Kaitse Kodu! nr 7 2023. a

Kaitse Kodu!

ÕPPIMINE VS VASTUTUS – KELLELE JA MILLEKS?

KAITSELIIDU AJAKIRI KAITSE KODU! Asutatud 11. septembril 1925

Väljaandja: Kaitseliit, ilmub kaheksa korda aastas

Peatoimetaja: Karri Kaas

Tegevtoimetaja: Asso Puidet

Keeletoimetaja: Anu Jõesaar

Kujundaja: Matis Karu

Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Toimetus: Sauga vald, Eametsa küla, Lennubaasi kinnistu, Pärnumaa 85001

Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu www.instagram.com/kaitsekodu/ http://www.youtube.com/kaitseliiteesti

Kaitse Kodu! postkastis Tellimuse saab vormistada veebikeskkonnas https://tellimine.ee/est/kaitsekodu.

Kaitse Kodu! aastatellimus 2.99 eurot.

Trükk: AS Printall

Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta.

Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40-leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka.

Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940.

Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. 1993–1995 anti välja neli numbrit, 1995. aasta teisest poolest muutus ajakiri perioodiliseks. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 5000 eksemplari.

KAITSELIIT

Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid.

Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane.

Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda.

Kaitseliitu kuulub üle 16 000 liikme. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegev üle 28 000 vabatahtliku.

KAITSELIIDU AJAKIR 7/2023

Kaanefoto: MARKUS SEIN WWW.KAITSELIIT.EE

6 SÜNDMUS Ussisõnad väestasid ja liitsid

8 INIMENE

Lauri Lipp – Järva maleva taustajõud

12 VÄLJAÕPE

Mentorinstruktorina Ussisõnadel

16 VÄLJAÕPE Ussisõnadest sündinud saun

18 VÄLJAÕPE

Kuidas mind ühel õppenädalavahetusel „maha lasti“

20 VÄLJAÕPE Õppimine vs vastutus – kellele ja milleks?

22 VÄLJAÕPE

Kaitseliidu pikamaa laskevõistluste sarja II osavõistlus Rutja Saharas

26 VÄLJAÕPE

Tahaks, aga ei näe ehk Kuidas erinevad abivahendid aitavad paremini näha

32 SÕJASPORT

Zemessardze Patrula 2023 ehk Mida on meil lõunanaabrite võistlusest õppida?

38 KOOSTÖÖ

ja

„Kes keda?“ 39 MAAILMAPILK

Sõnumid suurriikidelt

42 HARITUD SÕDUR

ühise asja eest

„Eile tegin 220 kõnet. Ja ega alati saa kõiki kõnesid kohe korraga vastu võtta ka,“ näitab ülemate ja külaliste selja taga 18 aastat Järva kaitseliitlaste tagalat hoidnud mees oma telefoni.

Sotsiaalmeedia relvastamine: oht elule ja julgeolekule

46 SÕJARAUD

Uute vestide tuleristsed

Visus ükskomanull kuus jagatud kuuega kakskümmend jagatud kahekümnega? Kõlab nagu needus või etnohevi refrään?

Tegemist on erinevate mõõdikutega inimese nägemisteravuse hindamiseks.

48 SÕJARAUD

Sakala maleva saunaauto: omadelt omadele, südamega

50 SÕJARAUD

Soomuk – raudne rusikas

52 ÜLEELAMINE

Tee ise: tehniliste tulehakatusvahendite konserv

54 MEDITSIIN

Mida näitab Eesti meeste tervisepeegel?

56 NAISKODUKAITSE

Pealt siidine, seest maavillane

58 NAISKODUKAITSE

#Naiskodukaitse erutab alati

62 NOORED

Meie rahvusvahelised noored

64 NOORED

Valga noorte pakases karastunud koostöö

66 AJALUGU

Kavastu 1944 ehk Unustatud silla lugu

70 MILITAARTURISM

Muuseum isikule või rahvusele?

72 FILMIARVUSTUS

Surematus Soome moodi

74 RAAMATUARVUSTUS

Segi paisatud ja laiali pillutatud elud

AUTORID

URMAS GLASE vabatahtlik autor

Kogenud ajakirjaniku ning meediasuhtluse eksperdina suudab Urmas enda kinnitusel ka lambipirnist haarava loo kirjutada. Seda enam siis Kaitseliitu puudutavatel teemadel.

KRISTINA KUKK vabatahtlik autor

Kristina on energiat ja tahtmist täis. 110 protsenti! Ei karda tema vett ega vilet, tuld ega tõrva. Ning on valmis kõigest sellest kirjutama ja pildistama.

HEIKKI KIROTAR vabatahtlik autor

Heikki teab kõike laskemoonast ja relvadest. Ta mitte ainult ei tea, vaid oskab ka neid kasutada. Ning neist kirjutada. Põhjalikult. Ja snaipri täpsusega.

MARTIN ANDRELLER ajaloolane

Metsavendluse uurimisele pühendunud lähiajaloolane, kes tunneb end ühtviisi hästi nii punkreid otsides kui soomukiga sõites.

TOOMAS ALATALU politoloog

Toomas on õppejõud, poliitik, ajakirjanik ja tunnustatud tõvaloog. Kaitse Kodu! veergudel toob ta suures maailmas ja poliitikas toimuva lugejatele lähemale.

GUNNAR VASEMÄGI

vabatahtlik autor

Gunnari üheks suureks hobiks ja kireks on joonistamine ja teiseks hobiks filmikunst. Ajakirjas Kaitse Kodu! on ta need kaks lugejate rõõmuks ühendanud.

KARRI KAAS

Kaitse Kodu! peatoimetaja

ASSO PUIDET Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Saunaauto ei täida metsas või õppustel üksnes hügieeni otstarvet, vaid on harjutustel viibivatele meestele ka motivaatoriks ning vaimseks tugikeskuseks õppuste raskete päevade talumisel.

ussisõNad väestasid ja liitsid

Oktoobri alguses jõudis võiduka lõpuni augusti viimasel nädalal alguse saanud õppus Ussisõnad, mille raames värskendas ligi 10 000 maakaitseüksuste reservväelast oma üksikvõitleja sõjalisi baasteadmisi. Lisaks harjutati jao ja rühma tasemel vastase kulutamist ning varitsuste ja tõkete püstitamist.

Tekst: KAITSE KODU!

Operatsiooniga Ussisõnad suurendame me sõjaaja kaitseväge 10 000 inimese võrra. Sisuliselt on see üks suuremaid kvantitatiivseid arenguhüppeid kaitseväe ajaloos, mis toimub pooleteise aasta jooksul,“ ütles Kaitseväe juhataja kindral Martin Herem enne suurõppuse algust. „See on kahtlemata suur väljakutse Kaitseväele ja Kaitseliidule, kuid julgeolekuolukord meie ümber ei anna meile õigust teha neid asju aeglasemalt või väiksemas mahus,“ lisas ta.

Nagu Herem selgitas, on eesmärgi saavutamisel määrava tähtsusega reservväelastest jao- ja rühmaülemate

roll oma alluvate juhtimises ja ka väljaõppes. „Mõnes mõttes suurendame oma kaitsevõimet sarnaselt Ukrainaga 2022. aasta märtsis, kuid meil on olnud terve aasta ettevalmistusteks ja meie pole hetkel lahingutes,“ tõi Herem paralleeli.

Ussisõnade aktiivsem tegevus leidis aset 28. augustist 8. oktoobrini. Selles ajavahemikus korraldasid kõik Kaitseliidu maakaitseringkonnad koostöös Kaitseväe üksustega neile määratud üksuste väljaõppe.

ERILINE VÄGI

Peamiselt osalesid Ussisõnadel need reservväelased, kes määrati 2022.

aasta jooksul maakaitseüksuste koosseisu, kelle ajateenistusest on möödunud üle viie aasta ja kelle senised ametikohad on täidetud ajateenistuse hiljem lõpetanud reservväelastega. Samas võimaldab nende väljaõpe jätkuvalt täita sõjalisi ülesandeid.

Maakaitse on kaitseväe sõjaaja koosseisu kuuluv territoriaalne struktuur, mis katab ühtse tiheda turvavaibana kogu Eesti. Maakaitse struktuur on mehitatud sõjaaja ametikohtadele määratud reservväelaste ja kaitseväekohustuse võtnud kaitseliitlastega.

Maakaitsestruktuuris on eelistatud, et üksused mehitatakse samas piir-

konnas elavate reservväelastega, kes tunnevad piirkonda, selle elanikke, ressursse ja võimalusi. Võimalusel on võitlejad määratud just oma kodukoha lähedal tegutsevatesse üksustesse.

Või, nagu märkis Kaitseliidu ülem kindralmajor Riho Ühtegi Kaitseliidu

Lõuna maakaitseringkonna vastutusalasse Viljandimaale kogunenud reservväelastele, ei ole maakaitsevägi, kuhu võitlejad nüüd kuuluvad, tavaline vägi. „Teid on siia välja valitud ja teie olete kodukandikesksed – teie sõjaaja ülesanne ongi siinsamas, Viljandimaal sõdida. Siin õppusel te tuletate meelde ajateenistuses ja kordusõppustel

õpitut ning saate ka uusi kogemusi,“ sõnas kindralmajor.

SISEMINE SIDE

On selge, et õppusel osales erineva taustaga kaitseliitlasi. Seetõttu algas Kaitseliidu malevate korraldatav õppekogunemine üksikvõitleja oskuste meelde tuletamisega ning lõppes üksuste koostegevusharjutusega.

Nagu selgitas Kaitseliidu Lääne maleva pealik major Kristjan Muld, oli väljaõpe kavandatud nii, et ka need, kel viimasest õppekogunemisest on möödas enam aastaid, saaksid end värskete sõdurioskustega täiendada.

„Meie ootused on, et reservväelased

saaksid tuletada meelde varem õpitut ning omandaksid uued oskused ja taktika,“ sõnas ta.

Aga mitte ainult oskused ja taktika ei ole olulised. On midagi veel. „See sisemine side, mis teie rühmades selle lühikese aja jooksul tekkis, on muljetavaldav! Ma ei ole sellist asja oma teenistuse jooksul varem näinud, et nii lühikese ajaga hakkavad üksused niivõrd hästi kokku töötama. See kõik on tänu teie teotahtele ja initsiatiivile. Selle panuse ees võtan mütsi maha!“

ütles Kaitseliidu Jõgeva maleva pealik kolonelleitnant Tõnis Metjer õppusel Ussisõnad osalenud Jõgeva maleva reservväelastele lõpurivistusel.

lauri lipp järva Maleva taustajõud

Sõjaajaloolane, Eesti Mäluinstituudi vanemteadur Peeter Kaasik ütles aastataguses usutluses, et teda huvitab lahingute kirjeldusest hoopis rohkem see, mida tehti samal ajal tagalas, ehk köögipool.

Mitte see, kuidas lasi suurtükk, vaid kuidas jõudis moon selle juurde, kuidas töötas supikatel või milline oli sisekord rindejoone taga. See andvat sõjategevuse edust või ebaedust hoopis kõnekama pildi.

Ajaloodoktoriga tuleb nõustuda. Võtame kasvõi äsjase õppuse Ussisõnad, kus Kirde maakaitseringkonna õppuse osa olulised harjutused haarasid kogu Järvamaad. 20. septembril andis Järva maleva pealik kolonelleitnant Kuido Pettai staapi kutsutud maakonna partnerorganisatsioonide esindajatele ülevaadet õppuste kulgemisest. Paaritunnise vahega käisid nii TallinnaTartu maanteele Mäekülla rajatud tõkkeposti kui teisi maakaitseüksusi külastamas Kaitseliidu ülem kindralmajor Riho Ühtegi ning Kaitseväe

juhataja kindral Martin Herem. Aga maleva tagalajuhataja Lauri Lipp tuiskas töökindad käes köögi ja masinate vahel ringi. „Eile tegin 220 kõnet. Ja ega alati saa kõiki kõnesid kohe korraga vastu võtta ka,“ näitab ülemate ja külaliste selja taga 18 aastat Järva kaitseliitlaste tagalat hoidnud mees sosistades oma telefoni. Pärast lisab ta, et sel päeval tegi ta 205 kõnet ja

õppuste aktiivse osa kolmanda päeva õhtuks 174.

TEHA ON PALJU

„Meil on aega tund. Siis hakkame kööki peale laadima,“ vaatab Lipp pärast mitmendat päeva edasi lükatud hetki lõpuks kella. Võtame staabis istet, et pärast Ussisõnade ENDEXit õhtuvidevikus vaadata koos reservkapteniga tagasi tema paarikümnele viimasele aastale.

„Sellistes olukordades nagu õppus Ussisõnad saad end logistikuna teostada. On vaja ette näha, planeerida ja korraldada, et oleks kõik tagatud. Järvakate maakaitsjad magasid katuse all ja soojas, toit veeti kohale. Mehed ei olnud pakitoidu peal. Nüüd, kus õppus läbi, tõime esimeses järjekorras ära teedelt tõkkepostide betooni, liiklusmärgid ja tõkestusvahendid, seejärel tegeleme üksuste varustusega, viimasena tegeleme transpordiga. Teha on palju ja saame kasutada veel reservväelaste abi,“ kirjeldab tagalajuhataja Ussisõnade lõpetamist tagalamehe pilgu läbi.

Nagu Lipp märgib, pole õppuste tagamisel võimalik kõike alati ette näha ja ikka leiab arenguruumi. Näiteks peaks

tagalas olema rohkem logistikuid, kes on suurel õppusel tagalajuhile käepikenduseks.

Tavaliselt on õppuste algus ja lõpp pingelisemad korraldada, sedakorda aga polnud Lipu kinnitusel ka keskel sugugi lihtsam. „Peamine, et eri lõigud ei arvesta ainult iseendaga, vaid tehakse koostööd. See on väga tähtis,“ manitseb tagalajuht.

Mul oli võimalus kõrvalt vaadata, kuidas Lipp isegi pingelises olukorras, kus vestluskaaslasel emotsioonid laes, suutis rahulikuks jääda ning oma seisukohti selgitada.

OHVITSERIDE ÕPETAJA

Lipp on rahul, et suutis täpselt ennustada Ussisõnadele tulevate reservväelaste protsenti: „Hakka või ennustajaks. Ma kahtlustan, et oli neidki, kes ei saanud kutseid kätte.“

Kaitseliit on ainuke organisatsioon, mis on võimaldanud nii paljude suurte ürituste korraldamist, olgu näitena toodud kasvõi Pitka matk, Utria dessant või noortelaager Spekter 2019. aastal, kus osales korraga 1200 inimest. „Minu töös on see võlu, et tehtu tulemust näed peaaegu kohe,“ kiidab Lipp.

Tekst: URMAS GLASE , vabatahtlik autor

Kui jutt juba tööle läks, siis enne vormikandjaks hakkamist töötas Lipp

19 aastat Paide kutsekoolis majandusjuhataja, meistri ja sõiduõpetajana. „Viimases lõpus olin direktori asetäitja majanduse alal. Vaatasin, et seal hakkab asi vaikselt otsa saama ja otsustasin suunda vahetada,“ meenutab ta.

Ilmselt pole laialt räägitud fakt, et kutsekoolis käis Lipu käe alt läbi suurem seltskond noormehi, kellest hiljem said Eesti kaitseväes ohvitserid. Ta kinnitab:

„17 ohvitseri on olnud minu õpilased. Kolonele on mitu, Tõnu Miil neist vast kõige kaugemale jõudnud, aga ka näiteks meie Kirde maakaitseringkonna ülem kolonelleitnant Jaanus Ainsalu.“

Nagu Lipp muheledes täheldab, on ta sündinud aasta enne seda, kui inimesed hakkasid kosmoses käima, ja samal aastal, kui hakati tootma Vana Tallinnat. Järgmise aasta jaanuaris tiksub ta turjale 64 aastat.

Kaitseväe vormi tõmbas Lipp Kosel päästekompaniis selga 41aastasena.

Ta jõudis üksuse tagalaasju korraldada neli aastat, kuni peaministri ülesandeid täitnud toonane siseminister Edgar Savisaar kirjutas 2005. aasta juulis alla päästekompaniide likvideerimise otsusele.

„Päästekompanii eluiga oli 13 aastat, kuus kuud ja kaks päeva. Kas tead, et päästekompanii oli esimene väeosa iseseisvuse taastanud Eestis? Nojah, tõsi küll, siseministeeriumi all. Alles pärast seda sündis Kuperjanovi pataljon ja teised. Minu töö oli lõpuks kolme päästekompanii vara Päästeametile üleandmise korraldamine,“ vaatab Lipp tagasi sellele ajajärgule.

Lipp tahtis teenistust jätkata Tapal kaitseväes, kuid päris sõjaväelise tausta puudumisel teda sinna ei võetud. Samuti polnud kolm aastat Nõukogude mereväes Musta mere laevastikus piisav argument, et saada teenima mereväkke Pitka laevale.

„Meie mõistes tulin Vene mereväest Krimmist Feodossijast koju vanemmaadina. Ah et kuidas sai minust Eesti ohvitser?“ viskab Lipp ise küsimuse õhku ja annab siis ka vastuse. See on pikema vinnaga lugu.

1998. aastal kutsuti Lipp reservõppekogunemisele ja kuigi paljud teised said selle lõpus pagunid peale, siis tema mitte. 2000. aastal kutsuti ta kordusõppusele, kokku oli ta seal tsüklitena kuu aega. Siis sai ta lipnikuks ning järgmise üheksa aastaga kapteniks. „Minu karjääri ohvitserina piiras, et olin koolis õppinud saksa keelt. Proovisin kursustel inglise keelt ka õppida, aga see ei hakanud hästi külge,“ selgitab Lipp.

AGA KAITSELIIT?

„Tundsin maleva staabist kapten Vello Popsi ja nii tulin 2005. aastal Järva malevasse tagalaasju ajama. Olin maleva esimene ja viimane tagalaülem. Kui tegevväelase koht 2014. aastal kaotati, läksin reservi ja jätkasin malevas tööd ametnikuna,“ meenutab Lipp Järva malevaga liitumist.

Aastaid organisatsioonide majandusasjadega tegelenud mehele tagalatöö

meeldis: „Ükskõik kui kõva mees sa ka varem polnud, uuel kohal ei lugenud see midagi ja sai hakata ennast tõestama,“ mäletab Lipp. Tuli nuputada, kuidas saada vabatahtlikele rohkem ja paremat varustust, hakata inimestega tööle, et oleks tagalameeskond. Nüüd on nii, et Kaido Mettus ja Heldur Meister tulevad alati appi, kui vaja.

Jah, tagala töös tuleb olla leidlik ja visa ning teha koostööd teiste malevatega. „No näiteks ostsime Järva maleva omavahenditest Mercedes-bussi. Otsisin sellist automüügiportaalidest ja isegi välismaalt, kuni õnnestus soodsalt kätte saada üks Eesti Euroopa eesistumist teeninud buss,“ on Lipp silmanähtavalt uhke. „Inimesele tuleb anda võimalus tegutseda. Kui mind puuri panna, no siis linnuke ei laula.“

Kui tagalaülema ametikoht 2014. aastal tegevväelase omast ametniku tööpõlluks muudeti, läks kapten Lipp reservi ja jätkas Järva maleva majandusasjade ajamist tsivilistina. Tänapäeval on ju inimesele loodud kõik võimalused ametnikuna töö jätkamiseks seni, kuni tervis lubab. „Saan oma kogemusega edasi kasulik olla. Mis saaks olla veel parem, kui teha edasi seda, mida oskan,“ pärib Lipp, mööndes, et hakkab siiski pisut väsima ja vaatab vaikselt mantlipärijat otsides ringi.

INNUSTAB SPORTI TEGEMA

Tervisega Lipul muidugi muret pole. Peaaegu samal ajal Kaitseliitu tulekuga hakkas ta tõsiseks spordimeheks, sütitab ja veab eest teisigi.

Spordipisik on tal sees armeeteenistusest. Sai seal 4 x 100 meetri jooksus laevastiku spartakiaadil kolmanda koha ning jalgpallis viienda. Aga järgmised 30 aastat pärast sõjaväge ta sporti ei teinud. Oli 48aastane, kui alustas militaarspordiga.

Eel-Ernalt on Lipul parim koht teine, Ernalt kuues. Lätis Zemessardze võistlusel on ta käinud kaks korda, Soomes on käinud, Põrgupõhjal kuus korda ja löönud kaasa ka võistluste korraldamises. „Võistlusülesanne peab olema võistlejale kergesti söödav – hinnatav, neutraalne, teostatav, kirjeldus arusaadav kolme lausega, mitte kahel leheküljel,“ vuristab Lipp.

Lipp on proovinud ka orienteerumist, aga peab oma lemmikuteks sprindidistantse 60, 100 ja 200 meetrit. Mees on jõustruktuuride spordimängudelt koju toonud kolm hõbedat, Kaitseväe meistrivõistlustelt üheksa medalit, ent mitte kuldset. Lisaks on Lipp käinud korduvalt veteranide EMil ja MMil.

Võistlustel hakkas ta käima 2012. aastal, kui ta kutsuti Paide linna eest võistlema ning sai 100 meetris esikoha ja kauguses teise. 2015. aasta oli sportlikus mõttes tema parim aasta, ta sai oma nimele kaks Eesti vanuseklassi rekordit. „Pärast vigastust ma aktiivselt enam ei võistle, aga no Rakvere ööjooksul olen käinud neli korda ja ka meie enda Paide-Türi rahvajooksul,“ räägib spordimees arvutist

omaaegseid treeningupäevikuid ja -plaane näidates.

Suurima rahuloluga meenutab ta 2014. aastat, kui Järva tuli malevate omavahelises spordiarvestuses esimeseks. „Me pole kunagi läinud massiga lööma, vaid võistlevad need, kes ise tahavad kaasa lüüa. Ahto Milder, Tiina Riis, Siret Niinepuu või Vello Lillipuu tulevad peaaegu igal võistlusel välja –nad on tõsised sportlased, hing ei luba ära öelda,“ loetleb Lipp.

Naljatamisi ütleb ta, et mida rohkem on inimestel sissetulekut ja vähem väljakutset, seda vähem on panustamist. „Praegu on suurem rõhuasetus jällegi laskespordil, kus noortel läheb hästi,“ kiidab Lipp järvakate fenomeni, et kui midagi ette võetakse, siis seda ka täie tõsidusega tehakse.

„Kõik õpivad ujuma või jalgrattaga sõitma, aga kõigil ei õnnestu kehaliste võimete testis 300 punkti saada. Ma olen oma vanusearvestuses kolm korda maksimumi ära teinud,“ ei varja Lipp rahulolu ja arvab, et hindele „5“ suudavad selle sooritada pooled, kes ikka trenni teevad.

„Praegu on ju liikumise aasta, tuleb

mõelda värskes õhus olemise ja tervise peale.“

ÕPETAB RIIKI KAITSMA

Kaitseliidus on Lipul lisaks tagalale ja spordile veel üks kirg, milleks on riigikaitseõpetus. Ta on riigikaitset õpetanud eelmisest sajandist kutsekoolis, mõlemas Paide koolis ja Türil. „Mulle meeldib riigikaitselaagreid teha, see kinnistab praktilist osa, õpetab noori relvi tundma, orienteeruma, maskeeruma ja muud,“ on Lipp veendunud, et noori tuleb selles vallas harida. Muidu jääb tühi koht, sest on ju palju noori, kelle vanemad ei ole teeninud ei omal ajal Vene kroonus ega ka mitte Eesti Kaitseväes.

Esimese riigikaitselaagri korraldas Lipp aasta pärast Järva malevaga liitumist 2006. aastal ja selles osales 12 õpilast. Eelmisel aastal oli laagris osalejaid juba 303. Ta pakub, et selle aja jooksul on tema käe all riigikaitset nuusutanud tuhanded koolinoored.

Eelmise aasta lõpus pälviski kapten Lauri Lipp kaitseministeeriumi III klassi teeneteristi just silmapaistva tegevuse eest riigikaitseõpetuse laagrite korraldamisel Kaitseliidus.

MeNtoriNstruKtoriNa ussisõNadel

30. augusti hommikul stardin Tapa poole väga madalate ootustega. Ma tean, et Eestis ei ole nii suurt reservõppekogunemist mitte kunagi tehtud ning et õppuse plaan on pehmelt öeldes ambitsioonikas. Olen vaimus täiesti valmis selleks, et „ventikasse lendamiste“ arv saab olema sama muljetavaldav. Jõudis ju õppekogunemise ametlik kutsegi minuni alles eelmisel päeval, nii et ilmselgelt ei toiminud „kõrgemates sfäärides“ kaugeltki mitte kõik õlitatult.

Formeerimine läheb üllatavalt kiiresti, mehed saavad oma tuttuue varustuse (selliseid lahinguveste ja priimusekomplekte pole veel isegi tegevväelastel, kaitseliitlastest rääkimata) kätte ja kokku ning meie, mentorinstruktorid, juhatame nad üksuste kaupa õigetesse kasarmutesse. Õppuse tutvustus ja ohutuseeskirja loeng tehtud, viime oma õppekompaniisse määratud kuue maakaitserühma juhtkonnad – rühmaülemad, -vanemad ja jaoülemad – esimesse relvatundi. Keegi ei šlangi ega mähi ja mõned tunduvad lausa päris tublid olema. Lootust on.

TOIMIV MEESKOND

Vaid paari päevaga saab üksteist alles äsja esmakordselt näinud meeste kambast kokku hoidev ja koos toimiv meeskond. Kui formeerimisel vale numbriga käepaela saanud jaoüle-

ma „õige“ üksus teda tagasi tahab saada, paluvad nii mees ise kui tema kaasvõitlejad ta meile jätta, sest tegemist on juba „omaks“ saada jõudnud väärtusliku meeskonnaliikmega. Kõrgem staap jätab ta meie põhjendatud taotlusel üle viimata. Väike, aga oluline töövõit.

Teise õppepäeva lõpus tuleb „ülevalt“ tagasiside: mitmed üksused on väljaõppekohtadesse hilinenud ning kui see jätkub, võib õppuse tihedas ajakavas püsimine osutuda võimatuks.

Tean, et meid see ei puudutanud, kuid ütlen õppekompanii ülema kohusetäitjana õhtusel rivistusel oma meestele, et tahan, et meie kompanii peale ei peaks mitte keegi näpuga näitama. Kui ma järgmisel hommikul 05.59 kokkulepitud rivistumispaika jõuan, kõlab „Tähelepanu!“ ning hetk hiljem on kõik 31 meest oma kohtadel. 06.10 liigume välja, et jõuda kästud värava-

ni viis minutit enne ettenähtud aega … ning ootame seal pool tundi värava avamist. Meie kompanii järel ei oota mitte keegi ei sel päeval ega ka hiljem.

Õhtul enne põhikoosseisu saabumist külastab reservjuhte kaitseväe juhataja. Lühikese motivatsioonikõne põhisõnum on kindrali tahe, et Eesti ei leiaks end mitte kunagi olukorrast, kus Ukraina oli 2022. aasta jaanuaris. Kindral Herem selgitab, et kuigi ta oleks võinud oodata, kuni ka reservüksustele oleks hangitud uuemad relvad ja veel teist ja kolmandatki, oli tema otsus kutsuda 10 000 meest ussisõnu õppima just nüüd, sest keegi ei tea, millal me neid päriselt lausuma peame. Järgneb küsimuste ja vastuste ring. Üks reservjuht küsib, miks on nii olulist asja tegema kutsutud meestele antud kümneks päevaks üksainus T-särk ja üks paar sokke. „Minu süü,“ vastab kindral. „Ma teadsin, et me ei

õppusel Kuuldud (MitteaMetliK) taGasiside

Scoutspataljoni instruktorid olid viimase peal. Mehed teavad, mida räägivad.

jõua selleks ajaks hankida veel 10 000 särki, kuid ma otsustasin selle õppuse siiski käivitada. Ma ei saa teid praegu mitte kuidagi aidata, kuid ma luban, et ei vaheta ka oma särki enne selle õppekogunemise lõppu. Jah, mõned koosolekud tuleb mul ilmselt vabas õhus pidada.“ Mehed naeravad. Motivatsioon tahab sõjaväebaasi sööklal katuse pealt tõsta.

