kriminoloog Cesare Lombrosso välja esimese ajakohase valetuvastamise seadeldise. Ta püüdis mõõta süüdistatava isiku vererõhu muutusi, mis kuvati diagrammil. Seda meetodit täiustas I maailmasõja ajal Ameerika psühholoog William M. Marston, kes konstrueeris aparaadi lõpliku variandi alles pärast sõja lõppu aastal 1921. Kõnealuse seadeldise eesmärk oli mõõta vererõhus muutusi tunnistuse andmise ajal (Trovillo 1939; ref.

Vicianova 2015 järgi). Mõned aastad hiljem konstrueerisid Ameerika psühhiaater John Larson ja psühholoog Leonard Keeler aparaadi, mis sai nimeks „kardio-pneumo psühhograaf“, mida tuntakse ka polügraafi või valedetektorina (Lewis ja Cuppari 2009; ref. Vicianova 2015 järgi). See polügraaf salvestas hingamissagedust, südame löögisagedust, vererõhu muutusi ja naha bioelektrilist reaktsioonivõimet ehk naha elektrijuhtivust (nn naha galvaaniline refleks). Aparaat oli selleks hetkeks juba 81

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Artikli aluseks olev lõputöö oli kirjanduse ülevaade, mille eesmärk oli võrrelda fMRT olemust ja selle tulemusi polügraafiga ning välja tuua võimalikud fMRT kasutamisega seonduvad puudujäägid. Eesmärgist tulenevalt on uurimisülesanded järgmised.

1. Kirjeldada polügraafi ning fMRT olemust.

2. Võrrelda fMRT ja polügraafi tulemuste usaldusväärsust.

3. Kirjeldada fMRT kasutamisega kaasnevaid probleeme.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

kaasaskantav ning tõhusalt kasutusel. Kasutusele võeti tindisuled, mis asendasid tahmakümograafile kirjutamise paberile kirjutamisega (Huik 2009). Arvestades, et uurimused rõhutavad rindkere ja diafragma hingamise suhet kui stressi ja emotsionaalse muutuse tundlikku näitajat, mõõdab tänapäevane polügraaf rindkere ja kõhuhingamise sagedust eraldi, mis on kaasa toonud märkimisväärse mõõtmiste tulemuste diagnostilise väärtuse tõusu (Vicianova 2015).

Polügraaf mõõdab uuritava hingamis-, ja pulsisageduse, vererõhu ja naha elektrijuhtivuse muutusi uuritava küsitlemise ajal. Lisaks kasutatakse kaameraid, mis salvestavad uuritava käitumist ja kõnet, mõõdetakse lihaspinget ning registreeritakse ka väikseimad liigutused sensorite abil.

Andmed kuvatakse graafikul (Huik 2009). Testis kasutatakse kahte sorti küsimusi: kontrollküsimuste test (Control Questions Test) ja süülise teadmise test (Guilty Knowledge Test). Kontrollküsimuste testis on kasutusel kolme liiki küsimusi – neutraalsed, teoga seotud ja võrdlusküsimused.

Küsimuste eesmärk on kõigepealt tuvastada näitajad tõe rääkimisel ja seejärel tuvastada küsimus, mis paneb uuritava tõest kõrvale kalduma (Vicianova 2015).

FMRT puhul aga kasutatakse püsimagnetvälja ja gradientvälja, milles ergastatakse organismis leiduva vee heeliumituumade osakesed. Nende osakeste mõjutamisel raadiolainetega vabaneb signaal, mis registreeritakse ning mille põhjal konstrueeritakse 3-mõõtmeline piltkujutis. Sõltuvalt pulssprogrammi tekitatavast elektromagnetväljast suudab MRT skanner tuvastada erinevaid koe omadusi ning eristada erinevaid koe tüüpe. Erinevalt polügraafist registreerib fMRT ainult neuronaalset aktiivsust ja sellega seotud oksügenisatsiooni muutust aju kindlas piirkonnas (Huettel jt 2009). Kuna fMRT uuringute kohta kehtivad samasugused füüsikalised põhimõtted nagu konventsionaalsele MRT-le, saab fMRT uuringute tegemiseks kasutada tavalist 1.5T magnettomograafi. Enamasti kasutatakse fMRT teostamiseks EPI (echo planar imaging) sekventse, mis suudavad tagada mitmekihilise andmete kogumise mõne sekundiga. Aktiivkeskuste 82

FMRT ja polügraafi tulemuste usaldusväärsus Uurimistöödes on väga tähtis uurimistulemuste usaldusväärsus – see on alus, millele toetuvad teaduslikud teadmised. Ilma usaldusväärsete korratavate uurimistulemusteta ei saa ühtegi uurimistööd pidada teaduslikult põhjendatuks. Vale tuvastamise edu tagamiseks on tähtis uurida mitmeid muutujaid, mis mõjutavad usaldusväärsust. Kui ühe uuritava rühma tulemusi ei saa üle kanda teisele uuringurühmale või kui skaneerimise tulemused pole korratavad, siis pole tulemustel suuremat teaduslikku väärtust (Bennett ja Miller 2010).

Polügraafi tulemuste usaldusväärsust on kontrollinud erinevad teadlased. Uurimused, mis olid läbi viidud kuni 2013. aastani, andsid üldiseks tulemuseks 81–91% (Vicianova 2015). Läbi aastakümnete korraldatud uuringute tulemused on järjekindlalt toetanud selle hüpoteesi kehtivust, et instrumentaalse salvestamise ja statistilise modelleerimise kombineerimisel on võimalik vahet teha petmisel ning tõe rääkimisel ja teha seda tunduvalt suurema tõenäosusega kui juhuse tahtel otsustades. Polügraafi uuringute ülevaated on seda korduvalt kinnitanud. Abrams (1989; ref.

Nelson 2015 järgi) uuris väljaantud kirjandust ning kandis ette 89% täpsuse taseme. Hontsi ja Petersoni (1997; ref. Nelson 2015 järgi), Raskini (2002) ning Raskini ja Podlesny (1979; ref. Nelson 2015 järgi) kohaselt ületas polügraafi tulemuste täpsus 90%. Süstemaatilise ülevaatuse läbi viinud Office of Technology Assessment (1983; ref. Nelson 2015 järgi) vihjas sellele, et välitingimustes tehtud katsete täpsus (83%) jäi alla 83

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

kuvamiseks tuleb registreerida terve aju kujutised. Uuringuajast olenevalt talletatakse uuringu jooksul sadu kuni tuhandeid T2* kaalutud kujutisi.

Detailsemaks mahukamaks analüüsiks saadetakse andmed eraldi tööjaama (Tomberg ja Kepler 2009). fMRT toetub nähtusele, et verevool ajus ja närviaktiveerumine toimuvad koos. Kui kindlas ajupiirkonnas suureneb aktiivsus, suureneb ka verevool sinna. Sellist füsioloogilist nähtust saab tuvastada vere hapnikutasemest sõltuva (blood oxygenation level-dependent, BOLD) efekti abil (Brooks 2013).

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

laboratoorsetes tingimustes saadud tulemuste täpsusele, milleks oli 85%.

Crewson (2001; ref. Nelson 2015 järgi) tõi välja 88% täpsuse diagnostilise polügraafi jaoks, võrreldes seda meditsiiniliste ja psühholoogiliste testidega. The National Research Council (2003; ref. Nelson 2015 järgi) jõudis järeldusele, et polügraafi täpsus tõe eristamisel valest oli tunduvalt suurem, kuid pole siiski perfektne. Väliuuringute puhul oli mediaan 89% ja laboratoorsete uuringute puhul 86% (Nelson 2015: 44).

FMRT aluseks on nähtus, et verevool ajus ja närvide aktiveerumine toimuvad paaris. Kui aju kindlas osas suureneb aktiivsus, suureneb vastavalt verevool sinna piirkonda. Sellist füsioloogilist muutust näeb tänu BOLD-i efektile. Katsetes registreeritakse üle aju levivat BOLD-i signaali, kui katsealused sooritavad erinevaid kognitiivseid ülesandeid (Huettel jt 2004; ref. Simpson 2008 järgi). Kuvatud andmed töödeldakse seejärel standardse ajumudeli järgi ja taandatakse keskmisele uuritavale. Statistilisi võtteid kasutades tehakse kindlaks muutus verevoolus kindlas ajupiirkonnas kindlatel tingimustel ning seda võrreldakse teiste tingimustega. Samuti on võimalik analüüsida üksikisikult saadud andmeid (Simpson 2008).

Need uuringud ei mõõda kõigest autonoomse närvisüsteemi autonoomse virgutuse närvikorrelaate. Niisiis, tehnikal võib olla eeliseid konventsionaalse polügraafi ees. Näiteks võib ainuüksi närvisolek tõtt rääkiva uuritava puhul anda valepositiivse tulemuse. Suurem osa nendest uuringutest on avaldanud ainult uuritavate rühma analüüside tulemused.

Praktilise väärtuse jaoks peaks olema tulemused igaühelt eraldi. Seda on teinud kaks eraldiseisvat rühma, kes kasutasid erinevaid statistilisi meetodeid (Abe jt 2008).

Kozel ja teised (2005; ref. Simpson 2008 järgi) kasutasid modifitseeritud süülise teadmise testi, kus 30 uuritava puhul rakendati võltskuriteo stsenaariumit, mis seisnes kas sõrmuse või kella varastamises. 60% osalejatest arvas, et tegemist oli päriselt toimunud kuriteoga, mis toetab paradigma valiidsust. Uuringus osalejatele näidati skaneerimise ajal 80 84

FMRT puhul saab paraku rääkida ainult tulemustest, mis on saadud laboratoorsetes tingimustes. Kirjandust läbivaks probleemiks on asjaolu, et modaliteeti pole rakendatud päris kurjategijate peal. Siiani on valimiks olnud vabatahtlikud, kellel on tervis korras. Kuna jutt käib Ameerika Ühendriikides toimuvast, on inimestel õigus ka keelduda uuringust, toetudes põhiseaduses olevale neljandale ja viiendale konstitutsiooni lisale (Farah 2014).

Meetodi ebatäpsus Mõlemal meetodil on omad puudused. Mõlema puhul on võimalik petta, harjutades enne valetamist, muutes vale enda jaoks usutavamaks ning uurimise ajal rahulikuks jääda. Teiseks, ei saa teha vahet, kas on tegemist tahtliku vale või illusiooniga, mida uuritav ette kujutab. Uurimine eeldab koostööd uuritavaga. Nii polügraafi kui ka fMRT puhul on uuritaval 85

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

küsimust. „Jah“ või „ei“ vastuse sai anda nupule vajutusega. Osalejaid oli juhendatud valetama asja võtmise kohta, kuid vastama kõikidele küsimustele tõeselt. Osalustasu oli 50 dollarit ja eduka valetamise puhul lubati see summa kahekordistada. Tegelikkuses said kõik 100 dollarit.

Rühma andmete statistilisest analüüsist selgus, et valetamise ajal olid tõe rääkimisega võrreldes rohkem aktiveerunud kaks prefrontaalset ja üks gyrus cingularis’e eesmine piirkond. Samad piirkonnad tulid aktiivsuse poolest esile ka teiste mainitud uuringute puhul. Igat uuritava ajupiirkonna aktiivsust analüüsides toodi välja, et nad suutsid öelda, milline ese oli varastatud 28-l juhul 30-st (93%). Samade alade aktiivsust kasutati uute andmete puhul, mis saadi uute inimeste (31) skaneerimisest identsetel tingimustel. Selle rühma puhul oli täpsus 90% ehk 28 31-st. Oma arutelus pakkusid autorid välja, et nende meetodit saaks kasutada „päris elus“, kui enne testida uuritavaid süülise teadmise testiga väljamõeldud kuriteo stsenaariumiga. Juhul kui uuritavate aju aktiveerumise mustrid viitavad usaldusväärsele tõe ja vale eristusele, skaneeritakse neid uuesti, kui nad vastavad küsimustele, mis on seotud huvi pakkuva teemaga. Sellise lähenemise on litsentsinud korporatsioon Cephos (Simpson 2008: 493).

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

lihtne tulemusi saboteerida, tuues näiteks valetamise igale küsimusele.

Suuremat koostööd nõuab fMRT, sest viimase kvaliteeti mõjutab eriti liigutamine. Iga väiksem liigutus võib tekitada artefakti, mille tõttu ei pruugi tulemused olla kasutatavad (Langleben ja Moriarty 2013).

Nii polügraafi kui ka fMRT puuduseks on see, et kuigi on leitud seos valetamise ja kehas toimuvate muutuste vahel, ei saa öelda, et muutused toimuvad ainult valetamise ajal. Polügraaf mõõdab vererõhku, naha elektrijuhtivust, südame löögisagedust ja hingamissagedust, kuid neid parameetreid mõjutavad ka muud tegurid peale valetamise (Brewer ja Williams 2005; ref. Vicianova 2015 järgi). Täpselt sama kehtib fMRT kohta. Valetades suureneb aju prefrontaalses sagaras verehapniku sisaldus, kuid sagara aktiveerumine ei tähenda alati valetamist (Gamer jt 2009).

FMRT rakendamiseks kohtumõistmises tuleb veenduda, et mõõdetavad parameetrid kehtivad ainult valetamise kohta, ja täielikult välistada asjaga mitteseotud kognitiivsed protsessid. Praeguse seisuga tuvastatakse ainult mõtete ilmingud vere oksüdatsioonisisalduse muutumisel (Andrewartha 2008; ref. Rusconi ja Mitchener-Nissen 2013 järgi).

Järeldused Polügraafi korral kinnitatakse uuritavale erinevad hingamise, naha galvaanilise takistuse ja pulsi sensorid ning seejärel küsitletakse teda. On ka lisandunud kaamerad, mis salvestavad uuritava käitumise, kõne, mõõdetakse lihaspinget ja registreeritakse ka väikseimad liigutused sensori abil. Andmed saadakse rindkerehingamisest, kõhuhingamisest, pulsist ja vererõhust, mis kuvatakse graafikul. FMRT puhul aga kasutatakse magnetvälju, milles mõjutatakse kehavedelikes olevaid aatomituumi, nendelt tulenev signaal registreeritakse poolidega ning arvuti abil saadakse kudedest kujutis. Sõltuvalt pulssprogrammi tekitatavast elektromagnetväljast suudab MRT skanner tuvastada erinevaid koe omadusi ning eristada erinevaid koe tüüpe. Erinevalt polügraafist mõõdab fMRT ainult aktiivsuse muutust ajus valetamise ja tõe rääkimise puhul.

86

Mõlemad modaliteedid on tõestanud, et uuritav, kes ei ole koostööaldis, võib saboteerida tulemused. Olgu eesmärgiks mõõta vererõhku ja hingamist või verevoolu taseme muutust ajus, peab uuringus osalejal olema motivatsioon tõe rääkimiseks või tõe allasurumiseks ning alternatiivse vastuse loomiseks. Sellele lisaks ei peeta fMRT uuringut valetuvastamiseks alati eetiliseks ja kahtlusalusel on Ameerika Ühendriikide põhiseaduse kohaselt õigus uuringust keelduda.

Allikaloend Abe, N., Okuda, J., Suzuki, M., Sasaki, H., Matsuda, T., Mori, E., Tsukada, M., Fujii, T. (2008). Neural Correlates of True Memory, False Memory, and Deception. Cerebral Cortex, 18(12): 2811–2819.

Bennett, C.M., Miller, M.B. (2010). How reliable are the results from functional magnetic resonance imaging? Annals of the New York Academy of Sciences, 1191: 133–55.

Brooks, S.J. (2013). Scanning the Horizon: The Past, Present, And Future of Neuroimaging for Lie Detection in Court. University of Louisville Law Review, 51(2): 353–373.

Farah, M.J., Hutchinson, B., Phelps, A.E., Wagner, A.D. (2014). Functional MRI-based lie detection: scientific and societal challenges. Nature reviews neuroscience, 15: 123–131 Gamer, M., Klimecki, O., Bauermann, T., Stoeter, P., Vossel, G. (2009). fMRI-activation patterns in the detection of concealed information rely on memory-related effects.

SCAN, 7: 506–515.

87

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Polügraaf on olnud edukam usaldusväärsuse tõestamisel, sest usaldusväärsust saab kontrollida nii väli- kui ka laboratoorsetes tingimustes. Siiski on saadud tulemused varieeruvad ning nende üle vaieldakse tänapäevani. Aastate jooksul märgatud usaldusväärsuse suurenemine on seatud kahtluse alla. FMRT tulemused on saadud laboratoorsetes tingimustes.

Kuigi tulemuste usaldusväärsus on olnud teoreetiliselt hea, ulatudes kuni 93%-ni, ei saa tulemustest selgunud kognitiivset tegevust taandada ainult valetamisele. Sest on tõestatud, et otsmikusagara aktiveerumine toimub mitte ainult valetamise puhul, aga ka teistel põhjustel.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Huettel, S.A., Song, A.W., McCarthy, G. (2009). Functional Magnetic Resonance Imaging. Yale Journal of Biology and Medicine, 82(4): 233–240.

Huik, J. (2009). Polügraafitest ja selle kasutamisest Eestis. Kogumikus: Tabur, L., Talmar, A. (toim-d) (2009). Sisekaitseakadeemia toimetised, 9: 32–49.

Langleben, D.D. (2008). Detection of deception with fMRI: are we there yet? Legal and Criminological Psychology, 13(1): 1–9.

Langleben, D.D., Moriarty, J., C. (2013). Using Brain Imaging for Lie Detection: Where Science, Law and Research Policy Collide. Psychological Public Law, 19(2): 222–234.

Nelson, R. (2015). Scientific Basis for Polygraph Testing. Polygraph, 44(1): 28–61.

Rusconi, E., Mitchener-Nissen, T. (2013). Prospects of functional magnetic resonance Imaging as a lie detector. Frontiers in Human Neuroscience, 7: 594.

Simpson, J. R. (2008). Functional MRI lie detection: Too good to be true? American Academy of Psychiatry and the Law, 36(4): 491–498.

Tomberg, T., Kepler, K. (2009). Funktsionaalne magnetresonantstomograafia. Eesti Arst, 88(1): 44–51.

Vicianova, M. (2015). Historical Techniques of Lie Detection. Europe’s Journal of Psychology, 11(3): 522–534.

88

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

URIINIPIDAMATUSE MÕJU NAISTE ELUKVALITEEDILE JA ÕENDUSTEGEVUS The impact of urinary incontinence on the quality of life of women and the appropriate nursing interventions Kadi Ilings, Merle Varik

Abstract This paper is a theoretical literature review. The purpose of this study is to describe the impact of urinary incontinence on the quality of life of women and describe the according nursing interventions. Electronic databases such as Google, Google Books, Google Scholar and EBSCOhost where used to search for necessary sources. Out of the 51 sources that were used to compose this paper, 48 were scientific articles. All sources were published in English between the years 2005 to 2016.

Urinary incontinence has a negative effect on the quality of life of women.

While rarely a lifethreatening condition, incontinence can seriously influence the psychological and social well-being of the affected individuals. A detailed patient history has the main role in discovering urinary incontinence and determining its type. Healthcare workers have to be active in inquiring women about bladder-related symptoms. Primary treatment involves lifestyle changes, bladder training and pelvic floor muscle training.

Keywords: urinary incontinence, women, quality of life, nursing, bladder training, pelvic floor muscle training

89

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Sissejuhatus Uriinipidamatuseks loetakse tahtmatut uriini lekkimist ning eristatakse stress-, sund- ja segatüüpi inkontinentsi (NICE 2015, Bradsley 2016).

Stressuriinipidamatuse korral lekib uriini pingutuse ajal (nt köhimine, aevastamine), sunduriinipidamatusega tekib urineerimistung järsku ning segatüüpi uriinipidamatus on eelnimetatute koosesinemine (NICE 2015).

Uriinipidamatus põhjustab psühholoogilise, füüsilise ja sotsiaalse heaolu halvenemist (Xu ja Kane 2013, NICE 2015), mõjutades seeläbi elukvaliteeti (Meville 2005a, Nishizawa jt 2008, Ramage-Morin ja Gilmour 2013, Xu ja Kane 2013, Guzelsoy jt 2014, John jt 2014, Fernandes jt 2015). Tegemist on delikaatse teemaga ja seetõttu ei julge paljud naised piinlikkuse tõttu sellest rääkida (Day jt 2014). Samas on probleemile teadliku lähenemise ja professionaalse abi osutamisega võimalik uriinipidamatusega seonduvaid ebamugavusi leevendada. Albers-Heitner jt (2013) viisid läbi empiirilise uuringu, kus spetsiaalselt koolitatud pereõed teavitasid ja õpetasid uriinipidamatusega naisi kolme kuu jooksul. Nii patsientide kui ka perearstide tagasiside oli väga positiivne ja vastava koolitusega õe osa peeti ülimalt tähtsaks.

Uurimistöö eesmärk oli kirjeldada uriinipidamatuse mõju naiste elukvaliteedile ja anda ülevaade sellekohasest õendustegevusest.

Uurimisülesanded olid alljärgnevad.

1. Anda ülevaade uriinipidamatuse mõjust naiste elukvaliteedile.

2. Anda ülevaade õendustegevusest seoses naistel esineva uriinipidamatusega.

Märksõnad: uriinipidamatus, naised, elukvaliteet, õendus, põietreening, vaagnapõhjalihaste treening

90

Tulemused ja arutelu Uriinipidamatus halvendab naiste elukvaliteeti (Meville 2005a, Nishizawa jt 2008, Ramage-Morin ja Gilmour 2013, Xu ja Kane 2013, Guzelsoy jt 2014, John jt 2014, Fernandes jt 2015) ning eelkõige mõjutab see psühholoogilist heaolu (Ozkan jt 2011, Xu ja Kane 2013, Day jt 2014, Guzelsoy jt 2014, Wan jt 2014, Fernandes jt 2015), eneseväärikust (Xu ja Kane 2013) ja enesehinnangut (Barghouti jt 2013). Kaasneda võivad ka probleemid seksuaalelus, sest uriinipidamatusega naised võivad uriini lekkimise hirmus hakata teadlikult seksuaalvahekordasid vältima. See aga võib viia partnerlussuhete halvenemiseni. Samuti võib uriinipidamatus mõjutada riietumisstiili. Näiteks kannab osa naisi teadlikult ainult tumedaid riideid, sest nad kardavad uriini lekkimist avalikes kohtades (Kao jt 2015).

Uriinipidamatus piirab sageli igapäevategevusi ja see võib omakorda kaasa tuua sotsiaalse eraldatuse (Ozkan jt 2011, John jt 2014, Fernandes jt 2015), tekitada üksildustunnet (Ramage-Morin ja Gilmour 2013), meeleolu langust või depressiooni (Meville jt 2005a, Tomoe jt 2005, Assil ja Zeidan 2013, Xu ja Kane 2013). Elukvaliteeti mõjutavad nii sümptomite tõsidus (Wan jt 2014) kui ka uriinipidamatuse tüüp (Sims jt 2011). Näiteks võivad algava uriinipidamatusega naised hinnata oma emotsionaalset elukvaliteeti kehvemaks kui pikemat aega haigusega kokku puutunud naised. On täheldatud, et vanemaealised arvavad et uriinipidamatus on midagi, mis käib paratamatult vanusega kaasas, ega otsigi seetõttu abi (Hägglund ja Wadensten 2007).

Abramsi jt (2014) uuringus selgus, et pooltel keskmise ja raske uriinipidamatuse sümptomitega naistel on uriinipidamatus mõjutanud nende igapäevaseid toiminguid. Tomoe jt (2005) uuringust selgus, et 60% 91

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Artikkel põhineb kirjanduse ülevaatena koostatud uurimistööl. Uurimistöö tegemiseks kasutati aastatel 2005–2016 publitseeritud ning selle teemaga haakuvaid õendus- ja tervishoiuvaldkonna teadusallikaid, millest 48 olid teadusartiklid ja kolm teemakohased tegevusjuhendid.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

naistest tõi uriinipidamatus kaasa sotsiaalse aktiivsuse vähenemise, mis tekitas neis märgatavat frustratsiooni. Veel täheldati negatiivset mõju tööelule (Tomoe jt 2005), kusjuures uriinipidamatus ei mõjuta niivõrd töölt puudutud aega, vaid hoopis töö kvaliteeti, sest teha tuleb sagedasi ja ootamatuid pause (Tang jt 2013).

Uriinipidamatusega naised kogevad, et tegemist on häbitunnet tekitava teemaga, (Hägglund ja Wadensten 2007), ega soovi seetõttu sellest ka rääkida. Üle viie aasta kestnud uriinipidamatusega uuritav märkis, et ta ei tohiks sellest probleemist rääkida, sest tema arvates kaotab uriinipidamatusega patsient ühiskonna silmis oma väärtuse (Bradway ja Strumpf 2008). Eespool nimetatu põhjal on just õdedel tähtis osa eestkõnelejatena, et vähendada haiguse tõttu stigmatiseerimist (Day jt 2014, Wan jt 2014, Meville jt 2005b). Kuivõrd patsiendid ei soovi sageli piinlikkuse tõttu sellest juttu teha, siis on tähtis, et õed oleksid aktiivsed ise teema esimesena üles võtma (Hägglund ja Wadensten 2007). Lisaks väitsid naised end kartvat, et neid ei võeta uriinipidamatusest rääkides tõsiselt ja tervishoiutöötaja suhtub nende probleemi kergekäeliselt (Andersson jt 2008). O’Dell jt (2008) tõdesid, et vanemaealised naised ei soovigi uriinipidamatusest rääkida või siis ei tunnista probleemi. Mitmed hooldekodu patsiendid eitasid intervjuu alguses oma probleemi olemasolu. Sellisel juhul on tähtis, et tervishoiutöötaja looks suunavate küsimustega avatud suhtumisega keskkonna.

Peale psühhosotsiaalsete probleemide võib uriinipidamatusega patsientidel tekkida liigniiskusest tingitud dermatiit. Sel juhul puutub nahk pidevalt kokku liigniiskusega, millele lisanduvad teised nahakahjustust soodustavad tegurid (nt hõõrdumine, mikroobid, uriin (Gray jt 2011, Hall ja Clark 2015, Voegeli 2016), põhjustades ebamugavustunnet, valu ja sügelemist (Zarowitz jt 2015). Tüsistusena võivad tekkida nahainfektsioonid, sh kandidoosid (Zarowitz jt 2015), mis on soodsad lamatiste tekke riskitegurid (Beeckman jt 2015, Hall ja Clark 2015). Hall ja Clark (2015) rõhutavad, et õigete ravimeetodite ja personali koolitamisega on võimalik 92

Uriinipidamatuse ravimise aluseks on põhjalik anamnees. Hinnata tuleb patsiendi elukvaliteeti ja tema motivatsiooni, sest sellest sõltub koostöötahe ning seeläbi ka ravimeetodite valik (Thüroff jt 2011). Hall ja Clark (2015) rõhutavad, et õed kasutaksid õendustegevuses ja hindamisel struktureeritud tegevusjuhendeid. Thirugnanasothy (2010) sõnul tuleks kindlasti uurida urineerimise sageduse, noktuuria, põiepakitsuse ning uriinivoolu iseloomu kohta. Patsient võiks pidada kolmepäevast urineerimispäevikut, kus on detailselt välja toodud vedelikubilanss ja urineerimise graafik. Anamneesis peaks olema teave patsiendi varasemate operatsioonide (sh sünnitused), kaasuvate haiguste ja ravimite kohta (Thirugnanasothy 2010, Knarr jt 2014). Samuti tuleb uurida, kas uriinipidamatust on varem esinenud (Nishizawa jt 2008). Kindlasti on vaja teada, millised võimalused ja abivahendid on patsiendil WC-s käimiseks (Thirugnanasothy 2010). Lisaks uriinipidamatuse tuvastamisele on põhjaliku anamneesi eesmärk tuvastada komplitseeritud uriinipidamatuse juhud.

Uriinipidamatuse tüüp tuvastatakse anamneesi alusel, mis omakorda aitab valida esmased ravimeetodid (elustiilimuutused, põie- või vaagnapõhjalihaste treening). Kõikidele patsientidele tuleb üldreeglina sõltumata nende vanusest pakkuda igakülgseid ja neile sobivaid ravimeetodeid.

Anamneesi võtmisel tuleb eakalt ja/või tema hooldajalt küsida, mis on hetkel kõige raskem sümptom. Pakkudes erinevaid leevendusvõtteid ja ravimeetodeid, tuleb arvesse võtta kaasuvaid haigusi. Võib juhtuda, et kui tegemist on palliatiivse raviga, siis on lahenduseks ainult patsiendi 93

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

vähendada uriinipidamatusest tingitud dermatiidi ning lamatiste tekkimise riski. Veel rõhutavad mitmed autorid, et sunduriinipidamatusega kaasnev kiirustamine suurendab eakatel kukkumise tõenäosust (Chiarelli jt 2008, Min jt 2011, Hunter jt 2013, Orces 2014, Batchelor jt 2013).

Samuti on kukkumise riskitegurid sagedad öised WC-s käimised koos kehva valgustuse ja unetuse sümptomitega (uimasus, väsimus) (Chiarelli jt 2008). Seetõttu tuleks uriinipidamatusega eakatel alati hinnata kukkumise riski ja rakendada vajalikke ennetusmeetmeid (Hunter jt 2013).

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

kuivana hoidmine, nt imavate mähkmete abil (Thüroff jt 2016). O’Dell jt (2008) ning Thüroff jt (2016) rõhutavad, et patsiendi enda tahe ja soov peaksid ravimeetodite ning õendustegevuste valikul olema esmatähtsad.

Kõigi uriinipidamatuse tüüpide korral on tähtsal kohal elustiilimuutuste selgitamine ja õpetamine. Erinevad elustiilimuutused võivad anda positiivse tulemuse uriinipidamatuse sümptomite ravimisel ning seega tuleb patsiente antud teemal harida. Elustiilimuutuste alla võivad kuulda näiteks kaalulangetamine, muutused söömis- ja joomisharjumustes, suitsetamise vähendamine või sellest loobumine (Nishizawa jt 2008, Faiena jt 2015). Patsiendil soovitatakse märkida üles joodud vedeliku bilanss ja urineerimise graafik ehk pidada põiepäevikut, sest nii saab kõige täpsemalt hinnata muutuste mõju uriinipidamatuse sümptomitele (Lee jt 2005). Üks elustiilimuutustest on jälgida, mis tüüpi vedelikke tarbitakse. Üldist vedelikutarbimist saab hinnata urineerimispäeviku ja küsitlemise alusel.

Patsiendil tuleb paluda meenutada kõik päeva jooksul tarbitud joogid ja nende kogused.

Sageli hakkavad sunduriinipidamatusega patsiendid üleüldist vedelikutarbimist vähendama, mis on paraku vastupidise toimega, sest suurema kontsentratsiooniga uriin ärritab põit rohkem. Õde peab seetõttu patsienti julgustama, et too tarbiks 1,5–2 liitrit vedelikku päevas, samas ei tohiks noktuuria vähendamiseks enam pärast kella kaheksat õhtul juua (Stewart 2010). Kui Zimmern jt (2009) toonitavad, et liigse vedelikutarbimise vähendamisega vähenevad ka uriinipidamatuse sümptomid, siis Towsend jt (2011) rõhutavad, et vedelikutarbimist ei peaks piirama, sest nii võib tekkida dehüdratsiooni risk. Selle dilemma võtavad kokku Stewart jt (2010), kes peavad tähtsaks, et rõhutada tuleb piisava vedeliku joomise vajadust, samas on aga tuleb jälgida, mida ja millal juuakse.

Mitmed autorid on uriinipidamatuse riskitegurina viidanud ülekaalule (Towsend jt 2007, Subak jt 2009). Townsend jt (2007) uurisid 37–54-aastaste naispatsientide näitel, kas kehamassiindeksil (KMI), kaalutõusul 94

Sunduriinipidamatuse ravis kasutatakse lisaks elustiili muutustele põietreeningut ning stressuriinipidamatuse korral vaagnapõhjalihaste harjutusi ja vibratsioonteraapiat. Segatüüpi uriinipidamatuse korral on tavaliselt üks tüüp domineerivam ja alustada tuleb patsiendi jaoks kõige suuremast probleemist. Tavaliselt koosneb põietreening kolmest osast: patsiendi õpetamine, kellaajaline urineerimine ja positiivne tagasiside. Selle tehnika eesmärk on saada tagasi täielik või osaline põiekontroll (Nishizawa jt 2008, Faiena jt 2015). Patsiendid tõdesid, et kasutavad põietreeningut võrreldes teiste ravimeetoditega vähem, sest kindla urineerimisgraafiku järgimine ei sobi nende igapäevategevustega (Milne ja Moore 2006). Põietreeningu õpetamisel peavad õed arvestama mitmete erinevate teguritega. Arvesse tuleb võtta individuaalseid anatoomilisi ja füüsilisi eripärasid ehk kui kiiresti ning kuidas patsient WC-sse pääseb, samuti seda, kas igal ajal on võimalik ja viisakas tualetti kasutada (Wang ja Palmer 2010).

Vaagnapõhjalihaste harjutuste kasulikkus stressuriinipidamatuse ravis on selgunud mitmetes uuringutes, mille käigus naised tegid harjutusi kodus iseseisvalt või individuaaltreeningutel (Lee jt 2005, Cavkaytar jt 2015, Farzinmehr jt 2015, Kao jt 2015). Kao jt (2015) korraldatud uuringus said naised käia kaks korda nädalas kokku kaheksa nädala 95

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

ja uriinipidamatusel on omavahel seos. Autorid leidsid, et mida suurem oli uuritavate KMI ja kaalutõus, seda rohkem esines ka uriinipidamatust. Veel tõid nad välja, et suur KMI ja kaalutõus on uriinipidamatuse tekkimise riskitegurid seoses eluaastate lisandumisega. Subak jt (2009) uurisid, kuidas kaalukaotus mõjub uriinipidamatusele. Uuringus osales 338 ülekaalulist naist, kellel olid ka uriinipidamatuse sümptomid. Eksperimentaalrühm moodustati 226 naisest, kes läbisid 6-kuulise intensiivse kaalukaotamise programmi. Kuuenda kuu lõpuks oli kehakaal langenud keskmiselt 7,8 kg (8%) ja neil esines kontrollrühmaga võrreldes nädalas vähem uriinipidamatuse juhtumeid (42,4% vs. 26,0%). Autorid tõid välja, et tervishoiutöötajad peavad arvestama, et kaalukaotus võiks uriinipidamatuse korral olla üks eesmärke.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

jooksul vaagnapõhjalihaste treeningutel. Kaks aastat hiljem tehti nendega intervjuud, et näha, kuidas olukord on seoses uriinipidamatuse ja seksuaalsusega muutunud. Uuritavad tõdesid, et varem ei olnudki nad teadlikud vaagnapõhjalihaste tähtsusest, ega aimanud, et nad saavad neid ka teadlikult kontrollida. Naised ütlesid, et viimaste aastate jooksul on nad õpitut jaganud ka lähedaste ja sõpradega, et anda neile teavet uriinipidamatusega toimetulekuks. Kokkuvõttes vähenesid uuringus osalejatel uriinipidamatusega seotud sümptomid ja paranes nende enesehinnang.

Lee jt (2005) uuringus korraldasid õed ühetunnise individuaalse kursuse, mille raames tehti uuritavatele läbivaatus ja saadi ülevaade uriinipidamatusest. Naised said uriinipidamatuse tüübi kohaselt õpetusi põietreeningu või vaagnapõhjalihaste harjutuste tegemiseks. Osalejad olid programmiga väga rahul ja andsid sellele positiivset tagasisidet. Farzinmehr jt (2015) soovitavad stressuriinipidamatusega naistele ka vibratsioonteraapiat, mis tugevdab vaagnapõhjalihaseid sama palju kui vaagnapõhjalihaste harjutused. Selgus, et isegi lühikese kolmekuulise treeningperioodi järel oli naiste vaagnapõhjalihaste jõudlus märgatavalt kasvanud.

Eestis areneb õendusabi järjest enam suunas, kus õed on valmis osutama iseseisvat õendusabiteenust ja oskavad oma pädevuse piires korrektselt ja põhjalikult patsiente õpetada. Käesolev uurimistöö rõhutab omakorda selle vajadust ning näitab, kuidas pädevad õed saavad patsientide elukvaliteet parandada, sest suur osa uriinipidamatusega seotud õendustegevustest kätkevad endas patsientidega suhtlemist, teavitamist ja õpetamist.

Järeldused 1. Uriinipidamatusel on naiste elukvaliteedile negatiivne mõju. Enim on mõjutatud naiste eneseväärikus ja meeleolu, mis omakorda toob kaasa ärevuse ning depressiooni riski. Naised usuvad, et uriinipidamatus on osa normaalse vananemise protsessist. Uriinipidamatusest tulenevalt hakatakse vältima igapäevategevusi, mis võivad viia sotsiaalse eraldatuse ja üksilduseni. Pealegi avaldab see negatiivset toimet naiste minapildile, enesekindlusele 96

Allikaloend Assil, M. S. ja Zeidan, Z. A. (2013). Prevalence of depression and associated factors among elderly Sudanese: a household survey in Khartoum State. Eastern Mediterranean Health Journal, 19(5): 435–440.

Batchelor, F. A., Dow, B., Low, M. A. (2013). Do continence management strategies reduce falls? A systematic review. Australasian Journal On Ageing, 32(4): 211–216.

Beeckman, D., Campbell, J., Campell K., Chimentao, D., Coyer, F., Domansky, R., Gray, M., Hevia, H., Junkin, J., Karadag, A., Kottner, J., Long, M. A., McNichol, L., Meaume, S., Nix, D., Sabasse, M., Sanada, H., Yu, P-J., Voegeli, D., Wang, L. (2015). Incontinence associated dermatitis: moving prevention forward. Wounds International.

97

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

ja seksuaalsusele. Naised hakkavad vältima seksuaalvahekordi, mis viib partnerlussuhte halvenemisele. Uriinipidamatus võib tekitada nahaprobleeme ja olla kaudselt kukkumise riskiteguriks.

2. Õendustegevuse planeerimisel on tähtis suhtuda igasse patsienti individuaalselt ja pakkuda igale patsiendile talle sobivaid ravimeetodeid. Uriinipidamatuse saab jagada kolmeks erinevaks tüübiks: sund-, stress- ja segatüüpi uriinipidamatuseks. Uriinipidamatuse ja selle tüübi väljaselgitamiseks peab anamneesi võtmisel olema põhjalik. Kuivõrd patsiendid tihti ei soovi sellest ise juttu teha, siis peavad õed olema aktiivsed ja looma suunavate küsimustega avatud suhtumisega atmosfääri. Patsientidel võib paluda täpsema teabe saamiseks pidada põiepäevikut. Tähtis on eristada komplitseeritud põiepidamatuse juhte, sest need vajavad spetsialisti konsultatsiooni.

3. Esmased ravimeetodid kõigi tüüpide korral on elustiilimuutused, mille hulka kuuluvad igapäevane vedelikutarbimise jälgimine (sh kofeiini tarbimine) ja vajaduse korral kaalu langetamine. Sunduriinipidamatusega patsientidele tuleb õpetada põietreeningut, stressuriinipidamatusega patsientidele vaagnapõhjalihaste harjutusi ja soovitada võib ka vibratsioonteraapiat. Segauriinipidamatuse korral tuleb õendustegevust alustada domineerivatest sümptomitest.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Bradway, C., Strumpft, N. (2008). Seeking Care: Women’s Narratives of Long-Term Urinary Incontinence. Urlologic Nursing, 28(2): 123–129.

Cavkaytar, S., Kokanali, M. K., Topcu, H. O., Aksakal, O. S., Doganay, M. (2015). Effect of home-based Kegel exercises on quality of life in women with stress and mixed urinary incontinence. Journal of Obstetrics and Gynaecology, 35: 407–410.

Chiarelli, P. E., Mackenzie, L. A., Osmotherly, P. G. (2009). Urinary incontinence is associated with an increase in falls: a systematic review. Australian Journal of Physiotherapy, 55(2): 89–95.

Day, M. R., Leahy-Warren, P., Loughran, S. O’Sullivan, Elaine. (2014). Communitydwelling women’s knowledge of urinary incontinence. British Journal of Community Nursing, 19(11): 534–538.

Faiena, I., Parel, N., Parihar, J. S., Calabrese, M., Tunuguntla, H. (2015). Conservative Management of Urinary Incontinence in Women. Reviews in Urology, 17(3): 129–139.

Farzinmehr, A., Moezy, A., Koohpayehzadeh, J., Kashanian, M. (2015). A Comparative Study of Whole Body Vibration Training and Pelvic Floor Muscle Training on Women’s Stress Urinary Incontinence: Three- Month Follow- Up. Journal of Family and Reproductive Health, 9(4): 147–154.

Fernandes, S., Carvalho Coutinho, E., Carvalho Duarte, J., Batista Nelas, P. A., Balula Chaves, C. M. C., Amaral, O. (2015). Quality of life in women with Urinary Incontinence. Revista de Enfermagem Referência, (5): 93–99.

Gray, M., Black. J. M., Baharestani, M. M., Bliss, D. Z., Colwell, J. C., Goldberg, M., Kennedy-Evans, K. L., Logan, S., Ratliff, C. R. (2011). Moisture-Associated Skin Damage Overview and Pathophysiology. Journal of wound, ostomy, and continence nursing, 38(3): 233–241.

Hall, K. D., Clark, R.C. (2015). A Prospective, Descriptive, Quality Improvement Study to Decrease Incontinence-Associated Dermatitis and Hospital-Acquired Pressure Ulcers. Ostomy Wound Management, 61(7): 26–30.

Hunter, K. F., Voaklander, D., Hsu, Z. Y., Moore, K. N. (2013). Lower urinary tract symptoms and falls risk among older women receiving home support: a prospective cohort study. BMC Geriatrics, 13: 46.

Hägglund, D., Wadensten, B. (2007). Fear of humiliation inhibits women’s care-seeking behaviour for long-term urinary incontinence. Scandinavian Journal Of Caring Sciences, 21(3): 305–312.

98

floor muscle exercises among women in Taiwan: a qualitative study of improvement in urinary incontinence and sexuality. Journal of Clinical Nursing, 24(13–14): 1985–1994.

Knarr, J., Muslin, C., Warner, C., Kless, J. R. Long, J. (2014). Female Stress Urinary Incontinence: An EvidenceBased, Case Study Approach. Urologic Nursing, 34(3): 143–151.

Lee, C., Johnson, C., Chiarelli, P. (2005). Women’s waterworks: evaluating an early intervention for incontinence among adult women. Australian and New Zealand Continence Journal, 11(1): 11–16.

Meville, L. J., Katon, W. Delaney, K., Newton, K., (2005a). Urinary Incontinence in US Women. Archives Of Internal Medicine, 165(5): 537–542.

Meville, L. J., Delaney, K., Newton, K., Katon, W. (2005b). Incontinence Severity and Major Depressionin Incontinent Women. Obstetrics and Gynecology, 106(3): 585–92.

Min, L. C., Reuben, D. B., Adams, J., Shekelle, P. G., Ganz, D. A., Roth, C. P., Wenger, N. S. (2011). Does Better Quality of Care for Falls and Urinary Incontinence Result in Better Participant-Reported Outcomes? Journal of the American Geriatrics Society, 59: 1435–1443.

NICE: National Institute for Health and Care Excellence. (2015). Urinary incontinence in women: management.

O’Dell, K. K., Jacelon, C., Morse A. N. (2008). I’d Rather Just Go On as I Am’ Pelvic Floor Care Preferences Of Frail, Elderly Women in Residential Care. Urologic Nursing, 28(1): 36–47.

Orces, C. H. (2014). Prevalence and Determinants of Fall-Related Injuries among Older Adults in Ecuador. Current Gerontology & Geratrics Research, 2014: 863473.

Ozkan, S., Ogce, F., Cakir, D. (2011). Quality of life and sexual function of women with urinary incontinence. Japan Journal of Nursing Science, 8: 11–19.

Ramage-Morin, P. L., Gilmour, H. (2013). Urinary incontinence and loneliness in Canadian seniors. Health Reports, 24(10): 3–10.

Subak, L. L., Wing, R., Smith West, D., Franklin, F., Vittinghoff, E., Creasman J. M., Richter, H. E., Myers, D., Burgio, K. L., Gorin, A. A., Macer, J., Kusek, J. W., Grady, D. (2009). Weight Loss to Treat Urinary Incontinence in Overweight and Obese Women. The New England Journal Of Medicine, 360(5): 481–490.

99

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Kao, H-T., Hayter, M., Hinchliff, S., Tsai, C-H., Hsu, M.T. (2015). Experience of pelvic

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Zarowitz B. J., Allen, C., O’Shea, T., Tangalos, E., Berner, T., Ouslander, J. G. (2015).

Clinical Burden and Nonpharmacologic Management of Nursing Facility Residents with Overactive Bladder and/or Urinary Incontinence. The Journal Of The American Society Of Consultant Pharmacists, 30(9): 533–542.

Zimmern, P., Litman, H. J., Mueller, E., Norton, P. Goode, P. (2009). Effect of fluid management on fluid intake and urge incontinence in a trial for overactive bladder in Women. BJU International, 105(12): 1680–1685.

Tang, D. H., Colayco, D. C., Khalaf, K. M., Piercy, J., Patel, V., Globe, D., Ginsberg, D. (2013). Impact of urinary incontinence on healthcare resource utilization, healthrelated quality of life and productivity in patients with overactive bladder. BJU International, 113: 484–491.

Townsend, M. K., Danforth K. N., Rosner, B., Curhan, G., Resnick, N., Grodstein, F. (2007). Body Mass Index, Weight Gain, and Incident Urinary Incontinence in Middle-Aged Women. Obstetrics & Gynecology, 110(2): 346–353.

Voegeli, D. (2016). Incontinence-associated dermatitis: new insights into an old problem. British Journal Of Nursing, 25(5): 256, 258, 260–262.

Wan, X., Wang, C., Xu, D., Guan, X., Sun, T., Wang, K. (2014). Disease stigma and its mediating effect on the relationship between symptom severity and quality of life among community-dwelling women with stress urinary incontinence: a study from a Chinese city. Journal of Clinical Nursing, 23(15-16): 2170–2180.

Wang, K., Palmer, M. H. (2010). Women’s toileting behaviour related to urinary elimination: concept analysis. Journal of Advanced Nursing, 66(8): 1874–1884.

Xu, D., Kane, R. L. (2013). Effect of Urinary Incontinence on Older Nursing Home Residents’ Self-Reported Quality of Life. Journal Of The American Geriatrics Society, 61(9): 1473–81.

100

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

JALA FUNKTSIONAALSUS, PATOLOOGIAD JA TREENING Functionality of the foot, its pathologies and training Triinu Rooni, Herje Aibast, Reet Linkberg

Abstract The present thesis is a theoretical literature review. Its aim was to explain the necessity and essentials of the training for the feet. Based on scientific publications the thesis gives an overview of functional anatomy of the foot, the relationship between foot intrinsic muscles and pathologies, as well as training for the feet.

Impaired function of the feet is associated with many pathologies (e.g. pes planus, lesser toe deformities, plantar fasciitis, posterior tibial tendon dysfunction). Furthermore, the feet are affected by systemic diseases, for example diabetes Charcot-Marie-Tooth disease. Functionality of the foot largely depends on intrinsic muscles which act as stabilizers of the arches of the foot.

Their functions during ambulation are to enlarge the base of support and to assist the extrinsic muscles. Proprioceptors located in tendons and muscles are involved when maintaining balance. Decreased strength, imbalances and atrophy of the foot muscles may cause different problems themselves or be a result of other deviations.

Exercises aimed only for intrinsic muscles have been developed to increase the functionality of the foot. Specific training is more effective than toe curl exercises common in clinical practice. Both the short foot exercise and the toesspread-out exercise improve neuromuscular control, strength and endurance

101

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

of intrinsic muscles and proprioception of the foot. Strength training and ambulation barefoot or with minimalistic footwear are also implemented.

Given methods have been more researched in healthy population, but a positive effect has been proven in the case of hallux valgus and pes planus. Together with exercises, orthotic insoles used to correct the alignment of the foot are also more effective. In addition to directly affecting the foot, exercise for the intrinsic muscles improves balance and performance on a range of activities.

Keywords: foot, foot anatomy, intrinsic muscles, pathology, deformity, shortfoot exercise, toes-spread-out exercise.

Sissejuhatus Jalg on inimkeha vundament, mis läbi kineetilise ahela mõjutab nii staatilisi asendeid kui ka liigutusi (McKeon jt 2014). Jala ning selle võlvide funktsionaalsuse tagavad passiivsete struktuuridena luud ja ligamendid, aktiivsetena nii säärelt algavad kui ka jalalihased (Nurzynska jt 2012).

Jala deformatsioonid on sageli seotud erinevate patoloogiatega (diabeet, Charcot-Marie-Toothi tõbi), kuid mitmete probleemide (pes planus, m. tibialis posterior’i ülekoormussündroom, hallux valgus, haamervarbad) riskiteguriks on lihasnõrkus ning lihaste düsbalanss. Jalalihaste düsfunktsioon põhjustab jala ebastabiilsust, mis omakorda viib häirunud asendite ja liigutusmustriteni (Soysa jt 2012, McKeon jt 2014).

Jala treenimisel kasutatakse sageli varvaste painutusharjutusi, mis küll rakendavad jalalihaseid (nt m. abductor hallucis, m. adductor hallucis, m flexor digitorum brevis) töösse, kuid liigutust teostavad peamiselt säärelihased (m. flexor digitorum longus, m. flexor hallucis longus) (McKeon jt 2014). Taoline lähenemine võib põhjustada lihastasakaalu häirumist, mis soodustab erinevate häirete kujunemist (Soysa jt 2012). Vähem tuntud on spetsiaalselt jalalihaste treenimiseks välja töötatud harjutused, mis arendavad jala neuromuskulaarset kontrolli. See on tähtis jala stabiilsuse ning igakülgse funktsiooni parandamiseks. Harjutusi rakendatakse nii

102

Uurimistöö teema on aktuaalne, sest jalaga seonduvad probleemid on väga levinud. Nende korral on sage ortopeediliste sisetaldade soovitamine ning toestavate jalanõude propageerimine, kuid aktiivseid sekkumisi rakendatakse vähe. Sellest tulenevalt oli uurimisprobleemiks selgitada, kas ja kuidas on võimalik spetsiifilise treeninguga jala funktsionaalsust parandada.

Uuringu eesmärk oli selgitada jala treeningu vajalikkust ja olemust. Eesmärgist lähtuvalt seati järgmised uurimisülesanded.

1. Anda ülevaade jala funktsionaalsest anatoomiast.

2. Selgitada jala treeningu vajalikkust seoses patoloogiatega.

Uurimistöö koostati teaduskirjanduse ülevaatena.

Tulemused ja arutelu Inimese jalg on kompleksne struktuur, mille funktsioon on tähtis nii staatilistes keharaskuskandega asendites kui ka liikumisel. McKeon jt (2014) jagavad jala struktuurid kolme rühma: passiivne (luud, ligamendid ja liigesed), aktiivne (lihased ja kõõlused) ning neuraalne süsteem (sensoorsed retseptorid). Aktiivsena toimivad lihased jagunevad jalalihasteks, mis toimivad kui lokaalsed stabilisaatorid, ning säärelihasteks, mis vastutavad liigutusliku funktsiooni eest. Neuraalse süsteemi ülesanne on retseptorite kaudu sensoorset informatsiooni vastu võtta ning edastada kesknärvisüsteemile teavet jala asendi muutuste kohta.

Luulisi piki- ja ristivõlve toestavad plantaarfastsia ja ligamendid, mis annavad passiivse toe. Dünaamilisena teostavad võlvide funktsioone säärelihaste kõõlused ning jalalihased. Jalavõlvid koos neid toestavate struktuuridega võimaldavad kogu keha toefunktsiooni, samuti toimivad kangina, jaotades kõndimisel keharaskust (Nurzynska jt 2012). Mediaalset 103

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

taastusravis, vigastuste ennetusel kui ka sportliku saavutusvõime suurendamisel (Sauer jt 2011, Hashimoto ja Sakuraba 2014).

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

pikivõlvi peetakse eriti tähtsaks, sest selle funktsioon on summutada liikumisel jalale suunatud löögi energiat ning hajutada jala kaudu kogu kehale mõjuvaid jõude (Fiolkowski jt 2003). Võlvid on elastsed: kannalöögil toimub pikivõlvi lamenemine, täistallakontaktist toefaasi lõpuni võlv tõuseb, võimaldades efektiivset äratõuget (Wong 2007).

Fiolkowski jt (2003) on leidnud, et tähtsaim osa jalavõlvide funktsiooni tagamisel on plantaarfastsial ning säärelihastel, eriti m. tibialis posterior’il.

Vähem on rõhutatud jalalihaste tööd (Fiolkowski jt 2003, Wong 2007, Chang jt 2012). Saueri jt (2011) ja McKeoni jt (2014) hinnangul on jalalihased lokaalsed stabilisaatorid. Koostöös säärelihastega tagavad nad jala funktsionaalsuse ning jalavõlvide toestuse nii staatilistes keharaskuskandega asendites kui ka liikumisel. Jalalihaseid käsitlevates uuringutes (Wong 2007, Headlee jt 2008, Jung jt 2011a, Jung jt 2011b, Kim jt 2013, Kelly jt 2014) on sagedamini fookuses plantaarsetest jalalihastest suurima ristlõikepindalaga m. abductor hallucis (ABDH). Võrdluses m. quadratus plantae ja m. flexor digitorum brevis’ega avaldab ABDH mediaalset pikivõlvi moodustavate luuliste struktuuride liikumisele enim mõju, olles olulisemaid võlvi stabiliseerijaid (Kelly jt 2014).

Fiolkowski jt (2003) tõestasid jalalihaste üldist funktsiooni mediaalse pikivõlvi toestajatena, teostades medikamentidega närviblokaadi. ABDH lihasaktiivsus oli n. tibialis’e piirkonda anesteetikumi süstimise järel keskmiselt 26,8% süstieelsest aktiivsusest. Lihase funktsiooni vähenemisega kaasnes navikulaarlanguse suurenemine ehk mediaalse pikivõlvi lamenemine, mis viitab lihase tähtsusele võlvi asendi säilitamises.

Kelly jt (2014) käsitlesid lisaks ABDH-le ka m. flexor digitorum brevis’t ja m. quadratus plantae’d. Mainitud lihastes kutsuti elektrilise stimulatsiooniga esile kontraktsioon. Kui jalale asetatud väline koormus põhjustas mediaalse pikivõlvi pikenemist ja lamenemist, siis stimulatsioon kutsus esile võlvi lühenemist ja kõrgenemist põhjustavaid kandluu ning

104

Vanemad uuringud väidavad, et seismisel on jalalihased passiivsed (Soysa jt 2012). Kelly jt (2014) uurimusest aga selgus, et ABDH on aktiivne täieliku, m. flexor digitorum brevis ja m. quadratus plantae juba 50% keharaskuskande korral. Lihasaktiivsus suureneb veelgi ühel jalal seistes (Kelly jt 2012). Sellest järeldub, et kui rahuolekus toestab võlvi peamiselt plantaarfastsia, siis teatud koormusest alates tagab aktiivne lihastöö täiendava stabiilsuse. Lihastööd mõjutavad ka teiste jalavõlve toestavate struktuuride omadused. Ligamentide lõtvuse ning jalaliigeste hüpermobiilsuse korral võib esineda kompensatoorset lihasaktiivsust (Jam 2006).

Nii seisul kui ka kõnnil mõjutab võlvide asendit plantaarfastsia. Hilises toefaasis fastsia pinge väheneb, kuid pikivõlvi kõrgus tõuseb. See viitab, et äratõukefaasis moodustavad võlvi toestuse jalalihased (Soysa jt 2012).

Wong (2007) põhjal kontrollib ABDH kannalöögi järel võlvi lamenemist, toefaasi teises pooles võlvi kõrgenemist. Jalalihaste kontraktsioonid koos passiivsete struktuuridega annavad võlvidele optimaalse jäikuse, mis lisab äratõukel täiendava toetuse hüppeliigese plantaarfleksoritele (Kelly jt 2014).

Patoloogiate seos jalalihastega Kõrvalekaldeid jala asendis seostatakse suurenenud ülekoormusvigastuste riskiga, muutused jala struktuuris või liikumismustrites võivad mõjutada kogu keha (Fiolkowski jt 2003). Stabiliseerivate lihaste neuraalse kontrolli häirete, vähese lihasvastupidavuse ning lihasatroofia võimalikeks tagajärgedeks on valu ja düsfunktsioon (Jam 2006). Jalalihaste funktsiooni nõrgenemine suurendab jala passiivsete struktuuride koormust, mis võib omakorda erinevaid probleeme põhjustada (Sauer jt 2011).

105

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

metatarsaalluude asendimuutusi. See näitab, et jalalihased kontrollivad võlvile mõjuvate jõudude tekitatud deformatsioonide ulatust.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Jalalihaste nõrkust ja lihastasakaalu häirumist seostatakse paljude patoloogiliste protsessidega: plantaarfastsiit, kannakõõluse tendinopaatia, sääreluu mediaalne stressisündroom, Charcot-Marie-Toothi tõvega kaasnev pes cavus, erinevad varvaste painutus-sirutus-deformatsioonid, hallux valgus (HV), m. tibialis posterior’i ja m. tibialis anterior’i ülekoormussündroom, patellofemoraalne valusündroom (Jam 2006, Jung jt 2011a, Soysa jt 2012, McKeon jt 2014). Arvatakse, et neuropaatiatest tingitud tundlikkusehäirete korral on haavandite tekke tõenäosus suurem, kui esineb ka jalalihaste paralüüs (Bus jt 2002, Bus jt 2009).

Mitmete sageliesinevate vigastuste etioloogias mainitakse pes planus’t.

Jalalihaste düsfunktsioon võib põhjustada mediaalse pikivõlvi lamenemist (Fiolkowski jt 2003, Kelly jt 2014). Pes planus’e korral on jala asendi tõttu lihased pidevalt pikenenud olekus, mis põhjustab omakorda lihasnõrkust ja võib kõrvalekallet süvendada (Jung jt 2011b). Angini jt (2014) hinnangul on pes planus’e korral nii ABDH kui ka m. flexor hallucis brevis’e ristlõikepindala oluliselt väiksem kui neutraalse jalaasendi puhul, m. flexor digitorum longus’e ja m. flexor hallucis longus’e ristlõikepindala aga suurem. See võib viidata jalalihaste ebafunktsionaalsusele ja sellest tingitud säärelihaste kompensatoorsele aktiivsusele.

Pes planus’e korral esineb sagedamini jalalihastega seotud müofastsiaalseid valusid, mis avalduvad nagu plantaarfastsiidi sümptomid. On leitud, et lamenenud mediaalse pikivõlviga jalas on jalalihaste suhteline aktiivsus suurem. See võib tavapärasest suurema koormuse korral põhjustada ülekoormust ja sellest tingitud vaevusi (Jam 2006). Mediaalse pikivõlvi lamenemine võib põhjustada ka proprioretseptsiooni vähenemist, mida seostatakse kukkumisohu ja vigastuste tekkeriski suurenemisega (Yalcin jt 2012). Autorite hinnangul on lampjalgsuse korral sidemed, kõõlused ja lihased pidevalt surve all. See tekitab korduvaid mikrotraumasid ning kahjustab proprioretseptoreid.

106

Lisaks lihasjõu vähenemisele peetakse üheks deformatsioonide kujunemise riskiteguriks jala- ja säärelihaste vahelise lihastasakaalu häirumist.

Tervel jalal on varvaste pikkade ja lühikeste ekstensorite ning fleksorite poolt metatarsofalangeaalliigesele (MTP) mõjuvad jõud tasakaalus. Jalalihaste atroofia korral on ülekaalus sirutust teostavate lihaste jõud. See võib põhjustada MTP- ja interfalangeaal- (IP) liigeseid haaravaid deformatsioone: haamervarbaid ning küünisvarbaid (ingl claw toe) (Soysa jt 2012).

Haamervarvaste kujunemisel peetakse üheks võimalikuks põhjuseks jalalihaste atrofeerumist, kuid ühtne seisukoht antud küsimuses puudub (Soysa jt 2012). Autorite (Bus jt 2002, Bus jt 2009) hinnangul tuleb diabeetikute puhul haamervarvaste kujunemise etioloogias arvestada võimalike plantaarfastsia ning MTP-liigeste patoloogiatega, samuti väliste teguritega. Jalalihaste funktsioon on siiski tähtis ka juhul, kui atroofia ei ole otseselt deformatsioonide põhjustaja: näiteks kui haamervarbad on tingitud sobimatutest jalanõudest, mis avaldavad välist survet, parandavad funktsionaalsed jalalihased MTP- ja IP-liigeste stabiilsust.

107

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Wong (2007) toob välja m. tibialis posterior’i ja jalalihaste sünergistliku lihastöö tähtsuse. Kui jalalihaste funktsioon on häirunud, kasvab märgatavalt m. tibialis posterior’i kui olulise võlvi stabiliseerija koormus. See võib tekitada lihase düsfunktsiooni (posterior tibial tendon dysfunction) ja sellest tulenevalt omandatud lampjalgsust. Jalalihaste funktsiooni vähenemine tingib navikulaarlanguse suurenemist, mis viitab ülepronatsioonile (Fiolkowski jt 2003). See on tähtis tunnus, sest on tõestatud seos alajäsemete ja ka seljaprobleemide ning ülemäärase pronatsiooni vahel (Fiolkowski jt 2003, Jam 2006, Jung jt 2011a, Mulligan ja Cook 2013). Ülepronatsiooni tõttu mõjuvad jala pehmetele kudedele pidevad tõmbejõud, mis tekitavad mikrorebendeid, põletikku, valu (Jam 2006). Jami (2006) hinnangul on patoloogiliste protsesside põhjuseks nõrgenenud pronatsioonikontroll, mis on sageli jalalihaste funktsiooni vähenemise tagajärg. On tõestatud, et jalalihaste väsimus soodustab jala pronatsioonasendi süvenemist (Headlee jt 2008).

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Diabeetikute jala asendihäirete käsitlus on eriti tähtis, sest varvaste painutusasend põhjustab tallaaluse rasvapadjandi nihkumist. Seetõttu suureneb MTP-liigese all nahale langev surve, mis võib neuropaatilise jala korral tekitada haavandeid ja sellest tulenevaid tõsisemaid tüsistusi (Bus jt 2002).

Neuropaatiate korral halveneb plantaarsete lihaste funktsioon, mis tekitab strukturaalseid muutusi ning kõnni biomehaanika häirumist. See võib viia neuropaatilisele artropaatiale iseloomulike luuliste kahjustuste, nihestuste ning deformatsioonideni (Wong 2007). Perifeerne neuropaatia, mis haarab jalalihaseid, on Charcot-Marie-Toothi tõbi. Antud diagnoosi korral esineb jalalihaste atroofia, mis põhjustab pes cavus’e kujunemist.

Kuigi selle protsessi täpne etioloogia on teadmata, on mõned autorid seisukohal, et pes cavus’t süvendab düsbalanss jalalihaste ja pikkade varvaste sirutajalihaste vahel. Lihastasakaalu häirumise tõttu tekib hälvet süvendav plantaarfastsia ja võlvi tõstvate lihaste kontraktuur (Soysa jt 2012).

Plantaarfastsia ja jalalihaste seost on kirjeldatud plantaarfastsiidi patogeneesis. Kuigi ühesele arvamusele ei ole jõutud, on mitmed autorid välja toonud, et jalalihaste nõrkus tingib fastsiale langeva koormuse suurenemise (Chang jt 2012, Soysa jt 2012). Chang jt (2012) võrdlesid unilateraalse kroonilise plantaarfastsiidiga patsientide haigusest haaratud ja terve jala lihaseid. Magnetresonantsuuringul ilmnes, et jala eesosa lihasmass oli plantaarfastsiidiga jalal keskmiselt 5,2% võrra väiksem kui tervel jalal. Ei ole teada, kas atroofia on fastsiidi põhjus või tagajärg.

Mõlemal juhul on aga jalalihaste käsitlus tähtis, sest lihaste funktsiooni vähenemine vähendab ka mediaalse pikivõlvi stabiilsust. See on haigestumise riskiteguriks ning juba välja kujunenud patoloogia korral pärsib plantaarfastsia taastumist (Soysa jt 2012).

HV on deformatsioon, mida iseloomustab I MTP-liigeses esinev suure varba lateraaldeviatsioon. Kim jt (2013) on HV põhjustena maininud ebasobivaid jalanõusid, seesmiste teguritena jala teljelisuse muutusi, 108

Incel jt (2003) analüüsisid I MTP-liigest liigutavate lihaste jõunäitajaid HV-ega patsientidel ning sümptomiteta kontrollrühmal. Elektromüograafiga hinnati ABDH-t, ADDH, m. extensor hallucis longus’t ja m. flexor hallucis brevis’t. Kõigi mainitud lihaste aktiivsus oli kontrollrühmal suurem, suur erinevus esines abduktsioonsuunal. Lihasjõu vähenemist võib tingida luuliste struktuuride asendimuutus, mille tõttu on lihased normipärast kontraktsiooni takistavas venitusasendis.

Jala treening Käesoleva uuringu autori kogemuse põhjal rakendatakse passiivse süsteemi (jalavõlve moodustavad luud, plantaarfastsia ning ligamendid) probleemide korral sageli ortopeedilisi abivahendeid, mis annavad küll mehaanilise toestuse, kuid ei soodusta lihasaktiivsust kui tähtsat osa jala funktsionaalsuse tagamisel. Tähtis on, et toimiksid nii passiivsed, aktiivsed kui ka neuraalsed struktuurid (Jam 2006). Vajaduspõhine jala treening parandab jala funktsionaalsust, vähendades vigastuste ja vaevuste tekkeriski nii jalas, alajäsemetes kui ka selja piirkonnas (Fiolkowski jt 2003). Organismi reaktsioon treeningule on individuaalne, kuid autorite hinnangul on jalalihaste treeninguga võimalik saavutada olulisi tulemusi 2–8 nädala jooksul (Jam 2006, Mulligan ja Cook 2013, Lynn jt 2012, McKeon jt 2014).

Fiolkowski jt (2003) on rõhutanud jalalihaste treeningu tähtsust ülemäärasest jala pronatsioonasendist tingitud vigastuste ravis. Jalalihaste 109

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

kannakõõluse kontraktuuri, ligamentide lõtvust, I MTP-liigese hüpermobiilsust ning kõrvalekaldeid lihastasakaalus. Ühe teooriana on välja toodud lihasjõu düsbalanss ABDH-e ja m. adductor hallucis’ e (ADDH) vahel (Incel jt 2003, Soysa jt 2012, Kim jt 2013). Antud deformatsiooniga patsientide ABDH-e biopsiast on leitud histoloogilisi kõrvalekaldeid ning lihaskiudude atrofeerumist. Abduktorite jõu vähenemise tõttu on ülekaalus aduktsioonsuunalised jõud, mis tingivad liigese asendi muutuse (Soysa jt 2012).

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

parem funktsioon tagab suurema mediaalse pikivõlvi toestuse tõttu teljelisema hüppeliigese asendi, pärsib liigset pronatsiooni ning korrigeerib seeläbi ka teiste liigeste asendit ja liigutusmustreid. Jam (2006) leiab, et paljudel juhtudel on mediaalse pikivõlvi lamenemine asümptomaatiline tänu jalalihaste adekvaatsele neuromuskulaarsele kontrollile ja lihasvastupidavusele, mis kompenseerivad passiivsete struktuuride funktsioonihäirest tingitud kõrvalekalde. Treeningu eesmärgiks ei peaks seega olema staatilise jala asendi muutmine ega mediaalse pikivõlvi kõrguse tõstmine, vaid jalalihaste aktiivne mediaalse pikivõlvi ning pronatsiooni kontroll dünaamilistel tegevustel.

Nii kliinilises praktikas kui ka varasemas kirjanduses (Jam 2006, McKeon jt 2014) on levinud varvaste painutusharjutused (toe curl exercise (TCE), nt varvastega rätiku rullimine). Need rakendavad jalalihaseid töösse, kuid liigutust teevad peamiselt säärelihased. Antud harjutused võivad autorite hinnangul olla üldarendavad vigastuse järel jala ja hüppeliigese seisundi parandamiseks, kuid ei ole efektiivsed spetsiifiliselt jalalihaste treenimiseks.

Jala treeningus toob Jam (2006) tähtsaima aspektina välja jalalihaste neuromuskulaarse kontrolli parandamise, võime aktiveerida jalalihaseid isoleeritult säärelihastest. Sellist lähenemist pooldavad ka McKeon jt (2014), rõhutades, et enne lihasjõu arendamist tuleks saavutada kontroll lihaste funktsiooni üle. See kontseptsioon on sarnane kehatüve treenimisel kasutatava abdominal drawing in manoeuvre’ga, mille korral on primaarne stabilisaatorlihaste aktivatsioon, vältides seejuures teiste lihaste kaasamist.

Spetsiaalselt jalalihaste treenimiseks on välja töötatud short foot exercise (SFE) ehk lühikese jala harjutus. Harjutuse sooritamisel lähendatakse jalalihaste kontraktsioonil MTP-liigeseid kandluule, lühendades seeläbi nii piki- kui ristivõlve (joonis 1) (Sauer jt 2011, McKeon jt 2014). Saueri

110

A

B

Joonis 1. Short foot exercise. Jalg rahuolekus (A), metatarsaalluude pead on lähendatud kandluule, lühendades seeläbi jalavõlve (B) (McKeon jt 2014).

McKeoni jt (2014) hinnangul on SFE sooritamisel esialgu primaarne subtalaarliigese neutraalasendi tunnetamine. Kand ja metatarsaalluude pead peaksid olema aluspinnal ning varbad lõõgastunud (vältimaks säärelihaste ülemäärast aktiivsust). Alles seejärel tuleks keskenduda spetsiifilisele jalalihaste treenimisele. Saueri jt (2011) põhjal võib alustada passiivse treeninguga: patsient istub, terapeut fikseerib kanna ning avaldab survet metatarsaalluude peadele, rakendades lihaseid stimuleerivat vibratsiooni ja lühendades seeläbi mediaalset pikivõlvi. Järgmiseks astmeks on aktiivassisteeritud harjutus, mille korral toetab terapeut liigutust kanna tagant ja jalapöia pealt, patsient teostab kontraktsiooni iseseisvalt (surub talda vastu aluspinda ning tõmbab metatarsaalluude peasid kanna suunas, hoides varbad lõõgastunult). Andmaks kogemust SFE õigel sooritusel toimuvast kontraktsioonist, saab kasutada neuromuskulaarset elektrostimulatsiooni (McKeon ja Fourchet 2015). Aktiivset treeningut alustatakse istudes, jätkatakse kahel ning ühel jalal seistes. Jalalihaste teadlikku aktiivset kontraktsiooni võib rakendada kõikide keharaskuskandega tegevuste ajal (Sauer jt 2011, McKeon jt 2014, McKeon ja Fourchet 2015).

111

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

jt (2011) sõnul on tegu sensomotoorse treeninguga, mis parandab jala proprioretseptsiooni, teljelisust ja stabiilsust.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Toes-spread-out exercise (TSO) ehk varvaste laialisirutamise harjutuse algupärane eesmärk oli läbi ABDH tugevdamise ABDH ja ADDH vahelise lihastasakaalu parandamine. Harjutuse soorituse saab jagada kolmeks osaks: 1) sirutada kõik varbad, jättes seejuures metatarsaalluude pead ja kanna kontakti aluspinnaga; 2) painutada V varvas lateraalsuunas; 3) painutada suur varvas mediaalses suunas (Joonis 2). Arvatakse, et TSO pärsib varases staadiumis HV progresseerumist (Kim jt 2013).

Joonis 2. Toes-spread-out exercise (Kim jt 2013).

Mitmed autorid on võrrelnud SFE, TSO ja TCE, samuti varvaste sirutusharjutuste efektiivsust. Jung jt (2011b) leidsid, et SFE sooritamisel on ABDH aktiivsus palju suurem kui TCE korral, samuti mõjutab SFE suuremal määral mediaalset pikivõlvi. SFE ajal oli mediaalse pikivõlvi nurk istudes keskmiselt 4,2o võrra (p = 0,001) ning ühel jalal seistes keskmiselt 6,4o võrra väiksem (p < 0,001) kui rahuolekus. TCE võlvi nurka ei vähendanud.

Gooding jt (2016) analüüsisid jalalihaste tööd nelja erineva harjutuse ajal.

SFE, TSO, varba ekstensiooni ning II–V varba ekstensiooni sooritamisel mõõdeti MRT-ga jalalihaste aktiivsust rahuolekus ning 40 3-sekundilise harjutuskorra järel. Nii SFE, TSO kui varvaste sirutusharjutuste sooritamise järel oli kõikides mõõdetud lihastes aktiivsus võrreldes harjutuseelse rahuolekuga 8,9–35,2% võrra tõusnud. Suuremal määral aktiveerisid lihaseid SFE ja TSO. Antud uuringu põhjal rakendas ABDH-d enim töösse SFE.

112

Lisaks erinevatele keharaskusega harjutustele kasutatakse jalalihaste treenimiseks vastupanu. Hashimoto ja Sakuraba (2014) hindasid 8-nädalase sekkumise mõju jalalihaste jõule, jalavõlvidele, hüppevõimele ning 50 m jooksu ajale. Kolm korda nädalas tehtud treening sisaldas 200 varvaste IP- ja MTP-liigeste painutust 3 kg vastupanuga. Säärelihaste aktiivsuse vähendamiseks oli harjutuse sooritamisel hüppeliiges maksimaalses plantaarfleksioonis. Kaheksa nädala möödudes oli suurenenud jala painutajalihaste jõud, lühenenud nii piki- kui ka ristivõlvid, paranenud ühel jalal kaugus- ning kahel jalal üleshüppe tulemus, samuti 50 meetri sprindi aeg. Goldmann jt (2013) jõudsid sarnaste tulemusteni, uurides isomeetrilise vastupanuga treeningu mõju varvaste fleksoritele.

Treeniti seitsme nädala jooksul neljal korral nädalas Üks treening sisaldas neli 5-korduselist seeriat, kordus koosnes 3-sekundilisest isomeetrilisest pingutusest (vastupanu 90% maksimaalsest tahtelisest isomeetrilisest kontraktsioonist) ja 3-sekundilisest lõdvestusest. Autorite (Hashimoto ja Sakuraba 2014) hinnangul parandab treening jalalihaste neuromuskulaarset kontrolli ja sellest tingituna suurendab lihasjõudu. See suurendab sooritusvõimet liigutustegevustel, sest muudab jalga jäigemaks ja seeläbi äratõukemomenti efektiivsemaks.

Jala funktsionaalsus on tihedalt seotud ka tasakaaluga. On täheldatud, et varvaste deformatsioonidega indiviididel on enam tasakaaluhäireid.

Eelkõige I MTP-liigese painutust teostavate lihaste väike jõud on eakate puhul kukkumise riskiteguriks (Mickle jt 2009). Jalalihaste aktiivsus on korrelatsioonis posturaalse kõikumisega: ühel jalal seistes toimub 113

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Kim jt (2013) leidsid, et ABDH on aktiivseim TSO korral. Tulemused lahknesid ka ADDH osas: Kim jt (2013) uuritavatel oli ADDH SFE ja TSO ajal võrdsel määral kaasatud, Gooding jt (2016) uuritavatel aga TSO ajal palju aktiivsem. Kuigi uuringute lõikes esineb erinevaid tulemusi, tõestab kõikide analüüsitud lihaste aktiivsuse suurenemine, et antud harjutused on jalalihaste aktiveerimiseks ning seeläbi jala funktsionaalsuse parandamiseks sobivad.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

külgsuunas kõikumisel märgatav lihasaktiivsuse tõus. Sellest saab järeldada, et nende lihaste kaudne funktsioon on tasakaalu säilitamine. Lihasnõrkus võib olla üheks tasakaaluhäirete põhjuseks (Kelly jt 2012). Lynn jt (2012) hindasid SFE ja TCE treeningu mõju staatilisele ja dünaamilisele tasakaalule. 4-nädalase treeningprogrammi järel staatilises tasakaalus statistiliselt olulisi muutusi ei toimunud, paranenud oli dünaamilise tasakaalutesti tulemus. Positiivse toimega olid nii SFE kui ka TCE, kuid SFE oli oluliselt efektiivsem. Ka Mulligan ja Cook (2013) täheldasid, et 4-nädalase SFE treeningu mõjul paranes dünaamilist tasakaalu hindava star excursion balance testi tulemus oluliselt (v.a anterioorsuunal).

Järeldused 1. Jalg on keerukas struktuur, mille luud moodustavad piki- ja ristivõlve. Võlvid võimaldavad seismisel ja liikumisel jala kui kogu keha toe funktsiooni. Neid toestavad plantaarfastsia, ligamendid ja lihased. Jala asendi kohta annavad kesknärvisüsteemile teavet fastsias, liigestes, liigessidemetes, kõõlustes ja lihastes paiknevad sensoorsed retseptorid. Võlvide asendi kontrollimisel on väga tähtsad jalalihased. Need stabiliseerivad võlve nii staatilistes asendites kui ka liikumisel, samuti toetavad liigutustel säärelihaste funktsioone ning mõjutavad kõnnimustrit.

2. Paljude patoloogiliste protsesside põhjuseks on jala teljelisuse häired, mille kujunemist jalalihaste funktsionaalsus otseselt mõjutab. Samuti on deformatsioonide etioloogias mainitud lihaste düsbalanssi. Mitmete haiguste korral esineb jalalihaste atroofiat.

Lihaste funktsioonihäire võib olla patoloogia põhjustajaks, samas võib lihasnõrkus olla muudest teguritest tingitud kõrvalekalde tagajärg. Kuna jalas paiknevate lihaste seisund on tihedalt seotud nii jala kui ka kaudselt kogu alajäseme ning selja tervisega, on jalalihaste käsitlus tähtis nii patoloogiate ennetamisel kui taastusravis.

3. Jala treenimiseks on välja töötatud spetsiaalsed jalalihaste harjutused: SFE ja TSO. Lihaste funktsioonidest lähtuvalt välditakse 114

Allikaloend Angin, S., Crofts, G., Mickle, K. J., Nester, C. J. (2014). Ultrasound evaluation of foot muscles and plantar fascia in pes planus. Gait and Posture, 40(1): 48–52.

Bus, S. A., Yang, Q. X., Wang, J. H., Smith, M. B., Wunderlich, R., Cavanagh, P. R. (2002). Intrinsic muscle atrophy and toe deformity in the diabetic neuropathic foot. Diabetes Care, 25(8): 1444–1450.

Bus, S. A., Maas, M., Michels, R. P., Levi, M. (2009). Role of intrinsic muscle atrophy in the etiology of claw toe deformity in diabetic neuropathy may not be as straightforward as widely believed. Diabetes Care, 32(6): 1063–1067.

Chang, R., Kent-Braun, J. A., Hamill, J. (2012). Use of MRI for volume estimation of tibialis posterior and plantar intrinsic foot muscles in healthy and chronic plantar fasciitis limbs. Clinical Biomechanics, 27(5): 500–505.

Fiolkowski, P, Brunt, D., Bishop, M., Woo, R., Horodyski, M. (2003). Intrinsic pedal musculature support of the medial longitudinal arch: an electromyography study.

The Journal of Foot and Ankle Surgery, 42(6): 327–333.

Goldmann, J. P., Sanno, M., Willwacher, S., Heinrich, K., Brüggemann, G. P. (2013).

The potential of toe flexor muscles to enhance performance. Journal of Sports Sciences, 31(4): 424–433.

Gooding, T. M., Feger, M. A., Hart. J. M., Hertel, J. (2016) Intrinsic foot muscle activation during specific exercises: A T2 time magnetic resonance imaging study. Journal of Athletic Training: 51(8): 644–650.

Hashimoto, T., Sakuraba, K. (2014). Strength training for the intrinsic flexor muscles of the foot: effects on muscle strength, the foot arch, and dynamic parameters before and after the training. Journal of Physical Therapy Science, 26(3): 373–376.

115

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

antud harjutuste sooritamisel säärelihaste kaasamist. Kuigi kliinilises praktikas on levinud TCE kasutamine, ei ole see nii efektiivne kui spetsiifiline jalalihaste treening. Rakendatakse ka jõutreeningut. Sekkumise esmaseks eesmärgiks peaks olema lihaste neuromuskulaarse kontrolli parandamine. Treeninguga arendatakse lihasjõudu ja -vastupidavust ning proprioretseptsiooni, mis mõjutavad suurel määral jala funktsionaalsust ning seeläbi paljude erinevate liigutustegevuste sooritust.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Headlee, D. L., Leonard, J. L., Hart, J. M., Ingersoll, C. D., Hertel, J. (2008). Fatigue of the plantar intrinsic foot muscles increases navicular drop. Journal of Electromyography and Kinesiology, 18(3): 420–425.

Incel, N. A., Genc, H., Erdem, H. R., Yorgancioglu, Z. R. (2003). Muscle imbalance in hallux valgus: an electromyographic study. American Journal of Physical Medicine and Rehabilitation, 82(5): 345–349.

Jam, B. (2006). Evaluation and retraining of the intrinsic foot muscles for pain syndromes related to abnormal control of pronation. Advanced Physical Therapy Education Institute.

Jung, D. Y., Kim, M. H., Koh, E. K., Kwon, O. Y., Cynn, H. S., Lee, W. H. (2011a). A comparison in the muscle activity of the abductor hallucis and the medial longitudinal arch angle during toe curl and short foot exercises. Physical Therapy in Sport, 12(1): 30–35.

Jung, D. Y., Koh, E. K., Kwon, O. Y. (2011b). Effect of foot orthoses and short-foot exercise on the cross-sectional area of the abductor hallucis muscle in subjects with pes planus: A randomized controlled trial. Journal of Back and Musculoskeletal Rehabilitation, 24(4): 225–231.

Kelly, L. A., Kuitunen, S., Racinais, S., Cresswell, A. G. (2012). Recruitment of the plantar intrinsic foot muscles with increasing postural demand. Clinical Biomechanics, 27(1): 46–51.

Kelly, L. A., Cresswell, A. G., Racinais, S., Whiteley, R., Lichtwark, G. (2014). Intrinsic foot muscles have the capacity to control deformation of the longitudinal arch.

Journal of The Royal Society Interface, 11(93): 20131188.

Kim, M. H., Kwon, O. Y., Kim, S. H., Jung, D. Y. (2013). Comparison of muscle activities of abductor hallucis and adductor hallucis between the short foot and toe-spreadout exercises in subjects with mild hallux valgus. Journal of Back and Musculoskeletal Rehabilitation, 26(2): 163–168.

Lynn, S. K., Padilla, R. A., Tsang, K. K. (2012). Differences in static-and dynamic-balance task performance after 4 weeks of intrinsic-foot-muscle training: the shortfoot exercise versus the towel-curl exercise. Journal of Sport Rehabilitation, 21(4): 327–333.

116

paradigm for understanding intrinsic foot muscle function. British Journal of Sports Medicine, 49: 290.

McKeon, P. O., Fourchet, F. (2015). Freeing the foot: integrating the foot core system into rehabilitation for lower extremity injuries. Clinics in Sports Medicine, 34(2): 347–361.

Mulligan, E. P., Cook, P. G. (2013). Effect of plantar intrinsic muscle training on medial longitudinal arch morphology and dynamic function. Manual Therapy, 18(5): 425–430.

Nurzynska, D., Di Meglio, F., Castaldo, C., Latino, F. (2012). Flatfoot in children: anatomy of decision making. Italian Journal of Anatomy and Embryology, 117(2): 98–106.

Sauer, L. D., Beazell, J., Hertel, J. (2011). Considering the intrinsic foot musculature in evaluation and rehabilitation for lower extremity injuries: a case review. Athletic Training and Sports Health Care, 3(1): 43–47.

Soysa, A., Hiller, C., Refshauge, K., Burns, J. (2012). Importance and challenges of measuring intrinsic foot muscle strength. Journal of Foot and Ankle Research, 5(1): 29 Wong, Y. S. (2007). Influence of the abductor hallucis muscle on medial arch of the foot: a kinematic and anatomical cadaver study. Foot and Ankle International, 28(5): 617–620.

Yalcin, E., Kurtaran, A., Selcuk, B., Onder, B., Yildirim, M. O., Akyuz, M. (2012). Isokinetic measurements of ankle strength and proprioception in patients with flatfoot.

Isokinetics and Exercise Science. 20: 167–171.

117

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

McKeon, P. O., Hertel, J., Bramble, D., Davis, I. (2014). The foot core system: a new

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

MASSAAŽ PEAVALUDE KORRAL Massage Therapy for Headaches Liivi Kukk, Kirkke Reisberg

Abstract The purpose of this literature review based study was to determine the effects of massage on headaches. 19 original studies, 4 systematic reviews and 3 reviews were included in the study.

Trigger point compression-release techniques were most commonly used to relieve headaches. Most commonly massage was applied to the following muscles: mm. suboccipitales, posterior neck muscles, shoulder girdle muscles (m. trapezius, m. levator scapulae), m. sternocleidomastoideus, m. temporalis, m. masseter, m. occipitofrontalis. Most commonly the duration of massage session was about 30-45 minutes.

It is not possible to approve or deny the effectiveness of massage therapy on symptoms of headaches and the use of headache medications, since there was a lack of research, methodological quality of most trials was generally poor, conclusions were made based on a small sample and the results were contradictory.

Keywords: massage therapy, headaches Sissejuhatus Peavalu on üks levinumaid terviseprobleeme (Stovner jt 2007), millega kaasnevad funktsionaalsed ja emotsionaalsed probleemid mõjutavad oluliselt inimese elukvaliteeti (EspíLópez jt 2016). Peavalu tõttu väheneb töö

118

Peavalu puhul peetakse farmakoloogilist käsitlust esmaseks ravimeetodiks. Samas on risk, et see võib tekitada sagedate peavalude tõttu akuutsete peavalu ravimite ületarbimist (Kristoffersen jt 2012) ja sageli ei pruugi ravimid olla ka tõhusad (Bigal jt 2007).

Seega on krooniliste peavalude ennetamiseks väga tähtis valuvaigistavate ravimite tarbimise vähendamine (Kristoffersen ja Lundqvist 2014) ja suurema tähelepanu pööramine mittefarmakoloogilisele käsitlusele.

Mittefarmakoloogiliste meetmete eelis on väheste kõrvalmõjude tekkimise võimalus. Massaaž on üks mittefarmakoloogilise ravi meetoditest, millel on suhteliselt nõrgad ebasoodsad kõrvalmõjud ja mis on üks kõige sagedamini alternatiivravis kasutatavatest meetoditest (Chaibi ja Russell 2014, Rhee ja Harris 2017).

Uuringu eesmärk oli anda ülevaade massaaži mõjust peavaludele.

Püstitatud on järgmised ülesanded.

1. Selgitada, milliseid massaažiteraapia tehnikaid rakendatakse kõige sagedamini peavalude leevendamise eesmärgil ja kui pikk on uuringutes kasutatud massaažiseansi kestus.

2. Selgitada, millistele lihastele rakendatakse peavalude korral massaaži kõige sagedamini.

3. Selgitada massaaži mõju peavalude korral esinevatele sümptomitele ja peavaluravimite kasutamisele.

Märksõnad: massaaž, peavalud.

Artikkel põhineb kirjanduse ülevaate meetodil koostatud uurimistööl.

Analüüsitud artiklitest 19 põhinesid originaaluuringutel, 4 süstemaatilisel kirjanduse ülevaatel ja lisaks 3 ülevaateartiklit. Artiklid on publitseeritud aastatel 1990–2017.

119

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

tõhusus ja vaba aja veetmisel või sotsiaalsetes tegevustes võivad tekkida piirangud (Lante’ri-Minet jt 2011).

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Tulemused ja arutelu Leidsime, et peavalude korral kasutati kõige enam päästikpunkti (trigger point) surve-vabastuse tehnikaid (Quinn jt 2002, Lawler ja Cameron 2006, Moraska ja Chandler 2008, 2009, von Stülpnagel jt 2009, Doraisamy jt 2010, Youssef ja Shanb 2013, Moraska jt 2015). Enim mõjutati massaažiga järgmisi lihaseid: mm. suboccipitales (Puustjärvi jt 1990, Quinn jt 2002, Lawler ja Cameron 2006, Moraska ja Chandler 2009, Doraisamy jt 2010, Hopper jt 2013, Chatchawan jt 2014, Burns 2015, Moraska jt 2015, Espi-Lopez jt 2016), kaela tagumise rühma lihased (Akbayrak jt 2001, Quinn jt 2002, Moraska ja Chandler 2008, 2009, von Stülpnagel jt 2009, Doraisamy jt 2010, Hernandez-Reif jt 1998; ref. Chaibi jt 2011 järgi, Hopper jt 2013, Youssef ja Shanb 2013, Chatchawan jt 2014, Burns 2015, Damapong jt 2015), õlavöötme lihased (kõige rohkem toodi välja järgmisi lihaseid: m. trapezius, m. levator scapulae) (Puustjärvi jt 1990, Akbayrak jt 2001, Quinn jt 2002, von Stülpnagel jt 2009, Lawler ja Cameron 2006, Moraska ja Chandler 2009, von Stülpnagel jt 2009, Doraisamy jt 2010, Haas jt 2010, Hopper jt 2013, Youssef ja Shanb 2013, Chatchawan jt 2014, Burns 2015, Damapong jt 2015, Moraska jt 2015), m. sternocleidomastoideus (Quinn jt 2002, Lawler ja Cameron 2006, Moraska ja Chandler 2008, 2009, von Stülpnagel jt 2009, Doraisamy jt 2010, Haas jt 2010, Hopper jt 2013, Burns 2015, Moraska jt 2015), m. temporalis (Lawler ja Cameron 2006, Moraska ja Chandler 2008, 2009, Doraisamy jt 2010, Youssef ja Shanb 2013, Chatchawan jt 2014, Moraska jt 2015), m. masseter (Lawler ja Cameron 2006, Moraska ja Chandler 2008, 2009, von Stülpnagel jt 2009, Moraska jt 2015), m. occipitalis ja/või m. frontalis ja/või m. occipitofrontalis (Puustjärvi jt 1990, Moraska ja Chandler 2008, 2009, Doraisamy jt 2010).

Kuklaaluse ja kaela tagumise piirkonna massaaži on näidatud joonisel 1.

120

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

A

B

Joonis 1. A Ringjas muljumine kahepoolselt, kasutades keskmise sõrme ja kolmanda sõrme distaalset patja, liikudes m. sternocleidomastoideus’ele, m. trapezius’e ülaosale, m. longissimus capitis’ele, m. splenius capitis’ele ja m. semispinalis capitis’ele; B Ringjas muljumine m. levator scapula’l, kasutades keskmise sõrme ja kolmanda sõrme distaalset patja, pea ja kael roteeritud vasakule (Doraisamy jt 2010).

Uuringutes on massaažiseansi kestus valdavalt 30–45 minutit, kusjuures alati ei toonud pikem kestus märgatavalt paremaid tulemusi. Näiteks uuriti Hernandez-Reifi jt (1998; ref. Chaibi jt 2011 järgi) randomiseeritud kontrollitud uuringus massaaži mõju kroonilisele migreenile. Kaelalihaste massaaž viie nädala vältel korraga 30 minutit vähendas peavalu tugevust ja sagedust statistiliselt olulisel määral. Kontrollrühmas muutusi ei toimunud. Lawleri ja Cameroni (2006) randomiseeritud kontrollitud uuringus oli massaažiseansi kestus pikem (45 minutit) ja pärast kuuenädalast kuuri vähenes migreenihoogude sagedus statistiliselt olulisel määral. Kontrollrühmas muutusi ei toimunud. Peavalu tugevusele massaaž aga statistiliselt olulist mõju ei avaldanud. Moraska jt (2015) randomiseeritud kontrollitud uuringu eesmärk oli hinnata isheemilise kompressiooni mõju pingetüüpi peavaluga uuritavatele, kellele tehti kuue nädala vältel massaaži 12 korda. Iga seanss kestis 45 minutit. Leiti, et peavalu sagedus vähenes statistiliselt olulisel määral pärast ravi- ja järelperioodi võrreldes algperioodiga nii massaaži- kui ka platseeborühmas, aga mitte kontrollrühmas. Erinevust massaaži- ja platseeborühma vahel ei olnud. Suuri

121

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

muutusi peavalu kestuses, peavalu tugevuses või ravimite kasutuses ravirühmas ei täheldatud.

Kokkuvõttes ei saa anda hinnangut massaaži mõju kohta peavalude sümptomite leevendamisel ja ravimite kasutamise vähendamisel võrreldes massaaži mitterakendamise või platseeboraviga, sest teemat on vähe uuritud, uuringute metodoloogiline kvaliteet on kehv ja tulemused vasturääkivad.

Pehmekoe massaažiteraapiast mõnevõrra tõhusam näib olevat manuaalteraapia (tservikaalne traktsioon ja mobilisatsioonid) (Bronfort jt 2001, Sun-Edelstein ja Mauskop 2011, Gross jt 2015), kuid kindla hinnangu andmist raskendab uuringute vähesus ning väike valim.

Edaspidi tuleb tõenduspõhisemate tulemuste saavutamiseks korraldada suurema valimi ja parema kvaliteediga massaažiuuringuid. Samuti tuleb kõigis uuringutes täpsemalt kirjeldada massaaži metoodikat ja uuringuid fotodega illustreerida, et tulemusi oleks võimalik praktikas rakendada.

Järeldused 1. Peavalude leevendamiseks kasutatakse kõige enam päästikpunkti surve-vabastuse tehnikaid. Enim mõjutati massaažiga järgmisi lihaseid: mm. subboccipitales, kaela tagumise rühma lihased, õlavöötme lihased (m. trapezius, m. levator scapulae), m. sternocleidomastoideus, m. temporalis, m. masseter, m. occipitofrontalis. Uuringutes kestab seanss valdavalt 30–45 minutit.

2. Seni korraldatud uuringute põhjal ei ole võimalik kinnitada ega ümber lükata massaaži tõhusust peavalude korral esinevate sümptomite leevendamisel ja peavaluravimite kasutamise vähendamisel, sest korraldatud on vähe uuringuid, nende metodoloogiline kvaliteet on kehv, järeldusi on tehtud väikese valimi alusel ning saadud tulemused on vastuolulised.

122

Akbayrak, T., Citak, I., Demirturk, F., Akarcali, I. (2001). Manual therapy and pain changes in patients with migraine – an open pilot study. Advances in Physiotherapy, 3: 49–54.

Bigal, M., Rapoport, A., Aurora, S., Sheftell, F., Tepper, S., Dahlöf, C. (2007). Satisfaction with current migraine therapy: experience from 3 centers in US and Sweden.

Headache, 47: 475–479.

Bronfort, G., Assendelft, W. J., Evans, R., Mitchell, H., Bouter L. (2001). Efficacy of spinal manipulation for chronic headache: a systemic review. Journal of Manipulative and Physiological Therapeutics, 24: 457–466.

Burns, S. L. (2015). Concussion treatment using massage techniques: a case study.

International Journal of Therapeutic Massage and Bodywork, 8(2): 12–17.

Chaibi, A., Russell, M. B. (2012). Manual therapies for cervicogenic headache: a systematic review. The Journal of Headache and Pain, 13(5): 351–359.

Chaibi, A., Tuchin, P. J., Russel, M. B. (2011). Manual therapies for migraine: a systematic review. The Journal of Headache and Pain, 12(2): 127–133.

Chatchawan, U., Eungpinichpong, W., Sooktho, S., Tiamkao, S., Yamauchi, J. (2014).

Effects of thai traditional massage on pressure pain threshold and headache intensity in patients with chronic tension-type and migraine headaches. The Journal of Alternative and Complementary Medicine, 20(6): 486–492.

Damapong, P., Kanchanakhan, N., Eungpinichpong, W., Putthapitak, P., Damapong, P. (2015). A randomized controlled trial on the effectiveness of court-type traditional thai massage versus amitriptyline in patients with chronic tension-type headache.

Journal of Evidence-Based Complementary & Alternative Medicine, 2015: 1–12.

Doraisamy, M. A., Kumar, C. P., Anshul, Gnanamuthu, C. (2010). Chronic tension type headache and the impact of myofascial trigger point release in the short term relief of headache. Global Journal of Health Science, 2(2): 238–244.

Espi-Lopez, G. V., Zurriaga-Llorens, R., Monzani, L., Falla, D. (2016). The effect of manipulation plus massage therapy versus massage therapy alone in people with tension-type headache. a randomized controlled clinical trial. European Journal of Physical and Rehabilitation Medicine, 52(5): 606–617.

Gross, A., Langevin, P., Burnie, S. J., Bédard-Brochu, M. S., Empey, B., Dugas, E., FaberDobrescu, M., Andres, C., Graham, N., Goldsmith, C. H., Brønfort, G., Hoving, J. L., 123

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Allikaloend

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

LeBlanc F. (2015). Manipulation and mobilisation for neck pain contrasted against an inactive control or another active treatment. Cochrane Database of Systematic Reviews, 23(9): 1–238.

Haas, M., Spegman, A., Peterson, D., Aickin, M., Vavrek, D. (2010). Dose response and efficacy of spinal manipulation for chronic cervicogenic headache: a pilot randomized controlled trial (clinical study). The Spine Journal, 10(2): 117–128.

Hopper, D., Bajaj, Y., Choi, C. K., Jan, O., Hall, T., Robinson, K., Briffa, K. (2013). A pilot study to investigate the short-term effects of specific soft tissue massage on upper cervical movement impairment in patients with cervicogenic headache.

Journal of Manual and Manipulative Therapy, 21(1): 18–23.

Kristoffersen, E. S., Lundqvist, C. (2014). Medication-overuse headache: a review.

Journal of Pain Researche,7: 367–378.

Lante’ri-Minet, M., Duru, G., Mudge, M., Cottrell, S. (2011). Quality of life impairment, disability and economic burden associated with chronic daily headache, focusingon chronic migraine with or without medication overuse: a systematic review. Cephalalgia, 31(7): 837–850.

Lawler, S. P., Cameron, L. D. (2006). Randomized controlled trial of massage therapy as a treatment for migraine. Annals of Behavioral Medicine, 32(1): 50–59.

Moraska, A., Chandler, C. (2008). Changes in clinical parameters in patients with tension-type headache following massage therapy: a pilot study. Journal of Manual and Manipulative Therapy, 16: 106–112.

Moraska, A., Chandler, C. (2009). Changes in psychological parameters in patients with tension-type headache following massage therapy: a pilot study. The Journal of Manual and Manipulative Therapy, 17(2): 86–94.

Moraska, A. F., Stenerson, L., Butryn, N., Krutsch, J. P., Schmiege, S. J., Mann, J. D. (2015). Myofascial trigger point-focused head and neck massage for recurrent tension-type headache: a randomized, placebo-controlled clinical trial. The Clinical Journal of Pain, 31(2): 159–168.

Puustjärvi, K., Airaksinen. O., Pöntinen, P. J. (1990). The effects of massage in patients with chronic tension headache. Acupuncture & Electrotherapy Research, 15(2): 159–162.

Quinn, C., Chandler, C., Moraska, A. (2002). Massage therapy and frequency of chronic tension headaches. American Journal of Public Health, 92(10): 1657–1661.

124

alternative medicine and their association with moderate mental distress in U.S. adults with migraines/severe headaches. Headache, 57(1): 97–108.

Stovner, L. J., Hagen, K., Jensen, R., Katsarava, Z., Lipton, R., Scher, A., Steiner, T., Zwart, J. A. (2007). The global burden of headache: a documentation of headache prevalence and disability worldwide. Cephalalgia, 27(3): 193–210.

Sun-Edelstein, C., Mauskop, A. (2011). Alternative headache treatments: nutraceuticals, behavioral and physical treatments. Headache, 51(3): 469–483.

Von Stülpnagel, C., Reilich, P., Straube, A., Schäfer, J., Blaschek, A., Lee, S.-H., MüllerFelber, W., Henschel, V., Mansmann, U., Heinen, F. (2009). Myofascial trigger points in children with tension-type headache: a new diagnostic and therapeutic option.

Journal of Child Neurology, 24(4): 406–409.

Youssef, E. F., Shanb, A. S. (2013). Mobilization versus massage therapy in the treatment of cervicogenic headache: A clinical study. Journal of Back and Musculoskeletal Rehabilitation, 26(1): 17–24.

125

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Rhee, T. G., Harris, I. M. (2017). Gender differences in the use of complementary and

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

EELKOOLIEALISTE LASTE KODUSED TAHTMATUD VIGASTUSED JA NENDE ENNETAMINE Unintentional home injuries and their prevention among pre-school children Aleksandra Moskalenko, Liina Vähi, Reet Urban

Abstract The main leading cause of death among children and adolescents in all European Union countries is unintentional injury. The death rate of injuries is higher than all other death causes combined. Children in ages 0 - 4 are the most threatened age group to sustain injury at home. The aims of the literature review were to describe unintentional injuries that happen with preschool aged children at home, to describe the risk factors that can lead to unintentional injuries and to describe methods that can be used to raise parents’ awareness about injury prevention.

Unintentional injuries that happen to toddlers at home are mostly due to their physical and cognitive development. Most common injuries are falls, collisions, drowning, suffocation, burns and poisonings. Parents play a crucial part in injury prevention. Healthcare workers can contribute as well by advising, teaching the use of safety equipment and by performing home visits. Results of the study can be used by a spectre of healthcare workers who work directly with children and their parents. Findings help to understand the types of unintentional injuries and their correlation with risk factors can help to provide parents with needed information. Different methods of informing and teaching that can be used by healthcare workers are provided.

Keywords: child, unintentional injuries, home, prevention, teaching 126

Laste vigastuste tekke põhiline ohuallikas on liiklus ja seal toimuvad õnnetused, samuti koduses keskkonnas saadavad vigastused. Koduste vigastuste ärahoidmisel on suurim osa lastevanematel. 2005. aastal avaldatud uurimistöös, mille käigus küsitleti Euroopa 14 riigi kuni 5-aastaste laste vanemaid (n = 2088), selgus, et 95% lastevanemaid teadvustavad ja võtavad kasutusele vigastuste ennetamiseks vajalikke abinõusid, kuid samas tunnistavad, et neil on ebapiisavalt teadmisi õnnetuste põhjustest ning seetõttu võivad ka ennetavad abinõud olla puudulikud. Lastevanemad soovisid rohkem teavet, kuidas õnnetusi ära hoida, milliseid ettevaatusabinõusid nad saaksid ise kasutusele võtta ning milliseid ühiskond tervikuna rakendab. Lapsevanemad tahaksid, et riik panustaks rohkem lastega toimuvate õnnetuste ärahoidmisse (Vincenten jt 2005).

Eestis varem tehtud uurimustest selgub, et õdedepoolne juhendamine vigastuste ennetamisel on vähene või puudub kohati isegi täiesti (Orasmaa 2007, Allas 2015, Ottep 2015). Eesti pereõe tegevusjuhendis on rõhutatud, et seoses laste suure traumade arvuga on eriti vajalik lastevanemate nõustamine kodustes tingimustes toimuvate õnnetuste vältimiseks 127

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Sissejuhatus Tahtmatud vigastused on laste ja noorukite üks juhtivaid surmapõhjusi kõikides Euroopa riikides sellele vaatamata, et vigastuste arv ning ohutu elukeskkond on viimase 20–30 aastaga märgatavalt paranenud. European Childhood Safety Alliance avaldas kümme aastat tagasi aruande, kus märgiti, et kuni 19-aastaste isikute surmajuhtumitest on ligikaudu 21% põhjustatud tahtmatutest vigastustest (MacKay ja Vincenten 2007).

Eestis registreeriti 2015. aastal kuni 14-aastastel lastel 39 816 välispõhjustest tingitud vigastust (Tervise Arengu Instituut 2016). See arv ei ole suur mitte ainult arvudes, vaid on äärmiselt kulukas ka Eesti ravikindlustussüsteemi jaoks (Poliitikauuringute Keskus 2008). Võib oletada, et vigastuste suur arv on osaliselt tingitud nii vanemate teadmatusest kui ka nende hooletusest ning arvamusest, et kõiki õnnetusi ei ole võimalik ennetada.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

(Ingerainen jt 2008). Ka tervishoiutöötajad ise on huvitatud oma panuse andmisest ning erinevate meetodite integreerimisest oma töösse, et muuta väikelaste kodud turvalisemaks (Watson jt 2007).

Uurimistöö eesmärk oli kirjeldada kodustes tingimustes esinevaid tahtmatuid vigastusi lastel ja vigastuste tekkimist soodustavaid tegureid ning kirjeldada erinevaid võimalusi lastevanemate teadmiste parandamiseks vigastuste ennetamiseks. Eesmärgist lähtuvalt püstitati kolm uurimisülesannet: 1) kirjeldada põhilisi kodustes tingimustes lastega juhtuvaid tahtmatuid vigastusi; 2) kirjeldada koduste tahtmatute vigastuste riskitegureid lastel; 3) kirjeldada vigastuste ennetusvõimalusi ja lastevanemate teadmiste parandamise erinevaid võimalusi.

Uurimistöö tehti kirjanduse ülevaatena. Töös kasutati ajavahemikus 2005–2016 publitseeritud allikaid, millest 25 olid originaaluurimusel põhinevad artiklid, neli diplomitööd ja kuus muud teadusallikat, nagu tegevusjuhendid, käsiraamatud ja statistilised kogumikud.

Võtmesõnad: laps, tahtmatud vigastused, kodu, ennetamine, õpetamine Tulemused ja arutelu Kodudes juhtuvad õnnetused kõige enam kuni nelja aasta vanuste väikelastega. See on eaperiood, mil lapse kognitiivse arenguga kaasneb kasvav huvi ümbritseva maailma vastu ja ta muutub järjest aktiivsemaks, sest õpib roomama, kõndima ning jooksma. Lastevanemate ülesanne on tagada lastele ohutu kasvukeskkond. Vigastuse ennetamise üks põhivajadusi on enimlevinud vigastuste tundmine, mis aitab ette aimata ohtusid, millesse lapsed võivad kodus sattuda. Põhilised koduses keskkonnas tekkivad vigastused on kukkumine ja mehaanilise jõu toimel tekkinud vigastus, nagu muljumine, kokkupõrked teise objektiga ja loomahammustus, lisaks põletus, juhuslik mürgistus, uppumine ja lämbumine (Borse jt 2008, Sengoelge jt 2008, Jonkheijmi jt 2013, Chiam jt 2014, Vigastuste ja … 2014). Hoikka jt (2013) ja Nurme (2009) uurimistööde tulemustest 128

Põhilised riskitegurid, mis viivad vigastuste tekkimiseni, on lastevanemate puudulikud teadmised lapse arenguetappidest, riskide alahindamine ning enda tehtava ennetustegevuse ülehindamine. Lisaks märgitakse riskiteguritena veel vanemate hoiakuid, eelnevaid kogemusi, puudulikku teavet ja halba sotsiaal-majanduslikku olukorda. Uuringute tulemused tõendavad ka, et üksikvanemaga pered on koduste vigastuste suhtes suurema riskiga (Richardson jt 2005, Morrongiello jt 2008b, Tsoumakas jt 2009, Simpson jt 2013, Ablewhite jt 2015b, Ablewhite jt 2015c).

Aktiivsed ja elamusi otsivad lapsed suudavad ennast vigastada ka vanemate valvsa pilgu all (Sengoelge jt 2008, Morrongiello jt 2008a, Jonkheijm jt 2013). Väikelastega kodus juhtuvate õnnetuste ennetamiseks ei piisa vaid vanemate järelevalvest (Vincenten jt 2005, Ablewhite jt 2015b, Ablewhit jt 2015c). Erinevate ennetusmeetodite omavaheline kombineerimine annab paremaid tulemusi kui nende ühekaupa rakendamine. Seni kõige tõhusamaks strateegiaks peetakse kolme põhimeetodi kombineerimist.

Nendeks on ohuallikate eemaldamine käeulatusest, adekvaatne järelevalve ja turvavarustuse kasutamine (Ablewhite jt 2015b, Stewart jt 2016). Ka laste enda õpetamine ohtusid vältima on vanemate poolt laialt kasutusel olev meetod, kuid mitmed uurijad on leidnud, et see ei ole tõhus, sest vanemad ei pruugi adekvaatselt hinnata lapse võimet võtta vastu ja aru saada talle antavast ohutusteabest (Gibbs jt 2005, Tsoumakas jt 2009, Simpson jt 2013, Ablewhite jt 2015c). Veel tunnistavad lapsevanemad, et neil on raskusi otsustada, millal ja milliseid meetmeid oleks kõige parem rakendada, ning mainivad, et neil on raskusi kõige õigema valiku leidmisega, mis tagaks ühelt poolt lapse ohutuse, teiselt poolt ei piiraks tema arengut (Ablewhite 2015b).

129

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

selgus, et enim mürgistusi on põhjustatud ravimitest. Gibbsi jt (2005) uurimus näitas, et siinkohal on põhjuseks lastevanemate hooletus ja mugavus hoida ravimeid ning iga päev kasutatavat olmekeemiat käepärast.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Mitmed eksperdid on ühel arvamusel, et ennetusmeetmete õpetamine peab olema personaalne, võttes arvesse iga lapse, lapsevanema ning kodu erisusi ja iseärasusi. Õpetamine peaks toimuma üks ühele, õpetus peab olema lihtsalt arusaadav ning teema- ja eakohane, arvestades nii hetkeolukorda kui ka lapse kiiret arengut. Teadmiste kinnistamiseks sobivad lastevanematele jagatavad lisamaterjalid nii brošüüride näol kui ka abivahendid, mis aitavad muuta kodu turvalisemaks. Eriti tähtis on abivahendite kättesaadavaks tegemine majanduslikult keerulises seisus peredele (Sznajder jt 2003, Morrongiello jt 2008b, Khano jt 2013, Ablewhite jt 2015b). Internet ja sotsiaalmeedia on järjest levinumad teabeallikad, samas ei saa alati kindel olla nende allikate usaldusväärsuses.

Teaduspõhise teabe jagamine meedia kaudu on üks võimalustest, kuidas teha usaldusväärne teave kättesaadavaks võimalikult paljudele lastevanematele (Khanom jt 2013, Ottep 2015). Heaks ja tõhusaks teabe levitamiseks peetakse ka parimate praktikate ja lapsevanemate kogemuste omavahelist jagamist. Reaalselt toimunud õnnetusjuhtum on parim õpetus edaspidiseks vigastuste vältimiseks (Gibbs jt 2005 ja 2010, Khanom jt 2013, Albewhite jt 2015a).

Varajase sekkumise nüüdisaegne käsitus põhineb tervishoiu-, sotsiaal- ja haridusvaldkonna paindlikul koostööl, liikudes meditsiiniliselt mudelilt enam sotsiaalse mudeli poole, mida saab tõlgendada kui vajadust teha teave võimalikult lihtsalt, arusaadavalt ning laialdaselt kättesaadavaks kõikidele lastevanematele, olenemata nende elukohast, majanduslikust olukorrast, haridustasemest või leibkonna suurusest. Lapsi sünnib järjest vähem ning meil on vaja hoolt kanda selle eest, et nendest kasvaksid terved ja elujõulised täiskasvanud. Tahtmatud vigastused, mis juhtuvad lastega kodudes, on Eesti tervishoius tõsine probleem.

Järeldused 1. Põhilised väikelastega kodus tekkivad vigastused on kukkumised ja mehaanilise jõu toimel tekkinud vigastused, põletused, uppumised, lämbumised ja juhuslikud mürgistused. Vigastuste põhjuseks 130

Allikaloend Ablewhite, J., Kendrick, D., Watson, M., Shaw, I. (2015a). The other side of the story – maternal perceptions of safety advice and information: a qualitative approach.

Child: Care, Health & Development, 41(6): 1106–1113.

Ablewhite, J., McDaid, L., Hawkins, A., Peel, I., Goodenough, T., Deave, T., Stewart, J., Watson, M., Kendrick, D. (2015b). Approaches used by parents to keep their children safe at home: a qualitative study to explore the perspectives of parents with children aged under five years. BMC Public Health, 15: 983.

131

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

on väikelapse füüsiline ja kognitiivne kiire areng, millega kaasneb uudishimu ja vajadus seda rahuldada.

2. Peamine riskitegur vigastuste tekkimisel on lastevanemate vähene teadlikkus lapse arenguetappidest. Vanemad ei oska hinnata õiget hetke ohutusmeetmete rakendamiseks ja jäävad nendega hiljaks. Riskiteguriteks on ka lastevanemate hoiakud, nagu uskumus, et see on saatus, ning arvamus, et õnnetused on hea koht, kust õppida. Halb sotsiaal-majanduslik seisund võib viia olukorrani, kus teave ei jõua vanemateni, ning neil ei ole majanduslikult võimalik kõiki turvavahendeid soetada.

3. Kõige tõhusam strateegia vigastuste ennetamiseks on ohuallikate eemaldamine lapse käeulatusest, laste adekvaatne järelevalve ning asjakohase turvavarustuste kasutamine. Turvavarustuste tõhusaks kasutamiseks on tähtis lastevanemate nõustamine nende kasutamise osas. Tähtis on lapsevanematele teadvustada lapse erinevatel eaperioodidel esinevaid iseloomulikke riske. Lapsevanemate õpetamiseks saab kasutada erinevaid viise ja allikaid, näiteks teaduspõhiste internetiallikate jagamist ja sotsiaalmeedia vahendusel teabe jagamist, rühmavestluste korraldamist ja meeldetuletavate sõnumite saatmist. Vanematele ennetuse õpetamisel tuleb kasutada individuaalset lähenemist, arvestades lapse arengu iseärasusi, vanemate hoiakuid. Teave peab olema lihtsalt arusaadav ja teemakohane, et säilitada vanemate tähelepanu ning võimaldada selle õiget mõistmist ja rakendamist.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Ablewhite, J., Peel, I., McDaid, L., Hawkins, A., Goodenough, T., Deave, T., Stewart, J., Kendrick, D. (2015c). Parental perceptions of barriers and facilitators to preventing child unintentional injuries within the home: a qualitative study. BMC Public Health, 15: 280.

Allas, A. (2015). Pereõe sünnitusjärgne koduvisiit. Tartu Tervishoiu Kõrgkool. Õe õppekava. Tartu. Lõputöö.

Borse, N. N., Gilchrist, J., Dellinger, A. M., Rudd, R. A., Ballesteros, M. F., Sleet, D. A. (2008). CDC Childhood Injury Report: Patterns of Unintentional Injuries among 0-19 Year Olds in the United States, 2000–2006. Atlanta: National Center for Injury Prevention and Control, Centers for Disease Control and Prevention.

Chiam, S. C., Solanki, N. S., Lodge, M., Higgins, M., Sparnon, A. L. (2014). Retrospective review of dog bite injuries in children presenting to a South Australian tertiary children’s hospital emergency department. Journal of Paediatrics & Child Health, 50(10): 791–794.

Gibbs, L., Waters, E., Sherrard, J., Ozanne-Smith, J., Robinson, J., Young, S., Hutchinson, A. (2005). Understanding parental motivators and barriers to uptake of child poison safety strategies: a qualitative study. Injury prevention, 11: 373–377.

Gibbs, L., Waters, E., Robinson, J., Young, S., Hutchinson, A. (2010). Assessing the feasibility of distributing child poisonsafety messages through three existing parentinformation pathways. Injury Prevention, 15: 418–420.

Hoikka, M. H., Liisanantti, J. H., Dunder, T. (2013). Acute poisoning in children under the age of six: a two-decade study of hospital admissions and trends. Acta Paediatrica, 102(7): 329–33.

Ingerainen, D., Sammul, S., Kuldmäe, I., Kosula, K., Tohus, I., Leppik, A., Tähepõld, H. (2008). Pereõe tegevusjuhend. Tallinna Perearstide Seltsi töörühm.

Jonkheijm, A., Zuidgeest J. J. H., van Dijk, M., van Asl, A. B. (2013) Childhood unintentional injuries: Supervision and first aid provided. African Journal of Paediatric Surgery, 10(4): 339–344.

Khanom, A., Hill, R. A., Brophy, S., Morgan, K., Rapport, F., Lyons, R. (2013). Mothers’ perspectives on the delivery of childhood injury messages: a qualitative study from the growing up in Wales, environments for healthy living study (EHL). BMC Public Health, 13: 806.

132

– 2007. Amsterdam: European Child Safety Alliance.

Morrongiello, B. A., Corbett, M. R. (2008a). Elaborating a conceptual model of young children’s risk of unintentional injury and implications for prevention strategies.

Health Psychology Review, 2(2): 191–205.

Morrongiello, B. A., Klemencic, N., Corbett, M. (2008b). Interactions Between Child Behavior Patterns and Parent Supervision:Implications for Children’s Risk of Unintentional Injury. Child Development, 79(3): 627–638.

Nurm, H. (2009). Ägedad mürgistused lastel Tallinna lastehaigla andmetel. Eesti Arst, 88 (Lisa 4): 53–56.

Orasmaa, M. (2007). Kooli- ja lasteaiaõdede tegevus vigastuste ennetamiseks lastel ja ennetustegevust mõjutavad tegurid Eestis. Tartu Ülikool. Arstiteaduskond. Õendusteaduse osakond. Tartu. Magistritöö.

Ottep, K. (2015). Tartu linna lapsevanemate teadlikkus laste vigastuste ennetamisest koduses keskkonnas. Tartu Tervishoiu Kõrgkool. Tervisekaitse spetsialisti õppekava.

Tartu. Lõputöö.

Poliitikauuringute Keskus PRAXIS (2008). Eesti vigastuste ennetamise strateegia alusdokument. Tallinn.

Richardson, N., Higgins, D. J., Bromfield, L. M., Tooley, G., Stokes, M. (2005). The Relationship Between Childhood Injuries and Family Type. Family Matters, 72: 44–49.

Sengoelge, M., Bauer, R., Laflamme, L. (2008). Unintentional child home injury incidence and patterns in six countries in Europe. International Journal of Injury Control and Safety Promotion, 15(3): 129–139.

Simpson, J., Fougere, G., McGee, R. (2013). A Wicked Problem: Early Childhood Safety in the Dynamic, Interactive Environment of Home. International Journal of Environmental Research and Public Health, 10: 1647–1664.

Stewart, T. C., Clark, A., Gilliland, J., Miller, M. R., Edwards, J., Haidar, T., Batey, B., Vogt, K. N., Parry, N. G., Fraser, D. D., Merrit, N. (2016). Home safe home: Evaluation of a childhood home safety program. Journal of Trauma and Acute Care Surgery, 81(3): 533–540.

Sznajder, M., Leduc, S., Janvrin, M. P., Bonnin, M. H., Aegerter, P., Baudier, F., Chevallier, B. (2003). Home delivery of an injury prevention kit for children in four French cities: a controlled randomized trial. Injury Prevention, 9: 261–265.

133

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

MacKay, M., Vincenten, J. (2007). Child Safety Summary Report Card for 18 Countries

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Tervise Arengu Instituut (2016). Tervisestatistika ja terviseuuringute andmebaas.

Registreeritud esmahaigestumus.

Tsoumakas, K., Dousis, E., Mavridi, F., Gremou, A., Matziou, V. (2009). Parent’s adherence to children’s home-accident preventive measures. International Nursing Review, 56(3): 369–374.

Vigastuste ja vigastussurmade ennetamise poliitika koordineerimise rakkerühm.

(2014) Riigikantselei.

Vincenten, J. A., Sector, M. J., Rogmans, W., Bouter, L. (2005) Parents’ perceptions, attitudes and behaviours towards child safety: a study in 14 European countries.

International Journal of Injury Control and Safety Promotion, 12(3): 183–189.

Watson, M., Kendrick, D., Coupland, C., Futers D. (2007). Childhood injury prevention: The views of health visitors and nursery nurses working in deprived areas. International Journal of Health Promotion and Education, 45(1): 4–10.

134

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

MUUSIKATERAAPIA KASUTAMINE ENNEAEGSETE VASTSÜNDINUTE RAVI JA ARENGU TOETAMISEL The use of music therapy for premature infants’ well-being and developmental care Katrin Laurson, Reet Urban

Abstract The current research study „The use of music therapy for premature infants’ well-being and developmental care“ is a literature review. The aim of this study is to describe the use of music therapy for support of premature infant treatment and development in the Neonatal Intensive Care Unit (NICU). The selection of the sources was based on the criteria that they have been published from 2005 to 2016, relate to the tasks and goal of the thesis, are written in English or Estonian and the full text is available. There were 42 appropriate sources used in the thesis.

Every year 5-18% of babies are born prematurely and complications from preterm births are the main cause of death in under 5 year old children. Premature infants often need special care in the Neonatal Intensive Care Unit.

The surrounding environment is important for their health and development.

This study gives an overview of the use of music therapy in premature infants’ care and development support, the possibilities of use and the main effects on physiological and behavioural responses of premature infants.

The results of the study show that using the professional music therapist, music therapy is an effective non-pharmacological and inexpensive additional way for premature infants to influence their physiological and behavioural outcomes positively and provide higher quality nursing care.

135

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Keywords: music therapy, complementary and alternative medicine, premature infant care Sissejuhatus Maailmas sünnib 15 miljonit enneaegset last igal aastal ehk üks laps kümnest, mis on olenevalt riigist 5–18% sündinutest (World Health Organization 2015). Eestis sündis 2015. aastal 831 enneaegset last keskmise sünnikaaluga 2272,6 grammi (TAI 2016), mis on 5% elussünditest (Statistikaamet 2016). Alla 5-aastaste laste seas on enneaegsusega kaasnevad tüsistused levinuim surma põhjus (World Health Organization, 2015). Enneaegsed vastsündinud vajavad eluks vajalike elamistoimingute rahuldamiseks enamasti multiprofessionaalset intensiivset abi. Enneaegsed vastsündinud vajavad pidevalt mitmeid õendussekkumisi, et tagada hingamine, neuroloogiline areng, südametegevus ja vereringe, ainevahetus, termoneutraalne keskkond ja tüsistuste vältimine. Õed pööravad haiglakeskkonnas suurt tähelepanu oluliste elutähtsate funktsioonide tagamisele, kuid kirjanduses rõhutatakse, et peale selle on tähtis lapse arenguks sobiva psühhosotsiaalse keskkonna loomine, mille tulemusel paranevad elutähtsad näitajad ning väheneb rahutus (Läänelaid 2005).

Muusikat, kui kergesti kättesaadavat abivahendit, on aegade jooksul kasutatud patsientide enesetunde parandamiseks ning valu, ebameeldivate mõtete ja tunnete leevendamiseks (Kemper 2005). Ka Eestis on rohkem uuritud muusika mõju täiskasvanutele (Tisler 2004, Mitt 2007, Luik 2014, Laigna ja Mäetaga 2016), kuid tähtis oleks põhjalikumalt uurida kas ja kuidas mõjutab muusika enneaegse vastsündinu arengut, füüsilisi näitajaid ja üldist enesetunnet haiglakeskkonnas.

Dengi jt (2009) järgi kuulub muusikateraapia keha-meele tehnikate valdkonda ja on üks täiendavatest mittefarmakoloogilistest ja -kirurgilistest teraapiatest, mille efektiivsus on eelnevalt tõestatud ning mida kasutatakse koos seostatuna tavaraviga. Kliiniline muusikateraapia on professionaalne ja tõenduspõhine muusika kasutamine tervisliku seisundi 136

Artikkel põhineb uurimistööl, mille eesmärk oli kirjeldada muusikateraapia kasutamist enneaegsete vastsündinute terviseprobleemide leevendamiseks ja arengu toetamiseks. Eesmärgist tulenevalt püstitati järgnevad uurimisülesanded.

1. Kirjeldada muusikateraapia kasutamisviise enneaegsetel vastsündinutel.

2. Kirjeldada muusikateraapia mõju enneaegsete vastsündinute tervisele ja arengule.

Märksõnad: muusikateraapia, enneaegne vastsündinu, täiendav ja alternatiivmeditsiin, enneaegse vastsündinu hooldus.

Käesoleva artikli aluseks olev lõputöö on tõenduspõhise kirjanduse ülevaade. Lõputöös kasutati neljakümmend kaks aastatel 2005 – 2016 ilmunud allikat, neist kakskümmend kuus olid teadusartiklid, millest seitseteist olid empiiriliste uurimistööde raportid ja üheksa ülevaateartiklid. Peale selle on töös kasutatud teemakohaseid lõputöid ning organisatsioonide kodulehekülgi.

Tulemused ja arutelu Uuringutega on tõestatud, et muusikateraapia lühitoimeline positiivne mõju väljendub eelkõige enneaegsete vastsündinute eluliste näitajate paranemises. Täheldatud on hingamis- ja pulsisageduse langust ning hapnikusaturatsiooni tõusu nii teraapiaseansside ajal kui ka teraapiale järgneval perioodil (Gibson jt 2006, Keith jt 2009, Standley jt 2010).

Peale selle on leitud, et muusikateraapia mõjul väheneb vastsündinud reaktsioon valule ja paraneb une kvaliteet (Keith jt 2009, Standley jt 137

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

mõjutamiseks. Kliiniliseks muusikateraapiaks saab nimetada ainult tegevusi, mida teostavad kvalifitseeritud muusikaterapeudid. Muusikateraapia on planeeritud ja täpselt määratletud kas füsioloogiliste, psühholoogiliste, sotsiaalsete või käitumuslike eesmärkidega teraapiavorm (Ameerika Muusikateraapia Ühing 2014).

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

2010). Muusikateraapia on kõige efektiivsem kohe pärast enneaegse sündi muutudes vähemefektiivsemaks vastsündinu seisundi paranedes (Standley 2012a).

Muusikateraapia pikaajalisemat mõju seostatakse enneaegse vastsündinu imemisoskuse kiirema arenemisega ja selle tulemusena kiirema haiglast koju saamisega (Standley jt 2012b, Chorna jt 2014). J. Standley töötas välja meetodi (Pacifier-Activated Lullaby - PAL), mis põhineb imemisrefleksi tugevuse ja muusika seostamisel. Meetod seisneb selles, et kui vastsündinu imeb lutti piisava tugevusega, siis hakkab talle kõlaristest vaikselt mängima muusikaterapeudi poolt valitud, enamasti ema poolt linti lauldud hällilaul. Standley jt (2010) uurimus, mis viidi läbi 32. rasedusnädalal sündinud enneaegsete vastsündinutega (n=68), tõendas muusika kuulamise positiivset seost imemisrefleksi arenenemise kiirusega. Chorna jt (2014) jõudsid sama tulemuseni Ameerika Ühendriikides 94 enneaegse vastsündinuga PAL metoodikat rakendades. Yildiz jt (2011) uuris enneaegseid vastsündinuid (n=90), keda toideti ninaneelusondi kaudu. Vastsündinud jaotati kolme gruppi. Esimesele grupile anti iga päev kolmel sondiga toitmise korral lutt, teisel grupil käivitati toitmise ajaks muusika ning kontrollgrupi puhul ei kasutatud toitmise ajal ühtegi lisavahendit. Meetodeid rakendati kuni enneaegsete vastsündinute täielikult suukaudsele toitmisele üleminekuni. Selgus, et kõige kiiremini läksid suukaudsele toitmisele üle lutti kasutavad vastsündinud, neile järgnesid muusikateraapiat saavad vastsündinud.

Muusikateraapiat kasutatakse ka enneaegsete vastsündinute valureaktsiooni vähendamiseks. Uuringute tulemused on näidanud, et kui valuliku protseduuriga, nagu näiteks vereproovi võtmine, kaasneb muusikateraapia, siis vähenevad valuga kaasnevad näitajad nagu pulsi tõus, hapnikusaturatsiooni langus, valuga seonduvad näoilmed ja nutuhoogude kestvus ning sagedus (Whipple 2008, Tramo jt 2011, Cavaiuolo jt 2015, Shabani jt 2016). Ka Pölkki jt (2012) uuringus, kus küsitleti enneaegsete vastsündinute vanemate ja nendega tegelevate tervishoiutöötajate (n=508) 138

Muusikateraapiat rakendatakse erineva kestvuse ja tugevusega. Soovituslikult võiksid muusikateraapias kasutatavad helid meenutada emaüsas olevaid helisid, et kompenseerida ema keha häälte ja südamelöökide kõla puudumine (McMahon jt 2012). Erinevates uuringutes kasutatud muusikateraapia sessioonide kestvus on varieerunud 10-st kuni 25 minutini ja sessioonidel kasutatav muusika helitugevus on jäänud vahemikku 55–65 dB, mida peetakse kõige efektiivsemaks ja sobilikumaks (Arnon jt 2006, Standley jt 2010, Yildiz jt 2011, Loewy jt 2013, Jabraeili jt 2016).

Vastsündinute intensiivraviosakonnas on väga tähtis, et müratase oleks võimalikult madal ning seetõttu võib tekkida vastuolu muusika kasutamise tugevusega. Ameerika Pediaatrite Akadeemia poolt on soovitatud, et intensiivraviosakonnas ei ületaks helid 45 dB, samas muusikateraapiat kasutatakse vahemikus 55–65 dB. Muusika kasutamist kõrgemal helitugevusel põhjendatakse muusikateraapia teaduslikult tõestatud positiivsete terapeutiliste mõjuga. Kentucky Lastehaigla vastsündinute intensiivraviosakonnas läbi viidud uuringust selgus, et osakonna üldisest keskkonnast ja õendustegevusest tulenev müra tugevus oli muusika kasutamise ajal tunduvalt madalam, kui ajal, mil muusika ei kõlanud. Seega on muusika kasutamine abistav vahend õendusprotseduuridest ja haiglakeskkonna helidest tuleneva müra summutamiseks (Timmons 2015).

Teraapiateks kasutatakse erinevaid muusika esitamise viise ja tüüpe.

Muusikat võib esitada salvestatud muusikana kuvöösi paigaldatud kõlaritest (Yildiz jt 2011 või elava muusikana vastsündinu kõrval laulva või instrumente mängiva muusikaterapeudi või lapsevanema poolt (Arnon jt 2006, Keith jt 2009, Standley jt 2012b, Loewy jt 2013) ning kasutades PAL-meetodit (Standley jt 2010). Kõige enam kasutatakse enneaegsete vastsündinute teraapias hällilaule, mis on lapse ema poolt lauldud. Samuti kasutatakse erinevate muusikainstrumentidega salvestatud muusikat.

139

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

arvamust ilmnes, et nad peavad muusikateraapiat kasulikuks vastsündinu turvatunde suurendamisel, stressi vähendamisel, vastsündinu nutuhoogude lühendamisel ja leevendamisel.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Klassikutest on valimatult eelistatud Brahms’i hällilaul ja Mozarti muusika. Võrreldes elava ja salvestatud muusika mõju, on leitud, et elava muusika kasutamisel on positiivsem mõju, kui salvestatud muusika kasutamisel (Arnon jt 2006, Keith jt 2009, Standley jt 2012a, Loewy jt 2013). On järeldatud ka, et kui muusikateraapiaks kasutatav muusika on vastsündinu emakeeles, siis aitab see kaasa ka lapse tulevasele keelearengule (Standley 2010) .

Muusikateraapiat võib teostada ainult kvalifitseeritud muusikaterapeut, kes on saanud lisaks tavapärasele muusikaterapeudi koolitusele ka lisakoolituse enneaegsete vastsündinute teraapiaks. Valesti valitud ja ebasobiv muusika võib mõjuda enneaegsele vastsündinule liigse stimulatsioonina ja häirivalt, samas kui asjatundlik ja professionaalne muusika kasutamine on efektiivne vastsündinu füsioloogilise ja neuroloogilise arengu toetamisel (Stouffer jt 2007, Mahon jt 2011). Enneaegsete vastsündinute närvisüsteem on veel täielikult välja arenemata ja nad on väga nõrgad ning haavatavad, seetõttu on tähtis hoolikalt jälgida, et liigse stimuleerimisega ei kahjustataks nende ebaküpset närvisüsteemi, mis võib viia ajurakkude arengu kahjustamiseni (Standley, 2014). On võimalik, et mõned muusikaliigid ning instrumendid võivad enneaegsele vastsündinule mõjuda ülestimuleerivalt. Seetõttu on vajalik teada, milline muusikatugevus, -rütm, instrument ja heli on enneaegse jaoks kõige efektiivsem ning millist tüüpi muusika sobivam (Peczeniuk-Hoffman 2012). Muusikateraapiat läbi viiv terapeut peab oskama märgata liigse stimulatsiooni märke. Ülestimulatsiooni väljendab vastsündinu näiteks luksumisega, grimassidega, silmade kinnisurumisega või ärapööramisega, sõrmede sirutamisega, keele välja ajamisega või erinevate liigutustega.

Selliste sümptomite ilmnemisel tuleb koheselt igasugune stimulatsioon lõpetada ja kui laps on rahunenud, võib väga ettevaatlikult muusikateraapiaga jätkata ning teha seda järk järgult, samal ajal last tähelepanelikult jälgides (Standley, 2014). Muusikaterapeudi ja intensiivraviõe koostööl on võtmetähtsus, et saavutada teraapiast maksimaalne tulemus väikest

140

Järeldused 1. Enneaegsete vastsündinute ravi ja arengu toetamiseks kasutatakse passiivset muusikateraapia tehnikat, mille puhul esitatakse muusikat kas otse lauldes või instrumentidel mängides või salvestatud kujul kõlaritest. Muusikana esitatakse nii lapse ema lauldud hällilaule, kui ka erinevate heliloojate muusikat helitugevusega 55–65 dB ning teraapia pikkus varieerub 10–30 minutini. Teraapia kasutamisel on tähtis õe ja kvalifitseeritud muusikaterapeudi interdistsiplinaarne koostöö, et saavutada maksimaalne efektiivsus ning mitte tekitada enneaegsele vastsündinule ülestimulatsiooni ning stressi.