See õppus oli ootamatult inimlik. Rühmaülem tervitas mind esimesena ning lubas meil üksteisele ja endalegi „sina“ öelda. Ja lahtiste frentšihõlmade pärast ei pidanud mitte keegi mitte ühtegi „pumpa“ tegema.

Reservväelaste motivatsioon ja õpitahe olid viimase peal. Kahju ainult, et harjutamiseks ja kinnistamiseks ei jäänud nii palju aega kui meil Scoutsis.

Mõtestatud tegevus, mitte suvaline põrkamine suvaliste meestega suvalises metsas.

Käivad ettevalmistused põhikoosseisu saabumiseks. Jaoülemad on antud formeerimiskeskuse käsutusse, rühmaülemad ja -vanemad lihvivad Kaitseliidu mentorinstruktorite käe all oma relvatundide andmise oskusi. Kaks päeva järjest on „üles“ teada antud, et formeerimisel saadud kindad on suviseks toimetamiseks liiga paksud, kuid juba eelmisel õhtul selgus, et õhemaid kindaid ei ole ega tule. Mehed peavad omavahel veidi nõu ja pöörduvad kaitseliitlaste poole: „Kas mäletame õigesti, et teiega liitub täna veel paar instruktorit? Kas nad saaksid tulles mingist ehituspoest läbi hüpata ja 100 paari õhemaid töökindaid osta?“ Selgitame, et ei Kaitsevägi ega Kaitseliit ei hüvitaks meie kamraadile seda kulu. „Andke kontonumber, ma teen talle ülekande ja me klatime hiljem ise omavahel,“ vastab üks rühmavanem. Väliselt väärikaks jäävate instruktorite suud kukuvad seesmiselt nii lahti, et alalõuad puudutavad maad. Mehed, kes tunnevad üksteist pisut rohkem kui kolm päeva, teevad sellise otsuse meeste heaks, keda nad veel näinudki ei ole. See on meeskond. See on kaitsetahe.

EESTI EEST – SURMANI!

Minu ettekujutus Kaitseliidust paranes kõvasti.

Kas kogu see varustus on tõesti ostetud või kusagilt selle õppuse jaoks renditud? Me saime ju kõik täitsa tutikad asjad.

Äsja formeeritud kuuerühmaline õppekompanii saab pärast ohutuseeskirja loengut ja allkirjade andmist 45 minutit, et end esimesse relvatundi minekuks valmis panna. Pool minutit enne kella kukkumist kõlab ettekanne: „Neljas rühm kohal.“ Ja siis järjepannu kõik teised. 10 sekundit enne kästud aega on 179 meest rivis, kõigil kogu vajalik varustus seljas või kaasas. Keegi ei säbele, keegi ei mähi. Kõik on valmis. Veerand tundi hiljem võtavad kuus rühma õppeplatsil positsioonid sisse ning äsja ise värskendusõppe saanud reservjuhid

hakkavad Scoutspataljoni instruktorite valvsa silma all relvatunde läbi viima. KL mentorinstruktorid hõõruvad vaikselt oma taas maani lahti kukkunud alalõugu. Uskumatu motivatsioon.

RELVAÕPE. MEDITSIIN. LASKEHARJUTUSED. MIINID. VARITSUS. JULGESTAMINE. Üheksanda päeva hommik. Meie õppekompaniist saab kaks normaalsuuruses maakaitsekompaniid, kompaniiülemast lahingugrupi ülem ja kahest mentorist maakaitsjate kompaniiülemad. Sõidame Tallinnasse, et läbi teha kontrollharjutus sellelsamal alal, mida hakkaksime kaitsma siis, kui päriselt vile käiks. Harjutuse käigus kästakse õppuse staabist uus olukord ja antakse meile uus ülesanne. Lahinguplaanid tuleb lennult ümber teha, kuid ussisõdalased ei lase end sellest häirida. Üldine suhtumine paistab olema, et kui vaja, teeme ära.

Majutume oma linnaosa ühte kooli ja veel kahte selle lähedal asuvasse suuremate saalidega hoonesse. Hilisõhtul külastavad meid malevapealik ja Kaitseliidu ülem. Kindral Ühtegi laseb reservväelastel vaadata vasakule ja paremale. „Teie kõrval on täna needsamad mehed, kellega koos te tulete välja siis, kui seda päriselt vaja on. Jätkake oma väljaõpet, sest iga teie jao parima väljaõppega mees võib osutuda kõigi ülejäänute elupäästjaks Ja kuigi te ei ole (veel) kaitseliitlased, võitlete te õlg õla kõrval Kaitseliiduga, nii et kaitseliitlaste deviis on ka teie oma.“

Õppekogunemise viimase päeva hommikust sööme koolisööklas. Kui õpilased – olgu isadega või ilma –koolimajja jõuavad, on maakaitsjad juba lahkunud.

Meie väikese lahingugrupi lõpurivistusel anname üle meened meestele, keda mitte instruktorid või ülemad, vaid nende oma kamraadid on tunnustamise vääriliseks pidanud. Ja

„Eesti eest – SURMANI!“ kõlab uhkemalt kui ühelgi Kaitseliidu ergutuste jagamisel, kus siinkirjutajal on seni olnud au osaleda.

Loo autor mentorinstruktorina Põhja maakaitseringkonna vastutusalas läbi viidud õppusel Ussisõnad

ussisõNadest süNdiNud sauN

Õppusel Ussisõnad metsalaagris olles tuli meelde tuletada ka sõduri välihügieen. Kõik teavad, et sellega saab küll hädapärase tehtud, kuid tegelikult tahaks end ikka korralikult pesta. Vaikselt hakkas mul peas veerema mõte –ehitada käepärastest vahenditest välisaun ja dušš.

Kui olime juba päevi metsas veetnud, oli vaja end korralikult puhtaks pesta ja lihtsalt külma vee kraani alla minek ei tundunud kõige parema mõttena. Seevastu otse saunast külma vee alla värskendama ja pesema minek kõlab ju väga mõnusalt ja lõõgastavalt.

See on ju teada, et eestlane on saunausku, ja mina teiste hulgas. Korra-paar nädalas ma kindlasti saunamõnusid naudin ja minule on õige saun ikkagi ahjuküttega, kuigi, mis seal salata, juba toodetakse ka väga häid elektrikeriseid. See, mille vastu elektrikeris siiski ei saa, on lõhn, mis sauna kütmisel tekib, puude praksumine koldes ja hubasust loov leek läbi kerise ukseklaasi.

Kordusõppustele saabusin koos teiste rühmaülematega 13. septembril, kohe sai alguse ka meie aktiivne väljaõpe. Oma rühmad aitasime formeerida paar päeva hiljem ehk 15. septembril.

18. septembril meie baasväljaõpe lõppes.

ENNEGI EHITANUD

Seljataha olid jäänud päevad, mille osaks olid varitsus, rünnak ja palju muud, mille jooksul sai Rutja piirkonna metsade vahele higistatud nii mõnigi üleliigne kilogramm kehakaalust. Mis oleks veel parem aeg oma idee

teostamiseks kui mitte nüüd – enne üksuste taktikalisele väljaõppele suundumist?

Erinevaid saunasid oleme sõpradega rajanud mitmeid, alates ajutisest kilesaunast järve kaldal kuni vana veoauto kasti seatud saunani välja.

Heas saunas on tähtis õhu liikumine, piisav niiskus ja ruumile vastav õige suurusega keris. Liiga väike keris ei jõua kütta, liiga suur hakkab õhku kuivatama ja „kõrvetama“. Õhuvool peab olema tagatud nii kerisele kui ka ruumi ja et tekiks õhuringlus, peab olema ventilatsioon ka ruumist välja. Muidu läheb ruum umbseks ja ei jaksa pikalt laval olla.

Kui nooruses ei läinud ma sauna enne, kui andur lava kõrval näitas 90–100 °C, siis nüüd on minu jaoks parim temperatuur 75–80 kraadi. See on piisav, et saaks pikalt higistada, ja kui ahi kenasti köetud, saab enne lavalt väljumist ka n-ö terava leili peale võtta.

RAHULOLU GARANTII

Tutvustasin ideed oma rühmale ja võib öelda, et see leidis otsekohe väga palju toetust. Telkimisalale jõudes oli meil hetkega üks telk tühjaks tehtud. Samblasest männimetsast suudeti loetud minutitega leida sobivad kerisekivid, ahjule tuli alla ja saun sai sooja. Telkmantlitest ja metsa alt leitud puidust sai tehtud dušikabiin ning

keegi oli juba leidnud ka euroalused ja vineeri, mis läksid sinna põrandaks.

Lasime saunal tunnikese soojeneda ja kasutusvalmis ta oligi. Hinnanguliselt võis temperatuur olla kusagil 45–50 kraadi, kuid pidevalt leili lisades tekkis mõnus aur ja higistada sai kenasti. Väliduši all sai kogu keha mugavalt ära pesta, veekanistri kraani ette sai paigutatud papitükk, mis vett kenasti laiali jaotas.

Lisaks minu rühmale aitasid sauna rajada ka veel ühe rühma liikmed, kes olid meie telkide head naabrid ning muidugi said nad ka ise sauna kasutada.

See lihtne saunake võõrustas kokku ligi 45 võitlejat, kellel kõigil hiljem näod naerul ja vaim kõigeks järgnevaks jällegi valmis. Usun ja loodan, et see on asi, mis jääb kauaks meelde. Küllap kunagi aastaid hiljem õppust meenutades tuleb meelde, et „ja-jaa, see oli ju seekord, kui me metsa sauna tegime“.

Mis aga puutub sellesse, kas ja millal ma nüüd pärast Ussisõnu Kaitseliitu astumise avalduse kirjutan, siis pean enne oma hobid paika loksutama ja aja leidma. Jahindus, kalastamine, mototehnika ning lisaks loomulikult lapsed ja pere nõuavad kõik oma aja. Aga kuna korraldatud õppus jättis superpositiivse mulje, siis ei saa salata, et mõte juba täitsa keerleb peas.

Tekst: nooremleitnant HENDO PRIIMÄGI , rühmaülem

hüGieeN õppustel ja sõjaoluKorras

Sõjaolukorras suureneb nakkustest põhjustatud haigusjuhtude hulk. Selle põhjuseks on halvenenud hügieenitingimused.

Selleks, et tagada isiklik hügieen: pese nägu ja aja habet iga päev; pese hambaid vähemalt kaks korda päevas; pese keha iga päev, pöörates erilist tähelepanu kaenlaalustele ja kubemele; pese käsi enne sööki ja pärast tualeti kasutamist; hoia jalad puhtana, hoolitse küünte eest; vaheta aluspesu ja sokke regulaarselt; kuivata oma riided võimalikult kiiresti.

Toidu ja vee hügieeni tagamiseks: kasuta ainult väeosast väljastatud toiduaineid; puhasta toidunõud kohe pärast söömist;

ära jäta avatud konserve lahtiselt seisma; pane toidujäätmed selleks ettenähtud kohta;

joo ainult joogikõlblikuks tunnistatud vett.

Andmed: Sõduri käsiraamat

Kuidas MiNd ühel

õppeNädalavahetusel „Maha lasti“

On sombune laupäeva hommikupoolik. Õhk on äsja lõppenud vihma tõttu veel pisut niiske, kuid taamal siristavaid linnukesi ei näi see kuidagi segavat. Kaitseväe Klooga harjutuslinnakus on Lääne ja Põhja maakaitseringkonna võitlejate põhjal moodustatud põhja nooremallohvitseride kursuse (NAK) õppurid äsja mehitanud kaks kontroll-läbilaskepunkti (KLP).

Tekst: KRISTINA KUKK , Lihula üksikkompanii teavituspealik

Küllap nii mõnigi kursant püüab end mõttelt, mis saab edasi. Kas kusagilt on oodata vastast? Kes ta on ning millise autoga tuleb? Kas me saame püstitatud ülesandega hakkama? Kursante juhendavad instruktorid

teevad nägu, et loevad telefonist uudiseid, kuid tegelikkuses käib suletud vestlusgrupis tihe vestlus: omavahel arutletakse olukordade ettemängimise kellaaega ning lepitakse kokku, milline abiinstruktoritest siseneb Langa- ning milline Klooga-poolsest väravast.

Korraga kuulevad tähelepanelikud kursandid taamalt kostvat muusikat. Hetk hiljem märkavad nad tee peal liikuvat musta sõiduautot, mis läheneb kiirelt nende KLP-le. Õhus on tunda pinget, sest tavaliselt ei tähenda selline agressiivne alasse sisenemine

KRISTINA KUKK

midagi head – välja arvatud juhul, kui saabujaks on kursusevanem, kes toob midagi maitsvat süüa, või kui keegi ootab kiirabi, mida ma õnneks pole siin veel oma silmaga näinud.

Autojuhi süda hakkab kiiremini lööma. Küllap juhtub sama ka ülejäänud asjaosalistega. Eeljulgestajani jääb kõigest mõnikümmend meetrit, kui ta viimaks tõstab käe ning annab sõidukile peatumismärguande. Juht kuuletub. Hetk hiljem keerab ta muusika vaiksemaks ning avab akna, et suhelda talle läheneva kaitseliitlasega.

„Tere! Meil on siin õppused ja te ei tohi edasi sõita. Me peame teie autot kontrollima,“ ütleb sihvakas meesterahvas autojuhile.

„Tere! Miks? Ma tulin siia seenele,“ vastab autot juhtiv naisterahvas, kaval pilk silmis.

„Kes ta on?“ mõtleb vestlust alustanud kaitseliitlane endamisi. „Äkki on ta päriselt alasse eksinud seeneline? Tal on ju isegi matkajope seljas. Ei, ei saa olla. Oot, aga miks on ta nägu mulle tuttav?“

„Alasse sisenemiseks on teil vaja luba. Kui tahate edasi sõita, peate laskma meil oma autot kontrollida,“ ütleb ta viimaks.

Tundub, et juhile ei mõju kaitseliitlase jutt veenvalt. „Kelle käest ma selle loa saan? Kes on teie ülem?“ küsib ta nõudval toonil.

Üsna pea tulebki auto juurde jaoülem, kes püüab samuti selgitada autojuhile, et ainus võimalus edasi sõitmiseks on lasta oma autot kontrollida. Meesterahva malbe ja pisut ebakindel olek on justkui kütus naises lõõmavale lõkkele. See annab talle julgust olukorda eskaleerida. Autojuht nõuab, et temaga räägiks mõni päris ülem. Keegi, kel on kõrgem auaste kui teda peatanud meestel. Olukord seenelise ja kaitseliitlaste vahel kisub pingeliseks. Situatsiooni jälgiva instruktori silmad reedavad, et toimuv on talle meeltmööda. Ta teab, et just selliste olukordade läbimäng aitab tulevas-

tel jaoülematel lihvida oma oskusi. Ühtäkki kostab taamalt veel ühe auto hääl.

„Te peate tee vabastama ning kas keerama ringi või sõitma edasi, et me saaksime teie autot kontrollida,“ ütleb jaoülem viimaks pisut ebalevalt.

Juht vajutab gaasipedaali, nii et rattad hakkavad auto all ringi käima. Kruusa lendab igale poole. Naise sõidustiilis on tunda agressiivsust. Siiski ei soovi ta kedagi alla ajada ning jääb osutatud kohale seisma.

Autot kontrollima määratud kaitseliitlane saab kurjaks. „Lülitage mootor välja,“ karjub ta, sihtides samal ajal rehve tutika R-20ga.

„Ei ma ei lülita mootorit välja,“ irvitab naine telefonikaamerat sisse lülitades. „Igaüks nüüd näeb.“ Ta nõuab ülemat, sest eeljulgestuspunktis temaga vestelnud jaoülem ei olnud piisavalt konkreetne ning jättis oma olekuga mulje, et seeneline saab, mida soovib. „Ruttu, ruttu,“ nõuab naine samal ajal gaasipedaali vajutades.

Olukord näib väljapääsmatu. Jaoülema näost peegeldub otsustamatust. Ka instruktori vihjed näivad kasutuna. „Võtke see ... Eee ... Võtke ta sealt autost välja,“ ütleb jaoülem viimaks. Autot sihtinud kaitseliitlane astub korraks eemale. Hetk hiljem vajutab autojuht gaasipedaali põhja ning sõidab KLP-st läbi. „Lask! Lask! Lask!“ hüüavad maha jäänud kaitseliitlased, silmad üllatusest punnis.

Just nii lõppes käesoleva kirjatüki autori viimane abiinstruktorina veedetud õppenädalavahetus põhja NAKi kursantidega. Loo ilmumise hetkeks on Kaitseliidu kooli 27. nooremallohvitseride kursuse lõpuakordini jäänud vaid loetud päevad – natuke veel ning peagi tõusevad kotkad lendu (lõpuharjutuse nimi on Kotkalend –K. K.). Seega on just praegu õige aeg vaadata tagasi arenguhüppele, mis tulevased jaoülemad on minu silmis juba ära teinud.

Kaks aastat tagasi läbisin ise kogu jaoülemaks saamise kadalipu. Need

üheksa intensiivset, kuid ääretult põnevat õppenädalavahetust ning kirsina tordil nädalane lõpuharjutus Kotkalend (KoLe) on kasvatanud minu enese- ja otsustuskindlust, andnud julgust ja uusi teadmisi. See on parandanud minu enesekehtestamisoskust ning kriisitaluvust. Pisut üle võlli ette mängitud olukordade lahendamised on aga sootuks mällu sööbinud ning küllap jäävad sinna veel pikkadeks aastateks.

Nooremallohvitseride kursus on kord juba selline, et igat olukorda harjutatakse vaid paar-kolm korda, misjärel liigutakse uue teema juurde. Kõik situatsioonid, mida kursantidele ette mängitakse, on erinevad ja toimuvad hästi kiirelt, mistõttu ei jää asjaosalistel kohati aega toimunut analüüsida ning nad on sunnitud toimetama instinktiivselt. See on ka põhjus, miks mõned olukorrad võivad lõppeda just nii traagiliselt, nagu eelpool kirjeldatud. Siiski on ebaõnnestumine osa õppeprotsessist, mis annab hea võimaluse analüüsida ning teha järeldused. Selline pea ees vette viskamine loob asjaosalistele baasmälestused, mis toetavad nende edasist arengut.

Loodetavasti näevad ka praegused kursandid kogu õppeprotsessi minuga sarnaselt ning annavad endale aru, et nende pingutused on kandnud vilja. Kõrvaltvaatajana saan kinnitada, et igaüks, kes on tänaseks jõudnud KoLe jalamile, on teinud suure arenguhüppe. Kõik see, mis ma just mõni rida varem kirjutasin enda kohta, on juba praegu olemas põhja NAKi kursantides. Ka see jaoülem, kes veel mõni aeg tagasi oli minu mängitud karakteriga suheldes ebakindel, sai vajaliku tagasiside ning analüüsivõimelise inimesena on kindlasti teinud omad järeldused. Usun, et edaspidi oskab ta juba selliseid olukordi vältida.

Eelseisvat lõpuharjutust silmas pidades soovin ma tulevastele jaoülematele võtta sellest viimast, sest käes on parim aeg kõike õpitut kontrollitud, kuid pisut kaootilises keskkonnas rakendada. Kõrget lendu, tulevased jaoülemad!

õppiMiNe vs vastutus Kellele ja MilleKs?

Kui kooliajal korrutatakse ühtepuhku, et sa õpid ikka endale, mitte teistele, siis Kaitseliidu kursused mängivad selle tarkuse piiridel. Tuleb mängu teadmine, et sellest sõltub midagi ka teiste inimeste jaoks ja nii lisanduvad mängulauale mõisted vastutus ja teadlikkus.

Järva maleva sanitari eriala kursusel osales 19 kaitseliitlast ja naiskodukaitsjat. Viie nädalavahetuse jooksul õppisid nad Kaitseväe Akadeemia sõja- ja katastroofimeditsiini keskuse laskursanitari erialakursuse kava järgi kokku pandud kursusel vajalikke teadmisi ja oskusi. Kursus põhines vajadusel määrata väljakoolitatud inimesed üksuste jaosanitari ametikohtadele ning tänaseks on esimesed lüngad nende kursuslastega ka täidetud. Kokku panustas 19 kursuslase õppesse ligi 90 inimest. Need 90 inimest eesotsas kursuseülema nooremveebel Janis Baraniniga vastutasid selle eest, et õppuritele oleks tagatud kvaliteetne, asja- ja ajakohane õpe.

KES VASTUTAB?

Vastutuse mõistet võime defineerida nii, et vastutus on tagajärgede kandmine oma tegude ja tegematajätmiste eest. Vastutuse võtmine või andmine tähendab teadmist, et su tegevust hinnatakse, ja et hinnangu tulemusel on moraalsed või materiaalsed tagajärjed inimesele endale või organisatsioonile, mida ta esindab. Kuid kes mille eest vastutab?

Et pilti mitte liiga suureks ajada, siis alustame keskelt. Maleva tasand. Malev vastutab selle eest, et ükskõik millisesse üksusesse ja ametikohale kuuluvale kaitseliitlasele ja naiskodukaitsjale oleks tagatud vastav väljaõpe.

Kas me saame eeldada, et inimene, kes on kogu oma teadliku elu vältinud söögitegemist ja kel puuduvad selles vallas oskused, on ilma vastava väljaõppeta hea valik välikoka ametikohale?

Aga kas Oskar Ohakas, kellel on läbimata ka elementaarne sõdurioskuste kursus, jaosanitari ametikohale sobib?

Toomata näiteid elust enesest ja jättes ruumi fantaasiale, on selge, et mõlemal juhul kannatab üksuse võitlusvõime. Võib ju kalkuleerida, et küll käigu pealt õpitakse, aga mis hinnaga ja kas see on vajalik.

Edasi, nagu eelpool sai mainitud, vastutab kursuslaste väljaõppe kvaliteedi eest erialakursuse ülem. Tema oma keerulises rollis peab leidma tasakaalu ajaressursi ning vajalike teadmiste ja oskuste edastamise vahel. Lisaks peab ta lihtsustatult öeldes olema kursis kõigega, mis antud erialal täna oluline on. Lõputunnistusi kätte andes peab ta olema veendunud, et kui kasvõi tema endaga midagi juhtub ning tema kohal toimetavad needsamad kursuslased, on ta heades kätes ja tema kätt pea külge ei õmmelda.

AGA KURSUSLANE ISE?

Koolis käies on õpilastele loodud parimad võimalikud tingimused õppeainete omandamiseks. See aga ei tähenda, et kõik õpilased neid võimalusi ära kasutaksid. Kas tehakse ära minimaalne pingutus, et ainest läbi saada, või tuubitakse teadmised robotlikult pähe, ise aru saamata, miks üks pluss üks võrdub kahega.

Kursuslase vastutus algab otsusest kursusele minna. Ta peab tegema otsuse, kas ta soovib lihtsalt ühte märki õla peale või ta soovib päriselt aru saada, mida, miks, kuidas ja milleks jaosanitar tegema peab.

Kaitse Kodu! neljandas numbris andsid Toompea malevkonna laskur-sanitarid ülevaate jaosanitari olemusest ja tegevusest lahinguolukorras. Lahinguolukordade õpe ja treening moodustab väga olulise osa kogu kursusest.

Nii õppisid ka Järva maleva kursuslased küll esiti põhjalikult teoreetilist osa lahingukannatanu käsitlemisest, siis aga „põrkasid“ tunde maastikul ühte, teist ja kümnendat olukorda lahendades. Muu hulgas õpiti tundma lahingustressi, hügieeninõudeid, oma kohustusi ja ka piire. Katsuti nii iseenda taluvuspiire kui ka neid piire, mis kaasnevad konkreetse erialaga.

TAHE LOEB!

Laskur-sanitari tase on sõjameditsiini esimene redelipulk ning on oluline teada, mis jääb tema pädevuspiiridesse ja kustmaalt tõmmatakse loomingulisele lähenemisele kriips peale. Teisisõnu – meditsiinidraamade vaatamine sinust kirurgi ei tee.

Rõõm oli jälgida Järva maleva kursuslasi hiliste tundideni küsimusi küsimas ja kursuseülemaga arutlemas, miks üks või teine olukord teatud kindlal viisil lahendatakse. See näitas kursuslaste tahet päriselt aru saada.

Päeva lõpuks peab ka see kursuslane olema kindel, et kui kursuseülem vajab abi, siis ta teab täpselt, kuidas ja mismoodi tegutsema peab ja mispidi meditsiinitähestik jookseb.

Kui see erialane inside joke kõrvale jätta, siis lõpetuseks saab öelda vaid järgmist. Kui oled määratud oma üksuses laskur-sanitari ametikohale, siis leia esimene võimalus läbida ka vastav kursus. Kui kursuse läbimise tee ette võtad, tee seda täie tõsidusega. Jaosanitari oskusi saab efektiivselt üle tuua tavaelu olukordade lahendamisse, kuid vastupidisel suunal ja pelgalt esmaabi ABC teadmistega jookseb väljaõppeta võitleja kiirelt rappa.

Kaitseliidu piKaMaa lasKevõistluste sarja ii osavõistlus rutja saharas*

Juuli alguse suvekuumuses peeti Kaitseliidu uues ja esimeses, eelmise aasta detsembrikuus ametlikult avatud Rutja kilomeetrises lasketiirus Kaitseliidu pikamaa laskevõistluste sarja II osavõistlus.

Võistlussarja peamine eesmärk on anda Eesti relvajõududele ja koostööpartneritele võimalus võistelda ning kogemusi omandada erinevates ilmastiku- ja keskkonnatingimustes. Osalesid peamiselt Kaitseliidu ja selle peastaabi, Kaitseväe ning Politsei- ja Piirivalveameti võistlejad. Samuti oli osalejate seas mitmete eralaskeklubide liikmeid nii Eestist kui Soomest.

Võistluse korraldamiseks tegid sadu tunde vabatahtlikku tööd nii Kaitse-

liidu kui ka LRSC MTÜ liikmed. Kõik osalejad, kellega rääkisin, kiitsid kuni i-ülivõrreteni võistluse korraldust. Hommikusest mandaadist kuni õhtuse autasustamiseni sujus kõik väga hästi!

Võisteldi nii individuaalses kui meeskondlikus arvestuses viies klassis, mis olid:

laskur – poolautomaatsed lahtise sihikuga relvad, kaks korda kümme lasku 300 ja 400 meetri kaugusele;

täpsuslaskur poolautomaat –poolautomaatsed optilise sihi-

kuga relvad, kolm korda kümme lasku 300, 400 ja 600 meetri kaugusele;

täpsuslaskur poltlukk – viielasulised seeriad 300, 400, 600 ja 800 meetri kaugusele;

snaiper magnum – suurekaliibrilised relvad, viielasulised seeriad 400, 600, 800 ja 1000 meetri kaugusele;

vabaklass – nagu nimigi ütleb, oli siin klassis võistlevatel relvadel kõige vähem tehnilisi piiranguid ja laskekaugused samad, mis eelmisel klassil.

Rutja lasketiiru avamisest on Kaitse Kodus! juba pikemalt kirjutatud, kuid selle koha olulisust laskeväljaõppes ei ole võimalik üle tähtsustada. Lühidalt on tegemist Kaitseliidu esimese ja seni ainukese kilomeetripikkuse lasketiiruga. Tegelikult peaks selliseid pikamaatiire olema kogu Eestis pool tosinat, et kõik kaitseliitlased saaksid võimaluse treenida laskmist ka pikematele kaugustele, kui võimaldavad tavapärased saja kuni kolmesaja meetri tiirud.

Rutja lasketiiru ehitus maksis ligi kuussada tuhat eurot ja ettevalmistused kestsid ligi viisteist aastat, kusjuures lõviosa protsessis osalenud kaitseliitlaste ja kaadriväelaste ajast kulus erinevatele asjapulkadele selgitustöö tegemiseks, miks on üldse vaja õpetada võitlejaid pikale maale laskma. Kordame siis üle, et laskeoskus on iga võitleja põhiline oskus reamehest kindralini, mida on vaja pidevalt treenida ja harjutada võimalikult mitmekülgselt, sest muidu oskus kaob.

Mõtteviisi esindavad hästi näiteks

Ameerika Ühendriikide merejalaväelased (USMC), kelle ühe põhimõtte järgi on iga merejalaväelane eelkõige vintpüssilaskur. USMC õpetab oma jalaväelasi laskma ja tabama kuni viiesaja meetri kaugusel asuvaid sihtmärke, võrdluseks piirduvad USA maaväed kolmesaja meetriga. Aga kuidas palun, siin on ju mingi trükiviga, sest tänapäeval lasevad jalaväelased peamiselt mõnekümne kuni sajakonna meetri kaugusel asuvaid sihtmärke kiirete heitlaskudega, küsivad Kaitse Kodu! püsilugejad nüüd kindlasti. Nagu näha ka meie liitlastest, kes koolitavad jalaväelasi tabama kuni kolme- või isegi viiesaja meetri kaugusele, peab lähedale kiiremini ja täpselt tabamiseks oskama lasta oluliselt kaugemale, nii kolm kuni viis korda kaugemale. Ehk siis lihtsustatult – jalaväelane, kes väikese ähkimise ja pusimisega suudab tabada enamiku laske kolmesaja meetri kaugusele, tabab palju paremini ka lähedale. Samamoodi peavad kaugele laskmist harjutama ka kõik kuulipildujate meeskonnad ja täpsuslaskurid, sest kuul ei lenda laserikiirena otse, vaid kaarega. Tabamiseks vajalikke laskekauguse-, õhutemperatuuri- ja tuuleparandusi saab harjutada ikkagi ainult pikamaa lasketiirus eri ilmastikutingimustes lastes.

Tänapäeval populaarne 5,56 NATO laskemoona täismantelkuul kaldub kergeimagi ühemeetrise küljetuulega sihtimispunktist kahesaja meetri laskekaugusel kõrvale seitse sentimeetrit, kolmesaja meetri puhul juba üle kolmekümne ja neljasajal kaheksakümmend sentimeetrit, mis tähendaks kindlaid möödalaske.

Igatahes, tulles nüüd tagasi võistluse juurde, võib kindlalt väita, et võitis kaitseliitlaste laskeoskus, nagu sedastab kõrvalloos ka aastakümneid Kaitseliitu kuulunud reservohvitser.

Kaitseliidu karikavõistluse viimane etapp toimub oktoobrikuu lõpul Muhumaal Koguvas, kus osalejad ja korraldajad saavad kindlasti harjutada tugevas meretuules ja loodetavasti ka vihmas tegutsemist.

* Rutja lasketiiru maapind koosneb peenikesest kollasest liivast, mis tuulisema ilmaga mõnusalt lendab, tekitades ilusaid kohaliku tähtsusega liivatorme ja -keeriseid nagu Sahara kõrbes.

KasvaB lasKur

ehK Kuus MiNutit rohelise seiNa pihta

Minu kokkupuude relvadega algas üle kahe aastakümne tagasi, kui noorliikmena

Kaitseliitu astusin. Laskmine erinevatest käsitulirelvadest on alati käinud kaitseliitlase teenistuse juurde ning on loogiline, et selle aja jooksul olen kokku puutunud väga erinevate relvasüsteemidega. Siiski jõudsin täpsuspüssideni alles hiljuti.

Tekst: nooremleitnant TIMMO EENMAA , Tallinna malev

Aasta tagasi pakuti Kaitseliidus kasutamiseks Ameerikas toodetud poolautomaatset püssi M14, millega olin ka kunagi teenistuse algusaastatel kokku puutunud ja mille suhtes oli mul juba ette ära tekitatud teatud aupaklikkus. See relvamudel on tuntud oma naturaalse täpsuse ning koostekvaliteedi poolest ning on tänaseni kasutuses nii mõneski üksuses tseremoniaalsel või täpsuslaskmise eesmärgil. Ühtlasi on selle relva kohta internetis saadaval palju materjali, tarvis on ainult tootjamaa keelt osata.

Taotlesin püssi kasutamiseks ning hakkasin käima erinevatel laskepäevadel, sealt edasi juba iseseisvalt ning enne kui arugi sain, olin vähemalt kord nädalas 300 m tiirus „grupiteraapias“ tabamusi kitsaks ajamas.

Esimeseks pikamaalaskmise võistluseks veebruarikuus Kloogal olin kolme kuu jooksul jätnud tiiru umbes tuhat tühja kesta. Tulemuseks neljas koht lahtiste sihikutega laskuri kategoorias 300 ja 400 meetri kauguselt. Järgmise võistluseni oli pool aastat ning nüüd tuli senine kvantiteet tasapisi asendada kvaliteediga. Märkimisväärse arenguhüppe andis riigilt saadava „laiatarbemoona“ asendamine kvaliteetse võistlusmoonaga. Sama märkimisväärse laksu sai loomulikult ka rahakott. Kui iga lask maksab sulle nüüd paar eurot, siis hakkab aju veidi täpsemini tööle. „Poemoonal“ on üks suur eelis, paremad ballistilised omadused. Ballistikat teades on võimalik lennukaare arvestamise äppi kasutades täpselt välja arvutada kuuli maise teekonna viimane sekund. Etteruttavalt võib öelda,

et arvutasin endale järgmisel pikamaa laskevõistlusel välja teise koha. Jah, tegin lahtisele sihikule ballistilise kalkulatsiooni ja see töötas!

Siinkohal ei saa kindlasti alahinnata ka kätte juhtuvat laiatarbemoona. Päästmis- ja sihtimisharjutused ei pea tingimata käima kuivalt. Selles osas annab eriti hea tulemuse „brasiillane“, mis oma suure hajuvusega karastab lisaks laskja närvikava ja treenib motivatsiooni raskustest ülesaamiseks. Püssirohu „märjalt põlemise“ ehk suure tahmamise tõttu pakub see ka avastusrõõmu, sest tahma leiab kohtadest, kus seda tavaliselt ei ole.

Võistluse juurde tagasi tulles väärib märkimist, et Rutja tiir ise on suhteliselt uus, moodne ja tehtud väga huvitavalt, lennuja ruleerimisraja vahele. Kuna tegu on ühe kilomeetri tiiruga, siis on külgmine julgestamine piki lennuradasid visuaalselt lihtsustatud. Ühtlasi võimaldavad betoonist rajad ka madalama autoga kiiresti sihtmärkideni jõuda. Kliima on kodumaisele mereäärsele kuurordile kohane ning nii jagus ka võistluspäevaks sinna kuumust, pilvi, päikest ja mõõdukat puhangulist tuult.

Laskepäeva alustasid lahtiste sihikutega laskurid, kes lasid järjest 300 ja 400 m sihtmärke, mis olid paigutatud kümnele rajale korraga ja kõrvuti. Kui kolmesaja meetri kauguselt on roheline rinnakuju sihtmärk veel kuidagi nähtav, siis neljasaja meetri peal on õige sihtmärgi leidmine palja silmaga korralik pingutus.

Kogu sihtmärkide rivi tundus ilma vahedeta ning meenutas kõikuva kõr-

gusega rohelist seina, lähemal asuvad kõrgemad ja kaugemad madalamad. Tegemist oli ikkagi pikamaalaskmise võistlusega ja sellist väljakutset ma tegelikult ootasingi.

Olin kõvasti trenni teinud, laskemoonale ballistika välja arvutanud ning igati valmis. Kuus minutit hiljem oli minu võistluspäev läbi. Täpselt nii palju oli aega, et lasta kaks korda kümme lasku vastavalt kolme- ja neljasaja meetri sihtmärkidesse. Tulemuseks teine koht. Kuna autasustamine toimus alles päeva lõpus, siis oli pikalt ootamist. Heas mõttes muidugi, sest see andis võimaluse teiste võistlejatega suhelda ja kogemusi vahetada. Ühtlasi sai selgeks, et nüüd on laskmispisik paljunema hakanud ja järgmine kord võiks juba lisaks lahtisele sihikule võistelda ka mõnes muus kategoorias. Siis on päeva jooksul rohkem tegemist.

Aga kuidas siis täpsemalt edasi? Sihiks optikat! M14 peale optilise sihiku ostmise kohta olen kuulnud väga palju erinevaid arvamusi ja suhtumisi. Alates sellest, et „M14 „raiub“ liiga palju ja pole mõtet optikat panna“, kuni selleni välja, et poes ütleb müüja: „Ehk ikka lased ilma edasi, kuni saad endale midagi paremat lubada?“ Kõik arvamused on teretulnud ning suurendavad minu põikpäist soovi oma vead ise teha. Siiski pean oluliseks ühte arvamust ja see on, et kui sa ikka muidu lasta ei oska, siis optika sind ei aita. Aga tunnistan, et olles 25 aastat lasknud lahtise sihikuga, on optika kehale väga uus ja harjumatu. Olen hetkel veel seal, et pärast optilise sihikuga lasketrenni lasen püstolist mõnikümmend lasku pingete leevendamiseks peale. Asi on minus, ma tean!

tahaKs, aGa ei Näe

ehK Kuidas eriNevad aBivaheNdid aitavad pareMiNi Näha

Sihtmärgi tabamiseks vajaliku matemaatika ja, kui soovite, posimise või suisa nõiakunsti käimatõmbamiseks on vaja muidugi sihtmärk kõigepealt leida ja tuvastada. Aga kuidas seda teha?

Tekst: HEIKKI KIROTAR , Snaiprigild

MEHIS BORN

Kirjeldan seekord, kui täpselt inimene üldse tajub silmadega erinevaid objekte ja milliseid abivahendeid on võimalik kasutada, et näha paremini ja kaugemale. Üldvaatlus, põhjalik vaatlus ja sihtmärgi tuvastamine koos kauguse mõõtmisega. Asjad, mida iga võitleja oskab, kuid võiks osata paremini.

VISUS ÜKSKOMANULL KUUS

JAGATUD KUUEGA KAKSKÜMMEND JAGATUD KAHEKÜMNEGA?

Kõlab nagu needus või etnohevi refrään? Tegemist on erinevate mõõdikutega inimese nägemisteravuse hindamiseks. Kõik täiskasvanud on käinud optiku või silmaarsti vastuvõtul ja jõllitanud pingsalt nii ühe silmaga eraldi kui kahega koos seda kabineti tagumises seinas valgel valgustatud taustal kolme kuni viie meetri kaugusel asuvat eri suurusega mustadest tähtedest või kujunditest koosnevat tabelit, mille sümbolid ülevalt alla järk-järgult kahanevad.

Visus üks koma null tähendab, et nägemisteravus on hea ja inimene suudab eristada kahte punkti, mis asuvad üksteisest ühe nurgaminuti (MOA) kaugusel. MOA suurus sõltub kaugusest. Kolmekümne meetri kauguselt oleks punktide vahemaa natuke alla üheksa millimeetri ning kolme meetri kauguselt alla millimeetri. Kuus jagatud kuuega ja kakskümmend kahekümnega tähendavad head nägemisteravust kuue meetri või sellele vastava kahekümne jala kauguselt, kahemillimeetrise vahega objekte eristades.

KUI HÄSTI ON VÕIMALIK NÄHA?

Silmade nägemisteravus sõltub veel paljudest muudest asjadest, näiteks valgustusest ja värvide kontrastist. Väsinud inimese nägemisteravus võib halveneda, samuti on oluliselt lihtsam märgata hea valgustusega selgepiirilist, taustast erineva värviga objekti, nagu

tennisepall rohu peal. Normaalse nägemisteravusega puhanud inimene peaks suutma tuvastada MOA suuruse erinevat värvi objekti kuni saja meetri kauguselt. Seega on sama objekti tuvastamiseks kaugemalt vaja suurendust ja piisavaks loetakse suurenduskordajat, mis on võrdne sadade meetritega, näiteks kolmesaja meetri kauguselt peaks nägema kolmekordse suurendusega. Soome kaitsejõudude täpsuslaskurite meeskonna varustuse komplekti kuuluvad seitsmekordse suurendusega binokkel, kolme- kuni kaheteistkordse suurendusega relva optiline sihik ja kolmekümnekordse suurendusega pikksilm. Lisaks võimalusel sihiku ette kinnitatav öise vaatluse seade ja termokaamera ja laserkaugusmõõdik. Viimati nimetatud seadmed on peamiselt operatiivüksustel, sest nende hind on sõiduauto suurusjärgus ja neid ei jätku kõikidesse jalaväekompaniidesse.

Mõlemad silmad näevad sama asja natuke erinevalt ja nende nähtust pannakse aju nägemiskeskuses pilt kokku. Kahe silmaga vaadeldes on lihtsam hinnata ka objekti kaugust. Nägemine võib ka petta, sest aju hakkab puuduliku informatsiooni korral oletama ja tuletama, mis seal võiks olla, põhimõtteliselt kaevates mälust välja varem nähtud asjadest kõige tõenäolisema. Kui midagi nähakse osaliselt või vilksamisi, on see eriti tavaline. Nägemismälu võib ka treenida, näiteks vaadeldes lühidalt ja siis loetledes nähtud objekte ning nende asukohti.

Kõik kaitseliitlased on näinud, kuidas korralikult maskeeritud positsiooni ja seal vagusi istuvat võitlejat on väga raske märgata, seevastu üks väike asi, näiteks päikeses kollaselt helkiv padrunikest, tõmbab kohe tähelepanu. Samas nii hämaras kui ka liiga tugeva valgusega näeb inimene halvemini. Kui korraga nähakse palju asju, siis on neid raskem meelde jätta.

Artikli kirjutamise ajal hakkab marjahooaeg lõppema ja seenehooaeg

Tuhandikskaalas niitriste kasutatakse tuntud suurusega objekti kauguse hindamiseks. Viie ja kümne tuhandiku kaupa on võimalik juhtida kaudtuld mõne kilomeetri kaugusele, inimese või üldiselt majast väiksema objekti kauguse hindamiseks piisava täpsusega on vaja ka poole ning isegi veerandi tuhandiku abijooni.

Allikas: Steiner

kestab. Metsainimesed ja korilased kindlasti teavad, et parim aeg marjade korjamiseks on hommiku- või õhtupoolikul, kui on piisavalt valgust marjade ja seente nägemiseks, kuid keskpäevase päikese kiired ei sära taimestikult pimestavalt vastu. Teoreetiliselt peaks inimene eristama sentimeetrise läbimõõduga mustikat kolmekümne meetri kauguselt, kuid praktiliselt peab ikkagi minema palju lähemale, et eri tooni taimestikus marjale pihta saada. Inimese nägemisteravust mõjutab otseselt nähtava valguse hulk, sest pupill reageerib hämarusele laienedes ja tugevale valgusele kokku tõmmates. Terve inimese pupilli läbimõõt võib kõikuda kahe ja kaheksa millimeetri vahel. Jätame meelde, et inimese silm suudab korraga vastu võtta kuni kaheksa millimeetrit laia valgusvihu!

ÜLDVAATLUS EHK KAUGUSE

MÄÄRAMINE SILMAGA

Tänapäeval ööpäev läbi droone täis taevalaotuse ja luurekeskusele toodetud pildifailidest sihtmärke otsivate arvutiprogrammide eest peitu pugedes ei saa ega tohi unustada ka vanu vaatlusviise.

Esimene neist on kaardiluure, kui on kasutada mingisugune kaart, aerofoto või maastikujoonis. Tavalisel topograafilisel kaardil on ühe sentimeetri peal pool kilomeetrit maastikku ja kaardiruudus ruutkilomeeter, nii et seal on mõistagi ainult kõige suuremad looduslikud ja inimeste loodud objektid. Kaardiluurele järgneb üldvaatlus ehk palja silmaga vaadatakse kiiresti üle, kas, kus ja kui kaugel on sihtmärgid ja üldse olulised objektid, need jäetakse meelde ning kirjutatakse tulekaardile üles vähemalt objekti nimetus, suund ja kaugus oma asukohast. Oluline on vaadata üle kõik, mitte jääda iga kivi ja kändu pikalt põrnitsema, see tuleb hiljem. Tavaliselt teostatakse vaatlust erinevate abivahenditega ja täpsus suureneb iga uue vahendiga. Alustatakse palja silmaga, huvitavad kohad vaadatakse üle mõnekordse suurendusega binokli või käärpikksilma ehk periskoobiga ja eriti huvitavad kohad sihtmärgi kindlakstegemiseks mõnekümnekordse suurendusega pikksilmaga.

Käärpikksilmad ei ole kahjuks Eestis eriti levinud, kuid tegelikult on need väga vajalikud, sisuliselt elupäästvad. Varje tagant pannakse välja ainult käärpikksilma mõnesentimeetrise läbimõõduga objektiiv, vaatleja ise on turvaliselt varje taga ja pääseb isegi avastamise korral eluga objektiivi suunas tulevast kuuli- ja killurahest. Sellepärast on väga kasulik vähemalt jao või rühma tasemel omada lisaks binoklile ühte kerget käärpikksilma. Jutt käib muidugi nendest poolemeetristest kergetest torudest, millel on ühes otsas mõnekordne suurendus ja teises peegel, mis võimaldab nurga taha vaadata. Suurtükiväelaste kolmejalgse postamendi otsas olev raske käärpikksilm on suurtükiväelaste töövahend, mida keegi seljas kaasa tassida ei jaksa!

Vaatluspikksilmad on laialdaselt kasutusel nii luurajatel kui täpsuslaskuritel, sest nende suurenduskordaja on käärpikksilma, binokli või optilise sihiku omast mitu korda suurem ehk nendega märkab kaugemalt väiksemaid objekte. Samas on pikksilm kallis ja raske seade ning eriti kergejalaväes, mis moodustab Kaitseliidust lõviosa, tuleb iga kaasatassitava kilo ja kuupdetsimeetri vajalikkust hoolikalt kaaluda. Ühe silmaga vaatlemisest aga pikemalt juba optiliste sihikute juures.

Silmaga kauguse määramisel on oluline endale selgeks teha mõni lihtne reegel, näiteks kui võitleja teab, kui pikk on sada meetrit, määratakse objekti kaugus sadu meetreid liites. Palja silmaga kauguse mõõtmisel on inimlik viga märgatav ja palju harjutades hakkab täpsemalt välja tulema, kuid treeningutel rahuldava tasemega mõõtmisviga võib olla kuni viisteist protsenti, niisiis sada meetrit võib olla ka kaheksakümmend viis kuni sada viisteist meetrit ja kakssada juba sada seitsekümmend kuni kakssada kolmkümmend ehk päris ebatäpne. Oluline on meelde jätta ka seda, kui kaugelt on võimalik normaalse valguse ja nähtavuse korral palja silmaga eristada inimese üksikasju, sest need aitavad kiiresti kaugust hinnata:

inimese kuju teist värvi taustal kuni pool kilomeetrit;

Pildil on üks lihtsamaid Rootsi käärpikksilmi. Eestis võeti seadmed kunagi vastu, mõistmata nende olulisust, mistõttu need jäid lattu seisma ja kanti hiljem „rämpsuna“ maha. Neid ja sarnaseid kolmekordse suurenduse ja sisseehitatud tuhandike niitristiga vaatlusseadmeid kasutavad peamiselt luurajad ja täpsuslaskurid. Ukrainlased on parema puudumisel hakanud enda võitlejatele tootma käärpikksilmi plastiktorudest, trükkides olulised osad 3D-printeriga.

riietuse elemendid kuni kolmsada meetrit;

riietuse värvid kuni kakssada viiskümmend meetrit;

inimese pea ja kaela piirjooned kuni kakssada meetrit;

relva kuju ja isikliku varustuse elemendid kuni sada viiskümmend meetrit;

maskeerimata nägu kuni sada meetrit;

silmad kuni poolsada meetrit.

Võimalusel tuleb vaatlust teostada koos ja kui mitu inimest hindab kaugusi erinevalt, tasub võtta nende kauguste keskmine. Eelnevat loetelu lugedes saab ka selgeks, et maskeerimisele pööratakse palju tähelepanu sellepärast, et see aitab avastamiskaugust mitmekordselt vähendada. Näiteks maskeerimisvormis, nägu ja käed maskeerituna põõsa taga metsas rahulikult paigal seisva inimese eristamine on isegi saja meetri kauguselt keeruline. Inimese silmad ja aju petavad ja tavaliselt vähendatakse reaalset kaugust, kui:

objekt on väga suur;

objekt on tumedast taustast selgelt heledam;

ühtlase suure ala (heinamaa, veekogu jne) taustal on üksik objekt;

maastik on erinevate pinnavormidega läbi lõigatud;

vaadeldakse lamades või üles- või allapoole;

päike on selja tagant;

valgus on kunstlik, näiteks öösel valgustusraketiga, lendav rakett tekitab iga objekti juurde kiiresti liikuva varju;

vaatleja on väsinud.

Õiget kaugust suurendatakse, kui: objekt on väike; objekt on tume või tumedal taustal või varjus, sest silm ei suuda täpselt eristada objekti piirjooni; päike paistab vaatleja suunas; nähtavus on halb ehk hämaras, vihmas, lumesajus; objekt on avatud maastikul, näiteks kivi lagedal väljal.

Palja silmaga üldvaatluse puhul aitab, kui näha on objekt, mille mõõtmed on teada, siis saab sellega võrrelda. Näiteks õhu värelemise või muidu halva nähtavuse tõttu võivad ka keskmise suurusega, erinevatel kaugustel objektid näida asuvat ühekaugusel. Näiteks laskeväljal üksteise järele mõnesaja meetri kaugusele paigutatud pool- ja täisfiguuride puhul on tavaline, et ei suudeta hinnata sihtmärgi täpseid piirjooni ja seetõttu määrata laskekaugust ning tulemuseks on tabamus sihtmärgi ette või üle. Taktikaliselt on määramata laskekauguse puhul mõistlikum lasta pigem lähemale kui kaugemale. Kui kuul tabab sihtmärgi ette ja tabamus on võimalik tuvastada, siis saab järgmised lasud kõrgemale sihtida. Kui lastakse liiga kõrgele, lendavad kuulid üle ja maanduvad sihtmärgi taha.

Sõjapüss kaliibriga 5,56 NATO, mis on saja meetri peale sisse lastud, tabab kolmesaja meetri kauguselt juba kolmkümmend ja neljasajalt meetrilt kaheksakümmend sentimeetrit alla, nii et rinnakujusuuruse sihtmärgi korral kõmmutatakse sihtmärgi ette maha. Seega on oluline sihtmärgi kaugust hinnata võimalikult täpselt ja

selleks võtab meie hüpoteetiline vaatleja nüüd välja käärpikksilma, binokli või heal juhul isegi optilise sihiku või vaatluspikksilma.

KAUGUSE MÄÄRAMINE BINOKLIGA

Ma kirjutan selles artiklis läbivalt binoklist, sest kahe silmaga vaatlemine on oluliselt jätkusuutlikum kui ühe silmaga. Kahe silmaga jaksab rohkem vaadata, sest silmad väsivad mitu korda aeglasemalt.

Kaitsejõududes on väga palju erinevaid binokleid, tavaliselt kuue-, seitsme-, kaheksa- või kümnekordse suurendusega ja milliradiaanide ehk tuhandike niitristiga. Sõjaliseks otstarbeks kasutatavatel binoklitel peab kindlasti olema tuhandikskaalaga niitrist tuntud suurusega objektide kauguse hindamisel. Vanematel mudelitel on tuhandike skaala ainult viie ja kümne tuhandiku kaupa, mis on täiesti hea suurtükiväe tule juhtimiseks, kuid liiga harv majast väiksema objekti kauguse täpseks hindamiseks. Normaalne on ühe tuhandiku skaala, mis võiks olla veel poole või veerandi tuhandiku abijoontega.

Käärpikksilma või binokliga vaatlemisel ja kauguste määramisel ei tohi mõõtmisviga ületada kümmet protsenti ehk see on oluliselt täpsem kui palja silmaga. Isiklikult eelistan sisseehitatud kompassiga binoklit, mis aitab kiiresti määrata ka objekti suunda, kuid neid näeb peamiselt mereväes ja rannakaitses. Kvaliteetse binokli hind algab mitmesajast eurost ehk nagu korralikul kiivril või kaitsevestil ja rõhk on sõnal „kvaliteetne“.

Sisseehitatud kompassiga kvaliteetne binokkel maksab reipalt üle tuhande euro ja kui minna seda tagalast küsima, siis on tavaliselt vastuseks nukker pilk ja ohe. Netiavarustest on võimalik hankida ka oluliselt odavam binoklilaadne toode, kuid reeglina ei ole nende ehitamiseks kasutatud materjalide kvaliteet ja toote vastupidavus piisav. Ennekõike käib jutt läätsede klaasi, lihvimise ja pinnakatte ning liikuvate osade kvaliteedist. Seega pigem kvaliteeti kui sodi ja ametlik maaletooja pigem koos garantiiga kui ilma. Olen isegi hambaid kiristanud, kui keskmise hinnaga binokli kompass põllu peal kinni kiilus ehk suur osa seadme kasutegurist haihtus.

Binoklit valides on oluline mõelda, kus ja mis tingimustes seda kasutama hakatakse. Vaatluspostile ülipikkadele kaugustele soovitaks paarkümmend korda suurendavat mitmekilost, lahingumasinasse kaasa loksuma sobib ka üle kilo kaaluv kümnekordne suurendus või hoopis jalaväelase rakmetaskusse poolekilone kaheksakordne? Nüüd tuletame meelde, et inimese silm suudab vastu võtta kuni kaheksa millimeetrit laia valgusvoo.

Kui kaheksakordse binokli läätse läbimõõt on kolmkümmend millimeetrit, siis jagades kolmkümmend kaheksaga, saame teada, et sealt on näha neljamillimeetrine valgusvihk.

Kümnekordse suurendusega viiekümnemillimeetrine binokkel annab millimeetri juurde, kuid hind on ka kallim, sellepärast ongi väiksemad binoklid jalaväes tavalised, sest need on piisavalt head, aga mitte liiga kallid. Huvitav ja väga populaarne kombinatsioon on viiekümnemillimeetrine lääts seitsmekordse suurendusega binoklil, mis annab väljuva valgusvihu läbimõõduks seitse millimeetrit ehk praktiliselt maksimaalne, mida inimene suudab näha.

Läätse läbimõõdust veel tähtsam on klaasi valguse läbilaskevõime, mida on võimalik võrrelda, vaadates samal ajal sama objekti erinevatest sama suurendusega binoklitest. Hea binokkel laseb läbi üle 90% valgusest ja lugupeetud valmistaja nimetab selle numbri avalikult, sest on uhke, kui hea lihvi ja pinnakattega tema toode on, ja kuidagi tuleb ju põhjendada

mitmekordset hinnavahet võrreldes alibabade no-name-toodetega! Eriti on seda vahet märgata hämaruses. Olen olnud olukorras, kus no-namebinokliga ei olnud võimalik sihtmärki leida, aga kvaliteetse Euroopa tootja sihikuga nägi küll. Binokleid valides on oluline jälgida, et neil oleks mõlema silma okulaari teravustamise võimalus vastavalt vaatleja nägemisteravusele. Samuti peab neil olema sisse ehitatud laserikiirevastane kaitsefilter. Ukraina sõjas on olnud palju juhtumeid, kus vastased pimestavad vaatlejaid tugeva valguse või laserikiirega, tekitades ajutist või püsivat nägemisvõime kaotust. Lisaks peab seadmel olema peegeldusvastane filter, see on reeglina objektiivi ette kinnitatav tihe mesilaskärjetaolise kujuga võrk, mis raskendab vastasel läätselt tagasipeegelduva valguse nägemist.

Osadel binoklitel on sisse ehitatud ka laserkaugusmõõdik, millest paremad suudavad inimesesuuruse objekti kaugust mõõta üheprotsendilise täpsuse- gust mõõta üheprotsendilise täpsusega isegi mitme kilomeetri kauguselt, kuid nende seadmetega on kaks suurt probleemi. Ühe laserkaugusmõõdiku-

ga binokli hinna eest saab osta kuni kümme tavalist tuhandikskaalaga binoklit. Teiseks, laserkiirt kiirgav seade on kergemini avastatav ka vastasele. Ukraina sõjas on olnud olukordi, kus kõikidest vaatlusseadmetest on patareid välja võetud, vältimaks avastamisele järgnevat surmavat kuuli- ja killurahet.