2. Muusikateraapia lühiajaline positiivne mõju väljendub hapnikusaturatsiooni tõusus, pulsi languses, hingamissageduse languses, valureaktsiooni vähenemises, nutuhoogude lühenemises ning unekvaliteedi paranemises. Pikaajaliselt on muusikateraapia mõjutanud enneaegse vastsündinu imemisoskuse ja suukaudse toitumise arengut. Muusikateraapia vähendab ka enneaegse vastsündinu vanemate stressi ja ärevust.

Allikaloend Ameerika Muusikateraapia Ühing. (2014). What Music Therapy Is and Is Not. Arnon, S., Shapsa, A., Forman, L., Regev, R., Bauer, S., Litmanovits, I., Dolfin, T. (2006).

Live Music Is Beneficial to Preterm Infants in the Neonatal Intensive Care Unit Environment. Birth, 33(2): 131–6.

Cavaiuolo, C., Casani, A., Manso, G. G., Orfeo, L. (2015). Effect of Mozart music on heel prick pain in preterm infants: a pilot randomized controlled trial. Journal of Pediatric and Neonatal Individualized Medicine, 4(1).

Chorna, O. D.,Slaughter, J. C., Wang, L., Stark, A. R., Maitre, N. L. (2014). A pacifieractivated music player with mother’s voice improves oral feeding in preterm infants.

Pediatrics, 133: 462–468.

141

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

patsienti mitte kahjustades. Valesti ja teadmatult valitud helide ja muusikaga võib positiivne efekt jääda saavutamata.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Deng, G. E., Frenkel, M., Cohen, L., Cassileth, B. R., Abrams, D. I., Capodice, J. L., Courneya, K. S., Dryden, T., Hanser, S., Kumar, N., Labriola, D., Wardell, D. W., Sagar, S. (2009). Evidence-Based Clinical Practice Guidelines for Integrative Oncology: Complementary Therapies and Botanicals. Journal of the Society for Integrative Oncology, 7(3): 85–120.

Eesti Muusikateraapia Ühing. (2016). Muusikateraapia.

Gibson, A., Carney, S., Wales, J. K. H. (2006). Growth and the Premature Baby. Horm Res, 65(3): 75–81.

Jabraeili, M., Sabet, T., MustafaGharebaghi, M., Asghari, J., Arshadi, M. (2016). The Effect of Recorded Mum’s Lullaby and Brahm’s Lullaby on Oxygen Saturation in Preterm Infants: a Randomized Double-Blind Clinical Trial. Journal of Caring Sciences, 5(1): 85–94.

Keith D. R., Russell, K., Weaver, B. S. (2009). The Effects of Music Listening on Inconsolable Crying in Premature Infants.Journalof Music Therapy, 46(3): 191–203.

Kemper, K. J., Danhauer, S. C. (2005). Music as therapy. Southern Medical Journal, 98: 3.

Laigna, L., Mäetaga, M. (2016). Muusikateraapia kasutamine täiskasvanud vähihaigete patsientide toetusravis. Tartu Tervishoiu Kõrgkool, õe õppekava. Tartu. Diplomitöö.

Loewy, J., Stewart, K., Dassler, A. M., Telsey, A., Homel, P. (2013). The Effects of Music Therapy on Vital Signs, Feeding, and Sleep in Premature Infants. Pediatrics.131(5): 902–18.

Luik, M. (2013). Music therapy in prison. Group music therapy program: developing emotional skills. Hochschule für Musik und Theater Hamburg. Hamburg. Doctoral Thesis.

Läänelaid, S. (2005). Väga väikese sünnikaaluga enneaegsete vastsündinute õendusprobleemide ja õendusabinõude dokumenteerimine SA TÜ Kliinikumi Lasteintensiivravi osakonnas. Magistritöö õendusteaduses.

Mahon E. M., Mahon, S. M., (2011). Music Therapy. A Valuable Adjunct in the Oncology Setting. Clinical Journal of Oncology Nursing, 14(4): 353–356.

McMahon, E., Wintermark, P., Lahav, A. (2012). Auditory brain development in premature infants: the importance of early experience. Ann. N.Y. Acad. Sci. 1252: 17–24.

Mitt, A. (2007). Emotsionaalset toimetulekut parandavad alternatiivravi võimalused kroonilise valu ravis. Tartu Tervishoiu Kõrgkool, õe õppekava. Tartu. Diplomitöö.

142

niques in Current Practice and a Survey ofExperience and Designation Implications.

Western Michigan University. Michigan. Master’s Thesis.

Pölkki, T., Korhonen, A. , Laukkala, H. (2012). Nurses’ Expectations of Using Music for Premature Infants in Neonatal Intensive Care Unit. Journal of Pediatric Nursing, 27: 29–37.

Standley, J. M., Cassidy, J., Grant, R., Cevasco, A., Szuch, C., Nguyen, J., Walworth, D., Procelli, D., Jarred, J., Adams, K. (2010). The Effect of Music Reinforcement for NonNutritive Sucking on Nipple Feeding Of Premature Infants. Pediatric Nursing, 36(3).

Standley, J. M. (2012a). Music Therapy Research in the NICU: An Updated MetaAnalysis Neonatal Network, 5(6): 311–316.

Standley, J. M. (2012b). A discussion of evidence-based music therapy to facilitate feeding skills of premature infants: The power of contingent music. The Arts in Psychotherapy, 39: 379-382.

Standley, J. M. (2014). Premature Infants: Perspectives on NICU-MT Practice. Voices: A World Forum for Music Therapy, 14(2): 1504–1611.

Statistikaamet (2016). Elussündide arv.

Stouffer J. W., Shirk, B. J., Polomano, R. C. (2007). Practice Guidelines for Music Interventions with Hospitalized Pediatric Patients. Journal of Pediatric Nursing, 22(6).

Shabani, F., Nayeri, N. D., Karimi, R., Zarei, K., Chehraz, M. (2016) Effects of music therapy on pain responses induced by blood sampling in premature infants: A randomized cross-over trial. Iranian Journal of Nursing and Midwifery Research, 21: 391–396.

TAI (2016). SR30: Sünnikaal ja sündide arv raseduskestuse või elulisuse ja maakonna järgi.

Timmons, S. L. (2015). The effects of music therapy and its impact on sound levels in the neonatal intensive care unit. College of Fine Arts at the University of Kentucky.

Kentucky. Master’s Thesis.

Tisler, K. (2004). Muusikateraapia toime SA TÜK Psühhiaatrikliiniku psühhiaatria osakonna patsientidele. Tartu Tervishoiu Kõrgkool, õe õppekava. Tartu. Diplomitöö.

Tramo, M. J., Lense, M., Ness, C. V., Kagan, J., Settle, M. D., Croinin, J. H. (2011).

Effects of Music on Physiological and Behavioral Indices of Acute Pain and Stress

143

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Peczeniuk-Hoffman, S. A. (2012). Music Therapy in the NICU: Interventions and Tech-

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

in Premature Infants: Clinical Trial and Literature Review. Music and Medicine, 3(2): 72–83.

Whipple, J. (2008). The effect of music-reinforced nonnutritive sucking on state of preterm, low birthweight infants experiencing heelstick. Journal of Music Therapy.

World Health Organization. (2015). Preterm birth.

Yildiz, A., Duygu, A. (2011). The effects of giving pacifiers to premature infants and making them listen to lullabies on their transition period for total oral feeding and sucking success. Journal of Clinical Nursing, 21: 644–656.

144

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

EMADE ARUSAAMAD IMETAMISEST JA RINNAGA TOITMIST MÕJUTAVATEST TEGURITEST Mothers’ understanding of breastfeeding and of the factors influencing breastfeeding Elisabeth Aas, Marge Mahla

Abstract The World Health Organisation recommends exclusive breastfeeding for the first six months of the infant’s life because it has been proven to have many beneficial effects on the health of mothers and infants. Breastfeeding rates and duration should be higher because only few mothers are not able to breastfeed their infant. Based on previous research it has become evident that different interventions can increase the rates and duration of breastfeeding. For that it is important to know the factors influencing breastfeeding and mothers’ understanding of breastfeeding. A number of countries have studied the factors influencing breastfeeding and mothers’ understanding of breastfeeding that can be different in different countries. Therefore, it is important to study the topic also in Estonia.

The aim of this study is to describe mothers’ understanding of breastfeeding and of the factors influencing breastfeeding, and to explain their influence on the initiation and duration of breastfeeding. This is a quantitative empirical research study. The data was collected through an online questionnaire which was based on Leena Hannula’s questionnaire for mothers. 79 mothers who had children under five and were involved in the patient lists of family medicine practices of Paide Arst OÜ and Perearst Ruth Ladva OÜ answered the questionnaire.

145

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

It was found that mothers’ understanding of breastfeeding is primarily positive.

Mothers with a more positive attitude towards breastfeeding tend to breastfeed longer. Mothers’ understanding of breastfeeding has the most positive effect on the duration of breastfeeding, on the view that breastfeeding improves the child’s immune system and that breast milk is a better food for the infant compared to formula feeding. Factors that influence the breastfeeding duration the most involve mother’s age, online search of information on breastfeeding and reading booklets published by specialists during pregnancy, infant health and mother’s self-confidence with her infant.

In the future this topic should be studied so that it could be generalised to whole Estonia.

Keywords: breastfeeding, mothers’ understanding, factors.

Sissejuhatus Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) soovitab imikuid esimese kuue elukuu jooksul toita ainult rinnapiimaga (WHO 2015), sest rinnapiimaga toitmisel on tõestatud mitmeid ema ja lapse tervisele kasulikke mõjusid võrreldes piimaseguga toitmisega. Eestis toideti 2014. aastal 1-aastaseks saanud lastest rinnapiimaga esimesel elunädalal 88,7%, esimesel elukuul 79,4%, kolmandal elukuul 65,8% ja kuuendal elukuul 34,9% lastest (TAI 2015). Rinnapiimaga toitmise osakaal ja kestus võiksid olla suuremad, sest vaid vähesed emad ei ole võimelised oma last imetama.

Varasemate uurimistööde tulemuste põhjal saab väita, et erinevate sekkumistega on võimalik imetamise osakaalu suurendada ja kestust pikendada.

Selleks on tähtis teada imetamise mõjutegureid ja emade arusaamu rinnaga toitmisest. Rinnaga toitmist mõjutavate tegurite teadmine annab teave sellest, millised on emade imetamisega seotud valikute puhul tähtsad mõjutegurid ja millistele riskirühmadele tuleb enim tähelepanu pöörata.

Emade arusaamade teadmine aitab välja selgitada levinud väärarusaamu ning levitada asjakohast teavet.

146

Käesoleva uurimistöö eesmärk on kirjeldada emade arusaamu imetamisest ja rinnaga toitmist mõjutavatest teguritest ning selgitada nende mõju imetamise alustamisele ja kestusele.

Uurimistöö eesmärgist lähtuvalt püstitati uurimisküsimused.

1. Millised on emade arusaamad imetamisest?

2. Millised on imetamist enim mõjutavad tegurid?

3. Mil määral mõjutavad emade arusaamad ning imetamist mõjutavad tegurid imetamise alustamist ja kestust?

Võtmesõnad on imetamine, rinnaga toitmine, emade arusaamad, mõjutegurid.

Metoodika Empiiriline kvantitatiivne uurimus korraldati märts-juuni 2016. Uurimistööks saadi TÜ inimuuringute eetika komiteelt luba number 256T-24.

Valimisse arvati Paide Arst OÜ ning OÜ Perearst Ruth Ladva perearstikeskuste nimistus olevate kuni 5-aastate laste emad, kes mõistsid eesti keelt, kes oskasid ja kellel oli võimalus asutada arvutit ning olid nõus uurimistöös osalema. Töös kasutati mugavusvalimit ja tulemused kirjeldavad läbilõiget kahe perearstikeskuse näitel. Uurimistöösse kaasati emad, kelle e-posti aadressid olid kättesaadavad perearstikeskustes (OÜ Paide Arst ja OÜ Perearst Ruth Ladva). Emadega, kelle e-posti aadressid ei olnud perearstikeskuste patsientide kontaktandmetes kättesaadavad, võeti ühendust telefoni teel, küsiti nõusolekut ning e-posti aadressi.

Andmete kogumiseks kasutati Leena Hannula välja töötatud mõõdiku „Soome emade, isade ja tervishoiutöötajate imetamisega seotud arusaamad“ 147

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Mitmetes riikides on uuritud rinnaga toitmist mõjutavaid tegureid ja emade imetamisega seotud arusaamu, mis võivad riigiti erineda lähtudes emade kultuurilisest või sotsiaal-majanduslikust taustast. Seepärast on tähtis uurida antud teemat Eestis.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

emade küsitlemiseks mõeldud osa (Hannula 2003). Uuringus osalenud emad vastasid kohandatud küsimustikule Connect.ee küsitluskeskkonnas.

Küsimustikule vastamine oli vabatahtlik ning vastused anonüümsed.

Andmete esmaseks töötlemiseks kasutati andmetöötlusprogrammi MS Excel. Töös kasutati kirjeldavat statistikat, seoseid erinevate tunnuste vahel testiti SPSS-i andmeanalüüsipaketiga. Seoste suuna ja tugevuse leidmiseks kasutati Spearmani korrelatsioonikordajat ning seose statistilise olulisuse ehk üldistusvõime määramiseks kasutati p-väärtust.

Tulemused Kahes perearstikeskuses oli kokku 164 valimi kriteeriumitele vastavat ema. Saadi 131 e-posti aadressi, millele saadeti küsimustiku link. 79 ema täitis küsimustiku, seega vastanute protsent oli 60,3% küsimustiku saajatest ning 48,17% kogu valimist. Kõik 79 ankeeti olid täidetud korrektselt.

Vastajate keskmine vanus oli 30,9 aastat. Küsimustikule vastanutest olid lapse vanuse ära märkinud 69 ema, mille põhjal oli laste keskmine vanus 24,7 kuud. Enamik (59,5%, n = 47) emadest olid kõrgharidusega. 92,4% (n = 73) vastajatest olid abielus või vabaabielus. 98,7% (n = 78) hindasid oma majanduslikku olukorda vähemalt keskmiseks. Üle poole 60,8% (n = 48) vastanutest olid esmasünnitajad.

Kõik uuringus osalenud emad alustasid rinnaga toitmist sünnituse järel ning 21,5% (n = 17) toitis veel last rinnaga. Enamik vastajatest olid imetamise lõpetanud või olid imetanud oma last 12–18 kuu vanuseni (21,5%, n = 17). Vähemalt kuuenda elukuuni imetas 79,7% (n = 63) vastanutest.

Joonis 1 annab ülevaate osalejate rinnaga toitmise kestusest.

148

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID Joonis 1. Imetamise kestus

Üle poole uuritavatest 58,2% (n = 46) ei osalenud raseduse ajal perekooli imetamise loengus või vestlusringis. Enamik vastajatest (74,7%, n = 59) said raseduse ajal naistenõuandlast enda hinnangul piisavalt teadmisi või juhiseid imetamiseks. Enim räägitud teemad olid naiste hinnangul imetamise kasulikkus lapsele ning nahk naha kontakt sünnitustoas. Raseduse ajal emade enim kasutatavad teabeallikad imetamisega seotud teemadel teadmiste otsimisel olid internet ning teised emad. Vähim kasutati teabeallikatena raamatuid.

Ligi kolmveerand osalejatest 73,4% (n = 58) koges normaalset vaginaalset sünnitust, 19% (n = 15) tehti keisrilõige ning 7,6% (n = 6) oli tegemist assisteeritud vaginaalse sünnitusega. Alla poole vastanutest 31,6% (n = 25) tajus oma sünnitust küllaltki raskena, küllaltki kergeks hindasid oma sünnitust 13,9% (n = 11). Sünnitusel enim kasutatud valutustamise meetodina nimetati hingamistehnikaid ning naerugaasi manustamist, mida kasutati vastavalt 46,8% (n = 37) ja 34,2% (n = 27) juhtudest.

149

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

91,1% (n = 72) vastanutest sündis ajaline laps ning 83,5% (n = 66) vastsündinutest olid terved ja heas seisundis. Valdav enamik 86,1% (n = 68) vastanud emadest kinnitas, et kohe pärast sünnitust toimus nahk naha kontakt. 41,8% (n = 33) vastanutel kestis nahk naha kontakt kuni 30 minutit järjest, 12,7% (n = 10) vastanutest märkis nahk naha kontakti kestuseks kuni kaks tundi. Üle poole 69,6% (n = 55) emadest imetas oma vastsündinut esimest korda esimese elutunni jooksul. Vastanud emadest 62 (78,5%) kinnitas, et imetamine õnnestus esimesel proovimisel. 81% (n = 64) emadest hindas esimest imetamiskogemust peamiselt positiivseks. Peaaegu kõik vastanutest 97,5% (n = 77) nõustusid väitega „mu partner / lapse isa suhtub imetamisse positiivselt“. Oma vastsündinuga tundsid end enesekindlalt 93,7% (n = 74) vastajatest.

Küsimustikus välja toodud kümnest imetamisega seotud probleemist kogesid emad enim tunnet, et piima eritub liiga vähe (58,2%, n = 46), probleeme lapse imemisvõttega (48,1%, n = 38) ning piima liiga kiiret voolamist nii, et lapsel on raske neelata (45,6%, n = 36).

26% (n = 20) emadest olid väitega „olen saanud tervishoiutöötajatelt piisavalt moraalset tuge ja julgustamist imetamiseks, kui mul on raskusi olnud“ täiesti nõus, 39% (n = 30) olid pigem nõus. 91,1% (n = 72) vastanutest hindab tervishoiutöötajatelt saadavat moraalset tuge ja julgustamist rinnaga toitmisel raskuste esinemisel tähtsaks.

Emade arusaamad 20 rinnaga toitmisega seotud väite näol lubavad järeldada, et imetamise suhtes positiivsemalt meelestatud emade rinnaga toitmise kestus on pikem, kuid puudus statistiline olulisus (p = 0,400).

Eraldi vaadeldi ka iga väite vastuste seost imetamise kestusega. Statistiliselt oluline seos imetamise kestusega leiti väitega „rinnaga toitmine parandab lapse vastupanuvõimet haigustele“ (ρ = 0,239, p = 0,034). Lisaks ilmnes statistiliselt oluline seos imetamise kestuse ja väitega „rinnapiim 150

Tulemustest selgus, et emade imetamisega seotud arusaamasid mõjutasid positiivselt peamiselt pere parem majanduslik olukord (ρ = 0,359; p = 0,001), raseduse ajal imetamisest teiste emadega vestlemine (ρ = 0,269, p = 0,024), sünnituskogemuse raskemaks hindamine (ρ = 0,235; p = 0,037), pikem nahk naha kontakti kestus (ρ = 0,244; p = 0,049), varane esmane imetamine (ρ = 0,224; p = 0,047), positiivsem hinnang esimesele imetamiskogemusele (ρ = 0,335; p = 0,003) ning oma psüühilisele tervisele (ρ = 0,242, p = 0,032).

Andmeanalüüsis ilmnesid lisaks mitmed emade rinnaga toitmise hoiakutega positiivses seoses olevad tegurid, kuid seosed ei ole statistiliselt olulised. Emade hoiakuid mõjutavad positiivselt ema enesekindlus beebiga, kõrgem haridus, kooselus olemine, eelmise lapse pikem imetamise kestus ning positiivsem hinnang eelmisele imetamiskogemusele, perekooli 151

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

on lapsele parem toit kui kunstlikud piimasegud“ nõustumise vahel (ρ = 0,326, p = 0,003). Tulemusele tuginedes saab öelda, et emad, kes antud väidetega nõustusid, imetasid tõenäolisemalt kauem võrreldes emadega, kes antud väitega ei nõustunud või ei osanud seisukohta võtta. Seega pikendab imetamise kestust ema usk rinnapiima kasulikkusesse ning selle eelistesse võrreldes piimaseguga. Imetamise kestust mõjutavad positiivselt enim ema kõrgem vanus (ρ = 0,471; p = 0,000), raseduse ajal internetist teabe otsimine (ρ = 0,275, p = 0,018) ning nõuandlast saadud brošüüride lugemine (ρ = 0,257, p = 0,026), vastsündinu parem terviseseisund (ρ = 0,321, p = 0,004) ja ema suurem enesekindlus toimetulekuks beebiga (ρ = 0,264, p = 0,019). Rinnaga toitmise kestust pikendavad veel ema abielus või suhtes olemine, negatiivsem hinnang pere majanduslikule olukorrale, korduvsünnitajaks olemine, raseduse ajal imetamise kohta teabe otsimine, oma sünnituse kergemaks hindamine, vaginaalselt sünnitamine, partneri positiivsem suhtumine imetamisse, ema positiivsem hinnang oma sünnitusjärgsele füüsilisele tervisele ning ema rahulolu oma rindadega. Nimetatud teguritel leiti küll imetamise kestust pikendav mõju, kuid ilmnenud seosed ei ole statistiliselt olulised.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

loengutes osalemine, nõuandlas imetamisest rääkimine, raseduse ajal rinnaga toitmise teemalise teabe otsimine, vaginaalse sünnituse kogemine, partneri positiivsem suhtumine imetamisse, ema rahulolu oma rindadega ning ise imikuna emapiima saanuna.

Tähtsa seosena selgus, et esimese imetamise hilisem algus oli seotud esmase imetamise õnnestumisega. Mida varasem oli esimese imetamise aeg, seda suurem oli selle õnnestumise tõenäosus (ρ = 0,291; p = 0,009).

Esimese imetamise hilinemine oli seotud ka negatiivsema hinnanguga esimesele imetamiskogemusele (ρ = 0,32; p = 0,04).

Arutelu Uurimistöö tulemused ühtisid üldjoontes varasemate uurimistööde tulemustega, kuid suures osas olid leitud tulemused statistiliselt mitteolulised.

Vastanute imetamisega seotud hoiakud olid peamiselt positiivsed. Selgus, et mida positiivsemad on emade imetamisega seotud arusaamad, seda pikem on imetamise kestus. Sarnaseid tulemusi said oma uurimistöödes ka Brown jt (2011) ning Cox jt (2015). Emade imetamisega seotud arusaamadest mõjutavad imetamise kestust positiivselt enim arvamus, et rinnaga toitmine parandab lapse vastupanuvõimet haigustele ning rinnapiim on lapsele parem toit võrreldes piimaseguga. Sattari jt (2013) ning Kronborg jt (2014) leidsid, et kasu lapse tervisele on üks peamisi põhjuseid, miks emad otsustavad rinnaga toitmise kasuks. Kronborg jt (2014) leidsid ka, et uskumine imetamise kasulikkusesse mõjutab emasid imetamisega jätkama probleemide esinemisel. Tervishoiutöötajatel on siinkohal tähtis osa teadlikkuse parandamisel rinnaga toitmise kasulikest mõjudest. Seda kinnitavad ka Oosterhofi jt (2014) uurimistulemused, et teave imetamise kasulikkusest muudab emade suhtumist imetamisse positiivsemaks.

Enim lahknesid emade arvamused väite „imetamine rikub rindu” osas, kolmandik emasid nõustus, kolmandik ei nõustunud ning kolmandik ei osanud seisukohta võtta. Veel ei osatud seisukohta võtta või nõustuti 152

Vähem positiivseid vastuseid andsid emad ka ühiskondlike normide tajumisega seotud küsimustele. Võrreldes teiste väidetega nõustuti vähem väidetega „imetamine avalikus kohas on vastuvõetav“, „mehed hindavad imetavaid emasid“ ja „Eestis hinnatakse imetavaid emasid“. Nõustusid veidi üle poole vastanutest. See võib viidata Eesti ühiskondlike normide kujundamise vajalikkusele. Tihti suhtutakse rindadesse kui ainult seksuaalobjektidesse, unustades ära nende peamise funktsiooni. Ühiskond peaks rinnaga toitmist aktsepteerima normina.

Leiti, et emade vanuse kasvades pikenes imetamise kestus, sarnaseid tulemusi on leitud ka eelnevates uurimistöödes. Bahgurst jt (2007) leidsid, et kõige kauem imetavad emad vanuses 35-44 aastat ning Leahy-Warren jt (2014) leidsid oma töös, et üle 30-aastased emad imetavad suurema tõenäosusega nii kaua, kui planeeritud. Tõenäoliselt võib see olla tingitud sellest, et vanuse kasvades on emadel rohkem kogemusi ja teadmisi.

Raseduse ajal internetist teabe otsimine pikendas imetamise kestust ning internet oli emade enim kasutatud teabeallikas. See tähendab, et emadele suunatud veebisaitide sisu on tähtis mõjutaja. Kuna imetamise kestust pikendas ka nõuandlast saadud brošüüride lugemine, siis on nõuandlas teaduspõhise teabega brošüüride jagamine põhjendatud. Emade hoiakuid muutis positiivsemaks teiste emadega raseduse ajal imetamisest vestlemine ning see oli populaarsuselt teine kasutatud teabeallikas. Siinkohal võiks olla põhjendatud raseduse ajal emade vestlusringi korraldamine.

Kronborg jt (2014) on leidnud, et üks peamisi põhjuseid imetamise katkestamiseks on ilmnenud probleemid lapse tervisega. Käesolevas töös leiti samuti, et üks peamisi imetamise kestust mõjutavaid tegureid on vastsündinu tervislik seisund. Vastsündinul esinevate terviseprobleemidega 153

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

vähem väitega, et imetamine aitab emal pärast sünnitust normaalkaalu saavutada. Lisaks teati vähem, et öösel imetamine suurendab piima eritumist. Need on mõningad teemad, millele tuleks emadega imetamisest rääkides rohkem tähelepanu pöörata.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

võivad kaasneda raskused imetamisel. Järelikult vajavad emad, kelle vastsündinul esinevad terviseprobleemid sünnituse järel erilist tähelepanu ja tuge. Neile peaks vajaduse korral pakkuma alternatiivseid võimalusi vastsündinule rinnapiima pakkumiseks ja laktatsiooni soodustamiseks.

Emad, kes tunnevad ennast oma vastsündinuga ebakindlalt, katkestavad tõenäolisemalt imetamise varem. Mõningad emad kardavad iseseisvalt oma vastsündinuga tegeleda ja vajavad julgustamist peamiselt kogemuste puudumise tõttu. Neile emadele on vaja meelde tuletada, et vastsündinut on vaja tihti rinnaga toita ning edusammude korral kinnitada, et tehtu on õige.

Selgus, et nahk naha kontaktil ja esimesel imetamisel on suur mõju ema rinnaga toitmisega seotud hoiakutele. 41,8% emadest vastas, et nahk naha kontakt toimus järjest kuni 30 minutit, seega enamikul juhtudel katkestati nahk naha kontakt tõenäoliselt muude protseduuride tegemiseks. Kohe sünnituse järel on ema oma hormonaalse staatuse tõttu vastuvõtlikum ning teadaolevalt soodustab nahk naha kontakt ema ja lapse kiindumussuhte loomist. Positiivse esimese imetamiskogemusega saab luua hea aluse edaspidisele imetamisele.

Mitmed uurimistöös leitud seosed ühtisid kirjanduses leituga, kuid ilmnenud seosed olid statistiliselt mitteolulised. Näiteks leiti, et partneri positiivsem suhtumine rinnaga toitmisesse pikendab imetamise kestust, sarnastele tulemustele jõudsid ka Leahy-Warren jt (2014) ning Cox jt (2015). Selleks, et partneri rinnaga toitmisega seotud hoiakuid positiivsemaks muuta, võiks partner olla kaasatud perekooli imetamisega seotud loengutesse. Näiteks võiks ämmaemand nõuandlas rõhutada, et imetamisega seotud loengud ei ole mõeldud ainult emadele. Perekooli loengute puudumisel võib ka ise rääkida partneri juuresolekul imetamise tähtsusest ja füsioloogiast. Analoogselt käesoleva tööga leidsid Brown ja Jordan (2012) oma töös, et keisrilõike teel sünnitamine lühendab imetamise kestust.

154

Järeldused Antud töö põhjal on emade arusaamad imetamisest peamiselt positiivsed, kuid esines erandeid. Imetamise kestust mõjutavad enim ema vanus, raseduse ajal internetist teabe otsimine ning nõuandlast saadud brošüüride lugemine, vastsündinu terviseseisund ning ema enesekindlus beebiga.

Mida positiivsemad on ema hoiakud seoses imetamisega, seda pikem on imetamise kestus, kuid antud töös ilmnenud seos ei olnud statistiliselt oluline. Emade imetamisega seotud arusaamadest mõjutavad imetamise kestust positiivselt enim arvamus, et rinnaga toitmine parandab lapse 155

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Uurimistöös ilmnes mitmeid piiranguid. Uurimistöös ei saanud analüüsida tegureid, mis mõjutavad imetamisega alustamist, sest kõik vastajatest alustasid imetamisega. Töös ei ole eraldatud ainult rinnapiimaga toitmist ja samal ajal piimasegu või lisatoidu juurde andmist. Tulemusi ei saa üldistada kogu Eestile, vaid antud perearstikeskustest osalenud emadele, sest valim oli väike. Väike valim võib olla ka põhjuseks, miks mitmed ilmnenud seosed, mis vastasid kirjandusele, ei olnud statistiliselt olulised. Samal põhjusel võisid ka mõned eeldatavad seosed täielikult puududa või olla vastupidised eeldatavatele tulemustele. Võib eeldada, et tulemusi saab mingil määral siiski üldistada Eestis elavatele emadele, sest võrreldes Tervise Arengu Instituudi sünnituste statistikaga antud töös leitud tulemusi võib leida sarnasusi. 2015. aastal oli sünnitajate keskmine vanus Eestis 30,2 aastat, küsimustikule vastajate keskmine vanus oli 30,9 aastat. 2015. aastal olid Eestis 77% sünnitustest normaalsed vaginaalsed sünnitused, 4,3% assisteeritud vaginaalsed sünnitused (vaakumekstraktsiooni teel) ning 18,7% keisrilõiked. Käesolevas uurimistöös jagunesid sünnitused vastavalt 73,4%, 7,6% ning 19%. Sotsiaalselt soovituslikke vastuseid aitas vältida küsimustiku anonüümsus. Vastuste osas ei olnud märgata, et vastajad valiksid valikvastustega küsimuste puhul järjest samu vastuseid.

Emade imetamisega seotud arusaamade osas varieerusid vastused, valiti kõiki kolme vastusevarianti ning vastajate arvamused erinesid mingil määral ka omavahel.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

vastupanuvõimet haigustele ning rinnapiim on lapsele parem toit kui kunstlikud piimasegud. Imetamisega alustamist mõjutavaid arusaamu ja tegureid ei olnud võimalik antud töös uurida.

Allikaloend Apostolakis-Kyrus, K., Valentine, C., DeFranco, E. (2013). Factors Associated with Breastfeeding Initiation in Adolescent Mothers. The Journal of Pediatrics, 163: 1489–94.

Baghurst, P., Pincombe, J., Peat, B., Henderson, A., Reddin, E., Antoniou, G. (2007).

Breast feeding self-efficacy and other determinants of the duration of breast feeding in a cohort of first-time mothers in Adelaide, Australia. Midwifery, 23, 382–391.

Barona-Vilar, C., Aguir, V., Ferrero-Gandia, R. (2009). A qualitative approach to social support and breast-feeding decisions. Midwifery, 25, 187–194.

Bishop, H., Cousins, W., Casson, K., Moore, A. (2008). Culture and Caregivers: Factors Influencing Breastfeeding among Mothers in West Belfast, Northern Ireland. Child Care in Practice, 14(2): 165–179.

Brown, A., Jordan, S. (2012). Impact of birth complications on breastfeeding duration: an internet survey. Journal of Advanced Nursing, 828–839.

Brown, A., Raynor, P., Lee, M. (2011). Young mothers who choose to breast feed: the importance of being part of a supportive breast-feeding community. Midwifery, 27: 53–59.

Cluett, E., R., Bluff, R. (2004). Principles and practice of research in midwifery. China: Bailliere Tindall.

Cox, K., N., Giglia, R., C., Binns, C., W. (2015). The influence of infant feeding attitudes on breastfeeding duration: evidence from a cohort study in rural Western Australia.

International Breastfeeding Journal, 10: 25.

De Jager, E., Broadbent, J., Fuller-Tyszkiewicz, M., Nagle, C., McPhie, S., Skouteris, H. (2015). A longitudinal study of the effect of psychosocial factors on exclusive breastfeeding duration. Midwifery, 31: 103–111.

Hannula, L. (2003). Imetysnäkemykset ja imetyksen toteutuminen. Turun Yliopisto.

Heymann, J., Rauba, A., Earleb, A. (2013). Breastfeeding policy: a globally comparative analysis. Bulletin of the World Health Organization, 91: 398–406.

156

breastfeeding their newborn. Sexual and Reproductive Healthcare, 6(2): 82–87.

Leahy-Warren, P., Mulcahy, H., Phelan, A., Corcoran, P. (2014). Factors influencing initiation and duration of breastfeeding in Ireland. Midwifery, 30: 345–352.

Oosterhoff, A., Hutter, I., Haisma, H. (2014). It takes a mother to practise breastfeeding: Women’s perceptions of breastfeeding during the period of intention. Women and Birth, 27: e43–e50.

Perekool.ee. (2015). Imetamine. http://foorum.perekool.ee/foorum/imetamine/ Powell, R., Davis, M., Kojo Anderson, A. (2014). A qualitative look into mother’s breastfeeding experiences. Journal of Neonatal Nursing, 20: 259–265.

Sattari, M., Serwint, J., R., Neal, D., Chen, S., Levine, D., M. (2013). Work-Place Predictors of Duration of Breastfeeding among Female Physicians. The Journal of Pediatrics, 163: 1612–7.

TAI. (2015). Imikute rinnapiimaga toitmine 2014.

WHO. (2015). Breastfeeding.

Yeoh, B., H., Eastwood, J.,Phung, H., Woolfenden, S. (2007). Factors influencing breastfeeding rates in south-western Sydney. Journal of Paediatrics and Child Health, 43: 249–255.

157

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Kronborg, H., Harder, I., O.C. Hall, E. (2014). First time mothers’ experiences of

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

EAKATE ENESEHOOLDAMATUSE RISKITEGURID JA AVALDUMINE NING ÕE VÕIMALUSED EAKATE ENESEHOOLDAMATUSE HINDAMISEKS JA ENNETAMISEKS Manifestation of self-neglect among the elderly, the associated risk factors, and means available for nurses to assess and prevent the self-neglect Elena Kiseleva, Nadezda Sazonova, Margit Lenk-Adusoo

Abstract This article is based on theoretical review of literature, in total 41 sources were used. The objective of the article is to describe the manifestation of self-neglect among the elderly, the associated risk factors, and means available for nurses to assess and prevent the self-neglect.

The self-neglect among the elderly is a geriatric syndrome with multifactorial aetiology, in which case an elderly person (aged 65 years and older) fails or refuses to perform acts of self-care. The elderly person with self-neglect issues ignores or exhibits indifference towards situations that could adversely affect his or her health or safety. Elderly people who do not admit the self-neglect are more often hospitalised and do not trust health care workers. The main risk factors for the self-neglect include age, female gender and living alone. Nurses must detect the self-neglect at an early stage, using appropriate evaluation measures. In order to prevent the self-neglect among the elderly, a nurse has to maintain their independence in every possible way.

Keywords: elderly, self-neglect, risk factors, manifestation, prevention, assessment, nursing.

158

Käesolev teema on aktuaalne, sest tervishoiutöötajad keskenduvad liialt vaid konkreetsele haigusele või vaevusele ega pööra piisavalt tähelepanu eaka sotsiaal-majanduslikule toimetulekule (Lauder ja Roxburgh 2012).

Enesehooldamatus avastatakse (Dong jt 2010b) ning andmed sündroomi kohta ilmuvad eakate haiguslukku alles siis, kui enesehooldamatus on juba kaua kestnud ja kaugele arenenud (Lauder ja Roxburgh 2012). Samas on juba väljakujunenud enesehooldamatusega eaka harjumusi raske muuta ja see teeb raskeks ka ennetavate sekkumismeetmete rakendamise (Lauder jt 2005).

159

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Sissejuhatus Eakate enesehooldamatus on mitmetegurilise etioloogia geriaatriline sündroom, (Pavlou jt 2006), mil eakas lõpetab või keeldub enesehooldustoimingutega seotud tegevustest. Enesehooldamatusega eakas eirab või suhtub ükskõikselt olukordadesse, mis võivad negatiivselt mõjutada tema tervist või turvalisust (Pavlou jt 2006, Dyer jt 2007). Näiteks võib enesehooldamatusega eakas loobuda tervishoiuteenustest (Burnet jt 2014) või jätta võtmata ravimid (Burnett jt 2006, Franzini ja Dyer 2008, Turner jt 2012). Peale selle kipuvad enesehooldamatusega eakad pidama kodus rohkelt koduloomi (Lauder jt 2005), koguma tarbetuid esemeid, sealhulgas ka prügi (Dong jt 2012b, Dong jt 2012d). Sageli elavad eakad enesehooldamatuse tagajärjel antisanitaarsetes tingimustes (Lauder jt 2005, Dong jt 2012b, Dong jt 2012d). Eakate enesehooldamatus võib soodustada olemasolevate haiguste ägenemist, uute haiguste ja traumade tekkimist. Lisaks suurendab enesehooldamatus eakate nii plaanilist kui ka erakorralist hospitaliseerimist ning enesehooldamatuse tagajärjed võivad viia enneaegse surmani (Dong jt 2009b, Dong ja Simon 2012, Dong ja Simon 2015, Lee jt 2016). Eakate enesehooldamatuse kujunemise risk suureneb oluliselt vanuse kasvades (Dyer jt 2007, Naik jt 2008, Day jt 2016). Seejuures esineb enesehooldamatust sagedamini naistel vanuses 65–74 aastat. Meestel aga esineb enesehooldamatust kõige rohkem vanuses 85 aastat ja üle selle (Dong jt 2012d).

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Töö eesmärk on tõenduspõhisele kirjandusele tuginedes kirjeldada eakate enesehooldamatust, selle riskitegureid ning õe võimalusi enesehooldamatuse hindamisel ja ennetamisel. Eesmärgist lähtuvalt püstitati järgmised uurimisülesanded.

1. Kirjeldada eakate enesehooldamatust ja selle avaldumist.

2. Kirjeldada eakate enesehooldamatuse riskitegureid.

3. Kirjeldada õe võimalusi eakate enesehooldamatuse hindamisel ja ennetamisel.

Märksõnad: eakas, enesehooldamatus, riskitegur, ennetamine, hindamine, õendus.

Käesoleva artikli aluseks olev lõputöö on koostatud kirjanduse ülevaate meetodil. Töö koostamisel kasutati teemakohaseid õendus- ja tervishoiualaseid tõenduspõhiseid kirjandusallikaid, mis on avaldatud aastatel 2005–2016. Lõputöös kasutati 41 allikat.

Tulemused ja arutelu Eakate enesehooldamatus on mitmetegurilise etioloogia geriaatriline sündroom (Dyer jt 2007). Mitmetes uurimustes toob Dong koos kaasuurijatega (Dong ja Simon 2012, Dong jt 2012a, Dong jt 2012c, Dong ja Simon 2015) välja, et enesehooldamatusega eakad satuvad sagedamini enesehooldamatuse tõttu haiglasse (Dong ja Simon 2012, Dong jt 2012a, Dong jt 2012c, Dong ja Simon 2015) ning nende seas on kõrge suremuse määr (Dong jt 2009b, Dong ja Simon 2012, Dong ja Simon 2015, Lee jt 2016). Enamik enesehooldamatusega eakaid ei tunnista, et neil esineb enesehooldamatus (Dong jt 2009b) ega pöördu abi saamiseks tervishoiuasutusse (Dyer jt 2007). Lauder jt (2005) ning Franzini ja Dyer (2008) toovad välja, et enesehooldamatusega eakad keelduvad ravist ja abist, püüavad haiglas olla võimalikult lühikest aega, ei usalda tervishoiutöötajaid ega mõista, et selline käitumine on ohuks nende tervisele ja turvalisusele. Õdedel on tähtis osa eakate enesehooldamatuse 160

Aungi jt (2006), Burnetti jt (2006), Smithi jt (2006), Dyeri jt (2007) ning Turneri jt (2012) uurimuste tulemustest selgus, et enesehooldamatusega eakad jätavad võtmata ühte või mitut talle määratud ravimit ja ka erinevaid toidulisandeid. Eakate terviseseisundi halvenemise ennetamiseks peavad õed õpetama eakatele ravimite ja toidulisandite manustamise meetmeid (Wouters-Wesseling jt 2005, Aung jt 2006, Turner jt 2012) ning jälgima raviskeemi täitmist (Burnett jt 2014, Gloucestershire safeguarding … 2015). Autorid ei leidnud artiklite läbitöötamisel ühte kindlat põhjust, miks enesehooldamatusega eakad ei jälgi raviskeemi, ning leiavad, et selle teema edaspidine käsitlemine on tähtis.

Enesehooldamatusega eakad kipuvad pidama suurt hulka koduloomi (Lauder jt 2005), koguma tarbetuid asju (Lauder jt 2005, Dong jt 2012b, Dong jt 2012d, Burnett jt 2014); nad elavad vaesuses, nende majad/korterid vajavad remonti ega ole elamiskõlblikud (Lauder jt 2005, Dong jt 2010b, Dong jt 2012b, Dong jt 2012d, Dong 2014). Burnett jt (2014) ja Dong (2014) toovad välja, et enesehooldamatusega eakad, kelle elutingimused on halvad, saavad sagedamini erinevaid keskkonnast tulenevaid kehavigastusi. Selle probleemi lahendamiseks võivad õed kaasata erinevaid kohalikke organisatsioone (Gloucestershire safeguarding … 2015) ja teisi spetsialiste, näiteks sotsiaaltöötajaid. Enesehooldamatusega eakad elavad sageli üksinda (Lauder jt 2005, Naik jt 2006, Naik jt 2008, Turner jt 2012), enesehooldamatusega eakatel on vähe lapsi/lähisugulasi või puuduvad need üldse ning nende sotsiaalne aktiivsus on väike (Naik jt 2008, Dong jt 20010a ja Dong jt 2010b). Vähene sotsiaalne aktiivsus võib tuleneda sellest, et eakatel esinevad kultuuri- ja keelebarjäärid (Dong 2014).

161

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

sündroomi algstaadiumis avastamisel, hindamisel ja ennetamisel (Burnet jt 2006, Dong jt 2010b, Dong ja Simon 2012a, Dong jt 2012a, Dong jt 2012c, Burnet jt 2014, Dong ja Simon 2015, Gloucesterhire safeguarding … 2015, Lee jt 2016).

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Enesehooldamatuse kujunemise peamiseks riskiteguriks on kõrge vanus (Naik jt 2006, Franzini ja Dyer 2008, Dong 2009a, Dong jt 2010b, Dong jt 2010e, Dong jt 2012c, Turner jt 2012, Hansen jt 2016). Dong jt (2012b) leidsid, et enesehooldamatus kujuneb sagedamini naistel 65–74 eluaasta vahel, aga meestel vanuses 85 aastat ja enam. Paljude uurimuste tulemustest (Aung jt 2006, Burnett jt 2006, Naik jt 2006, Dyer 2007, Pickens jt 2007, Franzini ja Dyer 2008, Dong jt 2009b, Dong jt 2010a, Dong jt 2010b, Dong jt 2010c, Dong jt 2010d, Dong jt 2010e, Turner jt 2012, Hansen jt 2016, Lee jt 2016) selgus, et enesehooldamatuse riskiteguriks on naissugu. Dong koos kaasuurijatega (2012b) leidsid, et enesehooldamatust esineb rohkem naiste seas, aga pärast täiendavate andmete (väike sissetulek ja madal haridustase) juurde lisamist on tulemus muutunud ehk enesehooldamatust esines rohkem meeste seas.

Autorid leidsid, et on olemas suur hulk haigusi, mis võivad põhjustada eakate enesehooldamatust, kuid autorite arvates tuleb eristada just neid haigusi, mis on enamikus uurimustes (Pavlou ja Lachs 2006, Dyer jt 2007, Franzini ja Dyer 2008, Dong jt 2009a, Dong jt 2009b, Dong jt 2010b, Dong jt 2010d, Dong jt 2012c) välja toodud: südame-veresoonkonna haigused, kõrgvererõhktõbi, läbielatud insult, diabeet, pahaloomulised kasvajad ning paljude haigustega seotud pidev valu (Pickens jt 2006, Hansen jt 2016). Mitmed uurimused (Pavlou ja Lachs 2006, Pickens jt 2007, Franzini ja Dyer 2008, Dong jt 2010b, Dong jt 2010c, Dong jt 2010e, Dong jt 2012d, Lee jt 2016) toovad välja, et eaka kognitiivse (esikohal dementsus) seisundi ja/või vaimse tervise (esikohal depressioon) halvenemine (Burnett jt 2006, Naik jt 2006, Pavlou ja Lachs 2006, Naik jt 2008, Dong jt 2010b, Dong jt 2010d, Hansen jt 2016) võivad olla enesehooldamatuse tekkimise põhjuseks. Samuti leidsid Pavlou ja Lachs (2006), Dyer jt (2007) ning Hansen jt (2016), et alkoholi liigtarvitamine on enesehooldamatuse kujunemise põhjus eakatel.

Eakate enesehooldamatuse riskiks on ka füüsilise võimekuse halvenemne (Naik jt 2006, Naik jt 2008, Dong jt 2009a, Dong jt 2010c, Dong jt 2010d, 162

Mitmetest uurimustest (Dyer jt 2007, Dong jt 2009b, Dong jt 2010a, Dong jt 2012b, Dong jt 2012c, Dong jt 2012d, Turner jt 2012, Burnett jt 2014, Dong 2014, Hansen jt 2016) selgus, et enesehooldamatuse kujunemise ning väikese sissetuleku vahel esineb tugev seos. Kuid Lauderi ja Roxburghi (2012) uurimuse tulemustest selgus, et enesehooldamatust esineb ka keskmise sissetulekuga eakal.

Dongi jt 2010c, Dongi jt 2010e, Gloucestershire safeguarding … 2015 uurimustest selgus, et õel tuleb esmalt veenduda, kas eaka enesehooldamatusele viiv käitumine (näiteks vähene koristamine) on seotud tema tavapärase eluviisiga või mitte (Lauder jt 2005). Dyer jt (2006) toovad välja, et Self-neglect Severity Scale (SSS) aitab kiiresti tuvastada enesehooldamatust, määrata selle raskusastet ning kergendab saadud andmete sisestamist eakate haiguslukku. Autorid leiavad, et pakutud enesehooldamatuse tuvastamise hindamismeetod on hea, kuid seda pole võimalik Eestis kasutada enne kohandamist kohalikele oludele. Pärast eakate enesehooldamatuse määramist tuleb uurida, millistes valdkondades sündroom esineb (füüsiline, kognitiivne ja psühholoogiline tervis, võimalus toime tulla igapäevaste toimingutega, valu esinemine, alkoholisõltuvus, vale toitumine). Samuti on enesehooldamatusega eakaga koostööks vajalik luua usaldav suhe (Lauder jt 2005, Pavlou ja Lachs 2006, 163

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Dong jt 2012d), mis väljendub tavaliselt selles, et eakatel esinevad raskused igapäevastes põhitegevustes (Dong jt 2010d) ja isikliku hügieeniga tegelemisel (Dong jt 2012b, Dong jt 2012d, Dong 2014). Peale selle selgus Lee jt (2016) uurimuse tulemustest, et eakate aktiivsuse vähenemine süveneb vananemisega ja võib viia iseseisvuse kaotuseni. Töö autorid leidsid, et õe osa on õigel ajal märgata eakail toimunud muutusi (Turner jt 2012, Burnett jt 2014, Gloucestershire safeguarding … 2015), aidata tal säilitada iseseisvust (Lee jt 2016, Turner jt 2012, Burnett jt 2014), vajaduse korral teha koduvisiite (Dong jt 2009b, Hansen jt 2016) ja kaasata teisi spetsialiste (Dong jt 2010a, Dong jt 2010b, Dong jt 2010d, Dong jt 2012a, Turner jt 2012, Gloucestershire safeguarding … 2015).

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Gloucestershire safeguarding … 2015). Eakaga suhtlemise ja hindamise ajal saadud andmed tuleb detailselt salvestada tema haiguslukku (Dong 2012d, Gloucestershire safeguarding … 2015).

Käeoleva artikli aluseks oleval lõputööl on omad puudused. Ühe miinusena toovad autorid välja, et töös on kasutatud palju uurimusi, mille korraldamisel osales üks ja sama uurija ehk Xin Qi Dong. See võib avaldada mõju saadud tulemustele, mis kokkuvõtteks võivad töö muuta liiga subjektiivseks. Järgmiseks puuduseks on see, et paljud uuemad artiklid on tasulised, mis takistas tööks teabe otsimist ning mille tõttu eakate enesehooldamatuse uusimad aspektid jäid katmata. Probleemiks võib olla ka see, et töös saadud tulemusi ei ole võimalik kasutada Eesti tervishoiusüsteemis, sest töös välja pakutud hindamis- ja ennetamismeetmed tulenevad uurimustest, mis olid korraldatud välismaal. Need aga võivad erineda Eestis rakendatavast õenduspraktikast.

Järeldused 1. Eakate enesehooldamatus on mitmetegurilise etioloogia geriaatriline sündroom, mil eakas (alates 65. eluaastast) lõpetab või keeldub enesehooldustoimingutega seotud tegevustest. Eakate enesehooldamatuse füüsilised, psühholoogilised ja tervisekäitumuslikud tunnused: eakad satuvad tihti haiglatesse, keelduvad pakutud abist ja ravist, ei usalda tervishoiutöötajaid, ei tunnista probleemi, esinevad raskused isikliku hügieeni ja igapäevaste põhitegevustega. Eakate enesehooldamatuse sotsiaalsed ja elutingimustega seotud tunnused: eakad elavad vaesuses, kipuvad pidama suurt hulka koduloomi ja koguma tarbetuid asju, majad/ korterid on elamiskõlbmatud.

2. Eakate enesehooldamatuse füüsilised, psühholoogilised ja tervisekäitumuslikud riskitegurid on kõrge vanus (75–84 eluaastat) ning naissugu. Enesehooldamatuse riskiteguriks on ka kõrgvererõhktõbi, insult, diabeet, pahaloomulised kasvajad, depressioon, krooniline valu, kognitiivsete ja füüsiliste võimete halvenemine, 164

Allikaloend Aung, K., Burnett, J., Smith, S.M., Dyer, C.B. (2006). Vitamin D Deficiency Associated with Self-Neglect in the Elderly. Journal of Elder Abuse & Neglect, 18(4): 63–78.

Burnett, J., Coverdale, J.H., Pickens, S., Dyer, C.B. (2006). What Is the Association Between Self-Neglect, Depressive Symptoms and Untreated Medical Conditions?

Journal of Elder Abuse & Neglect, 18(4): 25–34.

Burnett, J., Dyer, C.B., Halphen, J.M., Achenbaum, W.A., Green, C.E., Booker, J.G., Diamond, P.M. (2014). Four Subtypes of Self-Neglect in Older Adults: Results of a Latent Class Analysis. Journal of the American Geriatrics Society, 60(2): 202–209.

Day, M.R., Mulcahy, H., Leahy-Warren, P. (2016). Prevalence of self-neglect in the caseloads of public health nurses. British Journal of Community Nursing, 21(1): 31–35.

Dong, X.Q. (2014). Self-Neglect in an Elderly Community-Dwelling U.S. Chinese Population: Findings from the Population Study of Chinese Elderly in Chicago Study. Journal American Geriatrics Society, 62(12): 2391–2397.

Dong, X.Q., Mendes de Leon, C.F., Evans, D.A. (2009a). Is Greater Self-Neglect Severity Associated With Lower Levels of Physical Function? Journal of Aging and Health, 21(4): 596–610.

165

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

alkoholi liigtarvitamine. Eakate enesehooldamatuse sotsiaalsed riskitegurid on üksinda elamine, vähe lapsi/sugulasi/sõpru või ei ole üldse, vähenenud sotsiaalne aktiivsus, väike või keskmine sissetulek.

3. Õe võimalused eakate enesehooldamatuse hindamisel on SSS-i (Self-neglect Severity Scale) hindamisraamistiku kasutamine; see aitab tuvastada enesehooldamatust ja määrata selle raskusastet.

Eakate enesehooldamatuse ennetamiseks peab õde tegema kodukülastusi, õpetama eakale vajalikke meetmeid ravimite manustamisel, pakkuma liikumist säilitavaid abivahendeid, aitama eakal maksimaalselt säilitada sõltumatust kõrvalisest abist, vajaduse korral kaasama teisi spetsialiste ning kohalikke organisatsioone selleks, et ennetada keskkonnast tulenevaid ohte. Enesehooldamatusega eakaga koostööks on vajalik luua usaldav suhe. Eaka suhtlemise ja hindamise ajal saadud andmed tuleb detailselt salvestada tema haiguslukku.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Dong, X.Q., Simon, M.A. (2012). Association between elder self-neglect and hospice utilization in a community population. Archives of gerontology and geriatrics, 56(1): 192–198.

Dong, X.Q., Simon, M.A. (2015). Elder self-neglect is associated with an increased rate of 30-day hospital readmission: findings from the Chicago Health and Aging Project. Gerontology, 61(1): 41–50.

Dong, X.Q., Simon, M.A., Becka, T., Evans, D.A. (2010a). A cross-sectional populationbased study of elder self-neglect and psychological, health, and social factors in a biracial community. Aging & Mental Health, 14(1): 74–84.

Dong, X.Q., Simon, M.A., Evans, D.A. (2010b). Cross-sectional study of the characteristics of reported elder self-neglect in a community-dwelling population: findings from a population-based cohort. Gerontology, 56(3): 325–334.

Dong, X.Q., Simon, M.A., Evans, D.A. (2012a). Elder self-neglect and hospitalization: findings from the Chicago Health and Aging Project. Journal of the American Geriatrics Society, 60(2): 202–209.

Dong, X.Q., Simon, M.A., Evans, D.A. (2012b). Prevalence of Self-Neglect across Gender, Race, and Socioeconomic Status: Findings from the Chicago Health and Aging Project. Gerontology, 58 (3): 258–268.

Dong, X.Q., Simon, M.A., Evans, D.A. (2012c). Prospective Study of the Elder SelfNeglect and Emergency Department Use in a Community Population. The American Journal Of Emergency Medicine, 30(4): 553–561.

Dong, X.Q., Simon, M.A., Flumer, T., Mendes de Leon, C.F., Rajan, K.B., Evans, D.A. (2010d). Physical function decline and the risk of elder self-neglect in a communitydwelling population. Gerontologist, 50(3): 316–326.

Dong, X.Q., Simon, M.A., Mendes de Leon, C., Fulmer, T., Beck, T., Hebert, L., Dyer, C.B., Paveza, G., Evans, D. (2009b). Elder self-neglect and abuse and mortality risk in a community-dwelling population. JAMA, 302(5): 517–526.

Dong, X.Q., Simon, M.A., Mosqueda, L., Evans, D.A. (2012d). The Prevalence of Elder Self-Neglect in a Community-Dwelling Population: Hoarding, Hygiene, and Environmental Hazards. Journal of Aging and Health, 24(3): 507–524.

Dong, X.Q., Simon, M.A., Wilson, R.S., Mendes de Leon, C.F., Bharat Rajan, K., Evans, D.A. (2010c). Decline in Cognitive Function and Risk of Elder Self-Neglect: Finding

166

Dong, X.Q., Wilson, R.S., Mendes de Leon, C.F., Evans, D.A. (2010e). Self-neglect and cognitive function among community-dwelling older persons. International Journal of Geriatric Psychiatry, 25(8): 798–806.

Dyer, C.B., Goodwin, J.S., Pickens-Pace, S., Burnett, J., Kelly, P.A. (2007). Self-neglect among the elderly: a model based on more than 500 patients seen by a geriatric medicine team. American Journal of Public Health, 97(9): 1671–1676.

Dyer, C.B., Pavlik, V.N., Kelly, P.A., Lee, J., Doody, R.S., Regev, C., Pickens, S., Burnett, J., Smith, S.M. (2006). The making of a self-neglect severity scale. Journal of Elder Abuse & Neglect, 18(4): 13–23.

Franzini, L., Dyer, C.B. (2008). Healthcare Costs and Utilization of Vulnerable Elderly People Reported to Adult Protective Services for Self-Neglect. Journal of the American Geriatrics Society, 56(4): 667–676.

Gloucestershire Safeguarding Adults Board. (2015). Adult self-neglect best practice guidance. http://www.gloucestershire.gov.uk/gsab/CHttpHandler. ashx?id=64186&p=0 (02.12.2016) Hansen, M.C. Flores, D.V., Coverdale, J., Burnett, J. (2016). Correlates of depression in self-neglecting older adults: A cross-sectional study examining the role of alcohol abuse and pain in increasing vulnerability. Journal of Elder Abuse & Neglect, 28(1): 41–56.

Lauder, W., Anderson, A., Barclay, A. (2005). Housing and self-neglect: The responses of health, social care and environmental health agencies. Journal of Interprofessional Care, 19(4): 317-325.

Lauder, W., Roxburgh, M. (2012). Self-neglect consultation rates and comorbidities in primary care. International Journal of Nursing Practice, 18: 454–461.

Lee, J.L., Burnett, J., Dyer, C.B. (2016). Frailty in self-neglecting older adults: A secondary analysis. Journal of Elder Abuse & Neglect, 28(3): 152–162.

Naik, A.D., Burnett, J., Pickens-Pace, S., Dyer, C.D. (2008). Impairment in Instrumental Activities of Daily Living and the Geriatric Syndrome of Self-Neglect. The Gerontologist, 48(3): 388–393.

167

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

from the Chicago Health Aging Project. Journal of the American Geriatrics Society, 58(12): 2292–2299.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Naik, A.D., Pickens, S., Burnett, J., Lai, J.M., Dyer, C.B. (2006). Assessing Capacity in the Setting of Self-Neglect: Development of a novel screening tool for decision making capacity. Journal of Elder Abuse & Neglect, 18(4): 79–91.

Pavlou, M.P., Lachs, M.S. (2006). Could Self-Neglect in Older Adults Be a Geriatric Syndrome? JAGS, 54(5): 831–842.

Pickens, S., Burnett, J., Naik, D., Holmes,H.M., Dyer, C.B. (2006). Is Pain a Significant Factor in Elder Self-Neglect? Journal of Elder Abuse & Neglect, 18(4): 51–61.

Pickens, S., Naik, A.D., Burnett, J., Kelly, P.A., Gleason, M., Dyer, C.B. (2007). The utility of the Kohlman evaluation of living skills test is associated with substantiated cases of elder self-neglect. Journal of the American Academy of Nurse Practitioners, 19(3): 137–142.

Turner, A., Hochschild, A., Burnett, J., Zulfíqar, A., Dyer, C.B. (2012). High Prevalence of Medication Non-Adherence in a Sample of Community-Dwelling Older Adults with Adult Protective Services-Validated Self-Neglect. Drugs Aging, 29(9): 741–749.

Wouters-Wesseling, W., Wagenaar, L.W., Rozendaal, M., Deijen, J.B., Groot,L.C., Bindels, J.G., Staveren, W.A. (2005). Effect of an Enriched Drink on Cognitive Function in Frail Elderly Persons. J Gerontol A Biol Sci Med Sci, 60 (2): 265–270.

168

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

PIKAAJALISEL ASUTUSHOOLDUSEL OLEVATE ELANIKE OMAVAHELINE VÄÄRKOHTLEMINE Resident-to-resident mistreatment in long-term care facilities Katre Kliiman, Reet Urban

Abstract Quality of life of residents living in long-term care facilities is greatly impressionable due to the social environment where opportunities are limited and therefore promote resident-to-resident conflicts. Residents living in long-term care facilities are very vulnerable and unprotected to mistreatment which leads to the need to raise staff knowledge of recognising mistreatment events and preventing mistreatment. The aim of the study was to describe resident-to-resident mistreatment and prevention opportunities in long-term care facilities.

Based on the aim the following research tasks were set up: to describe types, triggers, risk factors and prevention of resident-to-resident mistreatment; and to describe intervention opportunities of resident-to-resident mistreatment in long-term care facilities. The study was based on a theoretical literature review, including 20 research articles.

Resident-to-resident mistreatment is a negative physical, sexual or psychological interaction between long-term care residents. Resident-to-resident mistreatment triggers may result from long-term care residents or from the long-term care environment. There are several resident-to-resident mistreatment prevention opportunities, implying the knowledge of mistreatment risk factors and interventions.

Keywords: long-term care, care home, nursing home, resident-to-resident mistreatment.

169

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Sissejuhatus Pikaajalist asutushooldust (long term care) ehk hooldekodu (nursing home) teenust vajavate inimeste arv suureneb koos elanikkonna vananemisega.

Tavaliselt on hooldekoduelanike kognitiivsed funktsioonid halvenenud, millega kaasneb enamasti ka käitumismustri muutus. Sagedasemad käitumismuutused väljenduvad näiteks sihitus ekslemises ja füüsilises või verbaalses agressiivsuses. Kognitiivsetest häiretest tingitud käitumismuutused omakorda soodustavad väärkohtlemise ohvriks või väärkohtlejaks kujunemist (Lachs jt 2007). Nii nagu väärkohtlemine üldiselt, põhjustab see ka hooldekoduelanikele füüsilist ja/või psühholoogilist kahju (Rosen jt 2008, Pillemer jt 2011, Ramirez jt 2013, Teresi jt 2013, Lachs jt 2016), halvendab elanike elukvaliteeti (Gastle 2012) ning võib viia kuni ühe osalise surmani (Ibrahim jt 2015).

Varem on nii Eestis kui ka mujal maailmas rohkem uuritud hooldekoduelanike väärkohtlemist personali poolt ja vähem on uuritud elanike omavahelist väärkohtlemist. Kuid ka tänu vähestele uurimustele on leidnud tõestust, et hooldekoduelanike omavaheline väärkohtlemine on sage nähtus, millele tuleb teadlikumalt tähelepanu pöörata (Shinoda-Tagawa jt 2004, Lachs jt 2007, Rosen jt 2008, Snellgrove jt 2013).

Artikkel põhineb kirjanduse ülevaatena koostatud lõputööl, mille eesmärk oli kirjeldada pikaajalisel asutushooldusel olevate elanike omavahelist väärkohtlemist ja sellega seonduvaid sekkumisvõimalusi. Uurimistöö eesmärgist tulenevalt püstitati uurimisülesanneteks kirjeldada: 1) hooldekoduelanike omavahelise väärkohtlemise liike; 2) väärkohtlemist vallandavaid tegureid ja väärkohtlemise riskitegureid hooldekodudes ning 3) hooldekoduelanike omavahelise väärkohtlemise ennetamis- ja sekkumisvõimalusi.

Uurimistöö koostati kirjanduse ülevaatena. Töös analüüsiti ajavahemikul 2004–2016 avaldatud 20 teadusartiklit ja ühte 2008. aastal kaitstud diplomitööd.

170

Tulemused ja arutelu Hooldekoduelanike omavahelise väärkohtlemise liigid Erinevate autorite seisukohtade analüüsi ja sünteesi tulemusena võib hooldekoduelanike omavahelist väärkohtlemist liigitada kolmeks: psühholoogiline, füüsiline ja seksuaalne väärkohtlemine.

Psühholoogiline väärkohtlemine on kaaselanikule verbaalselt või mitteverbaalselt emotsionaalse valu tahtlik tekitamine (Gastle 2012). Verbaalset väärkohtlemist võib pidada kõige sagedasemaks hooldekoduelanike omavahelise väärkohtlemise liigiks (Rosen jt 2008, Gastle 2012, Lachs jt 2016). Verbaalse väärkohtlemise kõrge esinemissagedus, mis on leidnud tõestuse uurimistöödes, tingib tõenäoliselt ka asjaolu, et seda tüüpi väärkohtlemine on hooldeasutuse personalile kõige kergemini tajutav ja märgatav. Mitteverbaalset psühholoogilist väärkohtlemist on keerulisem märgata, sest see toimub hääletult ning füüsiliste tagajärgedeta.

Erinevates uurimistöödes nimetatakse elanike omavahelise verbaalse väärkohtlemise väljendusena hirmutamist, arvustamist, kritiseerimist (Gastle 2012), karjumist (Rosen jt 2008, Gastle 2012, Lachs jt 2016), ropendamist (Rosen jt 2008, Gastle 2012), ähvardamist (Rosen jt 2008, Pillemer jt 2011, Gastle 2012, Lachs jt 2016), alandamist, mõnitamist, teise üle nalja tegemist, solvamist (Pillemer jt 2011, Gastle 2012), rassistlikke solvanguid (Rosen jt 2008), vaidlemist (Rosen jt 2008, Pillemer jt 2011), käskiva või sundiva tooniga rääkimist (Pillemer jt 2011) ja süüdistamist (Rosen jt 2008, Pillemer jt 2011).

Füüsiline väärkohtlemine on kaaselanikule tahtlik valu või vigastuste tekitamine. Füüsilisest väärkohtlemisest annavad tõendeid punetavad alad kehal, luumurrud, hematoomid, rebendid ja nihestused. Erinevates uurimistöödes on füüsilist väärkohtlemist kogetud väga erinevates vormides, nagu löömine ja tõukamine (Rosen jt 2008, Gastle 2012, Lachs 171

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Võtmesõnad: asutushooldus, hooldekodu, õenduskodu, elanike omavaheline väärkohtlemine.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

jt 2016), juustest sikutamine, haaramine, näpistamine (Rosen jt 2008, Gastle 2012), sülitamine, kaklemine, vedelikuga üle kallamine, füüsiliselt ähvardamine, mingi esemega löömine, söögi pärast kaklemine, laksu andmine, ratastooliga otsa sõitmine, võõrasse tuppa sisenemine, tee blokeerimine, elaniku voodist välja vedamine, padjaga lämmatamine, kratsimine, sõrmede ukse vahele jätmine, käe väänamine ja painutamine ning kaklemine riiete pärast (Rosen jt 2008). Füüsilise väärkohtlemise alla kuulub ka varastamine (Gastle 2012, Lachs jt 2016) ja isiklike asjade lõhkumine või puutumine (Lachs jt 2016).