Kaitse Kodu! jätkab teemat järgmises numbris.

Kvaliteetsed binoklid on väga vajalikud abivahendid vaatluseks. Kergemad nendest kaaluvad poole kilo kanti ja hinnad algavad mitmesajast eurost, kuid reeglina kaalub binokkel kilo-poolteist ning maksab üle tuhande euro, sest suuremate läätsedega ja parema valguse läbilaskvusega binoklite hinnad algavad tuhandest. Sisse ehitatud kompass lisab hinnale mitusada eurot. Lihtsama, kuni poolteise kilomeetri peale mõõtva laserkaugusmõõdikuga binokkel maksab juba paar tuhat ja mitme kilomeetri peale ulatuva laseriga kümmekond tuhat.

patrula 2023

ehK Mida oN Meil lõuNaNaaBrite võistlusest õppida?

31. korda aset leidnud võistlus peeti tänavu Cesise/Võnnu ringkonnas, kust Tallinna maleva Kalevi malevkonna võistkond kooseisus Marko Pikk, Teet Leppänen, Marek Soop ning Margus Ots naasid taas kord esimese kohaga.

Tekst: MARGUS OTS , Kalevi malevkonna võistkonna liige

Eelmise aasta edukast osalemisest kirjutasime täpselt aasta tagasi, selle aasta kokkuvõttes vaatame teemat veidi laiemalt.

VÕISTLUSE KORRALDUSEST

Lätlased reklaamivad seda üritust välja õppusena ning fookustavad väga palju (eriti rahvusvaheliste) osalejate rahulolule. Hea ürituse korraldamine on uhkuseasi ning on jäänud mulje, et korraldav ringkond püüab igal aastal eelmise aasta võistlust üle trumbata ja millegi uuega üllatada. Samuti tutvustada erinevaid ilusaid Lätimaa kohti, andes meeskondadele selleks ka pärast võistlust aega üks öö puhata ja end kohaliku eluoluga kurssi viia.

Kuigi kohad igal aastal erinevad, püüavad korraldajad luua tingimused, kus nii tugevamad kui ka väiksema ettevalmistusega tiimid saavad kätte oma õppimismomendi ja hea kogemuse. Selleks on võistlus jagatud etappideks, mille käigus saavad kiiremad ja motiveeritumad tiimid ekstra pingutusega võtta rohkem punkte.

Käsi südamel, korraldajatele antud kiidusõnad ei tähenda, nagu oleks võistlus lihtne. Tipp-konkurentsis püsimiseks tuleb füüsiliselt ja vaimselt pingutada isegi rohkem kui meie Utriatel-Pitkadel-Põrgupõhjadel. Aga see pole spordivõistlus ning võitmiseks tuleb olla terav ja keskenduda sellele, mis põhiline. Üllatada lätlased oskavad, kuid siiani oleme need üllatused õnneks peaaegu lahti hammustanud.

JÕUKATSUMINE

Võistlus oli jagatud nelja etappi. Esimene on ettevalmistus. Stardijärjekord pandi paika kahe ülesandega – sel aastal sai tiim jaguneda ning proovida ülesandeid keskaegses turvises ja keskaja relvastusega. Tulemused arvesse ei läinud, kuid taas kord – üllatada lätlased oskavad. Saime öösel kaks tundi magada ning kell 4 hommikul oli juba väljasõit stardialasse. Võistlus algas!

Teine etapp olid erinevad ülesanded koos võimalusega teenida lisapunkte rogainis. Teadsime eelmisest aastast, et sellel lõigul võivad tekkida tropid, ja andsime juba alguses korralikult

talda. Esimeseks ülesandeks oli teateujumine, mille käigus tuli järvest ära tuua esimese punkti koordinaadid. Siis algas kiirkõnd, et mitte massi taha ootama jääda.

Punktides saime tellida kaudtuld (tuli õnnestus meil korrektselt korrigeerida kolme viimase sekundi jooksul), ehitada torni, teha sideülesannet, varitsust ja muud, kuid põhiraskus oli rogainipunktide kogumisel. Rajameister oli need pannud mägede tippu või orgude põhja ning läbisime peaaegu puhkamata täisvarustuses 14 tunniga 50 km.

Pärast seda ujusime üle Koiva jõe ning saime ülesandeks varjatult veel natuke orienteeruda rajal, kus olid infrapunakaamerad. Seejuures oli meeskondadele meelega antud vales mõõtkavas kaart ja meil oma väsinud peaga kulus sellest arusaamiseks julgelt pool tundi. Ülesandeid oli muidugi veel – kõige meeldejäävam neist oli paaris leap of faith ehk kahekesi ca 6 m kõrguselt kangi külge kinni hüppamine.

Teisel ööl saime ühe tunni und Võnnu suusamäe murul, kui algas kõige põnevam ja otsustavam osa ehk linnaluure, milleks saime seljakotis kaasa tassida tsiviilriided. Legendi järgi oli Võnnu okupeeritud ning me pidime tiimina sooritama erinevaid saboteerimisülesandeid ja vältima vastutegevust, kes patrullis linnas kohaliku sõjaväepolitsei masinatega. Link-up ööklubis tõstis adrenaliinitaseme täiesti võrreldavale tasemele mõne teeületusega metsas. Sealt edasi saime terve öö sooritada Võnnus ülesandeid enda valitud järjekorras – paduvihmas majakatuselt taas kaudtuld tellida, silda õhku lasta jm, kuid käsus oli kavalalt kirjas, et kõige olulisem oli vastase laskemoonavarude avastamine. Selle ülesande väärtus oli peaaegu sama mis rogainil (ehk 100 punkti) ja seal oleks meil ka äärepealt esikoht kaotsi läinud.

Hommikul algas neljas ehk viimane etapp, kiirpüstolilaskmine – 20 sekundit, 10 padrunit ja pantvangidpahalased märklaudadel segamini.

Lõpujooksu asemel tuli liikuda mööda kopratammidest paisutatud jõge umbes kilomeeter ja lasta laskesuusarelvadest.

Võistlus läbi, magasime päris pikalt, kasutasime kolmandat õhtut Võnnu imetlemiseks ja järgmisel hommikul võtsime linnaväljaku pidulikul rivistusel üllatunult vastu võidukarika. Zemessardze Patrula rändauhind, öökull, tuli aastaks ajaks tagasi Eestisse, Tallinna malevasse!

MIKS ÜLDSE PATRULLVÕISTLUSED?

Kõigepealt – kõigil tiimiliikmetel on oma sõjaaja ametikohad ja panustamine riigikaitsesse toimub ikka struktuuris. Võistlused ja nendeks ette valmistamine on meeldiv vaheldus, sest nõuab enda oskustepagasi ülevaatamist ka üksikvõitleja tasemel. Pärast Ukraina sõja algust on peaaegu kõik võistluste korraldajad veel enam pingutanud, et jõukatsumine sarnaneks võimalikult reaalse olukorraga. Julgen pakkuda, et kalevlaste tiimist oskab iga liige igas olukorras, iga kurnatustasemega, iga ilmaga kaudtuld tellida ja parandada.

Osalemine võistlustel peaks ideaalis suurendama ka liitlassõdurite vennastumist. Tõde on, et rajal puututakse enamasti suhteliselt harva kokku ja infojagamine on isegi keelatud. Selle aasta Zemessardze Patrulal oli kaks huvitavat ülesannet, kus kaks tiimi pidid tegema koostööd, et saavutada ühist eesmärki. Punkte said mõlemad sama palju. Päris huvitav oli minna pärast kolmeminutilist tutvust Läti noorte ohvitseridega koos varitsust tegema – oskus kohaneda kiireks koostööks mistahes liitlasväe sõduriga võib olla tulevikus väga vajalik.

Kuigi tegemist on pigem nišivaldkonda kuuluva üritusega, on sellel siiski oma kaasaelajaskond. Sellest ka sõltub, keda ja millise motivatsiooniga võistlusele saadetakse. Leedus tuleb Pitkale kvalifitseerumiseks võita kohalik võistlus – kvalifitseerumist peetakse suureks auks ning tiimid teevad väga põhjaliku ettevalmistuse. Samas on ka juhtumeid, kus riigi ja rahvuse esindamine on preemia hea teenistuse eest – sel juhul võetakse kogu võistlust ka veidi vabamalt ning kiputakse ka lihtsamini pooleli jätma.

Igatahes meie oleme tänulikud, et selliseid üritusi korraldatakse, ja loodame, et ka uut põlvkonda peale tuleb. Oleme hea meelega valmis kogemusi jagama!

Mrep

reservväelaste vahetusproGraMMi raaMes usasse

Alates 2016. aastast osaleb Eesti partnerriigina koos Saksamaa, Inglismaa ja Taaniga reservväelaste vahetusprogrammis. Peaaegu igal aastal on nende väljavalitud külastanud meie õppust Kevadtorm, tehes kaasa erinevate üksuste juures, ja kui suvi läbi, on meie tublimad saadetud Ameerika Ühendriikidesse uusi kogemusi hankima.

Nii läks ka minuga, kui kandideerimise info tuli ja lootus tekkis. Kandideerimine algab septembrikuus ja umbes novembri lõpuks on selge, kas sa osutusid valituks või mitte.

Sellele järgneb juba erialale vastava üksuse otsimine ja piirkonna valimine, millega tegeleb kaitseministeeriumi kontaktisik. Aprillis vormistatakse dokumendid ja NATO viisa. Vahetused algavad juunikuust septembrini. Tavaliselt kokku 18 vahetust (14 kaitseväelastele ja 4 kaitseliitlastele) kestusega 2–4 nädalat.

PÕNEV LOGISTIKA

Minu vahetus oli 13–27. augustil 2023 Wisconsinis Fort McCoy baasis reservväelastele mõeldud suurõppusel Combat Support Training Excercise. Pärast kolme lendu ja umbes 15 tundi olin kohal. Alustasime Tallinnast kolmekesi, aga kaks kaaslast jäeti Amsterdamis uut lennukit ootama. Õnneks jõudsid nemadki samal õhtul kohale.

Järgmisel hommikul suundusime juba baasi poole, et end sisse registree-

rida, saada varustus, kuivtoidupakid ja tutvuda oma eskortohvitseridega. Viimaste ülesanne oli meie eest vastutada – viia-tuua, kohtumisi organiseerida ja päevaplaani järgida. Kuna meie vahetuses olin mina ainuke naine, siis paigutati mind naiste kasarmusse ja minu eskortohvitser oli samuti naine, ametilt kaplani assistent.

Esimestel päevadel sain tutvuda baasi, kõrgemate kindralite ja staabitööga. Planeerimiskeskuses oli kõige põnevam logistikute töö. Neil oli transpordi organiseerimiseks omaette programm, kuhu üksustelt laekusid sisse tellimused ning vastavalt otstarbele ja lasti kaalule saadeti veokid välja. Programm andis kohe märku, kui sisestaja oli valinud vale tüüpi masina või kui nõutavat veokit hetkel saada polnud. Üksused olid väljas minimaalse arvu veokitega ja lisa tuli eraldi tellida kinniselt territooriumilt.

ESIMENE VIGASTUS

Kuna CIMICu ülesannete osakaal oli sel õppusel väiksem, otsustasin osa võtta kõikidest väljakutsetest ja tegevustest. Järgmisena suundusin

mulaažikeskusesse, kus juba nädal aega enne õppust valmistati vajalikke haavu, silmamune, nahka jne. Neil oli kasutuses ligi 200 nukku, keda vastavalt situatsioonile ette valmistati –miinitabamusega, põletushaavadega, silmavigastusega, jäseme amputatsiooniga jne. Seal oli ka robotkoer ja 200 000 „kohalikku“ maksev nukk, kes põhimõtteliselt oli nagu inimene. Lisaks sellele, et ta süda lõi, võis ta ka nutta ja näost siniseks värvuda, monitoril oli näha, kui tal on sisemine verejooks, ja kõiki muid elulisi näitajaid. Nii et kui meedikud hakkasid tema probleemidega tegelema, siis pärast iga tegevust muutus olukord järjest raskemaks ja keerulisemaks.

Siis oli ka minul aeg saada endale vigastus. Stsenaariumi järgi olin kukkunud trepist alla ja saanud peaja jalahaava, olin uimane ja mind viidi välihaiglasse, kus erinevad meedikud minu ümber toimetasid, mind ühest koridorist teise vedades.

Läbisin nii triaaži kui röntgeni ja erinevad testid. Pärast haavade sidumist tunnistati mind lõpuks ikkagi kodukõlbulikuks.

Tekst: seersant GEA LIBLIK , PMKR CIMIC-rühma ülem

Järgmisel päeval sain sõita mööda 240 km2 suurust baasi ühest „võltskülast“ teise ja mängida kord murelikku külaelanikku, kord leinavat tädi ja kord kuberneri tõlki. „Võltskülasid“ oli kokku 6–7 ja need koosnesid konteinermajadest, nagu hotell, pood, turg, kirik ja ka tankla.

Kuna ameeriklased ei saa harjutada päris keskkonnas päris elanikega, siis tuli need tingimused luua palgatud näitlejatega. Just siin sain näidata oma teadmisi ja oskusi ning pakkuda sõduritele huvitavamaid olukordi ja lahendusi. Näiteks eesti ja vene keele mängu toomine. Oli põnev välja valida osalejaid, nendega stsenaariumi läbi mõelda ja ning aimata sõdurite eeldatavat reageeringut. Igatahes suutsime viimaseid ehmatada ja ka ebamugavasse olukorda panna. Vahekohtunikud jäid väga rahule teistmoodi lähenemisega ja ütleme nii, et õpikohti oli.

TÄPSELT NAGU PÄRIS

Kuna ilm hakkas minema järjest kuumemaks, tavalise 32 °C asemel juba 36–38 °C, siis järgmistel päevadel veetsin aega matkekeskuses, proovi-

des erinevatest relvadest laskmist ja sõites kohalike masinatega.

Laskmisega üllatasin meeldivalt meie eskortohvitsere, kes arvasid, et olen CIMICu positsiooni taha peitunud snaiper. Masinate simulatsioon oli väga ehe, sest sa istusid õigel toolil, sinu ees oli vastav armatuur koos kõikide vajalike nuppudega. Oli rool, pedaalid, käivitussüsteem – täpselt nagu päriselt, lihtsalt esiklaasi asemel olid ekraanid ette ja mõlemale poole kõrvale vaatamiseks. Põhikeskusest edastati pilt, situatsioon ja vajadusel lisati sinu teele pomme, helikoptereid, vastaseid. Erinevate pardarelvade kasutamiseks vajasin ka paarilist, kes minu juhendamisel tulistas. Päris veokite rooli mind ei usaldatudki, ju jäi õppeaega liiga väheks. Aga see-eest sain ringi rallitada nii nelja- kui kaheksakohalistega bagidega, muidugi kõrvalistuja toolil. Olin OPFORi ehk vastase meeskonnaga koos kokkupõrkeid tekitamas.

20. augustil viidi meid Madisoni tutvuma Ameerika jalgpalliga ja külastama väljakut, mis mahutab 75 000

pealtvaatajat. Kogemus oli imeline, sest nii suurt kompleksi koos eraldi siseharjutusaladega ei ole ma varem näinud. Tundus uskumatu, et järgmisele mängule oli saada vaid viimased 500 piletit. Õhtu lõppes kiluleibade söömisega Eesti taasiseseisvumise auks.

Enne õppuse lõppu õnnestus meil läbi põigata veel lennujaamast, kus saime tuletõrjeautost veekahuriga puhastada Black Hawki helikopterit ning siis juba ka ise selle sisemusse ronida.

Viimasel õhtul viidi meid pesapallimängu vaatama. Eestlastele natuke kauge spordiala, aga melu, mis sinna juurde käis, oli vaatamist väärt. Sel korral mahutas tribüün küll 35 000 inimest, aga hoone suursugusus, suurepäraselt lahendatud teenindus ja rahva tuju üleval hoidmine olid klass omaette. Soovitan kindlasti minna ja ise kogeda. Ning muidugi vahetusprogrammi kandideerida! Seal tasub lahti kirjutada, mis teemad eriti huvitavad ja kuidas saaksid sina neile kasulik olla, näiteks mõne konkreetse teema koolitajana.

jahiMehed ja Kaitseliitlased ühise asja eest

Kuigi paljud Eesti jahimehed on juba astunud Kaitseliitu, on jahimeeste ressurss laiemas mõttes seni riigikaitses veel efektiivselt kasutamata. Nüüd on aga asjalood muutumas. Nimelt allkirjastasid Kaitseliidu ülem kindralmajor Riho Ühtegi ja Eesti Jahimeeste Seltsi president Margus Puust kahe organisatsiooni vahelise koostööleppe.

Tekst: ASSO PUIDET , Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Selline koostöölepe, nagu on märkinud kindralmajor Ühtegi, avab uued võimalused jahimeeste rakendamiseks riigikaitses. „Seda peamiselt seetõttu, et koostöökokkulepe sõlmitakse organisatsioonide vahel, kus üheks pooleks on meie jahimehi koondav Eesti Jahimeeste Selts ja teiseks pooleks Eesti vabatahtlikku riigikaitset esindav Kaitseliit. Jahimeeste panust riigikaitsesse, aga ka nende huvide esindamist on võimalik korraldada organisatoorselt,“ selgitas Ühtegi.

Mõistagi võidavad lepingust mõlemad pooled, nagu kinnitas ka Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuht Tõnis Korts. Näeb ju kahe organisatsiooni vahel sõlmitud leping ette kaitseliitlaste ja jahimeeste koostöö tihendamist kogemuste ja teadmiste jagamise kaudu.

„Meil on palju ühiseid tegevusi: lasketiirud ja relvastus, tegevus maastikul, liikmeskonna koolitus ja muu seesugune. Kogemuste vahetamine ja koostöö aitavad seniseid tegevusi muuta veelgi paremaks ja efektiivsemaks,“ on Korts kindel.

Ja kui lisaks kogemuste omandamisele suudetakse ka liikmeskondi suurendada, on seegi oluline võit mõlemale organisatsioonile. Olgu öeldud, et juba täna on Kaitseliidu liikmeskonna hulgas veidi üle tuhande jahimeeste seltsi liikme.

NOORED VÕIDAVAD

Sõlmitud leping võimaldab moodustada Eesti Jahimeeste Seltsi liikmetest koosnevaid üksikrühmi, kompaniisid ja malevkondi. Lisaks saavad kaitseliitlased ja jahimehed kasutada üksteise lasketiire ja -paiku ning vajadusel ka üksteise kasutuses olevat relvastust ja muud varustust.

Oluline koht kahe organisatsiooni koostöös on noorsootööl. Tähtsustavad ju mõlemad organisatsioonid Kortsu selgitusel oma tegevustes järelkasvu õpetamist ja koolitamist, sest sellest sõltub nii organisatsioonide kui laiemas plaanis ka riigi heaolu tulevikus.

Nagu Korts märkis, on juba praegu olemas hea koostöö Eesti Jahimeeste Seltsi maakondlike organisatsioonide ja Kaitseliidu malevate vahel. Ka noortelaagrite korraldamises pole jahimeeste seltsile midagi uut. Koostööleping loob seni tehtule aga veelgi tugevama ja ühtse aluse ning julgustab piirkondlikke organisatsioone koostööd jätkama ja arendama.

PIKALT PLAANITUD

Tegelikult hakati võimalikust koostööst jahimeeste ja kaitseliitlaste vahel rääkima juba aastaid tagasi. Nagu Korts mäletab, sõlmiti kunagi koostööks ka raamleping, aga see oli rohkemate organisatsioonide vahel ja üldisem.

Täpsemalt sõlmisid 2009. aasta juulis Kaitseliidu peastaabis koostöölepingu Kaitseliit, Eesti Jahimeeste Selts, Eesti Jahispordiliit ja Eesti Laskurliit. Koostöö eesmärgiks märgiti toona riigikaitse ning jahinduse ja laskespordi kui riigikaitselist väljaõpet toetava

tegevuse arendamine. Leping pidi tagama Eesti lasketiirude koordineeritud planeerimise, arendamise ja haldamise ning aitama kaasa kaitseliitlaste, jahimeeste, jahisportlaste ja laskesportlaste tihedamale suhtlemisele. Määratleti nelja organisatsiooni koostöö suunad, et luua alused ühistegevuse edasiseks arendamiseks ja korraldamiseks kogu riigis.

Nüüd siis, lõppenud suve hakul, sai Kohtla-Nõmmel peetud jahimeeste kokkutulekul allkirjad uus koostööleping. Sedakorda kahepoolne. Ühelt poolt Kaitseliit, teiselt poolt enamikku Eesti jahimehi ühendav katusorganisatsioon Eesti Jahimeeste Selts, kuhu kuulub 11 500 jahimeest ja -naist. Seltsi eesmärgiks on oma liikmete huvide ja õiguste esindamine jahindustegevuses, samuti riigi aktiivse partnerina oma liikmete ühistegevuse kaudu loodust säästva ja rekreatsioonivõimalusi pakkuva jahipidamise ning jahindusalase koolituse korraldamine ja jahinduskultuuri arendamine.

AEG ON KÜPS

„Eks koostööga ole ikka nii, et konkreetse lepinguni jõudmine võtab aega ja sellele eelnevad läbirääkimised ja kohtumised. Ega vägisi midagi ei sünni. Aeg peab olema küps, mõlemad organisatsioonid peavad tundma selleks vajadust,“ märkis Korts, kelle sõnul mängivad siin rolli ka isiklikud faktorid ehk inimesed, kes koos mõeldud mõtted realiseerivad ja kelle jõupingutused viivad lepingu sõlmimiseni.

Loetud kuude jooksul on juba jõutud ka reaalsete tulemuste ja tegudeni. Näiteks on Eesti Jahimeeste Selts moodustanud juba juhatuse vastava koostöökomisjoni, kes on koos käinud ja lepingu rakendamise teemadel arutanud. Samuti võib konkreetse tegevusena nimetada organisatsioonide esindajate ühist augustikuist välinõupidamist Rutjal. Selle eesmärk oli korraldada koostöös jahimeeste suvepäevad 2024. aasta suvel. Õnnestumise korral saab sellest esimene suurem ühistegevus.

„Kes Keda?“

Tekst: PIRET PAOMEES , Naiskodukaitse Saaremaa ringkonna instruktor

Nagu viimased aastad näitavad, kipuvad saarlased olema mitmes asjas esimesed. Olgu selleks siis koroona, ulatuslikud elektrikatkestused, veekriis või korralikud tormid. Õnneks aga ei ole kõik „esimesed“ alati probleemitekitajad. Praegu oleme meile teadaolevalt esimesed ka jahimeestega koostöö tegemisel.

Nimelt on Saaremaa kaitseliitlased ja jahimehed juba aastaid omavahel mõõtu võtnud, kummad on ikkagi täpsemad laskjad. Kõik sai muidugi alguse traditsiooniliselt. Kokku juhtusid Leisi rühma ülem Kert Humal ja Leisi jahiseltsi ülem Aivo Tabri. Jahiseltsi ülem väitis, et kaitseliitlased ei oska lasta. Leisi rühma ülem ei olnud aga väitega nõus.

SIHIK TEEB VÕRDSEKS

Et see küsimus õhku rippuma ei jääks, võeti kohe järgmisel päeval ühendust Saaremaa maleva pealikuga, räägiti lugu ära ning otsustati selguse saamiseks võistlus korraldada. Kaitseliitlane Andres Jalakas koostas juhendi ja mõtles võistlusele nime. Esialgne plaan oli kaasata võistlusele toonase Leisi valla piiridesse jäävaid jahiseltse, kuid see laienes peagi üle Saaremaa. Piiriks sai seatud kaks Kaitseliidu võistkonda ja kuni kaheksa jahiseltside võistkonda. Esimest korda said kõik lubatud kohad täis tänavu.

Esimesel võistlusel kasutasid võistlejad oma relvi (jahimehed omi ja kaitseliitlased AK 4) ning lasti jahimeestele tuttavat VSS-

harjutust – erinevate jahiulukite seisvaid märklehti ja liikuva märgina rinnakuju.

Kuna jahimehed olid rohkem harjunud laskma liikuvaid märklehti ja ka nende optika oli uhkem, kuulus esimene võit neile. Selgus, et AK 4 ei ole VSS-harjutuseks sobilik.

Seega pakuti välja, et parema ülevaate saamiseks tuleb luua võrdsemad tingimused. Edaspidi läksid käiku vaid tavasihikuga relvad. Läbi aastate on võistlusel olnud püstoli-, automaadi- ja vintpüssiharjutused. Aastast 2021 lisandus märkimispüss ning 2023 kuulipilduja.

KES ON PAREMAD?

Vaadates võistkondlike tulemuste statistikat, võiks väita, et hetkel on paremad kaitseliitlased. Nimelt on esikoht viimased kolm aastat olnud nende.

Ent kui hakata vaatama võistkondade koosseise, siis on sageli seis selline, et kaitseliitlaste hulgas on jahimehi ja vastupidi ning katsu siis otsustada, kuidas tulemust tõlgendada.

Hoopis väärtuslikumaks peetakse selle võistluse juures õppimisvõimalust ja kogemuste vahetamist. Seetõttu on nüüd Muhu jahimehed, kes on seni olnud aktiivseimad osalejad, ellu kutsunud ka oma „Kes keda?“.

Huvitav fakt siia lõppu veel. Nimelt pole Aivo Tabri ise veel kunagi ühelegi võistlusele jõudnud.

sõNuMid suurriiKidelt

Nagu teada, sõdisid Esimeses ja Teises maailmasõjas impeeriumid. Järgnenud külma sõja päevil jäid Prantsusmaa ja Suurbritannia oma meretagustest kolooniatest ilma ning külma sõja lõpp tähistas viimase säilinud impeeriumi NSV Liidu ehk Venemaa ilmajäämist enamikust oma kolooniatest.

Tekst: TOOMAS ALATALU , politoloog

Ainult et, jah, neid Moskoovia (Venemaa ametlik nimi aastani 1721) vallutatud naaberalasid (eripära – laienes n-ö maad mööda) ei kutsutud nii peaaegu kunagi.

Fakt on aga see, et 2002. aastal lõpetas Moskva oma varem kõigile lubatud impeeriumi likvideerimise lõpuleviimise – sõjabaasid Moldovas ja Gruusias säilitati ning 2008. aastal alustati sõjaga impeeriumi taastamist.

Muule maailmale tuli see üllatusena. Tagantjärele hinnates lähtus Kremli enda valdusse saanud revanšistide

seltskond vallutussõtta minnes kahest oma peavastasega seotud seigast –islamiäärmuslaste 9/11 rünnakust USA sümbolitele USA enda pinnal ja USA tuumaarsenali äratoomisest Inglismaa pinnalt ehk Euroopast. Neid hinnati USA nõrgenemise ilmingutena.

Alustades veebruaris 2014 sõda Ukrainas, eeldati Kremlis seda, et Lääs reageerib nii, nagu Gruusiale kallalemineku puhul – protestib, kuid lubab kurjal sündida, sest mängus oli kõigest väikeriik. Suurele sõjale Ukrainas eelnes aga kolmas ja kõige tõsisem USA nõrkuse ilming – põgenemine Afganistanist augustis 2021.

USA käekäigu jälgimisega paralleelselt kuulutas mainitud Kremli seltskond kõigist torudest, et Venemaa olla täiesti omaette tsivilisatsioon, oma kultuuri ja traditsiooniliste väärtustega. Jutt, mis osavalt vastandus mujal maad võtnud globaliseerumise propagandale.

Enamgi veel – Kreml oskas oma osast Teise maailmasõja võidus teha kultuse, mida maailma liidrid käisid 2005. ja 2010. aastal Moskva Punasel väljakul kummardamas. Kui Venemaa 2014. aasta vallutussõda Ukrainas lõpuks kõigil silmad avas, oli juba hilja – Kremli kui võitja, vabastaja,

riikide võrdsuse ja suveräänsuse kaitsja kujund oli kolmandas maailmas (ka globaalses Lõunas) piisavalt kinnistunud. Sellest hoolimata, et sel sajandil on vaid Venemaa oma naabritele kallale läinud.

JAH, AGA EI

Esitatud teadmine aitab paremini mõista kangelaslikult võitleva Ukraina ebaedu poliitikarindel, sest juulis 2023 Vilniuses toimunud NATO tippkohtumine ei andnud talle selget liitumisperspektiivi ja septembris New Delhis toimunud suurte majandusriikide G20 tippkohtumine vältis Venemaa nimetamist agressoriks.

G20 eelmisel, novembris 2022 Bali saarel toimunud kogunemisel sai video teel sõna ka Ukraina president Zelenskõi, sedapuhku sellest keelduti ja kui Bali dokument teatas, et ÜRO peaassamblee 2. märtsil 2022 mõistis häältega 141 poolt, 5 vastu ja 35 erapooletut hukka „Venemaa agressiooni

Ukrainas“, siis New Delhi dokument mainis ära vaid ÜRO dokumendi registreerimisnumbri ja kasutas sõnapaari „sõda Ukrainas“.

Tegelikult pole põhjust imestada. Sõda Euroopas on jaganud maailma kolme leeri – 52 riiki toetavad Ukrainat ja Venemaa nimetab enamikku neist endale „ebasõbralikeks riikideks”. (Viimaste hulka pole arvatud näiteks Iisraeli, mille peaminister Netanyahu pole käinud sõja ajal Kiievis).

Kreml peab rehnutit ka sõbralike ja neutraalsete riikide kohta. Nii kohtuski Venemaa välisminister Lavrov G20 tippkohtumise eel Moskvas „sõbralike riikide“ saadikutega ning need olid Argentina, Brasiilia, India, Indoneesia, Hiina, Mehhiko, Saudi Araabia, Türgi ja Lõuna-Aafrika omad. Ehk siis kokku 9 ja seda 19st, sest mainitud grupi 20. liige on Euroopa Liit. New Delhi kohtumisel võeti uueks liikmeks Aafrika Liit, nii et nüüd on tegu G21ga.

Arvestada tuleb ka perspektiiviga –2024. aastal on selle ühenduse eesistujaks Brasiilia ja 2025. aastal LõunaAafrika. Ehk siis – sealt pole küll loota julgeid hoiakumuutusi. Seda kinnitas ka Brasiilia vasakpoolne president Lula, kes New Delhisse jõudes ütles, et sõjakuritegudes süüdistatav Venemaa president Putin võib julgelt Brasiiliasse tulla.

Kaks päeva hiljem aga lisas, et kohtu otsusega tuleb siiski arvestada. Seda meelemuutust ja New Delhi deklaratsioonis olevat „riikide territoriaalse terviklikkuse tagamise“ nõuet silmas pidades tuleb kohtumise peaväärtuseks hinnata seda, et rahvusvaheline õigus ikkagi toimib.

Mis aga puutub NATO Vilniuse kohtumisse, siis toimus seal teinegi tippkohtumine – maailma juhtivate tööstusriikide juhid ehk G7 (USA, Kanada, Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia, Itaalia, Jaapan + Euroopa

Liit) kinnitas, et Ukrainat toetatakse nii kaua ja nii palju kui vaja ja et temast saab Euroopa Liidu liikmesmaa. See ootamatu lisakohtumine – G7 oli kaks kuud varem koos Hiroshimas – tagas, et Ukraina Vilniuses ikkagi midagi sai. Küll ebamääraseks jäänud pääsu NATOsse, kuid kindla Euroopa Liitu! Viimast kinnitas ka Euroopa Komisjoni esinaise Ursula von der Leyeni aastakõne europarlamendile 13. septembril 2023.

BUSINESS AS USUAL

G7 kõrvalsoolo 31-liikmelise NATO kogunemisel peaks kõigile meenutama tänase maailma jätkuvat reaalsust – asju otsustavad ikkagi suurriigid, kes üksteise arvustamisele vaatamata on omavahel majanduslikult-finantsiliselt tihedalt seotud ja sõltuvad üksteisest. Nende sidemete püsimist on suurepäraselt näidanud nn sanktsioonide poliitika, millega hakati karistama esimese suurusjärgu suurriiki tema kallaletungi eest teise suurusjärgu suurriigile. Maailm

pole ju sõdimist unustanud, ent need on käinud Vietnamis, Afganistanis, Iraagis, Süürias jm ning nende mõju Euroopas, Põhja-Ameerikas ja KaugIdas asuvate suurriikide omavahelistele suhetele on olnud mõõdukas.

Venemaa kallaleminek Ukrainale aga muutis kõike ja sünnitas samas uued mängureeglid – sõda käigu vaid Ukraina pinnal ja viimasele antav relvaabi lähtugu sellest! Mujal aga üritaks läbi saada stiilis business as usual. Sellest ka suur sanktsioonide kehtestamise osalisus ja nendest möödahiilimine.

Aeg näitas kiiresti, et julma vallutussõjaga maailma taas ümber jagama hakanud suurriik on kõigile ohuks ja agressor tuleb lihtsalt oma koopasse tagasi tõrjuda.

Et tegu on ühise arvamusega, näitab üksmeel relvade ja muu abi andmises Ukrainale ja just see ühistegevus on tagatis, et sõda lõpeb Ukraina

võiduga ja Ukraina tingimustel. Saab öelda ka nii, et Ukraina toetamine on tänaseks olnud nii suur ja toetajaid siduv, et selles kaasalööjad ei saa enam kaotada – nad orienteeruvad üksnes võidule.

Kuna ikka ja jälle viidatakse võimalusele, et Venemaa võib käiku lasta tuumarelva, siis tasub märgata ja meeles pidada, kui mitu korda on tuumariigid, kelle hulka kuuluvad nii Venemaa vastased kui ka liitlased, enne praegusesse konflikti minekut ja konflikti ajal ühiselt deklareerinud tuumasõja välistatust. Seda tegi sel aastal nii G7 kui ka G20! Teisisõnu – maailm on hulluks läinud küll, ent kõige hullemadki mõtlevad seejuures ikkagi ellujäämisele ja sellest infomeeritakse kogu inimkonda.

Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen, Euroopa Liidu välispoliitika juht Josep Borrell, Slovakkia peaminister Eduard Heger, Ukraina peaminister Denis Šmõha ja Butša linnapea Anatoli Fedoruk Butšas 8. aprillil 2022

UKRAINA VALITSUSPORTAAL/WIKIPEDIA

sotsiaalMeedia relvastaMiNe: oht elule ja julGeoleKule

Venemaa sõjategevus Ukrainas on 21. sajandil esimene konflikt, kus sotsiaalmeedia on muutunud sedavõrd oluliseks lahinguvälja võimestajaks.

märtsil 2022 levis üle maailma uudis sellest, kuidas Kiievis asuv Retroville'i kaubanduskeskus1 oli eelmisel õhtul saanud vaenuvägedelt täppisraketilöögi. See oli esimene šokeeriv rünnak, millised nüüdseks on kahjuks muutunud sõja argipäeva osaks. Oluliseks detailiks selle rünnaku juures on asjaolu, et enne 21. märtsi raketilööki oli kaubanduskeskuse juurde pargitud Ukraina sõjatehnikat filminud üks kohalik suunamudija ning avaldanud selle Tiktoki platvormi vahendusel2

Järgnenud rünnakus sai surma kaheksa inimest ja kannatada terve kvartal, mitmed eluhooned muutusid elukõlbmatuks. See on vaid üks paljudest näidetest, kuidas näiliselt süütu harjumuspärane sotsiaalmeedia kasutamine (näiteks video postitamine või sisutootmisega tulu teenimine) võib muutuda eluohtlikuks. Antud juhul realiseerus oht nii kaotatud inimeludena kui ka moraali kahjustamisena. Lisaks sellele võib igasugune sõjaväeobjektide ja -positsioonide mõtlematu filmimine muutuda ohuks riigi julgeolekule.

OHT ON REAALNE

Enam kui aasta hiljem aprillis sotsiaalmeediasse lekkinud USA kaitseministeeriumi dokumendid avalikustasid mitmeid piinlikke ja tundlikke detaile lisaks sõjategevusele Ukrainas sellest, kuidas Ameerika luureteenistused kuulavad pealt oma lähedasi liitlasi ning kui sügav on ameeriklaste kohalolek Venemaa julgeoleku- ja luureteenistustes.

Ühtlasi paljastas leke sellegi, milline on USA võime hoiatada Ukrainat Venemaa kavandatavate raketilöökide eest ja milline on agressori sõjamasina tervis. Lühidalt on tegemist ühe ulatuslikuma luuretegevust kajastava infolekkega pärast Wikileaksi3. Teisalt paljastas see iidvana inimliku nõrkuse olla tunnustatud või vähemasti oluline, vahest isegi lugupeetud – ükskõik mis hinna eest.

Kuigi mastaabid, platvormid, sisu ja persoonid on erinevad, seob neid sotsiaalmeedia. Need mõlemad tagalas aset leidnud juhtumid tekitavad muret ka valitsuste tasandil, näiteks Ukraina ametivõimud on pidevalt hoiatanud inimesi, et nad hoiduksid teatud liiki teabe avaldamisest sotsiaalmeedias.

Tekst: HANNES NAGEL , SOFIIA KOSTYTSKA , Kriisiuuringute Keskus

Karistused mitteavaliku teabe avaldamise eest on sätestatud ka asjakohastes õigusaktides, mis võeti vastu kohe esimestel päevadel pärast täiemahulise invasiooni algust. Kiirus, millega seda küsimust Ukrainas käsitleti, on juba iseenesest näide sotsiaalmeedia probleemi tõsidusest sõjaolukorras.

VAENLANE EI MAGA

Probleemi keskmes on asjaolu, et suur osa nii tsiviilelanikest kui ka sõjaväelastest kasutab mingisugust nutiseadet ja märkimisväärsel osal neist on vähemalt üks aktiivne sotsiaalmeediakonto.

Seda oleme näinud lugematuid kordi, vaadates kaadreid Ukrainast – paljud salvestised lahinguoperatsioonidest on salvestatud just isiklike seadmetega. Sõjas tähendab see, et iga sõdur ja tsiviilisik saab levi ja internetivõrgu olemasolul postitada teksti, fotosid, videoid või helisalvestusi, kasutades sealjuures ka geolokatsiooni, mis omakorda edastab nähtut ja kogetut, tavaliselt tahtmatult, kuid mõnikord ka tahtlikult (nt sõjaväe positsioonid, lahinguplaanid, vihje halvasti suunatud raketiheitest jne) küberruumi koos täpse asukohaga.

Ei tohi unustada, et küberruumis varitseb vaenlane, kelle spetsiaalsed (info)väeosad4 oskavad kätte langevat saaki kergesti kasutada oma eesmärkide saavutamiseks. Ukraina julgeolekuinstitutsioonide hinnangul pärineb kuni 80% saadud luureteabest just avalikest allikatest4.

Samas kasutatakse sotsiaalmeediat peamiselt teabe kiireks hankimiseks ja jagamiseks, sealhulgas olukordades, kus traditsioonilised teabekanalid ei pruugi toimida, ning see on oluline ka lähedaste ja sõpradega kontakti hoidmiseks keerulistes oludes.

Vaja on siiski meeles pidada, et lisaks suhtlusvõimalusele pakub sotsiaalmeedia ka valeinfoga kokkupuutumise võimalust, mis võib samuti teatud oludes eluohtlikuks saada. Näiteks Mariupolis venelaste loodud võltsid „rohelised koridorid“ juhatasid postituste kaudu inimesi evakuatsiooniteedele4, mida ei olnud tegelikult olemas ning kuhu jõudes järgnesid õhurünnakud5.

SURMAV INFOSÕDA

Mida siis teha olukorras, kus on kindlaks tehtud, et sotsiaalmeediast lähtuv oht ei ole vaid meelsuse mõjutamine ning võib reaalselt ohustada inimesi ja kaitsevõimet?

Ukraina senised strateegilised sammud on olnud avalikkuse teavitamine sellest, milline käitumine on sotsiaalmeedias lubatud ja milline keelatud, karistusseadustiku muutmine ning sotsiaalmeedia ja teatavate rakenduste arendamine ja kasutamine teabe kogumiseks tsiviilisikute abiga6

Samal ajal täiustab Venemaa pidevalt oma teabekogumisvahendeid, mille hulka kuulub ka näiteks laste ärakasutamine nutitelefonimängude kaudu, kus julgustatakse koguma teavet Ukraina armee positsioonide kohta. Siinkohal võiks küsida, kumb on julmem ja alatum, kas liivakasti servale jäetud granaadiga kaisukaru või nutimängus kogemata tervele jaole peale tõmmatud droonirünnak.

Mõlemad on kuriteod, mis sobivad vastasele, ent need on ennetatavad süstemaatilise ohu teadvustamise kaudu.

Sotsiaalmeedia relvastamine, mida praegu näeme, on vaid järjekordne etapp Venemaa infosõjavõime edasises arengus. Infosõjal on Venemaal väga pikad traditsioonid nii teoorias kui praktikas, ent teadusharuna ulatub selle algus tagasi vähemalt 1942. aastasse4. Venemaa praegune infosõjaoperatsioonide kasutamine on aga lihtsalt tänapäevane, netiajastu versioon juba väljakujunenud Nõukogude-aegsest taktikast, milleks on alternatiivse reaalsuse loomine. Seejuures on Venemaa avalikult tunnistanud, et infotehnoloogiat saab kasutada tulevastes konfliktides. Kuid üks tähelepanuväärsemaid arenguid, eelkõige seoses riigisisese kriitikaga, leidis aset pärast sissetungi Georgiasse 2008. aasta augustis. Nimelt võideti pärissõjas, ent kaotati infosõjas, mis tipnes spetsiaalsete infoväeosade loomisega4

VIRTUAALNE MIIN

Ukraina on juba enne 2014. aastat puutunud kokku Venemaa infosõjatehnikatega, mis valmistasid ette nii Krimmi kui Donbassi annekteerimisi. Kuigi ka lääs on puutunud kokku Venemaa infosõja pidamise viisidega, ei saa neid rahuaegseid kogemusi võrrelda aktiivse konflikti kogemustega.

Seega on ülioluline, et me toetaksime Ukrainat igakülgselt ka küberruumis ja õpiksime Ukraina kogemusest sotsiaalmeediasõjas. Tsiviilelanike ja sõjaväelaste teavitamine sotsiaalmeedia kasutamise ohtudest enne tegeliku konflikti algust aitab vältida infrastruktuuri ja elutähtsa varustuse kahjustamist, tsiviilelanike vigastusi ja isegi surmajuhtumeid.

Algsest üllast inimeste ühendajast sotsiaalmeediast on saanud omamoodi virtuaalne miin, mille kaudu püüab vaenlane tsiviilelanike abiga oma sihtimist parandada ja tabamustele kinnitust leida.

Tsiviilelaniku hooletu käitumine võib aga kaasa tuua mitte ainult paragrahvi, vaid ka vastase tulejuhi ja lahinguoperatsioonide toetaja rolli. Samas pole Retroville’i juhtum sõja algfaasis valus õppetund mitte ainult Ukrainale, vaid kogu Euroopale ning tõstatab riiklikku julgeolekut tagavatele asutustele ja organisatsioonidele õigustatud küsimusi, teiste hulgas: kuidas selliseid ohte leevendada? Kas me oleme selleks valmis?

ALLIKAD

1 A.F.P., 2022. In the ruins of Retroville: blast rips shopping mall to shreds as war closes in on Kyiv. The Guardian, 22.03.2022. Leitav: https://www.theguardian. com/world/2022/mar/22/in-the-ruins-of-retroville-blast-rips-new-district-toshreds-as-war-closes-in-on-kyiv (kasutatud 01.05.2023).

2 Романенко, B. 2022. Силовики затримали тік-токера, який виклав у мережу фото техніки ЗСУ у Києві [Julgeolekujõud pidasid Kiievis kinni Ukraina relvajõudude varustusest pilte postitanud tiktokkeri].Українська правда 21.03.2022. leitav: https://web.archive.org/web/20220322053208/https://www. pravda.com.ua/news/2022/03/21/7333379/ (kasutatud 01.05.2023).

3 Shah, S. 2023. 4 Major Takeaways From the Leaked Pentagon Files. Time, 11.04.2023. Leitav: https://time.com/6270145/leaked-pentagon-documentsukraine-war-plans-russia/ (kasutatud 01.05.2023).

4 Kostytska, S., Nagel, H. & Nagel, A-M. 2022. Ukraina avaliku sektori kohanemine Venemaa infosõjas – sotsiaalmeedia kui relv. Turvalisuskompass, 3(2), lk. 70, 80.

5 Nagel, A.-M., Kostytska, S. & Nagel, H. 2022. Kui sotsiaalmeediapostitus võib tappa ehk näiteid Vene-Ukraina sõjast. Verbis aut Re, 16(2), lk. 15.

6 Відомості Верховної Ради України [Ukraina Ülemraada Teataja], 2022. Кримінальний Кодекс України [Ukraina kriminaalkoodeks], 2341-III, №2198IX, 23.03.2022. Leitav: https://zakon.rada.gov.ua/laws/show/2341-14#Text (kasutatud 01.05.2023).

uute vestide tuleristsed

Õppekogunemisel Ussisõnad

osalenud reservväelased, sealhulgas kaitseliitlased, said enne õppelahingutesse sööstmist endale tavapäraste jalaväerakmete ja killuvesti asemel selga uue, kolm-ühes kandesüsteemi ehk ballistilise vesti Frey-Air LV55B.

Tekst: ASSO PUIDET , Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Olgu kohe öeldud, et täna ja praegu pole kaitseliitlastel mõtet ladudesse endale uut vesti nõutama minna. Neid seal ei ole. Tegemist on spetsiaalselt Ussisõnade tarbeks soetatud vestidega, nagu märkis Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse sõdurivarustuse tooteinsener Marika Müür.

Millal vestid Kaitseliidu sõjaaja üksustele laekuvad, on Kaitseliidu peastaabi varustusosakonna juhataja Ülle Russe sõnul hetkel veel raske prognoosida.

„3/1 kandesüsteemi üks tarne on juba toimunud, aga jaotuskava on Kaitseväe teema. Teine tellimus on töös ja laekub 2024. aasta esimeses kvartalis,“ andis Müür aimu ajaraamist. Tema selgitusel pole killu/kuulikaitsega vest ka päris üksühele sama, mis Frey-Air LV5BB. Frey-Air vestil on laserlõigatud MOLLE ja kiirkinnitused, mida kolm-ühes kandesüsteemil sellisel kujul ei ole. Kolm-ühes kandesüsteemil on killukaitsevest (saab lisada kuulikaitseplaadid) ning eraldi plaadikandja.

Varem või hiljem nii või teisiti – igatahes juba praegu said võitlejad aimu, kuidas on uues ballistilises vestis lahinguülesandeid täita. Vaatame meiegi lähemalt, mida uus vest endas sisaldab.

BALLISTILINE KAITSE

Vesti põhiline ballistiline vastupidavus kuulide mõjule on NIJ standardi 0101.04 järgi vähemalt klass IIIA ja vastupidavus šrapnellidele (killukaitse) on STANAG 2920 standardi järgi V50 – vähemalt 550 m/s.

Siinjuures on oluline mõista, et kui tekstiilkattes ei ole ballistilisi sisestusplaate, siis ei ole deklareeritud ballistilise kaitse klass garanteeritud. Vajalikku kaitset võib pakkuda ainult terviklik, kahjustamata ja heas seisukorras vest, mis on korrektselt seljas ja kasutaja tarbeks reguleeritud ning mida on nõuetekohaselt hoitud ja hooldatud..

Vestikomplekt koosneb: esiosa: eemaldatava ballistilise sisestusplaadiga; seljaosa: tagaosa kate eemaldatava ballistilise sisestusplaadiga (1); õlarihmad: eemaldatavad ja reguleeritavad; õlapadjad; küljekaitsed: eemaldatavate ballistiliste sisestusplaatidega.

Vesti esmakordsel kasutamisel: kontrolli kogu komplekti täielikkust; kontrolli, et sildil näidatud vesti suurus ühtiks sinu suurusega; reguleeri kõiki rihmu ja kinnitusi vastavalt enda pikkusele ja laiusele; kontrolli kõikide kinnitusdetailide funktsionaalsust: takjapael, plastikpandlad (kas aasapoolset külge saab kinnitada konksuosa külge ja vastupidi; kas vestil olevad liitekohad, mis tuleb kokku kinnitada, on kinnitatavad); kontrolli kandesüsteemi ja rihmu –ega süsteemil pole kahjustusi ega defekte, mis segaksid ettenähtud varustuse kasutamist.

Kasutuses vestil peavad kõik katete osad olema täidetud pehmete ballistiliste sisestusplaatidega.

Vestikomplektiga tulevad kaasa ka sellele kinnitatavad lahingutaskud: veepudelitasku, meditsiinitasku, labidatasku, administratiivtasku, granaaditasku ja gaasimaskitasku. Viimast, kui gaasimask varustuses puudub, pole vaja vesti külge kinnitada. (2, 3) Salvetaskuid komplektis kaasas ei ole, ent vajadusel ja võimalusel saab needki kinnitada vesti esiosa külge. Juhul, kui võitleja kannab seljas kotti, on mõistlik vesti seljaosa külge taskuid mitte kinnitada.

Vest on varustatud kiirkinnitussüsteemiga – plastikust ROC-pandlad puusadel ja õlgadel, mis võimaldavad vesti kohest vabastamist ja eemaldamist kiirvabastust vajavatel juhtudel.

saKala Maleva sauNaauto: oMadelt oMadele, südaMeGa

See oli 2015. aastal, kui toonane Kaitseliidu Sakala maleva pealik Ahto Alas tuli

mõttele ehitada üks teenistusse jäänud ZIL-idest ümber maleva saunaautoks. Idee sündis, nagu see tihti juhtub, konkreetsest vajadusest ning sai teoks tehtud oma maleva meeste kuldsete käte abil.

Ahto Alase sõnul hakati autot ehitama veel siis, kui Sakala maleva uus ja moodne malevahoone oli alles projekteerimisel ning malev toimetas küll juba Tallinna maanteel, ent veel endise veterinaarlabori hoones. Sauna seal muidugi polnud, õieti polnud peaaegu ühtki mugavust, millega tänased malevlased on harjunud oma teises kodus, Eesti ühes moodsamas staabihoones. Mehed aga käisid siis ja käivad nüüdki aastaringselt õppustel. Mõnikord on õppused õige pikad ja metsast või laskeväljalt ei pääse minema päevade kaupa, nii et sooja veega pesemise tungiv tarvidus ajas tegutsema.

„Suvel on näiteks Väluste laskeväljal toimetades lihtne,“ lausub Alas eaka, ent väljastpoolt ideaalsesse korda sätitud ZIL-131 kongi ust avades. „Pärast õpet või kasvõi lõunapausi ajal saab seal tuletõrjetiiki hüpata, et ennast pesta või jahutada. Aga mehed on metsas ja põllul aasta ringi ning kui saad pärast rasket õppepäeva ikka miinuskraadidest sauna hüpata ning hiljem puhta ja kuiva pesu selga tõmmata, on kohe inimese tunne sees.“

Varem mobiilse töökoja ülesandeid täitnud ZIL-i kongi ronides lööb ninna ehtne saunalõhn. Ja miks ei peakski: kõik on seal olemas, alates kerisest ja kuumaveepaagist ning lõpetades haavalauaga üle löödud seinte ja kahe lavaga.

Saunaauto kõrval seisavad samal platsil ka samasugune töökojaks ehitatud masin ning elektrigeneraatorit kandev ZIL, kõik laitmatus, et mitte öelda perfektses korras.

Alase sõnul otsustati saun toona just ZIL-131 baasil ehitada seetõttu, et malevasse olid hakanud saabuma DAF-id ja muud uuemad masinad ning kütuseröövlitest sovjetimasinate mahakandmiseks tekkis ülaltpoolt teatav surve. „Meie saime need ZILid, ei mäletagi, äkki kaheksa tükki, omal ajal I jalaväebrigaadilt. Malevas on neid hooldatud ja korras hoitud ja praegu peaks neid siin neli tükki alles olema. Osa andsime üle Tallinna malevale, samuti töökorras ja toimivad masinad. Nad on ju töökindlad, praegu Ukrainas peetavas sõjaski

kasutavad neid ühtviisi nii agressoridvenelased kui ka kodumaad kaitsvad ukrainlased.“

Sauna valmisehitamise eest seisis hea kohalik ehitus- ja meistrimees, kuldsete kätega teenekas malevlane Enn Aedna. Tema juhtimisel sai varem tööriistu ning puur- ja treipinke ringi vedanud masinast ehtne tulikuum, leili- ja eesruumiga saun.

„Kõik tööd said Ennu valvsa pilgu all ära tehtud malevas, siinsamas platsil, kus auto praegu seisab,“ räägib Ahto Alas. „Kes oskas ja tahtis, pani käed külge. Kõik ehitamiseks tarvilik tuli maleva oma vahenditest ja mehed panustasid tööjõuga. Ega ta kalliks läinudki, kõige kallim asi siin ongi vast keris. Oma töötunde selle ehituse juures ei lugenud ega arvestanud rahaks muidugi keegi.“

Ehkki Põlva ja Järva malevates oli sääraseid saunamasinaid juba nähtud, ei tõtanud Sakala mehed neist snitti võtma. Kui näiteks Põlva masinasse mahtus neli-viis meest korraga, siis Alase vaimusilmas pidi Sakala maleva omasse mahtuma ära terve jagu.

„Siia mahub korraga sisse kaheksa kuni kümme meest,“ kõneleb Alas. „Ja kui sa vaatad, siis keris on leiliruumi kubatuuri kohta justkui hirmus suur. Aga see on vajalik, sest idee järgi pidi saun olema võimeline kolme-nelja tunniga ära teenindama terve kompanii jagu mehi ning kui keris kord juba üles köetud, siis pidi leili jätkuma kõigile. Nii see ka välja kukkus.“

Suur keris kütab saunaruumi kõrval ka vett: mitmesajaliitrise külmaveetünni ja vabavoolulise boileriga, mille küttetorud jooksevad läbi kerise, saab ajada nii leili- kui pesuvee kuumaks, nii et jagub tervele kompaniile. Kui talviti täidab saun esmajoones külmunud kontide ja kerede soojendamise eesmärki, siis suviti saab masina kõrvale püstitada pesutelgi ning vee sinna leiliruumist voolikuga sisse tuua.

Alase sõnul ei täida saunaauto aga metsas või õppustel üksnes hügieeni otstarvet, vaid on harjutustel viibivatele meestele ka motivaatoriks ning vaimseks tugikeskuseks õppuste raskete päevade talumisel.

„Saun on käinud teenindamas nii baaskursusi kui laskepäevi ja manöövreid,“ räägib Alas. „Paljudel meestel on raskeid õppusi ja rõskeid telgiöid palju lihtsam taluda, kui meeles mõlgub teadmine, et hiljem saab tulises saunas kondid pehmeks ja pea klaariks aurutada.“

Küsimusele, kas saunamasin ka tsiviilüritusi teenindamas on käinud, raputab Ahto Alas vastuseks pead. „Masin on väga vana ja tema ressurss piiratud. Kui me temaga külakorda käiksime, jääks tal malevlaste teenimiseks sellevõrra ressurssi vähemaks. Ta sai ikka omadelt omadele ehitatud ja seda otstarvet on seni ka truult täitnud.“

Eestlased on ja jäävad saunarahvaks ning improviseeritud saunad on eranditult alati kerkinud eestlaste ettevõtmisel ka kõige kaugemates maailmanurkades peetud missioonidel. Sakala maleva saunaauto teenib kohalikke malevamehi veel kaua, sest on tehtud omadelt omadele ja sooja südamega. Hüva leili!

sõda võiB Kesta Nädalavahetusest

KaueM

Ilmar Raag, kaitseliitlane, üks mittetulundusühingu Saunad Ukrainasse eestvedajaid, kes on hea seisnud juba mitme ühisrahastuse toel valminud mobiilse sauna- ja pesukompleksi saatmise eest Ukraina vabastamise eest võitlevatele rindesõduritele, ütleb, et saun muutub sõduri jaoks oluliseks siis, kui püssi all tuleb veeta rohkem kui üks nädalavahetus.