Seksuaalse väärkohtlemise all mõeldakse seksuaalse alatooniga nii füüsilist kui ka psühholoogilist kontakti kahe elaniku vahel, mis on soovimatu ühe osalise jaoks (Rosen jt 2010, Gastle 2012). Seksuaalne väärkohtlemine ei tähenda tingimata ainult soovimatut vahekorda (Rosen jt 2010, Gastle 2012), vaid peale selle kvalifitseeruvad seksuaalseks väärkohtlemiseks privaatsete kehaosade avalik paljastamine (Rosen jt 2010, Pillemer jt 2011, Gastle 2012, Teaster jt 2015), soovimatud puudutused (Rosen jt 2008, Rosen jt 2010, Pillemer jt 2011, Gastle 2012, Teaster jt 2015), teise elaniku pildistamine (Rosen jt 2010, Teaster jt 2015), teise osalise tahtevastane suudlemine (Teaster jt 2015), sundimine alasti olema (Rosen jt 2010, Teaster jt 2015) või pornograafiat vaatama (Rosen jt 2010). Seksuaalne väärkohtlemine võib olla tekitatud ka verbaalselt, tehes kaaselaniku suunas seksuaalse alatooniga kohatuid nalju ja solvanguid (Rosen jt 2008, Rosen jt 2010, Gastle 2012, Teaster jt 2015) või ähvardades seksuaalse rünnakuga (Rosen jt 2008, Rosen jt 2010, Pillemer jt 2011). Suure tõenäosusega on hooldekoduelanike omavaheline seksuaalne väärkohtlemine üks kõige vähem registreeritud ja avastatud väärkohtlemise liik. Põhjuseks võib olla personali hoolimatu suhtumine antud väärkohtlemise liiki. Iverseni jt (2015) uurimuse tulemustes selgus, et asutushoolduse personal peab seksuaalset väärkohtlemist elanike vahel tabuteemaks ning võimatuks. Selline suhtumine ning teadmiste vähesus muudavad personali veelgi tähelepanematumaks antud probleemi märkamiseks ning lahendamiseks.

172

Väärkohtlemise algatajatele on omased sellised käitumismustrid nagu kannatamatus (Lachs jt 2007, Rosen jt 2008, Sifford-Snellgrove jt 2012), kiired tujumuutused (Rosen jt 2008), sallimatus füüsiliselt sõltuvate 173

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Hooldekoduelanike väärkohtlemise riskitegurid ja väärkohtlemist vallandavad tegurid Hooldekoduelanike omavahelise väärkohtlemise riskitegurid ja väärkohtlemist vallandavad tegurid võib jagada kaheks – hooldekoduelanikust tingitud ja hooldekodu keskkonnast tulenevad tegurid. Enamikus väärkohtlemist kajastavates empiirilistes uurimustes järeldatakse, et kaaselanike väärkohtlemise ohvriks on suurem tõenäosus sattuda elanikul, kellel on kahjustunud kognitiivsed funktsioonid (Shinoda-Tagawa jt 2004, Lachs jt 2007, Rosen jt 2008). Väärkohtlemise ohvritele on veel iseloomulik ekslemine ja hooldusasutuses sihitult ringi kõndimine (Shinoda-Tagawa jt 2004, Lachs jt 2007, Rosen jt 2008, Sifford-Snellgrove jt 2012, Snellgrove jt 2013), verbaalselt kohatu käitumine (Shinoda-Tagawa jt 2004, Sifford-Snellgrove jt 2012) ning kõrge ADL-i (Activities of Daily Living) skaala tase (Shinoda-Tagawa jt 2004, Lachs jt 2007). Vastupidisele tulemusele on jõudnud Lachs jt (2016), kelle uurimuses hooldusasutuse elanikega (n = 2011) selgus, et elanike omavahelise väärkohtlemise all kannatavad sagedamini just kognitiivselt terved või kergete kognitiivsete häiretega elanikud. Antud järeldust ei saa üldistada, sest tulemused saadi elanike ja hooldustöötajate intervjuude põhjal. Kui küsitleda kognitiivselt terveid elanikke, mäletavad nad toimunud väärkohtlemise juhtumeid ning suudavad ja oskavad neid kirjeldada. Kuid mõõduka, raske või väga raske kognitiivse kahjustusega elaniku küsitluse vastused ei pruugi olla täies ulatuses tõesed. Näiteks mõtlemise, arusaamise või kõne tajumise häirumise tõttu ei pruugi elanik mõista, et on sattunud väärkohtlemise ohvriks, ning mälu käepärasuse halvenemine võib olla põhjuseks, miks ei pruugita juhtumeid mäletada. Hooldustöötaja arvamust elanikust ei saa pidada aga täies mahus tõeks, sest ööpäev läbi elaniku kõrval viibimine pole mõeldav ning seega ei suudeta märgata kõiki väärkohtlemise juhtumeid.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

ja halvenenud kognitiivsete funktsioonidega elanike suhtes (Rosen jt 2008), kadedus ning konkurents ja võistlemine (Lachs jt 2007, Rosen jt 2008, Snellgrove jt 2013). Vägivald kaaselaniku vastu võib vallanduda ka mõne ravimi kõrvaltoimest, valust, infektsioonist, elektrolüütide tasakaaluhäirest või tunnetest, nagu hirm, pettumus või mure (Patchell Bonifas 2015). Elaniku kolimisel hooldusasutusse ning uue elukeskkonnaga harjumine võib samuti vallandada väärkohtlemise (Rosen jt 2008).

Roseni jt (2008) uurimuses on kirjeldatud, et samamoodi nagu ohvrid, võivad väärkohtlejad ka ise olla halvenenud kognitiivsete funktsioonidega.

Hooldekoduelanikud võivad oma kaaslasi enese teadmata ning tahtmatult väärkohelda, soovides tegelikult neid aidata.

Hooldeasutuse keskkonnast tingitud väärkohtlemist vallandavaks teguriks loetakse näiteks seda, kui isik siseneb teise elaniku isiklikku ruumi (Snellgrove jt 2013). Sageli tekivad elanike omavahelised tülid just toakaaslaste vahel, kus vägivalla vallandamise põhjuseks on ühises toas kehtestatud reeglid. Tüli põhjused on näiteks raadio või televiisori heli tugevus, akende avatus või valgus, jahutus- ja küttesüsteem või magamamineku kellaaeg (Rosen jt 2008, Pillemer jt 2011, Snellgrove jt 2013).

Väärkohtlemine võib vallanduda, viibides rahvarohketes kohtades (Shinoda-Tagawa jt 2004, Rosen jt 2008, Pillemer jt 2011), puutudes kokku erinevatest kultuuridest elanikega (Rosen jt 2008) ning nähes pealt või kogedes ise väärkohtlemist (Rosen jt 2008, Snellgrove jt 2013). Lisaks soodustab väärkohtlemist elanike igavus ja tegevusetus (Rosen jt 2008, Snellgrove jt 2013).

Hooldekodu keskkonnast tingitud väärkohtlemist soodustavaks teguriks võib pidada ka Lachsi jt (2016) uurimuse tulemusi, milles järeldati, et hooldustöötajate töökoormus ning elanike ja hooldustöötajate arvuline vahekord mõjutavad oluliselt väärkohtlemise esinemissagedust. Mida vähem elanikke on ühe hooldustöötaja kohta, seda väiksem on ka väärkohtlemise esinemissagedus. Snellgrove jt (2013) käsitlesid oma uurimuses elanike omavahelist väärkohtlemist vallandava tegurina elanike 174

Hooldekoduelanike omavahelise väärkohtlemise ennetamine Elanike omavahelise väärkohtlemise ennetustegevusena peavad hooldustöötajad enda sõnul tähtsaks oma hoolealuste põhjalikku tundmaõppimist, mis hõlmab endas nii nende mineviku, käitumise, iseloomu kui ka meeldivate ning ebameeldivate tegevuste tundmist (Kontos jt 2009, Sifford-Snellgrove jt 2012, Snellgrove jt 2015, Patchell Bonifas 2015).

Kuna elanike omavahelised tülid tekivad enamasti just toanaabrite vahel, on inimeste põhjalik tundmaõppimine ja sellega arvestamine elanike tubadesse jaotamisel üks lihtsamaid võtmetegevusi väärkohtlemise ennetamiseks (Patchell Bonifas 2015). Ühe tähtsa väärkohtlemist soodustava tegurina on välja toodud igavus.

Hooldustöötajate sõnul muutuvad elanikud agressiivseks ka seetõttu, et nad ei saa nii palju tähelepanu, kui nad vajaksid (Snellgrove jt 2015).

Väärkohtlemist aitab ennetada elanikega kvaliteetaja veetmine. Seega kasutatakse elanike omavahelise väärkohtlemise ennetustegevusena järjepidevate erinevate tegevuste organiseerimist (Shinoda-Tagawa jt 2004, Rosen jt 2008, Snellgrove jt 2013, Snellgrove jt 2015).

175

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

rahuldamata vajadusi. Kui hooldustöötajatelt küsiti, kas elanike rahuldamata vajadused võiksid olla üheks väärkohtlemist vallandavaks teguriks, vastati sellele üksmeelselt eitavalt, aga kui vaadata uurimuse tulemusi, siis paljud väärkohtlemise esinemise juhtumid võisid olla otseselt seotud elanike rahuldamata vajadustega. Näiteks isiklikku ruumi tungimine teise elaniku poolt võib olla märk sellest, et elanikel on puudus oma isiklikust ruumist, varguse ja vägivalla juhtumid võivad tuleneda sellest, et hooldajatel ei ole kontrolli elanike isiklike asjade ja elanike turvalisuse üle. Tõsiasi, et hooldustöötajad ei seosta elanike rahuldamata vajadusi väärkohtlemist vallandava tegurina, võib olla tingitud sellest, et hooldustöötajad ei suuda ise tunnistada oma töös ebaõnnestumist ja suutmatust tagada elanikele piisavalt head hooldust ning turvalisust.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Sagedased elanike omavaheliste tülide põhjused on hooldeasutuse ülerahvastatus (Shinoda-Tagawa jt 2004, Rosen jt 2008, Pillemer jt 2011) ja sellest tulenevad konfliktid üldkasutatavate esemete ja nende kättesaadavuse pärast (Rosen jt 2008). Inimese elama asumisel hooldusasutusse on personali esmaseks sammuks suurendada uue elaniku teadlikkust kooselamisest ja teistega arvestamisest. Sealhulgas on tähtis selgitada, et kõik toolid, ruumid ja muud vahendid on kõigile võrdselt kasutatavad (Rosen jt 2008, Rosen jt 2016). Pillemer jt (2011) rõhutavad oma uurimuses, et elanike ärritumist ja seetõttu väärkohtlemise tekkimist saab ära hoida, kui vähendada ülerahvastatust üldkasutatavates ruumides, näiteks söögisaalis ja tegevustoas. Et ennetada elanike tahtmatut sattumist võõrastesse ruumidesse või kaaselanike tubadesse, on kasulik paigutada uste peale keelavaid silte (Shinoda-Tagawa jt 2004, Pillemer jt 2011). Samuti soovitatakse paigutada kognitiivsete häirete tõttu ekslejate toad kaugemale teiste elanike tubadest (Snellgrove jt 2013). Suurte kognitiivsete häiretega elanike puhul on tähtis väärkohtlemise ennetusmeetod rutiini loomine (Rosen jt 2008, Rosen jt 2016). Shinoda-Tagawa jt (2004) soovitavad oma uurimuses kasutada dementsete elanike puhul väärkohtlemise ennetusmeetodina muusikateraapiat, mis parandab käitumuslikke probleeme, nagu ekslemine või sõnade korrutamine. Dementsete elanikega sihipärane tegelemine ennetab nende elanike võimalust sattuda väärkohtlemise ohvriks.

Elanike omavahelisele väärkohtlemisele suunatud ennetustöö ja sekkumine sisaldab lisaks keskkondlike muutuste tegemise ka personali koolitamist (Shinoda-Tagawa jt 2004). Väärkohtlemise ennetustöö algab väärkohtlemise riskitegurite tundmisest (Sifford-Snellgrove jt 2012).

Hoolealuste omavahelist väärkohtlemist märgates tuleks esmase tegevusena kogu personali sellest teavitada. Üks viisidest, kuidas ära hoida sõneluse või muu kergema väärkohtlemise kujunemist ohtlikuks väärkohtlemiseks, on rääkida elanikuga rahulikult ning proovida leida kompromiss (Rosen jt 2008, Rosen jt 2016). Sageli tuleb personalil kasutada ka füüsilist sekkumist ning elanikud üksteisest lihtsalt füüsiliselt eraldada 176

Järeldused 1. Hooldekoduelanike omavaheline väärkohtlemine on ühe osalise poolne soovimatu suhe, mis võib avalduda eraldi kas psühholoogilise, füüsilise või seksuaalse väärkohtlemisena või omavahel kombineeritud liigina. Kõige sagedamini esineb nii verbaalset kui ka mitteverbaalset psühholoogilist väärkohtlemist. Füüsiline väärkohtlemine on kaaselanikule tahtlik valu või vigastuste tekitamine. Kõige vähem teadvustatakse seksuaalset väärkohtlemist.

2. Hooldekoduelanike omavahelist väärkohtlemist vallandavad tegurid ja riskitegurid võivad tuleneda nii elaniku isiksusest ja tema kognitiivsest seisundist kui ka hooldusasutuse keskkonnast.

Hooldusasutuse enda riskitegurid tulenevad nii füüsilisest kui ka psühhosotsiaalsest keskkonnast.

3. Hooldekoduelanike omavahelise väärkohtlemise ennetustegevustena on tähtis elanike põhjalik tundmaõppimine ja nendega kvaliteetaja veetmine, ülerahvastatuse vältimine, halbade kognitiivsete võimetega elanikele rutiini loomine. Elanike omavahelise väärkohtlemise sekkumisvõimalustest on esmaseks meetodiks alati rahulik rääkimine ja selgitamine ning kompromisside leidmine.

Allikaloend Gastle, N., G. (2012). Resident-to-Resident Abuse in Nursing Homes as Reported by Nurse Aides. Journal of Elder Abuse & Neglect, 24(4): 340–356.

Iversen, M., H., Kilvik, A., Malmedal, W. (2015). Sexual Abuse of Older Residents in Nursing Homes: A Focus Group Interview of Nursing Home Staff. Nursing Research and Practice.

Kontos, P., C., Miller, K-L., Mitchell, G., J. (2009). Neglecting the Importance of the Decision Making and Care Regimes of Personal Support Workers: A Critique of Standardization of Care Planning Through the RAI/MDS. The Gerontologist, 50(3): 352–362.

177

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

ja püüda juhtida ärritunud elaniku tähelepanu mujale (Rosen jt 2008, Patchell Bonifas 2015, Snellgrove jt 2015, Rosen jt 2016).

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Lachs, M., Bachman, R., Williams, C., S., O’Leary, J., R. (2007). Resident-to-Resident Elder Mistreatment and Police Contract in Nursing Homes: Findings from a Population-Based Cohort. Journal of the American Geriatrics Society, 55(6): 840–845.

Lachs, S., M., Teresi, A., J., Ramirez, M., van Haitsma, K., Silver, S., Eimicke, J., P., Boratgis, G., Sukha, G., Kong, J., Besas, A., B., Reyes Luna, M., Pillemer, K., A. (2016). The Prevalence of Resident-to-Resident Elder Mistreatment in Nursing Homes. Annals of Internal Medicine, 165(4): 229–236.

Patchell Bonifas, R. (2015). Resident-to-Resident Aggression in Nursing Homes: Social Worker Involvement and Collaboration with Nursing Colleagues. Health & Social Work, 40(3): e101–109.

Pillemer, K., Chen, E., K., van Haitsma, K., S., Teresi, J., Ramirez, M., Silver, S., Sukha, G., Lachs, M., S. (2011). Resident-to-Resident Aggression in Nursing Homes: Results from a Qualitative Event Reconstruction Study. The Gerontologist, 52(1): 24–33.

Ramirez, M., Watkins, B., Teresi, J. A., Silver, S., Sukha, G., Bortagis, G., van Haitsma, K., Lachs, M. S., Pillemer, K. (2013). Using Qualitative Methods to Develop a Measure of Resident-to-Resident Elder Mistreatment in Nursing Homes. International Psychogeriatrics, 25(8): 1245–1256).

Rosen, T., Lachs, M., S., Bharucha, A., J., Stevens, S., M., Teresi, J., A., Nebres, F., Pillemer, K. (2008). Resident-to-Resident Aggression in Long-Term Care Facilities: Insights from Focus Groups of Nursing Home Residents and Staff. Journal of the American Geriatrics Society, 56(8): 1398–1408.

Rosen, T., Lachs, M., S., Pillemer, K. (2010). Sexual Aggression between Residents in Nursing Homes: Literature Synthesis for an Underrecognized Issue. Journal of the American Geriatrics Society, 58(10): 1970–1979.

Rosen, T., Lachs, M., S., Teresi, J., Eimicke, J., van Haitsma, K., Pillemer, K. (2016).

Staff-Reported Strategies for Prevention and Management of Resident-to-Resident Elder Mistreatment in Long-Term Care Facilities. Journal of Elder Abuse & Neglect, 28(1): 1–13.

Shinoda-Tagawa, T., Leonard, R., Pontikas, J., McDonough, J., E., Allen, D., Dreyer, P., I. (2004). Resident-to-resident Violence Incidents in Nursing Homes. The Journal of the American Medical Association, 291(5): 591–598.

Sifford-Snellgrove, K., S., Beck, C., Green, A., McSweeney, J., C. (2012). Victim or Initiator? Certified Nursing Assistants’ Perceptions of Resident Characteristics 178

Snellgrove, S., Beck, C., Green, A., McSweeney, J., C. (2013). Resident-to-Resident Violence Triggers in Nursing Homes. Clinical Nursing Research, 22(4): 461–474.

Snellgrove, S., Beck, C., Green, A., McSweeney, J., C. (2015). Putting Residents First: Strategies Developed by CNA-s to Prevent and Manage Resident-to-Resident Violence in Nursing Homes. The Gerontologist, 55(1): S99–S107.

Teaster, P., B., Ramsey-Klawsnik, H., Abner, E., L., Kim, S. (2015). Investigations of the Sexual Victimization of Older Women Living in Nursing Homes. Journal of Elder Abuse & Neglect, 274-5): 392–409.

Teresi, J. A., Ramirez, M., Ellis, J., Silver, S., Boratgis, G., Kong, J., Eimicke, J. P., Pillemer, A. K., Lachs, S. M. (2013). A staff intervention targeting resident-to-resident elder mistreatment (R-REM) in long-term care increased staff knowledge, recognition and reporting: Results from a cluster randomized trial. International Journal of Nursing Studies, 50(5): 644–656.

179

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

that Contribute to Resident-to-Resident Violence in Nursing Homes. Research in Gerontological Nursing, 5(1): 55–63.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

OPORTUNISTLIKE PATOGEENIDE ESINEMINE HAIGLAS KASUTATAVATES TAVALISTES JA PNEUMAPURE™-i FILTRIGA SLEEPANGELI PATJADES Occurrence of opportunistic pathogens on regular pillows and „SleepAngel“ pillows with PNEUMAPURE™ filter used in hospital Diana Didenko, Ülle Parm, Silver Türk

Abstract Hospital environment plays a significant role in the spread of nosocomial pathogens in healthcare settings. Reusable vinyl covered hospital pillows can potentially harbour nosocomial pathogens, however renewing hospital bedding for impermeable textiles can reduce the spread of hospital infections. The aim of this study was to count, identify and compare bacteria isolated from two different kind of pillows (regular and SleepAngel) after three months of usage in the Maternity Ward of Turku University Hospital. Microbiological samples have been collected from the pillow surface, by using contact plates and from inside of pillows, counted and identified on species level by the MALDI-TOF mass spectrometer.

Pillows with the disinfectable surface and a filter (SleepAngel, n=32), which blocks the entry of microorganisms, have been compared with regular hospital pillows with pillow protectors (n=32). The most common microbes isolated from the surface of regular pillows were Staphylococcus epidermidis (12.3 %), Micrococcus luteus (16.4 %) and from the surface of a regular pillow, were also isolated methicillin-susceptible Staphylococcus aureus (0.2%). A third of identified species may represent a risk for people with a weakened immune system and newborns. The results of the study have shown that filter pillow 180

Keywords: hospital infections, infection control, pillow contamination, bedding, hospital hygiene, cross-contamination.

Sissejuhatus Haiglainfektsioonid (HI) on üks tähtsamaid probleeme meie tervishoiusüsteemis. Ligikaudu üks kümnest haiglaravil olevast patsiendist saab infektsiooni, mida tal ei olnud enne hospitaliseerimist. Sellega võib suureneda haiglas veedetud päevade arv kaks kuni kolm korda, mis mõjutab omakorda oluliselt haiglakulude suurenemist (Ducel jt 2002, Jõe 2002). Viimase aja uuringud on näidanud, et haigla tekstiilide kaudu võivad levida potentsiaalsed HI tekitajad, mis võivad olla ohtlikud eeskätt nõrgestatud immuunsusega isikutele ja vastsündinutele (Kutsar 2002, Parm 2012, Mitt 2016). Oportunistlike patogeenide esinemist haiglas ja nende ülekandmist ilmselt täielikult vältida ei saa, kuid saab suurel määral vähendada, kasutades mikroobe mitteläbilaskvaid tekstiilmaterjale (Creamer 2008). Uuringu eesmärk oli selgitada võrdlevalt haiglas kasutatavate tavaliste ja SleepAngeli patjade kontamineeritust oportunistlike patogeenidega.

Võtmesõnad: haiglainfektsioonid, oportunistlikud mikroobid, haigla tekstiilide kontaminatsioon, ristkontaminatsioon.

Metoodika Uuringu praktiline osa viidi läbi Tartu Ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudi laboris jaanuarist märtsini 2016. aastal, kasutades erinevaid mikrobioloogilisi meetodeid. Eesmärgipärase valimi alusel kasutati uuringus 64 patja, millest pool olid tavalised (ilma filtrita; n = 32) ja pool 181

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

filling contains less bacteria than a regular hospital pillow (p=0.035). Regular pillows can accumulate microorganisms inside; filter pillows tend to restrict this volumetric problem into its surface which can be easily disinfected. We conclude that filter pillows can reduce the risk of transmission of potential nosocomial pathogens in the hospital environment.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

(n = 32) uuenduslikud PneumaPure™-i filtriga (SleepAngel, Iirimaa) padjad. Uuritavad padjad pärinesid Turu Ülikooli Keskhaigla (Soome) sünnitusosakonnast ja need toimetati uuringuks Tartu Ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudi mikrobioloogia laborisse paari päeva jooksul hermeetiliselt suletud kilepakendites. Mikrobioloogilisele uuringule eelneva kolme kuu jooksul pesti tavalisi (ilma filtrita) patju siis, kui nende pinnale tekkisid silmaga nähtavad plekid; ühekordselt kasutatavate patjade padjapüüri vahetati pärast igat patsienti. Filtriga patju desinfitseeriti universaalse desinfektandiga (Erisan Oxy ±2%) pärast igat patsienti ja vahetult enne patjade laborisse saatmist. Ilma filtrita ehk tavapatjadelt eemaldati padjapüür: juhul, kui esines plekke, siis need pesti. Padjad toimetati laborisse hermeetiliselt suletud kilepakendites ning proovid võeti 24 h jooksul pärast laborisse jõudmist. Uuringut alustati proovide kogumisega nii patjade sisematerjalist kui ka välispinnast.

Esmalt tehti patjade pinnalt kontaktkülv veriagarile. Selleks võeti proov padja neljast erinevast kohast, puudutades padja pinda vastavatest kohtadest veriagariga. Kohtade valiku tingis asjaolu, et need puutusid rohkem patsiendiga kokku. Filtriga patjadelt võeti proov padja keskelt, sest padja serval asub filter. Padja sisu uuriti, põhinedes varemkirjeldatud meetodile (Weernink 1995). Steriilse noaga tehti padja diagonaalselt vastas asuvatesse nurkadesse kaks sisselõiget. Padja sisu (20–25 ml) viidi steriilse pintseti abil 20 ml füsioloogilisse lahusesse. Saadud segust tehti 100 μl poolkvantitatiivne väljakülv CLED-i, veriagarile (Gram-positiivsete (GP) ja Gram-negatiivsete (GN) bakterite väljakasvuks) ja Saboraud Emmonsi agarile (seente määramiseks). CLED-i ja veriagarit inkubeeriti seejärel 32 tundi 37 °C juures, Saboraud Emmonsi agarit 80 tundi 37 °C juures. Kõik mikroobide kolooniad loendati ja igast unikaalse morfoloogiaga pesast tehti ümberkülv Mueller-Hintoni agarile. Kolooniad loendati ja lõplik mikroobide identifitseerimine toimus MALDI-TOF-i seadmega.

Statistiliseks töötluseks kanti andmed Microsoft Office Exceli 2010. a arvutiprogrammi. Rühmade võrdlemiseks arvväärtuste korral kasutati 182

Tulemused Töö käigus isoleeriti kokku 414 mikroorganismi kolooniat. Tavalistelt patjadelt isoleeriti 329 kolooniat, millest 65 pärinesid patjade seest ja 264 patjade välispinnalt. Filtriga patjadelt isoleeriti 85 kolooniat, nendest kolm patjade seest ja 82 patjade välispinnalt. Nagu joonisel 1 on näha, eraldati nii seest kui ka väljast tavalistelt patjadelt rohkem mikroobide kolooniaid kui SleepAngeli patjadelt.

Joonis 1. Mikroobide pesade arv võrdlevalt tavalistel ja SleepAngeli (SA) patjadel nii sees kui ka välispinnal

Isoleeritud mikroobide liigiline jaotus Patjadelt isoleeriti ainult GP-id mikroobe, millest valdav enamik olid koagulaas-negatiivsed stafülokokid (KONS; 252 414-st). GN-id mikroobe ja seeni ei esinenud. Kuna S. aureus ja S. epidermidis on aga teadaolevalt sagedasemad HI tekitajad Eestis (Parm jt 2010, Sepp jt 2006, Mitt jt 2009), 183

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

t-testi või Mann-Whitney testi, mittearvuliste väärtuste korral χ2-test või Fisheri testi. Statistiliselt oluliseks erinevuseks loeti p-väärtus < 0,05.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

siis käsitleti neid eraldi. Kõige sagedasem isoleeritud mikroob oligi S. epidermidis (n = 51). Peale KONS-i isoleeriti S. aureus (n = 1), Micrococcus luteus (n = 68), Bacillus spp. (n = 11) ja Caulobacter spp. (n = 2). 80 mikroobi ei suutnud MALDI-TOF tuvastada ja need tähistati kui mitteidentifitseeritud (MI) mikroobid.

Isoleeritud mikroobid patjade ja piirkondade kaupa Joonisel 2 on võrdlevalt välja toodud kõik isoleeritud mikroobide liigid nii tavalistelt kui ka filtriga patjadelt. Kõige enam olid potentsiaalsete HI tekitajatega (S. epidermidis, Staphylococcus warneri, Staphylococcus hominis) kontamineeritud tavalised padjad. Kui vaadata MALDI-TOF-i poolt mitteidentifitseeritud mikroobe (MI), siis neid oli rohkem SleepAngeli patjades. Kuid vaatamata sellele oli tavalisi kontamineeritud patju rohkem (n = 27) kui kontamineeritud SleepAngeli patju (n = 21).

Joonis 2. Erinevate mikroobide esinemine tavalistel ja SleepAngeli patjadel.

Kui jälgida patjade pindu (joonis 3), siis selgus, et kõige saastunumad olid tavaliste haiglapatjade pinnad. Sealt isoleeriti sagedasi HI tekitajaid, nagu S. aureus, S. epidermidis, S. warneri, Staphylococcus capitis, S. hominis.

184

Joonis 3. Isoleeritud mikroobid võrdlevalt tavaliste ja SleepAngeli patjade pinnalt

Jooniselt 4 on näha, et patjade sisemus oli vähem mikroobidega kontamineerinud, kuid ikkagi esines seal sagedamini KONS-e, mida oli statistiliselt rohkem tavalistel kui SleepAngeli patjadel.

Joonis 4. Isoleeritud mikroobid tavaliste ja SleepAngeli patjade täitematerjalist

185

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Tavalistel patjadel võrreldes SleepAngeli patjadega esines statistiliselt rohkem M. luteus’t ja muid KONS-e.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Arutelu Uuringuga püüti juhtida tähelepanu haigla patjadele kui oportunistlike bakterite potentsiaalsele reservuaarile ja võimalikule levikutegurile ning selgitada, kas bakteriaalse filtriga padjad võiksid vähendada kontaminatsiooni. Tööst selgus, et võrreldes SleepAngeli patjadega esines tavalistel patjadel tunduvalt rohkem mikroobide pesi ja ka erinevaid mikroobide liike. Tavalised padjad olid rohkem kontamineeritud nii seest kui ka väljast. Siiski esines kontaminatsiooni vaid GP-te mikroobidega, Candida spp. pärmseeni ega GN-id mikroobe ei esinenud. Vaatamata sellele, et uuringusse võetud tavalised haiglapadjad olid kasutamise ajal kaetud padjapüüriga ja ka kaitsekilega ning vajaduse korral määrdumisel eelnevalt pestud, esines siiski nende pinnal mikroobe. Samuti oli osa mikroobe tunginud patjade sisse. Seega võib öelda, et tekstiilide puhastamine ja desinfitseerimine ei pruugi alati olla tõhus ning alati jääb väike risk potentsiaalsete haigustekitajate levimiseks ristkontaminatsiooni teel.

Uuringu käigus selgus, et sagedasemad patjade kontamineerijad olid GP-d mikroobid, kuhu kuulusid viis erinevat KONS-i, millest sagedasem oli S. epidermidis. Teadaolevalt kuulub see mikroob naha ja vastsündinu soole loomuliku mikrobioota hulka. Seega on kontaminatsioon tõenäoline ja võib arvata, et tavatingimustes ohutu, kuid arvestama peab virulentse mikroobitüvede võimaliku invasiooniga ja patsientide (vastsündinu) nõrga vastupanuvõimega.

Tähtis on teada, mida patjadelt leitud mikroobid võivad tähendada vastsündinutele. Mitmete uuringute kohaselt on täheldatud, et sagedasemad vastsündinuid koloniseerivad stafülokokid on S. aureus, S. epidermidis, S. haemolyticus; harvem S. capitis, Staphylococcus chromogenes, Staphylococcus lentus, Staphylococcus simulans, S. warneri ja Staphylococcus intermedius (Fanaro jt 2003, Sepp jt 2003, Parm jt 2010). Esimesed kolm on ka sagedasemad vastsündinute HI tekitajad (Sepp jt 2003), kuid potentsiaalsed on ka ülejäänud. Eriti vastuvõtlikud keskkonna mikroobidele on keisrilõikega sündinud lapsed (Fanaro jt 2003). Nõrga soolebarjääri tõttu on 186

Nagu eelpool kirjeldatud, võib S. epidermidis olla sage HI tekitaja. Näiteks aastatel 2003, 2006 ja 2007 Tallinna ning Tartu lastehaiglates läbiviidud uuringud näitasid, et kõige enam HI juhtumeid vastsündinutel põhjustas S. epidermidis (Sepp jt 2003), mis oli ka sage tavaliste patjade kontamineerija selles uuringus. Samuti näitas Merit Pauskar (2008) oma lõputöös, et S. epidermidis on intensiivravi osakonnas viibivate vastsündinute rektaalpiirkonna sagedane koloniseerija, aga ka sepsise tekitaja. Kuid S. epidermidis’ega seotud vereringe infektsioonid on valdavalt seotud alakaalu ja lühema gestatsiooniajaga (Cheung jt 2011). GN-ed (sageli K. pneumoniae jt enterobakterid) mikroobid on ohtlikumad infektsiooni tekitajad (Sepp jt 2003), kuid neid patjadelt ei leitud. See on meeldiv tulemus, sest GN-te bakterite põhjustatud vereringeinfektsioon vastsündinutel kulgeb enamasti raskekujuliselt (Parm 2012, Mitt 2016).

Hea on tõdeda, et koagulaas-positiivsetest stafülokokkidest isoleeriti S. aureus’t ainult ühe tavalise padja pinnalt. Tegemist on tõsise HI tekitajaga ja see mikroob on suureks probleemiks nii Eestis kui ka mujal maailmas.

Teadaolevalt ringlevad haiglas ja ka vastsündinute osakondades nii metitsilliiniresistentse S. aureus`e (MRSA) kui ka metitsilliiniresistentse S. epidermidis’e (MRSE) tüved (Pauskar 2008, Poren 2010, Parm 2010).

CDC (2010) andmete kohaselt on ligi 49–65% S. aureus’ega seotud infektsioone põhjustanud MRSA, kuid Eestis pole see probleem siiski nii suur (Mitt 2016).

Töö käigus ilmnes probleem mikroobide lõplikul identifitseerimisel, sest paljusid patjadest isoleeritud mikroobe polnud MALDI-TOF võimeline identifitseerima. Ilmselt on tegemist tavaliste keskkonnamikroobidega.

Seega ei pruugi tulemused olla päris adekvaatsed, sest neid patju, kus esines identifitseerimata jäänud mikroobe, oli filtriga patjade seas rohkem. Korraldatud uuringu käigus GN-id mikroobe ei tuvastatud. Võib 187

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

ohus ka enneaegsed vastsündinud, sest neil esineb suurem oht mikroobide sattumiseks vereringesse (Pauskar 2008, Parm jt 2010, Mitt 2016).

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

tekkida kahtlus, et analüsaatoris identifitseerimata jäänud mikroobide hulgas võiks tegelikkuses esineda patogeenseid mikroobe, kuid see on vähetõenäoline, sest MALDI-TOF tunneb ära peamised nendest. Tulemusi võis mõjutada fakt, et patju kasutasid erinevad patsiendid, kelle mikrobioom on iseenesest erinev. Kuna nii Soome kui ka Eesti varasem kogemus selles valdkonnas on vähene, siis polnud ka kindlat metoodikat ja kogemust, millele toetuda. Seega ei osanud uuringu korraldajad prognoosida, millised võiksid olla uuringu tulemused. Positiivne on see, et mingeid tulemusi üldse saadi.

Töö peamiseks ülesandeks oli selgitada võimalikud erinevused haiglas kasutusel olevate filtrita tavapatjade ja uuenduslike SleepAngeli patjade vahel, sealjuures jälgida uuringu käigus tekkivaid probleeme metoodika sobivuse osas tulevaste samalaadsete uuringute korraldamiseks. Kui arvestada välismaal tehtud analoogseid uuringuid ja nende tulemusi, siis on neid raske eeskujuks võtta, sest enamasti puudub põhjalik metoodika ja töö probleemsete aspektide kirjeldus. Tänapäeval leidub palju erineva hinnaklassiga mikrobioloogilisi meetodeid ja nende valik sõltub uuringu eesmärgist. Kui on olemas sobiv metoodika ning ligikaudne oodatav tulemus, siis on tunduvalt lihtsam uuringu eelarvet planeerida ja tellida uurigu läbiviimiseks vajalikud materjalid.

Vaatamata sellele, et tehtud töö annab ülevaate patjadel esinevatest mikroobidest, on raske öelda, kas haigustekitaja pärineb just padjast. Sellisel juhul tuleks lähtuda konkreetsest haigusest ja patsiendist ning padjast pärit mikroobist ja neid molekulaarsete meetoditega võrrelda. Molekulaarsete meetodite kasutamine võimaldaks teha kindlaks infektsiooni tekitajate päritolu, võrreldes nende geno- ja fenotüüpilisi omadusi. Kuid need meetodid on kulukad ja sageli ka väga töömahukad (Sepp jt 2003).

Järeldused Mõlemates patjade rühmades oli mikroobide poolt kontamineeritud patju, kuid tavalised padjad olid enam nii seest kui ka väljast kontamineeritud 188

Allikaloend Cheung, G., Y., C., Otto, M. (2011). Understanding the significance of Staphylococcus epidermidis bacteremia in babies and children. Current Opinion in Infectious Diseases, 23(3): 208–216.

Ducel, G., Fabry, J., Nicolle, L. (2002). Prevention of hospital-acquired infections. A practical guide. 2nd edition. World Health Organization.

Fanaro, S., Chierici, R., Guerrini, P., Vigi, V. (2003). Intestinal microflora in early infancy: composition and development. Acta Paediatrica Supplement, 91(441): 48–55.

Jõe, L. (2002). Haiglainfektsioonid – probleem iga arsti jaoks. Lege Artis: eriväljaanne, 1: 2–3.

Mitt, P. (2016). Healthcare-associated infections in Estonia –epidemiology and surveillance of bloodstream and surgical site infections. Tartu Ülikool, arstiteaduskond.

Doktoritöö.

Parm, Ü. (2012). Early mucosal colonisation and its role in prediction of invasive infection in neonates at risk of early onset sepsis. Tartu Ülikool, arstiteaduskond.

Doktoritöö.

Parm, Ü., Metsvaht, T., Sepp, E., Ilmoja, M., L., Pisarev, H., Pauskar, M., Lutsar, I. (2010). Impact of empiric antibiotic regimen on bowel colonizationin neonates with suspected early onset sepsis. European Journal of Clinical Microbiology & Infectious Diseases, 29: 807–16.

189

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

kui SleepAngeli padjad. Seega võib eeldada, et esineb võimalus HI edasikandmiseks patjade vahendusel, kuid SleepAngeli patjade kasutamine võib seda oluliselt vähendada. Sagedasemad patju kontamineerivad mikroobid olid inimeste mikrobioota tavalised esindajad, nagu S. epidermidis ja teised KONS-id, kuid ka muud GP-ed mikroobid, sealhulgas S. aureus.

Seega võib öelda, et tavatingimustes ei ole tegemist eriti ohtlike mikroobidega, kuid haiglas võivad ringelda nende virulentsed ja resistentsed tüved. Kuna tegemist oli sünnitusosakonnaga, siis kõigist isoleeritud mikroobitüvedest kolmandikku võib pidada võimalikuks HI tekitajaks vastsündinutel.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Pauskar, M. (2008). Intensiivravi vajavate vastsündinute stafülokokilise kolonisatsiooni, ravimresistentsuse ja infektsiooni määramine erinevate mikrobioloogiliste meetoditega. Tartu tervishoiu Kõrgkool, bioanalüütiku õppekava. Lõputöö.

Poren, Kerli. (2010). Oportunistlike patogeenide esinemine Tervishoiu töötajate kitlitel ja igapäevatöös kasutusel olevatel esemetel. Tartu Tervishoiu Kõrgkool, bioanalüütiku õppekava. Lõputöö.

Sepp, E., Kõljalg. S., Naaber, P., Truusalu, K., Stsepetova, L., Metsvaht, T., Sau, L., Jürna, M., Mägi, H., Allik, M., Mihkelsaar, M. (2003). Staphylococcus epidermidis ja Klebsiella pneumoniae – võimalikud hospitaalinfektsioonide tekitajad Eesti lasteintensiivravi osakondades. Eesti Arst, 82: 239-248.

Weernink, A., Severin, W., P., J., Tjernberg, I., Dijkshoorn, L. (1995). Pillows, an unexpected source of Acinetobacter. Journal of Hospital Infection, 29: 189–199.

190

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

KLIINILISE ÕDE-SPETSIALISTI ROLL JA PÄDEVUSED The role and competencies of a clinical nurse specialist Maarja-Liisa Kapaun (Kesküla), Eve-Merike Sooväli

Abstract The competencies of Estonian clinical nurse specialists have not yet been determined. The determination would help to improve the quality and availability of Estonian healthcare services. It would also help to make sure these services are up to date, safe for patients and meet the needs of patients and their families.

The aim of this study was to describe the role and competencies of different clinical nurse specialists in Europe. This study is a literature review that is based on research articles, frameworks and guidelines written in different European countries.

Based on the gathered data it was possible to bring out the main objectives of the role of the clinical nurse specialist with the competencies needed to fulfil the tasks. According to the literature, clinical nurse specialists have the skills to evaluate and monitor the health condition of patients both in the hospital environment and during follow-up visits. They may take full responsibility for their caseload and make individual decisions within the limits of local legislation. The importance of their role as a member of a multidisciplinary team and also as a provider of patient-safety and patient-centred care was pointed out. They also have the competence to teach patients, colleague nurses and other multidisciplinary team members, if needed. By taking the leader’s position and carrying out research clinical nurse specialists help to increase the quality of healthcare.

Keywords: clinical nurse specialist, role, competencies.

191

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Sissejuhatus Kvaliteetne ja kättesaadav tervishoiuteenus on rahvatervise alustala, selle võimaldamiseks on vajalik pidev süsteemne areng ja uute lahenduste loomine kõikides tervishoiuvaldkondades. See on üleilmne suund, mida järgitakse ka Eesti tervishoius. Uute lahenduste loomise ja erialaspetsialistide vajaduse on tinginud ennekõike elanikkonna vananemine ja kroonilisi haigusi põdevate inimeste arvu suurenemine. Eestis on tervishoiuteenuse kättesaadavuse parendamiseks laiendatud õendusabi osutamist eriõdede ehk õde-spetsialistide ametikohtade loomise ja iseseisva teenuse osutamisega. Õde-spetsialistidele seatakse kõrged nõudmised teadmiste ja oskuste osas, nende erialade väljaarendamise ja rakendamisega tegeldakse pidevalt, kirjeldatakse ning kinnitatakse erinevatele erialadele spetsialiseeruvate õdede kompetentse e pädevusi. Paraku on enamikus OECD maades, kuhu kuulub ka Eesti, õde-spetsialistide erialade väljaarendamine ja rakendamine alles algstaadiumis. 2015. aastal koostas Euroopa Spetsialiseerunud Õdede Organisatsioon (European Specialist Nurses Organisations) kliiniliste õde-spetsialistide pädevuste raamistiku, et luua ühtne kliinilise õde-spetsialisti profiil nii üleeuropalisse kui ka üksikute liikmesriikide tervishoiusüsteemi. Ühtne pädevuste kirjeldamine kindlustab tervishoiuteenuse kvaliteedi ja tagab Euroopa Liidus tööjõu vaba liikumise (ESNO 2015). „Õendusala arengukava 2002–2015“ on olnud aluseks, mille põhjal on Eestis koolitatud õde-spetsialiste neljal erialal juba kümme aastat, kuid puuduvad täpselt sõnastatud pädevused, mis peavad toetama õpet ning olema aluseks õendusabi osutamisel. Sõnastatud pädevuste olemasolu on vajalik tervishoiuteenuse kvaliteedi, patsientide turvalisuse, õendusabi kättesaadavuse ning ajakohasuse tagamiseks. Asjakohased ja üldkehtivad pädevused tagavad eriõenduse atraktiivsuse ning jätkusuutlikkuse Eesti õenduses. Kuna Eesti õenduses pole õde-spetsialistide pädevusi sõnastatud, oli vajadus uurida kirjandust, et saada ülevaade, mis antud 192

Tulemused ja arutelu Kliinilise õde-spetsialisti roll Kliinilise õde-spetsialisti (edaspidi KÕS) roll on multidimensionaalne (Leary jt 2008a), nad teevad mitmeid erinevaid pädevusi nõudvaid tegevusi korraga (Oddsdottir ja Sveisdottir 2011, Wickham 2013). Analüüsitud allikates olid KÕS-i tegevused rühmitatud järgmiselt: kliinilised tegevused; koolitamine ja õpetamine; teadustöö; juhiülesanded (Delamaire ja Lafortune 2010) Suurbritannias lisandus konsulteerimine (Leary jt 2008a, Leary jt 2008b) ja Iirimaal ka auditeerimine (NCNM 2008, Delamaire ja Lafortune 2010). Leary jt (2008a) ning Delamaire ja Lafortune (2010) kinnitasid, et KÕS-id töötavad enamasti haiglakeskkonnas, kuid nende roll ei pruugi olla haiglakeskkonnaga piiratud. Sõnastus võib olla tingitud asjaolust, et tegevused on patsiendiga seotud nii akuutravi kui ka järelkontrolli perioodil. Nõustamis- ja ennetustegevus hõlmab näiteks patsientidele ning nende perekondadele helistamist, võimaldades pidevat jälgimist ja parandades teenuse kättesaadavust ning kvaliteeti.

Suurima osa tööajast (68%) tegelevad KÕS-id otseselt patsientidega seotud erinevate kliiniliste tegevustega (Leary jt 2008a). Kliiniliste tegevuste osakaal KÕS-ide tööajast on erinevates allikates varieeruv: 62,2% (Norton jt 2012), 65% (Leary jt 2008b), 90% (Barrie 2014). Kliinilistele tegevustele järgnevad tööajas osakaalult teisena juhtimis- ja administratiivtegevused (24%), seejärel õpetamine ja koolitamine (3%), konsulteerimine (3%) ja teadustöö (2%) (Leary jt 2008a). On väga tähtis, et KÕS-ide osa teatud 193

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

valdkonnas on muudes Euroopa riikides tehtud. Uurimistöö eesmärk oli koostada kirjanduse ülevaade, kirjeldada teaduspõhistele temaatilistele allikatele tuginedes Euroopa riikide kliinilise õde-spetsialist rolli ja pädevusi. Allikatena kasutati õendusalaseid teaduspõhiseid artikleid, ülevaateartikleid, eeskirju ja juhendeid, mis olid ilmunud ajavahemikus 2006–2016, ning teemat käsitlevaid avalike usaldusväärsete organisatsioonide kodulehekülgi. Ühtekokku analüüsiti 25 allikat, millest 17 olid õendusalased teadusartiklid.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

erialal kasutades lähtutaks sellest, kuidas KÕS-id saaksid oma pädevustega tervishoiuteenuse kvaliteeti kõige enam parandada. Tööaja planeerimisel ei tohiks sisse arvata liialt administratiivtegevusi, millega saaksid hakkama ka näiteks sekretärid, kuivõrd KÕS-ide kasutegur on suurim patsientide terviseseisundi jälgimise, nõustamise ja õenduspersonali koolitamise osas. Administratiivtegevuste liig võib viia muude tegevuste tagaplaanile jäämiseni ja mõjutada teenuse kvaliteeti halvemuse suunas, nagu kirjeldavad Leary ja Baxter (2014) kopsuvähi KÕS-ide uuringu tulemustes.

Enamasti rakendatakse KÕS-e krooniliste haigustega (diabeet, astma, vähk, krooniline neerupuudulikkus, insuldi järelkontroll) ning Iirimaal ka ägedate terviseprobleemidega patsientidega tegelemisel (Delamaire ja Lafortune 2010). Spetsialiseerumise (õppe kestuse ja sisu) ning staatuse osas esinevad Euroopa riikides erinevused (ESNO 2015). Näiteks Delamaire ja Lafortune (2010) tõid välja, et 2010. aasta seisuga oli KÕS-ide eriala arendamine Poolas ja Prantsusmaal algstaadiumis ning nõutav haridus ei olnud kindlaks määratud. Belgias, Küprosel ja Iirimaal nõuti KÕS-idel bakalaureuse kraadi koos vastava riigi spetsialiseerumise õppe läbimisega. Suurbritannias nimetati soovitatavana magistrikraadi, kuid nõuti bakalaureusekraadi koos erialal töötamise kogemusega. Eestis saab eriõde ehk spetsialisti õpinguid jätkata pärast õe põhiõppe läbimist ja töökogemuse omandamist.

Kliinilise õde-spetsialisti pädevused Patsiendikesksuse tagamine KÕS-id oskavad käsitleda patsiente ning nende perekondi holistlikult ja selgitada välja nende personaalsed vajadused. Nad arvestavad õendusabi vajavate isikute kultuurilise autonoomia ja usuliste tõekspidamistega, riigisiseste seaduslike aspektide ning inimõigustega. Nad tagavad patsientide ja nende perekondadega suhtlemisel konfidentsiaalsuse, on koostööaltid ning empaatilised (ESNO 2015). KÕS-id oskavad kaasata patsiente ja perekondi otsuste langetamisse, lähtudes nende vajadustest 194

Juhi roll patsiendiohutuse tagamisel Willams ja Reid (2009) tõid välja, et õendusjuhtidel on keskne koht patsientidega toimuvate kahjulike sündmuste arvu vähendamisel. KÕS-id oskavad kliinilises praktikas juhikohta võttes olla kolleegidele eeskujuks (NCNM 2008, Elliot ja Adams 2011, Wickham 2013). Patsiendiohutuse tagamiseks oskavad nad märgata nii üksikuid lünki ja kitsaskohti (Wickham 2013) kui ka süsteemseid (psühhosotsiaalseid ja majanduslikke) probleeme osutatavas tervishoiuteenuses ning juhtida neile tähelepanu.

Neil on oskus leida uusi lahendusi või töötada välja meetodeid uute lahenduste leidmiseks (ESNO 2015). Viimane on tähtis just seetõttu, et KÕS-id näevad tervishoiuteenust pakkudes patsiente sageli kõige rohkem. Ilma KÕS-i sekkumiseta võiksid need probleemid teistele meeskonnaliikmetele märkamatuks jääda. KÕS-ide panus taoliste meetodite väljatöötamisel ja nende tulemuslikkuse hindamisel koostöös teiste multidistsiplinaarse meeskonna liikmetega on samuti tähtis (NCNM 2008).

Kliinilised õde-spetsialistid oskavad arvestada kohalikke vajadusi, näha tekkinud kitsaskohti probleemide lahendamisel ning osalevad lahenduste otsimiseks tõenduspõhiste juhendite väljatöötamises (NCNM 2008, Elliot ja Adams 2011, TREND-UK 2011, Norton jt 2012, Wickham 2013), riiklike standardite kehtestamises (Wickham 2013), õendusabi kvaliteedi auditeerimises (NCNM 2008, Norton jt 2011). Nad oskavad auditeerimise tulemuste põhjal õendusabi planeerida ja selles vajalikke kvaliteeti parendavaid muudatusi läbi viia (NCNM 2008).

195

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

(NCNM 2008), ning esindada nende vajadusi ja huve multidistsiplinaarses (Voigt jt 2011) ja/või interdistsiplinaarses meeskonnas (NCNM 2008).

KÕS on patsientide otsene toetaja (Voigt jt 2011). Nad aitavad kaasa patsiendirühmade ja organisatsioonide tegevusele ja toetavad neid kaudselt (Wickham 2013). Tähtis on seegi, et KÕS oskab olla eeskujuks teistele tervishoiutöötajatele patsiendikesksuse tagamisel (Elliot ja Adams 2011).

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Koolitaja roll patsiendiohutuse tagamisel Teine tähtis tegevus patsiendiohutuse tagamisel on kolleegidest õdede (NCNM 2008, Elliot ja Adams 2011, TREND-UK 2011, Wickham 2013, ESNO 2015) ja õendusüliõpilaste koolitamine (NCNM 2008, Wickham 2013) ning teistele multidistsiplinaarse meeskonna liikmetele vajaduse korral mentoriks olemine (NCNM 2008, ESNO 2015) – seda nii ette planeerimata (NCNM 2008) kui ka organiseeritult töötubade või praktiseerimisprogrammide koordineerimise näol (Wickham 2013). Koolitustegevuste hulka kuulub kindlasti ka erinevate haridusmaterjalide ja juhendite koostamine, nende eesmärgipärane rakendamine ning kriitiline hindamine, milleks KÕS-il on vajalikud oskused olemas (Wickham 2013).

Wickhami (2013) hinnangul osalevad KÕS-id kõige enam õenduspersonali koolitamisel. Õendusüliõpilaste koolitamisel osales pea poole vähem KÕS-e kui õenduspersonali koolitamisel. See võib olla tingitud KÕS-ide tööaja jaotusest, milles ideaalsel juhul on esikohale seatud kliinilised tegevused ning patsientide heaolu tagamine. Sellisel juhul on õenduspersonali koolitamine vajalikum, sest avaldab kohest positiivset mõju. Lisaks on KÕS-idel kindlasti hõlpsam töökeskkonnas kolleege koolitada kui ülikoolis õendusüliõpilasi, sest see nõuab niigi tihedas töögraafikus suuremat planeerimist.

Kliinilised pädevused patsiendiohutuse tagamisel KÕS-id lähtuvad kliinilistes tegevustes kohalikust seadusandlusest, milles on sätestatud nende pädevuse piirid (NCNM 2008, ESNO 2015). Kõige tähtsam patsiendiohutuse tagamisel on oskus analüüsida oma arenguvajadusi ja nendega vastavalt tegeleda (NCNM 2008, Norton jt 2012).

Allikate analüüsi põhjal saab tuua välja erinevaid oskusi, mida kliiniliselt õde-spetsialistilt eeldatakse. KÕS-id oskavad patsienti läbi vaadata (Elliot ja Adams 2011, Norton jt 2012, Barrie 2014), hinnata patsientide füsioloogilist (Delamaire ja Lafortune 2010, ESNO 2015) ja psühholoogilist seisundit (Delamaire ja Lafortune 2010, TREND-UK 2011, ESNO 2015) ning vajaduse korral tellida täpsustavaid lisauuringuid (TREND-UK 2011, 196

Kirjeldatud kliinilise õde-spetsialisti tegevused pärinevad erinevatest allikatest ja seepärast on nende pädevuste kirjeldused laiapõhjalised, sest kliinilisi erialasid on palju. Väga spetsiifilised oskused omandatakse juba lähtuvalt töökoha ja patsiendirühma spetsiifikast. Kliinilisel õde-spetsialistil on suur osatähtsus just õendusabi osutamisel kroonilisi haigusi põdevatele patsientidele, sest nad vajavad oma terviseseisundiga toimetulekuks regulaarset spetsialisti toetust. Kuivõrd arstide ressurss on nii Euroopas kui ka Eestis üsna piiratud, siis saavad kvaliteetse tervishoiuteenuse kättesaadavusse panustada õde-spetsialistid. Eestis osutavad õde-spetsialistid mitmetel erialadel iseseisvat õendusabi teenust koostöös teiste tervishoiutöötajatega. Tänu sellele saavad patsiendid kiiremini vajalikku abi.

Ravimialased pädevused patsiendiohutuse tagamisel KÕS-ide ravimiretseptide väljakirjutamise osas ei ole Euroopas ühest lähenemisviisi ning lähtutakse kohalikust seadusandlusest (TREND-UK 197

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Norton jt 2012). Iseseisva diagnostiliste uuringute vastuste tõlgendamise (Delamaire ja Lafortune 2010, TREND-UK 2011) ning patsientide terviseseisundi jälgimise (Delamaire ja Lafortune 2010, Norton jt 2011, ESNO 2015) tulemusena oskavad KÕS-id diagnoosida spetsialiseeritud erialaga seonduvaid terviseprobleeme (NCNM 2008, TREND-UK 2011, Elliot ja Adams 2011, Norton jt 2012, ESNO 2015). Tundes erinevaid raviviise (TREND-UK 2011, Voigt 2011), oskavad KÕS-id terviseseisundi alaseid sekkumisi planeerida (NCNM 2008, Delamaire ja Lafortune 2010, Barrie 2014, ESNO 2015), vajaduse korral sekkuda (Delamaire ja Lafortune 2010, Norton jt 2012) ja sekkumise tulemusi hinnata (Delamaire ja Lafortune 2010). Kliinilist õde-spetsialisti nähakse ravijuhtumite haldajana (Leary jt 2008b, Norton jt 2012, Leary ja Baxter 2014) ja raviprotsessi koordineerijana (Pollard jt 2010), kes suunab vajaduse korral patsiendi haiglaravile (ESNO 2015), planeerib (Norton jt 2012) ja koordineerib haiglast väljakirjutamist (Wickham 2013) ning teeb järelkontrolli (Leary jt 2008b, Hardie ja Leary 2010).

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

2011, Norton jt 2012, ESNO 2015). Olenemata sellest, kas KÕS-il on ravimiretseptide väljakirjutamise õigus, vajavad KÕS-id patsiendiohutuse tagamiseks ja eesmärgipäraseks tööks erinevaid ravimite alaseid teadmisi ja oskusi. Vajalik on spetsialiseeritud erialal kasutatavate ravimite (TREND-UK 2011, ESNO 2015) ning nende koos- ja kõrvaltoimete äratundmine (TREND-UK 2011, Voigt 2011). Need teadmised võimaldavad neil vaadata asjatundlikult üle patsiendi farmakoteraapia (TREND-UK 2011, Norton jt 2012, Wickham 2013, Barrie 2014) ja hinnata manustatavate ravimite mõju terviseseisundile (Wickham 2013), samuti reguleerida ravimikoguseid ettekirjutuse kohaselt (Wickham 2013, ESNO 2015).

Head teadmised võimaldavad vajaduse korral nõustada ravimite osas ka teisi tervishoiutöötajaid (Elliot ja Adams 2011).

Patsientide õpetamine ja nõustamine (konsulteerimine) KÕS-i roll vajalike teadmiste edasiandmisel patsientidele ja nende perekondadele on väga tähtis. Pollard jt (2010) ning Leeuw jt (2011) viitavad asjaolule, et sageli on just KÕS-id need, kelle käest patsiendid vajalikku ja olulist teavet saavad, et oma seisundiga paremini toime tulla. Heade tulemuste saavutamiseks patsientide õpetamisel orienteeruvad ja kasutavad KÕS-id erinevaid õpetamistehnikaid (Voigt 2011), oskavad rakendada vajalikke tehnikaid hirmude maandamiseks, neil on teadmised käitumismuutuste teooriatest ning haridusfilosoofiast (TREND-UK 2011). Kliiniline õde-spetsialist seab koos patsientidega eneseravi eesmärke (TREND-UK 2011, Barrie 2014), annab tervisealaseid (Delamaire ja Lafortune 2010, Elliot ja Adams 2011, Voigt jt 2011, Norton jt 2012, Barrie 2014) ja eneseraviks vajalikke teadmisi edasi (TREND-UK 2011, Barrie 2014, ESNO 2015) ning õpetab neile vajaminevaid oskusi (näiteks elustiilivalikute tegemine, kliiniliste näitajate mõõtmine) (TREND-UK 2011). Kui KÕS-id tuvastavad eneseravi võtete õppimisel või rakendamisel erinevaid tegureid, mis võivad patsientidel eneseravi teostamisel takistuseks saada (psühhosotsiaalsed, füsioloogilised), siis suunavad nad patsiendid vastava spetsialisti juurde, et takistused minimeerida (TREND-UK 2011). Nad oskavad ka ise patsiente eneseraviga tegelema võimestada (Wickham 2013).

198

Terviseedendus Kliinilisel õde-spetsialistil on oskus teha kindlaks spetsialiseeritud erialal esinevaid terviseedenduse prioriteete (NCNM 2008) ja jälgida populatsiooni tervist ning heaolu, pidades muuhulgas silmas võimalikke sotsiaalseid mõjureid (ESNO 2015). Igapäevaste tööülesannetena ennetavad nad I, II ja III tasandil haigusi (ESNO 2015) ja tegelevad terviseedendamisega (Barrie 2014, ESNO 2015). Nad on teadlikud rahvatervise arengusuundadest ja rakendavad nende suundadega kooskõlas vajalikke terviseedendamise strateegiaid (NCNM 2008). Samuti võtavad KÕS-id osa ennetusprogrammidest ja suunavad riskirühmas olevaid inimesi nende programmideni (TREND-UK 2011). Spetsiifiliste oskustena toodi välja vaktsineerimine ja sõeluuringute tegemine, mis on erinevates riikides kohaliku seadusandlusega sätestatud (ESNO 2015).

Kutseala arendamine KÕS-id arendavad kutseala teadustööd tehes. Nad viivad ise läbi uurimusi ning on võimelised olema selles juhendajaks ka teistele tervishoiutöötajatele ja üliõpilastele (Wickham 2013). See eeldab oskust saada aru uurimistööde tulemusest, osata neid õigesti tõlgendada ja integreerida (ESNO 2015). Kutseala arendamiseks ja tõenduspõhisuse tagamiseks levitavad ning rakendavad nad uurimistöödega saadud tulemusi praktikasse. Panustamaks õendusalasesse teaduskirjandusse, levitavad nad oma uurimistulemusi ka erinevate esitluste ja publikatsioonidena. Nad 199

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Meeskonnatöö ja juhtimine KÕS ei paku tervishoiuteenust isoleeritult, vaid multidistsiplinaarse meeskonna liikmena. Ta tuvastab probleeme, millega tegelemiseks tal endal pädevus puudub, suunab patsiendid vastava spetsialisti juurde (ESNO 2015), näiteks dietoloogi, sotsiaaltöötaja, psühhoterapeudi juurde (Wickham 2013), või kaasab neid spetsialiste raviplaani (TREND-UK 2011, Wickham 2013, Barrie 2014). Koostöö on mõlemapoolne ja vajaduse korral annavad nad teistele spetsialistidele ka omapoolseid soovitusi (TREND-UK 2011, Elliot ja Adams 2011).

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

osalevad teadustöö komitee(de) tegevuses, kus arendavad välja ettepanekuid teadustöö rahastamiseks (Wickham 2013).

Järeldused KÕS-i osa põhiline eesmärk on: patsiendikesksus, patsiendiohutus, patsientide võimestamine eneseraviga tegelemisel, õendusabi kvaliteedi ja tervishoiuteenuse tõhususe parandamine, kutseala arendamine, terviseedendus. KÕS-id oskavad anda patsientidele edasi teaduspõhist teavet ja olla samas vajalikuks toetusallikaks. Samuti on nende roll teiste multidistsiplinaarse meeskonna liikmete teadmistega kindlustamine (enda valdkonna põhiselt).

KÕS-idel on pädevusi erinevates valdkondades: kliinilised tegevused, konsulteerimine, õpetamine, juhtimine, teadustöö. Nad on võimelised võtma üksikvastutust ja langetama kohaliku seadusandluse ning enda pädevuse piires iseseisvaid tööalaseid otsuseid. KÕS-i erialal töötavate pädevate õdede rakendamine krooniliste haigustega patsiendirühmadega tegelemisse aitab parandada tervishoiuteenuse kvaliteeti, hoida kokku kulutustelt, tagada parem ligipääsetavus ning arendada õenduse kutseala.

Allikaloend Barrie, J. (2014). The clinical nurse specialist role in chronic pain management services.

British Journal of Healthcare Management, 20(12): 558–561.

Delamaire, M., Lafortune, G. (2010), “Nurses in Advanced Roles: A Description and Evaluation of Experiences in 12 Developed Countries”, OECD Health Working Papers, No. 54.

Elliot, R., Adams, J. (2011). The Creation of a Dementia Nurse Specialist Role in an Acute General Hospital. Journal of Psychiatric and Mental Health Nursing, 18: 648–652.

European Specialist Nurses Organisations (ESNO) (2015). Competences of the Clinical Nurse Specialist (CNS): Common plinth of competencew for the Common Training Framework of each speciality.

Hardie, H., Leary, A. (2010). Value to patients of a breast cancer clinical nurse specialist.

Nursing Standard, 24(34): 42–47.

200

Dimensions of clinical nurse specialist work in the UK. Nursing Standard, 23(15–17): 40–44.

Leary, A., Bell, N., Darlison, L., Guerin, M. (2008b). An analysis of lung cancer clinical nurse specialist workload and value. Cancer Nursing Practice, 70(10): 29–33.

Leary, A., Baxter, J. (2014). Impact of lung cancer clinical nurse specialists on emergency admissions. British Journal of Nursing, 23(17): 935–938.

Leeuw, J., Prins, J.B., Merkx, M.A.W., Marres, H.A.M., van Achterberg, T. (2011).

Discharge advice in cancer patients: post treatment patients report. Cancer Nursing, 34(1): 58–66.

Norton, C., Sigsworth, J., Heywood, S., Oke, S. (2012). An investigation into the activities of the clinical nurse specialist. Nursing Standard, 26: 30, 42–50.

Oddsdottir, E.J., Sveinsdottir, H. (2011). The content of the work of clinical nurse specialists described by use of daily activity diaries. Journal of Clinical Nursing, 20: 1393–1404.

Pollard, C.A., Garcea, G., Pattenden, C.J., Curran, R., Neal, C.P., Berry, D.P., Dennison, A.R. (2010). Justifying the expence of the cancer clinical nurse specialist. Euopean Journal of Cancer Nursing, 19: 72–79.

Training, Research and Education for Nurses in Diabetes-UK (TREND-UK) (2011).

An integrated career and competency framework for diabetes nursing. 3rd edition.

London: SB Communications Group.

Voigt, B., Grimm, A., Loßack, M., Klose, P., Schneider, A., Richter-Ehrenstein, C. (2011).

The breast care nurse: the care specialist in breast centres. International Nursing Review, 58: 450–453.

Wickham, S. (2013). What are the roles of clinical nurses and midwife specialists?

British Journal of Nursing, 22(15): 867–875.

Williams, M., Reid, J. (2009). Patient safety: leading improvement. Nursing Management,16(1): 30–34. Õendusala arengukava 2002–2015. Eesti tervishoiuprojekt. Sotsiaalministeerium

201

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Leary, A., Crouch, H., Lezard, A., Rawcliffe, C., Boden, L., Richardson, A. (2008a).

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

ÄMMAEMANDA ROLLI JA PÄDEVUSE MUUTUMINE AJAS NING SELLE TAJUMINE ÄMMAEMANDATE POOLT The changing role and competency of the midwife and midwives’ perceptions of it Evelin Limberg, Siiri Põllumaa

Abstract Although the physical process of childbirth has not changed much, the obstetrics has changed a lot. In modern society, the development of science and technology has changed the values and standards of the childbirth process.

Since the cultural patterns of childbirth are becoming more scientific, the role of the midwife is also changing (Walker 1972, Allotey 2009).

The aim of this study was to describe the changing role and competency of the midwife and midwives’ perceptions of it.

This is an empirical qualitative study and the data was collected with semistructured interviews in November 2016. Convenience sampling was used to collect the data, the participants involved seven midwives from Tallinn, Tartu, Põlva and Pärnu. The interviews were recorded, transcribed and qualitatively analysed.

It appeared that based on midwives’ experiences, in the course of time midwifery has become more independent and midwives have become autonomous experts. It also appeared that based on midwives’ experiences, counselling has become a great part of midwives’ everyday work.

Keywords: midwifery, history, role, competency, perceptions 202

Kuigi sünnitus kui füüsiline protsess on ajas väga vähe muutunud, on suur muutus toimunud sünnitusabi praktika (Allotey 2009). Tänapäevases ühiskonnas on teaduse ja tehnika arengu tulemusel sünnitusprotsessi väärtused ning normid muutunud. Sünnituse kultuurilised mustrid kujunevad üha teaduspõhisemaks, sellest lähtuvalt muutub ka ämmaemanda osa ning võib mingis osas ka kaduda (Walker 1972).

Uurimistöö eesmärk oli kirjeldada, kuidas on läbi aja ämmaemandate roll, ämmaemandana töötamine ja ämmaemandaks õppimine muutunud.

Võtmesõnad: ämmaemandus, ajalugu, roll, pädevus, taju.

Metoodika Uurimistöö oli olemuselt empiiriline ja kvalitatiivne, uuriti seitsme ämmaemanda mälestusi õpingutest, kogemusi praktiseerimisest ning ämmaemandaks kujunemisest. Andmestik koguti poolstruktureeritud intervjuuga, mis esialgu lindistati ja seejärel transkribeeriti. Uuritavate mälestused anti edasi moonutamata, säilitades detailse ja tervikliku pildi.

203

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Sissejuhatus Ämmaemanda roll on ajas muutuv, selle olemust mõjutavad kultuuriruum, ühiskonna normid, religioon ning mitmed teised tegurid. Kahtlemata on varasematel aegadel tähtsaks osaks ämmaemanduse olemusest olnud teadmiste ja kogemuste edasiandmise põlvest põlve (Scheuermann 1995). Dally (1991, ref. Allotey 2009 järgi) toob ämmaemanduse ajaloost rääkides välja, et on keeruline uskumusi ja teadmisi teineteisest eristada, sest uskumused määravad selle, milliseid teadmisi tunnustatakse ja alal hoitakse. Forbes (1996, ref. Allotey 2009 järgi) lisab ka, et kergeusklikkus on aja jooksul siiski muutnud nii, et hilisemad generatsioonid võivad uute teadmiste põhjal varem heaks kiidetud uskumused valeks tunnistada ja seega ümber lükata. Hartley (1958; ref Allotey 2009 järgi) on märkinud, et ämmaemandate jaoks on tähtis teadvustada, et „minevik on välismaa, seal tehakse asju teisiti“.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Andmete analüüsiks kasutati sisuanalüüsi, lähtuti deduktiivse andmeanalüüsi põhimõtetest. Analüüsitavateks ühikuteks olid mõttetervikud.

Intervjuu küsimustiku teemadest tulenesid neli peakategooriat (õppimine, praktika, töötamine ning kutsekuvand ja ämmaemanduse areng). Tekstidega töötati substantiivsete koodide moodustumiseni, mis omakorda koondusid ala- ja ülakategooriateks, mis uurimistöös esitati teemade kaupa tabelitena.

Tulemused Uuritavateks olid pika tööstaažiga ämmaemandad, kes ka uuringu korraldamise ajal töötasid. Käepärasesse valimisse kuulus seitse ämmaemandat, kes olid nõus uurimistöös osalema. Kaks uuritavat on õppinud Tartu ning viis Tallinna Meditsiinikoolis. Uuritavate õpinguperiood meditsiinikoolis jääb ajavahemikku 1970-1988. Kuus uuritavat õppisid akušööri või ämmaemand-akušööri õppekaval ning nende õppeaeg oli 2,5 aastat. Üks uuritav õppis velskri õppekaval ning tema õppeaeg oli 3,5 aastat.

Peakategooria „Õppimine“ all kirjeldasid uuritavad, kuidas neil tekkis soov ämmaemandaks õppida, millised olid eeskujud ja teised alternatiivsed erialavalikud. Ükski uuritav ei väljendanud, et enne kooli astumist oleks olnud kindel soov ämmaemandaks õppida, mitu uuritavat valis ämmaemanda eriala trotsiks lähedaste soovidele. Eeskuju tõi välja vaid üks uuritav, teistel otsesed eeskujud puudusid. „Ühel päeval lugesin plangult kuulutust, et Tartu Meditsiinikool võtab vastu ämmaemandaks õppida soovijaid. Otseselt ma ei teadnud, kes see ämmaemand on, teadsin, et haiglas töötab ja võtab vastu lapsi. Mu enda tädi töötas ämmaemandana, kuid ma polnud temaga rääkinud, mida ta teeb ja kuidas töö välja näeb, kuid jäi see kuulutus tänaval silma just seetõttu, et see oli risti vastu mu ema soovile.“ Lisaks kirjeldati kooli vastuvõtutingimusi, õppekavas olnud õppeaineid, kooli praktilisi tunde, õppejõude, õppematerjale ning kooli lõpetamisel 204

„Aga meil oli ennem kõik see mulaažide peal tegemine. Süstimine, veenisüstid ja kateetri panekud ning kõik asjad olid mulaažide peal. Me pidime enne ikka läbi proovima niiviisi./---/ Eriti oli just see, vaata sünnitusel nende asendeid ja võtteid ja kõike, mis seal, kuidas see tita seal, seda me saime ikka väga palju teha. /---/ Olid meil arstid ja farmatseudid, kirurgid, lastearstid. Aga ämmaemandaid ei olnud õppejõududeks, tol ajal küll mitte.“ Kõik eksamid sooritati õppeaja lõpus, mitte jooksvalt õppeaasta sees.

Diplomil kajastuv kvalifikatsioon varieerus mõneti. Üks uuritav on õppinud velskri erialal, neli uuritavat on saanud akušööri diplomi ning kaks uuritavat on saanud ämmaemand-akušööri diplomi.

Peakategooria „Praktika“ all kirjeldati praktika korraldust, juhendamist ja ämmaemanda osa kujundamist praktika jooksul. Kirjeldati üldist praktika sooritamise ranget korda. Haiglates praktikaid sooritades olid juhendajateks peamiselt ämmaemandad, kuid mõningal määral ka vanemõed, velskrid ja arstid. „Olid paksud kaustikud, kuhu tuli kirjutada, kus praktika sooritatud, kuupäev, kellaaeg (mis kellast kellani praktikal olid), mida praktika ajal nägid, tegid, milliseid ravimeid kasutasid, milleks./---/ Allkirja sooritamise kohta andis kas selle osakonna valvetöötaja, ä/e või arst, kes oli tihti praktika juhendaja /---/ Praktikast ei saanud lihtsalt puududa. Haigestumise korral tuli esitada arstitõend. Mul oli olukord, kus sain kutse pulma, aga mul oli sel päeval praktikapäev. Üritasin ametlikult vahetada, vastus oli, et tuleb 3 × 12 tundi tagasi teha. Ma ei läinud sinna pulma. Sest mu ööpäev oli korralikult sisustatud juba niigi õppetöö, praktika ja tööga. Ja ükski vägi ei sundinud mind veel 36 tundi lisaks töötama.“

205

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

sooritatavaid eksameid. Õppeainete seas oli nii tervishoiuvaldkonda kuulunud õppeaineid kui ka toonasele ajastule kohaseid tervishoiuväliseid aineid.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Praktikal sooritatavatest toimingutest toodi peamiselt välja koristustööde tegemine, abimaterjalide valmistamine ja mitmekordsete töövahendite pesemine ning ettevalmistamine. Erialaseid tegevusi sai teha peamiselt vaid siis, kui lisatööde tegemisest aega üle jäi. Suhtumist praktikanti mäletati erinevalt. Uuritavad tajusid, et pigem valmistati neid praktika käigus ette arsti assistentideks. „Kõik sõltus juhendajast. Palju sai teha sanitaripraksi ajal, pesta seinu, põrandaid, aknaid /--/ Olenevalt juhendajast suhtuti ka praktikanti, kuid ta oli hea ja odav tööjõud materjali ettevalmistamisel, trumlite täitmisel, kinnaste ettevalmistamisel sterilisatsiooniks ja süstalde-nõelte pesemisel. Kui nendest tegevustest aega üle jäi, siis võisin olla ka sünnituse juures vaatlejana. Ausalt, esimest korda sain sünnitust vastu võtta, kui olin kooli lõpetanud ning tööle hakanud.“ Peakategooria „Töötamine“ Töötamise teemal kirjeldasid uuritavad töötingimusi, tööülesandeid ja vastutust. Uuritavad kirjeldasid, et ajal, kui nemad ämmaemandana töötamist alustasid, oli sünnitusi palju ja personali vähe. Mõnes haiglas roteeruti osakondade vahel, mõnes mitte. Töövahendeid oli vähe ning need olid korduvkasutatavad. Tänapäevast aparatuuri, näiteks KTGd ja ultraheli, kasutuses ei olnud. Koostööd kolleegidega meenutavad ämmaemandad positiivses võtmes. Palju on tegevusi, mis varem olid ämmaemanda kohustuseks, kuid enam mitte – eelkõige koristustööd ja instrumentide hooldamine. Minevikku on jäänud ka mitmete protseduuride rutiinne tegemine – klistiir, episiotoomia, rinnanibude töötlemine briljantrohelisega jne. Aja jooksul on ämmaemandad aga ka pädevust juurde saanud. Kõik ämmaemandad kirjeldasid selle juures vaginaalse läbivaatuse tegemist ja nõustamistööd. „No, näiteks mina seda mäletan, et see tupp oli nisukene tabu, et ega meie siis vaginaalsest vaatlusest, see oli nagu mingisugune tume maailm täiesti. /---/

206

Iseseisvate tegevustena ämmaemandana töötamist alustades kirjeldasid uuritavad peamiselt loote südamelöökide kuulatlemist puutoruga, sünnituse vastuvõtmist, abimaterjalide valmistamist ja veenisüstide tegemist.

Osaliselt oli ka sünnitusteede terviklikkuse taastamist. Meenutati, et valdavalt siis täiesti iseseisvaks tegevusi nimetada ei saanud, sest tegelikkuses täideti arsti korraldusi. Lõpliku vastutuse kandis samuti arst. „Tegelikult nii ja naa. Linnas olid sa nagu rohkem… sa võtsid iseseisvalt (sünnituse) vastu, onju. Ja arstid lasid ju võtta, ega nad seal ei toppind, ainult seisid kõrval. Nii et ikkagi iseseisev spetsialist küll, aga koos arstiga (naerab).

Ja naistenõuandlas olid ju (assistent), assistenti ei olnud, siis oligi ju, ämmaemand koos arstiga võttiski vastu.“ Peakategooria „Ämmaemanda roll ämmaemanduse erinevates valdkondades“ Ämmaemanda rolli on käsitletud ämmaemanduse erinevate valdkondade kaupa: pereplaneerimine, raseduse jälgimine, sünnitus, sünnitusjärgne hooldus haiglas, raseduse katkestamine. Uuritavad tõid ühise näitajana välja selle, et nõustamise poolt ämmaemanda töös tol ajal peaaegu ei olnudki. Samuti ei olnud ämmaemandal sellist iseseisvust nagu tänasel päeval – otsused võttis vastu arst, rasedaid jälgis samuti günekoloog ning ämmaemand oli pigem assistendi osas. Pereplaneerimist kui sellist tol ajal ei olnud. „Ämmaemand oli NN kabinetis arsti assistent, kes kirjutas saatekirju, täitis pabereid, ta ei nõustanud.“ Sünnituse käsitlus oli samuti tänapäevasest erinev. Naised olid kõik koos ühes suures sünnitustoas, kehtisid ranged eeskirjad, mille järgi ema ja laps pärast sündi lahutati. Sünnituse järel märgistati ema ja laps sama numbriga ning laps viidi lastetuppa, naine sünnitusjärgsesse osakonda.

207

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

No ikkagi see sünnituse täitsa iseseisev juhtimine ju. Et sa ikka oledki ainult sünnitajaga ja sul on kõik okei, sa ju ei vaja (abi).“

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Lootetoonide kuulamine toimus puutoruga. Tuhar- ja jalgseisud sünnitati vaginaalselt. Praktiseeriti tangsünnitust ja vaakumsünnitust, vaakumotsakud olid metallist. „Et noh, naised olid meil ju kõik silma all olemas. Meil oli sel ajal nagu suur sünnitustuba, kus oli kolm sünnitusvoodit ja eelsünnitustuba, kus oli neli kohta äkki /---/ Ja siis, kui ma sain aru, et nad võiksid hakata väljutama või väljutusaeg või vesi puhkes, siis viidi nad sinna teise kõrvaltuppa laua peale.“ Ämmaemanda rolli kirjeldamisel sünnitusel toodi esile lootetoonide kuulatlemist, sünnituse vastuvõtmist, ravimite manustamist, vererõhu mõõtmist ja arsti assisteerimist. Erinevus tänapäevaga oli just see, et ämmaemandal ei olnud sünnituse juures iseseisvat vastutust, vaid sünnituse juures viibis alati ka günekoloog, kes tegeliku vastutuse kandis.

Praktiseeriti mitmeid rutiinseid tegevusi, näiteks häbemekingu raseerimine, klistiir, episiotoomia, vastsündinute aspireerimine. „Jah, see oli vahetult peale sündimist, et kui laps sündis, et kõik, mitte et milline oleks ta seisund, vaid kõik rutiinselt aspireeriti. /---/ Enne sünnitust, kui naine sünnitama hakkas, siis muidugi see oli ka, raseerimine oli ju. Ja igale naisele tegime klistiiri. /---/ Episiotoomia oli väga aktuaalne. Rutiinne ja seda sai väga palju tehtud, jah.“ Sünnitusjärgset visiiti tegi arst ja ämmaemand oli assistendi osas ning tegi hooldustoiminguid ja jagas ravimeid. Ema ja laps viibisid teineteisest eemal, lapsed viidi emade juurde alles kolmandal elupäeval iga kolme tunni järel rinnale sööma. Seetõttu esines naistel palju piimapaisu ja mastiiti. Režiim sünnitusjärgses osakonnas oli range ning naiste ja laste külastamine või lillede toomine oli keelatud. „Siis oli ju lastetuba, täiesti teine maailm ju. Lapsed ju viidi käruga /---/ käru peale ritta, lastetoas mähiti, ja siis viidi sööma iga kolme tunni tagant eks ole. Ja siis enne seda sööma viimist siis käis üks kiiresti mähkimine, tissi otsa, 208

Raseduse katkestamine oli legaalne protseduur. Seda tehti günekoloogia osakonnas günekoloogide poolt ning seega ei osanud mitmed uuritavad protseduuri tolleaegsest olemusest kuigi täpselt rääkida, sest günekoloogia osakonnas töötasid õed. Hoolimata sellest, et raseduse katkestamine oli legaalne, tuli ette siiski ka ebaseaduslikku raseduse katkestamist, sest abordijärjekorrad olid pikad. „Tead, see oli jube… ja siis oli samamoodi, mitu tükki lihtsalt, reas olid ja tehti kõik järjest. /--/ Meie niisugustest ajadest ei teadnud (põrandaalust tegutsemist), aga selliseid oli, jah. Sest oli juhuseid, kus toodi verejooksudega ja siis kas noh, ruptuurid ja asjad ja perforatsioonid, ja tuli välja, et kuskil oli tehtud.

Ja päris paljud inimesed arvasidki, et rasestumisvastane vahend ongi abort.

Ja oligi, kellel oli 15 aborti, kellel 20 aborti. Mõni oli niimoodi, et aastas mitu korda tehti.“ Peakategooria „Ämmaemanda kutsekuvand“. Kutsekuvandi kirjeldamisel käsitleti kolme peamist alateemat: ühiskonna suhtumine ämmaemandatesse, suhtumine naisesse ja pereloomisse, ämmaemanduse tendentsid karjääri jooksul. Uuritavate kogemuse põhjal peeti ämmaemandatest osati lugu, kuid kohati oli ämmaemand tundmatu meditsiinitöötaja või lihtsalt sünnituse vastuvõtja. Tänapäeval on suhtumine positiivsem – ämmaemandasse suhtutakse lugupidavalt ning ta on normaalse reproduktiivtervise ala spetsialist. Uuritavate arvamuse põhjal on suhtumine naistesse ja pereloomisse ajas muutnud. Vanasti oli töömaht väga suur ja naisega suhtlemisele ei pööratud tähelepanu, suhtlus oli minimaalne ning pigem toimus hinnangute andmine. Tänapäeval on suhtumine täiesti

209

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

tagasi /---/ Ja see elav pilt on silme ees, et kuidas neid rinnanibusid töödeldi.

Furatselliiniga puhastati, niisugune kollane vedelik, pidime palatisse jagama vati, purgi sisse vatid ja siis furatselliini pudelid, enne kui laps rinnale läks. Ja siis oli veel mingi periood, kus me tegime neid rinnanibusid briljantrohelisega /---/ ja siis see laps pidi tahtma seda rinda, eks ole.“

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

vastupidine, sest naise arvamust võetakse arvesse ja ämmaemandate suhtumine on pere loomist soosiv. Ämmaemanduse eriala tendentse kirjeldades tajuti kõige enam tänapäevast ämmaemanda iseseisvat vastuvõttu ja nõustamistööd. Samuti märgiti ära, et imetamisnõustamist kui sellist toona ei praktiseeritud.

Suure muutusena ämmaemanduses märgiti ära ka ämmaemanduse üldine iseseisvumine, sest praegu on ämmaemand normaalse raseduse ja sünnituse spetsialist. Väga tähtsal kohal oli uuritavate jaoks asjaolu, et ämmaemandus on muutunud perekesksemaks. Samuti tuuakse positiivsena välja suunda tagasi loomuliku sünnituse poole, mida nõukogude aja normide järgi peaaegu ei eksisteerinud.

Negatiivse suunana toodi esile, et kuigi tänapäeval on ämmaemandus perekeskne, on inimesed võrreldes varasema ajaga pretensioonikamaks muutunud. Samuti toodi välja ka aspekt, et andmeid peab dokumenteerima topelt – nii paberkandjale (tihti mitmes eksemplaris) kui ka arvutisse, mis kokkuvõttes üsna töömahukas.

Arutelu Õppeainetest mäletavad uuritavad värvikamalt sünnitusabi ja günekoloogiat, anatoomiat, füsioloogiat, filosoofiat. Mõned intervjueeritavad mäletavad hästi just nõukogude ajale kohaseid „punaseid õppeaineid“, mida tänapäeval ämmaemandate õppekavas ei ole. Kaasik-Aaslav (2010) kirjeldab, et nõukogudeaegset ideoloogiat vahendavad õppeained kõrvaldati õppekavast Eesti Vabariigi taasiseseisvumisel. Käeliste tegevustena mäletavad uuritavad süstimist, veenivere võtmist ning põiekateetri paigaldust ja sünnituse biomehhanismi õppimist nukkude peal. KaasikAaslav (2010) toob välja, et 1980. aastatel oli Tallinna Meditsiinikoolis olemas spetsiaalne eelkliiniline kabinet praktikumide toimumiseks, kus olid muu hulgas olemas mulaažid ja nukkudega fantoome abiks just sünnituse biomehhanismi õppimiseks.

210

Ämmaemandate kogemuse põhjal on ämmaemanda töö ajaga iseseisvamaks muutunud ja ämmaemandast on saanud iseseisev spetsialist. Ajal, mil uuritavad alustasid tööd ämmaemandana, piirdus ämmaemanda iseseisvus käeliste tegevustega, kuid iseseisvus otsuste tegemisel puudus.

Praegu osutab ämmaemand antenataalselt iseseisvalt ämmaemandusabi teenust, töötab nii sünnitustoas kui ka sünnitusjärgses osakonnas iseseisvalt ning on naise elukaare ja normaalse reproduktiivtervise ala spetsialist. Ämmaemandate kogemuse põhjal on suureks osaks ämmaemanda igapäevasest tööst saanud nõustamine. Varem ei jäänud ämmaemanda töös aega naisega suhtlemiseks, seda ei väärtustatud. Pereplaneerimist kui sellist ei olnud ja üheski ämmaemanduse valdkonnas ei olnud nõustamist sellisel määral nagu tänapäeval. Ämmaemandusteenus on praegu muutunud perekeskseks ja nõustamine on töö osa, mida ämmaemandad iga päev oma erialal läbi viivad.

Uurimistöö autor pakub välja, et antud teemat saaks edasi uurida, lähtudes küsimusest, kuidas tajuvad naised ja pered ämmaemanda osa muutumist ajas. Teema edasiseks uurimiseks saab koostada ka põhjalikuma ajaloolise ülevaate meditsiini arengust ämmaemandate pilgu läbi, võttes 211

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Praktikat sooritades sai osaleda enamjaolt osakonna lisatöid tehes. Erialaseid tegevusi sai praktiseerida peamiselt siis, kui lisatööde tegemisest aega üle jäi. Uuritavate kirjeldused kõlavad mõneti nagu 1754. a meditsiinikantseleist väljastatud ettekirjutus, mille kohaselt ei tohtinud ämmaemanda õpilased neli esimest aastat õppeajast teha muud, kui panna kuppe, teha klistiiri ja asetada kaane verd imema (Gustavson 1969, Kõrran jt 2008). Uuritavate kogemuste põhjal valmistati ämmaemandat tol ajal ette arsti abiliseks, mida kinnitab ka Kaasik-Aaslav (2010), kelle sõnul pöörati 1980. aastatel ämmaemandate koolitamisel suurt rõhku just kahele aspektile: sünnituse vastuvõtmisele ning arsti assisteerimisele sünnitusabi operatsioonidel.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

näiteks aluseks ämmaemandate tegevused või lähenemised rasedusele, sünnitusele jt ämmaemanduse abivaldkondadele. Lisaks saab uurida sünnituse ja raseduse käsitlust läbi ajaloo, kuidas on põlu all olevast protsessist, mis toimus varjatuna, saanud midagi naise- ja perekeskset ning loomulikumat.

Allikaloend Allotey, J., C. (2009). Writing midwives’ history: problems and pitfalls. Midwifery, 27: 131–137.

Gustavson, H. (1969). Meditsiinist vanas Tallinnas kuni 1816. a. Tallinn: Valgus.

Kaasik-Aaslav, U. (2010). Tallinna Meditsiinikooli / Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli ämmaemanda eriala ajalugu ja areng. Kogumikus: Ernits, Ü., Sepp, A. (koost.).

(2010). Tallinna Tervishoiu Kõrgkool 1940–2010. Artiklite kogumik. Tallinn: OÜ Infotrükk.

Walker, J. (1972). The changing role of the midwife. International Journal of Nursing Studies, 9: 85–94.

212

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

FÜSIOTERAAPIA ERAKORRALISES MEDITSIINIS Emergency department physiotherapy Silver Türk, Raul-Allan Kiivet

Abstract The United Kingdom, USA and Australia implement emergency medicine department physiotherapy (EMPT). Estonian literature lacks information on EMPT and its utility.

The aim of the thesis is to identify arguments and counterarguments pertinent to possible implementation of EMPT into Estonia: emergency medicine department waiting times, quality of treatment, cost-effectiveness, educational costs, quantity of cases addressable by EMPT and respective treatment expenses.

Literature review was used to assess the impact of EMPT on accessibility of emergency medicine, quality of treatment and cost-effectiveness. Due to lack of published data, original research was used to assess educational cost-effectiveness of EMPT training by comparing educational costs. Number of cases and costs pertinent to EMPT were extracted from the data of 431655 cases recorded in the Estonian emergency medicine report of 2016.

Implementation of EMPT into Estonia would probably increase patient satisfaction and accessibility of emergency medicine; quality of treatment would be comparable to orthopaedic physicians. Implementation of EMPT would not improve cost-effectiveness. However, the EMPT programs that support early return to work and apply home-based therapeutic exercise may be cost-beneficial at the societal level. Training of EMPT may save from educational costs at least 22500 € to 29000 € per student, and saves time over medical education.

The proportion of cases diagnoses relevant for EMPT in Estonia (34538) that 213

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

were not associated with hospitalization for more than one day was 8.00% of all emergency medicine cases, the average cost of such a case was 59.32€.

Keywords: emergency department physiotherapy, scope of practice, clinical effectiveness, cost-effectiveness Sissejuhatus Erakorralise meditsiini füsioteraapiat (EMO füsioteraapia) kuulub esmatasandi meditsiini hulka. Füsioterapeudid on kaasatud erakorralisse esmatasandi meditsiini Suurbritannias (Kersten jt 2007), USA-s (Lebec ja Jogodka 2009) ja Austraalias (Farrell 2014).

EMO füsioteraapia ei sobitu hästi stereotüübiga, kus patsient jõuab erakorralise meditsiini osakonda (EMO-sse) kiirabiga, arstid kiirustavad raamiga mööda koridore ning tegu on patsiendi elu ja surma küsimusega (Lebec ja Jogodka 2009). Tegelikkuses on enamik EMO patsiente pöördunud väikeste traumade või kiiret sekkumist mittenõudvate probleemidega.

EMO füsioterapeudid tegelevad peamiselt skeleti-lihassüsteemi kaebustega patsientidega, kes ei vaja kiiret erakorralist abi või ei vaja erakorralist abi (Farrell 2014). Füsioterapeutide tööülesanded hõlmavad patsientidelt anamneesi võtmist, patsientide hindamist, uuringute tellimist (röntgen), diagnoosi panemist, sobivate sekkumiste rakendamist, edasisele ravile suunamist ja patsientide väljakirjutamist.

Uuringu eesmärk oli analüüsida EMO füsioteraapia juurutamise võimalikke poolt- ja vastuargumente, rõhuasetusega majanduslikele argumentidele.

Uurimisülesannetega selgitatakse järgmist: 1) EMO füsioteraapia mõju patsientide rahulolule ja teenuse kättesaadavusele; 2) EMO füsioteraapia mõju kliinilisele tõhususele; 3) EMO füsioteraapia mõju ravi kulutõhususele; 214

Märksõnad: erakorraline meditsiin, füsioteraapia, kulutõhusus Metoodika Õppekulude arvutamine Enamik teavet EMO füsioteraapia ja selle kulutõhususe kohta oli andmete nappusest hoolimata leitav teaduskirjandusest. Siiski, kulutõhususe üks aspekt oli teaduskirjanduses käsitlemata – see oli erialase õppe maksumus. Teaduskirjanduse puudumise tõttu tuli vastavaid andmeid hankida originaaluuringu raames. Füsioteraapia ja arstiõppe õppekava maksumused arvutati ülikooli infosüsteemist (Tartu Ülikool, 2015, Tartu Ülikool 2016, Tartu Ülikool 2017) hangitud ainepunkti maksumuste ja õppekava ainepunktide arvu korrutamise teel. EMO füsioteraapia õppe maksumuse arvutamine lähtus konservatiivsest eeldusest, et vastav õpe on võrreldav magistriõppe maksumusega, samas kui arstiõppe puhul võeti aluseks kuueaastane põhiõppe kava.

Andmed EMO haigusjuhtude kohta Haigekassa EMO patsientide aruandes on kajastatud 431 655 EMO haigusjuhtu koos andmetega vastuvõtva haigla, diagnoosi, EMO-s käimiste arvu, haigusjuhtude arvu, haiglapäevade arvu ja raviarvete summade kohta (Haigekassa i.a).

Andmed EMO füsioteraapia jaoks tähtsate haigusjuhtude kohta Lähtuvalt töö eesmärkidest oli tähtis hinnata, kui palju oli Eesti EMO-des diagnoose, mille lahendamine võinuks kuuluda hüpoteetilise EMO füsioterapeudi pädevusse. Füsioteraapia valdkonda kuuluvaks loeti järgmised ICD (International Classification of Diseases) diagnoosikoodid (Nuemd, i.a.): M60…M63 (lihaste haigused), M20…M25 (muud liigeshaigused), 215

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

4) EMO füsioteraapia õpetamise mõju Eesti haridussüsteemi kulutõhususele; 5) EMO füsioteraapia jaoks tähtsate haigusjuhtude ja ravikulude statistika Eestis.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

M15…M19 (artroos), M50…M54 (muud dorsopaatiad), M70…M79 (muud pehme koe haigused), R25…R29 (närvi-lihassüsteemi sümptomid), S80…S89 (põlve ja labajala vigastused), S30…S39 (kõhu, alaselja, nimmeosa, vaagna ja genitaalpiirkonna vigastused), S20…S29 (rindkere vigastused), S10…S19 (kaela vigastused).

EMO patsientide aruandest valiti 79 395 kirje seast füsioteraapia jaoks olulised 8372 kirjet eelpool toodud diagnooside alusel. Lisaks sellele valiti täiendavaks analüüsiks vähem kui kahe haiglapäevaga patsientide andmed ja eraldi ühe haigla, SA TÜK (Sihtasutus Tartu Ülikooli Kliinikum) andmed. Andmete töötlemiseks kasutati MS Exceli tarkvara (Microsoft, Redmond, Washington, USA): Haigekassa EMO aruandest filtreeriti välja patsiendid esmalt diagnooside alusel, seejärel summeeriti haigusjuhtude arvud, haiglapäevade arvud ja ravikulud ning filtreeriti välja patsiendid, kes olid haiglas 0…1 haiglapäeva.

Tulemused EMO füsioteraapia mõju ravi kättesaadavusele, kvaliteedile ja kulutõhususele teaduskirjanduse ülevaate põhjal Teaduskirjanduse andmetel EMO füsioteraapia: 1) parandab erakorralise meditsiini teenuse kättesaadavust ja patsientide rahulolu teenusega (McClellan jt 2006, Ball jt 2007, Lau jt 2008, Taylor jt 2011, Farrell 2014, de Gruchy jt 2015); 2) ei halvenda või parandab ravi kvaliteeti (Jibuike jt 2003, Lebec ja Jogodka 2015, Ball jt 2007, Kilner jt 2011, Desmeules jt 2012, Taylor jt 2011, Matchar jt 2017); 3) ei muuda või vähendab kulutõhusust rahastaja perspektiivist, aga võib suurendada kulutõhusust ühiskondlikul tasandil (Richardson jt 2005, McClellan jt 2006, Graves jt 2009, Kilner jt 2011, Desmeules jt 2012, McClellan jt 2012, McClellan jt 2013).

216

EMO füsioterapeutide koolitamisega kaasneb lisakokkuhoid seoses varasema tööle asumisega. Kui arst asub täiskohaga tööle pärast lõpetamist, siis ta asub tööle seitsmendal aastal; kui füsioterapeut asub tööle pärast magistriõpet, siis ta asub tööle kuuendal aastal. Praktikas töötab osa arstiüliõpilasi juba V ja VI kursusel abiarstidena ning osa füsioteraapia magistrante füsioterapeutidena. EMO füsioterapeutide palkamisega kaasneks tervishoiu rahastajale lisakokkuhoid, sest füsioterapeudi palk on pigem õe kui arsti palga tasemel.

Kergemad skeleti-lihassüsteemi haigusjuhud Eesti erakorralises meditsiinis Haigekassa EMO aruande (Haigekassa i.a) kohaselt oli Eestis füsioteraapia jaoks tähtsate diagnoosidega (Nuemd i.a) 48 674 haigusjuhtu kogumaksumusega 6,31 miljonit eurot, mis moodustasid kõikidest EMO haigusjuhtudest (431 655) rohkem kui kümnendiku (11,28%) ja raviarvete kogusummast (129 836 567 eurot) 4,86%. Suurema haigla statistika näitena on eraldi välja toodud SA TÜK andmete analüüs. Konkreetsetest füsioterapeutiliselt tähtsatest diagnoosidest oli kõige sagedasem S20.2 ehk rindkere kontusioon (3079 haigusjuhtu).

217

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Füsioteraapia õpetamise kulud Eestis Arstide koolitamise kulusid on otstarbekas võrrelda füsioteraapia spetsialistide koolitamise kuludega, sest ilma õpetuskuludeta ei ole võimalik anda ei arstiabi ega kasutada füsioterapeudi teenuseid. Lähtudes Tartu Ülikooli sisemistest eelarvereeglitest (Tartu Ülikool, 2015), on füsioterapeudi magistriõppe maksumus 13 500 eurot, arstiõppe maksumus on 36 000 eurot. Seega on arsti koolitamine 2,66 korda kallim kui füsioteraapiamagistri koolitamine ehk ühe füsioterapeudi koolitamine annaks 22 500 eurot otsest kokkuhoidu õppekulude arvelt ühe üliõpilase kohta.

Kui võtta arvestuseks arstiõppe ja füsioteraapia magistriõppe maksumused, siis saadav sääst hariduskulude arvelt oleks 22 500 kuni 29 600 eurot.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Kuna EMO füsioteraapia on tõenäoliselt tähtsam kergemate, pikemat haiglaravi mittevajavate patsientide ravis, valiti täpsemaks analüüsiks mitmepäevast hospitaliseerimist (EMO statistikas null või üks haiglapäeva) mittevajanud patsientide andmed (tabel 1). Vastavate haigusjuhtude osakaal kõikidest Eesti haigusjuhtudest oli 8,00%; ravijuhu keskmine maksumus oli 59,32 eurot. Tartu Ülikooli Kliinikumi 41 905 haigusjuhust kokku moodustasid vastavad EMO füsioteraapia jaoks sobivad haigusjuhud 6,40%, ravijuhu keskmine maksumus oli 75,00 eurot.

Tabel 1. Eesti ja SA TÜK haigusjuhud, mille diagnoosikoodid sobivad EMO füsioteraapia profiiliga ja mille puhul hospitaliseerimise kestus oli null kuni üks päeva.

Kogu Eesti Diagnoosikood

Haigusjuhte

Raviarvete summa

SA TÜK Haigusjuhte

Raviarvete summa

M15…M19

1592

84 695,89

92

6412,82

M20…M25

2277

122 673,35

92

5921,60

M50…M54

6376

352 717,07

320

24 835,63

M60…M63

429

23 049,98

13

1141,01

M70…M79

5592

302 784,49

536

36 535,39

R25…R29

142

12 755,76

15

1763,17

S10…S19

947

75 429,10

111

12 195,29

S20…S29

4467

296 996,70

168

16 345,85

S30…S39

2255

196 677,59

208

18 693,74

S80…S89

10 461

581 146,70

1126

77 238,69

Kokku

34 538

2 048 926,63

2681

201 083,19

218

Ravi osas võib samuti küllalt suure kindlusega väita, et EMO füsioteraapia juurutamine tõenäoliselt ei halvenda ravi kvaliteeti, vaid pigem parandab seda: füsioterapeudid on diagnoosimise ja ravi osas võrreldavad pigem valdkonna spetsialistide ehk ortopeedide kui üldarstidega (Jibuike jt 2003, Lebec ja Jogodka 2015, Ball jt 2007, Kilner jt 2011, Desmeules jt 2012, Taylor jt 2011, Matchar jt 2017). Üldiselt näib erakorralise meditsiini füsioteraapia tulem olenevat eelkõige paranemise kiirenemisest.

Erakorralise meditsiini füsioteraapia võib vähendada tervishoiuteenuse kulutõhusust tervishoiuteenuse rahastaja perspektiivist kaudsete kulutuste suurenemise kaudu –füsioterapeutidelt ravi saanud patsientidel oli suurem tõenäosus pöörduda pärast EMO-s käimist esmatasandi meditsiiniasutuste poole (Richardson jt 2005). Oleks huvitav teada, kui paljude kordusvisiitide ajend ja tulem valuvaigistavaid ravimeid saanud füsioteraapia rühma patsientidel (versus EMO arstide patsientidel) oli seotud valuvaigistava ravimi retsepti hankimisega versus vigastuse kordumisega. Implikatsioonid oleks radikaalselt erinevad: esimesel juhul peaksid EMO füsioterapeudid julgemini valuvaigistavaid ravimeid välja kirjutama, teisel juhul oleks vajalik analüüsida ja täpsustada programme, mille eesmärk on ennetada vigastuste taasteket.

Tarbetu röntgenoloogilise diagnostika vähendamine võib parandada tervishoiusüsteemi kulutõhusust otseste kulutuste vähendamise kaudu (Daker-White 1999). Haiglas toimuva kordusvisiidi ajal toimuv füsioteraapia on vaieldava väärtusega, kui ravi (terapeutiline harjutus) kodus 219

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Arutelu Kirjanduse ülevaate (McClellan jt 2006, Ball jt 2007, Lau jt 2008, Taylor jt 2011, Farrell 2014, de Gruchy jt 2015) analüüsi põhjal võib suure kindlusega väita, et EMO füsioterapeutide kasutamine lühendab ooteaegu ning suurendab patsientide rahulolu teenusega, aga suurenenud rahulolu osas võib vaid spekuleerida, kas küsimus on pigem lühenenud ooteaegades, paranenud ravikvaliteedis või milleski muus.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

või tööl annab sama tulemuse (Hlobil jt 2007). Ebaotstarbekast ravist tingitud liigseid kulutusi saab vältida patsientide stratifitseerimise abil (Bamford jt 2008). Seljavalu ja whiplash-trauma näitel on ühiskondlikul tasandil kulutulusad sellised programmid, mis aitavad patsientidel varem tööle naasta (Hlobil jt 2007, Lamb jt 2012).

Teaduskirjanduse puudumise tõttu tuli hariduskulutuste temaatikat käsitleda originaaluuringuna: arstiõpe kestab Eestis kuus aastat, füsioteraapia õpe koos magistriõppega viis aastat. Arstiõppele tehtavad kulutused ainepunkti või semestri kohta on kallimad kui füsioteraapia puhul. Kergemate skeleti-lihassüsteemi diagnoosidega haigete ravimise spetsialisti saaks EMO füsioteraapia abil välja koolitada odavamalt ja vähema arvu aastatega õppetööl.

Haridussüsteemi kulude aspektist on tähtis koolituse maksumus: haridussüsteemi rahastaja seisukohast on kulutõhusam eelistada soodsamat füsioteraapia õpet, haridusteenuse osutaja jaoks pigem vastupidi. Erinevalt haridusvaldkonna kulutõhususest on varasema töötamise ja palgataseme erinevusega seotud tulukulususe hindamine keerukam: töötaja jaoks on kasulik saada aasta varem tööle, aga samas on kasulik õppida kauem, kui sellega kaasneb kõrgem palk. Tervishoiu rahastaja jaoks on soodsam, kui saab maksta sama töö eest vähem palka.

EMO füsioteraapia Eestis rakendatavuse hindamiseks oli vaja teada, kui palju on Eestis EMO-sse pöördunud kergemate skeleti-lihassüsteemi haigustega patsiente ja mis on nende haigusjuhtudega seotud ravikulud.

Teadusuuringute puudumise tõttu tuli teha vastav originaaluuring. Originaaluuringu käigus analüüsiti 2016. aasta Haigekassa EMO patsientide aruannet (Haigekassa i.a) diagnooside kaupa. Selgus, et füsioterapeutiliselt tähtsate diagnoosidega rohkem kui ühepäevast hospitaliseerimist mittevajavate haigusjuhtude osakaal oli suurem kui vastavate kulutuste osakaal Haigekassa kulutustest. See oli ootuspärane, sest kõnealused diagnoosid on suhteliselt kerged. Tartu Ülikooli Kliinikumis oli vastavate 220

Praktikas võimaldaks erakorralise meditsiini füsioteraapia rakendamine kulusid vähendada vaid piiratud ulatuses, sest erakorralise meditsiini füsioterapeudi ametikoht oleks tõenäoliselt otstarbekas ainult suuremates haiglates. Teisalt, mingil määral võib asjassepuutuvate diagnooside arv olla suurem, sest arvutuste aluseks võetud diagnooside nimekiri ei sisaldanud mõningaid diagnoose, mille puhul erakorralise meditsiini füsioterapeudid on võimelised sekkuma, näiteks assisteeritud sekreedi väljutamisega lahendatavad akuutsed respiratoorsed probleemid. Mis puutub õppekava maksumusse, siis võeti eelduseks, et erakorralise meditsiini füsioterapeudi koolitamine on võrreldav kaheaastase magistriõppe maksumusega. Samas, erakorralise meditsiini füsioterapeute koolitatakse Austraalias aastaga (Thompson jt 2013). Vastukaaluks prognoositavale pikaajalisele jooksvale kokkuhoiule tuleb siiski arvestada, et erakorralise meditsiini füsioteraapia juurutamise eeldus on lühiajaline raskesti arvutatav stardikulu.

Järeldused Erakorralise füsioteraapia rakendamisele Eestis on nii poolt- kui ka vastuargumente.

1. EMO füsioteraapia teenus parandaks patsientide rahulolu ja teenuse kättesaadavust.

2. EMO füsioteraapia juurutamine suurendaksid kliinilist tõhusust.

3. EMO füsioteraapia juurutamine vähendaks kulutõhusust tervishoiuteenuse rahastaja jaoks, aga ühiskondlikul tasandil võib EMO füsioteraapia olla tulukulus. Kasu võib olla programmidest, mis kasutavad patsientide stratifitseerimist, soodustavad patsientide varajast tööleasumist ja eelistavad kodust ravi kordusvisiitidele.

4. EMO füsioterapeutide koolitamine annaks koolitamiskulude osas 22 500…29 600 eurot säästu ühe üliõpilase kohta, elukutse omandamiseks kulub üks aasta vähem.

221

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

haigusjuhtude ja kulutuste osakaal veel väiksem, sest Tartu Ülikooli Kliinikumi viiakse esimese tasandi haiglatest raskemate haigustega patsiente – see vähendab kergemate diagnoosidega patsientide osakaalu.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

5. Eestis erakorralise meditsiini osakondades oli 2016. aastal konservatiivse hinnangu alusel 48 671 haigusjuhtu, mille diagnoos oli erakorralise meditsiini füsioteraapia seisukohast tähtis, vastavate patsientide ravi maksis 6,31 miljonit eurot.

Eestis erakorralise meditsiini füsioteraapia sihipärase rakendamise korral oleks võimalik parandada ravi kvaliteeti ja kulutõhusust.

Allikaloend Ball, S. T. E., Walton, K., Hawes, S. (2007). Do emergency department physiotherapy Practitioner’s, emergency nurse practitioners and doctors investigate, treat and refer patients with closed musculoskeletal injuries differently? Emergency Medicine Journal, 24(3), 149–149.

Bamford, A., Nation, A., Durrell, S., Andronis, L., Rule, E., McLeod, H. (2017). Implementing the Keele stratified care model for patients with low back pain: an observational impact study. BMC Musculoskelet Disord, 18(1): 66.

Daker-White, G., Carr, A.J., Harvey I., Woolhead, G., Bannister, G., Nelson, I., Kammerling, M. (1999). A randomised controlled trial. Shifting boundaries of doctors and physiotherapists in orthopaedic outpatient departments. J Epidemiol Community Health. 1999 Oct;53(10): 643–50. de Gruchy, A., Granger, C., Gorelik, A. (2015). Physical Therapists as Primary Practitioners in the Emergency Department: Six-Month Prospective Practice Analysis.

Phys Ther, 95(9): 1207–1216.

Desmeules, F., Roy, J.-S., MacDermid, J. C., Champagne, F., Hinse, O., Woodhouse, L. J. (2012 21). Advanced practice physiotherapy in patients with musculoskeletal disorders: a systematic review. BMC Musculoskelet Disord, 13:107.

Farrell, S. (2014). Can physiotherapists contribute to care in the emergency department? Australasian medical journal. Australas Med J, 7(7): 315–317.

Graves, N., Courtney, M., Edwards, H., Chang, A., Parker, A., Finlayson, K. (2009).

Cost-Effectiveness of an Intervention to Reduce Emergency Re-Admissions to Hospital among Older Patients. PLoS One, 4(10): e7455.

Haigekassa. (i.a). Eriarstiabi erakorralise meditsiini (EMO) aruanne. https://haigekassa.ee/et/haigekassa/aruanded-eelarved-statistika/tervishoiuteenused 222

Substantial sick-leave costs savings due to a graded activity intervention for workers with non-specific sub-acute low back pain. Eur Spine J, 16(7): 919–924.

Jibuike, O.O., Paul-Taylor, G., Maulvi, .S, Richmond, P., Fairclough, J. (2003). Management of soft tissue knee injuries in an accident and emergency department: the effect of the introduction of a physiotherapy practitioner. Emerg Med J, 20(1): 37–39 Kersten, P., McPherson, K., Lattimer, V., George, S., Breton, A., Ellis, B. (2007). Physiotherapy extended scope of practice – who is doing what and why? Physiotherapy, 93(4): 235–242.

Kilner E. (2011). What evidence is there that a physiotherapy service in the emergency department improves health outcomes? A systematic review. J Health Serv Res Policy, 16(1): 51–58.

Lamb, S., Williams, M., Williamson, E., Gates, S., Withers, E., Mt-Isa, S., … Cooke, M. (2012 ). Managing Injuries of the Neck Trial (MINT): a randomised controlled trial of treatments for whiplash injuries. Health Technol Assess, 16(49), iii-iv: 1–141.

Lau, P., M., Chow, D., H., Pope, M., H. (2008). Early physiotherapy intervention in an Accident and Emergency Department reduces pain and improves satisfaction for patients with acute low back pain: a randomised trial. Aust J Physiother, 54(4): 243–249 Lebec, M.,T, Jogodka, C.,E. (2009). The physical therapist as a musculoskeletal specialist in the emergency department. J Orthop Sports Phys Ther, 39(3): 221–229.

Matchar, D., B., Duncan, P., W., Lien, C., T., Ong, M., E., H., Lee, M., Gao, F., … Eom, K. (2017). Randomized Controlled Trial of Screening, Risk Modification, and Physical Therapy to Prevent Falls Among the Elderly Recently Discharged From the Emergency Department to the Community: The Steps to Avoid Falls in the Elderly Study. Arch Phys Med Rehabil, 98(6): 1086–1096.

McClellan, C., M., Greenwood, R., Benger, J., R. (2006). Effect of an extended scope physiotherapy service on patient satisfaction and the outcome of soft tissue injuries in an adult emergency department. Emerg Med J, 23(5): 384–387.

McClellan, C., M., Cramp, F., Powell, J., Benger, J., R. (2012). A randomised trial comparing the clinical effectiveness of different emergency department healthcare professionals in soft tissue injury management. BMJ Open, 8, 2(6).

223

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Hlobil, H., Uegaki, K., Staal, J., B., de Bruyne, M., C., Smid, T., van Mechelen, W. (2006).

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

McClellan, C., M., Cramp, F., Powell, J., Benger, J., R. (2013). A randomised trial comparing the cost effectiveness of different emergency department healthcare professionals in soft tissue injury management. BMJ Open, 3, 3(1).

Nuemd. (i.a.). Common ICD-10 Codes for Physical Therapy. http://www.nuemd.com/ icd-10/common-codes/physical-therapy Richardson, B. (2005). Randomised controlled trial and cost consequences study comparing initial physiotherapy assessment and management with routine practice for selected patients in an accident and emergency department of an acute hospital.

Emergency Medicine Journal, 22(2): 87–92.

Tartu ülikool. (26.02.2015). Õppetasude kehtestamine 2015/2016 õppeaastaks. https://www.ut.ee/sites/default/files/www_ut/kehtib_alates_26_02_2015_oppetasude_kehtestamine_2015_2016_oppeaastaks.pdf Tartu Ülikool. (11.03.2016). Füsioteraapia õppekava. http://www.ut.ee/et/sisseastumine/bakalaureus/oppekavad/fusioteraapia Tartu Ülikool. (15.03.2017). Arstiteaduse õppekava. http://www.ut.ee/et/sisseastumine/bakalaureus/oppekavad/arstiteadus Taylor, N.. F., Norman, E., Roddy, L., Tang, C., Pagram, A., Hearn, K. (2011 ). Primary contact physiotherapy in emergency departments can reduce length of stay for patients with peripheral musculoskeletal injuries compared with secondary contact physiotherapy: a prospective non-randomised controlled trial. Physiotherapy, 97(2): 107–114.

Thompson, C., Quinsey, K., Gordon, R., Williams, K., Tardif, H. and Morris, D. (2013).

Health Workforce Australia Expanded Scopes of Practice Program – Evaluation Progress Report 2. Centre for Health Service Development, Australian Health Services Research Institute, University of Wollongong.

224

Experience in acquiring information literacy and practical use of relevant skills during higher education studies amongst nursing students of Tartu Health Care College Ehtel Tuisk, Krista Lepik

Abstract The article is based on the study aimed to determine the experience of acquiring information literacy among the third year nursing students of Tartu Health Care College and how they evaluate their use of skills during the studies in the higher education institution. Information literacy plays an important role in the preparation of higher education institution students for their work in the sphere of health care as in evidence-based practice one has to be able to look up information and judge it critically. Ten semi-structured individual interviews were conducted to collect data and a qualitative cross-case content analysis was used to analyse the data. Results of the study showed that students perceived their progress of information literacy during the period of studies in the higher education institution. Critical thinking and skills of information retrieval have made a special progress. At the same time the problems of inadequate language skills and restrictions on access to databases became evident.

The instruction on information literacy conducted in the higher education institution is suitable and does not require extensive alterations. Still, offering an additional instruction for the students who feel they need help either for search in databases, making references or evaluating and analysing articles.

225

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

TARTU TERVISHOIU KÕRGKOOLI ÕE ÕPPEKAVA ÜLIÕPILASTE INFOPÄDEVUSE OMANDAMISE KOGEMUSED JA SEOTUD OSKUSTE KASUTUSPRAKTIKAD KÕRGKOOLI ÕPINGUTE JOOKSUL

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

The students working as nurses at the moment feel no need for search of scientific information in their working environment and indeed they appreciate the skills of critical thinking acquired in the higher education institution as well as the ability to be able to find the information, if needed, and the fact that they have the corresponding knowledge how to do it.

Keywords: information literacy, students, experience, skills, nursing education Sissejuhatus Haridus- ja Teadusministeerium (Haridus- ja Teadusministeerium 2014) toob elukestva õppe strateegias välja, et ühiskonnas edukas olemiseks on meil vaja pidevalt juurde ja ümber õppida, et kiirelt muutuvas keskkonnas toime tulla. Samas strateegias rõhutatakse võtmepädevuste tähtsust. Tänapäeva kiirelt muutuvas infoühiskonnas on infopädevusel tähtis osa igas eluvaldkonnas. Euroopa Komisjon (Euroopa Komisjon 2007: 7-8) toob ühe võtmepädevusena välja infotehnoloogilise pädevuse, defineerides infopädevust kui „oskust leida, koguda ja töödelda infot ning kasutada seda kriitiliselt ja süstemaatiliselt“. Õe õppekava õpiväljundites on kirjas, et: „õppekava läbinu oskab kriitiliselt analüüsida enda kutsealase ja isiksusliku arengu vajadust ning on valmis elukestvaks ennastjuhtivaks õppimiseks ja kutseala tõenduspõhiseks arendamiseks“ (Tartu Tervishoiu…2014). Forster (2014) uuris õdede infopädevust ning järeldas, et informatsiooni oskuslik kasutamine mängib oma osa peaaegu kõigis õenduse aspektides.

Eestis ei ole koostatud infopädevuse õppele ühtseid standardeid ja ka Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis ei kasutata infopädevuse õppe alusena rahvusvahelisi standardeid, kuid üliõpilaste infopädevuse omandamist toetatakse sotsiaalkonstruktivistliku õpikäsituse rakendamisega ja infopädevuse saavutamist toetava õppe integreerimisega õppekavasse. Valmistades üliõpilasi ette tööks tervishoiu valdkonnas on infopädevusel kõrgkoolis suur tähtsus, sest tõenduspõhises praktikas tuleb osata informatsiooni 226

Artikli aluseks oleva uurimistöö eesmärk oli selgitada Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava kolmanda kursuse üliõpilaste infopädevuse omandamise kogemusi ja nende hinnanguid infopädevuse oskuste rakendamisele kõrgkooli õpingute jooksul.

Vastavalt eesmärgile püstitati uurimisküsimused.

1. Millised on üliõpilaste kogemused infopädevuse omandamisel ja kasutamisel?

2. Millised probleemid tekivad üliõpilastel seoses infopädevusega?

3. Millise hinnangu annavad üliõpilased kõrgkoolis infopädevuse õpetamisele?

4. Kuidas seostavad üliõpilased kõrgkoolis omandatavat infopädevust töökeskkonnaga?

Märksõnad: infopädevus, üliõpilased, kogemused, oskused, õendusharidus.

Metoodika Uurimistöös kasutati andmete kogumiseks kvalitatiivse uurimismeetodina poolstruktureeritud individuaalintervjuud. Valimi moodustamiseks saadeti läbi õppeinfosüsteemi kiri uuringu tutvustusega ja palvega osaleda kõigile kolmanda kursuse aktiivselt õppivatele (ei viibi akadeemilisel puhkusel) üliõpilastele. Kuna sellele kirjale vastuseid ei saadud, siis pöörduti isiklikult üliõpilaste poole klassiruumis enne loengu algust ning tutvustati uuesti uuringu eesmärki ja paluti osaleda. Seejärel lepiti osalemisega nõustunud 15 üliõpilasega kokku intervjuude läbi viimise ajad. Intervjuud viidi läbi kümne üliõpilasega perioodil 22.03.2017−04.04.2017.

227

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

otsida ning kriitiliselt hinnata. Eduka infopädevuse õppe korraldamine sõltub iga kõrgkooli valdkonnast ja vajadustest ning sellepärast on tähtis uurida üliõpilasi nende oma õppest ja kontekstist lähtuvalt. Lindauer jt (2004) märgivad, et infopädevuse õpetamisel on lisaks õpiväljundite saavutamisele samavõrd tähtis vaadelda õppija isiklikke kogemusi, enesehinnangut ja rahulolu seoses oskuste kasutamisega.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Kuna kümnenda intervjuu järel selgus, et on saavutatud andmete küllasus, siis rohkem intervjuusid enam läbi ei viidud. Andmete analüüsil kasutati kvalitatiivset juhtumiülest sisuanalüüsi. Andmete töötlemiseks kasutati analüüsitarkvara MAXQDA. Andmete analüüsil kasutati deduktiivse ja induktiivse lähenemise kombineerimist. Kõigepealt loodi koodid vastavalt SCONULi (The Society of College, National and University Libraries) mudelile „Infopädevuse seitse sammast“ ning seejärel lisati tekstist tulenevad koodid. „Infopädevuse seitse sammast“ (SCONUL…2011) on loodud infopädevuse arendamiseks ja rakendamiseks kõrghariduses ning seitsmeks sambaks on: identifitseeri, määratle ulatus, planeeri, kogu, hinda, toimeta ja esita.

Tulemused Uurimistöö tulemustest ilmnes, et kõrgkooli astumisele eelneva infopädevuse taseme järgi saab intervjueeritavad jagada kolmeks mõtteliseks rühmaks. Esimese rühma moodustasid need, kes olid informatsiooni otsimisega eelnevalt minimaalselt kokku puutunud, sest neil ei olnud oma töös tarvis lisainformatsiooni otsida. Teise rühma kuulunud üliõpilasi iseloomustas vajadus koolitööde jaoks lisainformatsiooni otsida, kuid neil ei olnud otsest kokkupuudet teadusinformatsiooniga. Kolmandat rühma iseloomustas eelnev kokkupuude teadusinformatsiooni otsimise ning kasutamisega. Olenemata infopädevuse tasemest hinnati enda oskusi töö- või õpikeskkonnas toimetulekuks piisavaks. Eelneva infopädevuse taseme järgi kujunes üliõpilastel ka infopädevuse õppe läbimise raskusaste I kursusel. Hinnangutes leiti, et: õppe käigus omandati uusi oskusi, kuid kursuse läbimine ei olnud keeruline; kursuse läbimine oli keeruline; hästi kerge. Õppele järgnevas infokäitumises joonistusid välja kaks erinevat suunda. Üliõpilased, kes tunnetasid kohe õpitavate oskuste vajalikkust ja asusid andmebaase kasutades oma oskusi rakendama, ning üliõpilased, kes otsese nõude puudumisel andmebaase kasutusele ei võtnud.

228

Suurimateks infopädevusega seotud probleemideks kooliaja jooksul osutusid puudulik keeleoskus ning piiratud juurdepääs artiklite täistekstidele. Puudulik inglise keele oskus takistas leidmast, hindamast ning analüüsimast teadusartikleid. Lisaks märkisid vene emakeelega üliõpilased puudulikku eesti keele oskust. Eduka infootsingu takistusena toodi välja teadusartiklite täistekstidele juurdepääsu piirangud. Intervjueeritavad leidsid, et kõrgkoolis kasutusel olevast andmebaasist EBSCO CINAHL ning vabakasutusel olevast PubMedist ning Google Scholarist jääb piisava kvaliteetse materjali saamiseks väheks.

229

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Üliõpilastel paluti hinnata oma infopädevuse rakendamist lõputöö projekti kirjutamise näitel. „Lõputöö projekt on planeeritava uurimistöö läbiviimise etapiviisiline kavand uurimistöö probleemi püstitamisest kuni uurimistöö teostamiseni“ (Tartu Tervishoiu Kõrgkool 2013). Teema valikuga seonduvalt uuriti, milliseid lõputöid on varem tehtud. Lõputöid otsiti nii Tartu Tervishoiu Kõrgkooli kui ka Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli raamatukogude elektronkataloogidest ning Tartu Ülikooli Dspace’st. Teema laiema tausta mõistmiseks ning üldinfo saamiseks kasutati guugeldamist, Statistikaameti leheküljelt otsiti statistilisi andmeid ning lisaks kasutati spetsiifilisemat informatsiooni, näiteks WHO (World Health Organization) dokumente. Teadusartikleid otsiti mitmetest andmebaasidest ning erinevate meetoditega. Artikli analüüsimisel loeti kõigepealt läbi kokkuvõte ning mõnel juhul ka sissejuhatus. Kui leiti, et need vastavad teemale, siis tutvuti põhjalikumalt täistekstiga. Kui eelneva õpinguperioodi jooksul ei kasutatud alati korrektset viitamist, siis projekti kirjutamisel vormistati juba nõuetele vastavad täisviited. Üliõpilaste sõnul oli viitamine projekti kirjutamise ajaks selge, kuid tunnistasid, et info töötlemise oskused on veel puudulikud.

Kõige keerulisemaks etapiks projekti koostamisel hinnati töö lõplikku valmis kirjutamist. Probleeme valmistas inglise keelest tõlgitud lausete korrektne eesti keelde sõnastamine ning sidusa teksti moodustamine.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Uurimistulemustest selgus, et infopädevuse õpetust hinnati üldjoontes positiivselt. Samas nenditi, et infopädevuse õpetus ning oskuste rakendamise nõudmine ei moodusta sidusat tervikut ning iga õppejõud läheneb asjale oma nurga alt, kuid leiti, et see kõik on siiski lõppeesmärgile suunav.

Esimesel kursusel läbiviidava infopädevuse õppe mahtu peeti piisavaks ning kursuse materjale kasutati ka hiljem kooliaja jooksul. Leiti, et ise tuleb pingutada ja õppida, sest keegi teine seda sinu eest teha ei saa. Uurimistööst ilmnes, et projekti kirjutamise järel hindavad üliõpilased oma infopädevuse taset lõputöö tegemiseks piisavaks. Omandatud infopädevuse seostamisel töökeskkonnaga selgus, et õena töötavad üliõpilased teadusinformatsiooni otsimist töö juures igapäevaselt ei vaja. Nende töö on praktiline ning lisainformatsiooni otsivad pigem need, kellel on soov karjääriredelil tõusta või juba töötavad tavaõest kõrgemal ametipostil.

Samas hinnati kõrgkoolis õpetatud allikate kriitilise hindamise oskust, mida pidasid tähtsaks ka hetkel mittetöötavad üliõpilased.

Arutelu SCONULi infopädevuse mudeli „Identifitseeri“ sambas (SCONUL…2011) tuuakse välja, et informatsiooni lisandub järjepidevalt ning selleks, et olla infopädev, peab kujunema õpiharjumus ning tuleb võtta personaalne vastutus tulemuste saavutamiseks. Diehmi ja Luptoni (2012) sõnul õpivad üliõpilased nii informatsiooni leidmise kui informatsiooni kasutamise protsessis kõige rohkem läbi ise tegemise ja harjutamise ning kasutades katse-eksitusmeetodit. Uurimistulemustest ilmnes, et üliõpilased mõistsid kõrgkoolis õppimise jooksul, et oskused kinnistuvad ning arenevad läbi harjutamise ning ise tegemise, kuid siiski oodati, et õppejõud rohkem suunaksid ning nõuaksid rangemalt oskuste rakendamist. „Määratle ulatus“ samba (SCONUL…2011) üheks pädevuseks on mõistmine, et informatsiooni on erinevat tüüpi ning erinevas vormingus. Võrreldes kasutatud allikaid kõrgkoolile eelneval perioodil ning projekti kirjutamise ajal, siis on märgata, et lisandunud on uusi allikaid ning argiteabel ja teaduslikul teabel on õpitud vahet tegema. Jones ja Allen (2012) märgivad, et üliõpilased võivad kõrgkooli astudes olla üllatunud ja segaduses 230

231

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

raamatukogu ressursside rohkusest ning sellega võib kaasneda informatsiooni vältimine. Seega on väga tähtis esimese kursuse infootsingu õppel erinevaid keskkondi tutvustada, et üliõpilased mõistaksid, kust nad informatsiooni leiavad. „Planeeri“ ning „Kogu“ sammaste (SCONUL…2011) pädevused on seotud sobivate infootsingu strateegiate ning infoallikatele kehtivate piirangute tundmisega. Üliõpilaste endi hinnangul toimus siin suur areng neil, kes kooli astudes polnud eelnevalt teadusinformatsiooniga kokku puutunud. Kõrgkooli jooksul kujunesid erinevad strateegiad, kuidas kiiremini ning efektiivsemalt vajalikku informatsiooni leida. Jones ja Allen (2012) leidsid oma uuringus, et üliõpilastel on otsingute sooritamisel keeruline leida õigeid võtmesõnu ning sama ilmnes ka käesolevast uurimistööst. Probleeme tekitas õigete märksõnade leidmine ning seda just eriti õendustegevusi puudutava informatsiooni otsimisel. „Hinda“ samba (SCONUL…2011) pädevused näevad ette, et üliõpilane suudab analüüsida allikate asjakohasust, kvaliteeti ja usaldusväärsust. Kõrgkoolis rõhutatakse allikate hindamise tähtsust, sest see on üks tõenduspõhise praktika alustaladest. Spencer jt (2012) märgivad, et otsuste tegemisel tuleks kasutada parimaid võimalikke saadaolevaid tõenduspõhiseid materjale. Sellele tuginevalt peaksid üliõpilased mõistma erinevaid uurimismeetodeid ning teadusartikli ülesehituse põhimõtteid.

Uurimustööst selgus, et see mõistmine on kujunenud vaevaliselt ning ebakindlust võib märgata veel projekti kirjutamise etapiski. „Toimeta“ sambas (SCONUL…2011) rõhutatakse andmete eetilist kasutamist ning viitamise tähtsust. Uurimistööst ilmnes, et õppejõud ei nõudnud kõigis koolitöödes viitamist. Projekti kirjutamise ajaks olid üliõpilased mõistnud, et viitamine on tähtis ning selle tegemata jätmine on töös suur puudujääk, kuid siiski pidid juhendajad neid veel vahel suunama. „Esita“ samba (SCONUL…2011) pädevuseks on oskus omandatud teadmisi rakendada ning esitada. Wilkes jt (2015) sõnul on üliõpilastele tähtis selge arusaam, mida neilt ülesande sooritamise juures oodatakse, sest see julgustab neid õppima ning oma tööd paremaks muutma. Üliõpilastele jäi veidi arusaamatuks, mida neilt projekti kirjutamisel oodatakse ning kuidas tööd üles ehitada. Samuti toodi välja, et segaseks jäävad projekti hindamise

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

täpsed kriteeriumid. Suureks abiks peeti juhendajate tuge, kes üliõpilasi suunasid ning nõu andsid. Üheks probleemiks seoses infopädevuse rakendamisega on puudulik keeleoskus. Johnston jt (2014) nendivad, et puudulik keeleoskus võib mõjutada üliõpilaste allikate valikut ning panna neid otsima lühemaid tekste või valima hoopis alternatiivseid allikaid. Intervjuudest selgus, et isegi suhtlustasandil inglise keelt hästi valdavad üliõpilased jäid vahepeal hätta spetsiifilise teaduskeelega. Kõrgkoolis toetatakse probleemi lahendamist erialase keeleõppe pakkumisega üliõpilastele.

Teise probleemina tõid üliõpilased välja teadusandmebaasidele juurdepääsupiirangud. See mõjutab nende sõnul kvaliteetsete allikate leidmist.

Lisaks kõrgkoolis kasutusel olevatele andmebaasidele kasutati Tartu Ülikooli raamatukogu ning TÜ Kliinikumi Medinfokeskuse andmebaase.

Neid kasutati aga ainult juhul, kui oli tuttavaid, kelle paroolidega sai andmebaasidesse siseneda või kellel paluti täistekstid alla laadida. Seega võib öelda, et artiklite juurdepääsu probleemile otsitakse lahendusi, aga ainult teatud mugavuse piirini ning üliõpilasi tuleks julgustada rohkem ise pöörduma TÜ raamatukokku ning TÜ Kliinikumi Medinfokeskusesse andmebaase kasutama.

Kaasiku (2014) sõnul on infopädevuse toetamisel kõrgkoolis tähtis, et oleks olemas õppimist toetavad infopädevuse materjalid ning need oleksid lihtsad ja kergesti leitavad ning samuti peab olema selge, kelle poole probleemide puhul pöörduda. Üliõpilaste sõnul kasutasid nad kooliaja jooksul aeg-ajalt infopädevuse kursuse materjale ning viitamise juhendit, seega tuleks materjale hoida uuendatuna ja kõigile kättesaadavalt. Samuti ilmnes, et üliõpilased oleksid soovinud kooliaja jooksul infootsingute sooritamiseks abi, kuid samas õppejõudude poole või raamatukokku ei pöördutud. Abi paluti rohkem kursusekaaslaste, tuttavate või sõprade käest.

Samas nenditi, et nii õppejõudude kui ka raamatukogu poolt ollakse alati valmis aitama ning projekti kirjutamisel oli juhendaja nõuannetest palju abi. Diehm ja Lupton (2012) toovad välja tagasiside tähtsuse, sest ilma 232

Hetkel tervishoius töötavate üliõpilaste sõnul on nende töö praktiline ning neil ei lähe töö juures otseselt omandatud infopädevust tarvis. Kasutatakse koostatud juhendeid ning ülevalt alla tulevaid suuniseid. Samas hinnati kõrgkoolis omandatud kriitilise mõtlemise oskust ning seda, et vajaduse korral oleksid nad suutelised informatsiooni leidma ning neil on teadmised, kuidas seda teha. Üliõpilased, kes hetkel ei töötanud, kuid on viibinud praktikal, hindasid infopädevust töökeskkonnas väga tähtsaks.

Vastused võivad siiski olla mõjutatud soovist „õigesti“ vastata lähtudes õenduse teooriast, kus rõhutatakse tõenduspõhise praktika tähtsust.

Erinevad autorid (Dalton 2013, Mokhtar jt 2012; Ross 2010) on välja toonud peamised põhjused, miks õed lisainformatsiooni ei otsi: ajapuudus, oskuste puudumine, teadusartiklite tekstide keerukus. Töökeskkonnas vajatakse kiiresti spetsiifilist informatsiooni ning kergem on seda küsida kolleegilt, kui hakata ise otsima, kuid see võib viia mittekvaliteetse informatsiooni kasutamiseni (ibid.). Mida kõrgem on üliõpilase infopädevuse tase kõrgkooli lõpetades ja tööle suundudes, seda suurem on tõenäosus, et töökeskkonnas lisainformatsiooni hangitakse, sest see ei ole liigselt keeruline ning ajamahukas. Üliõpilaste hinnangul on neil vajalikud oskused ning võimed olemas, et tööl informatsiooni hankimisega toime tulla.