„Sõda võib kesta kauem kui nädalavahetuse,“ nendib ta. „Olen kuulnud kaht huvitavat väidet: esiteks aitab saun kiiremini taastuda kergematest põrutustest, kui oled terve päeva istunud suurtükitule all. Ja teiseks, kui oled talvel läbi külmunud, aitab saunas käimine hiljem paremini uinuda. Uni aga on sõdurile väga oluline.“

Mitmel Kaitseväe missioonil Aafrikas osalenud Raag toob välja ka Malis kogetu. „Sealsel missioonil oli saun üks peamisi meeskonnatunde alalhoidjaid. Operatsioonide vahelisel ajal oli vähe tegevusi, mis oleks mehi sellisel viisil kokku toonud. Lisaks muidugi teadmine, et meil, eestlastel on selline imelik kiiks, mis eristab meist teistest rahvastest, kui muidugi soomlased välja arvata.“

sooMuK raudNe rusiKas

Kõigi sõjaajaloohuviliste rõõmuks KGB kongide muuseumis avatud näitus

„Soomuk – raudne rusikas“ tutvustab erinevaid sõjamasinaid – tanke, soomusautosid ja jalaväe lahingumasinaid –, mis osalenud kõigis peamistes 20. ja 21. sajandi konfliktides.

Väljapanekus on mudelid ehk vähendatud koopiad sõjamasinatest, mis on kuulunud nii USA, Saksamaa, Nõukogude Liidu ja Vene Föderatsiooni, Prantsusmaa, Iisraeli kui ka teiste riikide armeede koosseisu ning rullinud lahingutandreid nii Teises maailmasõjas, Vietnami, Afganistani ja Iraagi sõdades kui ka käimasolevas Vene agressioonisõjas Ukraina vastu.

Näitusel on kokku 71 soomukit-tanki, millest valdava osa on valmistanud

hinnatud pillimeister Aare Nõmm. Et Nõmm pole mitte ainult pillimeister, vaid ka staažikas kaitseliitlane ning sõjaajaloo ja -tehnikahuviline, siis on selge, miks ta valis mudelismis just sellise suuna ja teema. Tema erialaselt treenitud sõrmed ja täpsustunnetus on andnud väärilise tulemi hobi korras meisterdatud mudelitena. Miniatuuride kollektsioon hõlmab nii masstootmises olnud kui ka haruldasemaid lahingumasinaid, nagu näiteks T-34, Somua S35, BTR, Tiger, Sherman, Abrams, Merkava, Leclerc, Leopard, T-14 Armata jne.

Lisaks Nõmme töödele saate näitusel näha ka kahte tanki Puhjast pärit noorema põlvkonna andekalt mudelimeistrilt Uko Raudselt, kes kümneaastase noorkotkana on samuti kirglik sõjaajaloo- ning mudelismihuviline. Raudse mudelid on detailirohked ja realistlikud, näidates tema oskusi ja pühendumist.

Nii annabki näitus hea ülevaate soomukite arengust ja rollist sõjapidamises ning kataloogist saab järge ajada masinate olulisemate tehni-

Tekst: MARTIN JAIGMA , KGB kongide muuseumi kuraator

liste andmete ja ajaloolise tausta kohta.

SOMME’I KALLASTELT ROBOTÕNE

RINDELE

20. sajandi alguses sündis sõjanduses revolutsioon, kui maailma sõjaväed võtsid kasutusele soomustehnika. Nimelt näitasid Esimese maailmasõja sündmused, et peale tungiv ratsavägi ja jalavägi on vaenlase tõkketules kergesti haavatav. Sellest ajendatuna arendasidki sõdivad pooled välja esimesed tankid. Esimesena tegid seda inglased.

Vastupidavamate konstruktsioonide ja parema soomusega tankid tulid kasutusele 1930. aastatel, enne Teist maailmasõda. Teise maailmasõja ajal muutusid tankid lahinguvälja tavapäraseks osaks, andes liitlastele ja teljeriikidele võimaluse otsustavamalt liikuda, rünnata ja kaitsta.

Pärast Teist maailmasõda arenes soomustehnika edasi. Külm sõda tõi kaasa polariseerunud maailma, võidurelvastumise, kus mõlemad pooled arendasid välja üha võimsamaid ja paremini soomustatud tanke.

21. sajandil on soomustehnika muutunud veelgi keerulisemaks. Tänapäeva tankid on varustatud sensorite, kõrgtehnoloogiliste relvade ja vastupidavama soomusega. Tankimeeskonnad kasutavad kaugjuhtimispulte ja droone, et suurendada olukorrateadlikkust ja ohutust lahinguväljal. Üha

enam keskendutakse elektroonilisele sõjatehnikale, kus soomukid on ühendatud võrgus olevate süsteemidega, mis võimaldavad reaalajas teavet jagada ja kooskõlastatult tegutseda. See suurendab nende võimekust ja vastupidavust sõjategevuses.

Selge on see, eriti silmas pidades sõda Ukrainas, et soomustehnika roll sõjategevuses on jätkuvalt oluline. Tänapäevased tankid on võimelised tungima läbi varjestatud positsioonidest ning toetama maavägede operatsioone, kuid loomulikult sünkroniseerituna teiste lahinguplatvormidega.

LEVINUD HOBI

Sõjategevusega seotud mudelite valmistamise ajalugu on pikk ja ulatub tagasi juba Vana-Egiptuse aegadesse, kust on leitud näiteks miniatuurseid sõdureid jmt. Tänapäeval on sõjamasinate mudelite valmistamine muidugi väga laialdane hobi paljudes riikides. Tänu uutele tehnoloogiatele ja materjalide arengule on see hobi muutnud lihtsamaks ja taskukohasemaks.

Materjalina kasutatakse plastmassi, puitu, metalli ja vahtplasti ning mudelite valmistamise komplekte saab poest osta. Ise valmistamine on muidugi keerulisem ja nõuab palju oskusi. Ja isegi komplektis ostetud mudeli kokkupanek on vaid pool kogu loost.

Palju rohkem teadmisi ja vilumust nõuab nende n-ö vanutamise või

kulutamise protsess – eesmärgiga tekitada vaatajas illusioon, et tegu pole mitte ainult mudeliga, vaid tõesti originaali täpse koopiaga, millele ilm, kasutus või lahingud on oma märgid külge jätnud.

Igal juhul on sõjamasinate mudelite valmistamine väljakutseid pakkuv hobi, mille käigus saab nii omandada teadmisi sõjaajaloo kohta kui ka arendada oma käelist osavust.

AASTA LÕPUNI Näitus „Soomuk – raudne rusikas“ on avatud kuni käesoleva aasta 31. detsembrini ja seda saab külastada KGB kongide muuseumi lahtiolekuaegadel ehk teisipäevast laupäevani kell 11–17. Asub muuseum Tartu kesklinnas Riia tänaval endises NKVD ehk Nõukogude julgeoleku hoones. Täpsemalt aadressil Riia tänav 15b.

Muuseumi Eesti lähiajaloo tumedamat poolt tutvustav püsiekspositsioon räägib Nõukogude okupatsiooni ajal Eestis toimunud repressioonidest ja vastupanuliikumisest. Saab näha omaaegseid eeluurimisvangla kambreid, dokumente, esemeid ja inimeste mälestusi, mis annavad tunnistust okupatsiooniaja terrorist.

Seega, kui olete sõjaajaloo fänn või lihtsalt uudishimulik, siis ärge laske mööda võimalust külastada seda ainulaadset näitust Tartus. See on hariv ja huvitav elamus kõigile.

tee ise: tehNiliste tulehaKatusvaheNdite KoNserv

Jah, loodus on kaitseliitlase sõber ja liitlane. Aga loodus võib olla ka meie kiuslikem vastane. Näiteks kui on vaja tuli üles teha, aga vihma sajab. Sellisel juhul on abiks, kui kaasas on tulehakatusvahendid. Mittelooduslikud. Sest looduse peale ei saa kunagi lõpuni kindel olla, ega ju.

Tekst: ASSO PUIDET , Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Piirituslapp

Vatt on tulehakatuseks hea, piiritusega immutatud vatt veel parem. Ise pole vaja hakata vatti piiritusega immutama. Piisab, kui leiate kuskilt, näiteks Kaitseväe toidupakist, käte desinfitseerimiseks mõeldud lapi. Aga veenduge, et tegemist oleks etanooli sisaldava lapiga. On ka selliseid, mis alkoholi ei sisalda. Need ei sobi. Õige piirituslapp süttib kergesti ja põleb intensiivselt, ent suhteliselt kiiresti. Olukorra parandamiseks ja enda võimaluste suurendamiseks võib piirituslapi kombineerida näiteks vatipadja või tampooniga. Vajalikud ettevalmistused tee aga kindlasti enne, kui lapi pakist eemaldad, sest piiritus aurustub kiiresti.

Tulemasin

Ühestki tulehakatusvahendist pole vähimatki kasu, kui ei ole seda millegagi süüdata. Sestap olgu tulehakatuskarbis kindlasti midagi, millega saab leegi üles. Olgu selleks siis tikud, tulepulk või tulemasin. Neist kolmest viimasena nimetatu on vahest kõige lihtsamini kasutatav. Sellega saavad leegi üles kõik, kel on pöial. Jah, ka ahvid. Kui pöialt pole, siis ei saa. Samas teavad praktikud, et tulemasinaga lõket süüdates on suurem võimalus pöial ära põletada kui tikkude või tulepulgaga. Nii et ettevaatust.

Vatipadi

Antud juhul pole jutt mitte magades pea alla asetamiseks, vaid näo puhastamiseks mõeldud vatipadjast. Ehkki suures osas puuvillakiududest kokku pressitud vatipadi süttib ka niisama leeki andes, saab tule hakatamiseks parema tulemuse, kui padjake enne süütamist näppude vahel pisut lahti harutada. Nõnda pääsevad leek ja õhk paremini kiudude vahele ning tulemuseks on suurem tuli. Seda sa ju tahad.

Tampoon

Nagu vatipatja, tuleb ka tampooni enne süütamist töödelda. Eemalda selle ümbert kaitsekile ning kaku tampooni tugevalt kokkupressitud kiud lahti. Nõnda, et moodustuks kähar vatikuhil. Mida käharam, seda lihtsamini süüdatav see on ja suurema leegiga põleb. Et tampoon sisaldab oluliselt suuremas koguses vatti kui vatipadi, siis see ka põleb kauem. Ning mida kauem põleb tulehakatusvahend, seda suurem on võimalus süüdata sellelt järgmist põlevmaterjali.

Mida NäitaB eesti Meeste tervisepeeGel?

Kaitseliit on läbilõige Eesti ühiskonnast ja peegelpilt meie meeste tervisest. Mida see peegel meile näitab?

LIINA

Iga neljas Eestis elav mees on rasvunud, selgus 2022. aastal läbi viidud Tervisekassa uuringust. Ligi pooled mehed on ülekaalulised, vererõhk on kõrge veidi enam kui pooltel ja vaid veerand uuringus osalenuist olid normaalkaalus. Rasvunud meeste osakaal suurenes koos vanusega ja rasvumine oli seotud peaaegu kõikide kehvade tervisenäitajatega. Neil meestel oli kõrgem vererõhk, madalam testosterooni tase ning kehvemad maksa- ja vaimse tervise näitajad. Samuti tarvitasid nad sagedamini valuvaigisteid. Aga kuidas on lood vabatahtlikega?

MEESTE TERVISEPEEGEL

Kaitseliidu Tallinna maleva Põhja kompanii rühmaparameediku Andrus

Rummu sõnul pole Kaitseliitu astujale tervisepiiranguid ja igale soovijale leitakse sobilik roll. Saab olla nii toetajaliige kui ka tegevliige. Siiski on ülekaalus ja rasvunud meeste kehakaalu probleem ilmselge ja eriti nukraks teeb see just noorte meeste puhul. Veedetakse ju tavaelus tööpäevi kontoris ja kutse saabudes tormatakse õppusele, kus vähene füüsiline ettevalmistus selgelt välja joonistub. Nii mõnigi kord ilmnevad tervisemured just õppuse käigus, kus selgub, et meestel on vähesest liikumisest või vaimsest ülepingest tingitud kõrge vererõhk. Samuti võimenduvad Kaitseliidus ülekaalust tulenevad selja- ja liigeste probleemid. Kui varustuse

kaal ulatub 30 kiloni, sest lisaks baasvarustusele sisaldab see ka laskemoona, granaate, miine, varuvett, kiivrit ja killuvesti, koormab see paratamatult ka meeste selga.

Andrus Rumm meenutab murettekitavat olukorda, kus kompanii meedik analüüsis 30 Kaitseliitu astuva mehe tervist, kellest pooled oleks tulnud tegevliikme kohalt tervislikel põhjustel n-ö välja praakida.

Pärnu haigla kirurgiakliiniku juhataja uroloog Margus Krabi (kapten reservis) hinnangul ohustavad Eesti meeste tervist üldtuntud terviseriskid ja haigused: südame-veresoonkonnahaigused, hingamiselundite haigused, diabeet ja kasvajad. Nende tekkes põimuvad mitmed põhjused: pärilikkus, keskkond, eluviisid, toitumine jm.

„Kombineerides elu kaardipakist välja tõmmatud kaarte, saame erinevaid haigusi. Meil ei õnnestu kõiki võimalikke haigusi sajaprotsendiliselt vältida, küll aga saame nende tekkeriski viia võimalikult väikeseks, kui väldime ülekaalu, oleme mõõdukad alkoholiga, et suitseta, hoidume sugulisel teel levivaist infektsioonidest, tegeleme kehakultuuriga,“ loendab Margus Krabi.

KUIDAS VALMISTUDA ÕPPUSTEKS

NII FÜÜSILISELT KUI KA VAIMSELT?

Dr Krabi sõnul Kaitseliitu astumiseks mingit spetsiifilist ettevalmistust

tegema ei pea. Igaüks saab panustada oma võimete ja oskuste tasemel. Kaitseliit aitab riigikaitselisi oskusi arendada ja täiendada. Tsiviilelust kaasa võetud teadmised ja oskused aitavad kaitseliitlasel muutuda tugevamaks ja targemaks.

Tegevväelastele kehtivad üldfüüsilise testi normatiivid, mis on kõigile huvilistele vabalt kättesaadavad. On ju üldtuntud tõsiasi, et terves kehas on (loodetavasti) terve vaim. Liikumine ja füüsiline aktiivsus on vaimsele tervisele head. „See on ka teaduslikult tõestatud, et füüsiline aktiivsus on meeleoluhäiretele ning kergele ja mõõdukale depressioonile samaväärne ravi kui medikamentoosne. Ei taha küll öelda, et probleemide korral on üks teisest parem, vaid oluline on kogu pakett – füüsiline aktiivsus, teraapia ja medikamentoosne ravi,“ sõnab dr Margus Krabi.

Ka Andrus Rumm soovitab Eesti meestel harrastada regulaarset liikumist, mis oleks pigem stabiilne iganädalane harjumus või positiivne rutiin kui jõusaalis rassimine. Õppuste kontekstis on oluline ka õigesti valitud varustus ja ettevalmistus. Kui ikka jalad on märjad ja külmad või saabastes hõõrdunud, siis tuleb järgmine kord varustust komplekteerides neid nüansse silmas pidada. Loobuda tuleks mugavusasjadest ning kotte komplekteerides leida tasakaal vaja-

Tekst:

KÄHRI , vabatahtlik autor

liku varustuse ning tegevuste vahel. Kes on vanemad olijad, oskavad juba kogemuse põhjal varustust mõistlikult komplekteerida.

Andrus Rumm toob tegevuste ja varustusastme õige tasakaalu kohta näite Afganistanist, kus lääne sõduritel oli raske kaitsevarustus ja hommikul enne laagrist lahkumist söödi kõhud tugevasti soolast ja rasket toitu täis. Tänu sellele tuli kaasa võtta rohkem vett, sest mehed higistasid ning olid lõpuks pidevalt kurnatud. Seevastu afgaanid jõid hommikuks teed ja pudeli vett ning sõdisid pigem hommikuti ja õhtuti, kui energiat oli rohkem ja polnud päevast palavust.

KUIDAS ON LOOD EESTI MEESTE VAIMSE TERVISEGA?

Meeste vaimne tervis on viimastel aastatel Euroopas ja ka Eestis üks murekohti. Eesti sõdurite vaimne tervis on eriti tundlik teema, sest nemad peaksid olema igal ajal valmis minema sõtta ja olema konflikti keskel. Nende vaimse tervise nõuetele tuleb

tähelepanu pöörata, see on oluline nende tööle sobivuse säilimiseks.

Eesti sõdurite vaimset ja füüsilist tervist mõjutavad paljud riskitegurid. Need võivad olla seotud füüsilise töö, stressi, unetuse, ohutunde, aga ka sõtta mineku, relvastumise ja pikaajalise konfliktiga.

Andrus Rummu hinnangul on aktiivsed võitlejad füüsiliselt heas vormis ja vaimne stabiilsus käib sellega kaasas. On väga tähtis, et sa saad aru ja oled enda jaoks lahti mõtestanud, miks sa sõtta lähed, miks sa kannatad, miks sa jäid näiteks invaliidiks – mille nimel olid valmis selliseks panuseks. Siin on emotsionaalne ja vaimne ettevalmistus ääretult oluline, sest sõjakoldes võid kokku puutuda väga erinevate mõjuritega (nälg, külm, pettumus, konfliktid ülemusega või kaaslastega, kes ei pruugi sulle üldse meeldida või vastupidi). Ilustatud pilt enda mõttemaailmast, tervisest ja isiklikust vaprusest võib osutuda probleemiks.

Dr Krabi toob olulise nüansina välja julguse rääkida oma probleemidest ja muredest. Eesti mees võib olla „tantsulõvi“, aga oma muredest on tal tihti raske rääkida. Hea tervise, nii vaimse kui füüsilise aluseks on aga head suhted nii peres, laiemas tutvuskonnas kui ka tööl. Tihti on täheldatud, et paarisuhtes mees on üldjuhul parema tervisega. See on muidugi reegel, millest alati leidub ka erandeid.

Kokkuvõttes on Eesti meeste tervis igaühe enda kätes. Regulaarne füüsiline aktiivsus ja tervislikum elustiil võivad tunduvalt edendada kehalist tervist ja heaolu. Oma probleemide tajumine, tunnistamine ja muredest rääkimine on vajalik vaimse tervise seisukohalt.

Kaitseliitu on oodatud kõik soovijad ning igaüks leiab siin endale sobiliku rolli, kuid et sellest kujuneks parim elukogemus, on tähtis nii füüsiline ja vaimne ettevalmistus kui ka õige varustus – viimast aitavad lihvida kogemused.

pealt siidiNe, seest MaavillaNe

On see siis juuksetukk või riietumisstiil, aga temas on alati midagi teistest erinevat ja sutsuke glamuurset. Kindlasti on vaikelikku värvigammasse peidetud kollane värv, mis on tema lemmik ja ühtlasi iseloomustab teda suurepäraselt. Isegi laigulistes rõivastes suudab ta olla väljapeetud. Aga selle siidise ja värvilise kesta sees on lihtne naine, Kamari kodutütarde rühmavanem ja noorkotkaste rühmapealik.

TULE TOOMISEST JA ÄMBRITEST

Vaike peres on täiskasvanuks sirgunud kolm last, kellel kõigil olid militaarsed huvid. Tubli emana alustas ta 2006. aastal koos lastega luurelaagrites kaasas käimist ja hakkas sestsaadik samm-sammult sisse elama rühma töösse. Praegu kuulub tema juhitud rühmadesse 50 tüdrukutpoissi vanuses 7–19 aastat.

Küsimusele, millised on olnud selle aja eredamad hetked, vastab Vaike, et eks ikka võidukad naasmised maakondli-

kelt luureretkedelt, mil ees on ootamas elevil ja õnnelikud lapsevanemad. Eredalt on meelde jäänud vabariigi võistlustel esikolmikusse jõudmised ja sealt edasipääs Rootsi ja Norrasse. Rootsis toimunud võistlus oli militaarsem, meie neiud tõid sealt koju esikoha. Vaikel on olnud au tuua 2022. aasta võidupüha paraadil presidendilt võidutuli kodumaakonda Jõgevamaale. Siinkohal tasub mainida, et läbi aegade on Kamari rühmast valitud ühtekokku kaheksa võidutule toojat.

Vahel tuleb peale ka tüdimus ja käegalöömistunne, sest „ämbreid“ ju ikka juhtub. Kurvaks teeb aga see, kui hakatakse lõhkuma toimivat asja. Läbipaistvus, reeglid ja ausus kõigi suhtes on hästi toimiva rühmatöö olulisemateks märksõnadeks.

Vaike on siiralt rõõmus, et tal on, kellele rühmad üle anda, kui ise enam ei jaksa – huvilisi on välja kasvanud tema enda perest ja on olemas ka tubli vilistlane, kelles ta näeb juhi potentsiaali.

ÕPPIMINE ON ELUSTIIL

Mõned aastad tagasi üllatas Vaike kõiki hoogsa õppimisperioodiga. Ikka üks kool teise järel! Näiteks käis ta neli aastat rahvakultuuri keskuse rahvarõivakoolis, mille jooksul meisterdas valmis Põltsamaa kihelkonna 18. sajandi naise rõivad ning hiljem kaasale ka mehe rõivad.

Praegu on teadmisjanu viinud teda Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemiasse õppima pärandtehnoloogiat, täpsemalt rahvusliku tekstiili eriala. Miks selline valik? Vaike juured on Lõuna-Eestis Antsla kandis, tema isapoolne vanaema oli käsitööhuviline ja kuldsete kätega naine, kes pani riidesse paljud küla naised.

Vanaemaga oli väiksel Vaikel eriline side. Vaike enda sõnul võiks tema ja vanaema vahele suisa võrdusmärgi panna: neil olid sarnased huvid, meeldis olla inimeste seas ja pidevalt asjatada.

Koolides õpitust toob Vaike välja hulga omandatud oskusi: tikkimine,

Just nii saab iseloomustada Vaike Niklust, naist, ema, rühmajuhti, perenaist, üliõpilast – Vaike rolle ja tiitleid võibki jääda loetlema. Kes vähegi Vaiket tunneb, teab, et ekstravagantsus käib temaga kaasas.

Tekst: RITA KAASIK , vabatahtlik autor

kudumine, õmblemine, telgedel kudumine, nahast jalanõude meisterdamine jne. Seni uhkeimaks tööks peab ta enda kootud kangast õmmeldud villast mantlit, milles muidugi on sees ka kollast värvi. Eristumine hallist massist on sellega garanteeritud! Pingutamist vajab aga kirjatöö, eriti võõrkeelse kirjanduse läbitöötamine ja tõlkimine, ent siin ulatab abikäe ülikoolis õppiv noorem poeg.

KES TEEB, SEE JÕUAB

Vaike värvilist tukka näeb lehvimas kõigil Kamari Haridusseltsi üritustel. Tema igapäevatööks ja hobiks on olla Kamari seltsimaja perenaine. Oma töösse suhtub ta ikka põhjalikkuse ja täpsusega, olgu eesootavaks ülesandeks tellitud pidulaudadele salvrätikute voltimine või seltsiõuel maailma

kõige sirgemate teede lükkamine värskelt maha sadanud lumme.

Muuseas, lumi ja Vaike käivad hästi kokku: suusaradadel näeb teda tihti, viimastel aastatel ehk küll vähem, kui ta ise sooviks, sest kool ja muud kohustused võtavad oma aja. Möödunud talvel läbis ta siiski ligi 200 suusakilomeetrit vaikuses ja rahus. Kuningamäe terviseradadel ei toimu ühtegi võistlust, kus sekretariaadis ei lööks aegu kokku Vaike, ja seda ikka talle omase piinliku täpsusega.

Oma kiire tempoga elus võtab Vaike koos perega just talviti nädalaks aja maha. Siis sõidetakse pere, sõprade ja lähedastega mägedesse suusatama. Vaike ja tema kaasa Indrek on juba ka õnnelikud vanavanemad. Ühisüritus-

test ja pidudest peetakse nende peres väga lugu. Vaike suudab jõulukingi lunastamisegi põnevaks teha!

Aastakümneid oli Vaikel üks salajane mõte, südamesoov. Samal ajal näris väike kahtlus, et tahaks küll, aga kas ...? See mõte oli rahvatants. Mis sa, hea lugeja arvad, kuhu see idee viis? Jah, siin pole kahtlust – ikka tantsutrenni! Kaasa Indrekuga on nüüdseks juba kaheksa aastat koos rahvatantsu tantsitud. Intensiivsed trennid ja tore seltskond annavad ülima rahulolutunde.

Selline siis ongi see pealt siidine ja seest maavillane Vaike – naine, keda on tunnustatud aasta pärli tiitliga, kes on võidutule tuletooja ning Kodutütarde teeneteristi, kuldsõle omanik.

#NaisKoduKaitse erutaB alati

Erutus on definitsiooni järgi „ärrituse tõttu esile kutsutud funktsionaalse aktiivsuse seisund rakus, koes või organismis“. Kuid kas me teame, mis on see ärritaja, mis paneb naiskodukaitsja organismi funktsionaalselt aktiivselt toimima? Mis seda organisatsiooni toidab?

Kas Naiskodukaitse on ühe teema organisatsioon või midagi enamat? Mis seal ikka, läksime ja küsisime. Küsimustele vastasid naiskodukaitsjad Viivika Lepp (Sakala, liige 1 a), Paula Perner (Pärnumaa, 21 a), Eveli Kaunispaik (Harju, 2 a), Maret Kollin (Läänemaa, 9 a), Adele Sisask (Tartu, 1,5 a), Kristiina Altrov (Tallinn, 1 a) ning kaitseliitlased Asso Puidet ja Karri Kaas.

Üllatusime, kui erinevalt ja suurepäraselt meie naised (ja mehed) Naiskodukaitset näevad ja tunnetavad. Lisaks riigikaitselisele tegevusele pakub organisatsioon oma liikmetele palju enamat. Kas oleksite võinud arvata, et mõned märksõnad paljudest on ka adrenaliin, visadus ja hullumeelsus?

SISEMINE PÕLEMINE

Mis on esimene pähe tulev mõte, kui öelda „Naiskodukaitse erutab alati“?

See võib olla kompromiteeriv küsimus, kuid selle sisu tõi väga hästi välja Asso, öeldes: „Kui vaatan naisi või räägin nendega, siis on neis alati selline sisemine põlemine, mis paistab ka välja. Heas mõttes reageerivad nad oma tegevuses koguni üle. See ongi selline kerge erutus, et teeme midagi ägedat. Entusiasm.“ Sama tõdesid ka teised. Naiskodukaitsjates on see miski, see sisemine adrenaliin, mis paneb nad kohati tegutsema nagu hullumeelsed.

Tekst: JANE SÄRG , NKK Sakala ringkonna esinaine

ELISA JAKSON

Joonis: Jane Särg

JOONIS 1. SIIN ON KUUE NAISKODUKAITSJA JA KAHE KAITSELIITLASE VALIK (SÕNAPILV). MILLINE ON SINU SÕNADE KULDNE KOLMIK, MIS KIRJELDAKS NAISKODUKAITSET?

Ega me sellisest tõlgendusest end heidutada lase ning võtame need sõnad rõõmuga omaks. Naiskodukaitsjad on tublid toimekad inimesed, kes on alati valmis tegema midagi teiste heaks. Meid kannustavad tegutsema organisatsiooni kuuluvad inimesed ja ägedad kaaslased ning põnevad väljakutsed, mis pakuvad mitmekesist tegevust.

Oleme valmis korraldama erialagruppide väljaõpet, teame, kust leida abi esmaabioskuste täiendamisel või kuidas reaalselt maastikul panustada Eesti riigi kaitsjana. Kuidas siis teisiti anda oma kodumaale tagasi, kui mitte suure südame ja energiaga.

Küsisime kaheksalt oma organisatsiooni kuuluvalt inimeselt, millised kolm sõna meenuvad esimesena, kui öelda „Naiskodukaitse“. Üllatusena saime väga erinevaid vastuseid.

Küsijate ootus oli, et vastused on seotud organisatsiooni avaliku kuvandiga. Igal meist on oma päästikud ning seosed, mis meid siin hoiavad: kogukond, hoolimine, adrenaliin, hullumeelsus.

Naiskodukaitses leiab väljundi iga naine, kel vaid on soov riigikaitsesse oma panus anda ja selle tegevuse käigus ka ennast arendada. Alates

lihtsamatest esmaabioskustest nagu verejooksu peatamine või teadmine, kuidas tuletekiga pannil leek kustutada, kuni reaalse kogemuseni miinuskraadidega metsas, kus vaatluspostil jälgides püütakse võimalikku vastast avastada.

ÜHTNE KOGUKOND

Kas ja miks on Naiskodukaitset vaja? Vastus küsimuse esimesele poolele oli loomulikult ette teada, kuid mismoodi vastati teisele poolele?

Neid vastuseid juba ei oodanud. Üllatav oli vastajate entusiasm oma seisukoha väljendamisel (võimalik vaadata videost). Jah, loomulikult on ju Naiskodukaitset vaja. Kui ei ole naisi, siis ei ole ka riigikaitset.

Adele Sisask: „Kui ma ei olnud veel Naiskodukaitses, siis arvasin, et tean palju. Aga kui algas Ukraina sõda, sain aru, et ma ei tea siiski mitte midagi ega oskaks ise sellises olukorras käituda. Naiskodukaitse teeb väga tänuväärset tööd inimestele teadmiste jagamises. Mitte ainult sõjasituatsioonis, vaid kõiksugustes kriisides, näiteks mida teha, kui elekter ära läheb, kuhu siis tuleb helistada. Mulle tundub, et teavitustöö tähtsus ei vähene, vaid aina suureneb, sest ikka veel on inimesi, kes ei tea. „Ole valmis!“ äpp on tänuväärne asi.

NaisKoduKaitse peaMised väärtused

ORGANISEERUMINE NAISTENA: Naiskodukaitse ühendab eri põlvkondadest ja erineva sotsiaalse taustaga tegusaid naisi, võimaldades neile mitmekülgset riigikaitselist ja ühiskondlikku tegevust.

VASTUTUS: Naiskodukaitse koondab liikmeid, kes tunnevad vastutust isamaa ja ühiskonna ees ning on valmis kiiresti reageerima, et täita vabatahtlikult oma riigikaitselisi kohustusi.

ELUKESTEV ÕPE: Naiskodukaitse on organisatsioon, mis tõstab eneseteostusvõimaluste, üksteiselt õppimise ja koolituste kaudu naiste sotsiaalset toimetulekuvõimet. Omandatud teadmised ja oskused on rakendatavad nii organisatsioonis sees kui ka väljaspool seda.

TURVALISUS: Naiskodukaitse aitab oma tegevuse ja hoiakutega kaasa turvalisema elukeskkonna loomisele. Iga Naiskodukaitse liige suudab hädaolukorras ise hakkama saada ja ka teisi aidata.

PÄRIMUSE HOIDMINE: Naiskodukaitse hoiab au sees organisatsiooni traditsioone ja rahvuslikke tavasid ning jäädvustab ja väärtustab organisatsiooni ajalugu.

Lisaks sellele kõigele on meil evakuatsioonirühm. „Igas üksuses peaks olema üks naine, sest naised on võimsad organisaatorid ning samamoodi, nagu nad hoiavad peret koos, hoiavad nad ka üksust koos.“

Naiskodukaitse on inimeste vaba tahe kaitsta Eesti riiki. Ikka ja jälle seisame silmitsi küsimusega, kas ja kui palju iga kodanik oskab ise hakkama saada. Riigikaitse olulisim alustala on inimesed – kui me saame üksikisikuna kriisiolukorras hakkama, on ka riik tugevam ja seeläbi tugevneb kaitsevõime. Samuti on Naiskodukaitse juures oluline kogukonnatunne. Ükskõik, millises Eesti paigas naiskodukaitsjat kohates tunned, justkui kohtuksid ammuse sõbraga.

Viivika Lepp: „Mulle meeldib mõte, et Naiskodukaitses ei ole sa kunagi üksildane.“ Tekib üleüldine külg-külje-kõrval-tunne. Naiskodukaitsjale

saab alati kindel olla, sest tema teab ja oskab – miks mitte siis olla üks meist?

ALATI VALMIS

Naiskodukaitse esinaine Airi Tooming on Naiskodukaitse vajadusest rääkides alati toonitanud, et naistel peab olema võimalus vastavalt oma võimetele, oskustele ja soovidele panustada riigikaitsesse, just seetõttu ongi vaja riigikaitselist vabatahtlikkusel põhinevat naisorganisatsiooni.

Kristiina Altrov: „Mida rohkem inimesi Eestit kaitseb, seda parem. Mis me siin ikka ootame, oleme ise valmis.“ Ja nii ongi – lihtne loogika ju. Aga loomulikult ei saa see olla lihtsalt pea laiali kaitsmine, vaid ikka koordineeritud ja harjutatud. Selleks meie organisatsioon ongi. Siin harjutame regulaarselt oma ülesandeid, igaüks täpsemalt seda, mille ta endale on võtnud: metsas, tagalas,

evakuatsioonis või mujal. Uuendame oma teadmisi erialagruppide täiendõpetel, üksuste väljaõpetel. Hoiame oma teadmised värskena, õpetades oma eriala ka teistele organisatsiooni liikmetele.

Samuti annavad meie liikmed panuse elanikkonna üldisesse harimisse „Ole valmis!“ äpi tutvustamise kaudu. Oleme koostööpartneriks kogukondadele, sõpruskondadele ja töökollektiividele, kes kutsuvad meid tutvustama evakuatsioonivarusid ja üleüldise valmisoleku teemasid.

See võib kõlada veidi ülemõtlemisena ja liigse paanika tekitamisena, kuid ütleb ju vanasõnagi, et pigem karta kui kahetseda. Seega annab ainuüksi naiskodukaitsjaks olemine suure panuse meie ühiskonna valmisolekusse. Sellepärast ongi seda tänaseks juba ligi 4000 liikmega Eesti suurimat naisorganisatsiooni vaja.

NaisKoduKaitse struKtuur

Naiskodukaitse jaguneb regionaalselt 15 ringkonnaks vastavalt maakonnapiiridele.

Ringkonnad kuuluvad omakorda nelja Kaitseliidu maakaitseringkonna (MKR) vastutusalasse ehk osalevad vastava MKR-i õppustel.

Maakaitseringkondi on neli ja jaotumine on korraldatud alljärgnevalt:

Kirde maakaitseringkonna vastutusalasse kuuluvad Alutaguse, Jõgeva, Järva ja Viru ringkond;

Lõuna maakaitseringkonna vastutusalasse kuuluvad Põlva, Sakala, Tartu, Valga ja Võrumaa ringkond;

Lääne maakaitseringkonna vastutusalasse kuuluvad Lääne, Pärnumaa ja Saaremaa ringkond;

Põhja maakaitseringkonna vastutusalasse kuuluvad Harju, Rapla ja Tallinna ringkond

Iga ringkond jaguneb pisemateks üksusteks – jaoskondadeks. Mõned jaoskonnad on asukohapõhised, teised mitte. Viimaseid leidub rohkem linnades.

Jaoskonna valik ei sõltu sissekirjutusaadressist. Oluline on, et jaoskond asuks lähedal liikme peamisele elukohale, kust tal on mugav väljaõppes osaleda.

JOONIS 2. NAISKODUKAITSE RINGKONNAD

Meie rahvusvahelised Noored

Kaitseliidu noorteorganisatsioonide Kodutütarde ja Noorte Kotkaste tegemised ei piirdu Eestiga. Vastupidi, nende haare ulatub kaugemale ning seda kinnitavad kümned ja kümned edukad lood rahvusvahelisest koostööst.

Tekst: MARKUS SEIN , Kaitseliidu noorteorganisatsioonide avalike suhete spetsialist

Kõik algas meie lähinaabritest Lätist ja Leedust. Ühised traditsioonid ja väärtused on loonud tugeva sideme, mis ei piirdu vaid diplomaatiliste suhetega. Alates 2002. aastast on Kaitseliidu noorteorganisatsioonid teinud regulaarselt koostööd Läti Jaunsardze ja Leedu Šaulių Sąjunga organisatsioonidega. Iga-aastased üritused üksteise juures ja kogemuste vahetamine on osutunud hindamatuks meie noorte harimisel ja juhendamisel.

„Aga see ei ole ainult Eesti-Läti-Leedu triangel, vaid on tänaseks kasvanud palju suuremaks,“ lisab Kaitseliidu peastaabi noorsootöö arendusjuht Anu Allekand. „Oleme jõudsalt suurendanud oma koostööpartnerite ringi, tehes koostööd Norra, Rootsi, Soome ning hiljutisest ajast ka Ühendkuningriigi ja Poola meiesarnaste noorteorganisatsioonidega.“

Üksikuid projekte on vabatahtlike juhtide algatusel lisandunud ka mujalt: näiteks on Valga maleval tugevad

koostöötraditsioonid Rootsi vabatahtlikega.

LAI VALIK PROJEKTE

Ühendkuningriigi kadettide laager Baltic Guard, militaarlaagrid Poolas, võistlused Rootsis ning isegi Erasmus + projektid – need on vaid mõned näited rahvusvahelistest ettevõtmistest.

Meie noored on käinud sõprade juures lõunanaabritest kuni Briti saarteni. Ja see ei ole ainult lõbu ja mängud. Me räägime tõsistest õppetundidest, eri-

alasest arengust ja isiklikust kasvust. Koostöökohtumised partneritega ja kogemusõpe lisavad teadmisi ja motivatsiooni organisatsiooni noortetöö kvaliteedi tõstmiseks.

Samuti võõrustavad kodutütred ja noored kotkad partnerorganisatsioone Eesti laagrites ja võistlustel. Neist nimekamad on Noorte Kotkaste patrullvõistlus Mini-Erna ja Kodutütarde patrullvõistlus Ernake, kus on olnud esindatud lätlaste ja leedulaste võistkonnad. Külalised Lätist ja Ukrainast osalesid ka meie suvises suurlaagris Spekter.

Mõnel juhul on rahvusvahelised suhted andnud tõuke ka sisemisele koostööle. „Näiteks aastal 2012 toimus eesti skautlike organisatsioonide ühisüritusena Ameerika-Eesti Heatahtliku Seltsi algatusel ja toel juhikursus Kaitseliidu Koolis,“ räägib Allekand.

TULEVIKUPLAANID

Vahepealne viiruseaegne vaikelu on tänaseks asendunud aktiivsusega, mis järjest elavneb. Aasta-aastalt on meie seast välismaal käivate noorte arv suurenenud. „Kui varem oli see number umbes sada, siis sel aastal oleme juba jõudnud 150-ni,“ selgitab Allekand optimistlikult.

Laienev võrgustik ja kasvavad ressursid lubavad aina suuremat ja intensiivsemat koostööd. Allekandi sõnul on kodutütred ja noorkotkad endiselt valmis osalema uutes Euroopa projektides ja minema kaugemalegi.

„Meie eesmärk on rikastada noorte elu ja laiendada nende maailmapilti ning rahvusvaheline koostöö on siin

võtmetähtsusega,“ märgib Allekand lõpetuseks.

Seega, head lugejad, hoidke silmad lahti - võib-olla näete varsti meie noori seiklemas mõnes teiseski Euroopa nurgas või kaugemal maailmas. Nagu öeldakse: „Kes palju reisib, see palju näeb. Ja kes palju näeb, see palju teab!“

TABEL. VALIK KAITSELIIDU NOORTE VÄLISVÕISTLUSI JA -LAAGREID

„Elu ja surma teel“

jaanuar 2023 Rootsi FVRFi (Swedish Air Force Volunteers Association) talvekursus

Turla Cup 2023

2023 Leedu Küttide Liidu 25. sportmängud

kadetijõudude Baltic Guard 2023 militaarlaager

Baltic Guard 2023 militaarlaager

Leedu Küttide Liit (Lietuvos šaulių sąjunga)

Ẑalgiris, kadettide laager Leedu Küttide Liidus

Militaarlaager Baltic Guard 2022

juuli 2023

juuli – 5. august 2023

26.–29. mai 2022

25.–30. juuli 2022

25.–29. juuli 2022

UK kadetijõudude militaarlaager Baltic Guard 2022 Suurbritannia 25.–28. juuli 2022

Rootsi Kodukaitse noorte kompleksvõistlus

Militaarlaager Summer camp Poland

Balti sõjaväespordimängud 2022

Balti sõjaväemängud

19.–21. august 2022

17.–24. juuli 2022

Ādaži sõjaväebaas 12.–14. juuli 2022

Vilnius 15.–18. veebruar 2022

Andmed: Kaitseliidu peastaap

valGa Noorte paKases KarastuNud KoostÖÖ

Kes oleks arvanud, et juhuslik kohtumine vana tuttavaga Rootsi Kodukaitse võistlusel võib tuua kaasa midagi nii ägedat, nagu seda on koostöö Valgamaa Noorte Kotkaste maleva, Kodutütarde Valgamaa ringkonna ja Rootsi õhuväe vabatahtlike organisatsiooniga?

Tekst: JAANIKA VAHTRA , vabatahtlik autor

See koostöö on kestnud juba kümme aastat. Kümme aastat! Jah, see lugu on imeline näide sellest, kuidas endine Valgamaa kodutütar hoolib oma kodukohast ja seal elavatest kodutütardest ja noorkotkastest ning on Eesti ja Rootsi noortele pakkunud suurepärase võimaluse silmaringi laiendada.

KUI NALI SAAB REAALSUSEKS

2013. aastal, kui Valgamaa noorkotkaste ja kodutütarde võistkonnad käisid Rootsi Kodukaitse võistlusel meie noorteorganisatsioone esinda-

mas, kohtas noorteinstruktor Kaimo Vahtra seal endist kodutütart Eveli Wallinit.

Loomulikult tulid jutuks vanad ajad ja ka see, et Eveli ise elab tänaseks Rootsis. Kuid kohtumise pöördepunktiks osutus naljatus, et ta võiks pakkuda meie noortele koostööd, ja just nimelt Valgamaa noortele, sest süda on Evelil ikkagi kodumail.

Naljatada ju võib, aga sellest naljaterast koorus välja tõsisem koostöö, mis on tänaseni väga tugev. Evelile on noorte rahvusvahelised suhted väga

olulised. Ja pooleldi naljaga õhku visatud mõtteidu sai teoks juba 2014. aasta talvel, kui esimene grupp noori Rootsis Östersundis suusad alla pani. 2016. aastal said juba ka Rootsi noored Kuperjanovlaste rajale võistlema tulla.

MEIE NEILE, NEMAD MEILE

Kui koostööd alustasime, siis oli kindel, et kui meie saame käia Rootsis talvelaagris, siis peaks koostöö ka neile pakkuma mingisugust väärtust. Selleks väärtuseks sai Kuperjanovlaste rada, mida me igal aastal läbi viime. Miks just see? Vastus on ülimalt lihtne

– Rootsis ei ole sellises formaadis võistlust. Nendele on see midagi täiesti uudset.

2015. aastal käisid Rootsist külas vabatahtlikud instruktorid, kes tegid endale alguses selgeks, mis laadi üritusega tegu. Alles pärast seda, 2016. aasta sügisel, tulid esimesed Rootsi noored meile võistlema.

Selle aasta Kuperjanovlaste rajale tuli juba viis Rootsi õhuväe tiimi. Väliskülalistest on näha, et nende tahe võita on eriti suur. Sel aastal võeti tulek palju ette tõsisemalt ja korraldati kodumaal lausa eraldi laager neile, kes Eestisse võistlustulle astuvad. Ka nende tase on kõvasti tõusnud, kui meenutada esimesi aastaid meie võistlusmatkal. 2023. aastal sai Rootsi viies võistkond lausa üldvõidu, mis on kiiduväärt tulemus, kui arvestada, et nende maal sellises formaadis võistlusi ei korraldata.

KOOL KOGU ÜLEJÄÄNUD ELUKS

Koostööüritused toimuvad meil suuresti inglise keeles, mis teeb vahel suhtlemise raskeks, kuid seeeest saame väga hea inglise erialakeele praktika. Tavaliselt ei kasutata ju meie noorteorganisatsioonides rahvusvahelisi militaartermineid. Kuperjanovlaste raja juhendite tõlkimine annab aga kirjakeele praktikat. Mõnikord võib suheldes juhtuda sedagi, et midagi läheb justkui tõlkes

kaduma, see tekitab vahvat segadust ja palju nalja.

Rootsi talvine laager annab aga Eesti noorele külmades oludes majandamiseks palju teadmisi, millest meil väga ei räägita, sest meil selliseid talvesid ei ole. Rootsil on kogemused, mida meie ilmselt kodus ei saagi. Neid teadmisi oleme edasi andnud ka noortele, kel ei ole olnud võimalust Rootsi talvelaagrist osa võtta, samuti Naiskodukaitse Valga ringkonna liikmetele.

ÜLLATUSI ON PALJU

Talvelaager on meie noortele pakkunud omamoodi toredaid üllatusi. Esimesel aastal saime sõita Bandvagn’i sabas suuskadel, nöörist kinni hoides. Kui esimesel aastal ei olnud meil veel õieti aimu, mida see endast kujutab, võeti õpet suhteliselt rahulikult, kuid järgmisel aastal sõideti juba reaalsetel kiirustel. See oli midagi sellist, mida niisama kogeda ei saa ja ilmselt ei suuda ükski Ameerika mägi luua sellist meeleolu, nagu tekib suuskadel Bandvagn’i taga sõites.

Veel pakub noortele elevust jääauku hüppamine. Seda oodatakse ja kardetakse. Pigem on hirm teadmatuse ees mängus neil, kes ei ole saanud seda veel proovida. Noortele õpetatakse, kuidas saada jääaugust välja juhul, kui suuskadel liikudes peaks kogemata vette kukkuma. Siiani on noored sellega väga hästi hakkama saanud

ja pärast augus käimist on nende dopamiinisaak olnud nii suur, et nad on nõus seda kasvõi kohe kordama. Sellest õppest on mõni noor saanud lausa talisupluspisiku.

Paaril viimasel korral on Rootsi õhuvägi transportinud meie noori Rootsi piires talvelaagrisse enda lennukiga, mis kindlasti ei ole sama mis tsiviillennukiga sõit. Noortele on see olnud põnev kogemus, millest on vanaduspõlveski hea lastelastele rääkida. Lennukimüra on küll kohati häiriv, aga tuleb ära kannatada.

OLULINE ON NAUTIDA

Uurides Eveli Wallinilt, kas koostöö jätkub, sain vägagi kindla vastuse, et nii see tõesti on. Kui mõlemale osapoolele vähegi sobib ja mingeid tõrkeid ei teki, siis kindlasti saame Rootsi noori näha Valgamaal ka tulevikus ning vastupidi – Valgamaa noorkotkaid ja kodutütreid Rootsimaa pinnal suusatamas. Noorte huvi koostöö vastu vaid kasvab ja see on hea. Oluline on nautida väliskoostöö iga hetke, seda nii korraldava poolena kui ka osalejana, sest selliseid hetki ja elutarkusi ei pruugi elu enam tuua.

Kindel mis kindel – nende aastate jooksul on nii noored kui noortejuhid saanud hulganisti tutvusi, mis edaspidi vaid kasuks tulevad. Isegi vahepealsed rasked aastad ei suutnud neid suhteid ja seda koostööd lõhki ajada.

Kavastu 1944 ehK uNustatud silla luGu

Kavastu on Tartu maakonnas Luunja vallas Emajõe ääres asuv pisike küla, mis on tuntuks saanud mitmete maamärkide poolest. Neist kuulsaim on loomulikult Kavastu parv, millega on võimalik väikese tasu eest ja füüsilist jõudu rakendades koos sõidukiga uhkelt Emajõge ületada.

Selle loo peategelaseks ei ole aga sugugi mitte parv ega mõni muu Kavastu väärtussümbol, vaid hoopis üks unustatud kõrge puitsild, mis sõja ajal Saksa väejuhatuse käsul Kavastusse rajati ja sai jõeületuse võimalust pakkuda vaid loetud kuud. Sild ise polekski ehk mainimisväärne fenomen, küll aga on kohalikke olusid teades selle suurus ja ehituskiirus põhjuseks, miks kergitada unustuse loori kunagiselt võimsalt militaarobjektilt.

Sõjategevust Lõuna-Eestis ja lahinguid Emajõel on ajaloolased oma teostes palju kirjeldanud, aga kahjuks on nendes väga vähe tähelepanekuid Kavastu sillast. Vaid üksikutes memuaarides on põgusalt, teiste lugude taustal mainitud selle õhkimist või eksisteerimist.

Jättes arvestamata igasugused ajutised lahendused, nagu pontoonsillad, purded ja parved, on kaua domineerinud teadmine, et kõige idapoolsem suure kandevõimega sild üle Emajõe on asunud ja asub siiani Luunjas.

Tekst: JANEK HAAR , vabatahtlik autor

Saksa armee pontoonsild Kavastus

Kavastu silla küll väga lühikene eksistents pole kindlasti pelgalt marginaalne ajaloodetail, mida Emajõe kontekstis täiesti tähelepanuta jätta.

KOHALIKUD SÕJAARMID

Tähelepanelik silm võib Kavastus siiani märgata viiteid ränkadele lahingutele septembris 1944, mil Punaarmee sealt Emajõge ületama hakkas ning suurem osa kohalikku hoonestust pommitamistes kas hävis või rängalt kannatada sai.

Emajõgi oli oluline maastikujoon nii kaitsjatele kui ründajatele, seega maeti sinna palju ressursse ja mõttetult kaotatud inimelusid. Loomulikult olid forsseerimise ajaks Emajõelt likvideeritud nii ajutised kui ka statsionaarsed ületuskohad, et vaenlase pealetungioperatsiooni pidurdada. Nende hulgas õhiti 25. augustil 1944 major Alfons Rebase käsul ka paar kuud varem valminud puusild Kavastus, kui viimased Saksa üksused olid sellest üle taandunud. Aga kõigest järgemööda.

Sakslaste ilmumine Kavastusse 1941. aastal toimus kuidagi märkamatult ning pärast venelaste jõhkrusi suhtuti nendesse pigem heatahtlikult. Tollal kuueaastane tüdrukutirts Aili Poska mäletab, et Saksa sõdurid pakkusid lastele kommi või šokolaadi ning seetõttu kibeleti alati nende juurde asja tegema. Samuti olid mundris võõrad olnud pikad ja ilusad poisid ning põhjustanud Kavastu neidude seas palju elevust. Kohalikku elu nad väga ei häirinud ning sõja kiuste karjatati külas endiselt loomi, käidi koolis, tehti tavapärasid igapäevatoimetusi ja peeti isegi pulmi.

Sakslaste staap pandi püsti Kavastu mõisa peahoones, aga enne suurt lahingutegevust koliti see viis kilomeetrit eemal asuvasse Viira külla. Lahingute juhtimispunkt rajati aga eesliinist umbes kilomeetri kaugusele Lepiku tallu.

Suure puusilla valmimise eel kasutasid Saksa üksused nii kohalikku parve kui kohapeal kokku pandud pontoonsilda. Eakad elanikud mäletavad, et kõiki jõeületusi valvasid mõlemal kaldal tunnimehed ning neile tuli silla kasutamisel alati esitada isikut tõendav dokument.

Kuna paljude elanike töökoht või pereliikmed asusidki teispool Emajõge, siis sõdurid jõeületust ei keelanud. Sel ajal olid lahingud ja sõda siinsest piirkonnast veel kaugel ja igapäevaelu pidi teatud piirangutega jätkuma.

KAVASTU SILLA EHITUS

Mis tingis sellise suure ettevõtmise, pole ajaloomaterjalides lõpuni selgunud, aga sakslaste põhjalikkust arvestades oli sillaehitus kalkuleeritud ja vajalik otsus. Tõenäoliselt polnud nõutud mahus varustuse vedu lõunarindele olemasolevate nappide ülesõitude kaudu piisavalt tõhus ning uus sild pakkus armeekolonnidele liikumise hajutatust ja kiirust mitmel suunal korraga.

Pealegi olid Luunja sild, parvetransport või ajutised pontoonsillad pidevalt õhurünnakute ohus ning kunagi polnud teada, kui kaua mõni ülesõit kasutamiskõlblikuna kestab.

Sillaehitus oli salajane, aga mitte lõpuni varjatud tegevus. Toona lapseeas tunnistajate räägitud infokillud ja Saksamaa arhiividest leitud materjalid Kavastu silla ehituskäskudest annavad kokku kronoloogilise ülevaate toimunust ning lubavad siduda oletused faktidega ühtseks ja loogiliseks tervikuks. Palju on veel teadmata, kuid olemasolev infogi näitab selle ajaloolise projekti mastaapsust ja organiseeritust.

Kavastus viivad jõesängini mõlemalt poolt jõge pikad ja lauged nõlvad ning ehituseelseid mõõdistustöid alustasid Saksa insenerid üsna kõrgelt mäeharjalt. Tollel ajal puudusid alal kuivenduskraavid, mistõttu Emajõe veetase oli mõnevõrra kõrgem kui praegu.

Mingil ajal hakkas üle maakonna kostma tugivaiade maasselöömise ja suurema ehitustegevuse helisid, mis kandusid kiiresti uudishimulikeni. Toonased naabruskonna poisiklutid ei jätnud loomulikult võõrale lärmile sõjaluuret tegemata ja nende meenutused annavad toimunust üsna hea ülevaate. Väga lähedale nad ehitusele alguses ei pääsenud, aga suurte auruhaamrite abil postide maasse ja jõkke rammimist jälgiti eemalt suure huviga.

Sakslastel oli ehitusperioodiks Kavastusse kohale toodud ka mobiilne saekaater, mis töötas vingudes jõepervel lakkamatult. Huvitaval kombel ei märganud kohalikud tehnika ja suure hulga tööliste kohalevedu, ilmselt toimusid suuremad liikumised vaenlase kartuses ööpimeduse varjus.

Ühel hetkel ilmusid Kavastusse sõjavangid, suures osas Vene või Ukraina päritolu naised, kes paigutati elama mõisapargis asuvasse puidust abihoonesse. Erinevatel

Alfons Rebane

WIKIPEEDIA

andmetel oli neid kokku 500 kuni 2000 ja sillaehitusel töötasid nad vahetustega.

Väga ranget valvet nende üle väidetavalt ei peetud, sest aeg-ajalt sattusid nad ümbruskonna taludesse lisatoitu paluma ja sageli olid olnud küla vahel ka joobes. Pealegi polnudki neil sellistes oludes kusagile põgeneda. Arvatavasti ei keelanud reeglid neil puhkeajal kohalikes majapidamistes toidu või joogi eest abitöid teha ning paljud seda võimalust ka kasutasid.

Kust tarniti sillaehituseks kohale meeletu kogus ümarpalke, pole täpselt teada, aga vähemalt osa nendest rekvireeriti ümbruskonna elanikelt. Seda isegi paarkümmend kilomeetrit eemal asuvast Mellistest, kus need olid ühele taluõuele ladustatud uue hoone ehituseks.

Arhiividokumendid näitavad, et saematerjali hankimiseks võttis Saksa armee kasutusele ka Varal asuva saeveski, kus valmisid sillaehituseks prussid, plangud ja laudise materjal. Kas Kavastusse kohapeale veetud mobiilne puidutsehh polnud piisava jõudlusega või tekkisid masinal rikked, pole kahjuks teada.

Mitmed dokumendid väidavad, et eelnevalt oli Kavastu piirkonda suunatud ka suurem Saksa pioneeriüksus, mille vastutada jäi silla valmimine määratud kuupäevaks. Pioneeriväeosa isikkoosseisu ja autojuhte majutati osaliselt kohalikes majapidamistes, sest tõenäoliselt tekkis sakslastel suure ja ootamatu inimhulga vastuvõtmisega kohalikul tasandil probleeme.

Vangide ülesanneteks sillaehitusel olid vähem vastutust nõudvad ja füüsiliselt raskemad tööd, nagu plankude naelutamine, materjali ettevedu ja alade koristamine, Saksa spetsialistid aga planeerisid ja organiseerisid töid.