Järeldused 1. Üliõpilased tajuvad infopädevuse arengut kõrgkoolis õppimise perioodil. Märgatavalt on arenenud kriitilise mõtlemise ning infootsingu sooritamise oskused. Võrreldes üliõpilaste praegust infopädevuse tasemega rahulolu ning kõrgkooli astumisele 233

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

selleta ei oska üliõpilased ennast parandada. Uuringust selgus, et üliõpilased on rahulolematud oma tööle saamata jäänud või puuduliku tagasiside tõttu, mis vähendab ka nende õpimotivatsiooni, kuid õpimotivatsiooni säilimist peeti kõrgkoolis hakkama saamise aluseks. Õpimotivatsiooni all nähakse laiemalt kõrgkoolis valitsevat üldist suhtumist üliõpilastesse ning õppe korraldust. Üliõpilased tahavad tunda, et nendega arvestatakse ning neid väärtustatakse, sest siis on neil motivatsiooni pingutada.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

eelnevat infopädevuse taset, siis võib väita, et praegune rahulolu ja toimetulek ei sõltu sellest, milline oli algselt üliõpilase tase, vaid infokäitumisest ja õppimisse suhtumisest kõrgkooli jooksul. Üliõpilased hindasid projekti valmimise järel enda infopädevuse taset lõputöö koostamiseks piisavaks, et nad suudaksid leida vajalikku materjali ning osata seda hinnata.

2. Kõrgkoolis õppimise perioodil ilmnesid infopädevusega seotud probleemidena puudulik keeleoskus ning andmebaasidele juurdepääsu piirangud. Edukat infootsingu sooritamist takistab puudulik inglise keele oskus. Märksõnade oskuslikumaks kasutamiseks tuleks üliõpilastele põhjalikumalt tutvustada nii „Eesti märksõnastikku“ (EMS) kui ingliskeelset meditsiinimärksõnastikku MeSH. 3. Üldhinnang infopädevuse õpetamisele kõrgkoolis on positiivne. Üliõpilaste hinnangul on I kursusel infopädevuse õppe maht andmebaasidega tutvuse tegemiseks küllaldane, küll aga leitakse, et vahepealsel perioodil võiks olla täiendav kursus, kus infopädevusega seonduv meelde tuletataks ning täiendataks. Võib öelda, et kõrgkoolis kasutatav integreeritud infopädevuse õppe mudel toimib ning suuri muudatusi ei ole põhjust teha. Küll aga peaks pakkuma täiendava õppe võimalusi neile, kes tunnevad, et vajavad abi kas andmebaasides otsingute tegemisega, viitamisega või artiklite hindamise ja analüüsimisega.

4. Hetkel õena töötavad üliõpilased ei näe vajadust töökeskkonnas teadusinformatsiooni otsimiseks, küll aga hindavad nad kõrgkoolis omandatud kriitilise mõtlemise oskust ning seda, et vajaduse korral oleksid nad suutelised informatsiooni leidma ning neil on teadmised, kuidas seda teha. Mittetöötavad üliõpilased on valmis tööle asudes enda täiendamiseks ka teadusinformatsiooni otsima ning kasutama.

234

Dalton, M. (2013). Developing an evidence-based practice healthcare lens for the SCONUL Seven Pillars of Information Literacy model. Journal of Information Literacy, 7(1): 30–43.

Diehm, R. A. ja Lupton, M. (2012). Approaches to learning information literacy: A phenomenographic study. The Journal of Academic Librarianship, 38(4): 217–225.

Euroopa Komisjon. (2007). Võtmepädevused elukestvas õppes Euroopa lähteraamistik.

Luxembourg: Euroopa Ühenduste Ametlike Väljaannete Talitus.

Forster, M. (2014). Six ways of experiencing information literacy in nursing: The findings of a phenomenographic study. Nurse Education Today, 35(1): 195–200.

Haridus- ja Teadusministeerium. (2014). Eesti elukestva õppe strateegia 2020. https:// www.hm.ee/sites/default/files/strateegia2020.pdf Johnston, N., Partridge, H. ja Hughes, H. (2014). Understanding the information literacy experiences of EFL (English as a foreign language) students. Reference Services Review, 42 (4): 552–568.

Jones, S. ja Allen, J. (2012). Evaluating psychology students’ library skills and experiences. Psychology Teaching Review, 18 (2): 94–115.

Kaasik, T. (2014). Üliõpilaste õppimist toetava infokirjaoskuse strateegilise toetussüsteemi põhimõtted Tallinna Ülikooli näitel. Tallinna Ülikool. Kasvatusteaduste Instituut, andragoogika osakond. Magistritöö.

Lindauer, B. G., Arp, L., ja Woodard, B. S. (2004). The Three Arenas of Information Literacy Assessment. Reference & User Services Quarterly, 44(2): 122–129.

Mokhtar, I., Majid, S., Foo, S., Zhang, X., Theng, Y., Chang, Y. ja Luyt, B. (2012). Evidence-based practice and related information literacy skills of nurses in Singapore: An exploratory case study. Health Informatics Journal, 18(1): 12–25.

Ross, J. (2010). Information Literacy for Evidence-Based Practice in Perianesthesia Nurses: Readiness for Evidence-Based Practice. Journal Of Perianesthesia Nursing, 25(2): 64–70.

SCONUL Working Group on Information Literacy. (2011). The SCONUL seven pillars of information literacy core model for higher education. London: SCONUL. Spencer, T. D., Detrich, R. ja Slocum, T. A. (2012). Evidence-based Practice: A Framework for Making Effective Decisions. Education And Treatment Of Children, (2): 127–151.

235

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Allikaloend

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Tartu Tervishoiu Kõrgkool. (2014). Õe põhiõppe õppekava. http://www.nooruse.ee/ files/6014/0430/6574/Oe_pohiope_1806i2014_KN.pdf Wilkes, J., Godwin, J. ja Gurney, L. (2015). Developing Information Literacy and Academic Writing Skills Through the Collaborative Design of an Assessment Task for First Year Engineering Students. Australian Academic And Research Libraries, 46(3): 164–175.

236

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

PRAKTIKAJUHENDAJATE KOOLITUSE LÄBINUD ÕDEDE KOGEMUSED ÕPPEMEETODITE RAKENDAMISEST PRAKTIKANTIDE JUHENDAMISEL SIHTASUTUSES TARTU ÜLIKOOLI KLIINIKUM Experiences of nurse mentors, who have undergone a mentoring programme, with utilization of teaching methods during clinical mentoring in Tartu University Hospital Kristiina Virro, Airin Treiman-Kiveste, Ere Uibu

Abstract Clinical practice is important in nursing education because it determines the skills and clinical competence of nursing students. The clinical practice forms 40% of nursing education in Estonia. The methods used by mentor nurses in teaching undergraduate nursing students during clinical practice determine the quality of learning experience. The purpose of the study was to describe the experiences of preceptor nurses, who have passed a mentoring programme, with utilization of teaching methods in mentoring undergraduate nursing students during clinical practice in Tartu University Hospital. The individuals studied involved the mentoring nurses who had undergone a mentoring programme. 14 nurse mentors participated in the study. Data was collected during the period from October 2015 until May 2016 with semi-structured interviews. Results of the study show that mentoring nurses use different teaching methods and tasks which are, by their nature, applicable either in practical or theoretical situations. In the selection of teaching methods, mentoring nurses rely on the desired learning outcome, the objectives of the practice, and previous experiences and skills of the trainees and on the development of undergraduate nursing students during the clinical practice. Teaching methods are influenced by various factors related to mentoring nurses and undergraduate nursing 237

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

students as well as to the practice environment and willingness of the patients to cooperate.

Keywords: nurse mentor, teaching method, utilization of teaching method Sissejuhatus Eestis moodustab õppepraktika veidi üle 40% õe põhiõppe õppekava mahust (Õe põhiõppe õppekava 2014). Õppepraktikal on õendusharidusel suur tähtsus, sest praktikal toimuva teooria ja praktika seostamise kvaliteedist sõltub tulevaste õdede kliiniline pädevus (Carlson jt 2009).

Teadmiste kvaliteeti mõjutavad praktikajuhendaja õpetamise viisid ehk milliseid meetodeid praktikajuhendaja õpetamiseks kasutab. Õpetamisel on tähtis õppemeetodite valik, sest see määrab, milliseid teadmisi ning millisel viisil püütakse edasi anda (Uys ja Gwele 2005: 67, Carlson jt 2009). Sobivad õppemeetodid tagavad õppijale soovitud õpitulemuse (Uys ja Gwele 2005: 63, Carlson jt 2009, Forbes 2009). Õppemeetod ehk õpetamismeetod (teaching method) on õppeobjekti, aine, teema, probleemi otstarbekohane ja süsteemne esitlus- ning käsitlusviis teadmiste edasiandmiseks ja õppija teadmiste täiendamiseks (Märja jt. 2003, Virro 2013). Õppemeetodi valik määrab, kuidas lähenetakse õpetatavale teabele, kui palju aega õpetamisele kulutatakse ja mis järjekorras teavet edasi antakse/õpetatakse. Samuti määravad õppemeetodid, milliseid abivahendeid õpetamisel kasutatakse, näiteks videod jne. (Uys ja Gwele 2005: 67).

Juhendavatelt õdedelt eeldatakse, et nad suudavad luua praktikandile õppimiseks soodsad tingimused, samas on mitmed tegurid, mis mõjutavad praktikaprotsessi ja õppemeetodite kasutamist (Carlson jt 2009). Praktikaõppes rakendatavaid õppemeetodeid mõjutavaid tegureid praktikajuhendajate vaates pole Eestis varem kirjeldatud. Üliõpilaste kogemustele tuginedes on õppepraktika juhendamise sisu ja kvaliteet kõikuv ning sõltub palju konkreetse juhendaja oskustest, isikuomadustest ja kutseidentiteedist (Vahtramäe 2006). Eestis taotletakse, et üliõpilasi juhendaksid õed, kes on läbinud praktikajuhendaja koolituse. Tervishoiukõrgkoolides 238

Õdede praktikaõppes kasutatavaid õppemeetodeid puudutavates uurimistöödes on eelkõige peetud tähtsaks praktikajuhendajate ja nende õendusest arusaamise mõju praktikandi juhendamisele. Carlson jt (2009) soovitavad edaspidi uurida, milliste meetoditega õendusõpetajad, nende hulgas ka praktikajuhendajad, üliõpilasi õpetavad. Kirjanduses toonitatakse nii praktikajuhendaja tegevuste tähtsust praktikandi õppimise suunamisel kui ka õppemeetodite valiku tähtsust heade õpitulemuste saavutamisel (Uys ja Gwele 2005, Forbes 2009). Teadmine, kuidas ja missugustel meetoditel praktikajuhendajad praktikante reaalses haiglakeskkonnas õpetavad, aitab täiustada viisi, kuidas praktikajuhendajaid koolitada (Carlson jt 2009).

Uurimistöö eesmärk oli kirjeldada praktikajuhendajate koolituse läbinud õdede kogemusi õppemeetodite rakendamisest praktikantide juhendamisel Sihtasutuses Tartu Ülikooli Kliinikum Märksõnad: praktikajuhendaja, õppepraktika, õppemeetodid Metoodika Eesmärgi saavutamiseks korraldati empiiriline kvalitatiivne kirjeldav uurimus, kasutades fenomenoloogilist lähenemist. Fenomenoloogia võimaldab põhjalikult kirjeldada uuritavat nähtust uuritavate kogemuste ja 239

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

korraldatakse praktikajuhendajate koolitusi, mille eesmärk on anda teavet, kuidas praktikaõppes õpetada, kuidas üliõpilased õpivad, selgitada juhendamisprotsessi ja õpetada oskusi, kuidas üliõpilasi õpetada teooriat praktikaga seostama. (Praktikajuhendajate baaskoolitus … 2015, Praktikajuhendajate koolituse ainekava … 2015). Tulenevalt eelnevast on kõige asjakohasemat teavet juhendamisel kasutavate õppemeetodite kohta võimelised andma õed, kes on vastava koolituse läbinud ning seejärel praktikante juhendanud. Olles tuttav praktikajuhendajate juhendamistegevuse, õppemeetodite kasutamise ja õppemeetodite kasutamist mõjutavate teguritega, on võimalik teadlikumalt suunata praktikaõppe kvaliteeti.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

nende kogemuste mõistmise teel, samas uurimise korraldamisel on uurija ja uuritav võrdsed partnerid (Burns ja Grove 2001: 65–66, Earle 2010).

Turnerile (2010) toetudes valiti andmete kogumiseks poolstruktureeritud intervjuu, mille puhul on küll küsimused esialgu sõnastatud, aga samal ajal on poolstruktureeritud intervjuu paindlik. Küsimuste kohandamine võimaldab uuritavale individuaalselt lähenda. Individuaalne lähenemine uuritavale suurendab tõenäosust, et kõik uuritava nähtuse osad saavad intervjuu käigus kaetud. Uuritavaks nähtuseks oli praktikajuhendajate koolituse läbinud õdede kogemused õppemeetodite kasutamisest praktikantide juhendamisel õppepraktikal. Uuritavateks olid kliinilises keskkonnas õe õppekava üliõpilasi juhendavad praktikajuhendaja koolituse läbinud õed SA Tartu Ülikooli Kliinikumis.

Uurimistöö andmed koguti isikustatud kujul poolstruktureeritud intervjuudena. Uurimuse käigus viidi läbi 14 individuaalset intervjuud. Intervjuude pikkus varieerus 18 minutist 50 minutini. Uuritavatel oli tööstaaži kahest aastast kuni kolmekümne viie aastani. Andmed koguti 2015. a oktoobrist kuni 2016. a maini. Intervjuu küsimuste järjestamisel alustati võimalikult avatud intervjuu küsimustest, mis muutusid intervjuu kulgedes üldisemalt teema arenduselt konkreetsemale. Intervjuu käigus paluti uuritavatel esmalt kirjeldada, kuidas nad praktikante juhendavad.

Sealt edasi muutusid küsimused konkreetsemaks õppemeetodite ja neid mõjutavate tegurite kohta.

Andmete analüüs toimus andmete kogumisega paralleelselt, pärast esimese intervjuu kirjapanemist, ja seda hakati kohe ka analüüsima. Andmete töötlemisel kasutati Elo ja Kyngäse (2008) induktiivse sisuanalüüsi protsessi põhimõtteid, samuti toetuti Hsiehle ja Shannonile (2005). Uuritavate intervjuudest moodustunud andmebaas loeti korduvalt läbi ja mõttetervikud märgistati eristavalt. Sarnase kontseptsiooniga mõttetervikud märgistati ühtmoodi. Sarnase kontseptsiooniga mõttetervikud olid reeglina pikad ja koosnesid rohkem kui ühest lausest või koguni lõigust.

240

Uurimuse usaldusväärsus on tagatud uurimuse protsessi täpse kirjelduse ja prooviintervjuuga, mille käigus selgitati välja, kas uuritavatele lähenetakse õigesti ja kas uuritaval oli arusaadav, mille kohta sooviti andmeid koguda. Uuritavate arusaamine teemast tagati intervjuu käigus antava teksti ümbersõnastamise ja tagasipeegeldamisega uuritavale. Intervjuud viidi läbi subjektiivsuse põhimõtet jälgides, uuritavaid ei kallutatud ja neile ei öeldud intervjuu käigus räägitavat teksti ette. Samuti tagati uuritavaile uurimistöös osalemise vabatahtlikkus, anonüümsus ja konfidentsiaalsus.

Ka oli uuritavatele tagatud võimalus oma intervjuu „tagasi võtta“, kui ta ei soovinud oma antud andmete kajastamist uurimistulemustes.

Tulemused Induktiivse andmeanalüüsi tulemusena kujunes 16 alakategooriat, mis omakorda moodustasid neli ülakategooriat (tabel 1).

Tabel 1. Peakategooria moodustumine

Alakategooria Praktikandile õppekeskkonna tutvustamine Tutvumine praktikandiga Õppemeetodi valik

Ülakategooria

Peakategooria

Õppeprotsessi alustamine ja õppemeetodite valik

Õdede kogemused õppemeetodite rakendamisest praktikantide juhendamisel

241

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Edasi taandati mõttetervikud lihtsustatud väljenditeks, mis jagati korduvalt kategooriatesse, et leida sobivam kategooria. Kõik lihtsustatud väljendid tähistati substantiivse koodiga. Substantiivsed koodid rühmitati sisu järgi. Andmebaasi moodustasid transkribeeritud intervjuude tekstide mõttetervikud, sõnad või sõnalühendid, mis iseloomustasid uuritavat nähtust. Andmete kogumist jätkati andmebaasi täieliku küllastumiseni.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Alakategooria

Ülakategooria

Peakategooria

Passiivsed õppemeetodid Kognitiivsed õppemeetodid Teoreetilised ülesanded Koduülesanded

Praktikantide juhendamiseks kasutatavad teoreetilist laadi õppemeetodid ja ülesanded

Vaatlusülesanded Kiiretes praktilistes olukordades kasutatavad õppemeetodid Tegevuslikud praktilised õppemeetodid

Juhendamisel kasutatavad praktilist laadi õppemeetodid ja ülesanded

Simulatsioonülesanded Juhendajast tulenevad tegurid

Õdede kogemused õppemeetodite rakendamisest praktikantide juhendamisel

Praktikandist tulenevad tegurid Praktikandi ja juhendaja vastasmõjust tulenevad tegurid

Õppemeetodite kasutamist mõjutavad tegurid

Praktika keskkonnast tulenevad tegurid Patsientidest tulenevad tegurid

Arutelu Õppeprotsessi alustamine ja õppemeetodite valik Juhendamine on praktikajuhendajate jaoks keeruline protsess (Bourbonnais ja Kerr 2006 Mccarthy 2006 Carlson jt 2009). Praktikajuhendajad kirjeldavad, et neil on olemas kava, kuidas nad muudavad juhendamise protsessi selgemaks ja lihtsamaks ning mis aitab praktikanti kergemini integreerida praktika keskkonda. Praktikajuhendajate sõnul alustavad nad juhendamise protsessi praktikandile praktika keskkonna tutvustamisega (vt tabel 1). Juhendavad õed alustavad keskkonna tutvustamist 242

Edasi tutvuvad praktikajuhendajad praktikandiga ning üritavad saada teavet selliste tegurite kohta nagu praktikandi varasemad teadmised ning kokkupuuted ja kogemused, mida nad õppemeetodite valikul arvestavad.

Praktikandi teadmiste ja kogemuste kohta küsimine aitab juhendavatel õdedel kergemini valida õppemeetodeid, mis aitavad praktikandile individuaalselt läheneda. Õppemeetodite valikul toetuvad praktikajuhendajad lisaks ka praktikandi praktika eesmärkidele, mille on praktika alguses paika pannud kõrgkoolid või praktikant. Praktika eesmärgid on pidepunktid, mille järgi juhendaja saab praktika alguses tegevusi planeerida. Suur osa õppemeetodi valikul on teadmine või oskus, mida õpiolukorras püütakse edasi anda ehk õppemeetodi rakendamise soovitud tulem. Edasi suunavad juhendamise protsessi ja õppemeetodi valikut praktikajuhendaja enda teadmised ning oskused. Õdede intervjuudest tuli välja ebakindlus oma võimete osas – sarnast nähtust on kirjeldanud ka Maccarty (2006).

Lisaks toetuvad praktikajuhendajad õppemeetodite valikul juhendamise protsessis praktikandi enda õppijaomadustele ja praktikandi arengule praktika jooksul. Töö autori arvates mõjutavad juhendamisprotsessi mõjutavad tegurid ka õppemeetodite kasutamist, sest õppemeetodite kasutamine on juhendamisprotsessi osa. Selle põhjal võib järeldada, et 243

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

kergemalt raskemale ehk esmalt tutvustatakse praktikandile töökeskkonda lihtsustatult: inimesi keskkonnas, ruume ja asjade paigutust ning orienteerumist keskkonnas. Kui see etapp on läbitud, tutvustatakse praktikandile juhendaja tööd. Paralleelselt räägitakse ka osakonna üldistest reeglitest ja sõlmitakse kokkulepped praktikantidega, näiteks mida nad peaksid teatud olukordades tegema ja kelle poole pöörduma. Kui töö autor võrdleb oma kogemusi praktikajuhendajate koolitusel käimisest, siis praktikajuhendajate koolitusel soovitatakse samuti praktika alguses alustada praktikandile keskkonna tutvustamisest. Tutvustatakse esmalt lihtsamaid ja elementaarseid asju, näiteks teatud ruumide asukohta ja seda, kuidas praktikabaasis orienteeruda. Praktikajuhendajate koolitusel soovitati praktikanti esimesel päeval teabega mitte üle koormata.

Sarnases järjekorras annavad praktikajuhendajad praktikantidele teavet.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

õppemeetodite valikut ja rakendamist mõjutavad tegurid mõjutavad ka juhendamisprotsessi üldiselt.

Juhendamisel kasutatavad õppemeetodid ja ülesanded Praktikajuhendajad kasutavad eraldiseisvate õppemeetodite asemel pigem õppemeetodite kombinatsioone. Ehk kui praktikajuhendajad kirjeldasid, kuidas nad praktikante õppepraktikal õpetasid, kirjeldasin neid õppemeetodeid kombineeritult üksteisele järgnevana. Õppemeetodite rakendamise eesmärk oli praktikandi mõtlemise arendamine, samas ei osanud praktikajuhendajad kasutatud meetoditele iseloomustavat nime anda, vaid kirjeldasid meetodi olemust praktilise olukorra kohaselt. Õppemeetodite valikul toetusid praktikajuhendajad õppemeetodi tulemile, milleks võis olla soov õppemeetodi kasutamisel arendada praktikandi loogilise mõtlemise oskust – praktikajuhendaja sõnastuses: „panna praktikant mõtlema“. Samamoodi oli õppemeetodite kasutamise eesmärk ka kognitiivsete või psühhomotoorsete oskuste arendamine, mida kirjeldasid ka Carlson jt (2009) oma uurimuses. Praktikajuhendajate sõnul oli võimalus õppida ja õpetada ka väljaspool praktilist olukorda ning kasutada erinevaid õppemeetodeid erinevates olukordades. Intervjuusid analüüsides ilmnes õppemeetodeid, mida Parmu (2013) ja Vahtramäe (2006) töödes uuritud üliõpilased ei maininud. Käesolevas töö õppemeetodite kategooriasse jagamisel lähtuti kontekstist või olukorrast, kus õppemeetod esines.

Praktikajuhendajad kasutavad praktikantide juhendamisel teoreetilisi õppemeetodeid ja ülesandeid, näiteks näitlike lugude jutustamist, selgitamist ja protseduuri suuliselt läbikordamist ning suunavate küsimuste esitamist (vt tabel 1). Neid õppemeetodeid kasutasid praktikajuhendajad praktilistes olukordades enne protseduuri praktilise osaga alustamist. Neid õppemeetodeid kasutavad juhendajad olukordades, kus nad annavad teadmisi edasi suuliselt ja osadel juhtudel oma varasemaid töökogemusi kirjeldades. Praktikajuhendajad annavad praktikantidele lahendamiseks erinevaid ülesandeid: arvutusülesanded, situatsioonülesandeid ja 244

Praktikajuhendajad kirjeldavad selliste õppemeetodite kasutamist nagu olukorra vaatlemine ja juhendaja varjuks olemine juhul, kus on tegemist kiire olukorraga ning juhendaja kogu tähelepanu on pööratud tööle. Praktikandi ülesandeks on põhiliselt vaadelda olukorda ja jälgida praktikajuhendaja tegevusi.

Praktilises olukorras eeldavad praktikandi suuremat osalust lihtsate ülesannete andmine ja vigadele tähelepanu juhtimine. Nende meetodite juures on võimalik praktikanti praktilisse tegevusse kaasata. Neid õppemeetodeid kasutavad praktikajuhendajad tavaliselt siis, kui käsil on samuti kiire olukord ja ei ole aega, et praktikant saaks oma tegevuse üle iseseisvalt järele mõelda. Praktikajuhendajad kasutavad praktikantide õpetamisel simulatsiooni, samuti lasevad nad praktikantidel enda ja teiste praktikantide peal harjutada mitteinvasiivseid protseduure. Tegevuse demonstratsiooni ning praktiliste ülesannete andmist kasutasid praktikante juhendavad õed olukordades, kus praktikandil oli võimalus ja piisavalt aega tegelda protseduuridega. Olenevalt praktikandi oskustest ja enesekindlusest sekkusid praktikajuhendajad tegevusse kas vähem või rohkem. Õppemeetodite kasutamist mõjutavad tegurid Praktikajuhendajad kirjeldasid enda kogemusele tuginedes mitmeid tegureid, mis erinevates olukordades võivad aidata õppemeetodite kasutamisele kaasa või takistada õppemeetodite rakendamist. Õppemeetodite valikut mõjutavad juhendaja enda kogemused õpilasena, samuti see, kui motiveeritud on praktikajuhendaja juhendama (vt tabel 1). Tähtsat osa mängis 245

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

koduülesandeid. Ülesannete eesmärk on anda praktikandile võimalus küsimustele vastuse leidmiseks või mingi teoreetilise olukorra lahendamiseks. Juhendajad kasutavad nii teoreetilisi kui ka matemaatilisi ülesandeid, et õpetada praktikandile õigete ravimikoguste arvutamist ja manustamist. Juhendajad, kes andsid praktikandile arvutusülesandeid, tõdesid, et praktikantidel ei ole reeglina olemas vajalikke matemaatilisi oskusi õigete ravimikoguste arvutamiseks.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

ka praktikajuhendaja ettevalmistus ja varasemad õpetamiskogemused.

Praktikajuhendajad oskasid kasutada õppemeetodeid rohkem olukordades, kus neil oli varasem juhendamiskogemus või nad olid saanud juhendamiseks ettevalmistust. Tähtsaks mõjutajaks pidasid juhendajad ka enda käekirja, õpetamisharjumusi ja suhtumist juhendamisse. Praktikajuhendajad panid suurt rõhku sellele, kuidas nende enda kogemused, omadused ja oskused määravad ära, kuidas juhendajad õppemeetodeid kasutavad. Intervjuudest tuli välja praktikajuhendajate ebakindlus oma juhendamisoskuse osas. Väga tähtsaks pidasid praktikajuhendajad praktikandi motivatsiooni praktikal olles – selle märkisid ära kõik neliteist praktikajuhendajat, kes uurimuses osalesid. Sellest võib järeldada, et praktikajuhendajad peavad väga mõjutavateks teguriteks praktikandi erinevaid oskusi ja omadusi. Praktikajuhendajate kirjelduste järgi tegi praktikandi motiveeritus õppemeetodite kasutamise lihtsamaks, ja vastupidi, kui praktikajuhendajad ei tundnud, et praktikant oleks motiveeritud, tegi see õppemeetodite kasutamise keerulisemaks. Eelnevalt kirjeldatu tulemuste põhjal või järeldades, et praktikandi motivatsiooni puudumisel võib väheneda praktikajuhendajate soov ja motivatsioon juhendada.

Järgmisena kirjeldasid praktikajuhendajad, millised on praktikajuhendaja ja praktikandi koosmõjust tulenevad tegurid, mis mõjutavad juhendamisel õppemeetodite valikut. Mida suurem oli praktikajuhendaja ja praktikandi vaheline usaldus, seda paremini oskasid praktikajuhendajad valida praktikandi jaoks sobivamaid õppemeetodeid. Praktikajuhendajad mainisid mõjutava tegurina ka keelebarjääri, mis ei esinenud ainult vene või eesti keele osas, vaid ka olukordades, kus tuli juhendada mujalt riikidest pärit praktikante. Praktikajuhendajad leidsid, et keelebarjääri olemasolu muudab juhendamise keerulisemaks, sest on raskusi üksteise mõistmisega ja praktikajuhendajal oli raske kindlaks teha, kas praktikant on teabest aru saanud.

Keskkonnast tulenevaid tegureid praktikajuhendaja kontrollida ei saa ja praktikajuhendaja ei suutnud neid muuta. Praktikajuhendaja sõnul 246

Edukaks juhendamiseks on vajalik juhendamiskeskkonna positiivne suhtumine juhendamisprotsessi. Praktikajuhendajad kirjeldasid, et õppemeetodite kasutamist mõjutavad personali vahelised suhted/koostöö.

Uuritavad kirjeldasid olukordi, kus on raske juhendada kui kolleegid ei ole toetavad. Samuti kirjeldasid uuritavad olukordi, kus samas osakonnas töötavad praktikajuhendajad tegid praktikantide õpetamisel koostööd ja seeläbi oli juhendamine kergem ning lihtsam õppemeetodeid kasutada. Õe töö korraldusliku poole pealt kirjeldati õppemeetodite kasutamist mõjutavat tegurit, nagu praktikajuhendaja juhendamiskoormus. Praktikajuhendajate sõnul muutub nende juhendamine ebaefektiivsemaks ja nende motivatsioon juhendada väheneb, kui juhendamiskoormus on liiga suur.

Peale selle, kui praktikajuhendajal on olemas ajaressurss, siis muutub see õppemeetodi kasutamist soodustavaks teguriks, teisalt, kui ajaressurss puudub, siis muutub see õppemeetodi kasutamist takistavaks teguriks.

Uuritavad praktikajuhendajad kirjeldasid, kuidas suure töökoormusega 247

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

mõjutab õppemeetodite rakendamist see, kas hetkeolukord võimaldab praktikanti kaasata, samuti kas olukordon praktikandi jaoks ebamugav või mitte. Kooli ja praktika keskkonna koostöö mõjutab praktikajuhendajate õppemeetodite rakendamist. Praktikajuhendajad tunnevad, et nad ei saa kõrgkoolide käest tagasisidet oma tegevuse kohta, ja vajavad rohkem kõrgkoolide tuge ja suunamist, lisaks soovivad nad saada praktikantidelt tagasisidet. Tagasiside kättesaadavuse parandamine on käesoleva töö autori arvates kindlasti üks õppepraktika ja praktikajuhendamise kvaliteedi parandamise aspekte, millega peaks tegelema. Töö autori arvates peaks tagasiside olema juhendajatele kättesaadavam. Töö autor on kokku puutunud fenomeniga, kus praktikandid ei soovi eriti praktikajuhendajatele tagasisidet anda. On võimalik, et esimese või teise kursuse praktikant ei oska veel anda väga põhjalikku tagasisidet või puudub praktikandil võrdlusmoment juhendamiskogemuste vahel. Mõtet arendades võiks kolmanda või neljanda kursuse tudengil olla olemas piisav praktikal käimise kogemus ja ka võrdlemise võimalus erinevate juhendajate vahel, et osata anda praktika juhendamisele tagasisidet.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

ja kiiretes olukordades pole neil ressurssi praktikandiga tegelemiseks ja kus praktikant on jäetud pigem vaatlejaks. Töökoormust ja ajapuudust mainisid kõik neliteist intervjueeritud praktikajuhendajat. Õppemeetodite kasutamise võimalusi mõjutavad ka juhendamiskeskkonnas olevatest patsientidest tulenevad tegurid, nagu patsientide koostöövalmidus ja patsiendi juuresolek. Praktikajuhendajad tõid välja, et kui patsiendid on koostööaltid olukorras, kus saaks rakendada õppemeetodeid, siis õppemeetodite rakendamine on soodustatud, ja kui patsiendid on vastu, et praktikandid nendega tegelevad, on õppemeetodite tõhus kasutamine raskendatud.

Järeldused 1. Praktikajuhendajad tutvustavad praktika protsessi alguses praktikandile praktika keskkonda ning tutvuvad praktikandi oskuste ja omadustega. Seejärel toetuvad praktikajuhendajad õppemeetodite valikul praktikandi teadmiste ja oskuste tasemele, õppemeetodite rakendamise soovitud tulemile, praktikaeesmärkidele, juhendajate teadmistele ja oskustele juhendamisest ning praktikandi arengule praktika jooksul.

2. Praktikajuhendajate koolituse läbinud õed ülikooli kliinikumis

kasutavad praktika juhendamisel mitmeid teoreetilist või praktilist laadi õppemeetodeid ja ülesandeid.

3. Õppemeetodite rakendamist mõjutavad tegurid, mis tulenevad praktikandist, praktikandi ja juhendaja omavahelisest sobivusest või juhendajatest endist, samuti praktika keskkonnast ja patsientidest tulenevad tegurid. Sellised tegurid nagu praktikandi

motivatsioon ja ajapuudus/töökoormus mõjutasid eranditult kõikide uuritavate sõnul õppemeetodite rakendamist.

Allikaloend Bourbonnais, F. F., Kerr, F. (2006). Preceptoring a student in the final clinical placement: reflections from nurses in a Canadian Hospital. Journal of Clinical Nursing.

16: 1543–1549 248

Utilization. W.B.Saunders, Philadelphia.

Carlson, E., Wann-Hansson, C., Pilhammar, E. (2009). Teaching during clinical practice: Strategies and techniques used by preceptors in nursing education. Nurse Education Today, 29: 522–526.

Carlson, E., Pilhammar, E., Wann-Hansson, C. (2009). Time to precept: supportive and limiting conditions for precepting nurses. Journal of Advanced Nursing, 66: 432-441.

Forbes, H. (2009). Clinical teachers’ approaches to nursing. Journal of Clinical Nursing, 19: 785–793.

Earle, V. (2010). Phenomenology as research method or substantiive metaphysics?

An overview of phenomenology’s uses in nursing. Nursing Philosophy, 11: 286-296.

Elo, S., Kyngäs, H. (2008). The qualitative content analysis process. Journal of Advanced Nursing, 62(1): 107–115.

Hsieh, H. F., Shannon, S. E. (2005). Three approaches to qualitative content analysis. Qualitative Health Research, 15, 1277–1288.

Mccarthy, B. (2006). Translating person-centred care: a case study of preceptor nurses and their teaching practices in acute care areas. Journal of Clinical Nursing, 15: 629–638.

Märja, T., Lõhmus, M., Jõgi, L. (2003). Andragoogika. Raamat õppimisest ja õpetamisest. Kirjastus. AS Kirjastus Ilo. Parm, L. (2013). Õendusüliõpilaste hinnang kliinilisele õpikeskkonnale ja juhendamisele – võrdlev kirjeldav uurimus. Magistritöö. Tartu Ülikool.

Praktikajuhendajate baaskoolitus. Tartu Tervishoiu Kõrgkool. (2015). https://www. nooruse.ee/est/koolitused-ja-teenused/taienduskoolitus/koolitused/register/362/ Praktikajuhendajate koolituse ainekava. Tallinna Tervishoiu Kõrgkool. (2015). http:// www.ttk.ee/oppimine/30424/29391/praktikajuhendajate-baaskoolitus-3/ .

Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õenduse põhiõppe ja ämmaemanda õppekavade praktikate korraldamise juhend. Tallinna Tervishoiu Kõrgkool. (2015). http://www. ttk.ee/public/TALLINNA_TERVISHOIU_KORGKOOLI_OENDUSE_POHIOPPE_ JA_AMMAEMANDA_OPPEKAVADE_PRAKTIKATE_KORRALDAMISE_JUHEND. pdf (14.01.2017.)

Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppekorralduseeskiri. Tartu Tervishoiu Kõrgkool. (2015). https://www.nooruse.ee/files/3614/4171/6096/OKE_2015.pdf ( 15.01.2017.)

249

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Burns, N., Grove, S. K. (2001). The Practice of Nursing Research. Conduct, Critique &

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Turner, D.W., III (2010). Qualitative interview design: A practical guide for novice investigators. The Qualitative Report, 15(3): 754–760.

Vahtramäe, A. (2006). Üliõpilaste kogemused haiglapoolsest juhendamisest sisehaige õenduse õppepraktikal Sihtasutuses Tartu Ülikooli Kliinikum. Magistritöö. Tartu Ülikool.

Virro, K. (2013). Mõisted ja definitsioonid (2008–2013) http://www.oendusteadus. ut.ee/sites/default/files/ode/moisted_2008_2013.pdf (24.01.2015) Uys, L.R., Gwele, N.S. (2005). Curriculum Development in Nursing. Routledge. Õe põhiõppe õppekava. Tartu Tervishoiu Kõrgkool. (2014). http://www.nooruse.ee/ files/6014/0430/6574/Oe_pohiope_1806i2014_KN.pdf

250

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

TERVISHOIU KÕRGKOOLI SISSEASTUJATE LOODUSTEADUSLIKU KIRJAOSKUSE TASE KUI EELDUS EDUKAKS ÕPPIMISEKS The level of scientific literacy as a precondition for academic success among entrants of health care college Inga Ploomipuu

Abstract On the 21st century, no specialist, especially in the field of health care, can cope without having a combination of skills and personal features that can be defined as Scientific Literacy (SL). However, a widely described problem is that students have difficulties obtaining SL skills. Research studies have showed that first year university students in the science and technology field have weak understanding about science and they lack psychosocial skills. The same could be expected in case of health care students. If the students have weak SL skills, this can lead to many problems, such as choosing a wrong profession, a lack of motivation, ineffective use of resources at college, insufficient academic progress, and dropout. At the national level, such dropout can lead to a lack of competent professionals in the health care field. The research goal was: to determine 1st year healthcare students’ scientific knowledge and skills which are prerequisites for studying health care professions at the tertiary level, measured in terms of scientific literacy and health literacy. The sample comprised of 213 first year students of Tartu Health Care College. The scenario-based instrument was modified from previously composed and validated instrument as it was seen as easily adaptable to the context of healthcare. The items were constructed based on various SL skills (problem solving, decision making, reasoning and social responsibility). Items also related to HL levels.

It was found that the students’ overall ability level in SL components is low, 251

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

and that can lead to problems during their health care studies. Only the items that required lower level skills are well answered. Previous education levels, the time passed since gymnasium studies and the intention to study further are the factors that influence the results. College can address these issues by introducing courses that focus on raising SL. Keywords: health education, scientific literacy, health literacy Sissejuhatus.

21. sajandil pidevalt areneva tehnoloogia ja sellega seoses muutuva elukeskkonna ning tööturu nõuetega toime tulemiseks on kõigil inimestel tarvis: a) oskust mõelda kriitiliselt; b) sõnastada ja lahendada probleeme, c) põhinedes teaduslikult tõenduspõhisel arusaamisel loodusteadustest, inimesest, keskkonnast ja ühiskonnast kui tervikust; d) enesetõhususust/ enesejuhtimist, e) väärtuseid, motivatsiooni ja hoiakuid, mis f) lubavad indiviidil elada ja töötada nii meeskonnas kui ka iseseisvalt vastutustundliku kodanikuna (Holbrook 2010, Choi jt 2011). Eelpool toodud omadusi, mida võib nimetada ühisnimetajaga loodusteaduslik kirjaoskus, on tarvis eriti tervishoiutöötajatele, kellest sõltub inimeste tervis ja heaolu. Tervishoiualases kõrghariduses on tugev loodusteadusliku kirjaoskuse baas väga tähtis võimaldamaks ehitada uusi teadmisi, oskusi ja teadlikkust, et üliõpilastest saaks head ja pädevad spetsialistid. Kõrgkoolid toetuvad õppe planeerimisel gümnaasiumiharidusele, mis peaks õppekava järgi (Gümnaasiumi riiklik õppekava 2011) selle baasi õpilastele looma.

Tervishoiuvaldkonnas võivad puudused õpilaste/üliõpilaste ettevalmistuses viia probleemideni kõrgkoolis ning ka laiemate tervishoiuprobleemideni. Üks probleeme on üliõpilaste kõrgkoolist väljalangemine. Must jt (2015) leidsid, et isikliku eluga seotud ja majanduslike põhjuste kõrval on kõige tähtsamad õpihuvi kadumine vale eriala valiku / ebahuvitava õppekava tõttu või edasijõudmatus õppetöös. Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis on üliõpilaste eksmatrikuleerimise peamised põhjused aastatel 2013 ja 2015 olnud edasijõudmatus õppetööl ja eriala sobimatus. (Tartu 252

Vale eriala valikuga seoses tekib üliõpilastel vähene õpimotivatsioon, kehvade teadmiste ja oskuste tõttu tuleb erialaainetes pühendada liialt aega loodusteaduslike põhitõdede kordamisele või oskuste arendamisele.

Kui seetõttu ei jõua üliõpilased piisava professionaalsuse tasemeni, kukuvad nad edasijõudmatuse tõttu välja või lõpetavad kõrgkooli ebapiisava ettevalmistusega, mis omakorda viib kvalifitseeritud tööjõu puuduseni.

Pädevate tervishoiutöötajate süvenev puudus on laialt tuntud probleem ning samas nõutakse spetsialistidelt senisest veel rohkem teadmisi/oskusi, iseseisvat enesejuhtimist ja vastutustundlikkust (Sotsiaalministeerium 2009, Sotsiaalministeerium 2008). Arengukavades ja uuringutes loodetakse spetsialistide (nt õdede) vastuvõtu suurendamisele ning nende erialasele tööle siirdumise soodustamisele (Kiivet jt 2013, Sotsiaalministeerium 2009, Sotsiaalministeerium 2008), kuid need meetmed on piiratud koolide võimaluste ja materiaalse baasiga. Lisavõimalusi pakuksid väljalangevuse vähendamine õige eriala valiku ja edasijõudmatuse vähendamisega, mida saab toetada loodusteadusliku hariduse kaudu.

Gümnaasiumilõpetajate teadmised ja oskused on sageli madala tasemega, sest näiteks Teichmann ja Kübarsepp (2008) leidsid, et teaduse ja tehnoloogia valdkonnas õpinguid alustavatel üliõpilastel olid nõrgad teadmised ja oskused loodusteadustes ning puudulikud psühholoogilised ja sotsiaalsed oskused. Sama võiks eeldada ka tervishoiuvaldkonnas.

Projektis „Loodusteaduslik kirjaoskus gümnaasiumiõpilaste karjäärivaliku mõjutajana (LoTeGüm)“ leiti, et õpilaste madalama taseme oskused, näiteks oskus aineteadmiste reprodutseerimisoskus, on kõrgel tasemel, kuid vähem kui pooled õpilased suudavad kasutada interdistsiplinaarseid teadmisi, vaid neljandik õpilastest suudab lahendada loodusteadusliku 253

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Tervishoiu Kõrgkool 2014, Tartu Tervishoiu Kõrgkool 2016). Vale eriala valik tervishoiuvaldkonnas on seotud loodusteadusliku kirjaoskusega, sest teadlikkus loodusteadustega seotud karjääridest (sh tervishoid) on väike, mis viitab sellele, et sellele pööratakse koolis liiga vähe tähelepanu.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

sisuga probleeme ning otsuse tegemise oskuse on omandanud vaid kümnendik 10. ja 11. klassi õpilastest (Rannikmäe jt 2014). Seda, et madalama taseme oskused on suhteliselt hästi arenenud, kuid kõrgema taseme oskused mitte, näitavad veel mitmed uuringud (Kask jt 2015, Laius jt 2016, Soobard ja Rannikmäe 2015). Halb loodusteaduslik kirjaoskus on uurijatele peamiseks murekohaks praktiliselt kogu maailmas (Potvin ja Hasni 2014).

Kuna ilmselt on gümnaasiumilõpetajate oskuste ning kõrgkoolide ootuste ja vajaduste vahel lõhe, on tähtis teha kindlaks kõrgkooli sisseastunute loodusteadusliku kirjaoskuse tase, et hinnata, milles ja kuidas vajaksid üliõpilased enam toetust kõrgkooliõpingutega paremini toime tulemiseks.

Tervisealane kirjaoskus ja loodusteaduslik kirjaoskus Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on soovitanud kõigis haridusastmetes kasutada tervishoiualase hariduse eesmärgina tervisealast kirjaoskust (WHO, 2013,), mida defineeritakse kui oskust hankida, mõista ja kasutada terviseteavet tervisealaste otsuste tegemiseks (Parker 2009).

Nutbeam (2000) liigitab tervisealase kirjaoskuse kolmeks: 1) funktsionaalne tervisealane kirjaoskus on lugemis- ja kirjutamisoskus efektiivseks toimetulekuks igapäevastes situatsioonides; 2) kommunikatiivne (interaktiivne) tervisealane kirjaoskus nõuab oskusi erinevatest allikatest pärinevast teabest aru saamiseks ja selle kasutamiseks muutuvates oludes, mis võimaldavad aktiivset osavõttu igapäevastest tegevustest; 3) kriitiline tervisealane kirjaoskus hõlmab oskust teavet teadlikult ja kriitiliselt analüüsida ning seeläbi oma elusündmusi suuremal määral kontrollida ja juhtida.

Praegu kasutatavate definitsioonide põhjal on tervisealane kirjaoskus iseseisva õppe-eesmärgina liialt kitsas, meetõttu võiks seda kas oluliselt laiendada (ümber defineerida) või kasutada loodusteadusliku kirjaoskuse 254

Uurimuse eesmärk on selgitada välja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppima asunud gümnaasiumilõpetajate loodusteaduslikud teadmised ja oskused, keskendudes loodusteadusliku ja tervisealase kirjaoskuse aspektidele, mille alusel edasi luua kursus üliõpilaste toetamiseks.

Uurimisküsimused 1. Milline on Tartu Tervishoiu Kõrgkooli sisseastunute loodusteadusliku teadmiste ja oskuste tase mõõdetuna loodusteadusliku ja tervisealase kirjaoskuse komponentidega.

2. Kuidas mõjutavad teadmiste ja oskuste taset gümnaasiumi lõpetamisest möödunud aeg, eelnev haridustase ja soov pärast kõrgkooli lõpetamist edasi õppida?

Märksõnad: loodusteaduslik kirjaoskus, tervisealane kirjaoskus, tervishoiualane kõrgharidus Metoodika Uuring korraldati Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis 2013./2014. õppeaastal.

Osalejateks oli 213 esmakursuslast esimesel õppenädalal. Uuring oli kõrghariduse õppekavade osas kõikne – osalesid kõik, kes olid uuringu hetkel 255

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

alamkategooriana. Loodusteaduslik kirjaoskus hõlmab loodusteaduslikke teadmisi, kriitilist mõtlemist, oskust rakendada teadmisi loodusteaduslike nähtuste selgitamisel, probleemide lahendamisel ja otsuste tegemisel, mõttemustreid ning mõtlemisharjumusi (Habits of mind) ja isikuomadusi, nagu väärtused ja hoiakud (sh motivatsioon), enesejuhtimine ja metakognitsioon (Holbrook ja Rannikmäe 2009, Binkley jt 2012, Choi jt 2011).

Kokkuvõttes tähendab see ühiskonnas efektiivselt funktsioneeriva vastutustundliku kodaniku omadusi (Millar 2006, Holbrook ja Rannikmäe 2009, Binkley jt 2012). Gümnaasiumi riiklik õppekava (2014) keskendub õppe- ja kasvatuseesmärkide ($3 ja $4), õppimise käsituse ($6) ja läbivate teemade ($10) kaudu paljuski just loodusteaduslikus kirjaoskuses kirjeldatud omaduste arendamisele.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

kohal. Osalusprotsent oli 86%, arvestades sisseastumisarve (n = 247) (Tartu Tervishoiu Kõrgkool, 2014). Uuringu korraldamiseks küsiti Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rakendusuuringute nõukogu luba.

Uuringus kasutati Tartu Ülikooli loodusteadusliku hariduse keskuse meeskonna välja töötatud instrumenti (Rannikmäe jt, 2014), milles on kasutatud igapäevaelu ja terviseküsimuste põhist konteksti. Selle alusel esitati küsimusi, seega oli see hästi adapteeritav tervishoiuvaldkonna üliõpilastele. Interdistsiplinaarsest instrumendist valiti välja tinglikult rohkem bioloogia- (küsimused 1–8) ja keemiavaldkonda (küsimused 9–15) kuuluvad osad. Lisati osa, kus uuriti vastajate gümnaasiumi lõpetamise aega, soovi pärast kõrgkooli lõpetamist edasi õppida ning haridustausta.

Instrumenti on kasutatud ning valideerimist kirjeldatud Rannikmäe jt (2014), Soobardi ja Rannikmäe (2015), Kase jt (2015) ning Laiuse jt (2016) uuringutes.

Küsimused kajastavad loodusteadusliku kirjaoskuse koostisosi, milleks on taustteadmised ja oskused, loodusteadusliku sisuga probleemide lahendamise oskus, otsuse tegemise oskus koos loodusteadusliku põhjenduse või selgitusega ja sotsiaalne vastutustundlikkus (tabel 1). Kuigi vastamisel tuleb kasutada rohkem kui üht oskust, on küsimused liigitatud kõrgema taseme oskuse järgi ning seatud vastavusse ka tervisealase kirjaoskusega.

Tabel 1. Küsimuste kirjeldus nende iseloomu ja vastamiseks kasutatavate oskuste alusel

Küsimus

256

Küsimuse kirjeldus koos loodusteadusliku Tervisealase kirjaoskuse komponendiga kirjaoskuse tase

1

Loetud teksti põhjal järelduse tegemine.

Ainealased taustteadmised

Funktsionaalne

2

Teabe kasutamine uues kontekstis, ainealased taustteadmised koos loodusteadusliku selgitusega

Funktsionaalne,

3

Tabelis esitatud teabe kasutamine järelduse (otsuse) tegemiseks, loodusteaduslik selgitamine ja põhjendamine

Kommunikatiivne Kommunikatiivne

4

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Küsimus

Küsimuse kirjeldus koos loodusteadusliku Tervisealase kirjaoskuse komponendiga kirjaoskuse tase Probleemi loodusteaduslik põhjendamine, divergentne mõtlemine ja kõrgema taseme vastuse puhul ka loominguline mõtlemine

Funktsionaalne, Kommunikatiivne

5

Keerulisema probleemi lahendamine, mis nõuab eelteadmisi ja loogilist mõtlemist koos loodusteadusliku põhjendamisega

Kommunikatiivne, kriitiline

6

Otsuse tegemine koos loodusteadusliku selgitamisega, mis nõuab mitme eelteadmise seostamise oskust

Kommunikatiivne

7

Madalama taseme otsuse tegemine, mis nõuab üldiselt teadaolevat eelteadmist, ja loodusteadusliku selgituse lisamine

Kommunikatiivne

8

Loovuse kasutamine koos sotsiaalse vastutustundlikkuse demonstreerimisega ja probleemi lahendamine koos loodusteadusliku põhjendamisega

Kriitiline

9

Tekstis antud teabe põhjal otsuse tegemine ja loogiline mõtlemine

Kommunikatiivne

10

Tabelis esitatud teabe kasutamine järelduse (otsuse) tegemiseks

Kommunikatiivne

11

Eelnevas küsimuses tehtud otsusele loodusteadusliku selgituse andmine

Kommunikatiivne

12

Uurimisküsimuse püstitamine, probleemi lahendamine

Kriitiline

13

Eksperimenditingimuste valik, probleemi lahendamine

Kriitiline

14

Varasemate konkreetsete teadmiste rakendamine otsuse tegemisel probleemi lahendamiseks

Kommunikatiivne, Kriitiline

15

Loodusteadusliku põhjenduse esitamine kirjeldatud nähtuse kohta

Kommunikatiivne, Kriitiline

Vastused hinnati järgmiselt: õige vastuse puhul 2 punkti, osaliselt õige vastuse puhul 1 punkt ja vale vastuse või vastamata küsimuse puhul 0 punkti. Andmetöötluseks kasutati programme Microsoft Excel 2010 ning IBM SPSS 22 ja 23. Andmete esitamiseks kasutati kirjeldavat statistikat 257

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

ja mitteparameetrilisi teste (hii-ruut test ja Spearmani astakkorrelatsioon).

Kuna aga summaarsetel skooridel on normaaljaotusele lähedane jaotus (hinnatud histogrammi ja tõenäosuspaberi ning asümmeetriakordaja ja ekstsessi ning nende standardvea suhtega –1,96<z<1,96), siis kasutati mõnel puhul ka Studenti t-testi.

Tulemused Taustaandmed Vastanud 213 üliõpilasest 78% olid naised, 14% mehed ning 8% ei olnud oma sugu märkinud. Vastanute varasem haridustaust, gümnaasiumi lõpetamisest kulunud aeg ning soov edasi õppida on kajastatud tabelis 2. Õppekavati jaotusid vastanud järgmiselt: 119 õppisid õe, 24 ämmaemanda, 23 radioloogiatehniku, 19 bioanalüütiku, 15 füsioterapeudi ja 13 tervisekaitse spetsialisti õppekaval.

Tulemused on küsimuste kaupa esitatud tabelis 2 ja joonisel 1. Tabelis nähtub ka, et rohkem keemiaga seotud küsimuste osas on keskmine tulemus halvem (t-test; p < 0,05) ning suhteliselt suurema standardhälbe ja variatiivsusega kui bioloogia osas.

Tabel 2. Testitulemused küsimuste kaupa (0 – vastamata või vale vastus, 1 – osaliselt õige vastus, 2 – õige vastus)

Küsimus

258

Vastused punktiskooride kaupa %

Keskmine SE

SD

Variatiivsus

0

1

2

1

2,3

37,1

60,6

1,58

0,04

0,54

0,29

2

37,6

20,7

41,8

1,05

0,06

0,89

0,8

3

30

44,6

25,4

0,95

0,05

0,75

0,55

4

57,7

27,2

15

0,57

0,05

0,74

0,55

5

45,1

35,7

19,2

0,74

0,05

0,76

0,58

Keskmine SE

SD

Variatiivsus

0

1

2

7

21,6

9,4

69

1,47

0,06

0,83

0,68

8

25,4

43,7

31

1,06

0,05

0,75

0,56

9

44,6

3,3

52,1

1,08

0,07

0,98

0,97

10

65,3

8,5

26,3

0,61

0,06

0,88

0,77

11

49,8

24,9

25,4

0,76

0,06

0,83

0,7

12

50,2

13,6

36,2

0,86

0,06

0,92

0,85

13

54

11,7

34,3

0,8

0,06

0,92

0,85

14

68,5

16,4

15

0,47

0,05

0,74

0,55

15

50,2

29,6

20,2

0,7

0,05

0,79

0,62

Keskmine kokku

0,91

0,03

0,41

0,16

Kokku bioloogia (max 16)

8,52

0,22

3,2

10,25

Kokku keemia (max 14)

5,27

0,24

3,54

12,55

13,79

0,42

6,07

36,79

Kokku (max 30)

Joonis 1. Testi tulemused järjestatuna parimast halvemani (n = 213) (0 – vastamata või vale vastus, 1 – osaliselt õige vastus, 2 – õige vastus).

259

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Küsimus

Vastused punktiskooride kaupa %

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Tulemused (joonis 1, tabel 2) näitavad, et kõige rohkem täiesti õigeid vastuseid anti küsimusele 7, mis nõuab tekstist arusaamist, mõningaid eelteadmisi ning otsuse tegemist koos lihtsama loodusteadusliku selgituse andmisega. Kui arvestada nii õigeid kui ka osaliselt õigeid vastuseid, oli kõige paremini vastatud küsimus 1, milles oli üliõpilasel tarvis teha valik etteantud teabe põhjal tekstis.

Kõige rohkem valesid vastuseid ja ühtlasi ka vähem õigeid või osaliselt õigeid vastuseid anti küsimusele 14, millele vastamiseks oli tarvis spetsiifilist eelteadmist, reaktsioonivõrrandist arusaamist ning otsuse tegemise ja loodusteadusliku põhjenduse andmise oskust.

Tulemusi võrreldi ka õppekavati (tabel 3) ning leiti, et õppekavade vahel on väikesed, kuid statistiliselt olulised erinevused. Üldisest keskmisest pisut paremini vastasid füsioterapeudi, tervisekaitse spetsialisti ning bioanalüütiku õppekava ning halvemini radioloogiatehniku õppekava üliõpilased. Keskmisele kõige lähemale jäid õe ja ämmaemanda õppekava üliõpilaste tulemused. Kuna valimid on väga erineva suurusega, siis pole nende põhjal õppekavade kohta järelduste tegemine otstarbekas, kuid tulemused võiksid siiski anda mõningast teavet ning ainest õppekavade arendamiseks.

Tabel 3. Keskmine punktiskoor õppekavati.

n

Keskmine

SD

SE

Füsioterapeut

15

17,07*

6,16

1,59

Variatiivsus 37,92

Tervisekaitse spetsialist

13

16,77*

3,75

1,04

14,03

Bioanalüütik

19

16,58*

5,05

1,16

25,48

Ämmaemand

24

14,83

5,33

1,09

28,41

Õde

119

12,77

6,36

0,58

40,43

Radioloogiatehnik

23

11,22*

4,82

1,01

23,54

Kokku

231

13,72

6,08

0,42

36,91

*üldisest keskmisest statistiliselt oluliselt erinevad keskmised (p < 0,05, t-test) 260

Tabel 4. Keskmised tulemused ja üliõpilaste taustaandmed.

Keskmised kokku Gümnaasiumilõpetamisest kulunud aeg

SE

SD

0 aastat (n = 105)

13,28

0,52

5,34

1–5 aastat (n = 77)

15,03

0,69

6,07

5–10 aastat (n = 13)

14,92

2,25

8,13

11–20 aastat (n = 10)

9,40

1,92

6,06

Üle 20 aasta (n = 5)

15,40

4,42

9,89

Gümnaasium (n = 168)

12,98

5,53

0,43

Kõrgharidus (n = 40)

16,35

7,06

1,12

Magistrikraad ja doktorikraad (n = 5)

20,6

5,94

2,66

Jah (n = 108)

14,69

0,60

6,27

Ei (n = 103)

12,82

0,56

5,73

Haridustase

Soov edasi õppida

Varasem haridustase korreleerus nõrgalt, kuid statistiliselt oluliselt nii summaarse testitulemusega kui ka enamiku küsimuste tulemustega eraldi (ρ = 0,244, p < 0,001); Soov õppida pärast kõrgkooli lõpetamist edasi seostus samuti nõrgalt, kuid statistiliselt oluliselt tulemustega (ρ = 0,147, p < 0,05) ja suure osa küsimustega.

261

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Üliõpilaste tulemusi hinnati mitmete taustteabe näitajate alusel (tabel 4). Üliõpilaste gümnaasiumi lõpetamisest möödunud aastate hulga seost testitulemustega hinnati hii-ruut testi abil ja selgus, et sellel on olemas seos summaarse testiskooriga (p < 0,001) ning küsimustega nr 1 (p < 0,05), 6 (p < 0,05), 7 (p < 0,01) ja 9 (p < 0,01), kusjuures seos ei olnud äsjaste gümnaasiumilõpetajate kasuks.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Arutelu Tulemusi vaadates võib öelda, et tulemused on nõrgad, sest enamiku küsimuste puhul jäi õigete ja ka osaliselt õigete vastuste protsent alla 50%.

Probleem ei saanud olla liiga keerulises instrumendis, sest see koostati vastavuses gümnaasiumi õppekavaga (Soobard jt 2015, Rannikmäe jt 2014), seega võiksid küsimused olla vastajatele sobivad või isegi lihtsad.

Võrreldes kõige paremini ja kõige halvemini vastatud küsimusi, võib järeldada sama, mida leidsid ka varasemad uurijad (Soobard ja Rannikmäe 2015, Kask jt 2015, Laius jt 2016) – et enam on arenenud madalama taseme oskused ning vähem on arenenud kõrgema taseme oskused. Kuna kõik küsimused olid seotud tervishoiu valdkonnaga ja gümnaasiumiosas käsitletud, võisid üliõpilased, kes eeldatavasti on oma erialavaliku põhjal rohkem valdkonnast huvitunud, suuta lihtsamatele küsimusele vastata ka teksti lugemata, ainult varasemate teadmiste baasil. Samas küsimused, mis nõudsid komplekssemaid oskuseid, näiteks kõige halvemini vastatud probleemilahenduse ülesanne nr 14, mis eeldas üliõpilastelt konkreetse printsiibi tundmist, andmete lugemise oskust ning kõikide nende oskuste rakendamist probleemi lahendamisel, on hoolimata üliõpilaste huvidest väga halvasti vastatud.

Küsimuse nr 8 osas on selles uuringus vastused paremad võrreldes gümnaasiumi tulemustega varasemates uuringutes (Laius jt 2016, Rannikmäe jt 2014). Küsimus sisaldas probleemilahendusoskust koos põhjendusega, kuid hõlmas ka loovust ja sotsiaalset vastutustunnet, sest põhjendus pidi olema mitut sotsiaalset valdkonda hõlmav. Võimalik, et arenguhüpe mitmekülgsema lähenemise osas probleemidele on gümnaasiumi lõpul siiski toimunud või oli tulemus parem seetõttu, et antud valimis oli ka elukogenumaid vastajaid.

Oskuste taseme erinevus õppekavati võib sõltuda vastuvõtukonkursist või ka üliõpilaste karjääriteadlikkusest (kas ollakse teadlikud, millist eriala õppima tuldi ning milliseid oskusi selleks vaja läheb). Kuna ka 262

Asjaolu, et varasem haridustase ja gümnaasiumist möödunud aastad annavad statistiliselt olulisi seoseid testitulemustega, on ootuspärane, kuid seos ei ole lineaarne ega ühene. Kõige halvemad on teadmised neil, kellel on gümnaasiumi lõpust möödunud 11–20 aastat ja järgmine on äsja gümnaasiumi lõpetanute rühm. Ühest küljest võib gümnaasiumist möödunud aastatega olla omandatud kõrgem haridus või kogemused, teisest küljes võib olla vähem materjali meeles ning oskused ununenud. Instrumendi küsimused väga palju eelteadmisi siiski ei nõudnud (v.a mõned eelpool välja toodud küsimused). Võimalik, et kauem koolist eemal olnud õppijate puhul on tegemist ka madala enesehinnangu ja negatiivse suhtumisega. Üliõpilaste rühmal, kellel on koolist möödunud enam kui 21 aastat, on rühma väiksuse tõttu anomaalne tulemus (kõige suurem standardhälve), sest sellesse kuulus ka üks doktorikraadiga õppur.

Uuringu üheks puuduseks võiks pidada seda, et üliõpilased olid küllaltki erineva haridustasemega ja erinevatel aastatel (ja ka erinevate õppekavade järgi) gümnaasiumi lõpetanud ning seetõttu ei saa uuringu põhjal teha järeldusi või soovitusi gümnaasiumihariduse kohta. Kuna aga tõenäoliselt on kõrgkooli sisseastujad ka edaspidi erineva taustaga, näitab uuring siiski sisseastujate taset ning võiks olla aluseks kõrgkooliõpingute tõhusamaks muutmisel. Uuringu tulemused ei ole kõikidele kõrgkoolidele üldistatavad.

Kuna muutused hariduses võtavad väga kaua aega, tuleks probleemiga tegeleda kõrgkoolis kohapeal. Näiteks on autor oma töö käigus juba edukalt kasutatud kolmeastmelisel mudelil põhinevaid moodulipõhiseid 263

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

nende puhul, kes plaanivad edasiõppimist võrreldes nendega, kes seda ei plaani, tuli välja statistiliselt oluline tulemuste erinevus, võib põhjuseks olla vastanute parem õpimotivatsioon või enesehinnang. Seega oleks üks võimalus kõrgkoolis sisseastunute puudujääke korvata ning erialaõppe tõhusust suurendada enesejuhtimise, eneseefektiivsuse ja õpimotivatsiooni arendamine.

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

kursuseid, et puudujääke korvata. Kuigi Tartu Tervishoiu Kõrgkool tegeleb aktiivselt tulevastele üliõpilaskandidaatidele õppekavade tutvustamisega, ei jõuta siiski tõenäoliselt kõikide gümnasistideni, et hoida ära vale eriala valikut valede ootuste tõttu. Võimalik, et selles vallas tuleks veelgi tööd teha ja üle vaadata ning ajakohastada tasuks ka karjäärinõustamise teenused ja sisu (nii koolides kui ka sellega tegelevates organisatsioonides), et ka sealt oleks võimalik saada teavet tervishoiu erialadel vajaminevate oskuste osas.

Järeldused 1. Tartu Tervishoiu Kõrgkooli sisseastujate loodusteadusliku kirjaoskuse tase uuritud koostisosade/oskuste vallas on suhteliselt madal ning see võib osutuda takistuseks edasistel õpingutel.

2. Hästi on vastatud vaid madalama taseme oskusi (ainealaste teadmiste reprodutseerimist) ja tervisealase kirjaoskuse funktsionaalset taset eeldavad küsimused 3. Kõige nõrgemad on probleemilahendamine, otsuste tegemine, divergentne mõtlemine ja loodusteaduslik põhjendamine (tervisealase kirjaoskuse kommunikatiivsel ja kriitilisel tasemel), mis on paljuski edasiste õpingute eelduseks ning mis vajavad seetõttu rohkem arendamist.

4. Oskuste tase on õppekavati pisut erinev ning seda mõjutavad varasem haridustase, gümnaasiumi lõpetamisest möödunud aeg ja motivatsioon asuda pärast kõrgkooli lõpetamist edasi õppima.

Allikaloend Binkley, M., Erstad, O., Herman, J., Raizen, S., Ripley, M., Miller-Ricci, M., Rumble, M. (2012). Defining Twenty-First Century Skills. Griffin, P., McGaw, B., Care, E. (Ed.-s.), Assessment and Teaching of 21st Century Skills. Springer Science+Business Media B.V. Choi, K., Lee, H., Shin, N., Kim S.,W., Krajcik, J. (2011). Re-Conceptualization of Scientific Literacy in South Korea for the 21st Century. Journal of Research in Science Teaching, 48(6): 670–697.

264

I, 29.08.2014.

Holbrook, J. (2010). Education through science as a motivational innovation for science education for all, Science Education International, 21(2): 80–91.

Holbrook, J., Rannikmäe, M. (2009). The Meaning of Scientific Literacy. International Journal of Environmental & Science Education, 4(3): 275–288.

Kask, K., Ploomipuu, I., Rannikmäe, M. (2015). Changes in cognitive skills during a gymnasium chemistry course. Procedia-Social and Behavioral Journal, 177: Global Conference on Contemporary Issues in Education. Elsevier, 367–371 Kiivet, R.-A., Visk, H., Raag, M. (2013). Õdede arvu prognoos aastaks 2032. Eesti Arst. 92(11): 616–626.

Laius, A., Post, A., Rannikmäe, M. (2016). Assessment of scientific literacy of Estonian gymnasium students during the operation of competence-based science curriculum.

Universal Journal of Educational Research, 4(5): 1142–1147.

Millar, R. (2006). Twenty First Century Science: Insights from the Design and Implementation of a Scientific Literacy Approach in School Science. International Journal of Science Education, 28(13): 1499–1521.

Must, O., Must, A., Täht, K. (2015) Programmi TULE uuringu „Haridustee valikud ning õpingute katkestamise asjaolud Eesti kõrghariduses“ aruanne. Tartu Ülikool, Psühholoogia instituut.