Ehitustegevuseks kasutati olemasolevat pontoonsilda, kuid tsiviilelanikud ületasid sillaehitust segamata jõge edasi parve või paatidega. Pärast uue silla valmimist viis sõjavägi aga pontoonsilla Kavastust minema ja edasi ületasid juba kõik jõge üle värskelt valminud silla.

MILLINE SEE SILD IKKAGI OLI?

Kahjuks pole valmis ehitatud sillast fotot veel leitud ja ei saa olla lõpuni kindel, et seda üldse leida õnnestub. Ajad olid keerulised, fototehnika kohalike seas haruldane ning sakslaste endi võimalikud jäädvustused rändasid arvatavasti koos taanduvate üksustega teadmatusse. Pealegi oli tegemist militaarobjektiga ning tõenäoliselt suvalisi piltnikke sinna kaameraga juurde ei lubatudki.

Spetsialistide arvates oli Kavastu sild tüüplahendusega, sellesarnaseid ehitati ka mujale, kuid siiski oli iga sild unikaalne, sest pidi sobituma kindla maastiku ja veekoguga. Tunnistajate meenutustes erineb Kavastu sild ehk pisidetailides, aga üldpilti kirjeldavad nad üsna ühtmoodi. Poolelt mäenõlvalt algava kõrge konstruktsiooniga püüti

vältida järsku tõusu ja langust, et tagada transpordile kiirem ja ohutum ülesõit. Samuti polnud siis tunnimeestel tarvis mäest üles-alla käia. Kõrgelt sillalt oli valvuritel ka parem ülevaade ümbrusele ja õhuohtudele.

Silla sõiduosa oli 6–8 meetrit lai ja piisavalt tugev raske sõjatehnika kandmiseks. Meenutuste kohaselt oli sealt üle sõitnud ka roomikmasinaid, aga kas need olid roomikveokid, tankid või poolroomikud, seda tunnistajate lapsepõlvemälestused enam täpsustada ei suuda.

Suure osa transpordist moodustasid tollel ajal siiski hobuveokid või kerged sõjaväe veoautod.

Silla piirded löödi mitmes kihis diagonaalis, üks kiht ühteja teine teistpidi. Jõepealne sildeava oli piisavalt kõrge ja lai, et sealt isegi paar pisemat laeva kõrvuti mahtus läbi sõitma. Laevaliiklus ja kaubaveod jätkusid Emajõel sõjast ja ohust hoolimata.

Tugisammaste konstruktsioonid ehitati tugevad, et vastu pidada jää ja kiire veevoolu survele. Ju arvati, et sild jääb kasutusse palju kauemaks, kui tegelikult läks. Kõik detailid kinnitati omavahel pikkade nelikantnaelte ja kobadega, mida kulus ehituseks väidetavalt üüratutes kogustes.

KUSTUMATUD MÄLESTUSED

Loomulikult sai sillast Nõukogude armee oluline sihtmärk ning seetõttu oli see ka sakslaste pideva õhukaitse all. Kohalik Lembit Ilves meenutab, et õhuhäire korral kästi inimestel kiiresti varjuda talukeldritesse või metsatukkadesse, aga ehitusel osalenud vangid ja sõdurid jooksid tavaliselt peitu mõisaparki põlispuude varju.

Keelust hoolimata läksid poisikesed siiski sageli jõel toimuvat uudistama, sest lapsed teadsid silla lähedal kaldaäärses asuvatest Saksa kiirkaatritest, mis häiretele alati reageerisid. Need olid hästi maskeeritud, varustatud õhutõrjekahuritega Flak ning julgestasid ehitustegevust ja hiljem sillaületusi ööpäevaringselt.

Kaatrite ilmudes kadusid tavaliselt kiiresti ka viisnurki kandvad sõjalennukid, sest õhutõrjerelvi Vene lendurid kartsid. Lembit mäletab selgelt ka võimsat tulistamismüra, kui need kaatrid silla kaitsel õhuvaenlast tõrjusid.

Mõned ründelennud siiski jõudsid Kavastusse hävingut külvama ja seega polnud ohutus hoolimata vastumeetmetest kunagi lõpuni kindel. Seetõttu lahkusid paljud elanikud ka Kavastu külast ajutiselt turvalisemasse piirkonda elama, teadmata, mis saab nende kodudest ja edasisest saatusest.

Nüüdseks 88aastane Aili Poska mäletab võimsat silda hästi ja meenutab naljatades, et on sellest üle käinud täpselt poolteist korda. Esimene kord käis ta koos vanaemaga teisel pool jõge toidupoes, aga teisel korral koos isaga silla

Õhitud silla jäänused ja purustatud Kavastu mõis

keskele jõudes algas ootamatult õhuhäire ning neil tuli tuldud teed tagasi peitu kiirustada.

Teisel pool Emajõge Kastre mõisahoones elanud Valve Pärna meenutustes eemaldusid nad sõja lähenedes perega hobuvankril üle Kavastu silla, sest töökohustuste tõttu polnud emal varem võimalik olnud külast lahkuda. Kui nende vanker oli jõudnud jõest pisut kaugemale mõisaalleele, õhiti sild nende selja taga suure mürinaga. Need lapsena kuuldud helid kajasid Valve kõrvus veel aastakümneid hiljem.

Jaan Veider (s 1939) on meenutanud, et käis sillaehituse ajal mitmel korral isaga Emajõel kalal ja Vene lennukid püüdsid tihti sakslaste ehitustöid õhurünnakutega häirida. Jaan koos isaga, nagu teisedki kalamehed, peitsid end neil kordadel paadiga roostikku ja püüdsid seal märkamatuks jääda. Õnneks kohalikest keegi nende rünnakute käigus teadaolevalt viga ei saanud ja ka hirmutundega harjuti lõpuks uskumatul kombel ära.

ELU PÄRAST SILDA

Peale lahingutegevuse lõppu, kui rinne oli liikunud Kavastust kaugemale põhja suunal ja suurem oht möödas, tassi-

sid kohalikud laiali enamiku sillast järele jäänud puitmaterjali, samuti kangutati sillajäänustest välja naelad ja muud kinnitusvahendid.

Osaliselt saeti maha ka silla tugipostid, sest materjal oli kõrges hinnas ning kodudesse veeti kõik, mis tundus vähegi kasutamiskõlblik. Ehitust ja taastamist vajas ju kogu sõjast piinatud ja räsitud piirkond. Siiani on külas säilinud mitmeid hooneid, kus sillast pärit puit ja naelad toona kasutust leidsid.

Emajõkke surutud tugivaiad ulatusid veel kaua veest välja ning koristati puksiiride abil alles 1950. aastate esimesel poolel, kui need hakkasid praamiliiklust segama ja muutusid ohtlikuks. Vastaskalda tugipostid eemaldati maapinnalt samuti 1950. aastatel maaparandustööde käigus ja sellega kadusid sealt kõik silla jäljed.

Silla Kavastu-poolsete tugipostide jäänused aga annavad endast mäenõlval märku siiani, turritades mitmes lõigus isegi läbi paksu asfaltkatte, ning kõik uudishimulikud võivad ise selle uskumatu ilmutuse tunnistajateks olla. Kunagine sild sooviks nagu veel 80 aastat hiljemgi oma ammust eksistentsi möödujatele meelde tuletada.

Sillajäänused vastaskaldal

MuuseuM isiKule või rahvusele?

Kujutage ette varasuviselt sooja, kuid vihmast Varssavit. Linna täis muuseume ja ajalugu, rahvust täis uhkust. Poola muuseumite mastaapsus nii mõõtmetelt kui sisult rabab Eestist tulnu igal juhul jalust. Tahaks isegi öelda, et sedavõrd suuri muuseume pole mitmeski teises suures Euroopa riigis. Sestap tekkis seenevihmas marssal Piłsudskile pühendatud muuseumi ees tänaval seistes korraks isegi üllatunud tunne. Aga ainult korraks.

Tekst: MARTIN ANDRELLER , ajaloolane

Eelmistel päevadel olin koos kolleegidega turninud ehitusjärgus oleva Poola ajaloomuuseumi katusel, mõeldes aukartusega, milline peab olema selle näitusesaali suurus, kui seina ääres seisev suur lokomotiiv nägi välja nagu tikutops. Ja siis järsku marssali muuseum – esmapilgul justkui väike kodune muuseum, palistatud kõrghaljastusega. See tunne ja arusaam oli loomulikult petlik.

Rahulikku äärelinna miljöösse poleks kõrghoone sobinudki, seepärast oli see siinkirjutaja jaoks suurim külastatud personaalmuuseum ehitatud suures osas maa alla. Suurim terve senise elu jooksul külastatud personaalmuuseum. Selle projekteerinud arhitektibüroo kodulehel on näituseala pindalaks märgitud justkui

2100 m2, aga seal veedetud aja järgi võib küll arvata, et see on väga tagasihoidlik hinnang. Või siis on ruum lihtsalt nii hästi planeeritud ja kasutatud, et tundus korda paar suurem.

Väikeselt tänavalt sissepääsu poole jalutades võib jääda mulje, et teeraja lõpus asuv keskpärases mahus tänapäevane hoone ongi kõik. Tegelikult

on aiasügavuses ka marssali kunagine suvemõis, milles, tõsi küll, tema enda esemeid ega mööblit praktiliselt ei ole. Sisustuses on kasutatud ajastutruid elemente ja esemeid, mille sarnaseid ta kunagi kasutas või võis kasutada.

Üpris väikese valge majakese kontrast tegelikkusega on muuseumi sisenedes selgelt tuntav. Kuigi fuajees ning kohvikus, ehk isegi sööklanurgakeses ei saa veel aimu hoone täielikust mõõdust, avaneb see külastaja silme ees kohe, kui siseneda lifti. Siinkirjutaja ei mõõtnud küll ära, aga muuseumilifti võiks vahest ära mahtuda isegi näiteks presidendi ametiauto või midagi veel suuremat. Kuigi juba lift ise oma klaaslaega on vaatamisväärsus omaette, soovitan ekspositsiooni külastamist siiski alustada algusest, kasutades hoone väliskülgedes kulgevat treppi. Nõnda jääb esiteks aega mõtiskleda võimaluste üle, mis Poola riigil olemas on. Ilma ekspositsiooni nägematagi on juba aru saada, et arhitektile pole ilmselt piiriks olnud mitte taevas, vaid seda piiri polegi üldse olnud. Nii sünnivad aga suursugused, meeldejäävad ja mõjusad lahendused. Sellise isiku muuseumiks on see lahendus vägagi sümboolne.

Mulle endale ekspositsioon meeldis, ehk just seepärast, et maja oli spetsiaalselt selleks ehitatud ning alustades päris alt, noore Józefi elust ja päritolust, jõudsime me lõpuks välja ülakorrusele ehk tänasesse.

Sisearhitekt ja -kujundaja olid näitusega oskuslikult tööd teinud. Ruumruumilt vahetusid vahendid, kuidas teavet või esemeid vaatajani toodi. Lugu kui selline algas ju marssali-eelsest ajast, tutvustas tema suguvõsa (kus oli seoseid tänase Eestimaagagi) ja jõudis lõpuks tagasivaateni Poola ajaloole. Meie grupp läbis ekspositsiooni giidi saatel vist umbes kahe tunniga ning kuigi palju peatusi me sel teekonnal ei teinud. Kõigega põhjalikult tutvumiseks arvestage kindlasti sisse üks kohvipeatus muuseumikohvikus ja aega umbes pool päeva, veel parem terve päev. Selsamal põhjusel on väga raske anda ka ülevaadet ekspositsiooni sisust või näidatust, sest – mida kirjeldada ja mida välja jätta?

Ehk üks huvitavamaid vaatepilte tehnikaajaloo vaatenurgast oli spetsiaalselt muuseumi jaoks originaalse Ford T veermikule ehitatud soomus-

auto. Hea küll, kuigi Ford T oli esimesi massiliselt toodetud autosid, käis mul siiski korra peast läbi mõte, kas seda autot nüüd niimoodi ümber ehitada oli mõistlik … aga arvestades kogu muuseumit – oli küll. See annab aimu muuseumisse panustatud vaimutööst ja eelarvest ning selle kõige olulisusest.

Ühest vitriinist vaatas vastu ilmselt küll igale eestlasele tuttav Vabadusrist, sest eks ole sellinegi kunagi marssalile annetatud. Üks vahest enim silma jäänud museaale, sealjuures täiesti ennekuulmatu looga, oli marssali vorm, milles ta maeti. Ometigi oli see vitriinis väljas – kuidas siis nii? Ümbermatmise käigus võeti talt vorm seljast ja viidi lesele Londonisse järele. Sel põhjusel on see reliikvia ka säilinud. Ekspositsiooni oli aga loodud ka matmiskambri täissuuruses koopia. Korraks jõudsin juba mõelda, et ega ta ometi nüüd siia ole maetud.

Tegelikult on Józef Piłsudski lugu Poola looga nii läbipõimunud ja üks. Ehk küll isikumuuseum, aitab selle läbimine paremini mõista Poola lähemat ajalugu ja selle keerulisi keerdkäike. Kuigi siinkirjutaja ei kirjeldanud põhjalikult lahti ekspositsiooni – isegi mitte I maailmasõja lahingutandri suurejoonelist ja väga suurt maastikumudelit –, on siiski tungiv soovitus seda muuseumit külastada. Eestlasele annab see kätte võtme, kuidas mõista paremini Poola kolleege ja sõpru, nende ajalugu, eeskujusid, suurkujusid. Sedavõrd suure muuseumipinna puhul oli hea näha sedagi, kuidas kuraatorid ja kujundajad olid järjepidevalt leidnud uusi esitluslahendusi, nii et külastaja ei väsiks, sest vaatamist oli tõesti küll ja veel, millest lõpuks tekib paratamatult väsimus. Muidugi sinna otsa veel jalutuskäik läbi väikese pargi suvemõisani, mis väikese valge majakesena selle kõigega tugevat kontrasti tekitab ja paneb mõtlema, et isegi meie suurkujud on ju sisimas lihtsad inimesed. Nagu meiegi.

Tahes-tahtmata tekkis selle suurejoonelise ja hästi kujundatud muuseumi

puhul küsimus, kellele Eestis võiks rajada midagi sarnast. Kes Eestis oleks sellise keerulise ja tugeva elulooga?

Jõudsime järeldustega Johan Pitkani. Tema roll Eesti elus, Vabadussõjas, rääkimata tema meeleheitlikust tegevusest 1944. aasta suvel ja sügisel kuni teadmata kadumiseni, annaks enam kui ainest loo sarnasele esitlemisele. Kes teab, vahest on kunagi Eestis Johan Pitka Instituut ja Johan Pitka mälestusmuuseum?

Muuseas, Eesti Sõjamuuseumi raamatukogu seinal on mälestustahvel marssalile ja marssali muuseumis on mälestustahvel kindral Laidonerile. Kui sinna satute, nõudke näha!

sureMatus sooMe Moodi

Kui otsustada pealkirja ja päritolumaa järgi, võiks arvata – siin on film veoautodest, Soome masinaehituse minevikust, olevikust ja tulevikust, aga ei ole. See on film ühest Soome mehest, kellel on sisu.

Reklaamklipi väitel on sisu sõna, mida kuidagi tõlkida ei kannata, aga ilmselt unustasid soomlased suure

tuhinaga ära, et eestlastel on olemas täpselt samasugune sõna, mille tähenduski enam-vähem kattuv.

1944. Kuskil Lapimaa pärapõrgus toimetab vaikselt Aatami. Aatami on Talvesõja käigus kaotanud pere, eluaseme, ühesõnaga kõik. Nüüd otsib ta tühermaal kulda ja loodab, et sõda jääb temast kaugemale. Aga sõda

on tüütu tegelane ja jõuab otsapidi Lapimaale. Aatami lihtsa soovi minna Helsingisse panka nii-ütelda sissemakset tegema pärsib grupp natse, kes Soomest jalgalaskmise käigus kotivad vahelduse mõttes kõiki, kes teel jalgu jäävad. Sakslaste suureks ebaõnneks aga selgub, et päris kõiki vastutulevaid Soome vanamehi torkida ei ole tegelikult väga särav idee.

See film on ikka korralik küte! Mõnel puhul näidatakse kaheminutilises reklaamlõigus ära kogu filmi kõige

kandvamad hetked ja ülejäänu on puhas ballast. Soome uues sõjalis-vägivaldses linateoses pole ballasti ollagi. Toore vägivallaga antakse nii vihaselt pedaali, et kõik muu võib rahulikult unustada. Samas – hoolimata vägivallast ja vereplögast, mida uhatakse vaatajale silma ikka väga suure ämbriga, on kõik alates mingist hetkest ikkagi pagana naljakas. Lõpuks on üsna võimatu ilma tõsiseks jäämata vaadata, kuidas kõikide teooriate järgi ära tapetud, auke täis ja veritsev vanamees pahalastest maksalaatikkot teeb. Hetkel, mil vägivallast tekib küllastumus, võib „Sisule“ külge riputada ka sildi kirjega „komöödia“. Mõistagi võib tekkida küsimus, kas film omal käel kuskil tundras laamendavast taadist on ikka sõjafilm. Sõjafilmil on terve joru komponente, millest üks väga tähtis osis on natsid. Kui ikka natsid on sees, siis on sõjafilm, tee, mis tahad, vaidle või trambi jalgu. Ning ka tank on olemas! Kui juba on tank, siis on sõjafilm. Igal juhul. Lisaks on olemas Soome sõjafilmi kohustuslik osa – ojas lödistav paljas mees. Pihusolevas filmis on servapidi kaasatud ka ajaloolised sündmused, aga need saavad põhimõtteliselt ära märgitud, et oleks mingisugune arusaadav raamistik ja rohkem ajalugu asjasse ei segata. Niisiis, väga brutaalne sõjakomöödia.

„Sisu“ on film, mis rõõmustab kõiki läinud sajandi kaheksakümnendatel ohjeldamatult vorbitud möllufilmide sõpru. Stsenaarium, mille jälgimine ei vaja pingutust, ekraanitäis ohjeldamatut tulistamist ja peksu, peategelase minimeeritud kõnevoog, no nii

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI , vabatahtlik autor

kaheksakümnendad kui veel olla saab. Kõige toredam asja juures on soomlaste oskus kõike pisut või pisut rohkem nihkesse väänata. Tõenäoliselt väga pika ajalooga oskus, ähmaselt mäletan mingeid soome muinasjutte, kus täiesti tuima rahuga kirjeldati, kuidas peategelane pärast hommikust silmapesu sõi kõigepealt ära oma ema ja siis isa. Palju õnne, nüüd on need muinasjutud vormunud filmideks.

„Sisu“ on film, mille vaataja võiks end mõneks asjaks valmis panna. Ikka selleks, et kogemus saaks kõigiti nauditav ja mingeid õelaid küsimusi ei tekiks. Esiteks. Füüsika unustage ära. Füüsika on nõrkadele, aga siin möllab närviaetud soomlane, kes kütib kirkaga lennukeid ja tõrjub edukalt panniga kuule. Teiseks. Arstiteadus unustage ka ära. Kõik, mis inimkond on vahepeal selgeks saanud inimkeha toimimise kohta, ainult segab. Suvalise traadijupiga haavade paikamine on igati okei, veremürgitus ja tõik, et mingil hetkel võib inimeses ringlev jahutusvedelik pideva lekkimise tulemusel lihtsalt otsa saada, on ebaolulised pisiasjad. Ma loodan, et mingil hetkel üllitatakse film, kus kangelane õmbleb tagasi omaenda jäsemeid, mis pool filmi varem on küljest kistud. Kõik teised variandid oleksid juba liiga lahjad. Üldse toimetab „Sisu“ sellises omaette loodusseadustega maailmas, kus mõned asjad käivadki natuke teistmoodi. Noh, umbes nagu need „Star Warsi“ kosmoselaevad, mis õhutühjas ruumis suudavad helisid tekitada.

„Sisu“ stsenaariumi kohta võib üldjoontes mainida, et üllatusi pole. Kogu tegevus on jagatud peatükkideks, mis annavad suuresti ette järgnevate sündmuste jada. Ju siis oli sel kombel lihtsam kirjutada. Ometi on puänt täitsa olemas. Kulminatsiooniks saab pidada stseeni, kus Aatami, kes tõelise Soome mehena on olnud kogu filmi vait nagu Karjala kasekänd, lõpuks ometi midagi ütleb. Ausalt, ma natuke isegi ootasin, et Aatami tekstiosa jääks veelgi napimaks kui „Guardians of the Galaxy“ Grootil, aga seekord läks niiviisi.

Väga hea, et film lõpeb just pangastseeniga. Oleks ju äärmiselt piinlik, kui kangelane jääks järgmisel päeval grippi ja kooleks tüsistustesse.

„SISU“

Osades: Jorma Tommila, Aksel Hennie, Jack Doolan, Onni Tommila

Lavastanud: Jalmari Helander 1 tund ja 31 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis: Idee: 9. Soomest tulevatel asjadel tasub silma peal hoida.

Teostus: 9. Visuaalselt väga õnnestunud.

Näitlejatööd kokku: 8. Hea, väga hea. Lavastajale: 7. Stsenaarium on pisut isegi liiga lihsakoeline, aga käib kah.

Või tõmbaks midagi hingekurku ja lämbuks. Viimane on tegelikult nõrk oletus, tõenäoliselt kõnniks Aatami rahumeeles nädalapäevad ilma hingamata ringi. Ei sellist võta ussi- ega püssirohi ega partei.

Filmi lavastaja Jalmari Helander on vaatajale tuttav. Rare Exports (2010), meil tõlgiti see vist kui „Kaotatud kaup ehk jaht jõuluvanadele“ on sama mehe film. „Jõuluvanadest“ tuntud hulludele ideedele annab Helander oma uues filmis veelgi hoogu juurde. Stsenaarium, Helanderi enda kirjatöö, on saanud selline ... mõtlemissõbralik. Pead vaevata pole vaja, muudkui vaata. Puhas meelelahutus. Stsenaarium ei jäta pisukestki võimalust oletada, et nüüd juhtub midagi ootamatut. Ega ikka ei juhtu küll. Skeem on lihtne – on hea peategelane, kelle pahad tegelased närvi ajavad. Järgneb tapmine. Ja lõpus on hea peategelase ja paha peategelase lõpulahing. Jääb üle vaid nautida mängu: kes, millal, mis metoodikaga ja mitmeks tükiks. Lapsepõlves oli meie sõpruskonnal kinos aktsioonifilme vaadates tavaks üle lugeda kõik laibad. Nähtud filmid järjestasime siis saadud numbri alusel pingeritta. „Sisu“ saaks laibastamistabelis auväärse kõrge koha.

„Jõuluvanadest” on Helander kaasa rabanud ka näitlejad Jorma Tommila (Aatami) ja Onni Tommila (Schütze). Tuttavate inimestega on alati lihtsam töötada. Peamiste pahalaste osadesse on kaubeldud välisjõud. Kõige pahamat paha, Brunot, kehastab Aksel Hennie. Kui näitleja tundub tuttav, siis ei tundu, vaid ongi tuttav. Näiteks filmist „Marslane“,

mis räägib Matt Damoni saavutustest kartulikasvatuse vallas. Natuke vähem paha, aga siiski üpriski paha sakslast Wolfi mängib ka välismaalane, Jack Doolan. Tema ei ole saanud nii ägedas filmis osaleda kui Hennie ja on seetõttu üsnagi tundmatu nimi. Näitlejate valik on Helanderil üsnagi õnnestunud, halba või tuima mängu ei tuvastanud. Jorma Tommila tundus rolli igati nautivat. Egas iga päev niisugust osatäitmist pakuta ka. Tõsi, teksti päheõppimisega vast väga pinget polnud, kuid võin kinnitada –sõnatud rollid võivad teinekord olla tõsine peavalu, kõik tuleb ju edasi anda sõnadeta. Aatami kuju on Tommilal õnnestunud.

Pahade natside osatäitjaid peab samuti kiitma. Näitlejad on piisavalt head ja ei käi kogu filmi ringi näoga „olen kehastunud kurjus 24/7“.

„Sisu“ on igati tore film, kui leidub natuke vaba aega, millega pole midagi tarka peale hakata. Puhas meelelahutus, ilma turskete peidetud sõnumite ja varjatud seosteta. Selle põhjal võib öelda, et kaheksakümnendad on tagasi, nagu sedastas kunagi juba Vaiko Eplik oma laulus. Laulu eest sai ta muidugi kõvasti nüplit, sest Vaikol jätkus jultumust Eurovisioon võitmata jätta. Aga laul jäi. Ning kaheksakümnendad imbuvad vaikselt, kuid järjekindlalt kinolinale tagasi. Sest film sõjast eemale hoidvast veteranist, kes ühtäkki otsustab ühe-mehe-armeena möllama kukkuda, on stiilipuhas kaheksakümnendad, ei muud. Stallone, Dudikoff, Lundgren ja kõik teised – nüüd, pensionipõlves, võetakse teil leib käest.

seGi paisatud ja laiali pillutatud elud

Mis on kestnud üle pooleteise aasta, hävitanud lugematul hulgal inimeste elusid ning veel suuremal määral teinud maatasa nende kodusid? Loomulikult on see sõda Ukrainas. Miks see meile nii oluline on? Kindlasti saab sellele küsimusele anda palju vastuseid, kuid kõige tähtsamad vastused peituvad Vahur Laiapea raamatus „Ukraina päevikud“.

Tekst: KARRI KAAS , Kaitse Kodu! peatoimetaja

Miljonid sõjapõgenikud, sajad tuhanded haavatud, kümned tuhanded surnud. Arvud, mis oma suuruses on keskmise inimese jaoks üsna hoomamatud ning muutuvad seetõttu pelgalt statistikaks, sest nii on neid lihtsam käsitleda.

Jah, sõda vajab statistikat, et teatud protsesse mõista ja tervikust paremini aru saada. Kuid seejuures ei tohi mitte mingil juhul unustada, et selle statistika, nende arvude taga on üksikud indiviidid. Lihtsalt öeldes, tavalised inimesed.

Vahur Laiapea raamat „Ukraina päevik“ just nendele inimestele keskendubki. Inimestele, keda 2022. aasta 24. veebruaril alanud Venemaa täieulatuslik sõda Ukraina vastu on moel või teisel puudutanud. Nende inimeste elu, saatust ja omanäolisust on autor avanud, et nad ei jääks tundmatuteks väärtusteks sõjatemaatika abstraktsetes valemites. Nagu seisab kirjas ka raamatu kaanel. Ja õigesti seisab!

Loomulikult ei tee see raamatut kohe automaatselt heaks. Kaugeltki mitte, sest kuidas saab heaks pidada kõike seda valu ja vaeva, mis praktiliselt igalt leheküljelt vastu peegeldub ning

“UKRAINA PÄEVIKUD”

Vahur Laiapea 279 lehekülge Postimehe kirjastus

paneb igat vähegi empaatiavõimelist lugejat tundma end oma turvalisel Eestimaal kohati silmakirjateenrina?

Ei saagi!

Mis ei tähenda, et „Ukraina päevikud“ pole hea raamat. On küll! Kõigele eelpool kirjutatule vaatamata, või just selle tõttu, on see väga hea. Nappide sõnadega on autor suutnud maalida hingekriipiva pildi segipaisatud maailmast ja laialipillutatud inimestest selles. Kes on lugenud Eesti ühe suurima päevalehe veergutelt Laiapea samanimelist artiklisarja, millel kõnealune teos põhinebki, see teab. Kes ei ole, saab oma vea nüüd raamatusse kaevudes parandada. Sest see on oluline.

Eriti veel praegu, mil sõja venimine on paljudes hakanud tekitama kahtlusi, kas Ukraina ikka suudab vaenlase oma maalt välja suruda. Ja mitte ainult välja suruda, vaid ka võtta talt soovi sinna kunagi tagasi pöörduda. Peab suutma!

Selles on oma osa täita ka lugudel, mida Vahur Laiapea oma raamatus meile vahendab. Et me ei unustaks. Et me ei kahtleks. Et me ei tõlgendaks toimuvat ainult arvude kaudu ega taandaks seda statistikaks. Vastasel korral on meil endil oht ükskord saada osaks sellest.