Nutbeam D. (2000). Health literacy as a public goal: a challenge for contemporary health education and communication strategies into the 21st century. Health Promotion International, 15(3): 259–267.

Parker R. (2009). Measuring health literacy: what? So what? Now what? Hernandez L. (Ed.) Measures of health literacy: workshop summary, Round- table on Health Literacy. National Academies Press, Washington, DC. Potvin, P., & Hasni, A. (2014). Interest, motivation and attitude towards science and technology at K-12 levels: a systematic review of 12 years of educational research.

Studies in Science Education, 50(1): 85–129.

Rannikmäe. M., Reiska, P., Soobard, R. (2014). Loodusteaduslik kirjaoskus gümnaasiumiõpilaste karjäärivaliku mõjutajana (LoTeGüm), Uuringuraport. Tartu Ülikool, Tartu

265

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Gümnaasiumi riiklik õppekava. (2011). RT I, 20.09.2011, 1; viimane redaktsioon RT

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Soobard, R., Rannikmäe, M. (2015). Examining curriculum related progress using a context-based test instrument – a comparison of Estonian grade 10 and 11 students.

Science Education International, 26 (3): 263–83.

Sotsiaalministeerium. (2009). Esmatasandi tervishoiu arengukava 2009–2015.

Sotsiaalministeerium. (2008) Rahvastiku tervise arengukava 2009–2020.

Tartu Tervishoiu Kõrgkool (2016). Majandusaasta aruanne 01.01.-31.12.2015.

Tartu Tervishoiu Kõrgkool (2014a). Majandusaasta aruanne 01.01.2013-31.12.2013.

Teichmann, M., Kübarsepp, J. (2008) Students’ Preparation for, and Coping with, Tertiary Level Science and Engineering Education. Holbrook, Rannikmäe, P. Reiska & P. Isley. (Ed.-s.). The need for a paradigm shift in science education for post-Soviet societies. Peter Lang, Germany.

WHO. (2013). Health literacy The solid facts. Kickbusch I., Pelikan J. M., Apfel, F., Tsouros, A. D. (Ed.-s.)

266

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

AUTORITE LOEND Aas, Elisabeth Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ämmaemanda õppekava vilistlane

Aibast, Herje, MSc Herje Füsioteraapia OÜ Animägi, Liina, MPH Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud-assistent Didenko, Diana Tartu Tervishoiu Kõrgkooli bioanalüütiku õppekava vilistlane Henner, Anja, PhD Oulu University of Applied Sciences (Soome) Ilings, Kadi Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Jõgi, Eerik, MSc Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud-assistent Kapaun (Kesküla), Maarja-Liisa Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Kiivet, Raul-Allan, PhD Tartu Ülikool, Peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut Kiseleva, Elena Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane

267

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Kliimann, Katre Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Kukk, Liivi Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioterapeudi õppekava vilistlane Kukkes, Tiina Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud-lektor Lazareva, Anastassia Tartu Tervishoiu Kõrgkooli radioloogiatehniku õppekava vilistlane Lenk-Adusoo, Margit, MSc Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud-lektor Lepik, Krista, PhD Tartu Ülikool Lilleste, Lisel, BSc Tartu Ülikool Limberg, Evelin Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ämmaemanda õppekava vilistlane Link, Kirk Tartu Tervishoiu Kõrgkooli radioloogiatehniku õppekava vilistlane Linkberg, Reet, PhD Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud-dotsent Loorits, Dagmar, MD SA Tartu Ülikooli Kliinikum

268

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Mahla, Marge, MSc Tartu Tervishoiu Kõrgkool, õppejõud-lektor Metsälä, Eija, PhD Helsinki Metropolia University of Applied Sciences (Soome) Moskalenko, Aleksandra Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Märs, Janelle, MSc Tartu Tervishoiu Kõrgkool, õppejõud-assistent Niin, Kadri Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ämmaemanda õppekava vilistlane Nurmsalu, Helle, MSc Kõhukliinik OÜ Orav, Aivar, MSc Tartu Tervishoiu Kõrgkool, õppejõud-lektor

Parm, Ülle, PhD Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud-dotsent Pastak, Eleri Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tervisekaitse spetsialisti õppekava vilistlane Pires Jorge, Josè, MSc University of Applied Sciences and Arts Western Switzerland (Šveits) Ploomipuu, Inga, MSc Tartu Tervishoiu Kõrgkool, õppejõud-lektor Tartu Ülikooli doktorant 269

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Põllumaa, Siiri, MSc SA Tartu Ülikooli Kliinikum, ämmaemand Reisberg, Kirkke, MSc Tartu Tervishoiu Kõrgkool, õppejõud-lektor Remm, Mare, PhD Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud-dotsent Richli Meystre, Nicole University of Applied Sciences and Arts Western Switzerland (Šveits) Rooni, Triinu Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioterapeudi õppekava vilistlane Sà dos Reis, Claudia, PhD Instituto Politécnico de Lisboa (Portugal) Curtin University, Perth (Austraalia) Sazonova, Nadezda Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Sillaste, Marilin Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioterapeudi õppekava vilistlane Sokk, Jelena, PhD Tartu Ülikool Sooväli, Eve-Merike, MSc Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud-dotsent Talk, Karina Tartu Ülikool, magistrand 270

UURIMISTÖÖDE ARTIKLID

Tammearu, Tiina Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Treiman-Kiveste, Airin, MSc Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud-assistent Trossmann, Triinu Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ämmaemanda õppekava vilistlane Tuisk, Ehtel, MSc Tartu Tervishoiu Kõrgkooli, raamatukoguhoidja Türk, Silver, PhD Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioterapeudi õppekava vilistlane Tartu Ülikool Uibu, Ere, MSc Tartu Ülikool Urban, Reet, MSc Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud-dotsent Vahur, Kristi, MSc Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud-lektor Varik, Merle, MSW Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud-lektor Virro, Kristina, MSc Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud-õpetaja Vähi, Liina Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane 271

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

International student conference in health sciences „Health in our Hands” CONFERENCE ABSTRACTS

ORGANISING COMMITTEE Anna-Liisa Tamm – Chair of Organising Committee Jaanika Niinepuu Eliise Ott Richard Jalakas Mari-Liis Timmotalo Ave Kutman Inga Ploomipuu Hedo Mägi/Tuuli Muistna/Egert Vinogradov/Tormi Vahar – Curators of the Conference SCIENTIFIC COMMITTEE Abstract Review Committee: Ülle Parm, PhD Head of Abstract Review Committee Tartu Health Care College, Estonia Jelena Sokk, PhD University of Tartu, Estonia Evanthia Sakellari, PhD Technological Educational Institute of Athens, Greece William Garbrah, PhD student JAMK University of Applied Sciences, Finland Anna Stecka, MSc College of Rehabilitat ion in Warsaw, Poland

272

Jury Committee for Poster Presentations: Reet Linkberg, PhD Head of Jury Committee for Poster Presentations Tartu Health Care College, Estonia Kadri Pill, MSc Tartu Health Care College, Estonia Hedo Mägi Student in Biomedical Science, Tartu Health Care College, Estonia Kaire Sildver, MSc Tallinn Health Care College, Estonia Monika Pociene, MSc Klaipeda State University of Applied Sciences, Lithuania Marina Šantic, Prof.dr.sc University of Rijeka, Croatia

273

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

Jury Committee for Oral Presentations: Saima Hinno, PhD Head of Jury Committee for Oral Presentations Tartu Health Care College, Estonia Marjo Palovaara, PhD student JAMK University of Applied Sciences, Finland Andrej Ocva, PhD University of Ljubljana, Slovenia Dovile Valatkiene, MSc Klaipeda State University of Applied Sciences, Lithuania Davide Ticchi, PhD student Tallinn University, Estonia Ulvi Kõrgemaa, PhD student Tallinn Health Care College, Estonia

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

RESEARCH OF NURSING STUDENTS`FURTHER CAREER DEVELOPMENT RELATED TO CLINICAL PRACTICE PLACEMENT – LITERATURE REVIEW Author: Alise Dimitrijeva Scientific research supervisor: Jeļena Kuzņecova Department of Nursing, Riga Medical College of the University of Latvia, Latvia

Background. During studies acquired practical knowledge and skills are potential precondition for qualitative medical staff actions and communication with patients. Clinical practices in different health care institutions as an opportunity to strengthen the acquired clinical skills is an integral part of the studies. Analyzing the situation in health care field, there is an impression, that not all students choose study practice placements as their further workplace. The proportion of medical school graduates who pursue careers other than full-time clinical practice has increased in some countries. Various foreign studies reveal influences related to clinical practice placement and selection of further workplace.

Aim. To research and analyze nursing students further career development related to clinical practice placement. Research questions: 1. How the further career plans of nursing students develop during clinical practice?

2. What has influence on futher students career choice?

Methodology. Qualitative–literature review. Literature reviewed using BioMedCentral (BMC), bulletin of the World Health Organization, PubMed, The National Center for Biotechnology Information (NCBI).

274

Conclusion. Students enter the medical field with different intentions but interest and concern for the sick are the most important. Clinical environment is a major impact on students’ futher clinical practice perceptions and their related career decisions.

Keywords: career development, clinical practice, career preferences.

275

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

Results. From the beginning of their careers students have strong career preferences. Before they eventually decide their choices undergo several transitions. Career choices are influenced both by the students inclination before starting medical school as well as any exposure during training in medical school. Experiences in chosen specialties during training as well as the social environment of the medical school, the teaching programme and clinical staff role models can influence career preferences. More students are satisfied with clinical support and suggest that level of support on placement influenced student employment choices.

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

CLINICAL MIDWIFERY MENTORS`SATISFACTION WITH THE ORGANISATION OF CLINICAL PRACTICE AND FACTORS WHICH AFFECT IT. A CASE STUDY OF EAST-TALLINN CENTRAL HOSPITAL MIDWIFES Authors: Anna Makaronskaja, Cathlin Pilliroog Scientific research supervisors: Kaire Sildver, Marika Merits Department of Midwifery, Tallinn Health Care College, Estonia

Background. Mentorship is an essential part of healthcare and clinical practice. Mentoring has been a topical subject in healthcare during the last 15 years. Mentorship contributes to professional growth and shapes habits and ethics related to work. Clinical practice and development of knowledge in the field is described as highly important in the International Code of Ethics for Midwives.

Aim. the aim of the study is to describe and analyse satisfaction level of midwives with setup of clinical practice and the affected factors. Research is based on the results from semi-structured interviews.

Methodology. the research method of this study is empirical and based on qualitative data analysis. The semi-structured interviews have been conducted to collect data from the focus groups. The data was analysed using conversational analysis (including cross-case and case-by-case analysis).

Results. The study showed that clinical midwifery mentors were satisfied with the organisation of East-Tallinn Central Hospital working environment, but on the other hand they saw room for improvement 276

Conclusion. Mentoring plays an important role in completing a successful clinical practice. There are quite a few factors affecting the quality of the internship, these include organisation of the practice, mentors’ teaching methods, internal climate of the working environment and co-workers.

Keywords: clinical practice, midwifery, mentoring, clinical midwifery mentors, satisfaction.

277

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

with the placement structure at Tallinn Health Care Collage. Considering clinically proven theory, it can be said that the teaching methods used by the midwives at East-Tallinn Central Hospital, are on a proper level.

The survey also indicated that in mentors’ point of view students’ skill level is below expected and at the same time, the methods for student assessment are not always clearly defined by universities. Furthermore, it was highlighted that leaving a good first impression is important in the process of creating a strong bond between mentors and students. The mentors pointed out that the environment at hospital is safe and friendly which supports the entire mentorship process. Mentors mutually agreed that limited time to perform activities connected with mentorship is the most challenging part.

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

CIGARETTE SMOKING BEHAVIOR AND ATTITUDE TOWARDS SMOKING CESSATION AMONG LITHUANIAN PHARMACY ASSISTANT, MIDWIFERY AND DENTAL ASSISTANT STUDENTS Authors: Modestas Katauskis1, Silvia Stankeviciute1 Scientific research supervisors: Jurgita Dauksiene1,2, Jelena Deksniene 1

2

Department of Pharmacy, Faculty of Medicine, Kaunas University of Applied Sciences, Lithuania Department of Drug Technology and Social Pharmacy, Faculty of Pharmacy, Lithuanian University of Health Sciences, Lithuania

Background. Smoking is a practice in which a substance is burned and the resulting smoke breathed in to be tasted and absorbed into the bloodstream. Smoking is the biggest preventable cause of morbidity and mortality in the world. Lung cancer has been the main cause of death from cancer among men for many decades in Lithuania. Every year more than 1300 patients in Lithuania die of lung cancer. Training health professionals’ students in smoking cessation counselling has a measurable effect on professional performance.

Methodology. Setting and sample. This study was conducted among under graduated pharmacy assistant, midwifery and dental assistant students at the Kaunas University of Applied Sciences (Lithuania). Data were collected by cross-sectional survey. The questionnaires were distributed during the 2015–2016 academic year at the Kaunas University of Aplied Sciences (Lithuania) to the intensive pharmacy assistant, midwifery and dental assistant course students.

278

Conclusion. We conclude that in Lithuanian smoking habits of training pharmacy assistants, midwives and dental assistants are not higher than those of other European students, but our students showed many positive attitudes towards tobacco, but much more work is needed because future pharmacy assistants, dental assistants, midwives develop their role against smoking effectively.

279

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

Results. Females largely outnumbered males (91.9% versus 8.1%). Current smokers were 14.7%. Most students with active smoking status are midwifes – 12 students (5.7%), pharmacy assistant – 10 students (4.7%) and dental assistant – 9 students (4.2%). More than half of the respondents, 67.7% of current smokers trying to quit smoking, while 32.3% had no desire to stop smoking.

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

THE EFFECT OF VISUAL FEEDBACK ON THE EFFICIENCY OF THE POST-STROKE PHYSICAL THERAPY Authors: Egenijus Dovgopolas, Dainora Strazdauskaite Scientific research supervisor: Roberta Bikuliciene Faculty of Health Sciences, Klaipėda State University of Applied Sciences, Lithuania

Background. Stroke has been recognized as one of the basic reasons what concerns illness, death-rate and long-term disability all over the world.

An early comprehensive rehabilitation plays an extremely important, sometimes crucial role in the process of the recovery. Clinical studies have shown that visual feedback plays an important role in the the efficiency of stroke patient rehabilitation process.

Aim. The aim of this study was to assess the effect of visual feedback on the efficiency of the post-stroke physical therapy.

Methodology. Visual Feedback group (VF) (n=10) and control group (n=10) participants underwent a multidisciplinary rehabilitation program. The participants in the VF group used mirror as a visual feedback during physiotherapy session, whereas control group – without mirror.

Physiotherapy sessions were performed 5 days per week, 30 minutes per session, over 3 weeks. The Barthel scale was used to measure performance in activities of daily living (ADL), Lovett scale – to measure muscle strength, and Berg Balance Scale – to measure balance. The data was analysed using program “SPSS 17 for Windows”.

280

Conclusion. Physiotherapy with Visual Feedback was effective in recovering after stroke compared with physiotherapy without Visual Feedback.

Keywords: visual feedback, physiotherapy, stroke.

281

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

Results. After 3 weeks of physiotherapy program, mean change score were significantly greater in the VF group than in control group for Barthel scale (p=0.003) and for Lovett scale (p < 0.005). No significant difference was found between the groups for Berg Balance Scale (p= 0.191).

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

PHYSICAL FITNESS AMONG 6th GRADE STUDENTS AND EVALUATION WITH THE NATIONAL REFERENCE VALUES Author: Eilin Sepp Scientific research supervisor: Maret Pihu Institute of Sport Sciences and Physiotherapy, University of Tartu, Estonia

Background. The objective of this thesis was to compare Estonian 6th grade students’ physical fitness level with normative values from HELENA study and international normative 20 m shuttle run values. It is important to evaluate adolescents physical fitness levels in Estonia because last nationwide study among students was conducted in 1998.

Aim. Based on the main objective, there were set tasks: compare students physical fitness levels with an internationally recognized measurement tools and compare boys and girls fitness levels.

Methodology. The following health related fitness components were assessed: cardiorespiratory endurance, flexibility, muscular strength, muscular endurance and speed, as a skill-related fitness component. Physical fitness results were evaluated with the ALPHA health-related fitness test battery for children and adolescents and with normative 20 m shuttle run values. The study was carried out in two schools (Tallinn and Tartu). 178 students aged 12 to 13 from 6th grade participated in the study.

Results. Physical fitness performance was better in boys, except for flexibility, in which girls performed better. Boys’ percentage in very low and low level was higher on every test compared to girls’ results based on normative values.

282

Keywords: health- and skill related fitness components, physical fitness tests, development of physical capabilities.

283

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

Conclusion. The results of the research indicate the importance to measure the physical fitness of schoolchildren, to compare them with the evaluation scales because this helps to plan and carry out more PE lessons what are focused on physical fitness development. This topic needs further research because it is important to evaluate students’ physical fitness levels among different age groups and for more accurate results anthropometric characteristics should be measured. Physical fitness development is important and should be included in school curriculum.

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

ANXIETY IN MEDICAL FIELD WORKERS Author: Elina Berzina Scientific research supervisors: Dr. Evija Lauva, Dr. Sandra Seimane Riga Medical College of the University of Latvia, Latvia

Background. Epidemiological studies indicate that anxiety is very common and an important cause of functional impairment. According to large population-based surveys, up to 33.7% of the population is affected by an anxiety disorder during their lifetime. The purpose of the study was to determine the prevalence of anxiety among medical staff, given that the profession is considered to be a stressful.

Methodology. A prospective study was conducted collecting data from medical field workers including emergency, hospital and ambulatory workers (doctors, nurses, paramedics and nurse assistants). They all filled out the HADS-A questionnaire and short information about their working status. 0-7 points represents normal score and no anxiety, 8-10 points board line case (subclinical anxiety) and 11-21 points shows abnormal anxiety.

Results. In a study participated 186 respondents, 158 (85%) were women and 28 (15%) men. The mean age of participants was 38.44 (SD±10.35) and the mean work experience 15.37 (SD±11.09) years. Of all participants 13 (7%) were nurse assistants, 62 (33%) nurses, 58 (31%) paramedics, 53 (29%) doctors. Overall 9 (6%) of all medical field workers had clinical anxiety and 26 (14%) had subclinical anxiety. 150 (80%) had no signs of anxiety. No statistically significant correlations between gender, age, working experience or profession were found.

284

Keywords: anxiety, HADS-A, mental health.

285

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

Conclusion. Despite stressful job conditions there was detected very low anxiety (6%) in medical field workers, less than in general population. There are no obvious data to explain such low prevalence, further research need to be performed.

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

MICROSOFT KINECT-BASED DIFFERENCES BETWEEN INDIVIDUALS WITH AND WITHOUT PARKINSON DISEASE IN POSTURAL AND TEMPORAL CHARACTERISTICS DURING GAIT INITIATION Autor: Eveli Tamm1 Scientific research supervisors: Pille Taba2, Kadri Medijainen1 1

2

Institute of Sport Sciences and Physiotherapy, University of Tartu, Estonia Department of Neurology and Neurosurgery, University of Tartu, Estonia

Aim. The aim of the study was to analyze Microsoft Kinect-based differences between individuals with and without Parkinson disease (PD) in postural and temporal characteristics and gait speed during gait initiation (GI).

Methodology. Fourteen individuals with mild-to-moderate PD (average age 69.9±7.5; disease duration 7.2±3.4) individuals and fourteen age- and gender-matched healthy counterparts participated. Temporal & postural characteristics (head, hip and knee joint angles & distance between knee joints) were registered with Microsoft Kinect (and relevant software). Gait speed at GI was calculated. Information on current diseases severity of PD was assessed with MDS-UPDRS and H&Y scale. Subjective estimation about gait-related diffuculties (SEGD) was obtained on scale from 0 to 10 from all of the participants. Associations between SEGD and temporal & postural characteristics; gait speed, age were examined, aswell as the relationship between before-mentioned parameters and the stage of the diseases in PD group.

286

Conclusion. Microsoft Kinect was able only to detect few differences between groups and it`s accuracy in assessing postural parameters of GI needs further clarification. As the disease progresses, SEGD experienced

by PD patients increase.

Keywords: Parkinson’s disease, Microsoft Kinect, gait initiation, gaitrelated difficulties, temporal & postural characteristics.

287

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

Results. According to Microsoft Kinect the participants with and without PD did not differ in GI (and standing position preceding it). Only the range of motion of the right knee and left hip joint was bigger in PD group during GI. In addition the head position changed at greater extent in PD group, being significantly more arteriorly positioned during GI comprad with standing. Although no differences were found in temporal parameters registered patients with PD reported SEGD to be more pronounced.

SEGD was not associated with any of the parameters in control group, but in PD SEGD was found to be associated with H&Y and temporal parameters of GI. Aswell, age of the patient was associated with gait speed.

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

THE CASE STUDY OH THE EFFECT OF BORAGE OIL ON DRY DEHYDRATED FACIAL SKIN CONDITION Authors: Gabrielė Vindigytė, Irma Vaškytė Scientific research supervisors: Dr. Andželika BylaitėŽakaitienė, Mercedes Šulcaitė-Vasiljeva Faculty of Health Sciences, Klaipėda State University of Applied Sciences, Lithuania

Background. Skin dehydration is manifested as a lack of moisture in dermal and epidermal skin layers. Dehydrated skin has a grayish tint and a paper-look, it also may be irritated, tense, itchy and prone to inflammatory reactions. Scaling, cracking and epidermal wrinkles may appear, as well as existing mimic wrinkles may get deeper. Dehydration may provoke skin diseases, such as psoriasis, allergy, eczema or dermatitis.

Borage seeds are enriched with gamma linolenic acid which has moisturising capabilities and also has stimulating effects on skin cells activation, regeneration, it reduces skin transepidermal water loss.

Aim. The aim of the study is to elucidate the effect of borage oil for dry dehydrated skin, consuming it externally and internally.

Methodology. The data was collected by analysing scientific literature, interviewing, testing and tracking three groups of respondents. The data was analysed by content and comparative analysis.

Results. In the course of this study borage oil either consumed orally (group Y) or applied on facial skin (group X) raised the results of skin hydration for both Y and X groups respondents. However, during the last week of the study the results showed that skin hydration levels of 288

Conclusion. Borage oil, orally consumed in pills, appeared to be more effective than used externally, since the skin hydration changes of group Y respondents were more pronounced. Facial skin hydration level of Y2 respondent raised to 70 precent which means that hydration level became normal, hence facial skin was no longer dehydrated. Furthermore, the effectiveness of orally consumed borage oil was confirmed in accordance of average of the results.

Key words: dry dehydrated face skin, borage oil.

289

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

group X fell down for about 6 precent. During the sixth week, the total average hydration level in group X respondents facial skin rose only by 8 precent, and total average skin hydration level of group Y respondents rose even up to 17 precent.

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

NURSING MODEL IN CARING FOR AGGRESSIVE PATIENTS: SYSTEMATIC LITERATURE REVIEW Authors: Gintare Aukstikalnyte, Lina Baltrimaite Scientific research supervisor: Vida Staniuliene Department of Nursing, Faculty of Health Sciences, Klaipeda University of Applied Sciences, Lithuania

Background. The problem of violence against medical staff is recognized all around the world, but still underexposed issue. Nurses are expected to have the highest risk of being abused in the hospital environment. Nurses are quite frequently experiencing verbal and physical violence from aggressive patients. Therefore, it is important to examine the problem of patients’ aggressive behavior and find the most effective care model which could help nurses to give the highest quality care for aggressively behaving patients.

Aim. To reveal the main nursing strategies when caring for aggressive patients.

Methodology. Systematic literature review focused on a clearly formulated question, identified relevant studies, appraised quality and summarized evidence. 73 scientific articles related to the theme were found, 18 were used for systematic analysis. EBSCO database was used for the study. Criteria’ matrix was performed: title, year, author, study question, keywords, design and methodology, conclusions/implications, level of evidence.

290

Conclusion. Developed nursing care model for aggressively behaving patients is useful for nurses working with aggressive patients in clinical settings. This model can be used as an educational tool for relatives when nursing aggressively behaving patients.

Keywords: aggression, aggressive patient care, management of aggressive behavior, nursing model.

291

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

Results. Based on the research results and the approachability of evidence nursing model for caring aggressive patients was developed. Approach to nursing strategies can be divided into four types: environmental and organizational strategies, behavioral and attitudinal strategies, pharmacological strategy, and physical strategy. The main concern of environmental and organizational strategies is a safe health care environment and well-organized communication system. The object of behavioral and attitudinal strategies is to establish a good patient-nurse relationship. The main goal of pharmacological strategy is rapid tranquilization, aimed to reducing symptoms of impulsivity and aggression without making deep or prolonged sedation, keeping the patient calm but fully or partially responsive. The physical strategy of mechanical restraint may be used in violent situations, however, mechanical restraint should be used as the last resource when all remaining intervention possibilities have failed.

Aggressive Patients Nursing Model will be presented in poster.

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

ORAL HEALTH LITERACY AMONG THE STUDENTS OF HEALTH SCIENCES: PILOT STUDY RESULTS Author: Gintarė Česnauskytė Scientific research supervisors: Ausra Rudžianskienė, Jurgita Andruškienė Faculty of Health Sciences, Klaipėda State University of Applied Sciences, Lithuania

Background. Lower level of health literacy has been associated with poorer self-care skills. Health literacy is defined as “the degree to which individuals have the capacity to obtain, process, and understand basic health information and services needed to make appropriate health decisions”. Functional health literacy is a sufficient level of reading and writing skills required in daily life. Interactive health literacy enables ones to act independently, on the ground of gained knowledge and advices.

Critical health literacy is the highest level of cognitive and social skills that allow critical assessment and creative use of health information to enhance the capacity of the individual and the community by influencing social, economic and environmental determinants. Appropriate health literacy level in future health care specialists is crucially important, however rarely investigated.

Aim. The aim of the study was to assess oral health literacy among 1st and 3rd year students of the Faculty of Health Sciences at Klaipeda State University of Applied Sciences.

Methodology. Questioning of the students was performed in 2017.

The study sample consisted of 119 students (57 first and 62 third year), response rate calculated 97.5%. Oral Health Literacy Questionnaire was 292

Results. The survey results showed that 21% of the 3rd year and 19% of the 1st year students had a functional oral hygiene literacy. More than one third (34%) of 3rd year and 21% of 1st year students had interactive oral hygiene literacy level. Critical oral hygiene literacy level was characteristic to 11% of 3rd year and 4 % of 1st year students.

Conclusion. Oral health literacy questionnaire was well understood by the students and can be used in future studies. Third year students had higher levels of functional, interactive and critical oral health literacy, however statistical significance was not tested.

Keywords: oral health literacy, students.

293

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

used to assess oral hygiene literacy. The pilot study was performed aiming to test how students understand questionnaire. The data was analysed using Microsoft Office Excel.

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

THE INFLUENCE OF PHYSIOTHERAPY ON RECOVERY OF LOWER LIMB FUNCTION FOR PATIENTS WITH ANTERIOR CRUCIATE LIGAMENT DAMAGE Author: Ignas Barauskas Scientific research supervisor: Jurgita Boltutiene Department of Physiotherapy and Beauty Therapy, Faculty of Health Sciences, Klaipeda State University of Applied Sciences, Lithuania

Background. Nowadays there are a lot of traditional treatment methods in rehabilitation, which can help to solve various physical problems. As known, physiotherapy treatment for patients, who suffer anterior cruciate ligament damage, is useful and helps to recover. Combined treatment of physiotherapy is important topic to incorporate in the rehabilitation process. Functional activity and recovery of lower limb function for patients with anterior cruciate ligament damage is the ultimate goal of rehabilitation programmes. The combination of physiotherapy and aquatic therapy can be even more useful, but it is more expensive than other physiotherapy methods. Physiotherapy treatment by itself costs less and it`s more comfortable for patient and physiotherapist, because there is no need of the swimming pool and additional equipment. However, the combination of these two methods, is more effective in many ways. Afterwards, there is still lack of information about the effectiveness of the combination of these two methods.

Aim. The aim of the study – to evaluate the influence of physiotherapy on recovery of lower limb function for patients with anterior cruciate ligament damage.

294

Results. The research results showed that after the physiotherapy treatment the strength in affected limb increased: shank extension - I group – 3.7±0.13, II group – 4.6±0.12. The change of the strength of the shanks flexion muscles: I group – 3.9±0.17; II group – 4.6±0.15. Lower extremity functional scale changes: I group - 15.93±5.8; II group – 28.1±2.29.

Knee extension and flexion range of motion changes: extension: I group – 3.6±0.41; II group - – 4.9±0.7; flexion: I group – 19.5±4.25 degrees. II group – 45.46±5.58.

Conclusion. Combined treatment of physiotherapy and aquatic therapy is an effective method in rehabilitation after anterior cruciate ligament damage. Physiotherapy and aquatic therapy affected functional activity of the lower limb, the strength of the knee bending and extending muscles and the range of motion in the knee.

Keywords: physiotherapy, anterior cruciate ligament, lower limb functional recovery.

295

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

Methodology. The study sample consisted of 20 patients with age of 30.6±6.9 years. The main criteria for sample selection: under 45 years of age, never had an additional knee damage, such as meniscus tears, contralateral ligaments ruptures. Patients were divided in two groups. Patients were informed about the methods of the treatment, data gathering and all the process of the research. The instruments used in the study goniometer for the measurement of the knees range of motion, lower limb functional scale to assess functional mobility of patients and Lovett scale for the muscle strength measurements. The data was analysed using Microsoft Office Excel IT programme.

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

THE EVALUATION OF SOCIAL SERVICE FOR ELDERLY „CARE AT HOME”. EXAMPLE OF JELGAVA MUNICIPALITY, LATVIA Author: Ilona Jansone Scientific research supervisor: Dace Erkena Department of Social Care, P.Stradins Medical College of the University of Latvia, Jurmala, Latvia

Background. “Care at home” service will become increasingly important and significant and are already can be considered as a challenge to local authorities and the family members of elderly as the ability to integrate the needs of their life permanence and independency maintenance, which is also showed in case study conducted in the fourth largest city of Latvia - Jelgava.

Aim. Evaluate the social service “Care at home” in Jelgava municipality and elaborate proposals for its development.

Methodology.

1. Analysis of literature.

2. Questionnaire.

3. Interview.

4. Statistical methods of analysis.

Results. The study clearly showed that the elderly, despite on various health problems want to stay in their own homes (91%) rather than to choose institutional care. The study also was showed that the Jelgava municipality can not offer and implement long-term or highly specific social care and can only satisfy elderly that do not have significant health 296

Conclusions.

1. Social service „Care at home” provides elderly with the following benefits – the opportunity to stay in their place of residence (91%), own personal space (74%) and to receive the service when it is needed (57%).

2. The improvements in the “Care at home” are connected with necessity of younger care givers and appropriate training about hygiene maintenance, ergonomics, communication as interaction aspects.

3. In the context of Latvia it would be needed to change social care process legislative framework by setting a clear guidelines and requirements regarding to the care giver training and organization of the work of the care process.

Keywords: elderly, care at home, social care.

297

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

or other problems that require long-term care. It is also important to note that the social service “Care at home” in the Jelgava municipality is unable to provide high level of qualification and proper age care givers which could lead to very formal and fast care process performance which is one of the problems of adequate “Care at home” services. This confirms the investigation results where 28% of elderly consider “Care at home” process as formal (28%) and fast (11%).

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

CHRONIC WOUND INFECTION AND MANAGEMENT ASPECTS – LITERATURE ANALYSIS Author: Inese Lame Scientific research supervisor: Baiba Avota Department of Nursing, Riga Medical College of the University of Latvia, Latvia

Background. Population of Latvia is ageing and statistically proportion of elderly people is comparatively large. There are cases observed with chronic wounds, for example, trophic arterial and venous ulcers among elderly people, therefore more and more specialists – doctors, doctor’s assistants, nurses, nurse assistants, pharmacists are facing challenges related to wound management. Factors, which affect healing of wound and progression of wounds infection, quality of life of patient, costs of medical institutions and patient costs, depend on theoretical and practical knowledge and ability to choose appropriate and correct treatment of wounds.

Aim. Provide theoretical analysis of available literature, collecting latest tendencies in wound care and chronicle wound infection treatment.

Research questions: 1) What is cause and development of chronic wound infection?

2) What are different wound care aspects and latest trends of treatment in chronic wound infection?

Methodology. Qualitative – literature reviewed using European Wound Management Association, Wound International, Australian Wound Management Association publication, PubMed. 298

Conclusion. The main precondition for treating wound infections is not only to diagnose and prevent wound infections, but also to develop a holistic approach to the care of the patient in view of the underlying disease. Prevention of the formation of biofilms is one of the most important aspects in the care of chronic wounds.

Keywords: wound care, wound infection.

299

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

Results. In response to the research question, what is the development and causes of chronic wound infection, the results of literature show that: Chronic wound infections development risks develop when pathogenic bacteria multiply and break the balance of the micro - organism in the wound and pathogenic bacteria are in majority. Early recognition of bacterial imbalance, including infection, is crucial to wound management. Impact of biofilm in wounds - increased tolerance of biofilms to antimicrobial agents explains the limited efficacy of antimicrobial agents in chronic wounds and illustrates the need to develop new management strategies. Chronic medical conditions (morbidity) are at risk for developing chronic wounds.

In response to the second question of the research, the following results were obtained: wound management - in general, treating and removing the underlying cause of any chronic wound should be the primary focus of the treatment. Applying proper wound care by changing wound dressings frequently, keeping the wound clean, applying local antibiotic, taking anti-inflammatory medications when needed and maintaining a healthy lifestyle is sufficient to prevent chronic wounds and encourage proper healing.

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

COHERENCE OF YOUNG PEOPLE QUALITY OF LIFE AND OILY SKIN Authors: Justina Gudaityte, Aiste Gudziunaite Scientific research supervisor: Dr. Grazina Sniepiene Klaipeda State University of Applied Sciences, Lithuania

Background. Aesthetic problems of oily skin, such as enlarged pores, shiny and greasy face, and constantly occurring pimples not only reflect health problems or bad cosmetic skin care, but also cause psychological discomfort.

Aim. The aim of the study was to analyze coherence of young people quality of life and oily skin.

Methodology. The qualitative research-the anonymous questionnaire survey-was conducted. The original questionnaire based on scientific information sources was applied. 64 respondents aged from 18 to 35 years with oily facial skin were surveyed. The data analysis was subject to the software package SPSS 22 for Windows (Statistical Package for Social Science). The data were coded, the values were standardized, and the mean values, standard variations, median, frequencies, percentage, and statistical significance were calculated. The Shapiro–Wilk criterion was used for the data analysis. The Kolmogorov-Smirnov’s nonparametric criterion was used for one group of respondents and the Kruskal-Wallis criterion was used for more than two groups of respondents.

Results. It turned out that young people’s social life is more limited because of oily facial skin. Young people avoid communicating, public meetings are avoided and an effort is made to avoid other people paying 300

Conclusion. The research revealed that oily facial skin causes the psychological discomfort and has influence on the quality of young people life. It was determined that the oily facial skin worsens the social and emotional state of people with oily facial skin.

Keywords: quality of life, sebaceous gland, oily skin, sebum.

301

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

attention to their skin. In assessing the respondents by age groups it was ascertained that the oily facial skin has more influence on younger respondents from 18 to 23 years and has a greater impact on their social and emotional state than elderly groups of investigators. Also this age group statistically significantly avoids looking at themselves in the mirror (p=0.047), as well as are obsessed by intrusive thoughts about their skin (p=0.024) more than aged from 24 to 35 years respondents. However, the elderly respondents feel more unattractive (p=0.007), constrained (p=0.023) and more shy (p=0.004) because of their oily facial skin.

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

EDUCATIONAL MOVIE “ROUTINE VACCINATION IN ESTONIA”, SEGMENT ON EPIDEMIOLOGY OF INFECTIOUS DISEASES Author: Karmen Kõlamets Scientific research supervisor: Ülle Parm Physiotherapy and Environmental Health Department, Tartu Health Care College, Estonia

Backround. The Estonian immunization programme includes vaccinations against 11 (from 2018, the number of the diseases increases to 12) serious contagious diseases. Due to vaccination efficacy, the number of cases in developed societies is decreasing and thus, the severity of these diseases is being forgotten. In Estonia, the number of people who refuse to vaccinate is on the rise and it has become a topic of general discussion.

Parents decide not to vaccinate their children without delving into the topic or by trusting disputable sources. People are afraid of side effects and they don’t believe in the efficacy of the vaccinations.

Nurses and physicians carry out vaccination procedures. Consequently, health care workers have an important role in forming peoples’ beliefs about vaccination. Similarly to every other drug, a vaccine may have some side effects. However, the severity of these infectious diseases brings about far more serious consequences than the rarely occurring side effects. Statistical analyses have shown that vaccines have saved the lives of hundreds of thousands of people and continue to save more annually, thereby ensuring a higher life quality and decreasing treatment costs noticeably.

302

Results. The information material gives a general idea of the epidemiological aspects and the statistics about the diseases, the side effects of vaccination, the efficacy and execution of immunization.

Conclusion. Since this paper is a part of a larger project, other topics, such as the vaccination process, the clinical aspects of the diseases etc., are also included in the film. Photos, animations and illustrative figures were used in the video lectures to elaborate the topic even further. The film will be available at Tartu Health Care College library on DVD. Keywords: infectious diseases, routine vaccination.

303

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

Methodology. Nowadays, the use of audio-visual materials in learning processes is gaining popularity. They are used to reduce the monotony of study techniques and to disseminate more information. The aim of this study was to create video lectures which include a comprehensive review of the Estonian immunization program for infectious diseases and their epidemiology. The aim of creating the video lectures was to give students and all interested parties an informative overview of the topic of vaccination.

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

ASSOCIATIONS BETWEEN HUGO TREFFNER GYMNASIUM`S 11th GRADE STUDENTS`AMBULATORY ACTIVITY LEVELS, BODY MASS INDEX (BMI) AND PHYSICAL PERFORMANCE LEVELS Authors: Katrin Riso1 and Mari Saviauk1 Scientific research supervisors: Anneli Saarva1, Maret Pihu2 1 2

Hugo Treffner Gymnasium, Estonia Institute of Sport Sciences and Physiotherapy, University of Tartu, Estonia

Aim. The aim of this study was to assess the physical activity of the 11. grade students of Hugo Treffner Gymnasium using pedometers and to examine the associations between physical activity, body mass index (BMI) and the results of 2.1 km cross-country run.

Methodology. Seventy seven students from 11. grade (38 boys and 39 girls) participated in this study. Seventy four students provided valid pedometer data. The average number of steps and active minutes of all measured days, schooldays and weekend days were registered by using pedometers. School physician measured the height and weight of study participants and BMI (kg/m2) was calculated. Cross-country run of 2.1 km was carried out in physical education class and the results were registered by PE teacher. The participants of study filled the log diary of physical activity. The mean values of measured variables were found. The group means were compared using Student’s t-test for independent groups.

Pearson bivariate correlation analysis was used to examine associations between measured variables.

304

Conclusion. The physical activity of the 11.grade students of Hugo Treffner Gymnasium is rather low. Physical activity was associated with cardiorespiratory fitness among boys studied. Cardiorespiratory fitness was associated with body mass index among girls and among the participants of the whole sample.

Keywords: physical activity, number of steps, number of active minutes, body mass index (BMI), gymnasium students.

305

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

Results. The average step number during week, on schooldays and on weekend days was accordingly 7021±2437, 7069±2397 and 6937±3425 steps daily. The number of active minutes during week, on schooldays and weekend days was accordingly 48±24, 56±28 and 36±31 minutes daily.

The number of steps on schooldays and on weekend days did not differ significantly. Thirteen comma five percents of study participants met the recommendations of 10000 steps daily. Eleven percents of boys and sixteen percents of girls met the recommendations of 10000 steps daily in our study. Inverse association was found between the physical activity and result of 2.1 km cross-country run among boys. Positive association was found between BMI and the cross-country run among the girls and in the whole study sample.

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

HEALTH RELATED ASPECTS IN POLICE WORK Author: Kersti Undrits1 Scientific research supervisors: Anna-Liisa Tamm1, Ülle Parm1, Janika Pael2 1

2

Physiotherapy and Environmental Health Department, Tartu Health Care College, Estonia Nursing and Midwifery Department, Tartu Health Care College, Estonia

Aim. The aim of this study was to determine the health condition (emotional well-being and chronic diseases) as well as circumstances related to relaxation (factors that hinder relaxation as well as proposals to improve the opportunities to relax) of officers of the Estonian Police and Border Guard Board that conduct fieldwork.

Methodology. For data collection, an electronic questionnaire was used.

The emotional well-being of police officers was measured employing an Emotional Well-being Questionnaire (EEK-2). The survey was voluntary and guaranteed the anonymity of respondents. Participants had approximately one month (13.02.2017 – 17.03.2017) to respond.

Results. Overall, 320 out of 3,200 officers filled in the questionnaire, representing 10% of the study population. More frequent occurrence of symptoms indicating depression – as compared to the study population – highlights the intense work of police officers. EEK-2 revealed the following results: 25.3% of the officers suffer from asthenia, 24.4% from sleep disorders, 13.4% from depression, 7.8% from anxiety, and 0.6% from symptoms indicative of panic disorder. Prior to their employment, the most common diagnoses were allergies (5.9%) and over the duration of their employment, most accrued diseases were cardiovascular diseases 306

Conclusion. Police officers` stressful work and lack of finances for relaxation have string influence to officers` (mental) health.

Keywords: police officers, police work, mental health, physical health, health promotion.

307

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

(15.9%). The diseases diagnosed during their employment at the Estonian Police and Border Guard Board are analogous to the ones described in the rest of the world (cardiovascular, skeletal and muscle system, psychiatric diseases, benign tumors, injuries and sleep disorders), manifesting more among long serving police officers. More than tenth of the police officers (14.1%) do not know how to relax. According to the police officers´ own assessment, lack of money is the main obstacle preventing relaxation (58.4%) and a higher income would help improve the opportunities to relax (24%).

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

THE INFLUENCE OF NUTRITIONAL THERAPY ON SYMPTOMS OF ATTENTION DEFICIT HYPERACTIVITY DISORDER IN CHILDREN Authors: Kreete Lustmets, Laura Nulk Scientific research supervisor: Margit Lenk-Adusoo Nursing and Midwifery Department, Tartu Health Care College, Estonia

Background. In recent years, the number of diagnoses for hyperkinetic disorders has almost doubled. There is a strong interest in use of complementary and alternative medicine among parents of children with attention deficit hyperactivity disorder (ADHD). Therefore, to increase awareness among health care professionals is essential.

Aim. The aim of this research was to describe the most commonly used nutritional interventions and the use of food supplements in children with ADHD and the effect of nutritional therapy to influence symptoms of the disorder.

Methodology. A systematic literature review was undertaken. In total, 46 sources were used, which included nursing and medical scientific articles.

Results. Most commonly used nutritional interventions on symptoms of children with ADHD are elimination of food additives, limitation of sugar intake and restricted elimination diet, which means carefully supervised few foods diet followed for at least 5 weeks. Restricted elimination diet may be effective instrument to reduce behavior problems, physical complaints and sleep complaints in children with ADHD. Elimination of food additives for instance acid-food colors, artificial flavors and naturally 308

Conclusion. The results of the research can raise the awareness of healthcare professionals about the effect of nutritional therapy on the symptoms of children with ADHD, thus apply the knowledge in the counseling process.

Keywords: nutritional therapy, attention deficit hyperactivity disorder, symptoms, children.

309

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

occurring salicylates may reduce hyperactive behavior. Limitation of sugar intake may give positive results on symptoms like sleep disturbance and night time sweating. Significant relationship between sugar consumption and changes in ADHD symptoms were not observed. To influence the symptoms of the disorder, food supplements are also used, among which the most common are zinc, magnesium, iron and omega-3 fatty acid. Essential fatty acid deficiency, especially omega-3, has been associated with a number of behavioral disorders, including ADHD. Increasing polyunsaturated fatty acid consumption improves reading and literacy, reduces anxiety, attention deficits and impulsivity symptoms, also helps to reduce sleep disturbances. Increasing the consumption of iron and magnesium may have a positive impact on the child’s ADHD symptoms.

Higher consumption of zinc sulfate in the diet may reduce the symptoms of hyperactivity and impaired socialization.

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

THE EFFECT OF TIBIAL NERVE MOBILISAZION EXERCISES, FOR PRIMARY SYMPTOMS OF TARSAL TUNNEL SYNDROME BETWEEN 20-40 YEARS OLD BALLET DANCERS AND RUNNERS Author: Kristina Kuceviciute, Scientific research supervisor: Vaida Sidlauskaite Department of Rehabilitation, University of Applied Sciences Kauno Kolegija, Lithuania

Background. Tarsal tunnel syndrome (TTS) is an uncommon entrapment neuropathy caused by the compression of the posterior tibial nerve and its branches in the tarsal tunnel. It affects 1 in 1,500 people. Frequently, nerve mobilization exercises are appointing for nerve entrapment treatment. Nerve mobilization is a clinical treatment technique, which improves normal neurodynamic of the nerves, for conditions that worsen nerve gliding.

Aim. To determine effect of tibial nerve mobilization exercises (TNME) for primary symptoms of tarsal tunnel syndrome for 20–40 years old runners and ballet dancers.

Methodology. Participants selection criteria: female, ballet dancers, nonprofessional runners; tarsal tunnel syndrome primary symptoms, pain in the ankle, age 20–40 years old, no disc herniation in lumbar spine.

In this research participated 40 subjects of which 20 was runners and 20 was ballet dancers. Pain evaluation using Visual Analogical Scale for pain (VAS). Fatigue evaluation using Visual Analogical Scale for fatigue.

Sensation evaluation using specific tests: Tinel test, compression test and tibial nerve neurodynamic test, statistical analyzis.

310

Conclusion. Ballet dancers and runners before tibial nerve mobilization exercises felt moderate intensity pain, muscle fatigue were milder in runners group, sensations were abnormal in both groups. After nerve mobilization exercises, pain decreased in both groups, fatigue was evaluated higher in runners group and abnormal sensations normalized in runners group.

Keywors: tarsal tunnel syndrome, nerve mobilization, dancers, runners.

311

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

Results. have shown that muscle fatigue, pain and abnormal sensation decreased in both groups, but not significantly (p>0.05). Before TNME runners and ballet dancers have similar muscle fatigue evaluation (3.1±2.5 vs 3.5±1.4). After TNME fatigue were bigger in runners than ballet dancers (2.5±2.1 vs 1.8±1.6). Before TNME runners pain (4.4±1.39) was evaluated under ballet (4.8±1.3) dancers. In both groups, after TNME pain decreased similarly (runners 1.8±1.2 dancers 1.77±1.3. After TNME all tests decreased in both groups (runners 15.4%, dancers 36.4). Nerve neurodynamic test after TNME was more positive in runners group (53.8%) comapred to dancers (27.3%). After TNME compression test was more positive in ballet group (54.5%) than in runners group (23.1%).

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

PATIENT SATISFACTION WITH PHYSIOTHERAPY SERVICES FOR BACK PAIN IN ESTONIA Author: Lilian-Mariete Hani Scientific research supervisor: Doris Vahtrik Institute of Sport Sciences and Physiotherapy, University of Tartu, Estonia

Aim. To find out the patient satisfaction with physiotherapy services in Estonia.

Methodology. A questionnaire was used for assessment. 384 subjects were included in the study, 14 subjects were excluded.

Results. 59% of patients with back pain considered the waiting time for public physiotherapy services to be quite long or too long. 25% of people using private physiotherapy services were not aware of public physiotherapy services. 31.3% of the patients with back pain used private physiotherapy services because they considered the waiting time for public physiotherapy services to be too long. 43.8% of public and 37.5% of private patients with back pain who used physiotherapy services found that the pain was relieved only temporarily. 70.5% of public and 71.9% of private patients with back pain who used physiotherapy services said that they did not follow the home-based exercise program, or they discontinued it. 40.5% of public and 55.1% of private patients with back pain who used physiotherapy services were not motivated to perform the home-based exercise program at home by themselves. 80.3% of patients with back pain wished there were publicly financed group trainings which they could attend 2-3 times a week. 15.3% of patients with back pain were not aware of the existence of private physiotherapy services. 40.5% 312

Conclusion. The public awareness of public and private physiotherapy services should be increased and the waiting time for public physiotherapy services should be decreased. The effect of physiotherapy services for back pain is temporary but the patients with back pain are not motivated to continue with the home-based exercise program. Patients with back pain would like to have regular group trainings that are publicly financed.

Keywords: back pain, patient satisfaction, physiotherapy services, questionnaire.

313

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

of patients with back pain claimed that they had not used the private physiotherapy services because they could not afford it.

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

THE EFFECT OF DIFFERENT PHYSIOTHERAPY PROGRAMS FOR UPPER EXTREMITY FUNCTIONS AFFECTED BY STROKE, IN THE FIRST STAGE OF REHABILITATION Author: Lina Brazdeikytė Scientific research supervisor: Monika Pocienė Department of Physiotherapy and Beauty Therapy, Klaipėda State University of Applied Sciences, Lithuania

Background. Mirror therapy is used to improve motor function after stroke. During mirror therapy, a mirror is placed in the patient’s midsagittal plane, thus reflecting movements of the non-paretic side as if it were the affected side.

Aim. Identify the effect of different physiotherapy programs on the affected upper extremities functions for individuals experienced ischemic brain stroke, in the first stage of rehabilitation.

Methodology. 20 stroke patients who met the inclusion criteria were randomly allocated into 2 groups: mirror therapy group (n=10) and ordinary physiotherapy group (n=10). Both groups recieved rehabilitation training for 30minutes/day 5days/week for 2 weeks. Before and after intervention, motor recovery was measured using modified Fugl-Meyer, Wolf, Box and blocks tests.

Selection criteria: person have the upper extremity hemiparesis, age is 55-65 years old, a mini-mental state test at least 21 points; the range of motion in wrist joint extension minimum is 30 ° and at least two finger extension ≥15°; Hand strength by Lovett conform 2 points or more.

314

Conclusion. After evaluation of affected arm in the I and II groups, is shown upper extremity joint mobility decrease, especially is restricted fine motor movements. After retesting at the end of rehabilitation, despite of the different physiotherapy programs, affected arm function improvement are shown in both groups. For persons affected by stroke, applying mirror therapy statistically significantly improves upper extremity coordination, dexterity of movement (speed) and complex hand movements, compared with ordinary physiotherapy.

Keywords: ischemic brain stroke, mirror feedback, physical therapy, upper extremity function.

315

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

Results. It is observed that in mirror therapy group is showed statistically significant recovery on the arm motor function, movement speed and coordination, compared with the ordinary physical therapy group.

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

THE FUNCTIONAL CAPACITY OF CARDIORESPIRATORY SYSTEM OF FEMALE BASKETBALL AND HANDBALL PLAYERS. THE MOST OFTEN EXPERIENCED INJURIES AND EVALUATION OF TRAUMA RISK Authors: Loreta Vieraitytė, Edvinas Bendinskas Scientific research supervisor: Edgaras Lapinskas Department of Rehabilitation, University of Applied Sciences Kauno Kolegija, Lithuania

Background. Due to aggressive game the basketball and handball players are experiencing a significant number of injuries compared to other sports. Both games are classified as contact sports, therefore, the players’ injuries are unavoidable a frequent phenomenon. Constantly repeated movement patterns such as throws or jumps dominate in both games, the performance of which causes sports injuries due to various reasons. In order to achieve good sports results it is necessary to to show a high physical condition in a match and ensure the prevention of injuries.

Methodology.

• Cooper test – to measure the level of maximum oxygen consumption.

• Heart rate monitoring – to measure the level of recovery after physical activity.

• Spirometry testing - to measure the lung functional capacity parameters.

• Overuse Injury questionnaire – to estimate the difficulties caused by certain injuries during competitions or trainings.

• Y balance test – to determine balance and dynamic neuromuscular control.

316

Conclusions.

1. The handball players have significantly higher level of VO2max.

2. The lung vital capacity level is statistically significant higher in basketball players.

3. The most often basketball players traumas is knee, ankle and lower back injuries.

4. The most often trauma of handball players is shoulder injuries.

5. It is important consistent trauma prevention by functional testing of most affecting body parts.

Keywords: trauma, prevention, basketball, handball.

317

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

Results. Cooper test results – handball team (38.9±3.6 ml/kg/min) compare to basketball team (33.5±6.4 ml/kg/min), p<0.05; Vital capacity of lungs – basketball team (4.4 l±0.6 L) compare to handball team (3.8±0.9 L), p<0.05; In both team the heart rate returned to rest rate in 5 minutes; The most often suffered traumas in basketball team was: knee injuries 50 % of players, ankle injuries - 40 %, lower back - 40 %, shoulder -30 %; The most often suffered traumas in handball team was: knee injuries 20 % of players, ankle injuries - 0 %, lower back - 20 %, shoulder - 80 %. There is no risk of injuries in both teams which can be caused by poor balance and dynamic neuromuscular control.

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

LEVEL OF VITAMIN D AMONG TARTU HEALTH CARE COLLEGE STUDENTS Author: Marleen Lõhmus Scientific research supervisors: Anneli Raave-Sepp, Mai Treial Radiography and Biomedical Laboratory Science Department, Tartu Health Care College, Estonia

Background: Vitamin D deficiency is concerned as a global health problem, which has now spread amongst all group of ages – children, young adults and elders. Vitamin D plays a vital role in organism among different organ systems by regulating the growth and maturity of cells and for establishing a control mechanism for absorption of different substances.

The shortage of vitamin D can relate to origination or source of influence for serious diseases. In order for people to check their vitamin D levels, the concentration of 25(OH)D in blood can be evaluated, which reflects the reserve of vitamin D in organism.

Aim. The aim of this research was to find out the level of vitamin D among the students of Tartu Health Care College.

Methodology. A sample of study was put together via easy sampling method among 214 students from different curriculums. Students were divided equally into two groups – spring and autumn. The levels of vitamin D were examined in both groups. A blood sample was taken after examinees filled the form of consent and acceptance. The samples were gathered and concentration of vitamin D was measured with DiaSorin Liaison® XL analyser. Microsoft Excel and R-statistic programs were used for processing of the data.

318

Students were aware of the importance of vitamin D and the most information concerning the topic was obtained from school. 30.4% of the students were additionally consuming the vitamin D preparate, either from the recommendation from their doctors or for preventive measures.

The most commonly used form of preparate was the oil-capsule for which the daily average of the dose was 1038 IU, which is short of achieving daily optimal levels.

Conclusions.

1. The optimal reference values of vitamin D were not met by most of the students during both winter and summer.

2. During autumn-winter period the average concentration of vitamin D amongst students were substantially lower than during the spring-summer period of time.

3. Students were aware of the importance of vitamin D for functioning of organism and the most imformation concerning the topic was obtained from school.

4. 30.4% of the students were aditionally consuming the vitamin D preparate, either from the recommandation from their doctors or for preventive measures. The most used form of preparate was oil-capsule for which the daily average of dosage was 1038 IU, which falls short from achieving the level of daily optimal.

Keywords: vitamin D, vitamin D deficiency, vitamin D effect.

319

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

Results. Based on the received data, age is a major factor concerning the statistical values of vitamin D concentration (p=0.046). Vitamin D concentration of both groups differed from each other significally (p=0.001). Although the average concentration during the autumn-winter period were substantially lower than in spring-summer period, the optimal reference values of vitamin D were not sufficient by most of the students during both period of times.

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

PODOLOGIST IN A INTERDISCIPLINARY HEALTH CARE TEAM IN A SOCIAL WORK INSTITUTION Author: Modesta Jukna Scientific research supervisors: Sintija Harju, Marite Saulite, Ruta Akermane Department of Podiatry, P.Stradins Medical College of the University of Latvia, Jurmala, Latvia

Background. So far, no study has been conducted on the need for therapeutic podiatric care for Social Care Center (SCC) clients in Latvia; it is known that in individual SCC’s where some podologists work as staff member, another podologist invited in specific cases, or clients are taken to a podologist at medical institution. The study was conducted in 15 Latvian Social Care Centers (SCC), surveying 750 customer feet. People who, for various reasons, are no longer capable of foot care, is a highly necessary specialist who will do it professionally and according the needs of each client, so the involvement of a podologist in the SCC team’s work is essential. The foot healing provided by the podologist would help prevent diabetes, cardiovascular, musculoskeletal etc. complications caused by the disease; those clients whose age (range of motion, vision problems, etc.) no longer allows them to care for their feet.

Aim. Investigate the necessity for therapeutic foot care and the involvement of a podologist in an interdisciplinary health care team in social care institutions in Latvia.

Methodology. Qualitative and Quantitative Research Method. Research tool – foot examination protocol.

320

Conclusions.

1. 93% of the respondents need professional foot care, which can be provided by the podologist who reduces or eliminates the risk of foot injuries and facilitates the work of a social caregiver and reduces health care costs for the SCC’s clients in the long run.

2. Given that 62% of respondents are in the high-risk category, it is important for interdisciplinary health care teams to work with specialists such as podologists, family doctors, orthopedists, endocrinologists, and others.

Keywords: podology, socal care institutions, foot problems.

321

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

Results. Of the 750 surveyed customers in 15 of Latvia’s SCC’s, the largest share - 87% are 75 years old and older. 35% of the respondents were asleep, 89% of the respondents have reduced movement in their hands, and 11% have a hand paresis that makes foot care by themselves completely impossible. 62% of the SCC clients are in the high-risk category because in addition to the physiological age, some have type 2 diabetes with late complications, osteoarthritis, peripheral circulation disorder, post-stroke condition and osteoporosis. 12% of the patients were found with chronic foot and lumbar ulcers and bedsore, which condition did not meet modern wound care recommendations. 93% of the respondents have thickened nails, of which 37% have signs of mycotic infections and 17% have an altered nail growth direction. In most SCC’s (11 out of 15), the SCC podologist is not available, and client foot care is provided by a caregiver - 75%, a client himself - 23% or a room neighbor - 1%, rarely relatives ~ 1%, thus increasing the risk of the health status deterioration of the client.

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

WHY MY BODY IS NOT A (MERE) ABJECT – HUSSERL`S AND MERLEAU-PONTY`S REMARKS ON THE BODY Author: Petr Kříž Scientific research supervisor: Dr. Jim Parry Faculty of Physical Education and Sport, Charles University, Prague, Czech Republic

Background. My perception ends in objects. I know them. In the same way of knowing, my „common sense“ tells me that my body is of the same kind as them. I see it, I can touch it, it can fall, it cannot go through walls.

Even western medicine develops its methods on this presumption – that my body is an object, just like any other.

Aim. How might this presumption be affected by the realization that I need my percieving body first, in order to reveal objects, to reveal my own body as an object?

Methodology. Husserl was the first to ask himself this question. In his attemps to find answers he discovered some ways to distinguish our own bodies from other objects. But in his terminological framework, he was only able to define them as subject-object paradoxes. One of his followers, Maurice Merleau-Ponty, took them as a point of departure for developing a new ontology, in which the body could be fully conceivable without any paradoxes.

Results. Merleau-Ponty found answers to the questions: Why is a touched part of my body always concurrently touching?

322

Why is my body still here, whereas objects appear and disappear?

How can I move my body so immediately, without grasping it, etc?

Conclusion. Merleau-Ponty’s phenomenology reveals the body, as something which is ontologically different from our ‚common sense‘ body, and from the body that we treat in western medicine. This phenomenological body is what first gives us „the model of transpositions, equivalences and identifications that turns space into an objective system and allows our experience to be an experience of objects“. And this means that it cannot be counted as a mere object, or even as an object at all. Western medicine is surely very successful in treating our bodies, but do we really understand why? Or, put differently, should’t we think about how we should care also about this phenomenological body?

Keywords: body, phenomenology, Merleau-Ponty, Husserl.

323

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

Why cannot I step outside of my body to explore it from different perspectives, as I can explore objects?

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

INFLUENCE OF VEGETARIAN DIET, BODY MASS INDEX AND BODY FAT PERCENTAGE TO THE FACTORS ASSOCIATED WITH METABOLIC SYNDROME IN WOMEN Author: Piret Mihkelson1 Scientific research supervisors: Ülle Parm2, Aivar Orav1 1

2

Radiography and Biomedical Laboratory Science Department, Tartu Health Care College, Estonia Physiotherapy and Environmental Health Department, Tartu Health Care College, Estonia

Background. Metabolic syndrome (MS) is a condition, which increases the risk of cardiovascular disease and type 2 diabetes. It is defined by a cluster of metabolic disorders like abdominal obesity, dyslipidemia, hyperglycemia, insulin resistance and hypertension. There are several factors influencing the prevalence of MS, e.g. low level of physical activity, smoking habits, inappropriate diet. Vegetarianism has been reported to reduce the risk of MS, but vegetarians have also lower body mass index (BMI) and body fat percentage (BF%), which may be cause of lower prevalence of MS among vegetarians.

Aim. The aim of this study was to investigate associations between vegetarian diet and body composition and their influences on MS in Estonian women.

Methodology. Study comprised 132 subjects, including 51 vegetarians.

Participants filled out a questionnaire, gave blood sample and had body composition measurement. Fasting glucose, haemoglobin-A1c (HbA1c), insulin, triglycerides (TG), apolipoprotein-A1 (APO-A1), apolipoproteinB (APO-B), total cholesterol (TC), LDL- (low-density lipoprotein) and 324

Results. Significantly lower values of insulin and HOMA-IR index were reported by vegetarians than omnivores (p=0.023, p=0.048, respectively) and in normal weight than overweight subjects in BMI and fat percentage groups. Vegetarians had significantly lower TC and APO-A1 levels than omnivores (p=0.012, p=0.004, respectively). In groups of BMI and BF% higher values of HDL-cholesterol (p=0.014, p=0.002, respectively) and lower values of TC/HDL-cholesterol ratio (p=0.029, p=0.059, respectively) in normal weight group compared to overweight’s emerged. In BMI group lower LDL-/HDL-cholesterol ratio (p=0-032) appeared in normal weight compared to overweight subjects. In BF% group TG (p=0.040) values were lower in normal weight than overweight subjects. TG/HDL-cholesterol ratio values were significantly lower in underweight than overweight and in normal weight than overweight subjects (p=0.009, p=0.054, respectively) in BF% group.

Conclusion. Body composition had greater influence on most of the factors associated with MS than vegetarian diet, except insulin, which was affected by both, vegetarian diet and body composition.

Keywords: metabolic syndrome, vegetarian diet, body mass index, body fat percentage.

325

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

HDL- (high-density lipoprotein) cholesterol levels were measured from the blood sample and homeostatic model assessment of insulin resistance (HOMA-IR) and β-cell function (HOMA-β), TC/HDL-cholesterol, LDL/ HDL-cholesterol, TG/HDL-cholesterol and APO-B/APO-A1 ratios were calculated.

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

OBJECTIVELY MEASURED PHYSICAL ACTIVITY LEVELS AND FITNESS IN PRESCHOOL CHILDREN: ASSOCIATION WITH BODY COMPOSITION PARAMETERS Author: Piret Viira Scientific research supervisor: Eva-Maria Riso Institute of Sport Sciences and Physiotherapy, University of Tartu, Estonia

Aim. The aim of this study was to evaluate and compare objectively measured physical activity (PA) levels, sedentary time and physical fitness indices to find associations with body composition parameters among 6-7-year-old preschool children.

Methodology. Two hundred and fifty six (132 boys and 124 girls) preschool children aged 6,6 ± 0,5 years participated in this study. Objective PA intensity and sedentary levels were measured over 7 days by accelerometry. For assessing physical fitness the PREFIT Battery was used. Anthropometric parameters such as body height, body mass, waist circumference and thickness of biceps, triceps, subscapular and supra-iliac skinfolds were measured. Indices of total fat mass (body fat %, sum of four skinfolds), fat distribution (waist-to-height ratio) and muscular component (fat free mass) were calculated from measured anthropometric parameters.

Results. Boys were less sedentary and more active in moderate (MPA), vigorous (VPA) and moderate-to-vigorous PA (MVPA) levels than girls which had a positive effect on their body composition and physical fitness. There were no differences in PA intensity levels and sedentary time between normal weight and overweight children. However, all measured values of their body composition parameters and physical fitness indices 326

Conclusion. The results of this current study showed that time spent sedentary was not associated with body composition parameters in preschool children. Body composition and physical fitness were influenced

by PA intensity levels, however body composition was negatively and positively associated (p<0.05) with physical fitness and PA, respectively.

Keywords: body composition, physical activity, physical fitness, obesity, preschool children.

327

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

were significantly different (p<0.05). Low PA (LPA) was positively associated with body mass while the percentage of body fat was negatively associated with balance in overweight children. Children who met PA recommendations (at least 60 minutes MVPA per day) spent significantly more time in LPA, MPA, VPA and MVPA while being less sedentary than children who did not meet the PA recommendations (p<0.05). No differences appeared in body composition parameters, although there were significant differences in cardiorespiratory fitness and explosive strenght.

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

AWARENESS OF MANICURE AND PEDICURE SERVICE PROVIDERS OF THE BIOLOGICAL RISKS INVOLVES THEIR WORK AND THE WAYS OF PREVENTING THEM Author: Reelika Vetemäe Scientific research supervisor: Ülle Parm Physiotherapy and Environmental Health Department, Tartu Health Care College, Estonia

Background. When the service provider (SP) fails to take appropriate measures to prevent biological risk factors, the manicure and pedicure (MP) services may be accompanied by getting or transferring an infectious disease. The lack of knowledge of infectious diseases, prevention measures, and ignoring the rules may be accompanied by endangering the health of SP as well the clients.

Aim. The aim of this study was to identify the awareness of MP SPs of the biological risks involve their work and the ways of p reventing them in the city of Tartu (Estonia).

Methodology. Questionnaire was carried out between October and December 2015. Altogether, 82 licensed companies in Tartu offering MP service were visited; home SPs were contacted by e-mail.

Results. Altogether 61 SPs were included in the study, 54% of them applied additionally artificial nails (AN). As the application of ANs needs additional knowledge compared with them who perform MP only, it may expect longer training prior the render of service. AN technicians had obtained their knowledge in rather shorter-term training courses compared with other SPs (statistically not significant). They also considered 328

The SPs were generally aware of the importance of washing or holding the instruments in the drench solution prior the disinfection and sterilization (DS). Although in most cases the nature of these methods (DS) was known, nevertheless (on the basis of the questionnaire) it was used for the clearance of instruments. The SPs were also aware of the need to use rubber gloves, but based on the observation, nobody used them.

Conclusion. Overall, the participants demonstrated poor knowledge of biological risks involve their work and adherence to good safety practices.

In order to raise awareness among nail care SPs, it would be necessary to establish certain requirements for the training program.

Keywords: infectious diseases, the prevention of biological risk factors.

329

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

their knowledge significantly worse than only MP SPs (p=0.001). Half of the participants (63%) claimed their able to distinguish biological risk factors from the others, but nobody was able to do it completely.

MP service providers considered fungal diseases (95%), HIV infection (83.1%), hepatitis-B (73.7%) and –C (71.4%) to be the most important blood-borne infectious associated with their job.

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

PHYSICAL ACTIVITY AND BODY COMPOSITION Author: Riina Intsar Scientific research supervisors: Anna-Liisa Tamm, Ülle Parm Physiotherapy and Environmental Health Department, Tartu Health Care College, Estonia

Background. Physical inactivity is a global health problem. Physical activity (PA) has impact to body composition.

Aim. The aim was to examine the association of current and school time PA level with adult body composition: fat mass (FM), fat percentage (F%), fat free mass (FFM) and adipocytokines.

Methodology. This study was conducted 2013 in Estonia. The questionnaire was carried out and level of PA was calculated and classified into three groups according to the WHO recommendations, respectively: inactive – PA <150 and <7X60 minutes a week; and very active – PA >300 and >7x60 minutes a week. The average group was defined as the group with moderate PA. Body composition was measured using dual-energy Xray absorptiometry (DXA, Hologic). Adipocytokines (adiponectin, leptin) level in blood serum was determined by using RIA analyzers. In comparing groups’ Chi-square test and correlation analyses were used.

Results. Altogether 171 participants (♀=77.2%) were enrolled. Current PA level is associated with FM and F%, but not FFM. For example, inactive women have higher FM (p=0.041) and F% (p=0.006) compared with moderate, and higher F% (p=0.003) compared with very active women.

There are no significant differences in body composition in different PA level male group. School time PA is associated with all body composition 330

Conclusion. Although PA influences body composition it has no affect adipocytokines concentration that is related to body composition.

Keywords: physical activity, body composition, adipocytokines.

331

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

variables in adults. Men’s´ over-activity in school time is associated with higher FM (p=0.002) and F% (0.044) in adulthood comparing with moderate activity. Women´s school time PA is not associated with FM and F% in adulthood, but in school time overactive have higher FFM than inactive (p=0.008). Current and school time PA is not affected by adipocytokines concentration, but adiponectin is negatively correlated with current FM (r=–0.16; p=0.044); and leptin is correlated with FM (r=0.697; p<0.001) and F% (r=0.67; p<0.001).

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

HALITOSIS CORRECTION EFFECTIVENESS USING TONGUE SCRAPER: A CASE STUDY Author: Rūta Garšvienė Scientific research supervisor: Jurgita Andruškienė Faculty of Health Sciences, Klaipėda State University of Applied Sciences, Lithuania

Background. Over 50% of adult people in general population constantly complain of oral malodour originating from the oral cavity and the most frequent reason of the emergence of halitosis is coated tongue that is left uncleaned.

Aim. The aim of the study was to identify the effectiveness of a tongue scraper in halitosis correction.

Methodology. Qualitative study was performed using an interview protocol, containing open questions: How frequently do you feel bad breath?

What oral care aids do you use? What changes did you notice when you began to use tongue scraper? In total 14 patients (8 in case group and 8 in control group), the mean of age 24.7 years, participated in the survey during an appointment at dental clinic in Klaipeda City. Bad breath occurrence was analysed in case and control groups following 2 weeks of tongue scraper use.

Results. All the patients complained of oral malodour which was also diagnosed by organoleptic evaluation during the research. All the respondents were diagnosed with intra-oral halitosis. The patients who experienced the symptoms of halitosis tended to complain of unpleasant taste and breath in the morning, coating on the tongue, the sensation of 332

Conclusion. The most efficient and effective way to cure halitosis is to reduce mechanically the amount of the microorganisms which evoke the malodour in the oral cavity. This can be achieved by using tongue scraper, toothbrush and dental floss. The concealment or neutralising malodour by means of chewing gum, mouth deodorants, mouthwash or toothpaste does not eliminate the reasons of oral malodour.

Keywords: halitosis, effectiveness, correction, tongue scraper.

333

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

sour taste in mouth, and film covering teeth in the morning. Halitosis is closely related to the tongue coating on the back of the tongue. For the patients from the first group the symptoms of halitosis after having used a tongue scraper declined while the patients from the control group did not experience any changes.

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

THE IMPACT OF THE PROFESSIONAL BURNOUT ON THE TEAMWORK OF NURSES Author: Rūta Žalandauskė Scientific research supervisor: Asta Mažionienė Faculty of Health Sciences, Klaipėda State University of Applied Sciences, Lithuania

Background. The burnout syndrome began to interest the scientists of foreign countries in the 60s of 20the century. They found a connection between chronic work-related stress and deterioration in performance.

Soon they began to examine the signs emerging among nurses. The intention was to uncover what damage the syndrome could me for the medical staff. There is enough scientific information demonstrating the importance of the nurse’s role in health care. The need for teamwork is also highlighted as the assumption of successful organization. The possible impact of professional burnout on nurses‘team work was analyzed carrying out the research. Nurses team work is necessary for successfully organization activity. And the question is: what is the effect of professional burnout syndrome for team work of nurses?

Aim. The aim of the research is to assess the impact of professional syndrome on team work.

Methodology. The method of academic literature analysis was applied in the final thesis. As well as the written survey, using a closed type questionnaire comprising two parts. The first part incudes the questionnaire of burnout syndrome used by C. Maslach and S.E Jackson and the second part is meant to assess the expression of team work of healthcare staff.

334

Results. The results revealed that the main hypothesis (professional burnout has a negative effect on nurses’ team work) was confirmed as the correlation analysis showed that the more emotionally exhausted nurses are, the worse are the relationships between the team members and the lower equity is noticed in a team. The studies found that nurses experience one of the components of professional burnout – emotional exhaustion (they work too hard, the work makes the emotionally exhausted). The analysis of nurses teamwork found that nurses their teamwork rate well (an average 5 points out of 6). When examining professional burnout and teamwork touch the tendency that the more often caregivers feel emotional exhaustion, the lower levels of teamwork, that deteriorating relations between the members of the team, it shows a lower equality in team. Analysis of the data showed that the most intensively nurses feel emotional exhaustion symptoms, the patient often gets depersonalization (anonymisation), this means that the deteriorating relationship between nurses and patients, communication between them. Personal achievements are very important for nurses professional burnout and teamwork: the better the nurses their personal achievements, the less emotional exhaustion scores, better nurses relationships, self assesment and equality in team.

Conclusion. The trend revealed in the research about the exhaustion of nurses as well as the opinion that they work too hard worry scientists, because these signs show the development of professional burnout, and one of the key components of professional burnout ,emotional exhaustion, has a negative impact on nurses’ teamwork.

Keywords: team, team work, a burnout syndrome, nurses, stress.

335

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

The statistical data analysis was performed with SPSS 23.0 for Windows statistical data processing program.

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

RATINGS OF NASOLABIAL ESTHETICS IN PATIENTS WITH REPAIRED UNILATERAL CLEFT LIP AND PALATE Authors: Van Thai Nguyen1,3, Hong Loi Nguyen2 Scientific research supervisors: Toai Nguyen3, Triin Jagomägi1 1 2 3

Institute of Dentistry, University of Tartu, Tartu, Estonia Faculty of Odonto-Stomatology, Hue Central Hospital, Hue, Vietnam Faculty of Odonto-Stomatology, Hue University of Medicine and Pharmacy, Hue, Vietnam

Background. Cleft lip and palate (CLP) is one of the most common congenital disorders worldwide affecting about 1 per 700 live births. Patients with CLP often experience some degrees of distortion in the nasolabial region. Residual deformities such as abnormal shape of the nose, scar on the upper lip, and uneven vermilion border are observed in patients with repaired unilateral CLP (UCLP). Consequently, patients with CLP might have low self-esteem and be perceived as less attractive by others.

Aim. We aimed to determine the correlation between health professional and lay ratings for the nasolabial esthetics of patients with repaired UCLP, and the satisfaction of patients with their nasolabial esthetics.

Methodology. After obtaining ethics approval, 23 patients with repaired UCLP from a hospital in Vietnam were recruited for this cross-sectional study. Health professionals and lay people rated nasolabial esthetics based on patients’ frontal and profile photos which were cropped to show the nasolabial region. The 5-point scale developed by Asher-McDade et al. was used to evaluate nasolabial esthetics. Four nasolabial components were rated: nasal form, nasal symmetry, vermilion border, and nasal profile.

Patients’ satisfaction was assessed using the Cleft Hearing, Appearance, 336

Results. There were no differences in the ratings of nasolabial esthetics between professionals and lay people except the nasal form. The correlation test indicated a moderate to strong positive agreement in the ratings given by health professionals and lay people. The CHASQ scores of profile, nose, and lips rated by the patients were 3.8, 2.9, and 2.9 respectively.

Conclusion. Health professionals and lay people showed a moderate to strong correlation in the ratings of the nasolabial esthetics of patients with repaired UCLP. The patients were less satisfied with their appearance than the norms.

Keywords: cleft lip and palate, nasolabial esthetics, treatment outcome measures, satisfaction.

337

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

and Speech Questionnaire (CHASQ). Patients from 7 years and above rated their satisfaction with three items of the CHASQ related to nasolabial esthetics: profile, nose, and lips. The CHASQ scores above 5.0 were within the norm. The mean scores between professional and lay ratings were compared using Wilcoxon’s signed rank test. The correlation was tested using Spearman’s correlation test. The significant p-value was set at 0.05.

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

TOWARDS MEDICATION SAFETY: CAN MULTIDOSE DISPENSING ASSURE APPROPRIATE USE OF MEDICATIONS BY OLDER PEOPLE? Author: Veera Bobrova1 Scientific research supervisors: Outi Honkanen2, Jyrki Heinämäki1, Marja Airaksinen3, Daisy Volmer1 1 2 3

Department of Pharmacy, University of Tartu, Estonia PharmaService Oy, Helsinki, Finland Division of Pharmacology and Pharmacotherapy, Faculty of Pharmacy, University of Helsinki, Finland

Background. Multi-dose dispensing (MDD) is a new health technology contributing to medication adherence. In MDD, regularly used medications are machine-packed into unit-dose bags for each time of administration. Today, MDD service is widely used in the Nordic countries.

Little is known, however, about the occurrence of drug related problems (DRPs) and potentially inappropriate medication (PIM) associated with the MDD service.

Aim. To investigate the impact of MDD on the safe medication use of older patients and on the occurrence of DRPs and PIMs. Methodology. The study sample consisted of elderly nursing home residents (n=208) who started to use the MDD service in Finland in 2015. The MDD records containing information about patient’s gender, age, place of residence, underlying diseases and medications were evaluated for up to 6 months. The SFINX (Swedish, Finnish, INteraction X-referencing) database and the EU(7)-PIM list were used for identifying various DRPs,

338

Results. In general, MDD was found to be a reliable method for dispensing medications in personalized doses for older patients. Our preliminary results, however, suggest that more than two-thirds of the study participants had been prescribed with at least one PIM. Moreover, according to the SFINX database, five patients had clinically relevant drug-drug interactions that may manifest as considerable DRP, in particular for older patients.

Conclusion. Using this approach, it is possible to learn more about the impact of MDD service on the rational and safe use of medicines. It would be important to provide a regular medication review for identification of potential DRPs for patients of all ages using MDD services, especially for the older patients.

Keywords: potentially inappropriate medication, drug-related problems, medication review, medication safety, multi-dose dispensing.

339

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

such as inappropriate drug use and drug-drug interactions among older MDD patients.

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

MEDICAL FIELD WORKER KNOWLEDGE ABOUT THEIR CARDIOVASCULAR DISEASE RISK FACTORS Author: Vladislavs Klapenkovs Scientific research supervisors: Dr. Evija Lauva, Dr. Sandra Seimane Riga Medical College of the University of Latvia, Latvia

Background. Wide researchs has determined factors that increase a person’s risk of cardiovascular disease. Recommendations are to begin heart disease prevention early in life, start evaluating risk factors and try to maintain them low. But do medics are aware of their own risk factors?

Methodology. A prospective study was conducted collecting data from medical field workers including emergency, hospital and outpatient department workers (doctors, nurses, paramedics and nurse assistants).

They all filled out the questionnaire about cardiovascular risk factors.

Results. In the study 173 respondents took a part, 145 (83.8%) were women and 28 (16.2%) men. The mean age of participants was 37.92 (SD±10.47) and the average work experience – 14.77 (SD±11.09) years. 13 (7.5%) participants were nurse assistants, 49 (28.3%) nurses, 58 (33.5%) paramedics, 53 (30.6%) doctors. 146 (84.4%) of all respondents don’t have a diabetes and blood glucose level knew 73 (42%) of all medical field workers. 96 (55.6%) never had check their blood cholesterol level, from those who had - only 35 (20%) knew it. 24 (14%) respondents showed it >5 mmol/l. Almost all 165 (95.4%) knew their blood pressure. 144 (83.2%) had an ordinary blood pressure (below 140/90mmHg). A little less 150 (86.7%) respondents know their pulse and 21 (12.1%) represent tachycardia. 45 (26%) are overweight, 31 (18%) have obesity. 20 (11.5%) are smokers.

340

Keywords: medical field worker, cardiovascular risk factors, knowledge.

341

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

Conclusion. Despite better understanding of cardiovascular risk generally medical field worker knowledge about their own risk factors is insufficient, independently of age of respondents. There is need to implement more effective educational changes and interventions in the educational system.

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

SLEEP DURATION, BODY COMPOSITION AND PHYSICAL ACTIVITY OF 7–12-YEAR OLD ESTONIAN SCHOOLCHILDREN Author: Ülle Galka Scientific research supervisor: Eva-Maria Riso Institute of Sport Sciences and Physiotherapy, University of Tartu, Estonia

Aim. The objective of this Master’s Thesis was to assess physical activity (PA), anthropometric data, body mass index (BMI), and sleep duration of Estonian students aged 7- 12 years, and find out if there existed any correlative associations.

Methodology. During 7 days correct and objective data on PA, anthropometric indicators and sleep duration were collected from (about) 489 pupils (238 boys and 251 girls) aged 7-12 years. PA was assessed by an accelerometer, anthropometric data were measured by portative means and sleep duration by a questionnaire.

Results. Among younger students, both boys and girls, no statistically significant association in comparison of PA and sedentary time was found.

Height, weight, and waist circumference of boys are essentially bigger than the respective characteristics of girls and there was found a statistically significant difference (p˂0.05). No difference was found between average waist circumference proportion (WCP) and BMI among boys and girls. There was found a statistically significant difference in MBI and WCP between overweight and normal-weight children (p˂0.05), however, no difference was found in comparison of PA and sedentary time between overweight and normal-weight children.

342

There was no difference found in sleep duration between overweight and normal-weight pupils in both age groups however in both groups there existed a difference between weekday and weekend day sleep duration.

Conclusion. The study showed that the 7-9 aged children who participated in the study had in average PA according to the WHO recommendations, but 60.5% met the recommendations. No differences were found in PA, sedentary time, and sleep duration between overweight and normal-weight children. However, only 10-12 aged boys have PA according to the norm. No association between BMI and sleep duration were found in both age groups. Among 10-12 years old children 36.5% met the MVPA recommendations.

Keywords: body mass index (BMI), waist circumference proportion (WCP), physical activity (PA), overweight, sleep duration, sedentary time.

343

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

Among older pupils there were no differences found in comparison of boys’ and girls’ anthropometric data, PA and sedentary time but a statistically significant difference was found in anthropometric data, BMI and WCP between overweight and normal-weight pupils. In PA comparison of overweight and normal-weight children a statistically significant difference was found among the boys while no difference was found among the girls.

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

FIREFIGHTERS` HEALTH AND USE OF PERSONAL PROTECTIVE EQUIPMENT Author: Sandra Muraševa Scientific research supervisors: Anna-Liisa Tamm, Ülle Parm Physiotherapy and Environmental Health Department, Tartu Health Care College, Estonia

Background. Fire-fighter`s occupation is emotionally and physically exhausting. They often have to work in an environment, where dangerous substances like smoke, toxic gases and explosives exist. For protection of injuries or diseases the protective equipment is necessary to wear.

Aim. The purpose of this study was to determine the main health problems of Estonian fire-fighters and their guesstimate of protective equipment to prevent such problems.

Methodology. This study is one part of research „Fire-fighters health behaviour and health indicators“ that applied by Tartu´s Health Care College, which permission was got from the Committee on Human Research of the University of Tartu (protocol nr 266/T-1, 16.01.2017). The online questionnaire was carried out among all Estonian fire-fighters (n=1670), which was forwarded to them through an authorized person from Estonian Rescue Board. As health problems and use of personal protective equipment may depend duration of working in this profession, the all study group was divided according the median and mean length of service in two groups: working period <12 and ≥12 years.

Results. In study participated 6% of fire-fighters. Considering the work specifics of fire-fighters, chronical diseases are common, but also occur 344

Conclusion. Chronical diseases are common among firefighters and they are associated with the use of protective equipment (which is associated with the evaluation of quality and comfort and also with the length of service).

Keywords: firefighters, firefighters` health, firefighter protective equipment.

345

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

with the same frequency in general population. The main diagnosed diseases during working time were cardiovascular (more in those who did not wear rescue gloves in comparing who ware; p=0.001), musculoskeletal (more in those who did not wear respirator and anorak, p=0.013 and p=0.033, respectively) and urinary tract and gastrointestinal diseases (more in those who did not wear respirator, p=0.011). Fire-fighters were rather critical in evaluating their equipment. They assessed the quality and comfort to be mainly mediocre, however the importance was rated highly important. The assessment of quality and comfort depends on length of service: in comfort evaluation, the fire-fighters with longer seniority were more critical and in the importance evaluation, the firefighters with shorter seniority were more critical. There were no differences in recommendations for improvement the equipment of two study groups.

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

EXPERIENCES OF NURSES PROVIDING PALLIATIVE CARE FOR DYING ADULT CANCER PATIENTS Authors: Francis Agbehiadzie, Kiptoo Rogers Rotich Scientific research supervisors: Marjo Palovaara, William Garbrah Social and Health Sciences, Nursing, Jyväskylä University of Applied Sciences (JAMK), Finland

Aim. The aim of this literature review was to study nurses’ experiences providing palliative care to dying adult cancer patients and their families.

The purpose was to suggest ways to improve on the quality of palliative care to enable dying cancer patients realize a more peaceful, dignified and comfortable life before their death.

Methodology. Articles for use in the study were obtained from CINAHL, PubMed and Elsevier Science Direct. Selection of articles was conducted based on a predetermined inclusion and exclusion criteria as well as relevance by title, abstract and full text. Thematic analysis was applied in the analysis and synthesis of data for the twelve selected articles. The full texts of the articles were read through, and data grouped to create themes and sub-themes.

Results. The study identified three themes: nurses’ challenges in provision of palliative care, positive and negative impact of family on patient’s care and treatment and open, trust, faith, acceptance and compassionate communication skills of a nurse. During research, it was discovered that the quality of palliative care is compromised by the challenges faced by nurses during practice.

346

Keywords: cancer, palliative care, oncology nurses, cancer patient and family.

347

INTERNATIONAL STUDENTS CONFERENCE

Conclusion. The study therefore suggested ways to minimize on nurses’ challenges while at the same time maximizing on supportive behaviour.

4th NORDIC NURSING FORUM

The 4th Nordic Forum for Nurse Educators „Is nursing education up to date?“ FORUM ABSTRACTS

ORGANISING COMMITTEE Ireen Bruus – Chair of Organising Committee Virpi Sulosaari Reet Urban Saima Hinno Eve-Merike Sooväli Mari-Liis Timmotalo Jaanika Niinepuu Merlis Kännaste Richard Jalakas Margit Lenk-Adusoo/Airin Treiman-Kiveste – Curators of the Workshop

SCIENTIFIC COMMITTEE Abstract Review Committee: Reet Urban, MSc Head of Abstract Review Committee

Tartu Health Care College, Estonia Marit Silén, PhD University of Gävle, Gävle, Sweden Thorbjorg Jónsdóttir, PhD University of Akureyri, Iceland Johanne Alteren, PhD Nord University Mo i Rana, Norway

This forum is organized in collaboration with MEDICO (Nordic Collaboration Network for Nursing Medication Educators) - a Nordplus Higher Education Network.

348

4th NORDIC NURSING FORUM

NURSING AND TEACHING COMPETENCES OF NURSE EDUCATORS Leena Salminen Department of Nursing Science, University of Turku, Finland

The competence of nurse educators is multidimensional and the roles and qualifications of the faculty have been discussed for decades. Continuous changes in society and working life highlight the need for a change in teaching nursing and nurse educators’ work and competence demands. There is no consensus on the minimum qualifications or required experience of nurse educators. It is asked, should nurse educator perform teaching, research, clinical and managerial roles. The competence of teachers is described as the capabilities that teachers need to possess in order to provide high-quality teaching and support improved student learning.

The competence is not one-dimensional, but relational. Competence is the relation between individual abilities and the satisfactory completion of appropriate tasks.

It is discussed about what competences nurse educators need and on what level the competences should be described: very particularly or in a more general way. The diversity of nursing education work settings and the goal of nursing education demand an appropriate match between a nurse educator’s knowledge and skills, and the needs and goals of particular settings, either academic or clinical. Moreover, the educators should foresee what is coming in the future; the health care systems are changing, and so are also the health professions. They must also understand the new generation’s way of living and learning.

349

4th NORDIC NURSING FORUM

About the nursing competence of educators it is at least required that educators need the updated knowledge and a deep interest in nursing.

This improves learning and the professional development of the students. The educators need competence of the clinical nursing practice to be credible. This nursing competence means theoretical knowledge, professional nursing skills and their connection. The students can reach and adapt the real nursing competence only if research, education and the practice are combined together.

When thinking about the increasing demands of 21th century health care, there might be a need to create general minimum requirements for nurse educators or even a common EU directive to dictate a competence qualification for educators in Europe.

350

Virpi Sulosaari Turku University of Applied Sciences, University of Turku, Finland

Background. Nursing education is guided by European directives and it is based on competency-based approach to education. Nursing competence of nursing students is contemporary and important issue to all nurse educators, universities and employers of graduating nursing students as it is related to professional standards, patient safety and overall quality of nursing care. It is one of the core competences of nursing education. Employers expect new nursing graduates to have adequate nursing competence to be able to provide safe patient care. However, there is variation of definitions of the competence and methods of supporting the development of the competence and assessing it in the university and in clinical practice.

Aim. The aim of this presentation is to provide an overview on nursing competence as an outcome of undergraduate nursing education.

Method. Literature review.

Results. In this presentation definitions of nursing competence as outcome of nursing education and overview of perspectives to assessment of nursing competence is provided. Nursing students are required even more highly specialized competencies due to changes in societies and more complex patient care. This challenges nurse educators to create ways to support the development of nursing competence and assessment in the university and clinical practice. Collaboration between the universities and clinical practice placements is necessary for keeping the education 351

4th NORDIC NURSING FORUM

NURSING COMPETENCE OF NURSING STUDENTS

4th NORDIC NURSING FORUM

contemporary and responsive to the needs of current and future health care.

Conclusions. Nursing competence is both a professional standard and central to patient-care outcomes, yet it has proved to be a difficult concept to define and assess. For nurse educators and clinical instructors, it is important to understand the nursing competence as an outcome of education and how to support and assess it.

Keywords: nursing competence, competence, nursing student, nursing education

352

Kristina Mikkonen Research Unit of Nursing Science and Health Management, Faculty of Medicine, University of Oulu, Finland

Background. Previous research has shown that the role of students’ mentors has significant influence upon the success and learning outcomes of nursing students in their clinical placements. Building of a safe clinical learning environment and effective mentoring are an essential part of building a well-functioning clinical learning environment for nursing students.

Aim. The aim of this study was to describe and explore the clinical learning environment and mentoring of nursing students in order to provide new evidence for developing nursing curricula.

Methodology. A cross-sectional study was conducted with nursing students and their mentors in Finland in 2015-2016. The data was collected using four psychometrically tested instruments: Cultural and Linguistic Diversity scale (CALDs) and Clinical Learning Environment, Supervision and Nurse Teacher scale (CLES+T); Cultural and Linguistic Diversity in Mentoring scale (CALD+Ms) and Mentors’ Competence Instrument (MCI). The data was analyzed using a nonparametric test and a binary logistic regression analysis.

Results. The data between two groups was compared, national students and their mentors and culturally and linguistically diverse nursing students and their mentors. Students’ evaluation strongly differed from their 353

4th NORDIC NURSING FORUM

CLINICAL LEARNING ENVIRONMENT – THE ESSENCE OF LEARNING IN BECOMING A REGISTERED NURSE

4th NORDIC NURSING FORUM

mentors’ evaluation. Mentors evaluated their competence in mentoring as highly agreeable. Students perceived the pedagogical atmosphere, learning environment, role of the nurse teacher, and cultural and linguistic diversity in the clinical learning environment as more challenging. Mentors perceived students’ evaluation and linguistic diversity in the clinical learning environment as most challenging.

Conclusions: Despite mentors evaluating their competence level as high, mentoring education should be offered for staff in order to enhance their competence to mentor national and culturally and linguistically diverse nursing students. The collaboration between higher educational institutions and clinical placements should be built on evidence-based knowledge so that theoretical models are integrated into the guidelines used in the practice. National and culturally linguistic diverse nursing students should be integrated in collaborative multi-disciplinary learning environments where diversity could be further embraced.

Keywords: Clinical learning environment, mentoring, nursing students, nurse teacher, cultural and linguistic diversity

354

Patrick Van Gele University of Health Sciences, Lausanne, Switzerland

The University of Health Sciences in Lausanne, Switzerland developed it’s bachelor of Science in Nursing program in 2002. This radical change from vocational to academic curriculum gave us the opportunity to rethink thoroughly our educational practices. We not only adopted socioconstructivist active learning strategies inspired by Schön and Vygotski but we also created an authentic environment where students could securely experiment clinical reality using simulation.

The presentation will retrace more than 10 years of pioneering activities in the domain of simulation and it’s curriculum integration. It will also discuss successes, challenges and lessons learned and finally suggesting some recommendations for the future.

355

4th NORDIC NURSING FORUM

INNOVATIVE TEACHING AND LEARNING METHODS: 10 years of simulation in a Swiss nursing faculty

4th NORDIC NURSING FORUM

NURSES’ COMPETENCES – GOING INTO TOMORROW Gerli Liivet Estonian Nurses Association, Tallinn, Estonia

Competence is the certified capability to use knowledge, skills and personal, social and/or methodical abilities in work or study situations and also in professional and personal growth. In Estonia there are not any national documents that define nurses’ minimum and special nurses’ competences. There used to be a nurses’ occupational standard but in 2016 it was decided that as this field is regulated by directives then there is no need for the occupational standard - now it is in agenda again.

Although nursing as a field is regulated by the European directive 2013/55/ EL, it is not enough for nurses and other healthcare specialists to fully comprehend the competences of nurses. And because nurses are insecure in their competences it endangers the safety of patients as well as the development of nursing as a whole.

The aim of the research was to describe nurse’s minimum and special nurse’s competences.

This research analysed different frameworks of competences applied in Europe, consulted with nurse managers, academics and practitioners.

As a result of the research the frameworks of nurse’s minimum and special nurse’s competences were compiled, which are the basis for further discussions with the advocacy groups and Ministry of Social Affairs’ specialists.

In addition, the end result of the discussions and framework is to compile an occupational standard or some other national document that fixates the nurse’s minimum and special nurse’s competences.

356

4th NORDIC NURSING FORUM

THE NURSING STUDENT AS A HELPER. EMOTIONS AND ITS RELEVANCE TO NURSING COMPETENCE Johanne Alteren Nord University Mo I Rana, Norway

Background. Nurse education seeks to facilitate learning situations where students through practical training develop competence, enabling them to help the patient in a secure way. Central to the development of knowledge is the integration between different forms of knowledge.

Theoretical background is Aristotle and Nussbaum’s attempts to move up the boundaries between the knowledge forms episteme (theoretical knowledge), techne (skill knowledge), and fronesis (practical knowledge).

Integration of different forms of knowledge is still an unsolved challenge in nurse education. Central questions are therefore: What forms of knowledge do students integrate, and what could form the basis for this integration?

Aim. The aim is to explore the students’ learning process, their experiences and challenges of integrating different forms of knowledge in professional care.

Methodology. I did fieldwork at four nursing homes and followed seven nursing students while they were in practice there. After the observations, I had conversations with students about their experiences and challenges in practice. Narratives students told were analysed using the hermeneutic circle described by Gadamers.

Results. The students told of emotions that arose when and because they were going to help another human being, and the importance these 357

4th NORDIC NURSING FORUM

emotions were for their decisions in the situation with the patient. The basis for the student’s actions were the emotions, and the student’s rational reflection included both the emotions and practical actions related to nursing practice. Students expressed their emotions by showing fear, uncertainty, wonder and perception.

Conclusion. There is knowledge in the emotions, knowledge that students related to the patient. The student develops knowledge based on emotions that arise in the situation. These emotions are rational and of significance to development of knowledge. Within the nursing profession, these emotions are defined as not being significant, but perceived to create blindness to see the patient. This attitude should be changed, when emotions have professional and important significance for development of knowledge and skills necessary for good caring.

Keywords: nursing students, nursing competence, integration of different forms of knowledge, development of knowledge, narrative, emotions as a helper

358

4th NORDIC NURSING FORUM

“IT’S ABOUT BEING AT THE FOREFRONT” Nurses’ experiences using Physical Examination & Health Assessment, PEHA in municipality health care Åsmund Didriksen, Lisbeth Nerdal, Jorunn Hov Nord University, Helgeland, Norway

Background. On January 1, 2012, the Norwegian authorities introduced a reform for greater interaction between the municipalities and hospitals.

After the introduction of the reform, the patients in the municipal health service are more ill and treatment-intensive than they have previously been when discharged from the hospital. The reform has for the nurses in the municipalities led to new and more advanced tasks than before.

In 2012, the University of Nordland, now Nord University, initiated the introduction of PEHA in the primary education of nurses. PEHA involves systematic use of inspection, percussion, palpation and auscultation, and thus an extension from previous data collections. In addition, Nord University has completed courses for nurses in municipal health care.

The purpose of the introduction of PEHA is to ensure that the nurses have enough data to make the right decisions for patients to get needed treatment and care.

Aim. The aim is to explore nurses` experiences with the use of PEHA during their working day in the municipal health care.

Methodology. In this study, the qualitative study is semi-structured one-by one interviews with nurses working in municipalities’ health care.

359

4th NORDIC NURSING FORUM

Ten nurses from six municipalities in Northern Norway participated. The interviews are analyzed using qualitative content analysis by Graneheim and Lundman.

Results. The main theme, “It is about to be at the forefront”, summarizes the essence of the nurses’ experiences using PEHA in the municipal health care. The results were categorized into three themes: “Visibility of the need for new competence”, “Increased confidence in own competence” and “Systematic documentation”.

Conclusion. “It’s about beeing at the forefront” is about being able to perform a systematic examination, to document and confidently assess whether the patient needs emergency medical assistance, medical assistance the next day or if the nurse on an independent basis can take action based on nursing knowledge.

Keywords: nurses, physical examination, health assessment, municipal health services, nursing.

360

4th NORDIC NURSING FORUM

IMPLEMENTING A NEW POSTGRADUATE EDUCATION AND AN ADVANCED PRACTICE NURSING ROLE IN NORWEGIAN HEALTH CARE – A COLLABORATIVE PROJECT BETWEEN HIGHER EDUCATION, CLINICAL FIELD, RESEARCH AND THE USERS’ OF HEALTHCARE SERVICES Boman, E.1,2, Bing-Jonsson, P.C.1, Levy-Malmberg, R.1,3, Taylor, I.1, Fagerström, L.1,4 1

2

3

4

Department of Nursing and Health Sciences, University College of Southeast Norway, Drammen, Norway Department of Nursing, Åland University of Applied Sciences, Mariehamn, Finland Department of Nursing, University of Applied Sciences, Novia, Vaasa, Finland Faculty of Education and Welfare Studies, Åbo Akademi University, Vaasa, Finland

Background. Nursing practice on an advanced level is asked for in a growing extent of countries. To meet this need, an action research project was introduced in 2015; putting Norway on the map of countries offering a master degree programs for advance practice nurses (APNs). The main hypotheses was, that by enhancing the clinical competence of RNs and the cooperation between healthcare professionals, patients will to a larger extent receive proper care and treatment, in the right place and timely. It requires advanced clinical competence; assessing, diagnosing and making advanced clinical decisions concerning acute health problems, as well as chronic conditions. The APN role thus enrolls task-shifting; taking on tasks that traditionally have been performed by physicians. Restructuring traditional and hierarchical systems often leads to confusion and conflicts 361

4th NORDIC NURSING FORUM

amongst professional groups. A challenge is further to gain trust within the organization and among patients and significant others.

Aim. The overall aim of this project, based on cooperation between community healthcare, hospital and education, is to contribute to new models of organizing, managing and delivering high-quality healthcare services, and thereby contribute to a person-centred and effective healthcare.

Methodology. The project is based on the PEPPA framework - a participatory, evidence-based, patient-focused process for advanced practice nursing role development, implementation, and evaluation (ref). Data has been collected through workshops and interviews involving different stakeholders during different parts of the process.

Results. The project is now in the middle of the process. In total 65 students have been applied to the master program. The preliminary results show that students experience the master program as overall relevant for their work life as well as motivating for developing their clinical competence. In interviews the need nursing on advanced practice level has been confirmed. However, there are also hindering factors that need to be considered.

Conclusion. It can be challenging to be a pioneer. However there is an outspoken need of the APN role that motivates further education. The next step is to come to a stakeholder consensus on models for delivering advanced nursing practice, and to plan and collect data for evaluations.

Keywords: action research, advanced nursing practice, advanced practice nurse, collaboration, evaluation, implementation, postgraduate education

362

4th NORDIC NURSING FORUM

LEARNING AND PERFORMING PERSON-CENTERED CARE IN CLINICAL PRACTICE IN NURSING HOMES Jorunn Hov, Linda Alexandra Lysfjord Nord University, Helgeland, Norway

Background. The workday seems busier. Nevertheless, a nurse must be able to adjust to the patient’s needs and pace. This may be challenging to grasp and perform for nursing students, as well as for professional nurses.

Research shows a connection between the quality of care for patients with dementia, and viewing the patient as an entire human being. This is central to person-centered care. National guidelines for future healthand nursing services emphasize a closer collaboration with the patients and their relatives to ensure and increase the patients’ influence on their daily living. This must also apply to patients with cognitive impairment.

Aim. To help students in clinical practice in nursing homes to gain insight into the importance of person-centered care and how to implement it.

Methodology. The students spent 30 minutes twice a week in one-to-one meetings with a particular patient during the practice period. They logged each meeting. We conducted the study with eight students in two different periods of practice in nursing homes. We used focus group interviews to collect qualitative data regarding how the students experienced these meetings. Student logs are analysed and included in the data material.

We also interviewed the tutors.

Results. The students have showed a growing interest in the one-to-one meeting with their patient. They have developed reflected knowledge on how time spent together with a patient can be meaningful and useful for 363

4th NORDIC NURSING FORUM

both the patient and the nurse. They show increased insight and creativeness into various ways of spending time together with the patient. The patients’ history has proven to be relevant for understanding the patient and performing person-centered care. In some cases, the students gained information previously unknown to the nursing personnel.

Conclusion. One-to-one meetings twice a week between students and their patient appear to be a relevant educational method to help students gain insight into and practice person-centered care. The meetings help the students in their reflections on the importance of knowing the patient’s lived history, as well as the importance of personal attention in daily care.

Keywords: Promotion of personhood, patients’ life-world, clinical training of nursing students, reflection on caring activities, validation, person-centered care.

364

Linnik Ljudmila1, Reet Urban2, Sigrid Vorobjov3, Ere Uibu3 1 2 3

Tallinn Health Care College, Tallinn, Estonia Tartu Health Care College, Tartu, Estonia Tartu University, Tartu, Estonia

Backround. Students’ faith in their abilities to express care helps them establish reliable and therapeutic relationships with patients in different situations more easily and does not let an uncaring role model affect them to such a significant extent. The opportunities for improving self-efficacy include efficient action, following good examples and verbal persuasion.

In learning process, it is possible to encounter situations where the opportunities for improving self-efficacy are not used adequately enough.. It is not known to which extent a student who graduates from school believes in their ability to express care towards their patients.

Aim. The aim of Master’s thesis was to describe the self-efficacy of last year students of nurse curriculum in Health Care Colleges in Estonia in expressing care towards patients and describe differences between the self-efficacy of students and background variables.

Methodology. The research used descriptive, empirical and quantitative methods. The data was collected in the period from 10.09 to 30.10. 2013 using the “Caring Efficacy Scale”. Out of the 285 questionnaires distributed to nurses, 200 (71%) were returned, of which 199 questionnaires were

365

4th NORDIC NURSING FORUM

SELF-EFFICACY OF LAST YEAR STUDENTS OF NURSE CURRICULUM IN HEALTH CARE COLLEGES IN ESTONIA IN EXPRESSING CARE TOWARDS PATIENTS: RESULTS OF “CES” SELF-ASSESSMENT SCALE

4th NORDIC NURSING FORUM

analysed. The data was analysed statistically, using descriptive statistics, t-test and the ANOVA analysis.

Results. The results of the research demonstrate that the self-efficacy rate of last year students of nurse curriculum in Health Care Colleges in Estonia in expressing care towards patients is not high, since the average CES rate was 4.69 (SD=1.15). The rate was lower than that of the students who participated in the researches of Coates (CES=5.33), Sadler (CES=5.09) and Fassetta (CES=5.02).

Conclusions. The self-efficacy rate of students in Estonia in expressing care was higher in the event of female students than in the event of male students and higher in the event of Estonians than in the event of non-Estonians. The results provide a basis for developing, in the learning process, how the students express caring by relying on the opportunities for improving self-efficacy.

Keywords: caring, student, self-efficacy, nursing.

366

4th NORDIC NURSING FORUM

DEVELOPMENT OF HOSPITAL PRACTICE SATISFACTION QUESTIONNAIRE Evelin Märtson¹, Angelika Paulin², Marika Tammaru³ 1 2

3

Diagnostic Clinic, East-Tallinn Central Hospital, Estonia Clinic of Medical Rehabilitation, EastTallinn Central Hospital, Estonia Research department, East-Tallinn Central Hospital, Estonia

Background. As a practice base for a number of educational facilities, the East-Tallinn Central Hospital (ETCH) offers an opportunity to enhance clinical skills for nursing, midwifery and physiotherapy students as well as for other future health specialists. Qualitative feedback regarding students’ satisfaction with hospital practice has been regularly collected.

However, there has been no instrument for quantitative assessment and monitoring of students’ satisfaction.

Aim. To develop an instrument for quantitative assessment of students’ satisfaction with hospital practice.

Methodology. Students of different specialities were interviewed in order to elucidate their perception of a satisfactory hospital practice and the factors influencing their satisfaction. The preliminary list of questionnaire items was composed on the results of the group-discussion.

Another group of students assessed the validity of these items regarding their experience and discussed the possible response format. Thereafter, the version of questionnaire for reliability testing was composed and administered to students finishing their hospital practice. The respondents’ were given the possibility to comment on the questionnaire.

367

4th NORDIC NURSING FORUM

Results. The developed questionnaire consists of 30 items. An item is a statement describing a satisfactory quality of hospital practice; the respondent assesses on a 5-point Likert scale the extent to which the item is in concordance with their own experience. The total score is derived by averaging all responses over the questionnaire. The scores for subscales (satisfaction with mentoring, colleagues’ attitude, department’s work environment and organisation of practice) can be calculated.

Two hundred and two students filled in the questionnaire. Cronbach’s alpha was 0.92 for the total scale and varied from 0.78 to 0.87 for the subscales. The median score for the total scale was 4.83 with 20.3% of respondents scoring the maximum. The comments of the respondents on the questionnaire, its items and response format were generally positive.

Conclusions. A new instrument for measuring and monitoring students’ satisfaction with hospital practice was developed. The instrument demonstrated good internal consistency and was well accepted by the respondents. Considerable ceiling effect indicates the necessity to develop the questionnaire further by adding items enabling to highlight the subtle differences in a generally satisfactory hospital practice experience.

Keywords: hospital practice, satisfaction, satisfaction measurement, questionnaire, questionnaire development

368

Hanna-Leena Melender VAMK University of Applied Sciences, Vaasa, Finland

Background. Implementation of evidence based practice (EBP) has often proved to be a challenging task. Learning about how to develop and lead the implementation of EBP in services is an important part of the education of developers and managers for the social and health care sectors. In order to develop this teaching and to support the development of EBP in services, a Teaching Development Effort was conducted by establishing academic service partnerships (ASPs) and connecting the Master’s Degree students’ assignments with them.

Aim. To describe the experiences of working life representatives regarding the development of EBP in ASPs within the social and health care sectors.

Methodology. The data were collected by email interviews. Eight working life representatives’ participated in the study. The informants were asked to describe the usefulness of the plan that had been prepared by the students regarding the implementation of EBP, and to describe the significance of this ASP for the development of working life. A qualitative content analysis method was used when analyzing the data.

Results. Virtually all the informants stated that the plan prepared by the students, for the implementation of EBP, was entirely ready to be taken into use in the form they had finished it. The significance of the ASP was described in terms of the ASP assisting in improving the quality of the 369

4th NORDIC NURSING FORUM

WHAT BENEFITS DID ACADEMIC SERVICE PARTNERSHIP PRODUCE FOR THE DEVELOPMENT OF EVIDENCE BASED PRACTICE IN SOCIAL AND HEALTH CARE SERVICES?

4th NORDIC NURSING FORUM

service. Furthermore, the workplace-based student assignment topics, external views to support the development of EBP, and the theoretical approach used by the students were valuable. The ASP provided opportunities for the practitioners to learn new things, inspiration to look to the future, and assistance in the implementation of time management practices.

Conclusion. ASPs were significant for the development of working life in many ways and the use of them is recommended.

Keywords: academic service partnerships; evidence based practice; interdisciplinary; Master’s Degree students; organizational development; social and health care; teaching development effort

370

Marika Merits1, Mare Tupits1, Silja Mets-Oja1, Rauni Rohuniit2, Uno Traat2, Ülle Vanaisak2 1 2

Tallinn Health Care College, Estonia Estonian Academy of Security Sciences, Tallinn, Estonia

Background. Intimate partner violence (IPV) is according to the World Health Organization (WHO) a public health problem of increased severity during pregnancy and postpartum period, affecting the health of the woman and the fetus. The prevalence of violence against women (incl IPV) in Estonia continues to be on high level. In Estonia the legal framework of intervention for police and the health care has been developed, but the cooperation between the institutions is weak, and therefore a victims support is too low and not effective. Necessity for common learning subject is caused by the need to offer for victims the effective complete solutions, combining the health care and police work intervention.

Aim. The aim is to describe how students of two higher education institutions learn to intervate possibilities to IPV during pregnancy and postpartum periood ininterdisciplinar teamwork using simulation and e-learning methods. The emphasisis on common learning of midwifery students and police students.

Design. Learning subjekt volume is 4 ECTS, the participating students are from Tallinn Health Care College (midwife and nurse students) and Estonian Academy of Security Sciences (security and police students).

371

4th NORDIC NURSING FORUM

INTERVENTION POSSIBILITIES TO INTIMATE PARTNER VIOLENCE DURING PREGNANCY AND POSTPARTUM PERIOD IN INTERDISCIPLINAR TEAMWORK USING SIMULATION AND E-LEARNING METHODS

4th NORDIC NURSING FORUM

Combained course design contains: e-learning in Moodle environment and contact learning – a theories of IPV, impact to pregnancy and postpartum period, the legislation in Estonia and interdisciplinar teamwork in helping targetgroup of victims; simulation practice is build up in varikus cases and intervention by combining health care and police work.

Preparation lasted for one year, as a result the common learning subjekt was build up.

Findings. The subject needs some improvement. A students feedback is colleceted by the questionnaire in Moodle environment and by the instant feedback in the closing seminar. The following suggestions were brought up: to involve social workers as well victim assistance that solutions would be more effective, to add more complicated, and varikus cases and to improve the common part of Moodle environment. A satisfaction was expressed that midwifery, nurse and police students will be able to share a mutually necessary in formation and act professionally by ensuring for victims the effective komplete solutions and support.

Innovation in education including shared learning on the example of the two higher education institutions using e-learning and simulation by enhancing the interdisciplinar teamwork in the interventing of targetgroup of victims.

Keywords: intimate partner violence, ininterdisciplinar teamwork, simulation, e-learning.

372

Helinä Mesiäislehto-Soukka School of Health Care and Social Work, Seinäjoki University of Applied Sciences, Finland

Background. From 1996 onwards, the Healthy Africa network has provided as many as 700 students and 80 teachers the possibility of an exchange from Finland to Uganda and Kenya. In turn, from Uganda and Kenya 95 students and 65 teachers have participated in the exchange, 400 persons have participated in intensive courses. One important objective of both student exchanges and teacher exchanges has been to focus social work and nursing according to the Finnish goals of cooperation development.

Aim. The objective of this study was to strengthen and extend the students’ views on nursing in developing countries. This research study is very important, and the research results ensure the significance of student exchange. The purpose of this study was to describe experiences of students of health care and social work in the autumn of 2016 in Kenya and Uganda regarding social work and nursing. Subjects of final thesis hoped to carry out.

Methodology. The study tendency was qualitative. The data, which accumulated 13 sheets, was collected by interviewing eight students, four in Uganda and four in Kenya. The researcher worked as the practice educator in both countries. The interviews had a free and open form. The material was analyzed using content analysis.

373

4th NORDIC NURSING FORUM

INTERNATIONAL STUDENT AND TEACHER EXCHANGE AS A FORM OF DEVELOPMENT COOPERATION EXPERIENCES OF THE STUDENTS OF HEALTH CARE AND SOCIAL WORK FROM KENYA AND UGANDA

4th NORDIC NURSING FORUM

Results. The carefully planned Finnish student guidance culture was greatly hoped for in hospitals and children’s homes. The students were grateful for the opportunity they had, and surprised at their own intellectual growth, which was made possible in a very different culture, on a foreign language, surrounded by tropical diseases in a tropical climate, in the company of kind and unhurried local students and colleagues.

Conclusions. Nursing Students’ International exchange experiences are very important just now because of many reasons like hygiene in African hospitals, immigration and global diseases.

Keywords: clinical nursing experiences in Africa, development cooperation experiences.

374

4th NORDIC NURSING FORUM

PARTICIPATORY E-LEARNING SOLUTIONS IN LAPLAND- LOVO Anja Mikkola, Annette Sjöman Lapland University of Applied Sciences, Kemi, Finland

Background. In Lapland there is a natural need for utilising and developing eLearning due to the long distances. eLearning is meant to add geographical and social equality and develop the accessibility of education.

The development of eLearning and accessibility of education in Lapland has been quite organisation- and teachercentred Aim. The aim is to develop and start using student activating and student centered learning methods. Aim is also to produce new digital contents and new digital methods for learning, guiding and evaluating. One aim is also to highlight the education qualifications and competencies in Lapland.

Methodology. There are five educational organizations of Lapland working in this project: The Blog of the project is in www.lovo.fi which is in Finnish. From the LUAS Social Services, Health and Sports´s unit there is two pilots in this project. First pilot is an electric evaluation system for studies in Acute and General Practice Nursing course. In the second pilot is produced question banks of digital exam for the studies in Medication in Nursing course and in Anatomy and Physiology both in English and in Finnish. The Authors are involved in this part of the project.

Results. As the result of the project there will be more easily achievable, flexible and student centered possibilities for developing competencies 375

4th NORDIC NURSING FORUM

and qualifications. As the result in the second pilot in social Services, Health and Sport`s is the question banks of digital exams in Medication in Nursing and Anatomy and Physiology. Questions are made by students during the courses. Questions from bank can be used in the future in many ways; part of independent work, prestudies before lectures, as an exam or part of exam, evidence of competencies Conclusion. In the end of the project the digital learning environments and practices will ”flip” from organisation- and teachercenteres into learning- and learner-centered Keywords: net-learning, digital exam, student activating methods.

376

Lily Parm1, Marika Asberg1, Ilme Aro2 1 2

Tallinn Health Care College, Tallinn, Estonia University of Tartu, Tartu, Estonia

Background. The learning environment affects the development of clinical skills and gives students an opportunity to apply the theory gained in practice. Students in particular need a supportive learning environment. From earlier studies in Estonia, the results revealed a number of problems during practice. The latter practice instruction and the learning environment satisfaction survey was conducted in 2007 and the followup studies have not been done.

Aim. The aim was to describe the Tallinn Health College and Tartu Health College nursing students’ assessment of the learning environment and guidance for clinical practice and to compare the results to a survey conducted by Asberg (2007) results.

Methodology. Data was collected 2012 spring and autumn semester using the questionnaire of Clinical Learning Environment and Supervision Instrument (CLES). The sample consisted of all nursing students from courses II and III from Tallinn and Tartu Health Colleges (n = 302), who had undergone at least one of the clinical practices. A total of 291 completed questionnaires, which were filled correctly, were analyzed. Statistics analysis was carried out in the statistics programm SPSS 20.0. The used statistical methods were descriptive statistics, χ2 test, t-test, and Spearman correlation analysis.

377

4th NORDIC NURSING FORUM

NURSING STUDENTS ASSESMENTS OF THE CLINICAL LEARNING ENVIRONMENT AND MENTORING –A COMPARATIVE DESCRIPTIVE STUDY

4th NORDIC NURSING FORUM

Results. Students rated the mentoring of clinical practice as good. The most highly was evaluated the guidance, which was based on mutual trust and the positive attitude of the mentor. The lowest levels were assessed individual coaching experiences, and it arises from the fact that only half of the subjects had an individual mentor.

Conclusions. Assessing clinical learning environment the most highly was rated the head nurse`s management style and the lowest rating had the atmosphere of the department. A higher estimate of mentoring was given by students who had an individual mentor. Compared with 2007 and 2012 results of the research, there was an increase in satisfaction with clinical practice.

Keywords: mentor, clinical learning environment, mentoring, clinical nursing practice, nursing students.

378

Angela Paulin1, Evelin Märtson2, Marika Tammaru³ 1

Clinic of Medical Rehabilitation, East-Tallinn Central Hospital, Tallinn, Estonia

2

Clinic, East-Tallinn Central Hospital, Tallinn, Estonia Research Department, East-Tallinn Central Hospital, Tallinn, Estonia

3

Background. In 2016, 365 students of nursing, midwifery and other health professions underwent their clinical practice in the East-Tallinn Central Hospital (ETCH). For a hospital, the feedback from students regarding their experience is essential for further self-development as a practice base.

Aim. To describe the feedback from students regarding their satisfaction with their practice in ETCH, including mentoring, colleagues’ attitudes, working environment and organisation of the practice.

Methodology. The anonymous unstructured written feedback was collected from the students at the end of their clinical practice. The expressions were restructured in order to group, compare and contrast the opinions regarding similar practice aspects.

Results. Altogether, the feedback was gathered from 227 students. According to the respondents, most mentors dedicated sufficient time to their trainees. However, there were some examples where the mentoring responsibility was passed on to colleagues. Mentors had the training process prepared on a daily basis and they gave constant feedback on students’ performance. Mentors’ attitude towards students and their knowledge was respectful. Some mentors pointed out the differences of “theoretical 379

4th NORDIC NURSING FORUM

STUDENTS’ SATISFACTION WITH HOSPITAL PRACTICE

4th NORDIC NURSING FORUM

knowledge” and “practical life” (eg when using NANDA). In general, coworkers were rated highly by the respondents. However, some incidents were described when nurses were so occupied with their own activities and the students felt as being left aside.

The respondents were satisfied with the overall social atmosphere at the departments and a wide variety of opportunities for successful performance during the practice. On the negative side, students mentioned some department workers’ lack of interest in trainees. Suggestions were made about improving Wi-Fi quality and resting conditions.

Some students had sufficient information about the practice organisation whereas the others felt under informed. Information exchange between the hospital and school was also mentioned as having room for improvement. It was often mentioned that while the department head nurse was informed about the students’ arrival, the other workers of the department (including even the mentor) were unaware about the newcomers.

Conclusions. Students are generally satisfied with their clinical practice in ETCH, however major improvements in communication between the educational facilities and hospital as well as inside the hospital are required.

Keywords: hospital practice, mentoring, co-worker, department, communication

380

Margrét Hrönn Svavarsdóttir1,2, Hafdís Skúladóttir1 1

School of Health Sciences, University of Akureyri, Iceland

2

Department of Nursing, Faculty of Health, Care and Nursing, NTNU, Norwegian University of Science and Technology, Gjøvik, Norway

Background. Evaluation of clinical competence is complicated, as it is not simply a measure of psychomotor skills, but also involves a measure of utilization of theoretical knowledge, judgment, and ability to respond to a changing environment and informs students about their achievement. Difficulty in clinical evaluation can be partly explained by the limited connections of available evaluation tools to measure actual specific clinical behavior and the lack of measures of required clinical outcomes. In addition, some degree of subjectivity will always be present in clinical evaluation. One way to overcome this is to integrate the use of aassessment tool with a rating scale, clearly defined performance criteria, and a detailed description of performance at each level.

Aim. The aim of this study was to develop a valid assessment tool to guide clinical education and evaluate students’ performance in clinical nursing education at University of Akureyri, Iceland.

Methodology. The development of the Clinical Assessment Tool for Nursing Education (CAT-NE) was based on the Theory of nursing as professional caring and the Bologna learning outcomes. Benson & Clark’s four steps of instrument development and validation guided the development and assessment of the tool. Mixed method with individual structured 381

4th NORDIC NURSING FORUM

DEVELOPMENT AND VALIDATION OF A CLINICAL ASSESSMENT TOOL FOR NURSING EDUCATION (CAT-NE)

4th NORDIC NURSING FORUM

cognitive interviewing and quantitative assessments were used to validate the tool. Supervisory teachers, pedagogical consultant, clinical expert teachers, clinical teachers, and nursing students at University of Akureyri in Iceland participated in the process.

Results. According to the students and their clinical teachers, the assessment tool has clarified the learning objectives, enhanced the focus of the assessment process, and made the evaluation more objective. Training the clinical teachers how to assess the students’ performances in clinical studies and use the tool has enhanced the quality of clinical assessment in nursing education.

Conclusion. This assessment tool is a valid tool to assess clinical performance of nursing students andconsists of rubrics that list the criteria for the students’ expected performance.Even though the assessment tool has been developed within a specific nursing program, the findings might be transferable to other settings, and the assessment tool could be adjusted to suit other nursing programs.

Keywords: educational measurement; students; nursing; nursing theory; teachers; clinical competence.

382

4th NORDIC NURSING FORUM

ASSESSMENT OF CARE NEED AND CLINICAL EXAMINATION SKILLS IN NURSE EDUCATION Hannele Tyrväinen, Jaana Perttunen School of Health and Social Studies, JAMK University of Applied Sciences, Jyväskylä, Finland

Background and aim. The nurses’ professionis going to developmore independentin the future, and remarkable part of it is supportingpatient’s self-care.The aim of the course is to develop independent decision-making skills in assessing the need for care and clinical examination in nurse’s appointment, home care and in-patient care.

Methodology. The course for Patient clinical examination (5 ECTS) during the third study year has been in the curriculum of the JAMKUASsince2013. After the theoretical studies and simulations,the students have 4 weeks clinical practice in nurse’s appointment.

Learning outcomes: The students knowthe methods of the clinical examination and assessment of care need and are able to separate pathological findings from normal. Theyare able to make nursing diagnosis and care plan using evidence-based clinical decision-making skills and consulting physicians and other professionals.

The course focuses on history taking, examination of cardiovascular and respiratory system, ENT, abdominal area and basics of neurological, psychiatric and musculoskeletal examination. In addition, identification and treatment of the most common infectious diseases are also included as well as monitoring and follow-up of long-term illnesses.

383

4th NORDIC NURSING FORUM

Theoretical and practical skills are assessedby a written exam, top to toe -examination and Objective Structured Clinical Examination(OSCE;a simulated standardized appointment situationusing actor patients). Each student solves one patient case and evaluates one fellow student.

In this study the students (n=50) wrote an essay how they could utilize the learning outcomes during their practical training. Thematic methodwas used for the data analyses.

Results. According to the students the course hadstrengthentheirclinical examination skills, especially acquirements for careful history taking.

During clinical practicethe students were able to use the new skills in following areas:assessment of care need and clinical examination of patients with common respiratory infections, otitis, abdominal disorders as well as neurological and psychiatric patients.

Conclusion. The course was successful according to the teachers and students. Positive feedback from students and clinical practice mentors encourages continuing the course.Therefore, clinical examination and assessment of care need should be included as an independent course in the bachelor level nurse education.

Keywords: history taking, clinical examination, OSCE, nurse education

384

4th NORDIC NURSING FORUM

TRANSPARENCY IN TEACHING – TIMELINE OF LEARNING ACTIVITIES Ere Uibu Institute of Family Medicine and Public Health, University of Tartu, Estonia

Background. The University of Tartu is the only institution of higher education in Estonia which offers a graduate level curriculum in Nursing Science. The study form offered by the university is open university parttime studies, because the student of nursing science is often a working nurse/midwife, a nurse manager or a teacher of a health care college, often married, with children or about to start a family. This background makes the students more apt to be under risk of poor commitment to the studies, for dropouts and for an unreasonable delay of studies. However, based on that knowledge, additional supervision to support students’ progress is required.

Aim. The main focus of this development project was to map all independent work assignments and deadlines, to divide all of them evenly throughout the semester, to construct so-called learning timelines and to encourage students to use them for constructing their personal learning timelines. In addition, we asked the students to evaluate the usefulness of this activity.

Methodology. Cooperative computer-supported meetings were held to summon all learning activities into two learning timelines, one for the first study year, other for the second study year. Learning timelines were made available for the students in Moodle environment and at the opening seminars students were informed about them. At the end of 385

4th NORDIC NURSING FORUM

the semester an electronically self-reported questionnaire was used for data collection. The sample comprised of 40 first to third year students.

A total 29 students filled the questionnaire.

Results. 22 students confirmed they were well informed about the timelines and they knew where to find them, 20 students assessed them to be useful tools for keeping in mind deadlines, 18 students used them for creating their own learning timelines. Students advised to continue teachers to compile such timelines and recommended to make them available also in study information system.

Conclusions. The timeline is a useful tool to make students responsible for their own studies, to improve cooperation with teachers and to make teaching more transparent.

Keywords: postgraduate education, transparency in teaching, timeline.

386

Jonna Vierula, Elina Haavisto, Maija Hupli, Kirsi Talman Department of Nursing Science, University of Turku, Finland

Background. Nursing schools aim to select the most suitable applicants that are able to achieve the learning requirements set for the education and competence requirements set for the profession. Learning skills are required to pass the formal education. Thus, many higher education institutions assess learning skills such as language and communication, and mathematical skills as part of their admission process. Clinical reasoning skills are required to make solid decisions in various nursing environments. However, a systematic analysis regarding the nursing applicants` learning skills or clinical reasoning skills assessed as part of nursing student selection is missing.

Aim. The purpose of this study was to describe what clinical reasoning skills as part of the learning skills have been assessed in the bachelorlevel nursing student selections. This study is part of a larger Reforming Student Selections in Nursing Education (ReSSNE) -project which aims to develop a new national selection method in nursing education that is evidence-based, cost-effective and reliable.

Methodology. A scoping review was conducted to gather relevant knowledge and to identify nature and extent of the current research. After setting the inclusion criteria, a computerized systematic search to Cinahl, Eric, PsycINFO, Pubmed and Scopus databases was performed with various search terms and the limitations of English or Finnish language, abstract available and publication year 2006–2017.

387

4th NORDIC NURSING FORUM

CLINICAL REASONING SKILLS AS PART OF THE LEARNING SKILLS IN NURSING STUDENT SELECTION

4th NORDIC NURSING FORUM

Results. All in all, 28 studies were included in the review. These studies wereresearch articles (n=22) and doctoral dissertations (n=6) published between 2006–2016 in Australia, Italy, UK, USA and New Zealand. The results indicated that learning skills have been assessed in the areas of 1) Language and Communication skills, 2) Clinical reasoning skills, 3) Mathematical skills, and 4) Natural sciences skills. Factors of decisionmaking skills and reasoning skills have been assessed as part of the clinical reasoning skills.

Conclusions. This review confirmed clinical reasoning skills being an important part of the wide assessment of learning skills in the nursing student selection. This study has implications forfuture nursing education research and especially for the development of nursing student selection processes.

Keywords: nursing student selection, clinical reasoning, clinical reasoning skills, learning skills, scoping review

388

4th NORDIC NURSING FORUM

PERCEPTIONS OF NURSING PROFESSION AMONG APPLICANTS TO NURSING EDUCATION Maija Hupli1, Kirsi Talman1, Nina Hahtela2, Pirjo Huovila3, Asta Heikkilä1,4, Elina Haavisto1,5 1 2 3

4

5

University of Turku, Department of Nursing Science, Turku, Finland Finnish Nurses Association, Helsinki, Finland Faculty of Health Care and Social Service, Saimaa University of Applied Sciences, Lappeenranta, Finland School of Health Care and Social Work, Seinäjoki University of Applied Sciences, Seinäjoki, Finland Hospital District of Satakunta, Pori, Finland

Background. Selection methods and practices of nursing education vary from one country to another. The aim is to develop a student selection method to be implemented nationally, to ensure that motivated students, who will succeed in both theoretical studies and clinical practice, who are suitable for the profession and have a realistic perception of it will be selected. This study is a part of a larger Reforming Student Selections in Nursing Education (ReSSNE) -project which aims to develop a new national selection method to nursing education that is evidence-based, cost-effective, objective and reliable. After literature review and focus group interviews, three categories of selection methods were defined: learning skills, social skills and certainty of career choice. The last one consists of three sum-categories: realistic perceptions of the nursing profession, willingness to be a nurse and willingness to study nursing. This study focused on realistic perceptions of the nursing profession.

Aim. The aim of this study was to examine perceptions of the nursing profession among applicants to nursing education. The ultimate aim is 389

4th NORDIC NURSING FORUM

to produce knowledge which can be utilized in developing selection methods for nursing education. The research questions were: 1) what kind of perception do the applicants have of the nursing profession?; 2) which factors are related to the applicants´ perception of the nursing profession?

Methodology. The data have been collected using a questionnaire developed for this study. All voluntary applicants Altogether 429 applicant who participated in the on-site selection test to nursing education in November 2016 in four Universities of Applied Sciences were participated.

The questionnaire consists of a three-point knowledge test scale (1= right, 2= wrong, = cannot say) and ten background questions. The statistical analysis of the data is going on.

Results. The results will be available at the conference.

Conclusions. The conclusions will be presented in the Nordic Forum in November 2017.

Keywords: nursing student selection, perception of nursing profession.

390

Kaire Sildver , Silja Mets-Oja, Katrin Klein Tallinn Health Care College, Tallinn, Estonia

Background. The importance of the research is to find out the factors that affect the quality of professional practice of the midwives. Practice in working environment has an important part in student’s studies. A learning foundation is based on the relationship between the student and the mentor and the success of completion the practice depends on it. The quality of the cooperation between the student and the mentor significantly influences the reputation and the experience of study practice. Personality features of the supervisor also have an important role.

Midwifery students will develop theoretical and practical skills in the work environment during practice, they will also develop their professional competences, personal values, communication skills and ethical attitudes. Practical experience is very important for the students, the lack of it in the practice base could indicate negative influence on the acquisition of knowledge and practice for the students. Lack of it can also affect students work results as a future midwife. During the practice students inevitably experience negative feelings. In the practice environment midwifery students have experienced mental violence and exclusion by the employees of the practice base and have even had fear towards them.

Aim. The purpose of the research is to find out what affects the satisfaction with professional practice of students of the midwifery curriculum.

391

4th NORDIC NURSING FORUM

FACTORS AFFECTING PROFESSIONAL PRACTICE OF STUDENTS OF THE CURRICULUM OF MIDWIFERY (Based on the example of Tallinn Health Care College)

4th NORDIC NURSING FORUM

Methodology. Current research is quantitative. Students of midwifery of Tallinn Health Care College constitute the sample. Feedback of the practice is collected from students after the practice in a form of a questionnaire. The questionnaire consists partly of enclosed multiple-choice questions and partly of open questions. Statistic analysis was carried out in the statistics program STATA12.

Results. Satisfaction with professional practice of the students of Tallinn Health Care College Midwifery Curriculum was affected by: supervisor’s interest towards the student (p<0,05); practice management (p<0,05); indoor climate of the practice placement (p<0,05).

Conclusion. Satisfaction with professional practice of the curriculum of midwifery was strongly affected by the supervisor’s interest towards the student, practice management and inner climate of the practice base. As a result Tallinn Health Care College can implement changes in organizing the practice and in planning future practices based on the results.

Keywords: professional practice, students, midwifery, satisfaction, mentor.

392

Virpi Sulosaari, Riikka Teuri Turku University of Applied Scienes, Turku, Finland

Background. The care of children and adults having severe developmental disability requires special competencies from the nurses. In the acute inpatient clinics nursing staff have a lack of the special skills needed and they often experience behavior and care of these patients challenging.

Disabled children and adults are discharged from acute care soon as possible, and continuing the most effective care may be shorten. Therefore, there was a need to establish special unit for continuing the acute care in environment known by the patients and delivered by nurses specialized into disability care.

Aim. The aim of this education project is to increase the competences of registered nurses working with disability patients is relation to intravenous care. The goal of the collaboration between the unit and university is to support the establishment of special medical unit.

Methodology. Further education program was planned together with the nurse director and chief physician of the future unit. One day education was based on the assumption of basic registered nurses education, and concentrated on the safety delivery of intravenous medication care in theory and in practice. During the day, equipment list for the future unit was made and material tool kit for the nurses. One day education will be held twice. Before the education participants had preassignments and were asked to tell their expectations for the education. Education day was

393

4th NORDIC NURSING FORUM

FURTHER EDUCATION PROJECT FOR NURSES INVOLVED WITH ACUTE CARE OF DISABLED CHILDREN AND ADULTS

4th NORDIC NURSING FORUM

held two times and after both days participants evaluated development of their competencies in this field.

Results. Participants’ expectations were focused on updating their knowledge and skills in intravenous care and aseptics. They also wanted to increase understanding how to ensure patient safety in intravenous care.

The results of the education project will be presented in poster.

Conclusions. The possibility to ensure the quality and continuity of care as well as more optimal outcomes of care are is important for patients with special needs. This projects is a good example on how to prepare unit staff to a new role by education and good planning before starting the new unit. In this poster we will describe the education and the experiences of the nurses.

Keywords: disabled children and adults, intravenous infusion, medication administration, further education

394

395

396